Читать книгу Neli sõpra - Robyn Carr - Страница 5

Gerri Gilbert tuli uksele, jalas hallid dressipüksid, mille ühel põlvel oli auk ja mille ühel säärel oli palistus lahti hargnenud. Musta kapuutsiga dressipluusi all oli tal T-särk. Tema tumepruunid lühikesed juuksed olid turris, nagu oleks ta just voodist tõusnud, käes hoidis ta kohvitassi, silmad olid vidukil ja näol pahur ilme. “Sa tulid viis minutit varem. Jälle. Me oleme sellest rääkinud. Palun ära tule liiga vara. Iga hommikune minut on mulle väga oluline.”

Sonja Johanson tõstis sõrme huultele ja sundis Gerri vaikima. Päike oli vaevu üle katuseharjade kerkinud ja ta ei tahtnud kogu majarahvast üles ajada. Sonja kandis lõheroosasid dressipükse, valget T-särki ja lõheroosat kapuutsiga dressipluusi. Tema siidjad, õlgadeni ulatuvad mahagonikarva juuksed olid kena klambriga kuklale kinnitatud.

Sonja astus sammu tagasi ja osutas tänavale. Gerri väljus, et paremini näha. Jamisonide muruplatsil kõrgus kuhi riideid, raamatuid ja muud kraami. Samal hetkel ilmus oma maja uksele nende sõber Andy ja virutas vihase röögatuse saatel virna otsa lauaarvuti.

Andy kadus uuesti majja ja uksest manööverdas, selg ees, välja Bryce Jamison, seljas räsitud moega kontorirõivad, särgivarrukad üles kääritud, kraenööp lahti, lips püksitaskust välja tolknemas ja juuksed veelgi hullemini turris kui Gerril. Käes hoidis ta pakitud reisikotti. “Sa oled üks kuramuse segane eit, tead sa seda?” karjus ta majja. Mees pööras ümber ja marssis kolahunnikust mööda oma sissesõiduteel seisva auto juurde.

“Ja sina ära oma kuramuse nägu enam siia näita!” karjus Andy avatud ukselt talle järele. Siis virutas ta ukse kinni.

“Paistab, et Andyl viskas lõplikult üle,” sõnas Sonja süngelt.

Gerri vastas lühida naeruturtsatusega. “Arvad või?” küsis ta.

“Kas me peaksime midagi tegema?” uuris Sonja.

“Unusta ära,” vastas Gerri enda järel ust sulgedes. Ta asetas oma kohvitassi tellistest piirdele, mis ääristas närtsinud lilledega peenart, ja sirutas end. “Ise teavad, kas lepivad ära või lähevad lahku.”

“Kas peaks küsima, kas ta täna kõndima tuleb?”

“Ta ei tule täna kõndima,” vastas Gerri. “Hakkame nüüd peale.” Gerri suundus hoogsal sammul tänavale.

Sammuke temast tagapool küsis Sonja: “Mida me ütleme?”

“Ära ütle midagi. Ära tee midagi.”

“Aga...”

Gerri vaatas üle õla. “Mitte midagi,” kordas ta.

Sonja tuli tema kõrvale. “Me peaksime vaatama, kas temaga on kõik korras.”

“Anname talle aega kõik asjad välja loopida, kui ta on niimoodi otsustanud. Ma astun enne tööleminekut tema juurest läbi.”

Sonja jätkas: “Olen püüdnud temaga maja suhtenurgast rääkida – seal valitseb täielik segadus ja feng shui on lihtsalt kohutav. Ta on tasakaalust väljas. Vaata ise.”

Gerri peatus ja vaatas Sonjale otsa. “Just sellepärast ongi parem ta täna rahule jätta. Tead isegi, mida ta sinu soolapuhumisest arvab. Kui hakkad täna feng shui’st, tšakratest või karmast jahuma, siis lõpetad sellesama koluhunniku otsas.”

“Aga sellega oleks saanud ju midagi ette võtta!”

“Taeva pärast,” vastas Gerri kärsitult ja jätkas kõndimist. “See oli tema saatus.”

Umbes poole kvartali jagu neist eespool väljus majast väikesekasvuline naine, samuti dressides. Ta seisatas maja ees, et venitusharjutusi teha. Kui nad möödusid, tegi ta ikka veel harjutusi ja Gerri hõikas: “Hommikust, BJ.” Sonja lisas: “Kas tahad täna koos meiega kõndida, BJ?”

“Tänan kutsumast, aga ma jooksen täna,” vastas ta neile lehvitades.

Kui maja selja taha jäi, ütles Sonja: “Oma käitumisega tekitab ta tohutult palju halba karmat.”

“Ta tahab joosta,” vastas Gerri. “Ära küsi kogu aeg. Ma jookseksin ise ka, kui põlved kannataksid.”

“Aga see on ebasõbralik,” sõnas Sonja.

“Mõned naised ei taha sõbrannasid,” märkis Gerri. “Minu meelest oli ta aus ja üldsegi mitte ebasõbralik. Ta tahtis omaette olla.”

“Kas see ei tundu sulle kummaline?”

“Ei, ma arvan, et ta tahtis omaette olla. Kas sa kavatsed kogu aeg rääkida? Sel juhul riskin ma täieliku halvatusega ja jooksen koos BJ-ga.”

“Oled täna kuidagi pahur? Võin kihla vedada, et sa tegid eile õhtul kummelitee asemel väikese napsi.”

“Ole vait, Sonja,” vastas Gerri.

Nad olid peaaegu kaks aastat hommikul kella kuuest kiirkõndi teinud. Sonja oli selle algatanud. Ta oli terviseguru, innustaja ja tihtipeale Gerrile tõeline nuhtlus. See oli Sonja elukutse. Ta oli feng shui konsultant ja kodukujundaja, kes koostas personaalseid värvikaarte ja midagi, mida ta nimetas eludiagrammideks ja mis kujutas lühikest ülevaadet sinu minevikust, olevikust ja eesmärkidest ja mis pidi tagama täieliku tasakaalu ja edu. Lisaks sellele oli ta taimetoitlane, alustaja taimetark, osaajaga jooga- ja meditatsiooniõpetaja ning talumatu perfektsionist. Sonja oli kinkinud Gerrile terve riiulitäie raamatuid igaks elujuhtumiks alates keha pH kindlakstegemisest ja lõpetades õpetusega, kuidas taimede abil muretult menopausist läbi libiseda. Neid raamatuid keeldus Gerri kangekaelselt lugemast.

Gerri ja Andy olid olnud naabrid ja sõbrad juba viisteist aastat, alates ajast, kui Andy viskas välja oma esimese abikaasa. Nüüdseks olid nad mõlemad hilistes neljakümnendates, ka Sonjale oli äsja neljas kümme ette löönud. Kui Sonja mõne aasta eest nende naabrusse elama asus, võtsid Gerri ja Andy ta lahkesti vastu, kuid tüdinesid otsemaid tema looduslähedastest ja metafüüsilistest õpetustest. Aga – ja see oli oluline aga – kui keegi oli haige, mures või hädas, siis oli Sonja see, kes abi pakkus, olgu selleks siis massaaž, potitäis hautist, transport või midagi muud vajalikku. Kui Gerri pärast hemorroidideoperatsiooni omadega läbi oli, oli Sonja abiks istevanni tegemas, puljongit keetmas, valuvaigisteid andmas ja loomulikult oli tal varuks suurepärane looduslik lahtisti. Gerri oli saanud selgeks, et õiget lahtistit õpid sa vääriliselt hindama siis, kui endal häda käes.

Sellest hoolimata võis ta olla paganama tüütu.

Läbinud vähem kui kolmveerand tunniga viis kilomeetrit, läksid nad lahku, kusjuures Gerri higistas nagu poksija ja Sonja säras kütkestavalt. Gerri sisenes kolistades majja. “Kas kõik on üleval?” röögatas ta köögi poole suundudes.

Phil istus laua taga, kohvitass ees, ajalehed enda ette laiali laotatud ja luges arvutist e-kirju ja uudiseid. “Nad on üleval,” vastas ta. “Enam-vähem.”

Gilbertite lapsed olid kolmteist, kuusteist ja üheksateist. Poiss, tüdruk, poiss. “Sa pidid nad päriselt üles ajama, Phil.”

“Seda ma tegingi,” vastas mees pilku tõstmata. “Ma teen seda igal hommikul.”

Naine rühkis trepist üles ja asus uksi lahti tõmbama. “Maast lahti! Ma ei taha hiljaks jääda!” Seejärel suundus ta oma vannituppa ja imestas, miks, pagana päralt, ei suuda Phil ühe lihtsa ülesandega hakkama saada – saada lapsed voodist välja sellal, kui tema kõndimas on. Hoolimata sellest, et ta plaanis täna hiljem tööle minna, ärritas see teda. Ent viimasel ajal ärritas teda kõik, sest tal oli alanud menopaus ja ta oli sageli turtsakas.

Ta laskis veel voolata mööda oma alasti keha, jahedal veel, mis alandas tema kehatemperatuuri. Sel hetkel ootas ta elult ainult tasakaalutunnet. Ta oli alati olnud kärsitu, kuid viimasel ajal oli ta justkui elektrit täis ja võis prahvatada ükskõik, kus või millal. Ühel päeval oli ta proovinud selga ujumisriideid ja kui ta nende eest maksma läks, punastas ta nii sügavalt, et kartis, et müüja peab teda vargaks ja kutsub turvatöötaja. Kui ta ühel tuluõhtul kõnet pidas, hakkasid mööda tema nägu voolama suured higipiisad. Öise higistamise tõttu oli ta hakanud alasti magama. Ja kui Phil end tema poole keeras, flanelli asemel alasti ihu leidis ning teda silitama hakkas, pomises ta: “Ära mitte mõtlegi.“

Kui ta oli duši võtmise lõpetanud, ise kuiv ja jahe, valdas teda kergendus. Ta tundis end täiesti normaalselt, aruka ja ennast valitsevana. Sellele järgnes süütunne – teda tuleks trahvida iga Philile nähvamise eest. Ta ei teadnud ühtegi abikaasat, kes oleks nii hästi kandnud nii enda kui tema koormat. Ta ei teadnud Mill Valleys ühtegi perekonda, kus asjad oleksid nii hästi tasakaalus, ja seda pigem tänu Philile kui Gerrile. Andy loopis oma abikaasa riided õue murule, samas kui Phil tegi hommikusi toimetusi ja püüdis lapsi äratada. Polnud tema süü, et nad tõmbasid tekid üle pea, nagu teismelistel kombeks.

Selleks ajaks, kui ta juustele ja näole viimast lihvi andis, leemendas ta jälle, meik voolas näolt maha sama kiiresti, kui ta seda sinna pani. Ta lülitas sisse väikese ventilaatori, mis nüüd tema vannitoas seisis.

Kui ta tagasi kööki jõudis, oli Phil juba tööle läinud. Üheksateistkümneaastane poeg Jed kiirustas auto poole, et õigel ajal loengusse jõuda, ja Jessie ja Matthew vaidlesid, kelle kord on prügi välja viia. “Marss autosse,” ütles Gerri. “Ma viin selle ise välja.” Kui lapsed olid kooli viidud, helistas ta tööle. Gerri oli lastekaitseteenistuse sotsiaaltöötajate töönõustaja. Ta ütles, et jääb perekondlikel põhjustel veidi hiljaks. Siis sõitis ta tagasi koju ja parkis Andy maja sissesõiduteele.

Andy ei reageerinud uksekellale, kuid Gerri koputas ja lõgistas ukselinki. “Ära jända, Andy,” hõikas ta. Mõne aja pärast nägi ta uksesilmas vilksatust ja uks avanes aegamisi. Andy õlgadeni ulatuvad lokkis tumedad juuksed olid klambriga üles pandud, kuid mõned kiharad olid lahti tulnud ja tema nägu oli nutmisest tuhakarva ja lapiline. Gerri saatis üle õla pilgu murul kõrguva kolahunniku poole ja sõnas: “Väike tüli, või kuidas?”

Andy pööras ümber ja suundus tagasi majja, minnes elutoast mööda kööki, kus käis parasjagu remont. See oli maja suhtlemisnurk. Andy istus laua taha, kus seisis juba kohvitass. Ta toetas küünarnukid lauale, laskis pea kätele vajuda ja oigas. “Lase käia. Ütle. Ütle, et sa ju ütlesid seda.”

“Nii alatu ma nüüd ka ei ole,” vastas Gerri. Ta astus hirmsas seisukorras kööki, võttis valamuservalt kohvitassi ja pesi selle kiiresti ära. Kapid olid tühjaks tehtud ja need pidi uute vastu vahetatama. Gerri kallas endale kohvi ja istus Andy kõrvale laua äärde. “Tundus päris kõva kisma olevat.”

“Sama jama,” vastas Andy. “Terve öö kadunud, koju tulles haiseb nagu hoor, tuhat vabandust, et raamatupidaja istus pika koosoleku vältel tema kõrval ja talle jäi lõhn külge. Ei helista. Ja nagu näha, serveeritakse neil koosolekutel napsi...”

“Hmm,” sõnas Gerri kohvi rüübates.

“Seekord võtsid asjad uue pöörde. Häkkisin õhtul tema meilikontole ja lugesin väikesi romantilisi kirjakesi naisele, kes esines ainult nime Suhkrutussu all.”

“Suhkrutussu?” kordas Gerri, hoides vaevaga naeru tagasi. “Jessas, selle peale annab ikka tulla.”

“Erootilised kirjad. Kohtumiste kokkuleppimised. Värvikad meenutused kokkusaamistest. Huvitav, kui ta oleks mulle palja naisega vastu pead andnud, kas ma siis oleksin kiiremini mõistusele tulnud?”

“Aga sa pidid ju kahtlustama...”

“Miks keegi mind ei takistanud? Ma pidin arust ära olema!”

Gerri sirutas käe ja silitas lohutavalt Andy käsivart. Nagu ta mäletas, oli Andyt võimatu peatada.

Andy oli lahutatud ja viieteistkümneaastase poja ema, kui ta mõni aasta tagasi Bryce’iga tuttavaks sai. Mees oli temast kümme aastat noorem, seksikas ja innukas, tal oli vähemalt kaheksa omadust kümnest, mis võisid neljakümne nelja aastasele naisele õnne tuua. Ta pani Andy tundma end noore, ilusa ja ihaldusväärsena. Bryce sai Noeliga hästi läbi, nad olid koos nagu kaks jõmpsikat. Ta oli üks väheseid mehi, kellega Andy oli kohtamas käinud ja kelle tema poeg nii kiiresti ja hõlpsasti omaks võttis. Tal on hea töö ravimimüügifirmas, kuigi see tähendas sagedast reisimist. Naine oli tema pärast arust ära ja mõnda aeg säras tema ümber orgastiline kiirgus.

Andy ei olnud mingi moraalijünger, kuid ta ei oleks Bryce’iga vaid Noeli, tujuka ja haavatava teismelise pärast. Lisaks tuli silmas pidada endist abikaasat ja tema naist – Andy ei soovinud, et keegi seaks praeguses olukorras hooldusõiguse kahtluse alla. Ja muidugi oli ta armunud, ja nii nad abiellusidki.

Peagi selgus, et Bryce oli ebaküps, kergesti ärrituv ja hoolimatu. Ta ei olnud kooseluks valmis ja ega tal selles osas kogemusi olnudki. Ta teadis täpselt, kuidas naine voodisse saada, kuidas ta öö öö järel seitsmendasse taevasse lennutada, kuid ei suutnud jagada igapäevaseid kohustusi ega olla usaldusväärne partner. Talle ei meeldinud, kui temalt küsiti, kus ta käis või millal ta koju tuleb. Tema suhe Noeliga kiskus kiiva, teda häiris teismeliste poistega kaasnev müra, segadus ja kiuslikud vastused. Selle tulemusel muutus Andy, kes oli loomu poolest heatujuline ja vastutulelik naisterahvas, nõudlikuks, kahtlustavaks ja tigetsevaks näägutajaks. Nad jagelesid pidevalt ja kogu aeg käis vastastikune ärategemine.

Abieluõnn ei väldanud aastatki, kuid Andy oli kolm aastat vastu pidanud. Ta oli juba kaks aastat rääkinud lahkuminekust ja lahutusest, kuid kui asjad hakkasid sinnamaale jõudma, kerkis üles kaks takistust. Esiteks oskas Bryce olla soovi korral väga võluv ning ta võis naist lühikest aega hellitada hea käitumise ja kuuma seksiga. Teiseks ei olnud lihtne olla nelikümmend seitse ja tunnistada, et oled naine, kelle abielu on kaks korda liiva jooksnud.

“Sa jääd tööle hiljaks,” ütles Gerri. “Tõmbame nüüd otsad kokku.”

Andy raputas pead. “Ma andsin lahutuse sisse,” ütles ta. “Mul on vaja paar päeva. Pean ennast koguma, tema kola kokku pakkima, advokaadile helistama ja ühised arved sulgema.”

“Nii et siis sellega on kõik?”

“Minu jaoks oli see ammu läbi. Mõnikord ma mõtlesin, et lahutus on valusam kui temaga koos elamine.” Ta pilgutas silmi ja pisar veeres mööda põske alla. “Ma arvan, et olen sellest üle saanud.”

“Kõik saab korda,” vastas Gerri leebe tõsidusega. “Sa said enne hakkama ja saad ka edaspidi.”

“See on nii raske,” vastas Andy. “Kui sul ei ole mitte kedagi.”

“Jah, ma tean,” nõustus Gerri. “Veelgi raskem on olla vale inimese kõrval.”

Sa ei saa olla neljakümne üheksane ja kakskümmend neli aastat abielus, ilma et oleksid aidanud nii mõnelgi sõbral lahutusest üle saada. Igaüks neist oli jätnud Gerri südamesse jälje. Isegi lihtsad ja sirgjoonelised olid masendavad. Kui tõotad igavesti armastada ja avastad, et oled sattunud vaenu ja kättemaksu süngesse maailma, rusub selle lepingu tükkideks rebimine isegi kõige tugevamad mehed ja naised maha. Üks jõhkramaid oli Andy lahutus oma esimesest mehest Rickist.

Viisteist aastat tagasi olid nad enam-vähem samal ajal asunud elama väiksesse äärelinna Marin Countrys. Andy ja Gerri olid mõlemad nelja-aastaste poiste emad, kes said kohe omavahel sõbraks. Gerril oli süles veel aastane Jessie, ja mõne aasta pärast oli üks kuumihar öö, kus kaitsevahendid oli viimane asi, millest tema või Phil mõtlesid. Sel ööl eostasid nad Matthew, ja Phil lasi teha vasektoomia. Andy piirdus seevastu Noeliga, oma ainukese lapsega.

Noored energilised töötavad emad varastes kolmekümnendates vormis keha, väikeste rõõmsate laste, mehelike abikaasadega, kaunis tulevik ees terendamas, said nad kohe sõpradeks. Gerri töötas Marin Country lastekaitses sotsiaaltöötajana ja Phil, lootustandev ringkonnaprokuröri abi, sõitis iga päev tööle San Franciscosse, jäädes mõnikord sinna ka ööseks. Andy töötas toona põhikooli õpetajana ja oli abielus keskkooli õpetaja ja treeneriga.

Andy lahutas, kui Noel oli kümnene. See oli ootamatu – tasakaalus ja rahuldustpakkuv abielu läks üleöö hapuks. Kui nad nõustamas käisid, oli Rick kurb ja eemalolev. Nad kolisid lahku, lahutus oli kiire ja lõplik. Ja enne, kui keegi jõudis silmagi pilgutada, abiellus Rick kellegagi, kes oli alati tema elu perifeerias olemas olnud – oma keskkooli meditsiiniõega. Ilmselgelt oli ta valinud oma teise naise välja enne esimesega suhte lõpetamist.

Gerri ja Phil, nagu õnnelikel paaridel tavaks, pidasid kirglikke vaidlusi Andy ja Ricki abieluprobleemide teemal, hoides kumbki oma sugupoole poole. Mõneks ajaks sundis see kõiki pooli valima. Lõpuks Phil leebus ja nad jäid Andy poolele, kaotasid Rickiga kontakti ja nägid teda aeg-ajalt ainult siis, kui Rick tuli Noelile järele, et ta nädalalõpuks enda poole viia. Andy paranemine oli märksa vaevalisem. Kulus paar aastat, enne kui tema kibestumine taandus niivõrd, et ta oli valmis jälle kohtama minema. Aastate jooksul oli temast saanud põhikooli direktor.

Samal ajal seadsid Gerri ja Phil sisse oma argirutiini, kui sellist asja saab üldse olla, kui saad seitsme aasta jooksul kolm last ja mõlemad töötavad nõudlikul, pidevat suhtlemist nõudval töökohal, mis nõuab pühendumist ja vankumatut õiglustunnet. Kumbki neist ei käinud tööl kellast kellani, kuid mõlemal oli kogu aeg kas varasemal ajal piipar või nüüd mobiil käepärast, toetamaks teineteist nii hästi, kui nad suutsid. Nende elu oli sageli kaootiline – ohtlikku olukorda sattunud lapsed, keda lastekaitse pidi jälgima või päästma, või isikuvastased kuriteod, mis jäid Phili haldusalasse, ei toimunud kella üheksa ja viie vahel. Kui Gerri ei oleks teinud oma tööd hästi, siis oleks mõni laps ohus olnud, ja kui Phil olnuks hooletu, võinuks mõni kurikael puhtalt pääseda. Politsei võis neile mõlemale mistahes kellaajal helistada.

Gerri meenutas neid aegu tihtipeale igatsusega. Särav noor sotsiaaltöötaja, kellel oli magistrikraad kliinilises psühholoogias, abiellus kena noore juristiga, kes oli temast neli aastat vanem. Mees oli juba ringkonnaprokurörile ja peaprokurörile silma jäänud – neid nimetati sageli superpaariks. Ennustati, et üks neist siirdub osariigi poliitikasse. Nad osalesid alati ametlikel osariigi ja poliitilistel üritustel ja tuluõhtutel, kus käis kogu koorekiht. Nende töötunnid kontoris ja väljaspool seda olid pikad ja rasked, kuid sellegipoolest jagus neil aega ka lastele – ansambel, koor, lastevanemate koosolekud, naabrivalve, trenn, pallimängud ja kergejõustik, kontserdid, piisavalt pidžaamapidusid ja ühiseid väljasõite, et iga täiskohaga lapsevanema pea segi ajada. Nad osalesid neil üritustel vaheldumisi – kui Gerri pidi mõne lasteürituse pärast oma töö kõrvale jätma, siis järgmine kord jättis Phil mõne kohtuasja nooremale abiprokurörile.

“Kohe pärast viimast keskkooli pannkoogiõhtut võtan ma garaaži kaasa pudeli Johnnie Walker Blued ja joon seda otse pudelist, kuni mul pilt eest ära läheb,” ütles Phil pärast ühel järjekordsel lasteüritusel osalemist.

Huumor oli üks asi, mis neid kahekümne nelja aasta pikkusest survest hoolimata koos hoidis. Phil võis olla väga vaimukas, kui ta polnud just vaimselt ja emotsionaalselt mõnda juhtumisse uppunud. Ja Gerril oli küüniline huumorimeel, mis ajas mehe naerma, kuni tal vesi silma tuli või ta peeretas. Neil oli märkimisväärne partnerlus ja sõprus, mida paljud kadestasid. Endi arvates olid nad väga hõivatud, üle töötanud, väsinud ja üksjagu igavad, ent nad said ütlemata hästi hakkama ja ülistasid igavust kui suurepärast alternatiivi kaosele.

Gerri teadis algusest peale, et Andy teisest abielust ei saa asja. Bryce võis küll abielludes kolmkümmend neli aastat vana olla, kuid ta ei olnud perekonnaelu jaoks piisavalt küps. Tal olid ärireisid, semud, kellega koos ringi kolada, sügavalt juurdunud komme mitte kellelegi mitte mingil juhul vastata ja hulk naisi enne Andyt, harjumus, mida, nagu Gerri teadis, oli raske muuta.

Gerri pelgas seda, mida ta teadis järjekordse lahutusega kaasas käivat. Veel üks sõber, tema kõige lähedasem sõber pidi end kokku võtma. Ta lohutas end, et see sarnanes suitsetamisest loobumisega – kui loobumisvaev seljataha jääb, on Andy jälle tema ise. Ent ta ei tahtnud mõeldagi tundidele, mil ta peab kuulama lugusid Bryce’i sigadustest.

Olles tänulik oma tavalise ja turvalise elu ja pühendunud abikaasa eest, helistas ta Phili kontorisse. Mees oli kohtus. Assistent ütles, et tema päevplaanis ei ole lõunaks midagi kirjas ja Gerri, olles õnnelik oma imelise suhte üle, helistas Phili mobiilile, et öelda, kui väga ta teda armastab ja hindab. Ta teadis, et telefon on kohtuistungi ajaks välja lülitatud. Ta jättis kõneposti sõnumi: “Tere. Ma tulen linna. Lähme lõunale. Ei mingeid lapsi. Tulen üksi. Mul on telefon sees.”

Hommik oli peaaegu läbi ja Andy oli nutmise lõpetanud. Ta koostas nimekirja, mida on vaja teha, et kustutada Bryce Jamison oma elust. Kõigepealt tuli helistada Noelile ja selgitada. Noel oli esimest aastat kohalikus kolledžis ja elas vaheldumisi ema, isa ja paari sõbra juures, kelle korter asus kampuse lähedal. Tänu sellele oli tal hommikune tulevärk nägemata jäänud. Kuid ta oli näinud piisavalt, ja Andy teadis, et sellepärast poiss eriti tema juures olla ei tahtnudki. Kõige alandavam oli see, et Noel räägib sellest oma isale ja kasuemale. Aga võib-olla nüüd asjad muutuvad ja poiss viibib rohkem tema juures.

Paki kapi ja sahtlite sisu kastidesse, lisas ta nimekirja. Helista advokaadile. Kopeeri maksutagastused. Prindi välja pangaväljavõtted ja sule arved. Annulleeri krediitkaardid. Ja pärast järelemõtlemist kirjutas ta: “Helista naistekliinikusse ja pane kinni läbivaatuse aeg.”

Uksekell helises ja peaaegu kohe kuulis ta võtme raginat lukuaugus. Bob. Ta oli Bobi unustanud. Ta vaatas oma räsitud köögis ringi ja imestas, kuidas see võimalik sai olla. Bob oli puusepp, kes kööki remontis, ja mees eeldas, et ta on tööl nagu tavaliselt. Ta oli aeglane ja hoolikas ja tal oli ka teisi tööotsi, seega läks tal rohkem aega, kuid ebamugavused peegeldusid ka hinnas. Muuhulgas kahetses Andy ka seda, et oli otsustanud lasta kööki remontida. Ta ei olnud kindel, kas saab seda nüüd, ilma abikaasata, endale lubada.

Bob astus vilistades kööki, tööriistakast käes ja labrador Beau kannul. Nähes naist laua taga istumas, hüüatas ta üllatunult, taganes ja haaras endal särgi rinnaesisest. Hetkeks tundus, nagu oleks ta südamerabanduse saanud. Beau võpatas samuti, kuid tuli siis saba liputades Andy juurde.

“Küll ma alles ehmusin,” ütles Bob väriseval häälel.

“Vabandust, Bob,” vastas Andy koera patsutades. “Ma olen täna kodus. Unustasin helistada ja sind hoiatada.”

Mees tõmbas hinge. “Oeh,” sõnas ta, püüdes hingamist normi saada. Seejärel kummardus ja vaatas naise poole. “Kas enesetunne on kehv?” küsis ta.

“Kõik on korras. Perekondlikud asjad, millega tuleb tegelda. Võta kohvi, kui soovid.”

Bob ajas end sirgu. “Tänan väga.” Ta jätkas vilistamist ja tõstis tööriistakasti köögikapile. Ta otsis välja sõrgkangi ja asus seinalt ja kappidelt laudist maha võtma. Ta lõpetas vilistamise ja küsis: “Kas täna tuleb uuskasutuskeskuse auto?”

Endalegi üllatuseks Andy naeris. “Ei, Bob. Mul oli eile abikaasaga hirmus tüli ja ma viskasin ta asjad välja. Pean need ära koristama.”

“Hmm,” vastas mees tagasi töö kallale asudes. Ta ei esitanud rohkem küsimusi.

Veidi aja pärast täitis Andy uuesti oma kohvitassi, tulles selle tarvis hetkeks mehega ühte ruumi. Andy nõjatus maha võetud kapi vastu ja küsis: “Kas sa oled abielus, Bob?”

“Hmm, mingil moel,” vastas mees.

Taas ei saanud Andy teisiti kui naeratas. “Nojah, sul on minu abikaasaga midagi ühist. Tema on ka mingil moel abielus.”

Bob ajas end sirgu ja vaatas naise poole. Tema ilme oli kaastundlik. Ta oli Andyst mõni aasta vanem, kena näo, sõbraliku naeratuse ja säravate silmadega. Teda võis pidada pisut ülekaaluliseks, kuid Andy arvates sarnanes ta kolledži jalgpallitreeneri või talupidajaga – suur ja tugev. Lihtne ja heatujuline. Lisaks suurepärastele soovitustele oli üks põhjus, miks ta mehe oli palganud, tema rõõmsameelne olek. Ta julges kohe algusest peale jätta mehe üksi majja ja nad veetsid üheskoos lugematuid tunde mõõtes, valides ja ostes remondi jaoks vajalikku. Nad said peaaegu sõbraks, kuigi ta teadis mehest väga vähe. Bob tundus olevat lahke mees, kes oskab olla toeks. Andy kujutles teda rõõmsaid lapselapsi süles hoidmas. “Olen kaua aega omaette elanud,” sõnas ta.

“Oh, vabandust,” vastas Andy.

“Pole hullu. Sellest on palju aastaid. Naine läks minema ja kumbki meist ei ole viitsinud lahutusega jännata.”

“Või nii, aga kui kumbki teist tahab uuesti abielluda?”

“Vaevalt küll. Kui ta lahutust tahab, siis minugi poolest. Nii et kirjade järgi olen ma abielus, aga mitte päriselt.”

“Aga lapsed?” päris Andy.

“Kahjuks neid pole. See oli lühike abielu ja lihtne lahkuminek.”

Andy tõstis tassi huultele. “Tundub, et hullem on sinu jaoks möödas.”

“Seda küll,” vastas mees, surus sõrgkangi põrandaliistu alla ja eraldas selle ühe jõulise tõmbega kapist.

“Nojah,” sõnas Andy. “Ma pean nüüd tegutsema hakkama.”

“Proua Jamison,” jätkas ta, “kahe päeva pärast on tellitud prügikonteiner. Uued kapid on poes, plaadid on äratoomiseks valmis ja ma püüan teha nii kiiresti, kui saan. Kui soovite, võin nädalavahetustel köögis töötada.”

“Bob, tööta mistahes ajal, mis sulle sobib – lihtsalt ütle ette, et ma ei korraldaks stiilipidu, kui sul saag käib. Jäta mulle kõneposti teade või sõnum, millal sa jälle tuled. Mida rutem, seda parem, kas pole?”

“Mul on õhtuti paar tundi aega,” pakkus mees.

Andy kehitas õlgu. “Mulle sobib.”

“Siis saan ma natuke rutem valmis.”

“Mul pole teha midagi muud, kui iga päev tööl käia ja lahutuseasju ajada,” vastas Andy.

Mehe näol peegeldus kaastunne. “Oh, proua Jamison. Mul on väga kahju.”

“Tegelikult võib see olla hoopis muutus paremuse poole. Bob, kas sa ütleksid mulle Andy? Palun?”

“Muidugi, nagu sulle sobib.” Siis kallutas ta pea küljele ja naeratas. “Kas see on lühend Andreast?”

“Ei, hoopis Anastasiast. Minu isa oli kreeklane. Kas tead, mida see tähendab?”

“Mitte päris.”

“See, kes jälle üles tõuseb,” vastas naine.

Mees noogutas sõbralikult. “Loomulikult teed sa seda.”

Andy tõmbas sügavalt hinge ja ohkas raskelt. “Ma loodan, et see ei hakka taas ja taas korduma.”

Gerri veetis paar tundi oma Mill Valley kontoris. Nüüd tegi ta üksnes harva koduvisiite. Töönõustajana oli tema ülesandeks teiste töötajate töö juhtimine, kontroll ja kõikvõimalik paberitöö kuni personaliga tegelemiseni. Ta oli palju õhtuid ja nädalavahetusi töötanud kodus ja sündmuspaikadel ning oli ikka veel valmis vajadusel probleemsete perede juurde välja sõitma, seega ei tohiks harukordne pikk lõuna ülemusele probleeme tekitada. Ta võttis suuna San Franciscole, et seal tund Phili seltsis veeta. Ta tahtis kuulda linna draamadest ja poliitikast ja rääkida oma hommikust Andyga. Kui tal oli mõni mure, siis pöördus ta Phili, oma parima sõbra poole. Keegi ei osanud teda nii hästi rahustada ja julgustada ja tema suutis mehele sama pakkuda.

Phili kontorihoone liftis nägi ta tema assistenti Kellyt, kes põrnitses oma varbaid. Tere,” ütles Gerri. “Kuidas läheb?”

Kelly vaatas üles ja kui nende pilgud kohtusid, valgusid tema silmi pisarad. Ta ei suutnud vastata ega isegi tere öelda. Vajutanud liftinuppu, väljus ta järgmisel korrusel, kuid mitte seal, kus kumbki neist oleks pidanud väljuma. “Vabandust,” ütles ta väriseval häälel, tormas Gerrist mööda ja kadus tualetti.

Gerri seisis hetke jahmunult, kuid arvestades, et Kelly oli töötanud Phili juures kaksteist aastat ja nad olid sõbrad, peatas ta käega sulguva liftiukse, tõmbas selle lahti ja järgnes talle. Mis iganes ka lahti oli, lootis ta, et tema abikaasa ei olnud matslikult käitunud. Seda oleks raske õigustada.

Kelly oli hilistes kolmekümnendates, kenake, elevandiluuvärvi naha ja süsimustade juustega nagu Lumivalgeke ning üheksa-aastase tütre ema. Tema töö oli raske ja tööpäevad pikad, kuid ta oli Philile ustav ja tõi talle iga päev kastaneid tulest välja. Ta hoolitses selle eest, et kõik, mida mees tegi, näeks välja isegi vajalikust parem. Ta kaitses Phili, lahendas jamasid, koostas päevakava, vastas kõnedele, tegi ühesõnaga kõike. Nad kutsusid teda naljatamisi Kontoriprouaks.

Selleks ajaks, kui Gerri tualetti jõudis, kuulis ta ühest kabiinist vaikset nuttu, kuid seal ei olnud kedagi teist. “Kulle, Kelly,” ütles ta. “Tule välja. Räägi minuga. Me oleme omavahel.”

Kulus umbes minut, enne kui uks aeglaselt avanes ja ta nägi Kellyt, kes vaatas häbenedes maha, endal põsed niisked ja nina punane. “Vabandust,” pomises ta. “Ma läksin endast välja. Nüüd on kõik korras.”

“Pole midagi,” ütles Gerri tema käsivart silitades. “Sa ei pea minu ees oma emotsioonide pärast vabandama. Kas ma saan aidata?”

“Vaevalt küll,” vastas Kelly pead raputades. “Lihtsalt abielu... asjad.”

“Oh, mina ei tea sellest midagi,” vastas Gerri muiates. “Ka ei kavatse ma sind pinnima hakata, Kelly. Ei mingit ülekuulamist. Aga kui sa tahad mulle rääkida, mis lahti on, siis ma kuulan. Ja sa tead, et ma olen sinu poolel.”

Kelly luristas nina ja tõstis pilgu. “Asi on selles, et ma ei tea, mis lahti on,” vastas ta. “Asi on Johnis. Oleme viimasel ajal palju tülitsenud. Ma ei tea, mida arvata. Ta on muutunud teistsuguseks. Eemalolevaks.”

“Miks sa niimoodi arvad?” küsis Gerri, mõeldes naise abikaasale, rahulikule ja sõbralikule mehele, kes tundus oma naise ja perekonnaga vägagi ühel lainel olevat.

“Ma näen teda harva,” vastas Kelly, silmad veekalkvel. “Tal on hulganisti tobedaid ettekäändeid, kus ta on olnud. Ta on hajameelne, justkui masenduses või midagi sellesarnast. Ja lisaks sellele lööb ta end tööle minnes tihtipeale üles. Ta on programmeerija ega pea kandma tärgeldatud särki ja lipsu. Ja ta ei tunne huvi... Ta ei ole romantiline. Kui küsin temalt, mis lahti, vastab ta, et ei midagi. Ja me ei ole üheski asjas ühel nõul! Ma ei ole juba mitu kuud öelnud midagi, millega ta rahule jääks!”

See veel puudus, mõtles Gerri. Kaks petjast abikaasat ühe päeva jooksul. “See ei ole üldse Johni moodi. Kaua te juba abielus olete?”

“Kaksteist aastat,” vastas Kelly.

“Aga järsku valmistab talle muret miski, mida sa ei ole tähele pannud. Töö? Perekondlikud kohustused? Raha? Mure oma vanuse pärast? Soov kindlustada tütre tulevikku? Oled sa kindel, et ta ei ole mures mõne terviseprobleemi pärast?”

“Pangaarvel ei ole midagi muutunud ja tavaliselt saame me nendest asjadest rääkida.”

“Kuidas on lood sinu tööajaga? Ma tean, et sa teed Phili jaoks sageli ületunde.”

“Kõik nagu tavaliselt. Ta ei ole kurtnud minu tööaja pärast ega palunud mul rohkem kodus olla. Ma ei tea, mida teha.”

“Kas sa nõustamisest oled rääkinud? Et asjad selgeks rääkida ja tagasi rööpasse saada?”

“Ta ei taha minna,” vastas Kelly õnnetult pead raputades.

“Keegi ei taha, Kelly,” vastas Gerri kaastundlikult naerdes. “Ma saadan sulle mõnede heade abielunõustajate nimed. Nende hulgas on ka meesterahvaid – mõnikord sobib see meestele paremini. Ütle talle, et kui ta tahab jälle õnnelik olla, siis on see hädavajalik. Sunni teda natuke, Kelly. Ja kui ta ei taha minna, siis mine üksi. Sellest on kindlasti kasu.”

“Küllap vist,” vastas naine nina luristades.

“Usu mind,” ütles Gerri. “Otsi abi. Loodetavasti teile mõlemale.”

“Kas sina tegid seda?”

“Mida ma tegin?” kordas Gerri.

“Veensid Phili nõustamisele minema?” küsis ta.

“Ära kellelegi räägi,” vastas Gerri muiates. “Ma ei taha, et tema matšoego pihta saab, aga Phil on korra või paar nõustamisel käinud. Ta ei tahtnud, aga läks. Peamiselt selleks, et asi kaelast ära saada.”

“Saan aru. Te paistate praegu päris õnnelikud.”

Praegu õnnelikud? mõtles Gerri. “Me oleme tülitsenud. Kõik tülitsevad. Aga alati on võimalik leida väljapääs.” Ta võttis Kelly käte vahele ja embas teda.

“Ma imetlen sind rohkem kui kedagi teist,” ütles Kelly.

“Ah, mis sa nüüd...”

“Sa suudad talle andestada selliseid asju... See nõuab tõelist julgust ja pühendumist.” Kelly lõug toetus Gerri õlale, nende käed olid tihedalt teineteise ümber ja Gerri nägi tualeti peeglist oma silmi. Need olid hiigelsuured. Tema suu oli kriipsuks tõmbunud ja hambad kokku surutud. Korraga tundus talle, et ta näeb välja palju vanem. l. “Ma annaksin Johnile andeks armuloo, kui ta tahab andeks saada ja olla koos nagu varem. Taevake, ma tunnen temast nii väga puudust! Ma tean, et suurem osa naisi ei annaks seda kunagi andeks, aga mina annaksin.”

Gerri nägi vaeva, et mitte krampi tõmbuda, Kellyt surnuks pigistada ega teda eitusehoos vastu kabiiniuksi visata. Kelly teadis Phili kohta kõike. Kohati isegi paremini kui Gerri. Kindlasti rääkis mees Kellyga rohkem kui Gerriga. Tänu oma tööle pidi ta tundma meest nagu abikaasa, semu, parim sõber ja ema.

“Mõnest asjast on väga raske üle saada,” ütles Gerri vaikselt. “Aga kõik on võimalik.”

Kelly libistas end Gerri embusest välja ja sõnas tänulikult naeratades: “Aga sa tegid seda, sest sa oled tugev ja tark. Sa äratad imetlust. Sa oleksid võinud vihastada ja ta lihtsalt välja visata – ja te mõlemad oleksite teineteisest igaveseks ilma jäänud. Aga te sobite omavahel nii hästi.”

Gerri kallutas pea küljele ja naeratas tehtult. Tal keeras sees. “Ta meeldib sulle liiga palju,” ütles ta. “Ma peaksin armukade olema. Sa tead temast rohkem kui mina.”

“Selleks pole küll põhjust,” naeris Kelly. “Tõesti, sa oled mulle suur eeskuju. Kui te omavahel nii hästi läbi saate, paremini kui enne, pärast teist naist, siis ma vähemasti püüan rohkem mõista, enne kui Johnist loobun.”

Seal see siis oli, suitsev püss. Teine naine. Kelly teadis, et Philil oli afäär, mida Gerri ei olnud isegi kahtlustanud. Mõtted keerlesid tal peas. Millal? Kuidas? Mitte Phil, mõtles ta. Ta oli täiuslik partner! Muidugi ta tujutses. Ta pühendus täielikult oma tööle, see oli tähtis, ja koju jõudes ootas ta rahu ja korda. Seda nende majas muidugi polnud, sest see oli täis lapsi, jagelemist, vaidlemist, müra ja segadust. Alati oli midagi teoksil. Tõepoolest, ta kurtis, kuid ta sai sellega hakkama. Tal ei olnud alati suu kõrvuni, kuid see polnud nii ka Gerril.

Gerriga oli sama lugu. Tema töö oli sama oluline ja teda ootas kodus samasugune kaos. Meeskonnamängijana tundus olevat tema ülesanne asjad joone peal hoida, jagada ülesandeid ja plaanida üritusi. Selleks, et asjad kulgeksid sujuvalt, vajas ta Phili, ja ta ei võtnud teda iseenesestmõistetavalt rohkem kui mees teda. Nad olid koos lapsed saanud ja muidugimõista pidid nad nende üles kasvatamiseks kompromisse tegema. Nii palju, kui ta mäletas, oli see neil alati õnnestunud.

Millal? Kuidas?

Ta mäletas raskemaid aegu ja mõningaid kohanemisperioode, kuid ta ei mäletanud, et oleks märganud mingeid ilmselgeid märke. Gerri maksis arveid, kuid ei märganud ebaharilikke sularaha väljavõtmisi ega ehete, lillede või hotellitubade eest tasumist. Mees ei olnud kunagi pikemat aega kadunud. Ei olnud mingeid veidraid telefonikõnesid, isegi mitte mobiilile. Õhtuti ja nädalalõppudel vastas mees kõnedele Gerri kuuldes. Tal oli kombeks rääkida nii valjusti, et Gerri pidi teda vaigistama, et ta telerivaatamist või lugemist ei segaks. Ta ei tulnud kunagi kahtlaselt hilja koju ega lõhnanud teise naise järele. Kui mõnikord ööseks linna jäi, siis helistas Gerri talle tihtipeale hilja õhtul. Mees oli alati vastanud ja nad rääkisid alati pikalt – sa ei tee seda, kui keegi su kõrval voodis lamab. Heldene aeg, mõtles Gerri. Minuga ei saa midagi sellist juhtuda. Tal ei saa afääri olla! Millal ma ta nii kauaks omapäi jätsin, et tal saaks afäär tekkida? Me rääkisime kogu aeg telefoniga, pidasime plaane, panime ajakavasid paika...

“Nõustamine,” ütles ta Kellyle ja patsutas tema kätt. “Pese nüüd nägu puhtaks ja ole vapper.”

“Tänan,” vastas Kelly. “Kas sa saadad mulle need nimed?”

“Muidugi,” vastas Gerri. Kui Phil haisu ninna saab, laseb ta Kelly lahti. “Kas sa teeksid mulle teene? Ma kutsusin Phili lõunale, aga mul tuli üks hädaolukord vahele ja ma pean sellega kohe tegelema. Tahtsin läbi hüpata ja talle ise öelda, aga aeg sunnib takka. Ütle talle, et me kohtusime liftis ja mul on kahju, et teda alt vedasin.”

“Sellest on küll kahju,” ütles Kelly.

“Ma pean nüüd tõttama. Ja ära meie jutuajamisest Philile räägi. See on endiselt tundlik teema.”

“Ikka veel?” küsis Kelly üllatunult.

“Ma usun, et ta tahab, et tema eraelu tööl ei arutataks.”

Ta naeris. “Nojah, kuulujutud hääbusid juba ammu – aastate eest.”

Aastate eest? Aastate eest? Aastate eest? Kus siis mina olin? “Nii see on,” ütles Gerri. “Vähemalt meie jaoks.”

“Ma mõistan,” vastas Kelly.

“Ole siis tubli,” ütles Gerri ja pigistas viimast korda tema kätt. Seejärel ta peaaegu jooksis tualetist välja lifti, seejärel esimesele korrusele, parkimismajja ja Kuldvärava lahe silla juurde. Ta oli uskumatusest transis. Esimene asi, millele ta mõtles, olid arvukad selgitused, mida mees võiks tuua ja kõik kahtlused kummutada. Jama, ütleks ta. Millal see oleks pidanud juhtuma? küsiks ta. See on võimatu! Kui millestki sellisest ka räägiti, siis mina ei teadnud midagi! Mul olid kogu aeg mängud, ühisüritused, kontserdid ja koosolekud, mul polnud afääri jaoks aegagi! Kuskohast sa sellise tobeduse võtsid?

Mill Valleysse oli pikk tee ja selleks ajaks, kui ta kohale jõudis, ta teadis. See oli tõsi. Mehel oli afäär. Tema assistent ja töökaaslased teadsid sellest. Aga tema ei teadnud. Mitte piiksugi. Ta oli sellega hakkama saanud.

Ta ei läinud tagasi oma kontorisse, vaid võttis vaba õhtupooliku ja läks koju. Ta veetis kogu aja laste kojutulekuni kodukontoris, mida ta Philiga jagas. Neil oli suur maja, üks suuremaid sellel tänaval. Kontor ja pererahva magamistuba olid esimesel korrusel. Teisel korrusel oli neli magamistuba – igale lapsele üks ja üks külalistele.

Kontoris oli sisseehitatud kirjutuslaud, mis kulges U-tähe kujuliselt piki kolme seina. Neil oli ühine lauaarvuti, kuid mõlemal oli oma sülearvuti, riiulid lae all, lisaks kaks suurt kappi, kummalgi oma, kus olid arhiivikapp ja riiulid.

Gerri teadis Phili salasõnu ja avas tema meilikonto. Aga kuna ta teadis mehe salasõnu, siis ei hoiaks too seal midagi, mida Gerri näha ei tohiks. Sellest hoolimata vaatas naine läbi kõik salvestatud failid ja kõik vanad meilid. Ei midagi, loomulikult ei olnud seal midagi. Kindlasti ei hoiaks ta isiklikke delikaatseid asju prokuröri kabinetis – see oli poliitiline ametikoht, avalikkuse pideva valvsa silma all.

Ta vaatas läbi kõik kaustad, mis mees koju oli toonud, kuid taipas peagi, et ei leia midagi. Seal ei ole mingeid tõendeid.

Kuid sellegipoolest ta teadis. Ta teadis.