Читать книгу Enne palgatööst loobumist. 10 tõsielulist õppetundi algajale ettevõtjale, kel kavatsus palgatöölisest ettevõtja staatusesse tõusta. - Robert T. Kiyosaki - Страница 17

Paljudest inimestest ei saa ettevõtjaid, sest nad kardavad ebaõnnestumist. Kirjutades nendest asjadest, mida paljud pelgavad, loodame teie jaoks muuta lihtsamaks otsustamise, kas ettevõtjaks hakkamine on teie jaoks. Meie kavatsus ei ole teid ära hirmutada; tahame näidata teile killukest tegelikku elu, ettevõtjaks saamise protsessi tõuse ja mõõnu.

Veel üks põhjus ebaõnnestumistest kirjutamiseks on see, et inimese loomuses on õppida vigade kaudu. Kõndima õppides me kõigepealt kukume ja proovime siis uuesti. Jalgrattaga sõitma õppides kukume maha ja proovime siis uuesti. Kui me poleks riskinud kukkuda, oleksime roomanud läbi elu nagu röövikud. Lugedes raamatuid ettevõtlusest – eriti kõrgkooli professorite sulest tulnuid –, avastasime veel ühe puuduva teguri, nimelt et autorid ei süüvi tundeelu katsumustesse, mida ettevõtja üle elab. Nad ei lahka, mis juhtub ettevõtjaga emotsionaalselt siis, kui äri ebaõnnestub, raha saab otsa, töötajad tuleb lahti lasta ning nende investorid ja kreeditorid hakkavad neid pitsitama. Kust suurem osa professoreid teadma peaks, mida üks äpardunud ettevõtja tunneb? Kuidas nad peaksidki teadama, kui akadeemilises maailmas on kõrges hinnas kindel palk ja ametiaeg, alati õigete vastuste teadmine ja mitte kunagi eksimine. Jällegi on küsimus õpetamises.

1980. aastate lõpus kutsuti mind Columbia ülikooli ettevõtlusest rääkima. Ma ei kõnelnud oma õnnestumistest, vaid jutustasin hoopis ebaõnnestumistest ja sellest, kui palju ma oma vigadest õppisin. Noor publik esitas rohkesti küsimusi ja näis olevat tõsiselt huvitatud ettevõtjaks saamise tõusudest ja langustest. Rääkisin nendest hirmudest, millega kõik äri loomisel silmitsi seisavad, ja kuidas mina nendele näkku vaatasin. Tõin näiteid mõningatest rumalaimatest vigadest, mida tegin, ja sellest, kuidas hiljem said nendest väärtuslikud õppetunnid, mida ma poleks vigu tegemata eales saanud. Kõnelesin oma asjatundmatusest põhjustatud äri sulgemise ja töötajate vallandamise valust. Rääkisin ka sellest, kuidas kõik mu vead tegid minust lõpuks parema ettevõtja, rikka ja mis kõige tähtsam, majanduslikult sõltumatu inimese, kes ei pea enam kunagi palgatööle minema. Pidasin seda lõppkokkuvõttes objektiivseks ja realistlikuks pildiks ettevõtjaks saamise protsessist.

Mõni nädal hiljem jõudis minuni teave, et mind ülikooli esinema palunud õppejõud kutsuti dekanaati ja ta sai noomida. Dekaani viimased sõnad naisele olid: „Me ei luba läbikukkujatel Columbia ülikoolis esineda.”