Читать книгу Valitud teosed 2. Öösse kaduv tee - Robert Silverberg - Страница 5

Olin selle loo esimeste visandite tegemise ajal sügisel 1953 18-aastane Columbia ülikooli tudeng. Mul on meeles, et olin lugenud prantsuse autori Marcel Ayme juttu «Teekond läbi Pariisi» (La traversée de Paris; 1947) kirjandusajakirja Partisan Review, mida ma tollal innukalt jälgisin, 1950. aasta juuli-augusti numbrist. Lugu algas nii:

«Ohver, juba tükkideks lõigatud, lebas keldri nurgas plekiliste riideribade all. Jamblier, väike mees hallinevate juuste, terava profiili ja palavikuliste silmadega, kõht vöötatud köögipõllega, mis ulatus ta jalalabadeni, kõndis lohinal üle betoonpõranda. Aeg-ajalt peatus ta hetkeks oma teel, et vahtida kergelt õhetavate põskede ja ebakindla pilguga ukselinki. Et ootamise pinget leevendada, võttis ta narmasharja, mis ligunes emailitud panges, ja pesi sellega niisket betoonipinda kolmandat korda, et kustutada sellelt viimasedki verejäljed, mida ta lihunikutöö võis sinna jätta…»

See tundub nagu mõrvaloo või õudusjutu algus. Kuid tegelikult käsitles «Teekond läbi Pariisi» keerukat musta turu sealiha transportimise praktikat kohvrites läbi natside okupeeritud Pariisi. Loo sünge ja kõle atmosfäär ning situatsiooni eetilistest küsitavustest tulenenud tegelaste äng ja ahastus liigutasid mind üdini ja peaaegu momentaanselt hakkasin selle pala meeleolusid teaduslik-fantastilisse konteksti üle kandma. Mis oleks, küsisin ma endalt, kui ma võtaksin Ayme lugejat alt tõmbavat alguslõiku sõna-sõnalt? Eeldage, et «ohver» selles loos pole siga, vaid ikkagi inimene, nagu ma olin eeldanud kuni 2. leheküljeni, ja kujutage ette linna, mis kannatab puuduse käes hulleminigi kui II maailmasõja ajal, nii et on hakatud kannibalismi praktiseerima ja ööpimeduse varjus smugeldatakse seal selle kõige keelatuma lihaga.

Kirjutasin seda lugu juhuslikel pausidel, mida suutsin ülikooliõpingute kõrvalt näpata, plaaniga saata lugu jutuvõistlusele, mida üks ulmeajakiri tol aastal korraldas. Parimale tudengi kirjutatud 21. sajandi Ameerika elu kirjeldavale jutule oli auhinnaks tuhat dollarit (mis on tänapäeva vääringus ligi 9000 dollarit). Mingil põhjusel ei osalenud ma siiski sellel võistlusel, ilmselt magasin tähtaja maha, aga 1954. aasta kevadel hakkasin oma käsikirja erinevatele ulmeajakirjadele saatma. Olin tollal mittekeegi, avaldamata autor (kuigi mu enda suureks üllatuseks olin just ühele kirjastusele maha müünud noorteulmeromaani «Ülestõus Kentauri Alfal» (Revolt on Alpha C), mis avaldati 1955. aastal). Ning mu jutt tuli ajakirjadest kiiresti tagasi, nagu olid tulnud 15 või 20 varasemat juttu, mida ma olin eelneva viie aasta jooksul eri väljaannetele pakkunud. (Olin 13 või 14 aastat vana, kui hakkasin oma jutte ajakirjadele saatma.) Kui see jutt oli läbi käinud kõigi tollal eksisteerinud 7 või 8 ulmeajakirja toimetajad ning kõigi toimetajad olid mulle öelnud, kui depressiivne, morbiidne, negativistlik ja võimatu avaldada see pala oli, panin jutu sahtlisse ja kandsin maha kui ebaõnnestumise.

Möödus paar aastat. Mul õnnestus hakata oma lugusid kiirtule tempos ajakirjadele müüma, nii et enne 21-aastaseks saamist olin ma juba tuntud ulmekirjanik. Teenisin juba ülikooli ajal oma kirjutamistega kena sissetuleku.

Vahepeal saabus New Yorki üks nooruk Clevelandist, kes kolis minu kõrvaltuppa ja pani samuti kirjanikuna oma «poe püsti». Tema nimi oli Harlan Ellison. Ühel päeval 1956. aastal mainisin talle, et mul on õnnestunud kõik lood maha müüa, välja arvata üks, mida ei soovinud puutuda ükski toimetaja. Ta nõudis seda lugu kohe näha ning luges selle minu silme all läbi. «Geniaalne!» hüüdis ta. «Suurepärane!» Või midagi selles laadis. Ta oli nördinud, et selline sünge meistriteos oli pidanud kogema kõikjalt tagasilükkamist, ning tõotas, et leiab sellele avaldaja. Just siis võttis lahke ja vastuvõtlik ning veidi ebamaine Hans Stefan Santesson üle raskustes vaevleva ajakirja Fantastic Universe (Fantastiline Universum) toimetamise ning Harlan mainis talle, et ma olin kirjutanud loo, mis osutus kõigi ta konkurentide jaoks liiga väljakutsuvaks ja originaalseks, esitades talle sisuliselt väljakutse selle ostmiseks. Hans küsis käsikirja näha, kommenteeris oma pehmel moel, et tegu on tõesti üsna karmi asjaga, ning pärast mõningast kõhklemist avaldas «Öösse kaduva tee» (The Road to Nightfall) oma ajakirja 1958. aasta juulinumbris.

Isegi nüüd, aastakümneid hiljem on mul raske aru saada, mis selles loos nõnda kuuma kartulina mõjus. Selle teema – et tuumasõjajärgse maailma pinged ja surutis võib välja viia isegi kannibalismini – tundus ärritavat paljusid loo tagasilükanud toimetajaid, kuid see temaatika polnud per se tabuteema. (Vaata Damon Knighti 1950. aasta klassikalist juttu «Teenida inimest» (To Serve Man), kui vaid esimesena pähetulevat näidet nimetada.) Kõige tõenäolisemalt oli probleemikohaks peategelase moraalne kokkuvarisemine loo lõpus, kuna enamik ulmetoimetajaid eelistas tollal lugusid, mille keskne kangelane ületab kõik takistused ja jõuab oma piinade ning raskuste kiuste võidule. Et ma polnud tolleks ajaks veel midagi avaldanud, oli lisamiinus. Näiteks Theodore Sturgeon või Fritz Leiber oleks võibolla suutnud toimetajaid veenda kannibalismilugu avaldama, isegi sellise allaandjaliku lõpuga, kuid saatusele alistuva kangelasega kannibalismilugu praktiliselt tundmatult autorilt oli liig mis liig, nii et isegi pärast mu nime teataval määral tuntuks saamist läks ikkagi tarvis Harlan Ellisoni kogu purustavat ja mooloklikku veenmisjõudu, et see jutt endale kuskil väljaandes kodu leiaks.

Jutustus tundub mulle tänagi üsna heatasemelise asjana, eriti kui arvestada, et selle autor polnud kirjutamise ajal veel kahekümnenegi. See on üsna dünaamiline, siin on tegelaskujud, põnev tegevus ja süžee ning jutt suudab oma mitte kuigi originaalse idee edastada üsna efektiivselt. Kui ma oleksin toona ammu aega tagasi olnud käsikirju otsiv ajakirjatoimetaja, oleks mulle küll tundunud, et selle pala autor on vähemasti lootustandev.

Koer lõrises ja jooksis edasi. Katterson vaatas, kuidas kaks kõhna põlevate silmadega meest loomale järele sööstsid, ning tardus kasvavas õõvas paigale. Äkitselt kargas koer üle prügihunniku ja oli kadunud; tema jälitajad vajusid jõuetult maha, nõjatudes oma nuiadele ja ahmides õhku.

«Asjad lähevad veel palju hullemaks,» sõnas väike räpane mehike, kes äkki eikusagilt Kattersoni kõrvale ilmus. «Olen kuulnud, et ametlik teadaanne tuleb täna, kuid kuulujutt on juba pikka aega levinud.»

«Nii nad räägivad,» vastas Katterson aeglaselt. Ta oli äsja pealt nähtud tagaajamisest ikka veel halvatud. «Me oleme kõik üsna näljased.»

Kaks koera jälitanud meest olid ikka veel võhmal, kuid ajasid end jalule ja läksid minema. Katterson ja väike mehike vaatasid nende aeglast eemaldumist.

«See on esimene kord, kui olen näinud inimesi midagi säärast tegemas,» sõnas Katterson. «Niimoodi avalikult…»

«See ei jää viimaseks korraks,» teatas mehike. «Parem harju sellega ära, nüüd kui toit otsas on.»

Kattersoni kõhust käis läbi valutorge. See oli tühi ning pidi tühjaks jääma kuni õhtuse toiduratsiooni saamiseni. Ilma toiduabita polnud tal aimugi, kust järgmine suutäis tulema peaks. Tema ja väike mees kõndisid mööda vaikset tänavat edasi, astudes üle prahi, jalutades sihitult ilma selge eesmärgita.

«Mu nimi on Paul Katterson,» ütles ta viimaks. «Elan 47ndal tänaval. Möödunud aastal lasti mind armeest vabaks.»

«Aa, üks noist,» sõnas väike mees. Nad pöörasid 15ndale tänavale. Seal laius täielik häving: mitte ükski sõjaeelne maja polnud püsti ning tänava tagumisse otsa olid püstitatud üksikud viletsad telgid. «On sul vabanemisest saadik tööd olnud?»

Katterson naeris. «Hea nali. Räägi veel mõni.»

«Tean. Ajad on karmid. Minu nimi on Malory; olen kaubatundja.»

«Mis kaupa sa tunned?»

«Noh… kasulikku sorti.»

Katterson noogutas. Ilmselgelt ei tahtnud Malory, et ta teemat edasi arendaks, ja ta jättis selle. Nad kõndisid vaikselt edasi, suur mees ja väike, ning Katterson ei suutnud mõelda millestki peale tühjusetunde kõhus. Siis liikusid ta mõtted mõned minutid tagasi nähtud stseenile, kus kaks näljast meest koera taga ajasid. Olid asjad nii ruttu juba niikaugel? küsis Katterson eneselt. Mis edasi saab, mõtiskles ta, kui toit veel haruldasemaks muutub ja viimaks üldse otsa lõpeb?

Ent väike mees osutas ettepoole. «Vaata,» sõnas ta. «Miiting Uniooni tänaval.»

Katterson kissitas silmi ja nägi avalikeks teadaanneteks mõeldud platvormi ümber kogunevat rahvamassi. Ta kiirendas sammu, sundides Maloryt vaeva nägema, et temaga sammu pidada.

Platvormile oli roninud sõjaväelises univormis noor mees, kes seisis tuimalt näoga rahva poole. Katterson vaatas lähedalseisvat džiipi, tundes automaatselt ära 2036nda aasta mudeli – kõige uuema, kaheksateist aastat vana. Pärast minutit või paari tõstis sõdur käe, et vaikust saada, ning kõneles vaiksel, vaoshoitud häälel.

«Kaasnewyorklased, mul on valitsuselt ametlik teadaanne. Äsja saabus sõna Trentoni oaasist …»

Rahva seast hakkas kostma pominat. Nad paistsid teadvat, mis tulemas oli.

«Äsja saabus sõna Trentoni oaasist, et seoses hiljutise eriolukorraga on New Yorgi ja ümbritsevate alade toiduga varustamine ajutiselt katkenud. Kordan: seoses hiljutise eriolukorraga on New Yorgi ja ümbritsevate alade toiduga varustamine ajutiselt katkenud.»

Rahva pomin muutus tigedaks, sapiseks sosinaks, kui iga mees arutas kõrvalseisjaga viimast sündmustearengut. See uudis polnud ootamatu; Trenton oli ammu protesteerinud abitu, purukspommitatud New Yorgi toitmise koorma vastu, ning hiljutine üleujutus oli neile vastutusest kõrvalehiilimiseks küllalt võimalust andnud. Katterson seisis vaikselt, kõrgudes tema ümber oleva rahva kohal ning avastades, et ei suuda kuuldut uskuda. Ta näis endassetõmbunud, peaaegu eemalolev, kritiseerides objektiivselt platvormil oleva sõduri rühti, lugedes kokku tema eraldusmärke, mõeldes kõigest peale teadaande tagajärgede, ning püüdes võidelda kasvava näljaga.

Univormis mees rääkis taas. «Samuti on mul teade New Yorgi kubernerilt kindral Hollowaylt: tema ütleb, et New Yorgi toiduvarustuse taastamise katsetega tegeldakse ning et Baltimore’i oaasi on läkitatud kullerid palvega moona saata.»

Sõdur ronis ettevaatlikult platvormilt alla ja tegi läbi rahvamassi teed džiibi poole. Ta ronis kähku masinasse ja sõitis minema. Ilmselgelt oli ta tähtis mees, otsustas Katterson, kuna džiibid ja kütus olid haruldased asjad, mida keegi kuskil kergekäeliselt ei kasutanud.

Katterson jäi sinna, kus ta oli, ja pööras aeglaselt pead, vaadates ümbritsevaid inimesi – enamuses kõhnu poolnälginud väikesi skelette, kes salaja tema hiiglaslikku kogu kadestasid. Kõhetu mees lõõmavate silmadega ja kongninaga oli kogunud enda ümber väikese rühma ja pidas mingit tiraadi. Katterson oli temast kuulnud – ta nimi oli Emerich, ning ta oli 14. tänava mahajäetud metroojaamas elava koloonia juht. Katterson läks instinktiivselt mehele ligemale ning Malory järgnes talle.

«See kõik on vandenõu!» hüüdis kõhn mees. «Nad räägivad hädaolukorrast Trentonis. Mis hädaolukord? Ma küsin teilt, mis hädaolukord? Too üleujutus ei teinud neile häda. Nad tahavad meist lihtsalt näljutades lahti saada, ongi kõik! Ja mida me selle vastu teha saame? Ei midagi. Trenton teab, et me ei suuda kunagi New Yorki üles ehitada, niisiis tahavad nad meist vabaneda ja võtavad meilt toidu ära.»

Nüüd oli rahvahulk tema ümber koondunud. Emerich oli populaarne; inimesed hõiklesid nõusolevalt, rõhutades tema kõnet aplausidega.

«Kuid kas me nälgime surnuks? Ei nälgi!»

«Täpselt nii, Emerich!» hüüdis üks turske habemik mees.

«Ei,» jätkas Emerich. «Me näitame neile, mida me teha suudame. Me kraabime kokku iga toidukübeme, mida leiame, iga rohukõrre, iga metslooma, iga tüki saapanahka. Ja me jääme ellu, täpselt nagu me elasime üle 47. aasta blokaadi ja näljahäda ning kõik muu. Ja ühel neist päevadest läheme me Trentonisse ja… ja… küpsetame nad elusalt ära!»

Õhku täitsid heakskiidumöirged. Katterson pöördus ja tegi õlaga läbi summa teed, mõeldes kahest mehest ja koerast, ning kõndis tagasi vaatamata minema. Ta suundus Neljandale avenüüle, kuni ta enam Uniooni väljaku miitingu hääli ei kuulnud, ja istus kurnatult lömastatud kandetalade kuhjale, mis oli kunagi olnud Cardeni monument.

Ta toetas pea kätele ja lihtsalt istus. Pärastlõunased sündmused olid teda tuimaks teinud. Toiduga oli olnud kitsas nii kaua, kui ta mäletas – kakskümmend neli aastat sõda sfäärlastega oli kulutanud ära peaaegu kõik riigi ressursid. Sõda oli veninud ja veninud. Pärast esimesi tormakaid pommitamisi oli sellest saanud kurnamissõda, mis vastassfäärid aeglaselt rusudeks jahvatas.

Kuidagi oli Katterson suutnud peaaegu ilma toiduta suureks ja tugevaks kasvada, ning ta torkas silma kõikjal, kus ta käis. Ameeriklaste generatsiooni, millesse ta kuulus, ei iseloomustanud suurus ega jõud. Lapsed olid sündides kui alatoidetud vanamehed – kortsus ja väetid. Ent tema oli olnud suur ja üks õnnelikke, kes Armeesse valiti. Vähemalt oli teda seal regulaarselt toidetud.

Katterson lõi väändunud räbutüki jalaga eemale ning märkas väikest Maloryt Neljandat avenüüd pidi tema poole tulemas. Katterson naeris enda ette, meenutades päevi Armees. Kogu ta täiskasvanuelu oli olnud veedetud univormis, koos sõduri privileegidega. Aga see oli olnud liiga hea, et kesta: kahe tuhande viiekümne teisel, kaks aastat varem, oli sõda viimaks täielikku paigalseisu sattunud. Mõlemad võistlevad poolkerad olid ribadeks kistud ja peaaegu terve Armee oli äkitselt saadetud külma tsiviilmaailma. Teda oli visatud üksiku ja eksinuna New Yorki.

«Läheme koerajahile,» lausus Malory, kes naeratades ligines.

«Vali oma sõnu, väikemees. Ma võin sinu ära süüa, kui ma küllalt näljaseks muutun.»

«Asoh? Mulle jäi mulje, et sind šokeerisid juba kaks koera püüdvat meest.»

Katterson tõstis silmad. «Šokeerisidki,» ütles ta. «Istu maha või kao minema, aga ära minuga mingeid mänge mängi,» urises ta. Malory heitis end Kattersoni lähedale rusudele.

«Pilt on vilets,» sõnas Malory.

«Vastab tõele,» sõnas Katterson. «Ma pole päev otsa midagi söönud.»

«Miks mitte? Möödunud õhtul oli regulaarne toidujagamine, ning täna on ka.»

«Looda sa,» ütles Katterson. Päev hakkas lõppema, märkas ta, ning õhtuvarjud laskusid kiirelt. Varemeis New York nägi videvikus kummaline välja: paindunud talad ning kokkuvajunud hooned meenutasid ammusurnud hiiglaste vaime.

«Homme oled veelgi näljasem,» sõnas Malory, nõrk naeratus huultel värelemas.

Katterson tõstis kiiruga pea.

«Mängid jälle oma mänge?»

«Ei,» ütles Malory kiiruga. Ta kirjutas paberitükile oma aadressi ja ulatas selle Kattersonile. «Võta. Astu läbi, kui sa tõeliselt näljaseks peaksid muutuma. Ja… sa oled vist päris tugev, kas pole? Mul võiks sulle isegi tööd olla, sest sa ütled, et sa pole hetkel millegagi seotud.»

Kattersoni peas vilksatas üks mõte. Ta pööras end väikese mehe poole ja vahtis talle otsa.

«Mis sorti tööd?»

Malory kahvatus. «Oh, mul on vaja mõningaid tugevaid mehi mulle toitu hankima. Tead ju küll,» sosistas ta.

Katterson küünitas ja haaras väikse mehe kõhnadest õlgadest. Malory võpatas. «Jah, tean,» kordas Katterson aeglaselt. «Ütle mulle, Malory,» lausus ta ettevaatlikult, «millist toitu sa müüd?»

Malory vingerdas. «Ma… ma… ma ju tahtsin sind ainult aidata, ja…»

«Ära mulle seda jama aja.» Katterson tõusis aeglaselt, väikest meest lahti laskmata. Malory leidis end vastu tahtmist jalule kerkimast. «Sa oled lihaäris, kas pole, Malory? Mis liha sa müüd?»

Malory püüdis vabaks pääseda. Katterson lõi teda põlglikult poolavatud rusikaga, saates ta prügihunnikule pikali. Malory väänles eemale, silmad hirmusegased, ning sööstis 13nda tänava hämarusse. Katterson seisis tema eemaldumist vaadates kaua püsti, hingates raskelt ja julgemata mõeldagi. Siis voltis ta Malory aadressiga paberi kokku, pani selle taskusse ning kõndis kangelt minema.

***

Barbara ootas teda, kui ta tund hiljem pöidlaga oma 47nda tänava korteri ukseplaadile vajutas.

«Oled vist juba uudiseid kuulnud,» lausus naine, kui mees sisenes. «Mingi lakutud leitnant astus läbi ja teatas sellest allkorrusel. Tõin meie tänase toiduratsiooni juba ära, ning see on viimane. Kuule, kas midagi on lahti?» Naine vaatas teda ärevalt, kui ta sõnatult toolile räntsatas.

«Ei midagi, kallis. Mul on lihtsalt kõht tühi ja veidi paha olla.»

«Kus sa täna käisid? Jälle väljakul?»

«Jah. Minu tavaline neljapäeva pärastlõunane jalutuskäik, ja oh milliseks kenaks piknikuks see kujunes. Esmalt nägin ma kaht meest koera jahtimas – nad ei võinud olla näljasemad kui mina, ent nad ajasid toda õnnetut kondist looma taga. Siis tegi su leitnant oma teadaande toidu osas. Ja viimaks püüdis üks räpane lihakaupmees mulle «kaupa» müüa ja tööd anda.»

Tüdrukul jäi hing kinni. «Töö? Liha? Mis juhtus? Oh, Paul…»

«Unusta ära,» ütles Katterson talle. «Ma lõin ta siruli ja ta jooksis saba jalge vahel minema. Tead sa, mida ta müüs? Tead sa, mis liha ta tahtis, et ma sööks?»

Naine langetas pilgu. «Jah, Paul.»

«Ja see töö, mis tal minu jaoks oli – ta nägi, et ma olen tugev, niisiis tahtis ta minust oma varustaja teha. Õhtuti oleks ma jahile läinud, otsinud ringiuitajaid, keda oimetuks lüüa ja homseks praeks teha.»

«Aga me oleme ju nii näljased, Paul. Kui sa oled näljane, muutub see kõige tähtsamaks asjaks.»

«Mida?» Tema hääl oli raevunud pulli möire. «Mida? Sa ei tea, mida sa räägid, naine. Söö, enne kui sa täiesti aru kaotad. Leian mõne muu viisi toitu hankida, aga mingiks kuradima kannibaliks ma ei hakka. Ei mingit inimliha Paul Kattersonile.»

Naine ei öelnud midagi. Lae ainuke lamp vilkus kaks korda.

«Pimendusaeg on varsti käes. Too küünlad välja, kui sa just unine pole,» ütles mees. Tal polnud kronomeetrit, aga vilkumine oli märk, et kaheksa kolmkümmend oli pärale jõudmas. Kaheksa kolmkümmend igal õhtul keerati elekter kinni kõigis elukorterites peale nonde, millel oli õigus tavalimiiti ületada.

Barbara süütas küünla.

«Paul, isa Kennon käis täna jälle siin.»

«Ma olen talle öelnud, et ta siin enam oma nägu ei näitaks,» lausus Katterson oma toanurga pimedusest.

«Ta arvab, et me peaksime abielluma, Paul.»

«Ma tean. Mina ei arva.»

«Paul, miks sa…»

«Ärme seda teemat jälle üles võta. Ma olen sulle küllalt rääkinud, et ma ei taha kahe suu toitmise vastutust, kui ma omaendagi kõhtu täis ei suuda hoida. Praegune lahendus on parim – kumbki meist enda eest.»

«Aga lapsed, Paul…»

«Oled sa täna õhtul peast põrunud?» vastas ta. «Julgeksid sa lapsi siia maailma tuua, eriti nüüd, kui me oleme jäänud ilma isegi Trentoni oaasi toidust? Meeldiks sulle vaadata teda kõige selle prügi ja saasta keskel surnuks nälgimas, või ehk sissevajunud põskedega väikseks luukereks üles kasvamas? Võibolla sulle meeldiks, aga ma kardan, et mulle mitte.»

Mees vaikis. Naine istus teda vaadates, nuuksudes vaikselt.

«Me oleme mõlemad surnud, sina ja mina,» lausus naine viimaks. «Me ei tunnista seda, aga me oleme surnud. Kogu see maailm on surnud – meie oleme veetnud viimased kolmkümmend aastat enesetappu tehes. Ma ei mäleta nii kaugele kui sina, aga ma olen lugenud mõningaist vanadest raamatutest seda, kui puhas ja uus ja särav see linn enne sõda oli. Sõda! Kogu mu elu oleme me sõjas olnud, kordagi teadmata, kellega me võitlesime või miks. Lihtsalt õgisime maailma ilma mingi põhjuseta.»

«Jäta, Barbara,» sõnas Katterson. Ent naine jätkas monotoonselt: «Räägitakse, et Ameerika ulatus kunagi rannikust rannikuni, mitte ei olnud jagatud väikesteks maaribadeks, mida ääristavad radioaktiivsed eikellegimaad. Siis oli talusid ja toitu, järvesid ja jõgesid, ning inimesed lendasid ühest kohast teise. Miks see kõik juhtuma pidi? Miks me surnud oleme? Mis meist edasi saab, Paul?»

«Ma ei tea, Barbara. Ma ei usu, et keegi teab.» Väsinult puhus ta küünla ära, ning pimedus voolas sisse ja täitis toa.

***

Kuidagiviisi oli ta tagasi Uniooni väljakule sattunud ja seisis 14ndal tänaval, kõigutades end jalgadel kergelt edasi-tagasi ja tundes uimasust, mis oli nälgimise esimene märk. Tänaval olid mõned üksikud inimesed, kes suundusid mornilt, kuhu iganes neil minna oli. Päike oli kõrgel pea kohal ning paistis eredalt.

Tema mõtiskluse katkestasid hüüded ning jooksvate jalgade harjumatu heli. Tema armeetreening teenis teda hästi, kui ta lahtisse kraavi sööstis ning end sinna peitis, mõeldes, mis toimub.

Hetke pärast piilus ta välja. Neli meest, igaüks sama suur kui Katterson ise, saalisid nüüdseks inimtühjadel tänavatel edasi-tagasi. Üks neist kandis kotti.

«Seal on üks!» kuulis Katterson kotiga meest kähedal häälel hüüdmas. Ta jälgis uskumatuna, kuidas neli meest varisenud hoone lähedal kössitava tüdruku üles leidsid.

Tüdruk oli kahvatu, kõhn, räbalais, ehk kuni kahekümneaastane, ning võinuks mõnes teises maailmas ehk isegi ilus olla. Kuid ta põsed olid aukuvajunud ja parkunud, tema silmad tuhmid ja klaasistunud ning käsivarred kondised.

Meeste lähenedes tõmbus ta tahapoole, vandudes trotslikult ning valmistudes end kaitsma. Ta ei taipa, mõtles Katterson. Ta arvab, et teda tullakse vägistama.

Higi voolas mööda ta keha, ning ta sundis end vaatama, hoides end peidukohast välja hüppamast. Neli marodööri koondusid tüdruku ümber. Too sülitas ning lõi oma küünisetaolise käega.

Nemad itsitasid ja haarasid tal käest. Tüdruku karje oli kõrvurebestav, kui nad ta välja lohistasid. Tõusis nuga, ning Katterson kiristas hambaid, kui see langes.

«Pane ta kotti, Charlie,» ütles räme hääl.

Katterson kees raevust. See oli tal esimene kord Malory lihunikke näha – vähemasti kahtlustas ta, et see oli Malory jõuk. Katsudes vööl tupes rippuvat nuga, tõusis ta peaaegu jalule, et nelja liharöövlit rünnata, aga vajus siis mõistusele tulles tagasi kraavi.

Nii ruttu? Katterson teadis, et kannibalism oli nälgivas New Yorgis juba palju aastaid aeglaselt levinud, ja et vähesed surnukehad jõudsid ühes tükis hauda, aga see oli tema teadmise kohaselt esimene kord, kui rüüstajad elava inimese tänavalt kinni võtsid ja ta toidu saamiseks ära tapsid. Ta judises. Võitlus ellujäämise nimel oli seega alanud.

Neli rüüstajat kadusid Kolmanda avenüü poole. Katterson tõusis ettevaatlikult kraavist, vaatas ettevaatlikult igasse suunda ning tuli siis lagedale. Ta teadis, et pidi ettevaatlik olema: temasuurusest mehest sai liha paljudele suudele.

Ka teised inimesed väljusid nüüd hoonetest, kõigi nägudel samasugune õudus. Katterson jälgis juhmilt tammuvaid skelette, mõned nuuksumas, kuid enamik juba pisarate faasist möödas. Ta pigistas ikka ja jälle käsi rusikasse, tundes viha ning tahtes üle kõige selle leviva haiguse välja juurida, teades samas lootusetult, et seda polnud võimalik teha.

Kõnepuldis seisis nüüd teravate näojoontega pikk kõhn mees. Tema hääl oli vihast lämbumas.

«Vennad, nüüd on see avalikuks saanud. Inimesed on pöördunud ära Jumala teelt ning Saatan on juhatanud nad hävingusse. Just äsja olite te tunnistajaks, kuidas neli Tema looma hävitasid toidu saamiseks kaassureliku – kohutavaim patt kõigist.

Vennad, meie aeg Maal on peaaegu läbi. Mina olen vana mees – ma mäletan päevi enne sõda, ja ehkki mõned teist ei pruugi seda uskuda, mäletan ma päevi, kui toitu oli kõigile, kui igaühel oli töö, kui need varisenud ehitised olid kõrged ja säravad ja voolujoonelised, ja kui taevas lennukitest kihas. Nooruses rändasin ma kõikjal üle selle maa, Vaikse ookeanini välja. Kuid Sõda on kõigele sellele lõpu teinud ja Jumala käsi on meie kohale kerkinud. Meie päev päikese all on möödas ja varsti on meil kõigil käes tasumise tund.

Minge Jumala ette ilma veriste käteta, vennad. Need neli meest, keda te täna nägite, põlevad oma roima eest igavesti. Kes iganes sööb ebapüha liha, mille nad täna tapsid, liitub nendega Põrgus. Kuid kuulake hetkeks, vennad, kuulake! Need, kes pole veel kadunud, ma anun teid, päästke endid! Parem olla üldse ilma söömata, nagu enamik teist, kui määrida end seda uut sorti toiduga, kõige kallima lihaga üldse.»

Katterson silmitses inimesi tema ümber. Ta tahtis sellele kõigele lõpu teha; tal oli nägemus ristiretkest toidu hankimiseks, sõjakäigust kannibalismi vastu, lipud lehvimas, trummid tagumas, tema ise võitlust juhtimas. Mõned inimesed olid vana jutlustaja kuulamise lõpetanud ja mõned olid minema jalutanud. Paar tükki naersid ja heitsid vanamehe poole pilkavaid kommentaare, ent viimane eiras neid.

«Kuulake mind! Kuulake mind, enne kui te lahkute. Me oleme kõik hukule määratud; Issand on selle selgeks teinud. Aga mõelge, inimesed – see maailm on varsti läinud ja suurem ilm on tulemas. Ärge andke ära oma võimalust igaveseks eluks, vennad! Ärge vahetage oma surematut hinge rüvetatud liha palukese vastu!»

Rahvamass hajus, märkas Katterson. See käis kiirelt: inimesed nihkusid eemale ja kadusid. Jutlustaja jätkas rääkimist. Katterson seisis kikivarvul ja küünitas üle rahvamassi ida poole vaatama. Tema silmad vaatasid hetke otsivalt ringi, ja siis ta kahvatas. Neli kurjakuulutavat kogu lähenesid kindlal sammul mööda mahajäetud tänavat.

Peaaegu kõik olid neid nüüd näinud. Nad kõndisid, neli tükki reas, keset tänavat; pikim neist kandis tühja kotti. Inimesed läksid kiirustades kõigisse suundadesse, ning kui neli kogu 14nda tänava ja Neljanda avenüü nurgale jõudsid, seisid platvormil ainult Katterson ja jutlustaja.

«Ma näen, et sina oled ainsana järel, noormees. Oled sa end juba rüvetanud, või oled sa ikka veel Taevase Kuningriigi nimekirjas?»

Katterson ei pannud küsimust tähele. «Vanamees, roni alla!» nähvas ta. «Rüüstajad tulevad tagasi. Läheme, kaome siit, enne kui nad kohale jõuavad.»

«Ei, ma kavatsen nendega rääkida, kui nad tulevad. Aga päästa end, noormees; päästa end, kuni võid.»

«Nad tapavad su, vana narr,» sosistas Katterson karmilt.

«Me oleme nagunii kõik hukule määratud, poeg. Kui minu tund on tulnud, siis ma olen selleks valmis.»

«Sa oled hull,» sõnas Katterson. Neli meest olid nüüd kuuldekaugusel. Katterson vaatas vana meest viimast korda ja sööstis siis üle tänava ühte hoonesse. Ta vaatas tagasi ja nägi, et teda ei jälitatud.

Neli rüüstajat seisid platvormi all, kuulates vanameest. Katterson ei kuulnud, mida jutlustaja rääkis, aga ta vehkis kõneldes kätega. Nelik paistis pingsalt jälgivat. Katterson vaatas seda kõike pealt. Ta nägi ühte rüüstajat midagi vanamehele ütlemas, ja siis ronis pikk kotiga mees platvormile. Üks teistest viskas talle tupes noa.

Karje oli vali ja läbilõikav. Kui Katterson taas vaadata julges, toppis pikk mees jutlustaja keha juba kotti. Katterson langetas pea. Trompetid hakkasid vaibuma; ta mõistis, et vastupanu oli võimatu. Voolamas olid peatamatud hoovused.

***

Katterson vantsis äärelinna oma korterisse. Kvartalid libisesid mööda, kui ta metoodiliselt jalga jala ette pani, kõndides kaks miili läbi kiviprügi ja mahajäetud, varemeis ehitiste. Ta hoidis üht kätt noapäral ja heitis pilke vasakule-paremale, märgates kõrvaltänavais varglikke krabinaid, varjulist rahvast, keda tuha- ja prahikuhjade tagant päris näha ei olnud. Nood neli kogu, ühel seljas kott, näisid iga laternaposti taga varitsevat ja näljaselt ootavat.

Ta suundus Broadway’le, lõigates läbi Parker Buildingu jäänuste. Viiskümmend aastat varem oli Parker Building olnud läänemaailma kõrgeim hoone; nüüd oli järel ainult madal könt. Katterson möödus kunagisest maailma majesteetlikemast vestibüülist ja vaatas sisse. Astmel selle ees istus väike poiss, järades lihatükki. Poiss näis kaheksa kuni kümne aasta vanune, kõht tihedalt ribide ümber, mis sellest korvina läbi paistsid. Tülgastust maha surudes mõtiskles Katterson, mis sorti liha poiss küll sõi.

Ta liikus edasi. 44ndast tänavast möödudes tippis temast mööda kondine kass ja kadus tuhahunniku taha. Katterson mõtles lugudele Suurtasandikust, kus hiigelkassid väidetavalt vabalt ringi rändasid, ning ta suu jooksis vett.

Päike vajus veel madalamale ja New York muutus tuhmhalliks ja mustaks. Hilisel pärastlõunal päike enam õigupoolest ei paistnud, vaid piilus prahivirnade vahelt välja ja heitis New Yorgi varemetele tontlikku kuma. Katterson ületas 47nda tänava ja pöördus oma maja poole.

Ta võttis ette pika ronimise oma tuppa; liftišaht oli alles, nagu ka paigaletardunud lift, ent selle töötamine olnuks luksus väljaspool unistusi. Ta seisis pimeduses ukseplaati otsides hetke koridoris. Ukse tagant kostis naervaid hääli – kummaline heli sellega mitteharjunud kõrvadele – ning teda rabas läbi ukse tulev toidulõhn. Tema neel hakkas tõmblema ning talle meenus tema tuim valu tema kõhus.

Katterson avas ukse. Toidulõhn täitis väikse toa tervenisti. Sisenedes märkas ta, kuidas Barbara, näost valge, äkitselt silmad tõstis. Kattersoni toolis istus mees, keda ta kord või paar kohanud oli: räpaste juuste ja suure habemega mees nimega Heydahl.

«Mis toimub?» nõudis Katterson.

Barbara hääl oli kummaliselt vaikne. «Paul, sa tunned Olaf Heydahli, kas pole? Olaf, Paul?»

«Mis toimub?» nõudis Katterson.

«Barbara ja mina võtsime just väikese eine, härra Katterson,» lausus Heydahl sügaval häälel. «Me arvasime, et sa oled näljane, niisiis jätsime veidi ka sulle.»

Lõhn oli kõikehõlmav ja Katterson suutis vaevu hoida tagasi ilaniret, mis üle ta huulte voolata tahtis. Barbara pühkis ikka ja jälle rätikuga huuli; Heydahl istus rahulolevalt Kattersoni toolis.

Katterson astus kolme kiire sammuga üle toa ja lõi lahti väikse kööginurga ukse. Pliidil särises vaikselt väike lihatükk. Katterson vaatas liha, siis Barbarat.

«Kust sa selle said?» küsis ta. «Meil pole raha.»

«Ma… ma…»

«Mina ostsin selle,» lausus Heydahl vaikselt. «Barbara rääkis mulle, kui vähe toitu teil on, ja kuna mul oli rohkem kui vaja, tõin ma väikese kingi.»

«Ahaa. Kingitus. Ei mingit konksu?»

«Härra Katterson! Pidage meeles, et ma olen Barbara külaline.»

«Jah, aga palun pidage teie meeles, et see on minu korter, mitte tema oma. Öelge mulle, Heydahl – millist tasu te selle… selle kingi eest ootate? Ja kui palju te juba kätte olete saanud?»

Heydahl tõusis pooleldi püsti. «Palun, Paul,» ütles Barbara kiiruga. «Pole vaja tüli tekitada. Olaf püüdis vaid sõbralik olla.»

«Barbaral on õigus, härra Katterson,» sõnas Heydahl tagasi istuma vajudes. «Võtke ise ka. See teeb teile head ja mind rõõmsaks.»

Katterson jõllitas teda hetkeks. Üle Heydahli õla paistis väljast poolvalgust, tuues nähtavale tema peaaegu palja pea ja voogava habeme. Katterson mõistatas, kuidas võisid Heydahli põsed nõnda ümarad olla.

«Laske käia,» kordas Heydahl. «Meie oleme kõhu täis söönud.»

Katterson läks tagasi liha juurde. Ta võttis riiulilt taldriku, tõstis lihatüki selle peale ning tõmbas tupest noa. Ta hakkas seda juba lõikama, kuid siis pööras ta näo teiste poole.

Barbara naaldus oma toolil ettepoole. Tema silmad olid pärani ja neis säras hirm. Heydahl, samas, istus mugavalt Kattersoni toolis, näol enesega rahulolev ilme, mida Katterson polnud kellelgi pärast Armeest lahkumist näinud.

Järsku tuli talle pähe mõte, mis ta ihu jääkülmaks muutis. «Barbara,» sõnas ta häält rahulikuna hoides, «mis liha see on? Rostbiif või lammas?»

«Ma ei tea, Paul,» ütles naine ebakindlalt. «Olaf ei öelnud…»

«Ehk hoopis küpsetatud koer? Tänavakassifilee? Miks sa ei küsinud Olafilt, mis täna menüüs on? Miks sa temalt seda praegu ei küsi?»

Barbara vaatas Heydahli, siis jälle Kattersoni poole.

«Söö, Paul. See on hea, usu mind – ja ma tean, kui näljane sa oled.»

«Ma ei söö sildistamata toite, Barbara. Küsi kõigepealt härra Heydahlilt, mis liha see on.»

Naine pöördus Heydahli poole. «Olaf…»

«Ma ei arva, et praegusel ajal tasuks nii pirtsakas olla, härra Katterson,» ütles Heydahl. «Toiduabi on lõppenud ja te ei tea, millal jälle liha saab.»

«Mulle meeldib pirtsutada, Heydahl. Mis liha see on?»

«Miks sa nii uudishimulik oled? Tead ju, mida öeldakse kingitud hobuse suhu vaatamise kohta, heh-heh.»

«Ma ei tea isegi, kas see on hobune, Heydahl. Mis liha see on?» Kattersoni hääl, mis oli harilikult hoolikalt kontrollitud, muutus nüüd lõrinaks. «Valitud tükk väikesest paksust poisist? Ehk steik mõnest õnnetust sellist, kes ühel õhtul valesse kohta kõndima sattus?»

Heydahl läks näost valgeks.

Katterson võttis liha taldrikult ja hüpitas seda hetkeks käes. «Te ei saa kumbki sõna suust. Jäägu see teile kurku kinni. Laske käia, kannibalid!»

Ta viskas liha Barbara pihta; see tabas tema põske ja kukkus põrandale. Mehe nägu lõõmas raevust. Ta lõi ukse pärani, astus end ümber pöörates välja, ja lõi selle taas kinni. Viimane asi, mida ta enne ukse kinnivirutamist nägi, oli Barbara, kes põlvili lihatükki üles korjama kiirustas.

***

Öö lähenes kiiresti ja Katterson teadis, et tänavail polnud ohutu. Tema korter, tundis ta, oli rüvetatud ning sinna tagasi minna ta ei suutnud. Küsimus oli, kust toitu hankida. Ta polnud peaaegu kaks päeva söönud. Ta surus käed taskutesse ja tundis seal kokkuvolditud paberilipakat, millel seisis Malory aadress. Kõvera naeratusega taipas ta, et see oli tema ainus toidu- ja rahaallikas. Aga mitte veel – mitte niikaua, kuni ta selga sirgena suudab hoida.

Millelegi mõtlemata uitas ta jõe suunas, tohutu kraatri poole, kus, nagu Kattersonile oli öeldud, asus kunagi ÜRO peahoone. Kraater oli peaaegu tuhat jalga sügav; hoone hävitati esimeses pommitamises 2028. aastal. Katterson oli siis, sõja algusaastal, olnud vaid ühe aasta vanune. Tegelik võitlemine ja pommitamine oli kestnud järgmised viis või kuus aastat, kuni mõlemad poolkerad olid ärapõletatud ja võitlusarmilised ning jätkus pikk kurnamissõda. Katterson oli 2045. aastal kaheksateist saanud – üheksa pikka aastat tagasi, mõtiskles ta – ja tema hiigelkogu oli teinud temast loomuliku kandidaadi soojale kohale Armees. Sõjaväekarjääri jooksul oli ta käinud kõikjal üle maailmanurga, mida ta oma kodumaaks pidas – maalapp, mida ühelt poolt piiras Apalatšide radiatsioonivöö ning teisalt Atlandi ookean. Vaenlane oli Ameerika tulemüüridega hoolikalt tosinaks ribaks eraldanud, kõik olid üksteisest täielikult isoleeritud. Ühest teise pääses lennukiga, kui neid veel alles oli. Kuid teadus, tööstus ja tehnoloogia olid surnud, mõtles Katterson väsinult, kui ta midagi nägemata jõe poole vaatas. Ta istus kraatri servale maha ja kõlgutas jalgu üle ääre.

Mis oli juhtunud hea uue ilmaga, mis oli nõnda suurte lootustega kahekümne esimesse sajandisse sisenenud? Siin ta oli, Paul Katterson, ilmselt üks riigi tugevamaid ja pikemaid mehi, kõlgutamas jalgu suure laastatud ala kohal, kõhusopis näriv valu. Särav voolujooneline kroompaneelide ja reaktiivlennukite maailm oli surnud. Ühel päeval tuleb ehk uus elu. Ühel päeval.

Katterson silmitses vett kraatri taga. Kusagil üle mere olid teised riigid, puruks nagu kõik ülejäänud. Ja kusagil teises suunas olid lainjad tasandikud, rohi, vili, metsloomad, keda eraldasid sajad miilid radioaktiivseid mägesid. Sõda oli õginud põllud ja karjamaad ja kariloomad, oli inimkonna jalge alla tallanud.

Ta tõusis ja hakkas üksildast tänavat pidi tagasi kõndima. Juba oli hämar ja üksikud gaasilaternad heitsid tontlikku valgust nagu tillukesed kuuvarjutused. Põllud olid surnud ja see, mis inimkonnast järel, kössitas purustatud linnades, peale õnnelike üksikutes oaasides, mis korratult üle maa laiali asusid. New York oli luukerede linn, kus igaüks toidupalu kokku kraapis, vööd koomale tõmbas ja homse leiva peale lootis.

Väike mees põrkas Kattersoni vastu, kui ta midagi nägemata ringi uitas. Katterson vaatas alla tema poole ja ulatas talle käe. Pereinimene, arvas ta, kiirustamas koju näljaste laste juurde.

«Andestust, härra,» ütles väike mees närviliselt, püüdes Kattersoni haardest vabaneda. Hirm tema näol oli ilmne; Katterson mõtles, kas väike murelik mees kartis ehk, et see hiiglane ta kohapeal ära küpsetab.

«Ma ei tee sulle liiga,» ütles Katterson. «Otsin vaid toitu, kodanik.»

«Mul seda pole.»

«Kuid minul on nälg,» sõnas Katterson. «Te näete välja, nagu oleks teil töö, ehk isegi veidi raha. Andke mulle süüa ja ma hakkan teie ihukaitsjaks, teie orjaks, keda iganes teil vaja.»

«Vaata, sõber, mul pole tõesti toitu üle. Ai! Lase mu käest lahti!»

Katterson lasigi, ja vaatas, kuidas väike mees tänavat mööda minema sibab. Inimesed jooksid neil päevil alati teiste eest ära, mõtles ta. Malory oli samamoodi pagenud.

Tänavad olid hämarad ja tühjad. Katterson mõtles, kas ka temast saab hommikuks kellegi praad, ning ei hoolinud sellest eriti. Äkitselt sügeles ta rind, ja ta pistis räpase käe särgi alla, et seda sügada. Tema rinnalihased olid peaaegu otsa jäänud ja ta rind oli katsudes kondine. Ta kobas oma karedaid põski, märgates, kui pingul nad lõualuude ümber olid.

Ta pöördus ja suundus äärelinna, minnes ringi ümber kraatrite, ronides üle rusuhunnikute. 50. tänaval sõitis vabakäigul mööda valitsuse džiip ja pidas siis kinni. Välja tulid kaks sõdurit püssidega.

«Hiline aeg jalutuskäiguks, kodanik,» lausus üks sõdur.

«Hingan vaid värsket õhku.»

«On see kõik?»

«Mis teil sellest?» sõnas Katterson.

«Ei olegi jahil?»

Katterson küünitas sõduri poole. «Sina väike…»

«Rahu, suur poiss,» sõnas teine sõdur teda tagasi tõmmates. «Me tegime ainult nalja.»

«Hea nali,» ütles Katterson. «Teie võite nalja teha – te peate söögi saamiseks ainult mundrit kandma. Ma tean, kuidas teil Armees asjad on.»

«Enam mitte,» väitis teine sõdur.

«Keda te lolliks peate?» küsis Katterson. «Olin seitse aastat regulaararmees, kuni meie üksus 52. aastal laiali saadeti. Ma tean, mis toimub.»

«Kuule, mis rügemendis sa olid?»

«306. luurerügement, sõdur.»

«Sa pole ometi Katterson, Paul Katterson?»

«Ehk olengi,» lausus Katterson aeglaselt. Ta liikus kahele sõdurile lähemale. «Mis sellest?»

«Mark Leswicki tunned?»

«Muidugi tunnen,» ütles Katterson. «Aga kuidas teie teda teate?»

«Ta on mu vend. Rääkis sinust kogu aeg – Katterson on maailma suurim mees, ütles ta. Isu nagu härjal.»

Katterson naeratas. «Mis ta praegu teeb?»

Teine köhatas. «Mitte midagi. Tema ja paar sõpra ehitasid parve ja tahtsid Lõuna-Ameerikasse sõita. Rannapatrull uputas nad kohe pärast New Yorgi sadamast väljumist.»

«Oi, kahju. Mark oli hea mees. Aga isu osas oli tal õigus. Ma olen näljane.»

«Nagu ka meie, sõbrake. Sõduritelt võeti eile toit ära.»

Katterson naeris, ning see kajas vaiksel tänaval. «Olgu nad neetud! Hea, et nad ei püüdnud seda teha, kui mina teenistuses olin. Ma oleks nad kohe pikalt saatnud.»

«Sa võid meiega tulla, kui tahad. Me oleme vabad, kui see patrull läbi saab, ja suundume siis kesklinna.»

«Hiline aeg, kas pole? Mis kell on? Kuhu te lähete?»

«Kolmveerand kolm,» lausus sõdur kronomeetrit vaadates. «Otsime üht tegelast nimega Malory; räägitakse, et tal on liha müüa, ja meile maksti eile just palka.» Ta patsutas rahulolevalt oma taskut.

Katterson pilgutas silmi. «Te ikka teate, mis sorti kraami Malory müüb?»

«Jah,» lausus teine. «Mis siis? Kui kõht on tühi, siis on kõht tühi, ja süüa on parem kui nälgida. Olen sinusuguseid kohanud – liiga põikpäised, et nii madalat liha sihtida. Aga küll ka sina varem või hiljem alla annad. Kuigi ma ei tea – sa tundud tõesti kangekaelne.»

«Jah,» sõnas Katterson, hingates tavalisest raskemalt. «Küllap vist olengi. Või siis veel mitte piisavalt näljane. Aitäh küüti pakkumast, aga ma kardan, et ma ise lähen äärelinna poole.»

Ning ta pöördus ja kõmpis hämarusse.

***

Oli ainult üks sõbralik koht, kuhu minna.

Hal North oli vaikne õpetlaslik mees, kes oli üsna tihti Kattersoniga kokku sattunud, ehkki North elas 114. tänaval, peaaegu neli miili linna poole.

Kattersonil oli alaline kutse tulla Northi juurde iga kell päeval või öösel, ning kuna tal kuhugi mujale minna polnud, suunduski ta sinna. North oli üks väheseid õpetlasi, kes ikka veel Columbias, kunagises teadmistekantsis, tarkust taga ajada püüdis. Nad kogunesid ühes murenevas saalijäänuses, väärtustades kõdunevaid raamatuid ja vahetades mõtteid. Northil oli tilluke korter ühes terveksjäänud hoones 114. tänaval, kus ta elas ümbritsetuna raamatutest ja tillukesest tutvusringkonnast.

Kolmveerand kolm, oli sõdur öelnud. Katterson kõndis kiirelt ja kergelt, kvartalite möödumist vaevu märgates. Ta jõudis Northi korterini just siis, kui päike tõusma hakkas, ja koputas ettevaatlikult uksele. Üks koputus, kaks, siis üks kõvem.

Sammud seestpoolt. «Kes on?» kõrgel väsinud häälel.

«Paul Katterson,» sosistas Katterson. «Oled üleval?»

North libistas ukse lahti. «Katterson! Tule sisse. Mis sind siia toob?»

«Sa ütlesid, et võin tulla, millal iganes mul vaja on. Nüüd on vaja.» Katterson istus Northi voodi servale. «Ma pole peaaegu kaks päeva söönud.»

North turtsatas. «Siis oled sa õiges kohas. Oota, ma teen sulle margariiniga leiba. Meil on veel veidi järel.»

«Oled sa kindel, et sa seda endale lubada saad, Hal?»

North avas kapi ja võttis sealt leivapätsi, ning Kattersoni suu hakkas vett jooksma. «Muidugi, Paul. Ma ei söö eriti palju ja ma olen enamuse ratsioone alles hoidnud. Võta siit, mis soovid.»

Kattersoni haaras äkiline armastustunne, kummaline kõikehõlmav emotsioon, mis näis hetkeks kogu inimkonnale laienevat, siis aga kuhtudes ja kadudes. «Aitäh, Hal. Aitäh.»

Ta pöördus ja vaatas räbaldunud pöidlaplekilist raamatut, mis lahtiselt Northi voodil vedeles. Katterson lasi silmal rännata üle peene trükikirja ja luges sealt vaikselt ette.

«See valurikka riigi valitseja

jääst välja küündis poolest rinnast saadik,

ning pole hiid niipalju suurem minust.»

North tõi Kattersoni istumise juurde väikse toidutaldriku. «Lugesin seda terve öö,» sõnas ta. «Miskipärast tuli tahtmine seda uuesti sirvida, ja ma alustasin eile õhtul ja lugesin, kuni sina tulid.»

«Dante «Põrgu»,» sõnas Katterson. «Väga paslik. Ühel päeval tahaksin ka selle uuesti läbi vaadata. Ma olen nii vähe lugenud, kas tead; sõdurid ei saa palju haridust.»

«Kui sa iganes lugeda tahad, Paul, siis raamatud on siin.» North naeratas – kahvatu naeratus kahvatul näol. Ta osutas raamaturiiuli poole, kus seisid kõikvõimalike nurkade all räpased ja räbalais raamatud. «Vaata, Paul: Rabelais, Joyce, Dante, Enright, Voltaire, Aischylos, Homeros, Shakespeare. Nad on kõik siin, Paul, kõige väärtuslikumad asjad kõigist. Nad on mu vanad sõbrad: nood raamatud on olnud mu hommikueined ja lõunad ja õhtusöögid paljudel kordadel, kui mitte mingi hinna eest polnud võimalik süüa saada.»

«Võib juhtuda, et me hakkamegi ainult neist sõltuma, Hal. Oled sa viimastel päevadel väljas käinud?»

«Ei,» sõnas North. «Juba üle nädala. Henriks toob mu ratsioonid ära ja laenutab mult raamatuid. Ta käis eile – ei, kaks päeva tagasi –, et võtta minu eksemplar Kreeka tragöödiatest. Ta kirjutab Aischylose põhjal uut ooperit.»

«Vaene hullumeelne Henriks,» sõnas Katterson. «Miks ta kirjutab muusikat, kui pole orkestreid, plaate, kontserte? Ta ei saa seda, mida ta kirjutab, kunagi kuulda.»

North avas akna ning lasi hommikuõhu sisse. «Oo, aga ta kuuleb, Paul. Ta kuuleb muusikat oma peas ja see rahuldab teda. Sel pole tema jaoks tähtsust, et ta nii kaua ei ela, et kedagi seda mängimas kuulda.»

«Toiduabi on katkestatud,» lausus Katterson.

«Ma tean.»

«Inimesed söövad väljas üksteist. Nägin, kuidas üks naine eile toiduks tapeti – veristati nagu lehm.»

North raputas pead ja silus üht sassis pleekinud juuksekahlu. «Nii ruttu? Ma arvasin, et sellega läheb pärast toidu lõppemist kauem.»

«Nad on näljased, Hal.»

«Jah, nemad on näljased. Sina oled ka. Päeva või paari pärast saavad mu varud siin otsa, ja siis olen mina ka näljane. Aga läheb vaja rohkemat kui nälga, et murda inimliha söömise vastast tabu. Nood inimesed seal väljas on andnud ära oma viimase inimlikkuseraasu; nad on talunud kõiki võimalikke alandusi ja ei saa enam sügavamale langeda. Varem või hiljem jõuame ka meie selle mõistmiseni, sina ja mina, ja siis otsime ka meie väljas liha.»

«Hal!»

«Ära tee nii šokeeritud nägu, Paul.» North naeratas kannatlikult. «Oota paar päeva, kuni me oleme söönud ära raamatute köited, kuni me oleme lõpetanud kingade närimise. See mõte paneb ka minul südame pööritama, aga see on vältimatu. Ühiskond on hukule määratud ning viimased tõkked lagunevad. Meie oleme kannatlikumad kui enamik, või ehk oleme me kõigest toidu osas valivamad. Aga tuleb ka meie kord.»

«Ma ei usu seda,» sõnas Katterson püsti tõustes.

«Istu maha. Sa oled väsinud ja ise ka juba kõigest luukere. Mis juhtus mu suure lihaselise sõbra Kattersoniga? Kus ta musklid nüüd on?» North tõstis käe ja pigistas suure mehe biitsepsit. «Nahk, luud, mis muud? Sa hõõgud, Paul, ja kui viimane säde kustub, annad ka sina järele.»

«Ehk on sul õigus, Hal. Niipea, kui ma lõpetan mõtlemise endast kui inimesest; niipea, kui ma küllalt näljane ja sisimas küllalt surnud olen, lähen ma välja jahile nagu teisedki. Aga ma panen vastu niikaua, kui jaksan.»

Ta vajus tagasi voodile ja pööras aeglaselt Dante kolletavaid lehti.

***

Henriks tuli järgmisel päeval tagasi, kurnatud ja silmis metsik pilk. Ta tõi tagasi kreeka näidendite raamatu, öeldes, et aeg polnud Aischylose jaoks küps. Ta laenutas õhukese Ezra Poundi luuletuste köite. North sundis Hendriksit natuke sööma, kes toidu tänulikult ja valehäbita vastu võttis. Siis ta lahkus, silmitsedes Kattersoni kummaliselt.

Päeva jooksul tuli ka teisi – Komar, Goldman, de Metz – mehi, kes, nagu Hendriks ja North, mäletasid vanu aegu enne pikka sõda. Nemadki olid haletsusväärsed skeletid, ent teadmistetuli lõõmas eredana igaühes neist. North tutvustas neile Kattersoni, ja nad vaatasid imetledes tema ikka veel võimsat kogu, enne kui iharalt raamatute kallale sööstsid.

Ent niipea, kui nad ära olid läinud, seisis Katterson aknal ja vaatas tundide kaupa alla, kuid tühi tänav jäi tühjaks. Oli neli päeva sellest, kui Trentoni oaasist saabus viimane toit. Aeg hakkas otsa lõppema.

Järgmisel päeval algas kerge lumesadu, mis jätkus terve pika pärastlõuna. Õhtusöögi ajal pani North tooli kapi äärde, seisis ebakindlalt selle käsitoele ja sobras mõne hetke kapis. Siis pöördus ta Kattersoni poole.

«Ma olen isegi halvemas seisus kui ema Hubbard,» ütles ta. «Vähemalt temal oli koer.»

«Ah?»

«Viitasin juhtumile ühes lasteraamatus,» sõnas North. «Tahtsin öelda, et meil ei ole enam toitu.»

«Mitte midagi?» küsis Katterson loiult.

«Mitte midagi.» North naeratas õrnalt. Katterson tundis kõhus tühjust ning naaldus tagasi, sulgedes silmad.

***

Kumbki neist ei söönud järgmisel päeval midagi. Lumi jätkas vaikselt sadamist. Katterson kulutas enamuse ajast, vaadates väiksest aknast välja ning nähes, kuidas kerge puhas lumevaip katab kõik tema pilgu ees. Lumel polnud jälgi.

Järgmisel hommikul Katterson tõusis ja leidis Northi agaralt oma kreeka näidendite eksemplarilt köidet küljest kiskumas. Teatava hämmastusega vaatas Katterson, kuidas North paneb räämas punase köite keeva veega potti.

«Oi, sa oled ärkvel? Ma valmistan just hommikueinet.»

Köite maitse oli vaevutalutav, aga nad närisid selle ikkagi pehmeks massiks ja neelasid alla – lihtsalt selleks, et nende vaevatud kõhtudel midagi teha oleks. Katterson öökis viimast suutäit neelates.

Esimene päev raamatuköidete söömist.

«Linn on surnud,» ütles Katterson ümber pööramata akna juurest. «Ma pole näinud veel kedagi seda tänavat mööda kõndimas. Kõikjal on lumi.»

North ei vastanud midagi.

«See on hullumeelsus, Hal,» ütles Katterson äkitselt. «Ma lähen välja ja otsin süüa.»

«Kustkohast?»

«Kõnnin Broadway’le ja vaatan, mida ma leian. Ehk on seal mõni hulkuv koer. Ma lähen vaatan. Me ei saa siia igavesti jääda.»

«Ära mine, Paul.»

Katterson pöördus, ägestudes. «Miks? Kas on parem siin nälgida, püüdmatagi end aidata, või minna välja jahti pidama? Sa oled väike mees, sa ei vaja nii palju toitu kui mina. Ma lähen Broadway’le, ehk leian ma midagi. Vähemasti ei saa asjad enam hullemaks minna, kui nad on.»

North naeratas. «Olgu, mine.»

«Ma lähen.»

Ta pani noa vööle ja kõik soojad riided selga, mida ta leidis, ning läks trepist alla. Ta tundis end hõljuvat – nälg tegi ta nõnda uimaseks. Tema kõht oli kõvaks tõmbunud.

Tänavad olid mahajäetud. Kõikjal oli kerge lumevaip, kattes linna väändunud varemed. Katterson suundus Broadway’le, tehes puhtale lumele jäljed, ja hakkas kesklinna kõndima.

96nda ja Broadway ristil nägi ta esimesi elumärke, inimesi järgmisel tänavanurgal. Kasvava põnevusega liikus ta 95nda poole, aga peatus siis.

Lumel lebas värske surnukeha. Kaks umbes kaheteistaastat poissi pidasid selle nimel surmavõitlust, samas kui kolmas ettevaatlikult nende ümber tiirutas. Katterson jälgis neid hetke, läks siis üle tänava ja kõndis edasi.

Ta ei pannud enam tähele lund ega tühja linna üksildust. Ta säilitas ühtlast, tasast tempot, justkui masin. Maailm tema ümber lagunes kiirelt, ja tema üksildane retk tõotas talle ainsat võimalikku abi.

Ta pööras korraks tagasi ja vaatas enda taha. Näha olid vaid tema jalajälgi, pikka rada, mis ulatus kaugusse, kuni silmist kadus – ainsad jäljed ühtlasel valgel pinnal. Ta kriipsutas mõttes tühje kvartaleid maha.

90, 87, 85. 84ndalt märkas ta järgmise kvartali juures värvilaiku, ja kiirendas sammu. Kui ta lähedale jõudis, nägi ta, et tegu on lumel lebava inimesega. Katterson sörkis kergelt sinna ja seisatas lamaja juures.

Mees lebas, nägu allapoole. Katterson kummardus ja pööras ta ettevaatlikult ümber. Mehe põsed olid ikka veel punased; ilmselgelt oli ta tulnud ümber nurga ja surnud vaid mõne minuti eest. Katterson tõusis ja vaatas ringi. Lähima maja akendes nägi ta kaht klaaside vastu surutud kahvatut nägu ahnelt vahtimas.

Äkitselt pöördus ta ja nägi teisel pool laipa seismas väikest tõmmut meest. Nad silmitsesid hetkeks üksteist, väike mees ja hiiglane. Katterson märkas teise põlevaid silmi ja tardunud ilmet. Ilmus veel kaks inimest, räbalais naine ja kaheksa- või üheksa-aastane poiss. Katterson liikus laibale lähemale ja tegi näo, nagu otsiks sellelt dokumenti, hoides samas ühe silma tema ees oleval stseenil.

Veel üks mees liitus rühmaga, siis veel üks. Nüüd oli neid viis, kõik vaikselt poolringis seismas. Esimene mees viipas, ja lähimast majast tuli kaks naist ja veel üks mees. Katterson kortsutas kulmu; toimuma hakkas midagi ebameeldivat.

Sadas kerget lund. Nälg lõikas Kattersoni nagu tulikuum nuga, sellal kui ta seisis ja ootas, et midagi juhtuks. Tema ja teiste vahel oli ainult surnukeha.

Stseen käivitus hetkega. Väike tõmmu mees tegi mingi liigutuse ja haaras laiba järele; Katterson kummardus kähku ja korjas surnud mehe üles. Siis olid kõik tema ümber, kisendades ja sikutades korjust.

Tõmmu mees haaras laibal käest ja asus tirima, ning üks naine küünitas Kattersoni juuste järele. Katterson tõmbas käsivarre tagasi ja lõi nii kõvasti, kui suutis. Väike mees kerkis maast ja lendas paar jalga tagasi, varisedes lumme.

Kõik olid nüüd tema ümber, haarates laiba ja Kattersoni järele. Ta võitles nendega, kasutades oma üht vaba kätt, jalgu, õlgu. Ehkki ta oli nõrk ja arvulises vähemuses, oli tema suurus siiski tähtis faktor. Tema rusikas tabas kellegi lõuga ning kõlas rahuldustpakkuv raksatus; samal ajal lõi ta jalaga ning tundis selle vastas murduvaid ribisid.

«Kaduge minema!» hüüdis ta. «Kaduge minema! See on minu! Kaduge!» Esimene naine hüppas tema pihta, ning ta lõi teda jalaga, saates ta tuigerdades lumevalli. «Minu! See on minu!»

Nemad olid veelgi enam näljast nõrgestatud kui tema. Mõne hetkega olid nad kõik lumel laiali peale väikese poisi, kes sihikindlalt Kattersoni poole tuli, äkilise sööstu tegi, ja Kattersonile selga kargas.

Poiss rippus seal, suutmata teha midagi peale kinnihoidmise. Katterson ei teinud tast välja ja astus mõned sammud, kandes nii laipa kui poissi, lahingupalavik temas aeglaselt jahtumas. Ta viib korjuse tagasi äärelinna Northi juurde; nad raiuvad selle suurema vaevata tükkideks. Sellest võivad nad päevi ära elada, mõtles ta. Nad…

Ta mõistis, mis oli juhtunud. Ta pillas laiba ja tuikus mõned sammud tagasi, vajus lumme ning langetas pea. Poiss libises tal seljast maha ning väike inimestesalk kogunes häbelikult laiba ümber ja kandis selle võidukalt minema, jättes Kattersoni üksi.

«Andesta,» pomises ta kähedalt. Ta lakkus pead raputades närviliselt huuli. Ta jäi sinna pikaks ajaks põlvitama, suutmata üles tõusta.

«Ei, ei mingit andestust. Ma ei või endale valetada, ma olen nüüd üks neist,» sõnas ta. Ta tõusis ja vaatas oma käsi, hakates siis kõndima. Ta kõndis aeglaselt ja metoodiliselt edasi, mängides kokkuvolditud paberitükiga taskus; teades, et ta oli kõik kaotanud.

Lumi ta juustes oli külmunud, ning ta teadis, et ta pea on lumest valge – vana mehe pea. Ka ta nägu oli valge. Ta kõndis veidi Broadway’d mööda, siis lõikas Central Park West’ile. Lumi tema ees oli rikkumata. See kattis kõike – märk algavast pikast talvest.

«Northil oli õigus,» ütles ta vaikselt valgele ookeanile, milleks oli Keskpark. Ta silmitses rusuhunnikuid, mis lume all varju otsisid. «Ma ei jõua enam vastu panna.» Ta vaatas aadressi – Malory, 218. maja 42. tänavast läänes – ja läks edasi, külmast peaaegu kange.

Tema silmad ahenesid piludeks ning ta ripsmed ja pea olid härmas ja valged. Kattersoni kurk valutas ja nälg surus ta huuled kokku. 70. tänav, 65. Ta siksakitas ja uitas, minnes vahel mööda Kolumbuse avenüüd, mööda Amsterdami avenüüd. Kolumbus, Amsterdam… need nimed olid kajad minevikust, mida polnud kunagi olnud.

Möödus vist tund, siis teine. Tänavad olid tühjad. Need, kes elus olid, püsisid ohutult ja nälgides majades, vaadates oma akendest kummalist hiiglast, kes üksi läbi lume rühkis. Päike oli taevast peaaegu laskunud, kui ta 50ndale tänavale jõudis. Tema nälg oli peaaegu kustunud; ta ei tundnud midagi, teades vaid, et tema eesmärk on lähedal. Ta vaatas enda ette, võimetuna minema mujale kui edasi.

Viimaks 42. tänav. Ta pööras sinnapoole, kus ta teadis, et võis leida Malory. Ta jõudis õige hooneni. Kui ööpimedus tänavaid katma tuli, läks ta trepist üles: ühest trepist, veel ühest, ja siis veel ühest. Iga aste oli mägi, aga ta sundis end kõrgemale ja kõrgemale.

Viiendal korrusel Katterson tuikus ja istus astmetele maha, ahmides õhku. Mööda läks livrees teener, nina püsti, roheline ülikond poolvalguses helkimas. Ta kandis hõbekandikul küpsetatud siga, õun suus. Katterson küünitas ettepoole siga haarama. Tema krabavad käed läksid sellest läbi ning siga ja teener lõhkesid kui seebimullid ja lendasid vaikseid koridore mööda minema.

Ainult üks korrus veel. Särisev liha ahju peal – kuum, mahlane, õrn liha täitmas auku, mis oli olnud ta kõht. Ta tõstis ettevaatlikult jalgu ja pani neid maha, ning jõudis lõpuks üles. Ta kogus end hetkeks trepi tipus, varisedes peaaegu tahapoole, ent haarates viimasel hetkel käsitoest ja sundides end siis edasi.

Seal oligi uks. Ta nägi seda, kuulis valje hääli selle tagant. Käimas oli pidusöök, bankett, ja ta ihkas sellega liituda. Ta läks koridori pidi edasi, pööras vasakule ja prõmmis siis uksele.

Lärm läks valjemaks.

«Malory! Malory! See olen mina, Katterson, suur Katterson! Tulin sinu juurde! Tee uks lahti, Malory!»

Link hakkas pöörama.

«Malory! Malory!»

Katterson vajus koridoris põlvili ja langes näoli, kui uks viimaks avanes.