Читать книгу Juht ilma tiitlita - Робин Шарма - Страница 9

Päevad tulevad ja lähevad nagu looridesse mässitud kujud, kelle on kohale saatnud kauge sõbralik seltskond, aga nad ei räägi midagi. Ja kui me ei kasuta nende toodud kinke, viivad nad need vaikselt ära.

RALPH WALDO EMERSON

Oli järjekordne kohutavalt igav esmaspäevahommik. Meie meeskond oli just lõpetanud “esmaspäevahommikuse tormajate rüseluse” – nädala alguse koosoleku, kus tunnustati klienditeeninduse kangelasi ja kõlasid ergutuseks hurraa-hüüded. Kaupluse müüginäitajad olid viletsad ja mõned töötajad arvasid, et pood pannakse varsti kinni, kui kogu ettevõte ümber struktureeritakse. Kulutusi tuli vähendada, tööd tõhustada ja kasumit suurendada. Kiiresti.

Koosoleku eesmärk oli ühendada meeskonna kõik liikmed firma eesmärkidele ja väärtustele panustamisel, samuti innustada meid eelseisvaks töönädalaks. Iga aasta lõpul valisid kauplused parima töötaja, kes hakkas seejärel võistlema Ameerika aasta parima raamatumüüja tiitli eest, mida firma välja andis – koos suure rahasumma ja nädalapikkuse puhkusega Arubal. Tegelikkuses vähendas kogu see värk mu motivatsiooni ja heidutas mind ning mul oli täiesti ükskõik, kuidas tööpäevi mööda saadan. Samuti polnud mul erilisi raskusi edastada neid tundmusi suvalisele kolleegile, keda tabas ebaõnn mu teele jääda.

Seejärel juhtus midagi väga kummalist. Jõin vaikselt kohvi, püüdes end võimalikult hästi ära peita äriraamatute osakonna kõrge riiuli taha, et mitte tööd teha, kui tundsin koputust õlale. Pöördusin kiiresti ringi ja olin avanevast pildist rabatud.

Seal seisis eriliselt ekstsentrilise välimusega mees. Tema riided olid korratud. Need ei sobinud omavahel ning olid vanad ja auklikud. Ta kandis vana ruudulist vesti ja särgikäised olid üles kääritud, nagu asuks ta, hoolimata närustest rõivastest, hoogsalt töö kallale. Vestitaskus oli tal kollane Mikihiire piltidega taskurätik. Kaelas tolknes hõbekaelaehe, millele olid graveeritud tähed JIT.

Vaatasin ta jalgu. Üllataval kombel kandis ta uusi kingi – mokassiine, mille kiiskavad ninad olid kaunistatud säravate müntidega^[1.]. Ta seisis vaikselt ja liikumatult ilma igasuguse vajaduseta midagi öelda (haruldane anne selles maailmas, kus liiga palju räägitakse ja liiga vähe tehakse), tajudes järgnevate pikkade sekundite vältel minu ebamugavustunnet.

Võõra mehe nägu oli nagu kortsumeri, mis näitas, et ta on väga vana. Tema hambad olid sakilised ja plekilised. Pulstis kammimata juuksed olid pealael sajas suunas püsti. Tema juuksed meenutasid mulle Albert Einsteini sel kuulsal mustvalgel fotol, kus ta naljaviluks keelt suust välja ajab.

Ent üle kõige hämmastasid mind selle eriskummalise kuju juures, kes tol muidu nii igaval esmaspäeva hommikul minu ees seisis, tema läbitungivad silmad. Sakris välimus oleks võinud viia järeldusele, et ta on kodutu või isegi hullumeelne, kuid ta pilk oli kindel ja silmad selged. Tean, et see kõlab imelikult, aga tema hüpnotiseeriva pilgu all ma mitte ainult tundsin end kindlalt, vaid sain ka aru, et mul on tegemist väga tugeva isiksusega.

“Tere, Blake,” sõnas see uhkelt salapärane härrasmees viimaks sügava kindla häälega, mis mõjus mulle rahustavalt. “Väga meeldiv on sinuga kohtuda. Ma olen siin poes kõigi käest sinu kohta palju kuulnud.”

See mees teadis mu nime! Võib-olla oleksin pidanud muretsema hakkama. Pealegi on New York koduks nii paljudele imelikele inimestele, ja selle mehe välimus ajas mind segadusse. Kes ta oli? Kuidas ta siia poodi sattus? Kas peaksin kutsuma turvamehed? Ja kuidas, pagana pärast, ta mu nime teadis?

“Rahune, sõbrake,” ütles ta, sirutades käe tervituseks välja. “Minu nimi on Tommy Flinn. Mind toodi äsja Upper East Side’ist siia poodi üle. Tean, et välimuse järgi ma justkui ei kuulu selle kandi kauplusesse, aga tegelikult olin mullu aasta töötaja. Ole parem minu vastu kena. Minust võib ükspäev su ülemus saada.”

“Ärge tehke nalja. Te töötate selles firmas?” pahvatasin ma.

“Töötan küll. Aga ära muretse. Sinu ülemus olla pole minu unistustes just esimesel kohal. Tiitlid ei huvita mind üldse. Teha oma tööd võimalikult hästi – see on kõik, mis mulle korda läheb. Mul pole selleks ametlikku autoriteeti tarvis. Loodan, et sul pole midagi selle vastu, et ma seda räägin, aga olen olnud selle raamatufirma parim töötaja viimased viis aastat,” ütles ta uhkelt naeratuse saatel, ise Mikihiire-taskurätti mudides.

See veider mees oli ilmselt milleski eksinud. Tõusin püsti. Võibolla peaksin jooksu pistma, kuni mul on selleks veel võimalus. Aga see teeks mind naeruväärseks. Mu kaastöötajatel ei olnud niikuinii minu vastu erilist austust. Nautisin oma hommikukohvi liiga palju, et jätta selle joomine pooleli. Samuti pidin tunnistama, et see mees oli tohutult põnev. Otsustasin paigale jääda.

Vaatasin ringi, otsides peidetud kaamerat. Võib-olla olid töökaaslased naljaviluks sokutanud mu tobedasse telesaatesse, kus tehakse lolliks ootamatult tabatud õnnetukesi ja mängitakse neile hoolikalt ettevalmistatud vempe. Otsisin, ent ei suutnud kaamerat avastada. Niisiis otsustasin kaasa mängida.

“Hästi,” ütlesin ma, hääl pisut värisemas, ehkki sõdurina olin kogenud palju dramaatilisemaid seiku ja üle elanud ekstreemsemaid kogemusi. “Tere, Tommy. Meeldiv sinuga tuttavaks saada. Miks nad su sellesse poodi üle tõid?” küsisin ma, ehkki oleksin tahtnud lisada “ja mitte hullumajja”. Tead, räägitakse, et oleme siin uppuval laeval.”

“Ah, nad ei sundinud mind siia tulema, Blake – avaldasin selleks soovi,” ütles ta, olles ikka täiesti enesekindel ja terve mõistuse juures. “Tahtsin seda üleviimist. Vanas poes ma ei arenenud. Mõtlesin, et siin saaksin midagi muuta. Mida raskemad on katsumused, seda paremad on võimalused, Blake. Seega, tahtsin siia tulla ja sinuga koos töötada,” lisas ta kerge muigega.

Mul polnud aimugi, mis suunas see vestlus tüürib. Kes see inimene oli? Mikihiire pildid ta taskurätikul hakkasid mind ärritama – mitte et mul oleks olnud midagi selle miljonitele inimestele meeldiva väikemehe vastu.

“Kas nimi Oscar ütleb sulle midagi, Blake?”

Ma ehmusin. Mul jäi hetkeks hing kinni. Süda hakkas kiiremini lööma. Jalad hakkasid värisema. Mu isa nimi oli Oscar.

“Minu isa oli Oscar,” vastasin tasa, minnes pisut tundeliseks, sest tundsin sedasama kurbust, mille olin endasse matnud, kui kaotasin vanemad. Tommy pilk leebus. Sel hetkel tajusin, et ta on hea. Ta pani mulle käe õlale.

“Sinu isa oli Milwaukees minu sõber. Kasvasime koos üles, aga ei näinud teineteist pärast seda, kui ta New Yorki kolis. Suhtlesime kirja teel, kirjutasime teineteisele pikki kirju, kuidas elu läheb. Sinu isa oli see, kes julgustas mind siia linna kolima, kui olin töö leidmisega hädas. Tema iseloomukindlus meenutas mulle, et minus on vaprus olemas, aga olin selle unustanud. Tunnen sulle südamest kaasa selle pärast, mis su vanematega juhtus, Blake. Nad olid head inimesed. Igal juhul,” jätkas ta, tõstes pilgu ja mulle otsa vaadates, “hoidis Oscar mind sinu ja su tegemistega kursis. Ta rääkis mulle alati, et sul on tohutult potentsiaali ja aimas, et oled loodud midagi suurt tegema. Ta tõesti uskus sinusse, Blake. Kuid ta tajus, et vajad kedagi, kes sind innustaks ja näitaks sulle, kuidas end kõige paremini teostada. Mis põhjus see ka polnud, aga ta ei tundnud, et see inimene võiks olla tema.”

Ma ei suutnud uskuda, mida kuulsin. Mind hämmastas, et see võõras mees oli mu isa sõber. Kõik see tundus nii veider. Istusin toolile ja toetasin selja vastu raamatuvirna.

“Ära muretse, Blake, teelt eksimine on osa tee leidmisest, mis on sinu jaoks mõeldud. Vahel on meil vaja rajalt kõrvale astuda, enne kui selgust saame. Kõik, mis oled läbi teinud, alates sinu isiklikust kaotusest kuni teenistuseni Iraagis, on olnud ettevalmistus.”

“Ettevalmistus?” mõtlesin ma valjusti, tundes ikka veel, et pea on uimane.

“Kindel see. Kui sa ei oleks seda kõike läbi teinud, poleks sa mingil juhul olnud valmis kuulama, mida olen tulnud sulle õpetama. Elu on pidanud sind maha murdma, et saaksid end paremini üles ehitada. Ning, oh sa poiss, oota ainult, kuni näed sinu ees seisvaid pöördepunke. Enne kui arugi saad, oled kogu selle raamatufirma rokistaar,” ütles Tommy kirglikult häält kõrgendades.

“Rokistaar?” küsisin mina.

Tommy tõstis kohe rusika püsti ja hakkas puusi õõtsutama nagu Mick Jagger. Aga see polnud suurem asi vaatepilt. “Jah, rokistaar,” vastas ta naerdes.

“Kuule, mees, mul on päeva õhtusse saamisega tegemist. Vaata, ma tean, et tahad aidata ja olen jubedalt rabatud, et tundsid mu isa. Aga sul pole tõesti aimugi, mis ma olen läbi teinud. Mul on siiani sõjast õudukad, siis, kui neid kõige vähem ootan. Enamasti ei maga ma öösiti peaaegu üldse ja olen suurema osa ajast surmväsinud. Ehkki olen nüüd mõnda aega Ühendriikides olnud, pole mul oma tüdrukuga enam pooltki seda klappi, mis oli enne sõjaväeteenistust. Nii et mu eesmärk pole töö juures mingi rokistaar olla. Minu eesmärk on lihtsalt ellu jääda.”

Tommy pani käed rinnale risti. Ta vaatas mulle sügavalt silma.

“Ma kuulan sind,” ütles ta väga tõsiseks muutudes. “Ja respekteerin seda, mida mulle räägid, Blake. Palun, ole lihtsalt sellele avatud, millest tulin sinuga rääkima. Minu elu oli samuti üks segapuder. Aga see on täielikult muutunud. Tundub, nagu oleks juhtunud ime. Ma garanteerin, et seesama juhtub ka sinuga. Lubasin su isale aastate eest, et aitan sind. Ma ei tundud, et oleks õige aeg sulle külla tulla. Seejärel, saatuse mingi keerdkäigu tõttu, nägin su nime tööotsimisavaldusel, kui see pood avati. Üks boonustest, mis kaasneb Ameerika parima raamatumüüja auhinnaga, lisaks rahale ja Kariibi mere reisile, on võimalus istuda värbamiskomisjonis, süüa pidevalt hommikust koos firma juhtidega ja vahetada mõtteid selle üle, kuidas luua paremat firmat. Sain aru, et siin oli minu võimalus sinuni jõuda – ning jagada äris ja elus kõike muutvat juhtimisfilosoofiat, mida õpetati mulle aastaid tagasi, kui ka mina olin ametialasel ja isiklikul rännakul pisut eksinud. Lihtsalt kujuta ette, et teed seda, mida teed, nii hästi, et kui siit uksest igal hommikul sisse kõnnid, siis inimesed aplodeerivad sulle püsti seistes, nii nagu plaksutatakse Coldplayle, U2-le või Green Dayle!” hüüdis Tommy ja tema ind muudkui kasvas.

Hakkasin selle mõtte peale naerma. Võib-olla oleks lahe olla selle firma rokistaar. Muidugi tahtsin võita sõidu Arubale, lisaks rahale.

Tommy jätkas. “Kujuta ette, et saavutad parima taseme mitte ainult töös, vaid ka selles, mis puudutab tervist, suhteid ja õnnelikkust. Võin sulle täpselt näidata, kuidas sa kõik selle saad. See on palju lihtsam, kui võid arvata.”

“Kas see kaelaehe, millel on tähed JIT, on sellega kuidagi seotud, mis sa tahad mulle õpetada?” küsisin ma uudishimust aetuna.

“Väga hea,” vastas Tommy viisakalt, lüües kätega plaksu. “See on lihtsam, kui ma arvasin. Jah, JIT on selle meetodi, mille sa avastad, tuum. See on sügavalt lihtne, aga samal ajal lihtsalt sügav töötamise viis – ja elamise viis. Sel päeval, kui neli väga erilist õpetajat mulle seda õpetasid, muutus minus väga palju. Minus ärkas loomupärane võime. Ma ei olnud enam sama inimene. Tean, kui kummaliselt ja uskumatult see kõlab, Blake. Aga täpselt nii just juhtuski. Ma lihtsalt nägin oma karjääri ja isiklikku elu täiesti uuest vaatenurgast. Tegelikult, peaaegu kohe pärast seda, kui see mulle avaldati, hakkasin nägema kogu maailma justkui uue silmapaariga. See andis hämmastavaid tulemusi.”

Olin põnevil. Skeptiline, jah, aga samavõrra huvitatud. Mu vaist ütles, et ta ei valeta, nii võõras kui kogu see jutt ka ei tundunud. “See on nii võimas – see filosoofia, mis sa avastasid?”

“On küll,” vastas Tommy lihtsalt, näppides hajameelselt tähti JIT oma kaelaehtel. “Tõesti on …” lisas ta, lauset lõpetamata. Seejärel mängis ta pisut juustega ja jäi vait. Raamatupoodi hakkas inimesi kogunema ja mu kohv oli nüüd külm. Tundsin end korraks häirituna.

Seejärel otsustasin mängida saatana advokaati. “Tommy, loodan, et sa ei pahanda, kui seda ütlen, aga kui too JIT värk on nii eriline, miks sa siis ikka veel raamatupoes töötad? Kas sa ei võiks pensionile minna? Anna andeks, et ma nii ütlen, aga üleviimisega ei saanud sa isegi selle koha juhatajaks. Sa oled samas ametis nagu minagi. Tundub, et su õpetused ei ole sind kuigi palju aidanud,” ütlesin mõnevõrra sarkastiliselt.

Vaatasin hoolega, kuidas Tommy reageerib. Ootasin, et ta hakkab end kaitsma ja saab ehk kurjaks, nagu enamik inimesi, kui neile selline väljakutse esitatakse. Aga Tommy oli rahu ise. Ta oli vait ja täiesti rahulik. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ja naeratas.

“Hea küsimus, Blake. Sa oled aus. Mulle see meeldib. Pisut nurgeline küll, aga näha on, et seisad oma arvamuse eest. See on tegelikult suurepärane iseloomujoon. Hästi, esiteks on sul pensionile mineku asjus õigus. Olen ammu ületanud vanuse, millal pensionile minnakse. Tegelikult sain eelmisel nädalal seitsekümmend seitse.”

“Palju õnne sünnipäevaks, Tommy,” hüüdsin ma vabandavalt. Mulle meenus hüüdnimi süda kahel jalal, mis vanaisa oli mulle andnud, ja tundsin oma ebaviisaka käitumise pärast pisut piinlikkust. Ma ei tohtinud Tommy vastu liiga karm olla. Ta oli minust vanem ja ema-isa olid mulle õpetanud, et vanemaid inimesi tuleb kohelda austusega.

“Aitäh,” vastas ta. “Tegelikult tunnen end üpris noorena. Vanus on igal juhul lihtsalt mõtteviisi küsimus – silt, mida kasutatakse inimeste lahterdamiseks ja piiride seadmiseks sellele, kes nad võiksid olla. Minu valik oli mitte lasta oma elu siltidest mõjutada. Aga jah, oleksin võinud pensionile minna, kuid töötan ikka veel selles firmas. Üle viiekümne aasta.”

“Ohoo.”

“Asi on selles, et miks peaksin lahkuma töölt, mida väga armastan? Mul on nii tore! Teha tööd, mis on mulle südame järgi, hoiab hingelt noorena. Pean olema loominguline ja mõistust pingutama, et probleeme lahendada. Mul on võimalus leida uusi sõpru, andes iga jumala päev klientidega suheldes endast parima. Mul on võimalus innustada töökaaslasi, andes neile head eeskuju. Tunnen end nii õnnelikuna, sest teha head tööd on kõige parem taktika, kuidas rõõmu tundes areneda. Kõik see annab mu elule sügava mõtestatuse,” sõnas Tommy.

“Kuule, anna andeks, kui ma liiga järsk olin,” pomisesin ma, istudes ikka veel toolil ja vaadates otsa mehele, kellest, nagu hakkasin mõistma, pidi saama mu äärmiselt vajalik õpetaja.

“Ära üldse muretse. Aga palun luba mul selgitada, mida sa ütlesid selle kohta, et ma pole siin juhataja – sest see puudutab JIT filosoofia tuuma. Ma ei taha olla juhataja ja mul pole seda tarvis. See lihtsalt ei huvita mind.”

“Just täpselt see, mida JIT tähendab, Tommy?” küsisin ma, olles üha vähem pinge all, ent seda rohkem põnevil.

“Noh, esiteks pole siin tegemist võlukunstiga. See on väga tõeline ja tohutult praktiline viis äriks ja eluks. Sa tead, et meie maailm teeb läbi põhjalikke muudatusi. Me elame erakordselt ebakindlal ajal. Ja harukordselt rahutul ajal. Mis varem kehtis, see praegu ei kehti.”

“Pean sellega nõustuma. Iga päev toob kaasa uued väljakutsed ja tõelise tohuvabohu. Meie organisatsioon paistab paljugi läbi tegevat. Kliendid räägivad, et nende elu on keeruliseks muutunud. Igaüks, keda kohtan, tundub olevat nende muutuste pärast stressis. Mis on siis lahendus, Tommy?”

“Juhtimine,” oli tema ühesõnaline vastus. Ta lisas: “On ainult üks viis, kuidas selles uues maailmas äris edukas olla, Blake. Mitte ükski teine lahendus ei toimi.”

“Ja milline on see üks viis, lihtsalt selguse mõttes?”

“Iga inimese juhitalendi arendamine organisatsioonis konkurendist kiiremini. Firma ainus viis elusalt allaneelamisest pääseda on suurendada töötajate võimeid igal juhtimistasandil igal alal. Koristajast kuni juhtivtöötajani – kõik nad peavad olema juhid ja vastutama firma edu eest. Muide, see idee käib iga organisatsiooni kohta, mitte ainult äriettevõtete kohta. Mittetulundusühingud peavad kasvatama juhte kõigil tasanditel. Liidud ja ühingud tööstuses peavad kasvatama juhte kõigil tasanditel. Valitsused ja valitsusvälised organisatsioonid peavad kasvatama juhte kõigil tasanditel. Linnad ja kommuunid peavad kasvatama juhte kõigil tasanditel. Isegi koolid ja ülikoolid peavad omaks võtma idee, et igaüks meist suudab olla juht, mida ta ka ei teeks – kui nad tõepoolest tahavad ellu jääda ja edeneda sel peadpööritavate muutuste ajal.”

“Ma ei ole juhtimisest kunagi niimoodi mõelnud, Tommy. Olen alati arvanud, et juhid on vaid need inimesed, kes juhivad organisatsiooni, olgu sõjaväge või äriettevõtet,” tunnistasin ma.

“Me kõik peame hakkama oma juhivõimeid näitama, Blake, vaatamata oma tiitlile. Enam ei saa end välja vabandada sellega, et sul ei ole kõrget ametiposti, seega pole sul tarvis vastutada organisatsiooni tulemuste eest. Et edukas olla, peavad kõik tundma end osakesena juhtgrupist. Sul pole juhiks olemiseks enam vaja ametlikku autoriteeti – vaja on vaid soovi olla osa sellest ja panustada positiivsetesse muudatustesse. Ema Teresa on selle kohta hästi öelnud: “Kui igaüks oma ukseesise ära pühiks, oleks kogu maailm puhas”.”

“Niisiis peab igaüks juhiks saamisel alustama sellest, et olla oma praeguses rollis tõeliselt esmajärguline. Kas tahad seda öelda?”

“Täpselt nii.” Seejärel läks Tommy teise tooli juurde riiuliridade vahel ja astus sellele. Ta hakkas käsi lehvitama nagu dirigent. Ta pani silmad kinni. Ja hakkas ümisema. Ta oli üks naljamees. Kummaline. Aga vahva.

“Mida sa teed, Tommy?” hüüdsin ma, suutes vaevu uskuda, et ta niimoodi käitub. Mõni klient vaatas lõbusa pilguga sinnapoole. Väike poiss, kel oli käes raamat “Curious George”, näitas näpuga. Ja itsitas.

“Mis saaks sümfooniast, kui kas või üksainus orkestriliige ei tunneks nooti ega valdaks oma kunsti vähem kui täiuslikult?”

“Ma saan aru. Muusikast ei tuleks midagi välja ja kogu värk oleks mokas,” vastasin ma, kinnitades ilmselget tõika, ent tunnustades ka uue õpetaja näitlikku õppetundi.

Tommy jäi jalgupidi toolile. Sujuvalt muutus ta nüüd näitlejaks ja möirgas: “Jää endale truuks nii kaljukindlalt, kui ööpimedus päevale järgneb, ei valskust keegi salli,” moduleerides häält justkui mõni suur Kreeka tragöödianäitleja ja rääkides ilmselt Shakespeare’i-aegset keelt.

“Ja mis see siis nüüd olgu?” küsisin pead vangutades, käed rinnal risti, justkui ei usuks oma silmi.

“Teatris öeldakse: “Ükski roll pole liiga väike.” Sama käib äri kohta, Blake. See sarnaneb sümfoonia metafooriga. Ainus viis, kuidas ükski organisatsioon – ja sellega seoses ka iga üksikisik – võib sel revolutsiooniliste muutuste ajal edu saavutada, on hakata tegutsema revolutsiooniliselt uue juhtimismudeli alusel. See tähendab niisuguse keskkonna ja kultuuri loomist, kus igaüks avaldab oma juhivõimeid. Igaüks peab uuendustele kaasa aitama. Igaüks peab innustama oma kaaslasi. Igaüks peab muutustega kaasa minema. Igaüks peab tulemuste eest vastutama. Igaüks peab olema positiivne. Igaüks peab andma endast parima. Ja kui kõik seda teevad, siis organisatsioon mitte ainult ei kohane kenasti muutuvate tingimustega kenasti, vaid on tegelikult selles valdkonnas juhtpositsioonil.”

“Niisiis ütled, et selles firmas pole meil enam tiitleid vaja? Ma ei ole päris kindel, kas juhtkond jagab sinuga seda uut revolutsioonilist juhtimisfilosoofiat, Tommy,” ütlesin siiralt, rüübates sõõmukese külma kohvi.

“Ei. Tahan selles asjas täiesti täpne olla. Ma ei räägi üldse, et organisatsioonis ei tohiks tiitleid olla. Tegelikult need peavad olema. Meil kõigil on vaja, et juhtkond annaks visiooni, tüüriks laeva ja kannaks põhilist vastutust tulemuste eest. Tiitlid ja struktuurid säilitavad korra ja kindlustavad, et kõik sujuks. Aga ma räägin, et mis tahes organisatsioonis, mis tänapäeva rahutus ärimaailmas tahab edeneda, peab igaüks võtma isikliku vastutuse, täites oma rolli oma ametikohal. Me kõik peame juh tima seal, kus me töötame, ja särama seal, kus me praegu oleme. Iga töö on tähtis. Sinu praeguses mõjualas juhina tegutsemise oivaline tulemus on see, et mida rohkem seda teed, seda rohkem sinu mõjuala suureneb. See on tähtis mõte, Blake. Olenemata sellest, kas sul on ametlik tiitel või ei, on sul täielik kontroll selle üle, kuidas oma praeguse rolliga toime tuled. Kõrgeim kõigist inimvõimetest on meie kõigi võime valida, kuidas me reageerime keskkonnale, kus me tegutseme. Kui igaüks meist valib tipptasemel tegutsemise ja isikliku juhtimise, siis muidugi jõuab organisatsioon kiiresti maailmatasemele.”

“Ja mida see JIT siis tähendab?” käisin ma peale.

“Esiteks, see on tööd ja elu muutev filosoofia, mida igaüks, olgu ta mis tahes vanuses, pärit mis tahes kohast või mis tahes riigist, võib kohe praegu hakata ellu viima, et vabastada endas oma “sisemine juht” ja saada suurepäraseid tulemusi mõne minuti jooksul. Meie kõigi sees on sisemine juht, kes tahab vabaks saada. Meil kõigil on loomupärane võime juhtida, ja sel pole midagi tegemist uhke tiitli, vanuse või elukohaga. Kahekümne kaheksa aastane klienditeenindaja, kes töötab Los Angeleses paljurahvuselises firmas, võib jõuda oma sisemise juhini, kasutades meetodit, mille sa varsti ära õpid – ja seda tehes astub ta töö tulemuste ning tasu poolest täiesti uude reaalsusesse. San Francisco kolmekümne nelja aastase administraatori sisemine juht anub, et ta päevavalgele lastaks, samuti on see Salt Lake City neljakümneaastase ettevõtjaga. Bostoni kuueteistaastane õpilane võib samuti oma sisemise juhi omaks võtta ja siis muutuvad suurepäraseks tema õpitulemused, kooliväline tegevus ja mõju, mis tal on kaaslastele.”

“Saan nüüd paremini aru, Tommy. Arvan, et igaüks suudab löögile pääseda ja võtta vastutuse mängu kulgu muuta, tublilt tegutseda ja juhtida. Washingtonis elav sõdur võib otsustada, et teeb positiivse muutuse, nagu ka õpetaja Tokyost, piloot Peruust või kes tahes mis tahes elualalt. Igaühel on olemas see sisemine juhtimisvõimete allikas. Me peame seda lihtsalt endale teadvustama ja tegema selle tõeliselt enda omaks. Oh sa poiss, kui inimesed kõikides organisatsioonides – firmades, valitsustes, kogukondades, koolides – selle kontseptsiooni omaks võtavad, siis muutub kogu maailm.”