Читать книгу Elavad surnud: Tee Woodburysse - Robert Kirkman - Страница 5
ÜKS
ОглавлениеLagendikul ei kuule keegi, kuidas purejad kõrgete puude vahel lähenevad.
Georgia tõrksasse savisesse pinnasesse tungivate telgivaiade metalne kõlin summutab nende sammud. Sissetungijad on ikka veel oma viiesaja meetri kaugusel lähedalasuvate mändide varjus. Keegi ei kuule põhjatuules jalge all praksuvaid oksaraage ega kurguhäälte iseloomulikke oigeid, mis meenutavad lindude hägusaid hüüde kaugel puulatvades. Keegi ei haista roiskuva liha ja väljaheites marineeritud hallituse vaevumärgatavat hõngu. Pärastlõunane tuuleiil kannab sõõrmeisse sügisese puusuitsu ja kõdunevate puuviljade aroomi, mis varjab elavate surnute lehka.
Päris tükk aega ei märka ükski kerkiva laagri asukatest mitte mingisugust ohtu. Enamikul ellujäänutest on tegemist raudteeliipritest, telefonipostidest ja roostes betoonivarrastest valmistatud tugitalade üles hiivamisega.
«Lihtsalt hale... Vaata nüüd mind,» oigab hobusesabaga sale noor naine meeleheitlikult. Ta kükitab kohmakalt värvipritsmetega telgikanga ruudu juures, mis on laagriplatsi loodenurka maha laotatud. Ta väriseb oma lohvakas Georgia Tehnikaülikooli dressipluusis, antiikehetes ja rebenenud teksades. Ta punetav nägu on tedretähnidega kaetud ja pikad tumepruunid juuksed ripuvad salkudena, kuhu on põimitud väikeseid õrnu sulgi. Lilly Caul on tõeline närvipundar: ta lükkab tõrksaid juuksesalke pidevalt kõrva taha ja närib kompulsiivselt küüsi. Nüüd surub ta haamri kindlamalt oma väikesesse kätte ja virutab metallvaiale mitu hoopi, mis vaid riivavad pead, nagu oleks vai õlitatud.
«Pole midagi, Lilly, rahune,» ütleb teda selja tagant jälgiv kogukas mees.
«Iga kaheaastane saaks sellega hakkama.»
«Ära ole endaga nii karm.»
«Ega ma ei tahagi endaga karm olla.» Ta haarab haamrist mõlema käega ja peksab edasi. Vai ei liigu sugugi. «Hoopis selle tobeda vaiaga.»
«Sa hoiad haamrist liiga kõrgelt.»
«Mida?»
«Hoia rohkem käepideme poolt, lase haamril tööd teha.»
Veel tagumist.
Vai põrkab kõvalt maapinnalt tagasi ja lendab läbi õhu kolme meetri kaugusele.
«Neetud. Neetud!» Lilly virutab haamriga vastu maad, langetab pilgu ja hingab pahinal välja.
«Sul läheb täitsa hästi, nukuke. Las ma näitan sulle.»
Suur mees astub tema kõrvale, põlvitab ja üritab haamrit õrnalt enda kätte võtta. Lilly tõmbub eemale ega loovuta tööriista. «Anna mulle hetk aega, eks? Ma saan hakkama, ma tean,» käib ta peale. Tema kitsad õlad tõmbuvad dressipluusi all pingesse.
Ta haarab teise vaia ja alustab uuesti, koputades kõhklevalt vastu metallpead. Kivikõva maapind avaldab vastupanu. Oktoober on olnud külm ja Atlantast lõuna poole jäävad söötis põllud on kõvaks muutunud. See pole iseenesest halb. Sitke savine pinnas on poorne ja kuiv, vähemalt praegu, sellest ka otsus siia laager püsti panna. Talv on tulekul ja see seltskond peatub siin juba nädala: nad seavad end sisse, koguvad jõugu ja mõtisklevad oma tuleviku üle – kui neil üldse on enam tulevikku.
«Lihtsalt lase haamril vaiale langeda,» demonstreerib turske mustanahaline mees tema kõrval hiigelsuure kämblaga vehkides. Tema suured käed võiksid katta terve Lilly pea. «Kasuta gravitatsiooni ja haamri raskust ära.»
Lilly peab tegema suure pingutuse, et mehe üles-alla pumpavat käsivart mitte põrnitsema jääda. Isegi varrukateta teksariidest särgis ja räsitud vestis maas kükitades on Josh Lee Hamiltoni kogu muljetavaldav. Hoolimata NFL-i kaitsemängija kehaehitusest, võimsatest õlgadest, tohututest puutüvesid meenutavatest säärtest ja jämedast kaelast suudab ta siiski liikuda üsna graatsiliselt. Tema kurvad pikkade ripsmetega silmad ja madal pidevalt kortsus laup kiilaneva pealae all annavad talle ootamatult õrna ilme. «Ei midagi erilist... Näed?» Ta näitab veel kord ette. Tema seavatsa-suurune tätoveeritud biitseps pinguldub, kui ta kujuteldavat haamrit vibutab. «Saad aru, mida ma mõtlen?»
Diskreetselt pöörab Lilly pilgu Joshi lihaseliselt käelt. Iga kord, kui ta märkab mehe muskleid, rühikat selga ja laiu õlgu, tabab teda kerge süütunne. Kuigi nad on juba üsna tükk aega koos selles maapealses põrgus, mida mõned georgialased «Pöördeks» kutsuvad, on Lilly Joshiga intiimsuse piiri ületamist hoolikalt vältinud. Parem jätta läbisaamine platooniliseks, olla nagu õde ja vend, parimad sõbrad, ei midagi enamat. Parem piirduda asjaliku suhtlusega... Eriti keset seda katku.
Aga see pole Lillyt peatanud suurele mehele pisikesi ujedaid naeratusi saatmast, kui too teda «tüdrukuks» või «nukukeseks» kutsub... Või veendumast, et mees märkaks tema tagumiku kohale tätoveeritud Hiina hieroglüüfi, kui ta õhtuti magamiskotti ronib. Kas ta annab mehele võltsi lootust? Mängib temaga, et mees teda kaitseks? Need retoorilised küsimused jäävad vastuseta.
Pidevalt sügaval sisimas hõõguv hirm on summutanud Lilly eetilised kõhklused ja sotsiaalsete käitumisnormide nüansid. Hirm on teda saatnud kogu elu – ta sai keskkoolis maohaavandi ja pidi Georgia Tehnikaülikoolis poolikuks jäänud õpingute ajal ärevusevastaseid ravimeid võtma –, aga nüüd pulbitseb see alati pealispinna all. Hirm painab teda unes, mürgitab mõtteid ja pitsitab südant. Hirm sunnib teda tegutsema.
Ta pigistab haamrit nii kõvasti, et veresooned randmes tukslevad.
«See pole ju raketiteadus, jumala eest!» hüüatab ta, saab tööriista viimaks kontrolli alla ja virutab vaia puhta raevu jõuga maasse. Ta haarab järgmise, astub telgi teise nurka ja kihutab metallora otse läbi riide maapinda, tagudes meeletult ja metsikult, sama palju mööda kui pihta. Ta kaelal ja laubal pärlendab higi. Ta peksab ja peksab, unustades hetkeks kõik muu.
Viimaks peatub ta kurnatult, hingeldades ja higist märjana.
«Hästi... Võib ka nii,» tähendab Josh tasa ja tõuseb jalule. Tema pruunil näol mängleb naeratus, kui ta poolt tosinat maasse löödud vaia silmitseb. Lilly ei lausu sõnagi.
Märkamatult põhja poolt puude vahelt lähenevad zombid on nüüd juba vähem kui viie minuti kaugusel.
Ükski Lilly Cauli sajakonnast kaaslastest, kes on kireva kogukonna loomiseks vastumeelselt jõud ühendanud, ei märka improviseeritud telkide jaoks valitud tühja platsi saatuslikku puudust.
Esmapilgul tundub see krunt ideaalne. Lagendik asub linnast kaheksakümmend kilomeetrit lõuna pool kuivanud hirsi ja tiheda mullaga kaetud looduslikus orus, kus toodeti tavaliselt miljoneid buššeleid virsikuid, pirne ja õunu aastas. Kunagised haldajad, ilmselt lähedalasuvate puuviljaaedade omanikud, on jalgpalliväljaku suuruse krundi hüljanud. Maalappi ümbritsevad kruusased sissesõiduteed. Neid looklevaid radu ääristab tihe ja metsik valgete mändide ja tammede müür, mis ulatub mägede jalamini.
Niidu põhjaserva jäävad suure häärberi põlenud ja põrmustatud jäänused: taeva taustal tardunud skeletina välja joonistuvad mustunud sarikad ja hiljutises tormis purunenud aknad. Viimase paari kuuga on tulekahjud hävitanud suure osa Atlantast lõunasse jäävatest äärelinnadest ja taludest.
Augustis, kui inimesed esimest korda elavate surnutega kohtusid, halvas lõunaosariike haaranud paanika kõik esmaabiteenused. Haiglad koormati üle ja suleti, tuletõrjejaamad vaikisid ja 85. maantee ummistus autovrakkidest. Vähehaaval loobuti kaasaskantavate raadiote kruttimisest ja hakati otsima kättesaadavaid varusid, häid leiukohti, liitlasi ja peavarju.
Sellesse hüljatud talusse kogunenud inimesed kohtusid Pike’i, Lamari ja Meriwetheri maakondades tubakakasvandusi läbivatel tolmustel teedel ja turuplatsidel. Neid oli igas vanuses, sealhulgas tosin väikeste lastega peret. Nende tõrkuvate ja lagunevate autode konvoi aina kasvas, kuni vajadus peavarju ja vaba ruumi järele muutus vältimatuks.
Nüüd laiutavad nad kaheksa tuhande ruutmeetrisel tühjal maalapil nagu mõni majanduslanguse-aegne Hooverville[1.]: mõned elavad autodes, teised on pehmemale maapinnale varjualuseid rajanud, kolmandad seadsid end sisse väikestes telkides krundi serval. Neil on väga vähe tulirelvi ja laskemoona. Aiatööriistadest, sporditarvetest ja kööginõudest – tsiviliseeritud elu luksustest – on saanud relvad. Mitu tosinat ellujääjat alles taovad külma kõvasse maapinda vaiu. Nad töötavad usinalt, et pidada kinni mingist nähtamatust kirjutamata tähtajast ja püstitada oma improviseeritud varjualused. Keegi neist ei märka põhja poolt mändide vahelt lähenevat ohtu.
Üks asunikest, John Deere’i nokamütsi ja nahkjakiga kõhn kolmekümnendates mees, seisab niidu keskel hiiglasliku riidest ruudu servas. Telgiriie heidab tema nurgelisele näole varju. Ta juhendab varjualusesse kogunenud tusaseid teismelisi. «Laske käia, daamid, pingutage natuke!» kärgib ta üle külmas õhus kajavate metallikõlksatuste.
Teismelised maadlevad raske puutalaga, mis kujutab endast selle suure tsirkusetelgi tugisammast. Nad leidsid telgi I-85 maantee kraavist ümber läinud veoki kõrvalt, mille keret ehtis pleekinud ja täkitud klounilogo. Hallituse ja loomasõnniku järele haisev enam kui sajameetrise läbimõõduga määrdunud ja räbaldunud telgiriie klappis John Deere’i mütsiga mehe arvates ideaalselt ühisala katteks, mille all hoida varusid ja korda ning säilitada vähemalt mingeid tsivilisatsiooni riismeid.
«Mees, see ei kannata telgi raskust,» kurdab üks teismelistest, sõjaväemustriga mantlis Scott Mooni nimeline laiskvorst. Tema pikad blondid juuksed ripuvad näo ees ja hingeõhk aurab, kui ta koos oma tätoveeritud gootidest koolikaaslastega tööd rügab.
«Ära vingu ja virise, küll see vastu peab,» ühmab nokamütsiga mees vastuseks. Tema nimi on Chad Bingham ja ta on üks asunduse pereinimestest, nelja tütre isa. Tal on üks seitsmeaastane, üheksa-aastased kaksikud ja üks teismeline. Chad on õnnetus abielus häbeliku väikese naisega Valdostast. Ta peab end karmiks distsiplineerijaks, just nagu ta isa. Aga tema isal olid pojad ja ta ei pidanud rinda pistma naiste jamadega. Rääkimata sellest, et Chadi isal ei tulnud tegeleda elavaid ründavate surnud mädakottidega. Nüüd haaras Chad Bingham ohjad enda kätte ja võttis alfaisase rolli, sest nagu ta isa öelda tavatses: «Keegi ju peab seda tegema.» Ta põrnitseb lapsi. «Hoidke paigal!»
«Kõrgemale ei saa,» kiristab üks gooti poistest läbi kokkusurutud hammaste.
«Mitte kõrgemale kui sina – sa oled täitsa pilves,» naljatab Scott Moon vaikselt itsitades.
«Hoidke paigal!» käsutab Chad.
«Mida?»
«Hoidke seda neetud asjandust paigal, ma ütlesin!» Chad kinnitab tugisamba metallist splindiga. Hiiglasliku paviljoni seinad laperdavad sügistuules valjuhäälselt ja teismelised kiirustavad väiksemate taladega telgi servadessse.
Kui tohutu lagi kuju võtab ja lagendik läbi telgi laia ukse nähtavale ilmub, silmitseb Chad maha trambitud pruunikat umbrohtu, avatud kapottidega autosid, emade ja laste punte, kes loendavad maas oma kasinat marjasaaki ja müügiautomaatidest rüüstatud riismeid, ning poolt tosinat maisest varast kubisevat pikapit.
Hetkeks ristab Chad pilgu suure mustanahalise mehega, kes seisab kolmekümne meetri kaugusel platsi põhjanurgas ja kõrgub kaitsvalt Lilly Cauli kohal nagu mõne vabaõhuklubi massiivne väljaviskaja. Chad tunneb Lillyt nimepidi, aga see on ka kõik. Ta ei tea tüdrukust eriti midagi peale selle, et too on «mingi Megani sõbrants», ja pikast mehest teab ta veel vähem. Chad on temaga mitu nädalat lähestikku elanud, aga ei mäleta isegi tema nime. Jim? John? Jack? Tegelikult ei tea Chad neist kellestki midagi peale selle, et nad on meeleheitel ja kardavad ja lausa anuvad distsipliini.
Chad ja suur mustanahaline kutt on juba mõnda aega tähendusrikkaid pilke vahetanud. Nad hindavad üksteist, kaaluvad jõudude vahekorda. Nad pole sõnagi vahetanud, aga Chad tunneb, et talle on esitatud väljakutse. Ilmselt saaks suur mees Chadist käsitsivõitluses jagu, aga Chad ei laseks asjal selleni jõuda. 38-kaliibriline kuul ei hooli kasvust ja just selline ootab teraskattega Smith & Wessoni Mudel 52 salves, mis on pistetud Chadi laia Sam Browne’i vöö vahele.
Praegu aga sähvatab kahe mehe vahel ootamatu äratundmine nagu pikselöök. Lilly põlvitab endiselt mustanahalise mehe ees ja taob vihaselt telgivaiu vaeseomaks, aga mees põrnitseb Chadi ja tema pilgus välgatab midagi tumedat ning halvaendelist. Mõistmiskillud saabuvad kiiresti üksteise järel nagu süttiv vooluring.
Hiljem jõuavad mõlemad mehed eraldi järeldusele, et nii nemad kui kõik teised magasid sel hetkel maha kaks väga olulist tõsiasja. Esiteks, lagendikult kostvad telgipüstitamise hääled olid juba tund aega elavaid surnuid ligi meelitanud. Teiseks, mis veel tähtsam, sel paigal on üksainus kriitiline puudus.
Pärast juhtunut mõistavad mõlemad oma suureks kurbuseks, et lähedalasuv künkanõlvani ulatuv mets moodustab loodusliku barjääri, mis vaigistab või summutab kõik puude tagant kostvad hääled.
Tulgu sealt üle kõrgendiku kas või ülikooli paraadorkester, ükski lagendiku asukas ei kuuleks neid enne, kui taldrikud nende näo ees kokku löövad.
Lilly Caul on mitu minutit rünnakust õndsas teadmatuses, kuigi tema ümber toimub kõik väga kiiresti ja haamrite kolina ning jutupomina asendavad laste korrapäratud karjed. Lilly jätkab vihaselt vaiade materdamist, pidades karjumist ekslikult mängivate põnnide kisaks – kuni Josh tema dressipluusi kraest haarab.
«Mida...» Lilly võpatab ehmunult ja keerab end silmi pilgutades suure mehe poole.
«Lilly, me peame...»
Josh jõuab vaevu esimesed sõnad kuuldavale tuua, kui viie meetri kaugusel tuigerdab puude vahelt välja tume kogu. Joshil pole aega põgeneda ega Lillyt päästa, ta jõuab vaid tüdruku käest haamri haarata ja ta eest ära lükata.
Lilly kukub ja keerutab end vaistlikult mööda maad, enne kui tasakaalu tagasi saab ja jalule tõuseb, karje huultel tardunud.
Häda on selles, et esimesele lagendikule tuikunud laibale, pikale kahvatule räpases valges haiglakitlis surnule, kelle rebestatud õlas vingerdavad ussikestena kõõlused, järgneb veel kaks olevust. Naine ja mees, mõlemal suu asemel haigutav auk, kahvatutelt huultelt tilkumas must ila ja klaasistunud nööpsilmad neile tardunud.
Kolmik koperdab iseloomuliku tõmbleva kõnnakuga edasi, nende lõuad laksuvad ja huulte alt paljastuvad piraajalikud mustunud hambad.
Kahekümne sekundi jooksul, mis kolmel surnul Joshi ümber piiramiseks kulub, teeb telklinnak läbi kiire ja dramaatilise muutuse. Mehed haaravad isetehtud relvade järele ja need, kellel on tukk, sirutavad käe improviseeritud kabuuride poole. Mõned julgemad naised krabavad kiiruga kätte lauajupid, heinakonksud ja -hargid ning roostes kirved. Vanemad lükkavad väiksemad lapsed autodesse ja veokikabiinidesse. Rusikasse pigistatud käed suruvad ukselukud alla. Kastiluugid lüüakse kolinal kinni.
Laste ja paari seniilsusele läheneva vanuri vähesed karjed vaibuvad veidral kombel kiiresti, andes teed kokku harjutanud töörühma või ajutist maakaitseväge meenutavale kõhedale rahule. Kahekümne sekundiga asendub lärmakas üllatus asjaliku kaitsetegevusega, vastikustunne ja raev muutuvad ohjatud vägivallaks. Need inimesed on seda varem teinud. Nad on hakanud õppima. Mõned relvastatud meestest hargnevad laagri servade poole laiali, viibutavad rahulikult haamreid, laadivad pumppüsside raudadesse haavleid ja tõstavad varastatud näitusepüstoleid või roostes perekonnareliikviatest revolvreid. Esimesena kostab 22-kaliibrilise Rugeri kuiv plaksatus. See pole küll kõige võimsam relv, aga samas täpne ja lihtne kasutada – lask purustab kolmekümne meetri kauguselt ühe surnud naise pea.
Naine on vaevu puude vahelt välja jõudnud, kui ta õlise koljuvedeliku aupaistes kokku vajub, veri paksudes niredes mööda keha alla voolamas. See hukkamine leiab aset seitseteist sekundit pärast rünnaku algust. Kahekümnendaks sekundiks arenevad sündmused juba kiiremas tempos.
Lagendiku põhjanurgas liigub Lilly Caul endalegi üllatuseks kikivarvul, kuutõbise aeglaste vetruvate sammudega. Instinktid võtavad võimust ja ta taganeb peaaegu tahtmatult eemale Joshist, kelle kolm laipa on ruttu ümber piiranud. Mehel on ainult haamer, ei mingit tulirelva. Talle läheneb kolm mustadest hammastest kubisevat kõdunenud lõuapaari.
Kui ülejäänud laager laiali hargneb, pöördub Josh esimese zombi poole. Ta virutab haamri terava otsa läbi Haiglakitli lauba. Raksatus meenutab jääkuubikualuse purunemist. Ajud purskavad välja ja surve all paisunud kõdu vabaneb kuuldava pahvakaga, kui endine patsient kokku vajub.
Haamer jääb kinni ja kukkudes rebib surnu selle Joshi suure kämbla haardest.
Samal ajal hargnevad teised ellujääjad kõigisse lagendiku nurkadesse laiali. Metsapiiri kaugemas otsas paneb Chad oma teraskattega Smith & Wessoni paukuma ja tabab üht alumise lõualuuta kidurat vanameest otse silmakoopasse. Surnud rauk paiskub roiskunud vedeliku pilves eemale ja veereb umbrohupuhmasse. Autoderivi taga läbistab telgipost uriseva naise suu ja naelutab ta tammetüve külge. Niidu idaservas lõhestab kirves mädaneva pealuu niisama hõlpsasti kui granaatõuna. Kakskümmend meetrit kaugemal rebib pumppüssi lask puruks nii alustaimestiku kui kõduneva eksärimehe ülakeha.
Lagendiku teises servas eemaldub Lilly Caul endiselt Joshi ümber piiravast varitsusest. Ta tõmbleb ja võpatab tapmise hääli kuuldes. Hirm torgib teda nagu nõeltega, lööb hinge kinni ja halvab mõtlemise. Ta näeb, kuidas kogukas mees põlvili laskub ja haamri järele krabab, samal ajal kui teised kaks elavat surnut suurte ämblikutena üle telgiriide tema jalgade poole vingerdavad. Teine haamer lebab murul, napilt tema käeulatusest väljas.
Lilly pöörab ringi ja põgeneb.
Tal kulub vähem kui minut, et jõuda välimisest telkideringist niidu keskele, kus kaks tosinat nõrgemat hinge pooleldi püstitatud tsirkusetelgi all kastide ja varustusevirnade vahel kössitavad. Mitu autot on käima löödud ja lähenevad vingugaasi pilves väikesele pundile. Ühe pikapi kastist valvavad naisi ja lapsi relvastatud mehed. Lilly põikab räsitud reisikohvri taha ja ahmib õhku, ihukarvad õudusest turris.
Ta jääb sinna kogu rünnaku ajaks, käed kõrvadele surutud. Ta ei näe, kuidas Josh metsa serval laipa kinni jäänud haamri oma haardesse saab, vabaks kisub ja sellega lähimale ründajale virutab. Ta ei näe, kuidas haamri tömp ots tabab surnud mehe lõuga ja Joshi löögi tohutu jõud purustab poole kõdunevast kolbast. Lilly ei märka ka heitluse lõppu: naiszombil õnnestub peaaegu oma mustunud hambad Joshi pahkluuse lüüa, enne kui labidas talle kuklasse lajatab. Mõned mehed jõudsid Joshi juurde just õigel ajal, et viimane zombi maha lüüa, ja Josh veeretab end eemale, tervena, aga adrenaliinist ja napist pääsemisest värisedes.
Rünnak on tagasi löödud ja sumbub laste vaiksesse tihkumisse, vere tilkumisse ning lagunemisgaaside pahvakutesse. See kõik kestis vähem kui sada kaheksakümmend sekundit.
Hiljem loevad Chad ja teised alfaisased jäänuseid kuiva jõesängi lohistades kokku kakskümmend neli elavat surnut, mis kujutab endast täiesti hallatavat ohtu. Vähemalt praeguseks.
«Jessas, Lilly, lihtsalt võta end kokku ja palu temalt vabandust.» Megani-nimeline noor naine istub tsirkusetelgi ees tekil ja põrnitseb Lilly ette asetatud puutumata hommikusööki.
Päike on äsja tõusnud ja särab külmalt ning kahvatult selges taevas, kuulutades telklinnakus uue päeva algust. Lilly istub mõlkis Colemani välipliidi ees ja rüüpab pabertopsist kiirkohvi. Matkapannis jahtuvad külmutatud munade jäänused. Lilly üritab unetu ööga kogunenud süüdlaslikke mõtteid peast heita. Selles maailmas ei saa asu ei väsinud ega ka argpüksid.
Suure räbaldunud tsirkusetelgi ümbert, mis on nüüdseks täielikult püsti aetud, kostab endiselt teiste ellujääjate suminat, nagu eelmisel päeval polekski mingit rünnakut toimunud. Läbi suure, ilmselt kunagi elevantidele ja klouniautodele mõeldud avause saalib inimesi, kes tassivad telki kokkupandavaid toole ja matkalaudu. Telgi välisseinad laperdavad muutlikus tuules. Mujal seatakse üles veel peavarje. Isad koguvad ja loendavad küttepuitu, pudelivett, laskemoona, relvi ja konserve. Emad hoolitsevad laste, tekkide, mantlite ja ravimite eest.
Terasem vaatleja ehk märkaks iga tegevuse juures vaevu varjatud rahutust. Küsimus on aga selles, kumb on ohtlikum: kas ebasurnud või lähenev talv.
«Ma ei tea veel, mida öelda,» pomiseb Lilly viimaks ja rüüpab leiget kohvi. Tema käed värisevad endiselt. Rünnakust on möödunud kaheksateist tundi, aga Lilly marineerib ikka veel oma häbis, väldib Joshi ja hoiab omaette, veendunud, et mees vihkab teda põgenemise ja tema surema jätmise pärast. Josh on temaga paar korda rääkida üritanud, aga ta ei kannatanud seda välja ja väitis, et on haige.
«Mis seal ikka öelda on?» Megan otsib teksajaki taskust oma väikest ühekordset piipu. Ta topib sellesse väikese nutsaka savu, süütab piibu tulemasinaga ja tõmbab helde sõõmu. Ta on oliivikarva nahaga hilistes kahekümnendates noor naine, kelle kitsast kavalat nägu raamivad vabalt langevad hennavärvi lokid. Ta puhub välja rohelist suitsu ja köhib. «Vaata seda kutti, ta on hiiglane.»
«Mida see veel tähendama peaks?»
Megan irvitab. «Ainult seda, et kutt ilmselgelt suudab enda eest seista.»
«See ei puutu asjasse.»
«Kas sa magad temaga?»
«Mida?» Lilly põrnitseb oma sõpra. «Tõsiselt?»
«Väga lihtne küsimus ju.»
Lily raputab pead ja ohkab. «Ma isegi ei vaevu sellele...»
«Ei maga, eks ju? Vana hea pailaps Lilly. Läbinisti kena.»
«Jäta juba.»
«Aga miks?» Megani irvitusest saab muie. «Miks sa pole veel talle peale karanud? Mida sa ootad? See keha... Need lihased...»
«Jäta!» Lillys süttib viha, terav läbitungiv valu ninajuure taga. Emotsioonid tõusevad pinnale ja värin tuleb tagasi. Ta vali hääl üllatab teda ennastki.
«Ma pole nagu sina, saad aru. Ma pole mingi seltskonna hing. Jessas, Meg. Mul on juba lugemine sassis. Millisega neist meestest sa praegu käid?»
Megan jääb teda hetkeks jõllitama, siis köhib ja topib veel ühe piibu täis. «Tead, mis?» Megan pakub tobi talle. «Võta õige natuke vabamalt. Lõdvestu.»
«Ei, tänan.»
«See aitab sinu häda vastu. Tapab selle pisiku, mis on sulle naha vahele pugenud.»
Lilly hõõrub silmi ja raputab pead. «Oled sina alles tegelane, Meg.»
Megan ahmib veel ühe sõõmu ja puhub suitsu välja. «Parem tegelane kui sitapea.»
Lilly ei ütle midagi, ainult vangutab pead. On kurb tõde, et Lilly mõtleb mõnikord, kas Megan Lafferty pole mitte justnimelt see – sitapea. Tüdrukud tutvusid Mariettas Sprayberry keskkooli viimases klassis. Tollal olid nad lahutamatud ja jagasid kõike, kodutöödest kanepi ja peikadeni. Aga siis hakkas Lilly karjääri planeerima ja veetis kaks aastat Atlantas Massey ärikooli puhastustules, et siirduda edasi Georgia tehnikaülikooli, kus magistrikraad jäigi saamata. Ta tahtis olla moeasjatundja ja juhtida riidedisainiäri, aga jõudis ainult oma esimese intervjuu ooteruumi – ta kandideeris Mychael Knighti moeketi ihaldatud internikohale – enne kui araks lõi. Tema vana kaaslane hirm nurjas kõik plaanid.
Hirm sundis teda luksuslikust fuajeest põgenema, koju Mariettasse minema ja koos Meganiga laiska elustiili jätkama. Nad tõmbasid end pilve, istusid diivanil ja vaatasid «Ameerika moelooja» korduseid.
Aga viimastel aastatel oli naiste vahel midagi muutunud, midagi fundamentaalset ja keemilist. Lilly tajus seda sama tugevalt kui keelebarjääri. Meganil polnud mingeid ambitsioone, sihte ega kurssi ja see sobis talle suurepäraselt. Lilly aga hellitas ikka veel unistusi, mis siis, et tõenäoliselt lootusetuid. Sisimas soovis ta kolida New Yorki, luua oma veebilehekülje või minna tagasi Mychael Knighti administraatori juurde ja öelda: «Oih, vabandust, pidin ainult pooleteiseks aastaks välja astuma...»
Lilly isa, pensionil matemaatikaõpetaja ja lesk Everett Ray Caul oli oma tütart alati julgustanud. Everett oli lahke ja tagasihoidlik mees, kes otsustas pärast naise aeglast rinnavähile alla vandumist 90-ndate keskel, et kasvatab oma ainsat tütart hella käega. Ta teadis, et tütar ihkab elult midagi enamat, aga teadis ka seda, et tüdruk vajas tingimusteta armastust, perekonda ja kodu. Lillyl polnud kedagi peale Everetti. Kõik see muutis viimaste kuude sündmused Lilly jaoks eriti põrgulikuks.
Esimene elavate surnute puhang tabas Cobbi maakonna põhjaosa raskelt. Nad tulid sinikraede rajoonidest, tööstuslinnakutest Kennesaw’ metsast põhja pool ja imbusid elanikkonna sekka nagu halvaloomuline kasvaja. Everett otsustas Lilly autosse pakkida ja nende päevinäinud Volkswageni kaubikuga põgeneda. Nad jõudsid 41. kiirteeni, enne kui vrakid nad peatasid. Kilomeeter lõuna poolt leidsid nad ringi eksleva linnaliinibussi, mis mööda kõrvaltänavaid kihutades ellujääjaid peale korjas. Nad oleksid peaaegu bussile pääsenud. Lilly unenägusid kummitab siiani pilt sellest, kuidas isa teda läbi bussiuste surub, samal ajal kui zombid neile lähenevad.
Vana mees päästis ta elu. Ta virutas bussiukse viimasel hetkel Lilly selja taga kinni ja kukkus kohe asfaldile – kolm kannibali olid ta juba oma haardesse saanud. Mehe veri pritsis üle klaasi, kui buss paigast sööstis ja Lilly karjus, kuni hääl kähedaks jäid. Ta langes katatoonilisse seisundisse, tõmbus istmel looteasendisse ja jõllitas terve tee Atlantasse seda vereplekilist ust.
Megani leidmine oli väike ime. Sel ajal mobiiltelefonid veel töötasid ja tal õnnestus sõbrannaga Heartsfieldi lennujaama servas kohtumine korraldada. Kaks naist asusid jalgsi teele, matkasid lõuna poole ja puhkasid hüljatud majades. Nad keskendusid ainult ellujäämisele. Nendevahelised pinged aina kasvasid. Kumbki reageeris õudusele ja kaotusvalule erinevalt. Lilly tõmbus endasse. Megan käitus täpselt vastupidi: oli enamiku ajast pilves, lobises vahetpidamata ja haakis end külge igale teelisele, kes neile ette jäi.
Atlantast viiskümmend kilomeetrit kagu pool liitusid nad ellujääjate karavaniga, kahes kaubikus reisiva kolme Lawrenceville’i perekonnaga. Megan veenis Lillyt, et seltsis on ohutum, ja Lilly nõustus natuke aega koos liikuma. Järgmised paar nädalat, kui nad puuviljapiirkonnas ringi sõitsid, hoidis Lilly omaette, aga Meganile jäi peagi silma üks abielumeestest. Tema nimi oli Chad ja tal oli omapärane vanamoodne vinge sarm: Copenhageni mokatubakas huule all ja mereväe tätoveeringud sitketel käsivartel. Nende flirtmine keset seda õudusunenägu vapustas Lillyt. Peagi lipsasid Megan ja Chad maanteeäärsetes peatuspunktides koos varjudesse «end kergendama». Lilly ja Megani vaheline lõhe kasvas veelgi.
Umbes sel ajal ilmus välja Josh Lee Hamilton. Ühel õhtul loojangu ajal piirasid surnud nende karavani Kmarti parkimisplatsil sisse, aga kaubauste pimedusest sööstis neile appi kogukas mustanahaline hiiglane. Ta tuli nagu maurist gladiaator, kummaski käes kõblas, hinnasildid ikka veel tuules lipendamas. Ta lõi pool tosinat zombit kerge vaevaga maha ja karavani liikmed tänasid teda ülevoolavalt. Ta juhatas seltskonna poe tahaossa, kust nad leidsid paar uhiuut pumppüssi ja matkavarustuse.
Josh sõitis mootorrattaga. Ta aitas kaubikud varusid täis laadida ja otsustas siis kaasa tulla. Ta sõitis rattaga karavani sabas, kui nad lähenesid Meriwetheri maakonna hüljatud puuviljaaedadele.
Nüüdseks on Lilly hakanud kahetsema päeva, mil ta nõustus suure Suzuki pakiraamile istuma. Kas kiindumuse kogukasse mehesse tekitas vaid lein kaotatud isa pärast? Oli see meeleheitlik manipulatsioon keset lõputuid õuduseid? Oli see sama odav ja ilmselge kui Megani kombelõtvus? Lilly mõtles, kas tema argpükslik otsus Josh lahinguväljale maha jätta oli mingi tume haige alateadlik samm isetäituva ennustuse poole.
«Keegi pole öelnud, et sa oled sitapea,» lausub Lilly lõpuks, aga ta hääl kõlab sunnitult ja sugugi mitte veenvalt.
«Sa ei peagi seda ütlema.» Vihaselt koputab Megan piipu vastu välipliiti. Ta ajab end jalule. «Oled juba niigi piisavalt öelnud.»
Lilly tõuseb. Ta on oma sõbra äkiliste tujumuutustega harjunud. «Milles probleem?»
«Sina... Sina oled mu probleem.»
«Mida kuradit sa öelda tahad?»
«Unusta ära, ma ei suuda enam,» sõnab Megan. Tema kurba hääletooni moonutab kanepilaksu kare kähin. «Õnn kaasa, plika. Sul läheb seda vaja.»
Megan tormab minema ja suundub lagendiku idaserva autode poole.
Lilly jälgib, kuidas ta sõber pappkaste täis laotud pika treileri taha kaob. Teised ellujääjad ei tee kahe tüdruku riidu peaaegu märkamagi. Mõned vaatavad nende poole, teised sosistavad isekeskis, aga enamik neist jätkab keskendunult varude täiendamist ja kokku arvestamist, süngetel nägudel närvilised ilmed. Tuules on tunda metalli ja lörtsi hõngu. Neile läheneb külm front.
Lagendikku silmitsedes laseb Lilly end viivuks sagimisest lummata. Plats meenutab ostjatest ja müüjatest kubisevat kirbuturgu: inimesed vahetavad varusid, laovad puid riita ja lobisevad niisama. Krundi serva ääristab nüüd vähemalt kakskümmend väiksemat telki ja puude vahele on läbisegi tõmmatud pesunööre, kus ripuvad surnutelt võetud vereplekilised riided. Midagi ei lasta raisku, lähenev talv tuletab end pidevalt meelde. Lilly näeb ühe pikapi juures hüppenööriga hüppavaid lapsi. Mõned poisid taovad jalgpalli. Grillahjus põleb tuli ja suitsupilv heljub üle pargitud autode katuste. Õhk on peekonirasva ja hikkorisuitsu aroomist paks. Teises kontekstis viitaksid need lõhnad loidudele suvepäevadele, aiapidudele, jalgpallimatšidele, vabaõhugrillile ja perekondlikele kokkutulekutele.
Tegevusest pulbitsevat väikest asulat vaadeldes tõstab Lillys pead tume õud. Ta silmitseb ringi jooksvaid lapsi ja vanemaid, kes üritavad laagrit üles ehitada. Nad kõik on zombisööt... Korraga tunneb Lilly põgusat eelaimust, nagu mingit reaalsusesähvatust.
Nüüd näeb ta selgelt, et kõik need inimesed on hukule määratud. Suurejoonelisest plaanist rajada Georgia põldudele telklinnak ei tule midagi välja.
1 Hooverville – 1930-ndate majanduslanguse ajal USA-s tüüpiline töötute püstitatud agul. [ ↵ ]
