Оглавление
Robert Service. Spioonid ja komissarid
ILLUSTRATSIOONIDE NIMEKIRI
EESSÕNA
SISSEJUHATUS
I OSA. REVOLUTSIOON
1. MURET TEKITAVAD REISID
2. PÕLVILI VENEMAA
3. ANTANDI MURED
4. KIIDULAUL NÕUKOGUDELE
5. REVOLUTSIOON JA MAAILM
6. TULEVALGEL
7. DIPLOMAATIA TUPIKUS
8. TEINE LÄÄS
II OSA. ELLUJÄÄMINE
9. BREST-LITOVSKI LÄBIRÄÄKIMISED
10. ÕHKU AHMIDES
11. MÄSSUD JA MÕRVAD
12. ANTANDI ÕÕNESTAMINE
13. SAKSAMAA ANUMINE
14. VENEMAA ÕÕNESTAMINE
15. EHT BRITI VANDENÕU
16. SAKSAMAA KAPITULEERUMINE
III OSA. JÄRELEKATSUMINE
17. VENE KÜSIMUSE KAALUMINE
18. PARIISI RAHUKONVERENTS
19. EUROOPA REVOLUTSIOON
20. ANTANT JA VALGED
21. LÄÄNE AGENDID
22. KOMMUNISM AMEERIKAS
23. NÕUKOGUDE AGENDID
24. ANTANDI SÕJALINE LAHKUMINE
IV OSA. PATISEIS
25. ENAMLUS: POOLT JA VASTU
26. PAHEMPOOLSETE VÕLUMINE
27. KOMINTERNI LAIENEMINE
28. POOLAS SE JA EDASI
29. KAUBANDUSKÕNELUSED VÄLISMAAILMAGA
30. ELLUJÄÄMISE MAJANDUS
31. TEINE HINGAMISRUUM
32. KUSTUMATU TULI
JÄRELSÕNA
VALIKBIBLIOGRAAFIA
Отрывок из книги
Raamatu, mida lugeja käes hoiab, sündimisele aitasid lahkelt kaasa paljud inimesed. Põhimaterjal Venemaa ja Lääne kõigi tahkude kohta revolutsiooniperioodil on pärit Hooveri instituudi arhiivist ning ma olen tänulik Sarah Scaife’i fondile, mis võimaldas mul Stanfordis kahe suve vältel projekti kallal töötada. Samuti tänan Hooveri instituudi direktorit John Raisiani ja vanem-asedirektorit Richard Sousat vaimustuse eest, mida nad näitasid üles instituudis tehtava uurimistöö suhtes. Sealseid erakordseid tingimusi uurimiseks ja kirjutamiseks aitas veelgi parandada kõigi arhiivitöötajate aktiivne koostöö ning erilist tänu väärivad Linda Bernard, Carol Leadenham, Lora Soroka, Zbig Stanczyk, Brad Bauer ja Lisa Miller. Nende asjatundlikkus ja kiirus mulle tundmatute säilikute väljapakkumisel ning abi väärtuslike, kuid seni salastatud toimikute kättesaadavaks tegemisel oli väga väärtuslik. Selles osas pean tunnistama oma võlga 2010. aastani Suurbritannia San Francisco peakonsulina töötanud Julian Evansi ees, kes veenis Briti välisministeeriumi lubama mul pääseda ligi mõningatele Hooveri instituudis hoitavatele Robert Bruce Lockharti dokumentidele.
Mitmed San Francisco lahe piirkonna teadlased jagasid mulle ideid ja arutasid uurimistöö mõningate tahkude üle: Robert Conquest, David Holloway, Norman Naimark, Yuri Slezkine ja Amir Weiner. Nende sõbralikus ja kaasaelavas seltskonnas oli erakordselt turgutav proovile panna mõningaid mõtteid, mis mul olid seoses raamatuga tekkinud.
.....
Sõjakad enamlased astusid vähemlaste ja esseeride vastu, keda Lenin nimetas põlglikult sotsiaalreeturiteks, nõukogude, ametiühingute ja tehasekomiteede valimistel. Nende parteileht Pravda kuulutas, et tööliste tingimused ei parane, kuni aset ei leia sotsialistlik revolutsioon. Nad tõid välja loosungi „Rahu, leiba ja maad!” ja lubasid tagada mittevenelaste rahvusliku enesemääramise õiguse. Nad nõudsid nõukogudele toetuvat valitsust ja kuulutasid, et kogu Euroopas on kätte jõudmas sotsialismiajastu. Lenin ja ta seltsimehed väitsid, et Lvovi valitsus on kapitalistliku iseloomuga, mida motiveerivad militaristlikud ja imperialistlikud taotlused. Seni oli sel seisukohal vähemus töölistest ja soldatitest ning talupojad polnud enamlusest peaaegu midagi kuulnud, kuid visa enamliku propaganda mõju oli ometi tuntav. Varjatult Saksamaa valitsuselt, mis oli valmis rahastama mis tahes organisatsiooni, mis viib Venemaa sõjast välja, toetust saav partei leidis uusi trükivõimalusi ning kasvatas jõudsalt, kümnete tuhandete inimeste kaupa liikmeskonda. Lenin kui valitsusvastase võitluse juht tõmbas masside tähelepanu ning Trotski ja teised pahempoolsed marksistid ühinesid enamlastega, pidades neid parimaks revolutsioonilise sotsialismi esindajaks Venemaal. Ajutine valitsus mõistis, et ei saa millegi peale kindlalt loota.
Lvov juhtis nüüd lõhenenud valitsust. Sotsialistidest ministrid alustasid töösuhete reforme ning lubasid talupoegadel harida maad, mille mõisnikud olid üles harimata jätnud. Valitsusse kuuluvad liberaalid, kelle seas andsid tooni konstitutsioonilised demokraadid (enamasti nimetati neid kadettideks), olid mures, et sel moel kehtestatakse vargsi sotsialism. Nad soovisid alustada uuesti sõjategevust idarindel, millega oli nõus ka sõjaministriks saanud Aleksandr Kerenski. Valitsuses käisid aga vaidlused. Vähemlased ja esseerid taotlesid aktiivsemaid rahupüüdlusi ning ministrid andsid heakskiidu Venemaa osalemisele rahvusvahelisel sotsialistide konverentsil Stockholmis, kus just see teema oli peamine. Samal ajal koostas Kerenski aga plaani alustada rinde lõunaosas Austria-Ungari vägede vastu pealetungi.
.....
