Читать книгу Elavad surnud: Kuberneri tõus - Robert Kirkman - Страница 6
KAKS
ОглавлениеVäärikas kahekorruseline koloniaalstiilis häärber, mille Philip nende pikemaks peatuseks valis, asub hästi hooldatud kõrvaltänaval keset puudega ja aiaga ümbritsetud labürintlikku kompleksi nimega Wiltshire’i Rajoon.
Kahekümne nelja ruutkilomeetrine kogukond asub Atlantast umbes kolmkümmend kilomeetrit ida pool 278. maantee lähedal keset kauneid mände ja hiiglaslikke vanu tammepuid. Lõuna pool piirneb asula Fuzzy Zoelleri kavandatud kolmekümne kuue auguga golfiraja laiade laugete nõlvadega.
Tasuta brošüüris, mille Brian Blake varem samal õhtul mahajäetud valvuriputka põrandalt leidis, kirjeldatakse seda paika nagu Martha Stewarti märga unelmat. «Wiltshire’i Rajoon pakub auhinnatud elustiili maailmatasemel mugavustega. Ajakiri «Golf ja elu» nimetas seda «parimatest parimaks». Siin asub ka Shady Oaksi AAA viie tärni kuurort ja spaa. Ööpäevaringsed turvapatrullid. Kodud alates 475 000 dollarist kuni üle miljonini.»
Blake’ide seltskond sattus uhketele väravatele loojangul, kui nad olid end Philipi roostelaigulisse Chevy Suburbanisse surunud, et Atlanta põgenikekeskusesse sõita. Nad nägid esitulede valguses peenelt kaunistatud rauast aiaposte ja kõrget väravakaart, millel ilutses metalltähtedes Wiltshire’i nimi, ning otsustasid lähemalt uurida.
Algul arvas Philip, et siin võiks teha kiire vahepeatuse, pisut puhata ja viimaseks teelõiguks varusid täiendada. Ehk oleks siin isegi mõni teine elav inimene, mõni hea samariitlane, kes oleks valmis neid aitama. Aga kui viis väsinud, näljast ja närvilist teelist kiiresti hämarduvas õhtus Wiltshire’i käänulistele teedele esimese ringi peale tegid, mõistsid nad, et see paik oli enamjaolt surnud.
Ühestki aknast ei paistnud valgust. Sissesõiduteedele või teeserva oli jäänud väga vähe autosid. Ühel tänavanurgal purskas hooletusse jäetud tuletõrjehüdrandist aiamurule vahust vett. Teise nurga peal istus hüljatud BMW, purunenud esiots ümber laternaposti kaardunud, kaassõitja poolne kõverdunud uks lahti. Siit oli lahkutud kiiruga.
Nende lahkumise peamist põhjust võis märgata golfiraja kaugetes varjudes, orgudes majade taga ja siin-seal isegi hästi valgustatud tänavatel. Zombid tuigerdasid sihitult ringi nagu esialgsete inimeste kummituslikud kestad ja nende ammuli suudest kostis karedaid oigeid, mida Philip laiade äsjasillutatud tänavate labürindis ekseldes juba kaugelt kuulis, isegi läbi Suburbani kinniste akende.
Epideemia, jumala viha või mis iganes see ka polnud, Wiltshire’i Rajooni oli see nähtavasti tabanud kiiresti ja ootamatult. Enamik ebasurnuid uitasid kaugemal golfiraja küngaste ja jalgteede vahel. Miski pidi seal protsessile kaasa aitama. Võib-olla on enamik golfimängijaid vanad ja aeglased. Võib-olla maitsevad nad ebasurnutele eriti hästi. Kes teab? Aga isegi sadade meetrite kauguselt puude vahelt ja aedade kohalt võib näha, et hiiglaslikku klubihoonete, kõnniteede, sildade ja liivalõksude kompleksi on ebasurnuid kogunenud kümnete, võib-olla isegi sadade kaupa.
Ööpimeduses meenutavad nad laisalt taru ümber tiirutavaid putukaid.
Vaatepilt on rahutukstegev, aga millegipärast jättis see fenomen naaberasula lõputu tupiktänavate ja kaarduvate alleede ringi üsna tühjaks. Mida kauem Philip ja tema üllatunud kaasreisijad majade vahel tiirutasid, seda enam hakkasid ka nemad ihaldama osa sellest auhinnatud elustiilist, kas või natukesekski, et varusid täiendada ja akusid laadida.
Nad arvasid, et võiks siin öö veeta ja hommikul jälle teele asuda.
Nad valisid suure koloniaalstiilis häärberi Green Briari tänava lõpus, sest see tundus olevat golfirajast piisavalt kaugel, et zombisumma tähelepanu eest pääseda. Majal oli suur aed, kust oli kaugele näha ja mida ümbritses kõrge tugev tara. Pealegi tundus see olevat tühi. Aga kui nad Suburbani ettevaatlikult üle muru külgukse juurde tagurdasid, uksed lahti ja võtmed ette jätsid ning üksteise järel aknast sisse hiilisid, hakkas maja neid kohe alt vedama. Teiselt korruselt kostsid esimesed kriuksuvad hääled ja Philip saatis Nicki tagasi auto pagasiruumi pakitud kirveste järele.
«Ma ju räägin, et me saime kõik kätte,» seletab Philip, üritades rahustada oma venda, kes istub köögi teises otsas hommikusöögilauas.
Brian ei ütle midagi, ainult jõllitab oma läbivettinud hommikuhelbeid. Tema käeulatuses on köharohu pudel, millest Brian on juba poole sisse kaaninud.
Penny istub tema kõrval ja ka tema ees on kausitäis Kapten Krõmpsu. Kausi kõrval istub väike pehme pirnisuurune pingviin. Iga natukese aja tagant tõstab Penny lusika mänguasja suu juurde, nagu jagaks ta temaga hommikusööki.
«Me otsisime iga viimase kui nurga läbi,» jätkab Philip ja avab ühe kapi teise järel. Köök on tõeline küllusesarv, tulvil jõukama rahva toiduvarusid ja luksuskaupu: gurmeekohv, käsimikserid, kristallkarikad, veiniriiulid, isetehtud pasta, peened moosid, igat sorti kastmed, kallis alkohol ja kõikvõimalikud köögimasinad. Vikingi suur köögisektsioon on kiiskavalt puhas ja hiiglaslik külmik on täis kallist liha, puuvilju, määrdeid, piimatooteid ja väikeseid Hiina kiirtoidu karpe, milles on ikka veel värskeid toidujääke. «Võib-olla oli ta mõne sugulase juures külas,» lisab Philip, märgates riiulil kena single malt viskipudelit. «Näiteks vanavanemate või mõne sõbra juures, mida iganes.»
«Püha Jeesus, vaadake seda!» hüüatab Bobby Marsh ruumi teisest otsast. Ta seisab sahvriuksel ja silmitseb isukalt seal peituvat küllust. «Nagu Willy Wonka ja tema pagana šokolaadivabrik. Küpsised, biskviit, isegi sai on ikka veel värske.»
«Siin on ohutu, Brian,» sõnab Philip ja võtab viskipudeli riiulilt alla.
«Ohutu?» Brian Blake põrnitseb lauaplaati. Ta köhib ja krimpsutab nägu.
«Nii ma ütlesin. Tegelikult mõtlen…»
«Veel üks kadus ära,» kostab hääl köögi teisest nurgast.
Nick vahetab juba viisteist minutit närviliselt kanaleid väikesel kraanikausi kohale kapi külge kinnitatud plasmateleril. Ta otsib kohalikke uudiseid ja nüüd, kell kolmveerand kaksteist Kesk-Ameerika aja järgi uppus Atlanta Fox 5 uudistekanal staatilisse lumme. Peale riiklike kanalite, kus näidatakse loodusdokumentaalide ja vanade filmide korduseid, on järele jäänud vaid Atlanta usaldusväärne CNN ja ka sealt tuleb ainult hädaolukorra automaatteateid, samu hoiatavaid sõnumeid, mida on edastatud juba mitu päeva. Isegi Briani BlackBerry hakkab otsi andma, signaal on selles paigas väga nõrk. Kui seade töötab, täitub see sihitute e-kirjade, Facebooki postituste ja anonüümsete säutsudega, mis sisaldavad salapäraseid sõnumeid nagu:
…JA KUNINGRIIK LASKUB PIMEDUSSE…
…KÕIK SAI ALGUSE TAEVAST ALLA KUKKUNUD LINDUDEST…
…PÕLETAGE KÕIK MAHA PÕLETAGE KÕIK…
…PÜHADUSETEOTUS…
…KÕIK JOBUD SUREVAD…
…ISSANDA KOJAST ON SAANUD DEEMONITE PESA…
…ÄRGE MIND SÜÜDISTAGE, MA OLEN LIBERAAL…
…KÄIGE PERSE…
«Lülita välja, Nick,» sõnab Philip süngelt ja vajub hommikusöögilaua taha istuma, pudel käes. Ta kortsutab kulmu ja sirutab käe selja taha, kus püstol vastu selga surub. Ta asetab Rugeri lauale, avab pudeli ja võtab korraliku lonksu.
Nii Brian kui Penny jäävad relva põrnitsema.
Philip paneb pudelile korgi peale ja viskab selle üle köögi Nickile, kes püüab viski kinni osariigi parima püüdja osavusega – see ta ju kunagi oli. «Vaata natuke aega alkoholikanalit. Puhka pisut, ära vahi kogu aeg ekraani.»
Nick proovib natuke. Võtab veel ühe sõõmu, keerab siis korgi peale ja viskab pudeli Bobbyle.
Bobby pillab selle peaaegu maha. Ta seisab ikka veel sahvri lähedal ja on ametis terve küpsisepaki hävitamisega, must puru juba suunurkadesse kogunemas. Ta loputab küpsised suure viskisõõmuga alla ja toob kuuldavale tänuliku röhitsuse.
Philip ja tema kaks sõpra on harjunud koos jooma ja täna vajavad nad seda rohkem kui iial varem. See traditsioon sai alguse nende esimesel aastal Burke County keskkoolis, kui nad üksteise aedades telkimas käisid, et piparmündilikööri ja arbuusiveini kaanida. Hiljem liikusid nad edasi õlle-viskikokteilidele pärast jalgpallimatše. Keegi ei talu napsu nii nagu Philip Blake, aga teised kaks on alkorallis tema tasavägised konkurendid.
Abielu algusaastatel käis Philip sageli väljas keskkoolisõpradega laaberdamas, sest ta tahtis meenutada, mis tunne oli olla noor, vallaline ja vastutustundetu. Pärast Sarah’ surma aga läksid kolme mehe teed lahku. Üksikvanema stressirikas elu, pikad päevad autoremonditöökojas ja ööd veoki roolis, Penny voodikonkus magamas, olid teda kurnanud. Poiste õhtused peod muutusid üha harvemaks. Mõnikord aga – tegelikult alles eelmisel kuulgi – leiab Philip siiani aega, et koos Bobby ja Nickiga Tally Hos, Vankriratta kõrtsis või mõnes muus Waynesboro pubis rõõmsalt pummeldada (mamma Rose hoiab sel ajal Pennyl silma peal).
Viimastel aastatel on Philip mõtlema hakanud, kas ta käib Bobby ja Nickiga väljas lihtsalt rutiinist, et end elusana tunda. Võib-olla sellepärast otsiski ta üles just Bobby ja Nicki, kui eelmisel pühapäeval kui Waynesboros olukord hapuks läks ja ta otsustas Pennyga ohutumasse paika liikuda. Poisid meenutasid talle ta minevikku ja sellest oli millegipärast abi.
Samas polnud ta üldse kavatsenud Brianit kaasa võtta. Temaga oli Philip kohtunud juhuslikult. Esimesel reisipäeval, Waynesborost umbes 60 km kaugusel läänes tegi ta kiire kõrvalepõike Deeringisse, et ema ja isa käekäigu järele uurida. Eakas paar elas Fort Gordoni sõjaväebaasi lähedal vanainimeste asulas. Kui Philip vanemate väikesesse majja jõudis, avastas ta, et kogu Deeringi elanikkond oli turvalisuse huvides baasi üle viidud.
See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et ta leidis majast Briani. Ta peitis end mahajäetud hoones, kössitas keldrinurgas, sest arvukad elavad surnud olid talle hirmu naha vahele ajanud. Philip oli peaaegu unustanud uusima vahejuhtumi venna elus: Brian kolis koju tagasi, kui tema abielu pöörase Jamaica tüdrukuga Gainesville’ist metsa läks – sõna otseses mõttes. Tüdruk jättis ta maha ja läks Jamaicasse tagasi. Lisaks veel pidevad läbikukkumised, mis saatsid kõiki Briani vanemate rahastatud segaseid äriplaane (näiteks viimane geniaalne idee avada Athensis muusikapood, nagu neid poleks niigi iga nurga peal). Philipile ei meeldinud mõte oma venna eest hoolt kanda, ükskõik kui lühikest aega. Aga mis tehtud, see tehtud.
«Kuule, Philly,» kostab Bobby köögi teisest otsast viimaseid küpsiseid suhu toppides, «mis sa arvad, kas linnade põgenikekeskused on veel avatud?»
«Kes teab?» Philip vaatab oma tütre poole. «Kuidas läheb, kullake?»
Väike tüdruk kehitab õlgu. «Pole viga.» Tema hääl on vaevukuuldav nagu katkine tuulekell vaikse iili käes. Ta põrnitseb pehmet pingviini. «Vist.»
«Mida sa majast arvad? Kas meeldib?»
Veel üks õlakehitus. «Ei tea.»
«Kas sa tahaksid natukeseks siia jääda?»
See äratab kõigi tähelepanu. Brian vaatab venna poole. Kõigi pilgud on Philipile kinnitunud. Lõpuks sõnab Nick: «Kui natukeseks?»
«Anna viskit,» ütleb Philip ja viipab pudelile Bobby käes. Ta saab selle, võtab pika lonksu ja laseb joogil kõri kõrvetada. «Vaadake seda kohta,» lausub ta, kui on suud pühkinud.
Brian on segaduses. «Sa mõtlesid, et jääme ainult ööseks, eks?»
Philip tõmbab sügavalt hinge. «Jah, aga ma hakkan ümber mõtlema.»
Bobby alustab: «Jah, aga…»
«Kuulge, ma lihtsalt arvan, et meil oleks parem veidi aega madalat profiili hoida.»
«Jah, aga Philip…»
«Bobby, me võime ju siia jääda ja vaadata, mis edasi saab.»
Nick on tema juttu pingsalt kuulanud. «Ole nüüd, Philip, uudistes räägitakse, et suurtes linnades on kõige ohutum…»
«Uudistes? Jeesus Kristus, Nick, võta pea liiva alt välja. Uudised lähevad koos ülejäänud elanikkonnaga põrgu. Vaata seda kohta. Arvad, et valitsuse ajutises majutuses on sellist nänni, oma voodi igaühele, piisavalt toitu mitmeks nädalaks, kahekümne aasta vanust viskit, dušid, kuum vesi, pesumasinad?»
«Aga me oleme nii lähedal,» arvab Bobby pärast hetkelist kõhklust.
Philip ohkab. «See on suhteline mõiste.»
«Kõige rohkem kolmkümmend kilomeetrit.»
«Sama hästi võiks olla kolmkümmend tuhat. Maantee on autorususid täis ja kubiseb neist elajatest.»
«See meid ei peata,» lausub Bobby. Ta silmad löövad särama ja ta lööb nipsu. «Ehitame endale Chevy külge… Kuidas seda nimetataksegi? Saha. Nagu kuradi «Maanteesõdalases».»
«Ära vannu, Bobby,» manitseb Philip tüdruku suunas noogutades.
Nick teeb suu lahti: «Mees, kui me siia jääme, on ainult aja küsimus, millal need elajad…» Ta peatub poolelt sõnalt ja vaatab lapse poole. Kõik teavad, mida ta silmas peab.
Penny uurib oma läbivettinud hommikuhelbeid, nagu ei kuulakski teiste juttu.
«Sellised majad on tugevad,» väidab Philip, paneb pudeli ära ja ristab oma lihaselised käed. Ta on golfiväljakul uitavatele karjadele palju mõelnud. Nad peaksid vaikselt olema, öösiti valgust varjama ja hoiduma liigsetest signaalidest, lõhnadest või mürast. «Kuni meil on voolu ja kainet mõistust, on kõik priima.»
«Ühe relvaga?» kahtleb Nick. «Ja me ei saa seda kasutada ilma nende tähelepanu äratamata.»
«Otsime ülejäänud majad läbi ja katsume veel relvi leida. Neile rikastele tõbrastele meeldib hirvi küttida, võib-olla leiame isegi Rugerile summuti… Neetud, võime selle ise teha. Nägid seda tööpinki alumisel korrusel?»
«Jäta, Philip. Kas me oleme nüüd järsku relvameistrid? Praegu pole meil enda kaitsmiseks muud kui paar…»
«Philipil on õigus.»
Briani sõnad ehmatavad neid kõiki – tema kähedas kärisevas hääles kõlab täielik kindlus. Ta lükkab oma hommikuhelbed eemale ja vaatab vennale otsa. «Sul on õigus.»
Philipit ennast üllatab enesekindlus venna nasaalses hääles ilmselt kõige rohkem.
Brian tõuseb püsti, kõnnib ümber laua ja peatub ukseavas, mis viib ruumikasse rikkalikult sisustatud elutuppa. Tuled seal ei põle ja kardinad on ette tõmmatud. Ta osutab käega esiseina poole. «Maja esikülg on põhimõtteliselt kõige suurem probleem. Külgesid ja tagaosa kaitseb kõrge aed üsna hästi. Tundub, et surnud ei suuda eriti tõketest läbi tungida ja siinkandis on igal majal taraga ümbritsetud aed.» Hetkeks tundub, et Brian hakkab köhima, aga ta hoiab end tagasi ja surub hetkeks käe suule. Ta käed värisevad. Ta jätkab: «Kui me saame teistest majadest ja aedadest materjale laenata, võime ehk maja ette müüri ehitada. Võib-olla naabrite majade ette ka.»
Bobby ja Nick vahetavad pilke, aga keegi ei ütle sõnagi, kuni Philip viimaks kerge naeratusega lausub: «Jätke see ülikoolipoisi hooleks.»
Blake’id pole ammu üksteisele naeratanud, aga Philip mõistab nüüd, et tema luuserist vend vähemalt tahab kasulik olla, eesmärgi heaks midagi ära teha ja mehisemaks saada. Tundub, et Philipi heakskiit tõstab Briani enesekindlust.
Nick pole ikka veendunud. «Aga kui kauaks me jääme? Tunnen end siin haavatavana.»
«Me ei tea, mis edasi saab,» sõnab Brian. Tema hääl on kare ja samas pingeline. «Me ei tea, mis selle kõik põhjustas või kui kaua see kestab. Võib-olla leitakse mingi lahendus, vastumürk või midagi sellist. Nad võivad väetiselennukitest kemikaale alla visata, nakkuskeskus võib asja kontrolli alla saada. Ei või iial teada. Minu meelest on Philipil täiesti õigus. Peaksime natukeseks siia jääma ja maha rahunema.»
«Pagana õige,» lausub Philip Blake muiates. Ta istub ikka veel, soonilised käed rinnal risti. Ta pilgutab vennale silma.
Brian vastab samaga, noogutab rahulolevalt ja lükkab paksu juuksesalgu silme eest. Ta tõmbab sügavalt ja kähisevalt hinge ja sammub võidukalt viskipudeli juurde, mis seisab laual Philipi kõrval. Ta haarab pudeli innuga, mida pole juba aastaid välja näidanud, tõstab selle huultele ja võtab edukalt jahiretkelt naasva viikingi ülbusega suure lonksu.
Tema nägu läheb kohe krimpsu, ta tõmbub kägarasse ja toob kuuldavale pika köhaseeria. Pool tema viskisõõmust pritsib üle köögi laiali. Ta muudkui köhib ja köhib ja kähiseb raevukalt, nii et hetkeks ei mõista teised muud teha kui jõllitada. Väike Penny on jahmunud, põrnitseb teda suurisilmi ja pühib põselt alkoholipiisku.
Philip silmitseb oma haledat vennanärakat ja siis oma sõpru. Toa teises otsas üritab Bobby Marsh naerupahvakat summutada. Ka Nick proovib suule kerkivat muiet tagasi hoida. Philip katsub midagi öelda, aga puhkeb tahtmatult naerma ja see on nakkav. Ka teised turtsuvad.
Peagi lõkerdavad nad kõik hüsteeriliselt, isegi Brian. Esimest korda pärast õudusunenäo algust naeravad nad siiralt ja lasevad välja midagi tumedat ja habrast, mis neis kõigis varitses.
Sel õhtul üritavad nad vahetustega magada. Igaüks saab teisel korrusel oma toa, mida sisustavad eelmiste asukate jäänukid nagu sünge muuseumi eksponaadid: öökapp pooltäis veeklaasiga, avatud John Grishami romaan, mida ei loeta enam kunagi lõpuni, paar kisakooritutte, mis ripuvad teismelise tüdruku nelja sambaga voodi küljes.
Suurema osa ööst istub Philip alumise korruse elutoas valves. Relv lebab tema kõrval kohvilaual ja tekkidesse mässitud Penny lesib sealsamas diivanil. Laps üritab asjatult magama jääda ja kella kolme paiku hommikul, kui Philipit ründavad jälle piinavad mälestused Sarah’ õnnetusest, märkab ta silmanurgast, et Penny vähkreb rahutult.
Philip kummardub talle lähemale, silitab ta tumedaid juukseid ja sosistab: «Kas und ei tule?»
Tüdrukuke on tekid lõuani tõmmanud ja vaatab üles tema poole. Ta raputab pead. Diivani kõrvale sätitud terrassisoojendi oranžikas valguses näib Penny nägu peaaegu ingellik. Kusagil kaugel väljas tuule käes kostab üle soojendi pehme sumina vaevukuuldavalt, aga lakkamatult paljude oiete ebakõla nagu randa uhtuvate põrgulike lainete müha.
«Issi on siin, kullake. Ära muretse,» lausub Philip tasa ja silitab tema põske. «Ma jään alati sinuga.»
Ta noogutab.
Philip naeratab talle õrnalt. Ta kummardub ja suudleb Pennyt vasaku kulmu kohale. «Ma ei lase sinuga midagi juhtuda.»
Tüdruk noogutab veel kord. Ta on väikese pingviini kõvasti vastu kaela surunud. Ta vaatab kaisuloomale otsa, kortsutab kulmu ja tõstab siis pingviini kõrva äärde, nagu kuulaks sosistatud saladust. Ta vaatab isa poole.
«Issi?»
«Jah, kullake?»
«Pingviin tahab midagi teada.»
«Mida?»
«Pingviin küsib, kas need inimesed on haiged.»
Philip tõmbab sügavalt hinge. «Ütle Pingviinile… Jah, ütle, et nad on haiged. Enam kui haiged. Sellepärast me olemegi… nende piinad lõpetanud.»
«Issi?»
«Jah?»
«Pingviin tahab teada, kas meie jääme ka haigeks.»
Philip silitab tüdruku põske. «Oh ei. Ütle Pingviinile, et meie jääme terveks nagu purikad.»
See ilmselt rahustab Pennyt piisavalt, sest ta pöörab pilgu ära ja jätkab tühjusse põrnitsemist.
Majas on veel üks unetu hing, kes samal hommikul kell neli võimatute küsimuste üle juurdleb. Brian Blake lamab tekkide sasipuntras, kõhna keha katmas üksnes T-särk, aluspüksid ja ühtlane kiht palavikuhigi. Ta jõllitab surnud teismelise tüdruku toa krohvitud lage ja mõtleb, kas nii saabubki maailma lõpp. See oli vist Rudyard Kipling, kes ütles, et inimkond saab otsa «mitte paugu, vaid nuuksega». Ei, üks hetk… See oli Eliot. T. S. Eliot. Brianile meenub, et ta õppis seda luuletust – vist «Tühjad inimesed» – ülikooli 21. sajandi kirjanduse loengus. Küll sellest kraadist oli ikka palju abi.
Ta lebab voodis ja seedib oma läbikukkumisi, just nagu igal öösel, aga täna trügivad ta mõtisklustesse verised stseenid, nagu oleks ta mõttevoolu vahele pikitud mingi hukkamisvideo kaadreid.
Temas ärkavad vanad deemonid, mis segunevad värskete hirmudega ja suunavad mõtted kulunud rööpasse: oleks ta saanud midagi öelda või teha, et tema eksnaine Jocelyn poleks temast kaugenenud, advokaadi palganud, nii palju valusaid sõnu öelnud ja siis Montego Baysse tagasi läinud? Kas koletiste tapmiseks piisab lihtsalt löögist pähe või tuleb ajukude hävitada? Kas Brian oleks võinud veel kusagilt raha leida, lunida või laenata, et päästa oma muusikapoodi Athensis, ainsat omalaadset kogu lõunaosariikides, tema geniaalset ideed müüa hiphopiartistidele kasutatud diskoripulte, Snoop Doggi kassikullaga kaunistatud bassvõimendeid ja uhkeldavaid mikrofone? Kui kiiresti nende õnnetute ohvrite arv kasvab? Kas see katk levib õhu kaudu või läbi vee nagu Ebola?
Tema mõistus uitab üha enam tagasi käesoleva juurde. Tal on rahutukstegev tunne, et siin kunagi elanud perekonna seitsmes liige on ikka veel kusagil majas.
Nüüd, kus Brian on oma kaaslaseid veennud teadmata ajaks paigale jääma, muretseb ta selle pärast pidevalt. Ta kuulatab iga kriuksatust, vundamendi vajumise kuulmatut häält ja käivituva kütteseadme vaikset surinat. Mingil seletamatul põhjusel on ta täiesti kindel, et blond poiss peidab end endiselt kusagil majas ja ootab… Aga mida? Võib-olla on see laps perekonnas ainus, kes ei muundunud. Võib-olla peidab ta end surmahirmust.
Enne voodisse minekut nõudis Brian, et maja iga viimane kui nurgatagune veel kord läbi otsitaks. Philip saatis teda kirka ja taskulambiga. Nad käisid läbi kõik keldrisopid, vaatasid igasse kappi ja hoiuruumi. Nad otsisid soovimatuid külalisi keldri külmkambrist ja isegi pesumasinast ning kuivatist. Nick ja Bobby uurisid pööningut, piilusid kohvrite ja kastide taha ja kiikasid garderoobi. Philip vaatas kõigi voodite alla ja riidekappide taha. Ehkki nad poissi ei leidnud, tegid nad ikkagi paar huvitavat avastust.
Keldris oli koera toidukauss, aga loomast endast polnud mingit märki. Töökojast leidsid nad hulga väga kasulikke elektritööriistu: saage, puure, freese ja isegi naelapüstoli. Viimane tundub eriti kasulik, sest sellega on naelu vaiksem sisse lüüa kui haamriga.
Brian mõtleb parajasti, milleks naelapüstolit veel kasutada saaks, kui ta kuuleb korraga heli, mis kogu ta napilt riietatud keha kananahaga katab.
See heli tuleb tema pea kohalt, lae tagant.
See kostab pööningult.
