Читать книгу Salamõrtsuka teekond. I osa - Робин Хобб - Страница 4

Pärast seda, kui prints Regal Farseer oli end Kuue Hertsogkonna kuningaks krooninud, jättis ta mereäärsed hertsogkonnad sisuliselt saatuse hooleks. Hirvelossist ja Bucki hertsogkonnast pressis ta välja nii palju raha kui vähegi võimalik. Hirvelossi hobused ja varud müüdi maha, vaid kõige parem osa viidi Regali uude elupaika Tradefordi. Traditsioonikohase kuningalossi raamatukogu ja mööbel rüüstati samuti: osa uue pesa sisustamiseks, osa jaotati sisemaade hertsogitele ja aadlikele teenete eest, osa aga lihtsalt müüdi neile maha. Aidad, veinikeldrid ja relvakambrid varastati tühjaks ja saak veeti sisemaale.

Ametlikult oli kavas toimetada haige kuningas Shrewd ning leseks jäänud rase noorkuninganna Kettricken sisemaale Tradefordi, kus neid ei ähvardaks oht ranniku hertsogkondi rüüstavate punalaevnike poolt. See oli ka ettekääne Hirvelossi tühjendamiseks mööblist ja kõigest väärtuslikust. Ent kui Shrewd suri ja Kettricken kadus, ei jäänud Regalile isegi seda läbipaistvat ettekäänet. Siiski lahkus ta pärast kroonimist Hirvelossist niipea kui sai. Räägiti, et kui ta Nõukogu seda otsust küsitavaks pidas, vastas ta neile, et rannaäärsed hertsogkonnad tähendasid tema jaoks ainult sõda ja kulutusi; et need olid alati olnud kaanidena sisemaa hertsogkondade rikkuse kallal ning et tema poolest võisid välissaarlased selle kivise ja rõõmutu paiga rahulikult endale pidada. Hiljem Regal muidugi eitas selliste sõnade lausumist.

Kui Kettricken kadus, sattus kuningas Regal olukorda, milletaolist polnud ajaloos varem esinenud. Laps, keda Kettricken kandis, oli olnud ilmselgelt troonipärija. Aga nii kuninganna kui ka sündimata laps olid kadunud väga kahtlastel asjaoludel. Sugugi mitte kõik polnud kindlad, et Regali enda käed olid selles osas puhtad. Isegi kui kuninganna oleks jäänud Hirvelossi, poleks laps veel seitseteist aastat saanud endale noorkuninga tiitlit nõuda. Regalil hakkas kroonimisega väga kiire, aga seaduse järgi vajas ta kuningaks saamiseks kõigi kuue hertsogkonna nõusolekut. Ta ostis krooni mitme rannikuäärsetele hertsogkondadele tehtud järeleandmise hinnaga. Tähtsaim neist oli Regali lubadus pidada Hirvelossi mehitatuna ja valmis ranniku kaitsmiseks.

Iidse kindluse komandöri koha määris Regal kaela oma vanimale nõbule, Farrow hertsogi pärijale. Kahekümne viiene isand Bright oli läinud rahutuks ootamisest, millal isa võimu talle üle annab. Ta oli enam kui nõus Bucki ja Hirvelossi valitsema, kuid kogemusi oli tal selleks väga napilt. Regal kolis sisemaale Farrowsse, Veinijõe ääres asuvasse Tradefordi lossi, noor isand Bright jäi aga Hirvelossi koos valitud meestega Farrow kaardiväest. Pole teada, et Regal oleks talle tegutsemiseks mingit raha jätnud, nii püüdis noor mees vajalikku välja pigistada Hirvelossi linna kaupmeestelt ning Bucki hertsogkonna niigi lahinguteks valmistuvatelt talunikelt ja karjastelt. Miski ei näita, et tal oleks olnud kurje kavatsusi Bucki või teiste rannikuäärsete hertsogkondade elanike suhtes, ent samas puudus tal nende suhtes ka igasugune lojaalsus.

Hirvelossis peatus sel ajal veel käputäis Bucki alamaid aadlikke. Suurem osa Bucki maaomanikest viibis oma väiksemates kindlustustes, tehes kõik, mis kohalike elanike kaitsmiseks võimalik. Kõige tähelepanuväärsem Hirvelossi asukatest oli emand Patience, noorkuninganna kuni selle ajani, mil ta abikaasa prints Chivalry loobus troonist oma noorema venna Verity kasuks. Hirvelossi kaitsjateks olid Bucki sõdurid, kuninganna Kettrickeni ihukaitsjad ja mõned kuningas Shrewdi kaardiväest alles jäänud mehed. Sõdurite moraal oli kehv, sest palka maksti ebaregulaarselt ja toit oli vilets. Isand Bright oli toonud Hirvelossi oma isikliku kaardiväe ja eelistas neid ilmselgelt Bucki meestele. Olukorra tegi veelgi keerulisemaks segane käsuliin. Näiliselt allusid Bucki väed kapten Keffelile, isand Brighti kaardiväe pealikule. Tegelikult hoidsid kuninganna vägede pealik Foxglove, Hirvelossi meeste pealik Kerf ja vana Red kuningas Shrewdi kaardiväest kokku ja pidasid omavahel nõu. Kui nad üldse kellelegi regulaarselt ette kandsid, siis oli selleks emand Patience. Peagi sai temast Bucki sõdurite jaoks Hirvelossi emand.

Isegi pärast kroonimist valvas Regal oma tiitlit kiivalt. Ta saatis käskjalgu kaugematessegi piirkondadesse, püüdes teada saada, kus võiksid olla kuninganna Kettricken ja veel sündimata pärija. Ta kahtlustas, et Kettricken võis otsida varjupaika oma isa, Mäestiku Kuningriigi kuninga Eyodi juurest, ning ta nõudis tollelt Kettrickeni tagasisaatmist. Kui Eyod vastas, et Kuue Hertsogkonna kuninganna asukoht ei puutu mägede rahvasse, katkestas Regal sidemed mägedega, lõpetades kaubavahetuse ja püüdes tõkestada ka tavaliste rändurite pääsu üle piiri. Samal ajal hakkasid levima väga tõenäoliselt Regalilt pärinevad kuulujutud, nagu poleks Ketterickeni oodatav laps üldse Verity oma ning seetõttu puuduks tal seaduslik alus Kuue Hertsogkonna trooni nõudmiseks.

Bucki lihtrahva jaoks oli see ränk aeg. Nende kuningas oli nad maha jätnud, kaitsmas olid neid vähesed kehvasti varustatud sõdurid – nii olidki nad nagu tüürita laev tormisel merel. Mida ei hävitanud või röövinud punalaevnikud, selle võtsid maksudeks isand Brighti mehed. Teedele ilmusid röövlid, sest kui ausal kombel ei õnnestu elada, teeb rahvas seda, mis vaja. Väikepõldnikud kaotasid lootuse toime tulla ning põgenesid rannikult, hakates sisemaa linnades kerjusteks, varasteks ja hooradeks. Kaubandus suri, sest välja saadetud laevad tulid väga harva tagasi.

Istusime Chade’iga osmiku ees pingil ja vestlesime. Me ei rääkinud pahaendelistest asjadest ega möödaniku tähtsatest sündmustest. Me ei arutanud mu hauast naasmist ega tekkinud poliitilisest olukorrast. Selle asemel rääkis ta meie väikestest ühistest asjadest, just nagu oleksin ma olnud pikal reisil. Nirk Slink oli vanaks jäänud; talvel olid ta liikmed kangeks jäänud ja ka kevade tulek polnud talle eluvaimu lisanud. Chade pelgas, et veel ühte aastat ta enam üle ei ela. Chade’il oli viimaks õnnestunud kuivatada vimpellehti, ilma et need oleksid hallitama läinud, kuid leidnud siis, et kuivatatud lehtedel polnud suuremat mõju. Me mõlemad tundsime puudust kokk Sara saiakestest. Chade küsis, kas ma tahan midagi oma vanast toast.

Regal oli lasknud selle läbi otsida ja tuba oli segamini, aga kaasa polnud sealt tema arvates kuigi palju võetud ja keegi ei tunneks ka puudust, kui ma midagi endale tahaksin. Küsisin, kas ta mäletab seinavaipa, mis kujutas kuningas Wisdomi kohtumist Elderlingidega.

Ta vastas, et mäletab, kuid et see oli tema jaoks kaugelt liiga suur ära lohistamiseks. Tegin nii õnnetut nägu, et ta andis kohe järele ning ütles, et loodab midagi välja mõelda.

Hakkasin naerma. „See oli nali, Chade. See asjandus tekitas mulle vaid luupainajaid, kui ma laps olin. Mitte millelgi seal toas ei ole enam minu jaoks tähtsust.”

Chade vaatas mind peaaegu nukralt. „Sa jätad maha oma vana elu, kaasas ainult seljariided ja kõrvarõngas. Ja sa ütled, et ei taha midagi, mida ma võiksin sulle tuua. Kas see ei tundu sulle veider?”

Istusin ja mõtlesin hetke. Mõõk, mille Verity oli mulle andnud. Hõbesõrmus, mille oli mulle andnud kuningas Eyod ja mis enne oli kuulunud Ruriskile. Emand Grace’i ilunõel. Patience’i flööt, mis oli minu tuppa jäänud – lootsin, et ta on selle tagasi saanud. Mu värvid ja paberid. Väike mürgikarp, mille ma olin endale nikerdanud. Mollyga polnud me kunagi mälestusesemeid vahetanud. Ta polnud lubanud mul talle kingitusi teha ja mulle polnud kunagi pähe tulnud näpata temalt juuksepael. Kui ma oleksin…

„Ei. Küllap on parem alustada puhtalt lehelt. Kuigi ühe asja sa unustasid.” Pöörasin oma koredast riidest särgi kraed ja näitasin talle väikest hõberaamis rubiini. „Ehisnõel, mille Shrewd mulle andis, et märkida, kes ma olen. See on mul veel alles.” Patience oli seda kasutanud mu surilina kinnitamiseks. Tõrjusin selle mõtte.

„Mind üllatab, et keegi Regali meestest seda sisse ei vehkinud. Ju peeti vaistu siis millekski nii kurjakuulutavaks, et nad kartsid sind surnust peast nagu elavanagi.”

Katsusin sõrmega nina – sealt, kust see oli murdunud. „Mulle jäi mulje, et ega nad mind eriti ikka ei kartnud.”

Chade muigas vildakalt. „Nina teeb sulle muret, jah? Mulle tundub, et see annab su näole rohkem isikupära.”

Kissitasin tema poole vaadates päikesepaistes silmi. „Tõsiselt?”

„Ei. Aga nii on viisakas öelda. Ega see tegelikult väga hull ei ole. Näib peaaegu, nagu oleks keegi püüdnud sul seda sirgeks seada.”

Mälestuse lõikav ots pani mind võpatama. „Ma ei taha sellele mõelda,” tunnistasin siiralt.

Minu pärast valu tundes läks ta nägu järsku pilve. Vaatasin kõrvale, sest ei suutnud ta kaastunnet taluda. Mälestusi mulle osaks saanud peksmistest oli lihtsam välja kannatada, kui ma teesklesin, et keegi teine neist ei tea. Mul oli häbi selle pärast, mida Regal oli minuga teinud. Toetasin pea vastu osmiku päikesesooja seina ja hingasin sügavalt sisse. „Et siis. Mis toimub seni veel elus olevate inimeste seas?”

Chade köhatas, nõustudes teemat vahetama. „Noh. Kui palju sa juba tead?”

„Mitte eriti. Et Kettricken ja Narr pääsesid minema. Et Patience võib olla kuulnud, nagu oleks Kettricken turvaliselt mägedes. Et Regal on kuningas Eyodi peale vihane ja lõikas läbi ta kaubateed. Et Verity on endiselt elus, aga keegi pole temalt sõnumeid saanud.”

„Vau! Vau!” Chade ajas end väga sirgu. „Kuuldus Kettrickenist… sa mäletad seda tollest õhtust, mil me Burrichiga sellest rääkisime.”

Pöörasin pilgu kõrvale. „Umbes nii, nagu mäletatakse ammust unenägu. Veealustes värvides ja sündmused on vales järjekorras. Ainult nii palju, et sa mainisid seda.”

„Ja mis sa Verity kohta ütlesid?” Järsku oli ta hääles pinge, mis pani mu seljal jooksma külmad hirmuvärinad.

„Ta taidus mulle sel õhtul,” vastasin vaikselt. „Ma ütlesin siis ju teile, et ta on elus.”

„NEETUD!” Chade hüppas püsti ja kargles raevuhoos ringi. Ma polnud sellist etendust varem näinud ja silmitsesin teda ühtaegu hämmastuse ja hirmuga. „Me Burrichiga ei võtnud su sõnu tõsiselt! Oh, jah, me olime rõõmsad, kui sa need pomisesid, ja kui sa ära jooksid, ütles ta: „Las poiss läheb, see on ainus, milleks ta täna õhtul võimeline on – printsi nime meenutama.” Midagi enamat me siis ei arvanudki. Neetud, neetud!” Ta peatus järsku ja sihtis mind sõrmega. „Kanna ette. Räägi mulle kõik ära.”

Kobasin selle järele, mida mäletasin. Selles oli raske selgust saada, just nagu oleksin näinud seda läbi hundi silmade. „Tal oli külm. Aga ta oli elus. Kas siis väsinud või vigastatud. Kuidagi aeglane. Ta püüdis minuni jõuda ja mina tõrjusin teda, seepärast ta soovitas kogu aeg, et ma jooksin. Ilmselt selleks, et mu kaitse nõrgeneks…”

„Kus ta oli?”

„Ma ei tea. Lumi. Mets.” Püüdsin tontlikest mälestuskildudest selgust saada. „Ma arvan, et ta ise ka ei teadnud, kus ta on.”

Chade’i rohelised silmad puurisid minusse. „Suudad sa temani jõuda, teda üldse tunda? Oskad sa öelda, on ta veel elus?”

Raputasin pead. Mu süda hakkas rinnus kiiremini taguma.

„Kas sa jõuad taiuga temani?”

Raputasin pead. Kõhtu tekkis pinge.

Chade’i pettumus kasvas iga mu pearaputusega. „Neetud, Fitz, sa pead!”

„Ma ei taha!” hüüatasin järsku. Ja olin juba püsti.

Jookse ära! Jookse kiiresti ära!

Seda ma tegingi. Nii lihtne see äkitselt oligi. Põgenesin Chade’i ja osmiku juurest, nagu oleksid mul kannul kõik välissaarlaste põrgusaarte kuradid. Chade hõikas mind, aga ma keeldusin ta sõnu kuulmast. Jooksin ja olin peagi puude varjus, Öösilm mu kõrval.

Mitte sinnapoole, Karja Süda on seal, hoiatas ta mind. Nii et me jooksime mäkke, jõest eemale, mäeservalt alla rippuva tiheda põldmurakatest kardina taha, kus Öösilm end tormistel öödel varjas. Mis juhtus? Mis oht see oli? uuris Öösilm.

Ta tahtis, et ma tagasi läheksin, tunnistasin veidi aja pärast. Püüdsin esitada seda nii, et Öösilm aru saaks. Ta tahtis, et ma… ei oleks enam hunt.

Mu selga mööda jooksis ootamatu külmavärin. Öösilmale seletades olin sattunud tõega silmitsi. Valik oli lihtne. Olla hunt, ilma mineviku või tulevikuta, ainult tänases päevas. Või minevikust räsitud mees, kelle süda pumpas koos verega hirmu. Võisin käia kahel jalal ning mu elu juurde kuuluksid häbi ja eneseõigustus. Või joosta neljal jalal ning unustada, kuni isegi Mollyst jääks vaid ammune meeldiv lõhn. Istusin liikumatult väänkasvude taga, käsi kergelt Öösilma turjale toetatud, pilk kauges punktis, mida keegi teine ei näinud. Valgus muutus vähehaaval, õhtust sai hämarik. Mu otsus võttis kuju niisama aeglaselt ja vääramatult nagu läheneb pimedus. Mu süda kisendas selle vastu, aga muud võimalused olid talumatud. Tegin oma tahte raudseks.

Oli pime, kui ma tagasi läksin. Hiilisin koju, saba jalge vahel. Üsna veider oli osmikule jälle hundina läheneda, tunda suitsulõhna kui midagi inimeste juurde kuuluvat ja pilgutada silmi aknaluukidest paistva valguse peale. Harutasin vastumeelselt oma teadvuse Öösilma omast lahti.

Kas sulle ei meeldi minuga jahti pidada?

Mulle meeldiks palju rohkem sinuga jahti pidada. Aga täna öösel ma ei saa.

Miks?

Raputasin pead. Otsuse serv oli alles nii õhuke ja uus, et ma ei riskinud seda sõnastamisega proovile panna. Peatusin metsaserval, et puulehed ja muld rõivastelt maha pühkida, juuksed siluda ja sabaks kokku siduda. Lootsin, et mu nägu pole mullane. Ajasin õlad sirgu ja sundisin end osmiku juurde tagasi kõndima, ust avama, sisenema ja neile otsa vaatama. Tundsin end väga kaitsetuna. Nad olid minust rääkinud. Kahepeale kokku teadsid nad peaaegu kõiki mu saladusi. Mu räbalast väärikusest olid järel vaid riismed. Kuidas sain ma nende ees seista ja eeldada, et mind inimesena koheldaks? Ent ma ei saanud seda neile ette heita. Nad olid püüdnud mind päästa. Minu enda eest, tõsi küll, kuid siiski päästa. Polnud nende süü, et see, mille nad päästsid, polnud õieti vaeva väärt.

Nad olid laua ääres, kui ma sisenesin. Kui ma oleksin mõne nädala eest niiviisi ära jooksnud, oleks Burrich nüüd üles hüpanud, mind raputanud ja kõrvakiile jaganud. Ma teadsin, et see aeg on meie jaoks nüüd möödas, aga mälestus sellest tegi mind ettevaatlikuks ja ma ei suutnud seda täielikult varjata. Ent ta näol oli siiras kergendus, Chade vaatas mind aga piinlikkuse ja murega.

„Ma ei tahtnud sulle nii kõvasti peale käia,” ütles ta tõsiselt, enne kui mina midagi öelda jõudsin.

„Sa ei käinud,” ütlesin vaikselt. „Sa puudutasid üksnes kohta, mida ma olin ise kõige rohkem torkinud. Vahel ei pane ise oma haiget kohta enne tähelegi, kui keegi teine haava puudutab.”

Tõmbasin tooli laua äärde. Olime nädalaid piskuga läbi ajanud ning nüüd oli peaaegu ehmatav näha laual juustu, mett ja leedrimarjaveini. Lisaks Burrichi püütud forellile oli seal ka päts leiba. Mõnda aega me lihtsalt sõime, tegemata rohkem sõnu kui laua ääres tarvis. See näis hetke ebatavalisust leevendavat. Aga kohe, kui eine oli lõpetatud ja laud koristatud, tuli pinge tagasi.

„Nüüd ma saan su küsimusest aru,” ütles Burrich järsku. Vaatasime Chade’iga üllatunult tema poole. „Mõne päeva eest sa küsisid, mida me edasi teeme. Vaata, siis ma uskusin, et Verity on kadunud. Kettricken kandis tema pärijat, kuid on mägedes väljaspool ohtu. Ma poleks saanud tema heaks midagi teha. Kui ma oleksin kuidagi sekkunud, oleksin võinud ta teistele reeta. Parem jätta ta peitu, tema isa inimeste kaitse alla. Siis aga, kui ta poeg jõuab trooni nõudmise ikka… noh, kui ma siis veel hauas ei oleks, ma muidugi teeksin, mida suudaksin. Esialgu tundus mulle aga, et kuninga teenimine on minu jaoks minevikuks saanud. Nii et kui sa minu käest küsisid, ei näinud ma muud peale vajaduse meid kuidagi elus hoida.”

„Ja nüüd?” küsisin vaikselt.

„Kui Verity on elus, siis on isehakanu ta trooni haaranud. Ma olen andnud vande toetada oma kuningat. Nagu ka Chade. Ja sina.” Nad mõlemad vaatasid mind väga tõsiselt.

Jookse jälle ära.

Ma ei saa.

Burrich võpatas, nagu oleksin ma teda nõelaga torganud. Mõtlesin, et kui ma nüüd ukse poole läheksin, kas ta viskuks siis mind peatama? Aga ta ei öelnud midagi ega liigutanud, ainult ootas.

„Mina mitte. See Fitz on surnud,” ütlesin järsult.

Burrich oli sellise näoga, nagu oleksin ma teda löönud. Chade küsis aga vaikselt: „Miks ta sel juhul siis ikka veel kuningas Shrewdi ehisnõela kannab?”

Tõstsin käe ja tõmbasin selle krae seest välja. Näed, tahtsin ma öelda, võta see ja kõik, mis sellega kaasas käib. Minule aitab. Mul pole selle jaoks selgroogu. Aga ma ainult istusin ja vaatasin seda.

„Leedrimarjaveini?” pakkus Chade, aga mitte mulle.

„Täna on jahe öö. Ma teen parem teed,” vastas Burrich.

Chade noogutas. Mina istusin ikka, punane ja hõbedane ehisnõel käes. Ma mäletasin oma kuninga käsi, kui ta nõela läbi poisi särgivoltide pistis. „Nüüd oled sa minu,” oli ta öelnud. Aga nüüd oli ta surnud. Kas see vabastas mind mu lubadusest? Ja tema viimased sõnad mulle? „Kelleks olen ma sind muutnud?” Lükkasin selle küsimuse järjekordselt kõrvale. Tähtsam oli küsimus, kes olin ma nüüd. Kas ma olin see, kelleks mind oli teinud Regal? Või suutsin ma sellest pääseda?

„Regal ütles mulle,” laususin mõtlikult, „et tarvitseb mul end vaid kratsida ja välja ilmub nimetu koerapoiss.” Tõstsin pea ja sundisin end Burrichile otsa vaatama. „Võib-olla oleks tore just tema olla.”

„Kas ikka oleks?” küsis Burrich. „Oli aeg, mil sa nii ei arvanud. Kes oled sa siis, Fitz, kui sa ei ole kuninga mees? Mis sa siis oled? Kuhu sa minna tahad?”

Kuhu ma läheksin, kui ma oleksin vaba? Molly juurde, karjus mu süda. Raputasin pead ja tõrjusin selle mõtte kõrvale, enne kui see oleks jõudnud mind kõrvetada. Ei. Tema olin ma kaotanud veel enne, kui ma kaotasin oma elu. Tegelikult oligi ainult üks koht, kuhu ma võiksin minna. Kogusin ennast, tõstsin pea ja vaatasin Burrichile kindlameelselt otsa. „Ma lähen ära. Ükskõik kuhu. Kalheedi riikidesse, Bingtowni. Ma oskan loomadega hästi toime tulla ja ma olen ka korralik kirjutaja. Ma saaksin sellega elatist.”

„Kahtlemata. Aga elatis ei ole elu,” rõhutas Burrich.

„Noh, ja mis siis on?” küsisin järsku tõsiselt vihaseks saades. Miks nad tegid selle minu jaoks nii raskeks? Sõnad ja mõtted voolasid minust äkitselt nagu mürk mädanevast haavast. „Sa tahaksid, et ma pühendaksin end oma kuningale ja ohverdaksin kõik muu, nagu sa ise tegid. Loobuksin armastatud naisest ja jookseksin koerana kuninga kannul, nagu sina tegid. Ja kui kuningas su maha jätab? Sa neelasid selle alla ja kasvatasid tema eest tema sohikut. Siis võeti sinult kõik ära – tallid, hobused, koerad, mehed, kes su käske kuulasid. Nad ei jätnud sulle mitte midagi, isegi mitte katust pea kohale – need kuningad, kellele sa olid truudust vandunud. Ja mida sa siis tegid? Kuna sul muud enam polnud, tirisid sa Sohiku kirstust välja ning sundisid ta edasi elama. Elama elu, mida ma vihkan ja mida ma ei taha!” Põrnitsesin teda süüdistavalt.

Ta vahtis mulle sõnatult vastu. Oleksin tahtnud peatuda, kuid miski sundis mind edasi. Viha tundus mõnusana, just nagu puhastava tulena. Surusin käed rusikasse ja küsisin nõudlikult: „Miks sa alati kohal oled? Miks sa mind alati püsti upitad, et teised saaksid mu uuesti pikali lükata? Miks? Et ma ennast su võlglasena tunneksin? Et sa saaksid minu elu juhtida, sest sul puudub selgroog enda elu elada? Sa tahad ainult seda, et minustki kasvaks sinusugune, mees ilma oma eluta, mees, kes loobub kõigest oma kuninga nimel. Kas sa ei mõista, et elus on muudki kui kellegi teise heaks kõigest loobumine?”

Vaatasin talle silma ja pöördusin siis valulist hämmeldust nähes kõrvale. „Ei,” ütlesin hingetõmbe järel tuhmilt. „Sa ei mõista, sest sa ei tea. Sa ei kujuta ettegi, mida sa oled minult ära võtnud. Ma peaksin olema surnud, aga sa ei lasknud mul surra. Parimate kavatsustega muidugi, alati uskudes, et sa teed õigesti, ükskõik, kuidas see mulle haiget tegi. Aga kes andis sulle õiguse minu eest otsustada? Kes käskis sul minuga niiviisi teha?”

Peale minu hääle ei kostnud toas enam ühtegi heli. Chade oli paigale tardunud ja Burrichi ilme tegi mind vaid vihasemaks. Nägin, kuidas ta end kogus. Võttis kokku oma uhkuse ja väärikuse, öeldes vaikselt: „Su isa andis mulle selle ülesande, Fitz. Ma tegin sinu heaks kõik, mida suutsin. Viimane asi, mida mu prints Chivalry mulle ütles, oli: „Kasvata teda korralikult. Ja mina…””

„Loobusid oma elu kümnest järgmisest aastast, et kasvatada teise mehe sohikut,” lõikasin pilkavalt. „Sa hoolitsesid minu eest, sest see oli ainus, mida sa tegelikult oskasid. Burrich, terve oma elu oled sa kellegi teise eest hoolitsenud, kedagi teist endast ettepoole asetanud, ohverdanud igasuguse normaalse elu kellegi teise pärast. Truu nagu koer. On see kellegi elu? Kas sa pole kunagi mõelnud olla iseseisev ja ise otsustada? Või kas sunnib just hirm sind pudelisse vaatama?” Mu hääl oli valjenenud hüüdeks. Kui mul sõnad otsa said, siis ma ainult põrnitsesin, rind tõusis ja vajus, kui ma oma raevu välja hingeldasin.

Poisina vihaseks saades olin endale korduvalt lubanud, et ühel päeval maksan kätte iga tema antud kõrvakiilu eest, iga latri eest, mida ta käskis mul puhastada, kui ma oli liiga väsinud, et püstigi seista. Nende sõnadega olin oma pahura väikese lubaduse nüüd kümnekordselt täitnud. Ta silmad olid pärani ja ta oli valust sõnatu. Nägin ta rinda korraks tõusmas, nagu oleks õhk temast välja löödud ja ta püüaks seda tagasi ahmida. Ta silmis oli samasugune jahmatus, nagu oleksin teda järsku noaga löönud.

Vaatasin talle otsa. Ma ei teadnud, kuskohast olid kõik need sõnad tulnud, aga nüüd oli hilja neid tagasi kutsuda. Öelda „vabandust” ei teeks neid sõnu olematuks, ei muudaks neid vähimalgi määral. Järsku lootsin, et ehk ta lööb mind, see annaks meile mõlemale vähemalt midagi tagasi.

Ta tõusis ebakindlalt, toolijalad krigisesid puupõrandal. Tool ise vaarus ja prantsatas ümber, kui ta sellest eemale astus. Burrich, kes kõndis kindlal sammul ka siis, kui oli end kõrini brändit täis kaaninud, tuikus nüüd ukseni minnes ja välja astudes nagu joobnu. Mina lihtsalt istusin, tundes, kuidas miski minus jäi väga vaikseks. Ma lootsin, et see oli mu süda.

Hetke püsis vaikus. Pika hetke. Siis Chade ohkas. „Miks?” küsis ta veidi aja pärast vaikselt.

„Ma ei tea.” Ma valetasin nii hästi. Chade oli ise seda mulle õpetanud. Vaatasin tulle. Hetkeks ma isegi oleksin tahtnud talle selgitada. Otsustasin aga, et ei saaks sellega hakkama. Leidsin, et lihtsam on keerutada. „Võibolla oli mul vaja temast vabaks saada. Kõigest sellest, mida ta minu heaks on teinud – ka siis, kui ma pole tahtnud, et ta seda teeks. Et ta lõpetaks nende asjade tegemise, mille eest ma ei saa talle iial tasuda. Asjade eest, mida üks mees ei peaks teise heaks tegema, ohvrite eest, mida ei peaks teise eest tooma. Ma ei taha talle enam võlgu olla. Ma ei taha mitte kellelegi mitte midagi võlgneda.”

Kui Chade rääkima hakkas, tegi ta seda asjalikult. Tema pikkade sõrmedega käed puhkasid vaikselt, peaaegu lõdvestunult reitel. Aga ta rohelised silmad olid läinud vasemaagi värvi ja neis hõõgus viha. „Sellest ajast saadik, kui sa Mäestiku Kuningriigist tagasi jõudsid, on sinus pulbitsenud soov kakelda. Ükskõik kellega. Kui sa olid poisikesena pahur ja mossis, siis ma leidsin, et ju see on poisikese asi, poisikese arusaamised ja pettumused. Aga tagasi tulid sa… vihasena. Nagu kogu maailmale väljakutset heites, et see katsuks sind tappa, kui suudab. Sa ei seadnud end ainult Regali teele ette – sa leidsid alati kõige ohtlikuma koha, kuhu tormata. Burrich polnud ainus, kes seda märkas. Tuleta oma viimast aastat meelde: tarvitses mul vaid ringi pöörata, kui juba oli Fitz kedagi sõimamas, keset rusikavõitlust, keset lahingut, üleni sidemetes, purjus nagu madrus või siis lõtv nagu nöör ja haldjakoort lunimas. Millal olid sa rahulik ja mõtlik, millal olid sa sõprade seltsis rõõmus, millal lihtsalt rahulik? Kui sa ei norinud vaenlaste kallal, peletasid sa eemale oma sõpru. Mis sinu ja Narri vahel juhtus? Kus on praegu Molly? Burrichi kihutasid sa just äsja minema. Kes on järgmine?”

„Ilmselt sina.” Need sõnad oleksid igal juhul välja murdnud. Ma ei tahtnud neid öelda, kuid ma ei suutnud neid tagasi hoida. Oli nende aeg.

„Sellega, mis sa Burrichile ütlesid, sa juba liikusidki tubli tüki maad sinnapoole.”

„Ma tean,” ütlesin järsult. Vaatasin talle otsa. „Juba tükk aga pole sa rahul millegagi, mida ma teen. Burrich samuti mitte. Või üldse keegi. Paistab, et ma ei tee viimasel ajal häid otsuseid.”

„Sellega olen ma nõus,” kinnitas Chade järeleandmatult.

Ja see puhus mu vihasöed jälle lõkendama. „Võib-olla seepärast, et mulle pole kunagi antud võimalust midagi ise otsustada. Võib-olla seepärast, et ma olen kõigi jaoks liiga kaua lihtsalt poiss olnud. Burrichile tallipoiss, sinule salamõrtsuka õpilane, Verityle pailaps, Patience’ile paaž. Millal ma sain olla midagi iseendale?” küsisin ägedalt.

„Millal sa ei saanud?” vastas Chade niisama kuumalt. „Ainult enda nimel sa pärast mägedest tulekut oledki tegutsenud. Verity juurde läksid sa kurtma, et ei taha enam salamõrtsukas olla just siis, kui oli vaja vaikset tööd. Patience püüdis sind hoiatada, et sa Mollyst eemale hoiaksid, aga sa tegid ikka nii, nagu ise tahtsid. Mollyst sai seetõttu märklaud. Sa tõmbasid Patience’i vandenõudesse, mis seadsid ta ohtu. Sa sidusid end hundiga hoolimata kõigest sellest, mida Burrich oli sulle rääkinud. Sa kahtlesid kõigis mu otsustes kuningas Shrewdi tervise kohta. Ja su eelviimane loll temp Hirvelossis oli vabatahtlikult ühineda vanenõuga trooni vastu. Sada aastat pole kodusõda nii lähedal olnud kui siis.”

„Ja mu viimane loll temp?” küsisin kibestunud uudishimuga.

„Justini ja Serene tapmine,” ütles ta selgesti süüdistades.

„Chade, nad olid just mu kuningast tema viimase jõu imenud,” rõhutasin jäiselt. „Tapnud ta minu käte vahel. Mida ma oleksin pidanud tegema?”

Ta tõusis püsti ja suutis jälle kuidagi tekitada mulje, nagu kõrguks ta minu kohal. „Pärast kõiki neid aastaid, mis ma sind treenisin, kõike, mida ma sulle vaikse töö kohta õpetasin, jooksid sa paljastatud noaga lossis ringi, lõikasid ühel kõri läbi ja torkasid teise surnuks otse suures saalis, kõigi sinna kogunenud aadlike silme all… Minu tubli salamõrtsuka õpilane! Nii et see oli sinu meelest ainus võimalus, kuidas seda korraldada?”

„Ma olin vihane!” möiratasin.

„Just nimelt!” möiratas tema vastu. „Sa olid vihane. Ja seepärast hävitasid sa tugipunkti, mis meil Hirvelossis oli! Sul oli rannaäärsete hertsogite usaldus, sina aga otsustasid esineda neile hullumeelsena! Sa purustasid nende viimsegi usu Farseeri vereliini.”

„Mõne hetke eest sa noomisid mind nende hertsogite usalduse pärast.”

„Ei. Ma noomisin sind seepärast, et sa ennast neile ette mängisid. Sa poleks tohtinud lasta neil pakkuda sulle Hirvelossi valitsemist. Kui sa oleksid oma tööd korralikult teinud, poleks neil sellist mõtetki tekkinud. Ikka uuesti ja uuesti unustasid sa oma koha. Sa ei ole prints, sa oled salamõrtsukas. Sa ei ole mängija, sa oled mängunupp. Ja kui sa hakkad oma käike tegema, ajad sa untsu kõigi strateegiad ning sead ohtu kõik teised nupud mängulaual!”

See, kui sa ei oska vestlusparnerile vastu vaielda, ei tähenda veel tema sõnadega nõustumist. Ma põrnitsesin teda. Ta ei taganenud, vaid lihtsalt seisis seal ja vaatas mulle ülevalt alla. Chade’i roheliste silmade terava pilgu all kaotas mu viha järsku oma jõu, jäi ainult kibedus. Mu salajane hirmuhoovus murdis jälle pinnale. Mu otsusekindlus kadus. Ma ei saanud hakkama. Mul ei jätkunud jõudu neist mõlemast lahti öelda. Veidi aja pärast kuulsin oma häält pahuralt lausumas: „Hea küll. Olgu siis. Nagu alati, on sinul ja Burrichil õigus. Ma luban, et rohkem enam ei mõtle, vaid lihtsalt kuuletun. Mida sa tahad, et ma teeksin?”

„Ei.” Napilt.

„Mis ei?”

Ta raputas aeglaselt pead. „Tänase õhtuga on mulle väga selgeks saanud, et ma ei saa enam milleski sinule toetuda. Sa ei saa minult mingeid ülesandeid ega ole nüüdsest osaline minu plaanides. Need päevad on möödas.” Ma ei mõistnud lõplikkust ta hääles. Ta pöördus kõrvale, pilk kauguses. Kui ta uuesti rääkima hakkas, siis mitte nagu õpetaja, vaid nagu Chade. Vaatas ta seejuures ikka seina. „Ma armastan sind, poiss. Seda ma sinult tagasi ei võta. Aga sa oled ohtlik. Ning see, mida me tegema peame, on piisavalt ohtlik juba selletagi, et sa vahepeal hullunud sõdalaseks pööraksid.”

„Mida sa kavatsed?” küsisin tahtmatult.

Ta vaatas mulle otsa ja raputas aeglaselt pead. Seda saladust hoides katkestas ta meie sidemed. Tundsin end järsku pidetuna. Vaatasin juhmilt, kuidas ta oma kompsu ja mantli võttis.

„Väljas on pime,” tuletasin meelde. „Ning teekond Hirvelossi on pikk ja raske isegi päevavalgel. Sa võiksid vähemalt ööseks jääda, Chade.”

„Ma ei saa. Sa torgiksid seda vaidlust nagu kärna, kuni see jälle veritsema hakkab. Halbu sõnu on juba piisavalt öeldud. On parem, kui ma nüüd lähen.”

Ja ta läks.

Istusin üksi ja vaatasin, kuidas tuli lõpuni põles. Olin nende mõlemaga liiga kaugele läinud, palju kaugemale, kui olin kavatsenud. Olin tahtnud hakata neist sõltumatut teed käima, selle asemel olin aga mürgitanud kõik mälestused, mis neil minust olid. See oli tehtud. Seda ei saanud tagasi võtta. Tõusin ja pakkisin oma asjad kokku. See võttis väga vähe aega. Keerasin need lihtsalt oma talvemantlisse. Mõtlesin, kas ma olin nii käitunud lapsikust haavumisest või ootamatust otsustusvõimest. Ja mõtlesin, kas neil kahel oligi üldse vahet. Istusin tükk aega kolde ees ja pigistasin oma kompsu käte vahel. Tahtsin, et Burrich tuleks tagasi ja näeks, et ma kahetsen – teaks, et kahetsesin, enne kui lahkusin. Siis sundisin end hoolikalt järele mõtlema. Sidusin kompsu jälle lahti, laotasin teki kolde ette ja sirutasin end sellel välja. Sellest saadik, mil Burrich oli mind surnust tagasi tirinud, oli ta maganud minu ja ukse vahel. Võib-olla oli see mind paigal hoidnud. Mõnel ööl oli mulle tundunud, et tema oligi ainus, mis mind pimedusest lahutas. Nüüd teda polnud. Osmikul olid küll seinad, kuid mulle tundus, et olen üksi keset lagedat maailma.

Mina jään alati sinuga.

Ma tean. Ja mina sinuga. Ma küll püüdsin, kuid ei suutnud sõnadesse õiget tunnet panna. Olin välja valanud kõik tunded, mis mul olid, ja nüüd olin ma tühi. Ning nii väsinud. Aga nii palju oli veel teha.

Hall mees räägib Karja Südamega. Kas ma kuulan?

Ei. Nende sõnad on nende omad.Tundsin kadedust, et nemad on koos, mina aga üksi. Ent samas see ka lohutas. Ehk suudab Burrich veenda Chade’i hommikuni jääma. Ehk suudab Chade leevendada mürki, mida ma olin Burrichile pritsinud. Vaatasin tulle. Ma polnud endast just heal arvamusel.

Öös on üks surnud punkt, kõige külmem ja pimedam aeg, mil maailm on unustanud õhtu ja koidik pole isegi mitte veel lubadus. Aeg, mil on kaugelt liiga vara üles tõusta, kuid nii hilja magama heita pole ka erilist mõtet. Just siis tuli Burrich sisse. Ma küll ei maganud, kuid ei liigutanud. Teda see ei petnud.

„Chade läks ära,” ütles ta vaikselt. Kuulsin, kuidas ta ümberkukkunud tooli püsti tõstis. Ta istus sellele ja hakkas saapaid jalast võtma. Ma ei tajunud tema poolt viha või vaenulikkust. Just nagu poleks ma oma tigedaid sõnu välja öelnudki.

Või nagu oleks ta tõugatud ükskõiksusse, mis on teisel pool viha ja valu.

„Väljas kõndimiseks on tema jaoks liiga pime,” ütlesin tuleleekidele. Ütlesin ettevaatlikult, kartes rikkuda tekkinud rahu.

„Ma tean. Aga tal oli kaasas väike latern. Ta ütles, et jääda kartis ta rohkem – kartis, et ei suuda oma otsuse juurde kindlaks jääda. Et sul minna lasta.”