Читать книгу Jõulud Neitsijõel. Neitsijõgi, 4. raamat - Robyn Carr - Страница 6

MARCIE Sullivan sõitis väikelinna sisse, kuuendasse väiksesse mägilinna sel päeval, ning leidis end vastamisi kuuse kaunistamisega. Paistis, et selle töö jaoks polnud piisavalt inimesi kokku tulnud – puu oli hiiglaslik.

Ta keeras laia verandaga suure palkmaja juurde, parkis oma Volkswageni ja tuli autost välja. Umbes kümne meetri kõrguse jõulupuu juures töötas kolm naist. Üks neist oli umbes Marcie vanune, pehmete pruunide juustega, ja ta hoidis käes avatud karpi, milles võisid ehk ehted olla. Üks naine oli vana, vetruvate valgete juuste ja mustade raamidega prillidega, osutades üles, nagu oleks keegi juhtimise tema kätte andnud, ning kolmas oli kaunis blond kõrge kolmnurkse redeli otsas.

Puu seisis palkmaja ja vana kinni löödud akende, kahe kõrge torni ja üheainsa säilinud mosaiikaknaga kiriku vahel; see kirik oli ilmselt omal ajal olnud kaunis ehitis.

Kuni Marcie kaunistamist jälgis, astus palkmajast verandale mees, peatus, vaatas üles ja vandus, siirdudes seejärel pikkade sammudega redeli juurde. „Ära liiguta. Ära hinga,“ ütles ta madala käskiva häälega. Ta ronis kiiresti üles, astudes üle ühe pulga, kuni ta blondi naise juurde jõudis. Seejärel libistas ta käe naisele ümber, rindade alla, kohta, mille all paistis olevat väike kumerus, mis andis aimu rasedusest, ja lausus: „Alla. Aeglaselt.“

„Jack!“ pahandas naine. „Jäta mind rahule!“

„Kui ma pean, siis tassin su alla. Redelilt maha, aeglaselt. Kohe.“

„Oh, jumala eest…“

„Kohe,“ ütles mees ühtlaselt, ägedalt.

Naine hakkas alla ronima, ühe pulga haaval, olles mehe suurte tugevate jalgade vahel, turvaliselt tema vastas. Kui nad alla jõudsid, pani naine käed puusa ja vaatas mehele otsa. „Ma teadsin täpselt, mida ma teen!“

„Kus su mõistus on? Mis siis, kui sa nii kõrgelt alla kukuksid?“

„See on suurepärane redel! Ma poleks kukkunud!“

„Sa oled hull ka? Sa võid vaielda palju tahad, aga ma ei luba sul sinu olukorras nii kõrge redeli otsa ronida,“ vastas mees, kes oli samuti käed puusa pannud. „Ma valvan sind kui vaja.“ Seejärel vaatas ta üle õla ülejäänud kahe naise poole.

„Ma ütlesin talle, et minu arvates see ei meeldiks sulle,“ ütles pruunide juustega naine abitult õlgu kehitades.

Jack silmitses valgepäist naist. „Mina ei sekku teiste pereellu. See on sinu probleem, mitte minu,“ vastas too ja lükkas oma suured prillid ninaseljal kõrgemale.

Ja Marcie tundis koduigatsust. Tohutut koduigatsust. Ta oli siin kandis alles mõne nädala ringi sõitnud, kuid tundis puudust perekondlikest nägelustest, väsitavatest probleemidest. Ta igatses oma sõbrannasid, tööd. Ta igatses kamandava vanema õe sekkumist, totakat nooremat venda ja tolle järjekordset varjuna kaasas liikuvat kallimat. Ta igatses oma kadunud abikaasa suurt, lõbusat ja kirglikku perekonda.

Ta polnud tänupühaks koju läinud – ta oli kartnud kasvõi päevaks või kahekski minna, sest pelgas, et tal ei õnnestuks end teist korda Erini haardest vabaks tõmmata. Kodu oli Chico, California, kõigest mõne tunni kaugusel, kuid mitte keegi – ei ta vend ega õde, ei Bobby perekond – ei pidanud tema tegu arukaks. Seega oli ta helistanud, valetanud ja öelnud, et tal on Iani kohta vihjeid ja et ta on mehe leidmisele lähedal. Iga kord, kui ta helistas, vähemalt ülepäeviti, rääkis ta, et jõuab aina lähemale, kuigi see tegelikult nii polnud. Kuid ta polnud valmis loobuma.

Kuid üks probleem paisus üha suuremaks – tal oli raha peaaegu otsas. Ta oli viimasel ajal maganud pigem autos kui motellides ning see muutus üha ebamugavamaks, sest temperatuur mägedes aina langes. Nüüd, kui käes oli detsembri algus, oli iga hetk lund oodata, samuti võis vihm muutuda lörtsiks ja see väike põrnikas võis raketina mäeküljelt alla libiseda.

Ta vihkas mõtet, et peab eesmärgini jõudmata koju tagasi minema. Kõige enam tahtis ta selle ära teha. Kui ta praegu edu ei saavuta, siis läheb ta koju vaid selleks, et veidi raha juurde teenida ja otsast alata. Ta ei saanud Ianile käega lüüa. Ega endale.

Nad kõik vaatasid teda. Ta lükkas oma pööraselt lokkis, taltsutamatud erkpunased juuksed närviliselt üle ühe õla.

„Ma… Ee… Ma võin sinna üles ronida, kui soovite. Ma ei karda kõrgusi ega midagi…“

„Sa ei pea redeli otsa ronima,“ vastas rase blond naine ja ta hääl oli märkimisväärselt pehmem. Ta naeratas armsalt.

„Ma lähen ise üles,“ ütles mees. „Või siis leian kellegi, kes selle neetud redeli otsa ronib, aga see pole sina.“

„Jack! Ole viisakas!“

Mees köhatas kurgu puhtaks. „Ära redeli pärast muretse,“ ütles ta rahulikumalt. „Kas saame sind kuidagi aidata?“

„Ma… Ah…“ Marcie astus neile lähemale. Ta tõmbas oma sulevesti põuest välja pildi ja ulatas selle mehele. „Ma otsin kedagi. Ta kadus silmist veidi enam kui kolm aastat tagasi, aga ma tean, et ta on kusagil siin. Nähtavasti käib ta oma kirjadel järel Fortuna postkontoris.”

Marcie ulatas mehele pildi. „Issand,“ ütles too.

„Kas tunned teda?“ küsis Marcie lootusrikkalt.

„Ei,“ vastas mees pead raputades. „Ei, ei tunne, ja see on imelik. See mees on merejalaväelane,“ ütles ta vormi kandva mehe pilti uurides. See oli Iani ametlik merejalaväekorpuse portree, millelt vaatas vastu nägus mees, habe aetud ja riietatud paraadvormi, lisaks müts ja medalid. „Ma ei suuda uskuda, et siit viiekümne miili raadiuses on merejalaväelane, kellest ma üldse midagi ei tea.“

„Ta võib seda fakti endale hoida – tal oli merejalaväekorpusega lõpus probleemne suhe. Nagu ma kuulnud olen…“

Mees vaatas talle uuesti otsa, nüüd juba palju õrnema ilmega. „Mina olen Jack Sheridan,“ ütles ta. „Minu naine, Mel. See on Paige,“ ütles ta noorema naise poole noogutades. „Ja Hope McCrea, linna uudishimutseja.“ Ta ulatas Marciele käe.

Marcie võttis selle vastu. „Marcie Sullivan,“ ütles ta.

„Miks sa seda merejalaväelast otsid?“ küsis Jack.

„Pikk lugu,“ vastas Marcie. „Ta oli mu kadunud abikaasa sõber. Ma olen kindel, et ta ei näe enam selline välja – tal oli vigastusi. Ta vasakul põsel jookseb arm, ja samal küljel puudub kulm. Ja tal on ilmselt habe. See oli tal siis, kui teda viimati nähti, umbes kolm või neli aastat tagasi.“

„Siin juba habemetest puudust ei ole,“ ütles Jack. „Metsane maa – siin muutuvad mehed mõnikord pisut karuseks.“

„Aga ta võib ka muus mõttes muutunud olla. Näiteks – ta on vanem. Ta on praegu kolmkümmend viis – see pilt on tehtud siis, kui ta oli kakskümmend kaheksa.“

„Sinu abikaasa sõber? Korpusest?“ küsis Jack üle.

„Jah,“ vastas Marcie. „Ma tahaksin ta leida. Sellepärast et – sest ta on kaua eemal olnud.“

Jack paistis mõtlevat, kuni ta pildil olevat nägu uuris. Mõnda aega valitses vaikus, enne kui ta ütles: „Tule baari. Söö midagi, võtad ehk ühe õlle, või mis iganes sulle meeldib. Räägi mulle temast natuke ja sellest, miks sa teda leida tahad. Kuidas see kõlab?“

„Baari?“ küsis Marcie ringi vaadates.

„See on grillbaar,“ sõnas Jack naeratades. „Toit ja jook. Me võime süüa ja rääkida.“

„Oh,“ vastas Marcie. Ta kõht urises vihaselt. Kell oli juba palju, umbes neli, ja ta polnud veel midagi söönud, kuid ta säästis raha bensiini jaoks ja leidis, et võib söömise veel pisut kauemaks unustada. Äkki õnnestub tal leida midagi väga, väga odavat, mille abil läbi ajada, näiteks päts eilset leiba, mida saaks süüa autos oleva poole purgi maapähklivõiga… seejärel otsiks ta parkimiseks turvalise koha ja sätiks end ööseks sisse. „Klaas vett oleks väga kena – ma olen juba mitu tundi ringi sõitnud, näidanud ta pilti kõigile, kes on nõus seda vaatama. Aga ma pole näljane.“

„Vett on meil palju,“ vastas Jack naeratusega. Ta pani käe Marcie õlale ja hakkas teda baari veranda poole juhatama, kuid peatus äkki. Ta tõmbas kulmud kipra. „Mine ees,“ ütles ta Marciele. „Ma olen kohe su selja taga.“

Marcie läks verandatrepist üles ja pööras end ümber, et näha, mida mees teha kavatseb. Jack koristas redelit ära, et ta rase naine ei saaks enam selle otsa ronida, seda ta tegi. See oli kokkupandav redel, millest sai teha nii madala kui kõrge kolmnurkse redeli, ja Jack lasi selle alla ja pani kokku, kuni sai selle ühe käega üles tõsta. See oli kokku panduna umbes kaks meetrit kõrge ja Jack tassis selle otse baari. Marcie kuulis ta naist mehe selja taga karjumas: „Sa oled kamandav tüütus! Millal ma olen mõista andnud, et luban sul end käsutada?“

Jack ei vastanud midagi, kuid ta muigas, nagu oleks naine teda äsja suudlusega kostitanud. „Hüppa siia üles,“ ütles ta Marciele ning osutas leti poole. „Ma tulen kohe tagasi.“ Ta kandis redeli baari tagaosas olevast uksest välja.

Marcie hingas sügavalt sisse ja mõtles: „Oh pagan – ma ei suuda neid lõhnu üle elada!“ Tema kõht tegi end taas kuuldavaks ja ta surus käe vastu kõhtu. Köögis levitas miski imelisi aroome – midagi pulbitsevat, rikkalikku, kuuma ja paksu, nagu liharikas maitsestatud supp; värske leib; midagi magusat ja šokolaadist.

Ja kui Jacki-nimeline mees tagasi tuli, oli tal käes kandik aurava kausiga. Ta tõstis kõik Marcie ette: tšilli, maisileib ja meevõi, väike kauss salatit. „Issand, ee, vabandust,“ ütles naine. „Tõesti, ma pole näljane…“

Jack lasi klaasi külma õlut täis ja Marcie suu hakkas vett jooksma. Õnneks ei ilastanud ta letile. Ta neelatas tugevalt. Tal oli umbes kolmkümmend dollarit ja ta ei tahtnud seda uhkele einele kulutada, mitte praegu, kui ta vajas iga senti bensiini jaoks, et need väikesed mägilinnad läbi sõita.

„Hästi, siis sööd vaid seda, mida soovid,“ ütles Jack. „Proovi lihtsalt. Ma näitasin pilti Jutlustajale, minu kokale. Ka tema pole seda meest näinud. Me uurime Mike’i käest samuti – ta on siin linnas politseinik ja sõidab tihti kõrvalistel teedel, lihtsalt selleks, et teada saada, kes seal elavad – ehk on tal mõni vihje. Nemad on samuti merejalaväelased.“

„Kus ma õieti olen?“ küsis Marcie.

„Neitsijõel,“ vastas Jack. „Rahvaarv kuussada kakskümmend seitse, viimase loenduse põhjal.“

„Ah, sellega saite kindlasti kaardile.“

„Tahaks loota – me oleme lausa metropol võrreldes paljude siinsete väikelinnadega. Proovi lihtsalt,“ noogutas ta kausi poole.

Marcie käsi värises veidi, kui ta lusika kätte võttis ja proovis üht parimat tšillit, mida ta kunagi söönud oli. See sulas tema suus ja ta lausa ohkas.

„See on tehtud hirvelihaga,“ ütles Jack. „Me saime paari kuu eest kätte toreda isahirve ja kui see juhtub, siis sööme maailma parimat tšillit, hautist, burgereid ja vorste, mitu kuud.“ Ta patsutas suurt vinnutatud liha purki, mis letil seisis. „Jutlustaja teeb lisaks ka uskumatut vinnutatud hirveliha.“

Marcie silmad läksid vesiseks – toit oli nii hea. Hoolimata kõigist Erinile ja Drew’le antud lubadustest polnud ta korralikult söönud ega ettevaatlik olnud, hoides toidu pealt kokku ja magades autos. Kui Erin näeks, kuidas teksapüksid ta saledal kehal ripuvad, oleks suurt pahandust oodata.

„Kas räägid mulle natuke sellest mehest, ampsude vahel?“ küsis Jack.

Oh, põrgusse, mõtles Marcie. Ta polnud juba mitu päeva korralikku sooja toitu söönud ja kui tal kord raha otsa saab, pole tal enam muud valikut kui koju minna. Ta peab lihtsalt veidi sellest rahast kulutama, lahkuma mägedest ehk päev varem, kui ta tahtnud oli. Ta pidi ju sööma, jumala eest! Ta ei saanud ometi meest ilma toiduta jahtida!

Ta võttis paar kiiret ampsu, et suruda maha kõige hullem oma pöörasest näljast, loputades need alla lonksu jääkülma õllega. See oli taevalik, lihtsalt taevalik. „Tema nimi on Ian Buchanan. Me oleme samast linnast pärit, aga me ei tundnud üksteist lastena, kuigi Chico on väike – kõigest viiskümmend tuhat inimest. Ian on meist kaheksa aastat vanem. Oli. Minu abikaasa ja mina, me kasvasime koos üles, käisime koos keskkoolis ja abiellusime väga noorelt, üheksateistaastaselt. Bobby läks kohe pärast kooli merejalaväekorpusesse.“

„Mina ka,“ ütles Jack. „Olin seal kakskümmend aastat. Mis su abikaasa nimi oli?“

„Bobby Sullivan. Robert Wilson Sullivan. Ega sa juhuslikult…?“

„Ma ei mäleta Bobby Sullivani ega Ian Buchananit. Kas sul abikaasast pilti on?“

Marcie pistis käe vestitaskusse ja tõmbas välja rahakoti, avas selle ja keeras Jacki poole. Läbipaistvates kiletaskutes oli mitmeid pilte. Ta sõi, kuni Jack neid vaatas – üheksateistaastaste pulmafoto, Bobby ametlik merejalaväekorpuse portree – nägus noor mees, ilus mees. Oli paar igapäevast võtet, mis kujutasid Bobby tugevat profiili, võimsaid õlgu ja käsivarsi, ja siis viimane – Bobby, peaaegu tundmatuseni muutunud, kõhn, vaevatud, kahvatu, silmad avatud, kuid pilk fookustamata, üles tõstetud haiglavoodis, Marcie tema kõrval istumas, ta pead oma õlale toetamas, naeratamas.

Jack tõstis pilgu fotodelt ja vaatas teda tõsiselt. Marcie pani lusika tšilli sisse ja patsutas salvrätikuga huuli. „Ta läks esimese lainega Iraaki,“ ütles Marcie. „Ta oli kakskümmend kaks. Kakskümmend kolm, kui haavata sai. Seljaajuvigastus ja ajukahjustus. Ta elas nii rohkem kui kolm aastat.“

„Ahh, lapsuke,“ ütles Jack, kelle tugev hääl kõlas nõrgana. „See pidi olema kohutavalt raske…“

Marcie pilgutas mõned korrad, kuid ta ei hakanud nutma. Jah, oli aegu, mil see oli kohutav, aegu, mil see oli südantlõhestav, isegi aegu, mil ta põlgas kogu hingest koormat, mille merejalaväekorpus nii noores vanuses tema õlgadele oli pannud. Oli ka aegu, mil ta oli lebanud Bobby kõrval voodis, tõmmanud mehe oma käte vahele, surunud huuled ta põse vastu ja lihtsalt hoidnud teda, meenutades. „Jah, mõnikord,“ vastas ta. „Me saame hakkama. Mul oli palju tuge. Minu ja tema perekond. Ma polnud selles olukorras täiesti üksi.“ Ta neelatas. „Tal ei paistnud valusid olevat.“

„Millal ta suri?“ küsis Jack.

„Peaaegu aasta aega tagasi, vahetult enne jõule. Vaikselt. Väga vaikselt.“

„Minu kaastunne,“ ütles Jack.

„Aitäh. Ta teenis koos Ianiga. Ian oli tema seersant. Bobby armastas teda. Ta kirjutas mulle temast pidevalt, nimetas teda korpuse parimaks seersandiks. Neist said peaaegu kohe head sõbrad. Ian oli selline juht, kes oli oma meeste kõrval. Bobby oli nii õnnelik, kui selgus, et Ian oli meie kodulinnast pärit. Neist pidid igaveseks sõbrad saama, veel kaua pärast korpusest lahkumist.“

„Ka mina läksin kohe Iraaki. Läksin samuti esimesel korral. Ma olin ilmselt samal ajal seal. Fallujah’s.“

„Hmm. Seal see juhtuski.“

Jack raputas pead. „Mul on nii pagana kahju.“ Ta libistas rahakoti tagasi. „Kas sa selle pärast Buchananit otsidki? Et talle öelda?“

„Ta võib juba teada – ma kirjutasin talle palju. Tema nimele Fortuna postkontorisse. Kirjad ei tulnud tagasi, seega ma eeldan, et ta käis neil järel.“

Jacki kulm oli uudishimulikult kipras.

„Ma ei tea, mis Ianiga juhtus. Kohe pärast seda, kui Bobby viga sai, kui ta oli haiglas esmalt Saksamaal ja seejärel Washington D.C.-s Walter Reedis, kirjutasin Ianile ja ta vastas mu kirjadele. Ta tahtis kuulda Bobby seisundi kohta ja sellest, kuidas ma vastu pean. Ma ootasin ta kirju – ma nägin seda, mida Bobby nägi. Ma tundsin end Bobby kirjade tõttu Ianiga lähedasena, ning kui me omavahel kirjutama hakkasime ja ma teda tundma õppisin, hakkas ta ka mulle sõbrana tunduma. Ma ei oska seda selgitada – need olid vaid kirjad. Enamasti Bobby kohta. Aga ma usun, et mul õnnestus temaga lähedaseks saada…“

„Paljud sõjaväelased kiinduvad kirjasõpradesse,“ ütles Jack. „Eriti kui nad sellistes eraldatud kohtades viibivad.“

„Noh, pole ainsatki märki, et Ian oleks end mulle lähedasena tundnud, aga mina pidasin teda küll lähedaseks. Seejärel naasis ta Iraagist, käis meid korra vaatamas ja lahkus üsna pea pärast seda merejalaväest. Ta kadus silmist ega naasnud Chicosse. Tal oli pärast Iraagist lahkumist korpuses probleeme. Ma ei tea üksikasju, kuid ta isa oli uskunud, et ta jääb merejalaväkke karjääri tegema, ometi lahkus ta esimesel võimalusel, kohe pärast väga raskeid aegu.“ Ta huulilt pääses kurb naerupahvak. „Ta ei helistanud ega kirjutanud enam kunagi. Ta jättis oma tüdruku maha, läks isaga tülli ja lahkus. Umbes aasta hiljem sain teada, et ta elab metsas nagu vana erak.“

„Kuidas sa tead, et ta metsas on?“

„Chicos on sõjaveteranide polikliinik, kus ma end Bobby tõttu üsna mugavalt tundsin. Mõned inimesed seal teadsid, et ma tahan Ianiga kontakti saada. Ma olen kindel, et nad poleks tohtinud mulle midagi rääkida, aga veteranid – nad on üksteisele kõigiti abiks. Tuleb välja, et Ian ilmus ühe korra kliinikusse – see pidi olema talle lähim asutus. Ta ütles, et tal pole aadressi, kuna ta elab metsas ja talle lähim linn on Fortuna, ning et kõik veteranide blanketid ja muu sellise võib talle sinna postkontorisse nõudmiseni saata. Ta oli endale puude lõhkumisega viga teinud ja vajas õmblusi, teetanusesüsti ja antibiootikume. Ta oli seal – kus meie olime, kus ta isa oli – ja ta isegi ei helistanud, et öelda, et temaga on kõik korras, või küsida, kuidas Bobbyl läheb. See lihtsalt ei tundu selle mehe moodi, keda abikaasa mulle kirjeldanud oli. Mehe moodi, keda ma olin tundma õppinud.“

Jack vaikis hetke ja Marcie sõi veel mõned ampsud. Ta määris maisileivale võid ja kugistas pool sellest alla, mis reetis, et ta siiski oli näljane.

„Pärast seda hakkasin Fortunasse kirju saatma, aga ta ei vastanud. Ma arvan, et kirjutasin talle rohkem enda kui tema pärast, ja ma kujutasin ette, kuidas ta neid loeb, aga… ma palusin tal mulle vastaja kulul helistada, kuid ei ole temast midagi kuulnud.“

„Ja sa otsid teda?“ ütles Jack lõpuks.

„Ma leian ta üles,“ kinnitas Marcie. „Ma pean teadma, kas temaga on kõik korras. Olen sellele palju mõelnud – nii palju kui mina tean, võis ta Iraagist suurte probleemidega tagasi tulla, ehk mitte nii silmanähtavatega nagu Bobby puhul. Ma süüdistaksin sellisel juhul tema abita jätmises merejalaväekorpust.“

„Nojah, sul on õigus – kui ta abi vajas, siis nad oleksid pidanud aitama. Aga proovi korpuse suhtes mitte liiga karm olla. See on keeruline – sa treenid merejalaväelase kartmatuks ja ootad siis, et ta tuleks abi paluma? See pole loogiline. Kui ma välja mõtlen, kuidas nad selle olukorra lahendada saaksid, siis kirjutan osariigi osakonda.“

„Ikkagi…“

„Võib ka olla, et ta valis endale sobiva elustiili. Mina otsisin pärast korpusest lahkumist vaikset kohta, kus jahil käia ja kala püüda, ja leidsin Neitsijõe. Ka mina redutasin mõnda aega.“

„Kas sa katkestasid suhted perekonnaga?“ küsis Marcie üht kuldpruuni kulmu kergitades. „Keeldusid kirjadele vastamast?“

Jack polnud toona pidevas kontaktis mitte ainult oma perega, vaid ka rühmakaaslastega. Ja ta pidas sellest lugu. „Ei. Sinu jutus on iva.“

„Ma leian ta. Mõned asjad tuleb lahendada. Lõpetada. Mõistad?“

„Kuula, mis siis, kui temaga pole kõik korras?“ uuris Jack, toetades mõlemad käed letile ja silmitsedes Marciet hoolikalt. Pingsalt. „Mis siis, kui ta on pisut segi või midagi sellist? Isegi ohtlik?“

„Tal on siiski isa, kes jääb vanemaks ega tunne end hästi. Neil kahel on probleeme. Härra Buchanan on kangekaelne, tujukas vanamees, aga ma võin kihla vedada, et selle kõva kesta all tahab ta lihtsalt oma poega tagasi, milline ta ka poleks. Mina tahaksin.“ Ta hakkas salatit sööma.

„Ma mõistan seda,“ ütles Jack. „Aga mis siis, kui ta on sulle ohtlik?“

Marcie turtsatas. „See on vist võimalik, aga ma kahtlen selles,“ ütles ta. „Olen politseijaoskonnas käinud, šerifi juures ja igas bensiinijaamas, ehituspoes ja baaris – tal pole karistusi ja keegi ei tunne teda. Kui ta ohtlik oleks, siis oleks ta ilmselt juba tähelepanu tõmmanud, kas sa ei arva? Ta on ilmselt lihtsalt pahur, vaevatud, muretsev merejalaväelane, kes arvab, et lahkumine on parem kui oma koormaga tegelemine. Ja ta eksib.“

„Kas tahaksid selle üle veel mõelda?“ küsis Jack. „Sõja tõttu vaevatud merejalaväelastel on palju salapäraseid põhjuseid seda teed minna, sel moel kaduda. Võib olla, et ta tahaks unustada ja sinu nägemine teeb kõik lihtsalt hullemaks.“

„Sina oled sõjas käinud, sa peaksid sellest midagi teadma…“

„Oh, kuidas veel, nagu mu naine ütleks. Ma olen oma taaka kaasas tassinud, mul on olnud paar probleemi posttraumaatilise stressihäirega. Õnneks on mul palju tuge.“

„Ta on alles kolmkümmend viis, tal on veel küllalt aega, et otsast alata, leppida kõigiga, kellest ta on võõrdunud, saada üle traumast, mis ta Bobbyga juhtunu tõttu sai. Ta isa võis olla ehk veidi vihane, kui nad tülitsesid, aga see vana mees armastab siiski oma poega. Ma olen selles kindel.“ Ta võttis lonksu õlut ja ütles vaikselt: „Ma võiksin rahast ilma jääda, aga ma veaksin selle peale kihla.“

„Miks isa siis ei proovi teda leida?“ küsis Jack.

„Miks keegi seda pole proovinud? Ta endine kihlatu vihkab teda, sest ta jäeti maha, ta isa on seitsekümmend üks ja haige. Lesk, kibestunud, kangekaelne. Aga isegi kui selles suhtes midagi ei parane, siis ma saaksin Bobby parimat sõpra jälle tundma õppida. Me kirjutasime vaid mõned kuud, aga ma arvasin, et tundsin teda. Ja ta oli armas. See kõlab tobedalt – tema käekiri oli tugev ja kena, ta kirjutas lahkeid ja tundlikke asju. Ma tunnen pisut, nagu oleksin sõbra kaotanud ja…“ Ta naeratas Jackile. „Pealegi, keegi pole nii sihikindel kui mina.“

„Ja miks see nii on? Miks sa nii sihikindel oled?“

Marcie vaatas maha. „Ma ei saa edasi liikuda enne, kui tean, miks mees, keda mu abikaasa kõige rohkem armastas ja imetles, sel moel kadus. Meid sel moel eiras. Peitis end metsa, katkestades suhted perekonna ja sõpradega. Tõesti – see ongi kõige hullumeelsem. Ma pean selle põhjust teadma. Ma tahan olla kindel, et temaga on kõik korras. Siis jätan selle.“ Ta tõstis pilgu. „Siis saame ehk kõik eluga edasi minna.“

Jack pidi talle paratamatult naeratama; see naine teab, mida tahab. Ta vaatas, kuidas Marcie viimase salati suhu kühveldas. „Šokolaadikooki?“ küsis ta. „See võtab sul jalad alt.“

„Ei, aitäh. See oli hea.“ Marcie rahakott lebas endiselt letil. Ta tühjendas õlleklaasi ja hakkas siis rahatähti lugema. „Kui palju ma võlgnen?“

„Sa teed nalja? Sa lähed metsa, et leida üks mu kaasvõitlejatest, ja arvad, et ma võtaksin su raha vastu? Pagan, ma pakuks sulle oma abi, aga nagu sa näed – ma ei saa Melindat hetkekski üksi jätta. See tähendaks pahandusi. Ei, ma pakun sulle rõõmuga einet. Millal iganes soovid. Käi siit regulaarselt läbi, söö kõht täis, anna meile teada, kui midagi… kedagi leiad. See meeldiks meile kõigile. Siin on terve kamp merejalaväelasi Fallujah’st.“

„Miks merejalaväelased siin on?“

„Kullake, nad on kõikjal.“ Jack muigas. „Kui ma selle baari avasin, siis hakkas suur osa minu vanast rühmast siin kalal ja jahil käima. Paaril neist polnud paremat teha ja nad kolisid siia. Tõesti, me püüame omade eest hoolitseda. Kõik ühe eest,“ lisas ta.

Marcie sulges rahakoti ja naeratas talle, kiindunult, tänulikult. Ta oli õppinud, et pakutav abi tuleb vastu võtta. „Sel juhul võtan kooki,“ ütles ta.

„Ja kohvi?“ küsis Jack.

„Oh jumal, jah, kohvi,“ vastas Marcie tänulikkusest peaaegu ohates. Külm õlu, tass head kuuma kohvi – kaks tema suurimat nõrkust.

„Parim kohv, mida sa maitsnud oled,“ ütles Jack kruusi täis valades. Kui Marcie ette oli pandud suur tükk kooki, küsis Jack: „Mis plaanid sul on, kui sa ta leiad?“

„Ta oli Bobby vastu hirmus hea – ma tahaksin teda lihtsalt tänada. Temaga rääkida. Teda uuesti tundma õppida nagu varem. Mul on talle midagi Bobby asjade hulgast anda. Ma kavatsen küsida, mis juhtus, vaadata, kas ma saan teda praegu kuidagi aidata. Ehk oleme mõlemad õnnelikumad, kui selle kõik ära teeme. Ta pole ilmselgelt edasi liikunud ja minul on vaja pisut enamat, et see lugu lõppenuks lugeda. Kas poleks tore, kui me mõlemad seda teha saaksime? Ahh, ma ei tea, Jack. Vabadus? Vabadus minevik seljataha jätta?“

Jacki kulmud kerkisid. „Ja kui ta ei taha rääkida?“

Marcie pani suure kahvlitäie sametist rikkalikku šokolaadikooki suhu, tõmmates hammaste ja huultega kahvlilt kreemi. Ta sulges põgusaks luksuslikuks hetkeks silmad. Seejärel naeratas ta Jack Sheridanile ja ütles: „Siis olen ta suurim painaja, kuni ta aru pähe võtab. Ma ei anna alla.“

Enne kui Marcie kohvi lõpuni jõudis juua, astus kõrvaluksest baari nägus latiino. Mehe ilme oli pahur ja tal oli käes kataloog. „Su naine pani mind täiuslikku kuuse tipukaunistust otsima,“ ütles ta Jackile. „Kelle mõte see õieti oli?“

„Ma usun, et sinu,“ vastas Jack. „Ja ära mulle kurda – seda puud pole võimalik ilma tõstukita kaunistada. Ma pean selle rentima enne, kui Mel tippu ronimiseks köisi ja rihmarattaid kasutab. Mike, saa tuttavaks Marciega – Marcie, ütle tere Mike Valenzuelale.“

„Rõõm tutvuda,“ ütles Marcie kätt välja sirutades.

Mike võttis selle naeratades vastu ja ütles: „Rõõm on minupoolne. See oli tema mõte – suur puu. Tahtis naisele muljet avaldada. Mel küsis suurt puud – Jack lasi meil terve päeva mägedes seigelda, kuni ta leidis kõige suurema puu, mille saime ühes tükis maha võtta.“

Jack, kes tundis õige pisut piinlikkust, katkestas Mike’i jutu. „Marcie otsib merejalaväelast, kes pärast Iraaki teenistusest lahkus. Näita talle pilti, Marcie.“

Marcie tõmbas selle uuesti välja ja selgitas jällegi võimalikke muutusi mehe välimuses pärast selle pildi tegemist.

„Ma ei tunne teda,“ ütles Mike.

„Aga ta võib nii erinev olla…“

„Ma ei tunne neid silmi,“ ütles Mike.

Marcie ohkas raskelt. „On sul soovitusi, kust ma otsida võiksin?“

„Noh,“ hakkas Mike lõuga kratsima. „Ma pole teda näinud, aga see ei tähenda, et keegi poleks teda näinud. Mägedes on palju inimesi, kes on seal aastaid olnud, ja nad pole eriti seltsivad – ehk on keegi neist teda näinud.“

„Kas sa oskad mulle öelda, kuhu minna?“ küsis Marcie.

„Ma võin sulle paar teejuhist anda,“ arvas Mike. „Mis veelgi tähtsam, ma tahaksin sulle rääkida kohtadest, kust eemale tuleb hoida – mägedes on illegaalseid kasvatajaid, kes muutuvad oma territooriumi suhtes väga kaitsvaks. Väga ebasõbralikud. Mõnikord on neil oma valdusesse varjatud lõksud üles pandud.“ Ta võttis leti alt välja suure salvräti ja tõmbas sellele kriipsu. „Siin on maantee 36…“ Kümne minutiga oli ta joonistanud kaardi umbes poole tosina metsamajaga mägedes, kus inimesed elasid – inimesed, kes võivad ehk olla Ian Buchananit näinud. Lisaks pani ta kirja kolm asukohta, mida vältida.

Metsamajad, mis Mike kaardil X-iga märgistas, asusid mahajäetud palgiveoteedel, mõned neist aia taga, puude ja põõsaste vahel peidus, nii et neid oli võimatu maanteelt näha. Suure osa mägedes asuvatest valdustest oli valitsus kasutusse andnud metsaraie tegemiseks. Kui valduses oli raie tehtud, pidi omanik ootama kolmkümmend kuni viiskümmend aastat, et uut raiet teha. See muutus alaks, mis oli täis tammesid, maasikapuid, noori kuuski ja mände, mis olid viisteist kuni kaheksateist meetrit kõrged – tõeliselt kaunid, ent raie jaoks liiga noored.

„Ma olen seal ringi sõitnud, lihtsalt piirkonnaga tutvumiseks, et teada, kes seal elavad. Seal on paar vana meest, kes elavad üksi keset metsa, ja paar vana lesknaist. On üks või kaks paari, isegi viieliikmeline perekond. Aga ühtegi kolmekümne viie aastast vallalist meest mitte.“

„Võib-olla ta pole enam vallaline.“

Mike raputas pead. „Ma olen üsna kindel, et selles vanuserühmas pole seal kedagi; mitte selliste silmadega. Isegi habemega mitte.“

„Usu teda,“ ütles Jack. „Ta oli varem päris politseinik Los Angelese politseijaoskonnas, enne kui temast sai külavõmm linnas, kus pole peaaegu üldse kuritegusid.“

„Kena,“ arvas Marcie. „Ei mingeid kuritegusid ja suur puu. Kas ma saan õigesti aru, et teil pole varem nii suurt jõulupuud olnud?“

Mõlemad mehed hakkasid naerma. „Kaheksa meetrit,“ ütles Jack. „Me pidasime ennast nii mehelikeks, et sellise suure leidsime, kuni olime selle maha võtnud ja oleksime peaaegu pidanud suure veoki rentima, et see linna tuua. Me sidusime oksad kõvasti kinni ja lohistasime seda auto järel. Ja see polnud keeruline osa. Selle püsti panemine võttis terve päeva.“

„Kaks päeva,“ parandas teda Mike. „Me ärkasime järgmisel päeval ja see oli tänaval pikali. Pagana ime, et see baari peale ei kukkunud ja katust ei lömastanud.“

Marcie naeris. „Miks nüüd? Kas püüad naisele muljet avaldada?“

„Ei. Nüüd oli õige aeg. Me kaotasime just ühe oma kaaslase Iraagis ja üks kohalikest poistest – väga tähtis – läks korpusesse. Me mõtlesime, et oleks tore püstitada sümbol, monument meestele ja naistele, kes teenistuses on. Ma usun, et järgmisel aastal otsime pisut väiksema sümboli. Odavama, mis nii palju närve ei riku. Aga ma sõidan Eurekasse ja rendin sealt tõstuki ja teen selle ära. Melinda ja teised naised on palju vaeva näinud, et sellest täiuslik puu teha.“

„See on päris vägev puu,“ sõnas Marcie pisut melanhoolseks muutudes. Ta tahtis väga Iani enne jõule leida. Mingil põhjusel tundus see äärmiselt oluline.

Kui ta lahkus, oli päike madalale vajunud ja baar hakkas kohalikest täituma. Oli juba liiga pime, et metsa seiklema minna ja vaadata üle metsamajad, millest Mike talle rääkinud oli. Oli aeg leida koht, kuhu ööseks parkida, midagi turvalist, mis ei jääks liiga kaugele bensiinijaamast, kus tal oli tavaks teha oma hommikurituaalid, milleks olid pissimine ning näo ja hammaste pesemine. Ta alustab hommikul jälle, kuigi ta polnud Iani leidmise suhtes eriti optimistlik. Ta oli nii palju kordi pettuma pidanud. Hetkel oli ta otsingutega punktis, kus võimalikult paljude kohtade välistamine oli sama tähtis kui täistabamuse saamine.

Kuid enne auto juurde minemist lähenes ta puule, mis oli umbes kolme ja poole meetri kõrguseni kaunistatud. Ta astus lähemale ja silmitses ehteid. Punaste, valgete ja siniste kuulide ning kuldsete tähekeste vahel olid embleemid – sellised, mida kantakse vormiriietusel – mitmesugustelt merejalaväe- ja muudelt sõjaväeosadelt. Ta puudutas ühte neist aupaklikult; esimene pataljon, merejalaväe kaheksas kompanii; teine pataljon, merejalaväe kümnes rügement; esimene merejalaväe erioperatsioonide pataljon, kõik lamineeritud, et neid ilmastiku eest kaitsta. Õhuväedeviis, täpsuslaskurite jagu, neljakümne esimene jalaväepataljon. Tema kurgus pitsitas, silmad muutusid uduseks.

Just seetõttu oli ta otsustanud Ian Buchanani leida – sest need mehed ei unustanud iial, ei lahkunud iial. Pidi olema väga mõjuv põhjus, miks Ian jättis oma sõjaväekaaslased, korpuse, perekonna, linna. Sa ei päästa kamraadi elu selleks, et teda pärast eirata. Ian Buchananile anti nii Pronkstäht kui Purpursüda selle eest, et ta kandis Bobby täpsuslaskurite tule alt meditsiinilise transpordi kopterini. Ta sai kaks kuuli ja läks edasi. Ta polnud mees, kes annaks alla. Miks siis? Miks nüüd alla anda?