Читать книгу Pühamees, surfar ja tegevjuht - Робин Шарма - Страница 7
1. UUED ALGUSED
ОглавлениеMeil kõigil, olgu me sõdalased või mitte, on kuupsentimeetrine võimalus, mis aeg-ajalt meie vaatevälja ilmub. Tavainimene erinebki sõdalasest selle poolest, et sõdalane teab seda ja püsib teadlikult oodates valvsana, nii et kui too kuupsentimeetrine võimalus ükskord nähtavale ilmub, haarab ta sellest kinni.
Carlos Castaneda[1.]
Ma ei olnud kunagi varem sellist valu tundnud. Minu parem käsi võbises juhitamatult ja kriitvalge särk kattus vereplekkidega. Oli esmaspäeva hommik ja suutsin üksnes mõelda, et see ei ole suremiseks hea päev.
Kui lebasin liikumatult oma autos, rabas mind vaikus. Mulle otsa põrutanud kaubaautos keegi isegi ei liigatanud. Sündmuskohale kogunenud pealtvaatajad paistsid surmani kohkunud. Liiklus oli täielikult peatunud. Kuulsin vaid tuult, mis teeäärsete puude lehti sahistas.
Kaks juuresviibijat tõttasid jooksujalu minu juurde, rääkides, et abi on teel ja ma ei tohiks end mingilgi moel liigutada. Üks neist haaras mul käest ja hakkas palvetama: „Issand, aita seda inimest! Hoia ja kaitse teda!” Mõne minuti pärast ümbritses sündmuskohta salk kiirabiautosid, tuletõrjemasinaid ja politsei patrullautosid, sireenid huilgamas. Kõik tundus kuidagi aeglasemaks jäävat ja mind valdas kummaline rahu, kui päästetöötajad, pingelises olukorras säilinud selge mõtlemise musternäidised, kavakindlalt oma tegevuse kallale asusid. Tundsin end pealtnägijana – just nagu oleksin kogu vaatepilti kusagilt kõrgemalt tunnistanud.
Järgmine asi, mida mäletan, on ärkamine haiglapalatis, mis lõhnas värske sidruni ja puhastusvahendi järele. Seda lõhna ei unusta ma surmani. Minu keha katsid kõikvõimalikud sidemed ja mõlemad jalad olid kipsis. Käsivartel olid sinised laigud.
Mind tervitas noor ja ilus meditsiiniõde. „Härra Valentine! Kas olete tõepoolest ärkvel? Oodake, kutsun kohe arsti,” ütles ta, ise samal ajal kiiruga minu voodi kõrvale paigutatud sisetelefoni nuppe klõbistades.
Kui ta side lõpetas, laususin käriseva häälega: „Öelge mulle lihtsalt Jack.” Püüdsin tõsisena näivas olukorras anda oma sõnadele võimalikult sundimatut kõla. „Kus ma olen?”
„Olete Lakeview’ keskhaiglas, Jack. See siin on intensiivraviosakond. Sattusite läinud nädalal raskesse õnnetusse. Ausalt öeldes oli teil kõvasti õnne, et ellu jäite.”
„Tõesti või?” küsisin arglikult.
„Mhmh,” vastas õde sunnitud naeratusega, kiigates ise minu voodijalutsis rippuvate graafikute suunas. „Langesite koomasse pärast seda, kui kaubaauto oli teile otsa sõitnud. Teid meie juurde toonud parameedikud ei suutnud kuidagi uskuda, et te sellise kokkupõrke üle elasite. Igal juhul on nüüd teie ainus mure kõik need koledad haavad ja murtud jalad terveks ravida. Saate kenasti terveks – nagu ma ütlesin, olete õnnesärgis sündinud mees.”
„Õnnesärgis” ei olnud küll see sõna, mida oleksin enda puhul kasutanud, aga asjaolusid arvesse võttes pidin temaga nõustuma. Mul oli tohutult vedanud, olin elus.
„Miks ma siin palatis üksi olen?” mõtlesin ringi vaadates kuuldavalt. „Mul ei oleks seltskonna vastu midagi.”
„Olete vaid mõne minuti teadvusel olnud, Jack. Lõdvestuge ja hingake rahulikult. Ja püsige paigal. Teie arst tuleb kohe siia – ta oli teie pärast väga mures.”
Tundide möödudes, kui hulk arste ja õdesid oli mind üle vaadanud, läbi katsunud ja mulle julgustavaid sõnu öelnud, hakkas mulle tõeliselt pärale jõudma, kui raske oli tegelikult olnud minu õnnetus. Kaubaauto juht oli kohapeal surma saanud ning minu arst ütles end olevat mitte uskunud, et ma kunagi veel teadvusele tulen. „Ma ei ole varem nii tõsise juhtumiga kokku puutunud,” nentis ta asjalikult.
Aga minu sisimas peitus teadmine, et see kõik oli toimunud põhjusega. Kõigel, mis toimub, on põhjus,ja elus ei ole juhuseid – ma tean küll, et olete seda varemgi kuulnud. Aga mina olin isiklikult jõudnud arusaamisele, et meie hämmastav maailm ei ole üksnes rabavalt arukas oma toimingutes, vaid see on ka väga sõbralik paik. Maailm soovib, et me oma elu hästi elaksime. Ta soovib, et oleksime õnnelikud. Ja ta soovib, et me võidaksime.
Tasane hääleke minu sisemuses (mida esimest korda kuulsin tolles haiglapalatis, kuid mis taas ja taas mind lohutama ilmus, kui käes oli raske aeg või tundsin end nõrgana) teatas mulle, et peagi leiab aset midagi olulist, ning see, mida lähipäevadel ja -nädalatel kogen, üksnes ei kujunda minu elu põhjalikult ümber, vaid mõjutab ka paljude teiste inimeste elusid. See hääleke ütles mulle, et minu parimad päevad on alles ees.
Arvan, et paljud meist ei pööra sellele vaiksele, kuid targale häälele oma sisemuses lihtsalt tähelepanu. Kõigi südames on paik, kus peituvad vastused olulistele küsimustele. Igaüks meist teab tõde ja seda, mida on vaja teha erakordselt elamiseks. Enamik meist on lihtsalt kaotanud ühenduse selle veatu tarkuse tõelise lättega, sest meie päevades on liiga palju müra ja askeldusi. Olen mõistnud, et leides aega vaikuse, rahu ja üksioleku jaoks, hakkab kõnelema tõe hääl. Mida rohkem on mul usku selle juhtnööridesse, seda rikkamaks muutub minu elu.
Umbes kell pool kümme sama päeva õhtul veeretas sanitar minu palatisse veel ühe patsiendi. Olin tänulik seltskonna eest ja tõstsin kohe pea, et uuele kaaslasele pilk heita. See oli vanem mees, vast umbes seitsmekümne viiene. Tal olid tihedad hõbehallid juuksed, mis olid stiilselt üle pea tagasi kammitud, ning tema nägu oli – ilmselt tingituna aastatepikkusest päikese käes viibimisest – kaetud pruunide laigukestega. Tema nõrgast olekust ja vaevalisest hingamisest järeldasin, et ta on üpris raskelt haige. Märkasin ka, et teda vaevab valu – tema silmad olid suletud ja ta oigas vaikselt, kui sanitar teda voodisse paigutas.
Umbes kümne minuti möödudes avas võõras aeglaselt silmad. Olin rabatud: tema silmad olid säravsinised ja nende vaatest õhkus seesugust selgust ning tarkust, et mul käis tuline jutt läbi selgroo. Tundsin kohe, et mees minu ees valdas tarkust, mis on meie kiirete lahenduste ja rutuliste elude maailmas haruldane. Aimasin, et viibin meistri läheduses.
„Tere õhtust,” sosistas ta vaikselt ja väärikalt. „Tundub sedamoodi, et peame siin veidi aega üheskoos mööda saatma.”
„Jah – ega see ole küll vist parim paik reede õhtu veetmiseks,” vastasin naeratades. „Minu nimi on Jack,” sõnasin tervituseks kätt tõstes. „Jack Valentine. Sattusin umbes nädala eest päris raskesse liiklusõnnetusse ja arstide arvates tuleb mul nüüd mõnda aega siin voodis lebada. Olen end siin terve päeva üksikuna tundnud, nii et mul on hea meel teiega tutvuda, härra.”
„Ka mul on rõõm teiega kohtuda, Jack. Minu nimi on Cal. Olen selle haigla erinevates osakondades veetnud juba seitse kuud. Mulle on tehtud hulk analüüse, mind on igaviisi ravitud ja uuritud rohkem, kui oleksin kunagi suutnud ette kujutada. Kardan, et asjade senise käigu järgi otsustades ei saa ma sellest haiglast kunagi välja,” sõnas ta tasa, pilku lakke suunates. Ta vaikis hetke. „Tulin siia kõhuvaluga, mida panin mõne söödud toidu süüks. Kuus päeva hiljem tehti mulle juba keemiaravi.”
„Vähk?” küsisin, püüdes olla nii taktitundeline, kui suutsin.
„Jah. Kui arstid selle avastasid, nägid nad, et mu keha on seda otsast otsani täis. See on mul kopsus, see on mul sooltes ja nüüd on see mul isegi peas,” ütles ta väriseva parema käe sõrmedega läbi juuste tõmmates. „Aga nii või teisiti,” jätkas ta mõtlikult, „olen elanud üsna hästi, kui enamiku inimestega võrrelda. Sirgusin suureks puruvaesena, mind kasvatas vaid ema. Tema oli küll imetlusväärne naine.”
„Nagu minugi ema,” hõikasin vahele.
„Mõtlen emale iga päev,” vastas Cal. „Ta oli tundlik, elav ja tugev nagu vastkarastatud teras. Ta uskus minusse nagu mitte keegi teine, keda eales olen kohanud, ning innustas mind seadma suuri sihte ja julgelt unistama. Tema armastus minu vastu oli tõeliselt vaba igasugustest tingimustest – ja see on ainus tõeline armastus, Jack. See paneb mind mõtlema sellele, mida ütles kord Victor Hugo: „Suurim õnn elus on teadmine, et sind armastatakse.” Ja oh sa poiss, see erakordne naine armastas mind nii, et seda oli tunda. Ega teil ole midagi selle vastu, kui oma lugu teiega jagan?”
„Sugugi mitte,” vastasin. „Tegelikult olen lausa põnevil.”
„Tore. Noh, minu lapsepõlv oli küll lihtne, aga lõbus. Suviti käisime tiigis paljalt ujumas, talved veetsime ahjusuu ees lugusid jutustades ja häid raamatuid lugedes. Ema õpetas mind raamatuid armastama.”
„Ka mina armastan raamatuid,” laususin. „Kooliskäimine mulle nii väga ei meeldinud, aga raamatuid ma lausa jumaldasin.”
„Mina olin ka selline. Nagu suur mõtleja Judah ibn-Tibbon[2.]
targalt märkis: „Muuda raamatud oma kaaslasteks. Saagu sinu raamatukappidest ja -riiulitest lusti- ja rõõmuaiad.””
„Hästi öeldud, Cal.”
Ta jätkas. „Koolis oli mul igav, aga raamatud ergastasid mind. Ma ei unusta kunagi ema sõnu, et mõnes üksikus mõtteteras, mida kuskilt raamatust lugenud olen, peitub võimalus kogu minu elu ümberkujundamiseks. Ta ütles, et tegelikult me lihtsalt ei tea, milline raamat sisaldab seda üht mõtet, mis meid virgumisele viib! Ta rääkis mulle suure armastusega, et minu ülesanne on jätkata selle raamatu otsinguid. Kui ma selle kord leian, peab mul jätkuma julgust selle mõtte kohaselt toimida, et tulemused minu ellu jõuaksid. Ka teie, Jack, armastate raamatuid lugeda, seepärast jagan teiega veel üht põgusat tsitaati lugemise mõjust.”
„Aga palun.”
„Suurema hulga raamatute ostmine, kui me lugeda jõuame, ei ole midagi vähemat kui hinge haare lõpmatuse järele, ja see kirg on ainus, mis tõstab meid kõrgemale surelikest loomadest.” Nii ütles A. Edward Norton – seda õppisin keskkoolis,” märkis Cal end voodis mugavamasse asendisse sättides.
„Igal juhul, kui ma väheke vanemaks sain, asusin haridusteed jätkama sõjakoolis. Ema ei tahtnud, et kodust lahkuksin, aga mul õnnestus saada stipendium ning see oli tõepoolest pääsetee välja vaesusest, kus ma üles kasvasin. Pärast seda läksin kolledžisse ja seal, ülikoolilinnakus veedetud esimesel päeval, armusin kaheksateistkümneaastasesse kuldjuuste ja alabasternahaga kaunitari. Kohtasin teda ajalootunnis. See oli tõepoolest armastus esimesest pilgust. Teadsin kindlalt, et meile oli määratud kokku jääda. Jumal küll, kuidas ma Grace’i armastasin – ta oli nii lapsemeelne ja ingellik. Suurepärasemast inimesest, kellega koos läbi elu rännata, ei osanud ma unistadagi.”
„Ka minu ema nimi oli Grace,” märkisin.
„Ilus nimi[3.], eks ole, Jack?”
„Jah, on tõepoolest.”
„Pärast abiellumist sündis meil Grace’iga laps, poiss. Ma armastasin seda põngerjat pööraselt. See oli meie jaoks väga eriline aeg. Meid ümbritses rõõm, naer, armastus – parimad asjad elus. Umbes sellal otsustasin ka äris kätt proovida ja asutasin puiduettevõtte, mis varustas suuri ehitusfirmasid. See oli tohutu majandusliku õitsengu ajajärk ja parajasti oli ka ehitusbuum. Aastate jooksul ajasin kokku hulga raha – tegelikult lausa miljoneid dollareid – ja Grace, meie poeg ning mina elasime nagu filmis. Puhas fantaasia, pean ütlema,” sõnas Cal pead vangutades, justkui ei usuks hästi omaenese sõnu.
„Aga mida rohkem raha ma teenisin, seda rohkem töö mind enda alla mattis. Muutusin närviliseks ja pöörasin vähem tähelepanu perele. Keegi on öelnud, et läbi elu liikudes tuleb meil lennus hoida mitut palli. Mõned pallid, nagu näiteks see, mis kujutab karjääri, on kummist. Kui me need maha pillame, põrkavad need tagasi üles. Aga mõned pallid on klaasist – ja perekond on üks neist. See oligi minu viga. Raha tegi asjad ainult keerulisemaks ja suunas mind valele rajale. Kaotasin silmist olulisemad väärtused ja tõelised prioriteedid. Kaugenesin perekonnast, selle asemel et lähedasemaks muutuda. Sestsaadik olen jõudnud arusaamisele, et rikkaim inimene maailmas ei ole mitte see, kellel on kõige rohkem, vaid see, kes vajab kõige vähem. Selle õppetunni selgekssaamine võttis minult tükk aega. Ja, oh aeg, ma maksin selle eest ka kõrget hinda!”
Kuulasin pingsalt, täielikult haaratud mehe jutustusest, kes nii avameelselt oma elulugu minuga jagas. Ka mina olin kasvanud isata ning mul oli põnev kuulda Cali seisukohti tugeva perekonna tähtsusest. Igatsesin ühtekuuluvustunde järele isaga, keda ma kunagi õieti tundnudki ei olnud, ning mulle oli ikka tundunud, et see vajak jättis minu ellu suure tühimiku. Samuti tundsin äkitselt kurbust selle pärast, et küll suhteliselt noor mees olles, ei olnud ma senini kohanud naist, kelle puhul oleksin tundnud, et võiksin temaga jagada oma elu ja luua perekonna. See oli igatsus, mida ma ei olnud varem tajunud.
„Nojah,” jätkas Cal innukalt, „meie tööstusharu tabasid rasked ajad, nagu see ikka aeg-ajalt juhtub, ja kaotasin oma varanduse viimse pennini. Ma ei pea siinkohal silmas seda, Jack, et jäin ilma osast oma rahast ja osast meie omandist. Ma ütlen sulle, et jäime mõne nädala jooksul ilma kõigest. Grace võttis seda väga raskelt ja muretses hirmsasti meie masendava olukorra pärast. Aga olime sitked ja tegime üheskoos kõik, mis suutsime, et taas jalule tõusta.
Ettevõtet tõmmati tunduvalt koomale ning Grace ja mina pidime harjuma palju tagasihoidlikuma eluviisiga. Samuti oli see meie mõlema jaoks sügava sisevaatluse ajajärk. Ebaõnnestumistel on sageli inimestele seesugune mõju. See muudab meid uuesti teadlikuks sellest, kes me tegelikult oleme ja mida tõeliselt tahame, ning raputab meid välja mõnulevast rahulolust. Ja niiviisi, ehkki meil oli majanduslikus mõttes üsna kitsas ning ka meie omavahelised suhted ei olnud kaugeltki täiuslikud, kasvasin ma isiksusena tohutult. Tegelikult tõukasid selle aja hädad mind eneseleidmise ja isikliku kasvu teele, kus rändan tänase päevani. See muutis minu elu täielikult.”
„Mis siis edasi sai, Cal?” küsisin siira huviga, hoolimata hilisest õhtutunnist ja sellest, et valgus oli palatis juba kustutatud.
„Minust sai filosoof,” kõlas otsene vastus.
„Filosoof? Aga kuidas jäi siis äriga? Ja mis sai Grace’ist ning teie pojast?”
„Filosoofia tähendab tegelikult lihtsalt armastust tarkuse vastu. Tahan öelda seda, Jack, et hakkasin armastama tarkust sama palju, kui armastasin elu ennast. Veetsin terved päevad, mõtiskledes elu mõtte ja teiste oluliste küsimuste üle. Asjad, mis seni minu päevi olid täitnud, hakkasid näima tühistena. Kahjuks jäime Grace’iga teineteisele üha võõramaks ja lõpuks läksime lahku. Mõned usuvad, et inimsuhted on meile antud kui ülesanded. Mõni neist kestab vaid nädala-paar, teine terve elu – aga nad kõik on tulnud meile õpetama olulisi asju, mis peaksid meie kasvu inimestena tagant tõukama. Tean vaid seda, et meie koosoldud ajast õppisin nii mõndagi. Õnnetuseks võttis ta meie poja endaga kaasa ning ma ei näinud neid enam kunagi. See andis mulle hirmsa hoobi,” lausus Cal hääle väratades. „Kui see toimus, siis osa minust suri. Mul on tänini raske endale andestada kõike seda, mida ma oma perekonnaelu hävitamiseks tegin. Ja jumal küll, kuidas ma oma lapsest puudust tundsin!
Viimane, mis ma neist kuulsin, oli see, et Grace kolis riigi teise otsa ja püüdis kasvatada meie poega nende väheste vahenditega, mis tal olid. Püüdsin temaga ühendust pidada ning teda toetada, kuid teadsin, et tema süda oli purunenud, ja uhke nagu ta oli, ei tahtnud ta minust enam midagi teada. See – perekonnast ilmajäämine – oli tõepoolest minu elu suurim eksimus. Minu naine ja poeg kinkisid mulle õnnehetki, mida ma ei tundnud ära enne, kui oli juba liiga hilja. Aga meie suurimad eksimused kannavad endis ka tähtsamaid õppetunde. Nüüd olen targem. Usun, et olulisemaid oskusi elus on suunata tagantjärele tarkus ümber ettenägelikkuseks – see näitab tõelist arusaamist asjadest.”
„Hästi sõnastatud, Cal. Saan aru, te ütlete, et elus on tähtis lasta oma minevikul ennast teenida. Kas on see nii?”
„Just täpipealt. Seda ma silmas peangi. Vea tegemises ei ole midagi halba – niimoodi inimene kasvabki. Me oleme loodud vigu tegema, sest vead peidavad endas kasvu. Asi on lihtsalt selles, et me ei tohiks pidevalt teha ühtesid ja samu vigu. Võta saatuselööki tarkusena, või, nagu te ütlesite, lase oma minevikul ennast teenida.
Niisiis, pärast Grace’i ja poja lahkumist süüvisin omakorda veelgi sügavamalt iseendasse, eraldudes maailmast aastateks ning pühendudes enesevaatlusele ja enesele küsimuste esitamisele. Minu kireks sai avastusretk, mille eesmärk oli saada teada, kes ma inimesena tõeliselt olen ja miks on minu elusaatus just niimoodi kulgenud. Maailmas, kus enamik inimesi elab välisele, elasin mina seesmisele. Maailmas, kus inimesed jooksevad pakku oma hirmude eest, jooksin mina hirmudele vastu. Ja see, mida ma oma isiksuse sügavamates soppides kohtasin, oli jahmatamapanev.”
„Kas võiksite rääkida, mida te enda sisemuses nägite?” küsisin õhinaga, püüdes Cali iga sõna.
„Seda lasen sul endal avastada, kulla poiss,” vastas ta, muutes minu põletava uudishimu veelgi väljakannatamatumaks. „Tead, me kõik peame oma sisemusega tööd tegema. See on meie tähtsaim ülesanne. Elu peaeesmärk on ennast vaadelda ja õppida tundma oma tõelist mina, ning seda, kes sa inimesena oled. Enda kohta rohkem teada saada selleks, et sul oleks võimalik rohkem maailma jaoks olemas olla – see on meie rännaku peamine siht. Tõeline edu elus, kas tead, saavutatakse enese sees.”
„Ma mõistan täielikult.”
„Olen jõudnud arusaamisele, et suurimad aarded, mida üks inimene võib kunagi leida, peituvad tema enda südames. Elu suurimad kingitused on seesmised anded, mis avalduvad üksnes neile, kel jätkub julgust oma elu pealispinnast sügavamale vaadata.”
Mõtlesin hetke tema sõnade üle järele. „Kahju küll, Cal, aga mina ei ole kunagi isiklikku arengut taga ajanud. Töötan reklaamiagentuuris, nii et minu päevad mööduvad ärimaailmas. Seal on kõige tähtsam raha teha ja hea välja näha. Ma ei tunne mingit uhkust selle üle, kuidas asjad minu maailmas käivad, aga olen õppinud seda mängu kaasa mängima. Ja mängin juba päris hästi. Mul on – või õigemini mul oli – tore auto. Mul on elegantne korter ja säravad sõbrad. Aga lõppkokkuvõttes pole ma ikkagi õnnelik. Midagi on puudu. Saan väga hästi aru, mida sa silmas pead, öeldes, et tõeline edu saavutatakse enese sees. Kui mul oleks iseendaga hea olla, meeldiks ka mu elu mulle palju rohkem. Nii et kust ma siis selle, nagu sa ütled, sisemise tööga pihta peaksin hakkama?”
„Võid alustada kontakti saavutamisest oma surelikkusega, Jack. Surmale mõtlemine, kas tead, on vägagi elujaatav.”
„Tõesti või?”
„Täitsa kindlasti. Täiel rinnal elada ja kõikehaaravalt oma ärkvel viibitud hetkedele pühenduda suudame üksnes siis, kui saavutame sügava emotsionaalse kontakti tõsiasjaga, et meie elu on lühike ja meie tunnid loetud. Kui sul oleks jäänud elada vaid aasta, võin kihla vedada, et hakkaksid hoopis teistmoodi elama. Veenduksid, et elad kahetsuseta. Sa prooviksid õnne, julgeksid avada oma südame armastusele ja elaksid kirglikult, tohutu innuga ning keskenduksid üksnes väärtuslikule.”
„Mida sa väärtuslikule keskendumise all silmas pead?” küsisin.
Cal tõusis pikkamisi istukile ja sirutas käe pliiatsi järele, mis tema kõrval laual lebas.
„Ela nagu see pliiats ning oled elanud hästi,” lausus ta veendunult.
„Liiga paljudel meist on elu, millel puudub kindel kuju. Meil on vaja teravdada oma fookust ja suunata see ühte punkti – just nagu pliiats. Niimoodi kavandad ja seejärel lood endale oma erakordse elukogemuse. Esseist Montaigne sõnastas selle niimoodi: „Inimolendi suur ja särav meistritöö on elamine mingile kindlale asjale. Kõik muu on vaid märkimist mitteväärivad tarvikud ja lisandid.” Vaata, Jack, enamik meist elab oma elu nii, nagu oleks meie käsutuses igavik. Me salgame ka iseendale oma kirgi ja lükkame oma unistusi edasi. Aga elu on tegelikult habras kingitus ja seda tuleb elada kohe praegu. Kumbki meist ei tea, kui mitu homset on meile veel määratud. Selles asjas võid mind täielikult uskuda.”
„Ma usungi,” sõnasin siiralt, tajudes, kui oluline on see teadmine minu uue sõbra jaoks.
„Keskendu asjadele, mis on sinu elus tõeliselt tähtsad. Nüüd, kus olen vanem ja targem, olen leidnud, et asjad, mida kunagi pidasin elus oluliseks, on tegelikult tühi-tähi. Kõik see, mida noorena pidasin tähtsusetuteks pisiasjadeks, on osutunud oluliseks – asjadeks, mis on elus tähtsaimad.”
„Kuidas ma oma surmaga kontakti leian?”
„Esita endale lõppküsimused.”
„Lõppküsimused? Ma ei tea selliseid küsimusi, Cal. Millest sa kõneled?” Ajasin end voodis istukile, täielikult lummatud sellest, mida tolle ainulaadse ja mõnevõrra salapärase mehe käest kuulsin.
„Surivoodil lamades ja viimaseid hingetõmbeid tehes ujub sul mõtteis pinnale vaid kolm küsimust. Neid ma nimetangi inimese lõppküsimusteks. Ja et need on elu lõpul kõige olulisemad küsimused, siis miks mitte ilmutada vaprust ja näha neid oma olulisimate küsimustena juba praegu?”
„Mis need küsimused on?” uurisin, tajudes, et see, mida ma nüüd kuulda saan, võib muuta minu elu.
„Need kõlavad nii: „Kas ma elasin targalt?”, „Kas ma elasin hästi?” ja „Kas ma teenisin tublisti?””
„Kas võiksid neid kõiki ükshaaval selgitada,” palusin õhinal. „Ma tean küll, et on hilja, aga see teave võib minu elus tõesti täiesti uue lehekülje keerata.”
„Jack, ehkki ma tõepoolest peaksin veidike magama, hindan sinu innukust kõrgelt. Mul pole kahtluse varjugi, et sina ja mina saime kokku asja pärast. Just niimoodi maailma asjad käivadki. Kõik, keda sa oma elu jooksul kohtad, satuvad sinu teele täpipealt sel hetkel, kui sa kõige kibedamini vajad õppetundi, mida nad on tulnud sulle õpetama.”
„Seda ma usun.”
„Meie maailm on üks väga tark paik ja meie elus asetleidvad juhtumused on kooskõlas terve hulga loodusseadustega, mis on tagasihoidlikult väljendudes geniaalsed. Meie, inimesed, arvame, et meie elu valitsevad korrapäratud sündmused, ning et inimesed, kes meie ellu sisse ja sealt jälle välja astuvad, teevad seda puht juhuslikult. See arvamus on tõest väga kaugel. Meie maailmas ei ole kaost, on üksnes kord. Ei ole kokkusattumusi – mitte kunagi. Meie elu ei pane liikuma vedamine ega ebaõnn, vaid asjade arukas kulg, millel on määratud aidata meil kujuneda meie paremaks minaks.”
„Kuidas sa seda tead?”
„Lihtsalt tean. Ja ka sina saad seda teada,” teatas Cal veendunult.
„Huvitav,” kostsin mõttesse vajunult vastuseks.
„Sa sündisid selleks, et oma anded maailmale ette näidata. Aga asjalood on niimoodi seatud, et enne, kui sa isiksusena särada saad – ja ma pean silmas tõepoolest säramist –, tuleb sul ära teha see seesmine töö, millest ma ennist rääkisin. Pead ennast tundma õppima, pead võtma vaatluse alla oma kitsendavad tõekspidamised ja need uuesti looma. Pead analüüsima neid vääroletusi, mis sul on selle kohta, kes sa võid isiksusena olla, mida omada ja teha, ning asuma neid seejärel korrigeerima. Pead saama teadlikuks oma elu jooksul käibinud tüüpreaktsioonidest erinevatele elujuhtumitele ja need üle vaatama. Ning pead võtma käsile oma hirmud ja need läbi töötama. Seejärel võid avada oma südame ja tunda muret teiste, mitte enam enese õnne pärast. Kui sa niikaugele jõuad, siis, kummaline küll, leiadki end õnnelikuna.”
„Nii et see on siis kõik väga kavakindlalt seatud?” küsisin kuuldut mõttes kokku võttes. „Maailm toetub suurejoonelisele plaanile ja korrale. Arvata võib, et kõigepealt tuleb mul aru saada loodusseadustest, mis maailma juhivad.”
„Just nimelt, sõber,” vastas Cal, tundes ilmselget heameelt, et olen avatud tema elufilosoofiale. „Kui sa kord end nende seaduste järgi kohandad, pääsed ka juurde oma tõelisele väele. Sinust saab loodusjõud ning sinu elu pääseb rabelemisest välja, vabadusse ja voogamisse. Sinust saab kõik, mida vaid oled unistanud olla. Sundimatu enesestmõistetavusega tõmbad oma ellu kõik, mida süda on kunagi ihaldanud. Sinu elu hakkab kulgema peaaegu nii, nagu juhiksid seda võluväed.”
Seedisin öeldut hetke ja sõnasin siis: „Tahaksin ikkagi teada, kuskohast peaksin pihta hakkama. Tunnistan, et mul on praegu käsil tõelise heitluse periood. Ma ei ta enam õieti, kes ma olen, ja mul on hirmus kihu oma elu kuidagi paremaks muuta. Hiljaaegu tegin lõpu suhtele oma tüdrukuga. Ma ei kannata oma tööd silmaotsastki. Mul ei ole kuu lõpuks kuigi palju raha järel, ehkki ma ei saa palga üle nuriseda. Sügaval sisimas närib alalõpmata mingi valu ega jäta mind rahule.”
„Usalda seda valu, sõbrake.”
„Mis asja?” küsisin, olemata kindel, kas olin ikka õigesti kuulnud.
„Usalda seda valu,” kordas Cal. „Oma õpetajatelt olen kuulnud, et üksnes siis, kui süüvime tunnetesse ja igatsustesse, mille eest suurem osa meist pakku jookseb, leiame üles tähtsaimad vastused. Meie tunnetel on meie jaoks varuks tohutud tarkused ja neis peitub teave meie alateadvusest. Meie alateadvus ühendab meid kõiksuse tarkusega. Meie teadlik mõtlemine on hirmus piiratud, aga meie alateadlik mõtlemine on piiritu.