Читать книгу Teekond uute võimalusteni. Neitsijõgi, 5. raamat - Robyn Carr - Страница 6

Vanessa Rutledge seisis abikaasa haual, mantlihõlmad karge märtsituule eest tihedalt kokku tõmmatud ja punased juuksed tuules lehvimas. „Ma tean, et mu palve kõlab veidralt, aga ma ei oska kellegi teise poole pöörduda. Matt, sa tead, et ma armastan sind ja jään alati armastama. Oma poja näos näen iga päev sind. Aga kullake, ühel päeval hakkan ma jälle armastama ja vajan selleks sinu õnnistust. Kui see on olemas, siis soovin, et annaksid minu tulevasele mehele väikese tõuke. Anna talle mõista, et olen valmis. Palun? Ütle talle, et ta on midagi märksa enamat kui...“

„Vanessa!“

Vanessa isa seisis majatagusel trepimademel ja hoidis beebit endast eemal, justkui oleks too tema ülikonna täis kakanud. Oli viimane aeg teele asuda. Väike Matt oli sündinud kuus nädalat tagasi ja täna hommikul pidid nad minema ämmaemand Mel Sheridani juurde esimesele sünnitusjärgsele läbivaatusele. Vanessa isa erukindral Walt Booth pidi nad kohale sõidutama ja valvama last, kuni Vanessat läbi vaadatakse.

„Kohe tulen, isa!“ hõikas Vanessa ja vaatas uuesti haua poole. „Räägime sellest hiljem pikemalt,“ lausus ta hauakivile. Ta saatis hauale pika õhusuudluse ja tõttas künkast alla, möödudes tallist, kuni jõudis maja juurde.

Viimane koht, kuhu Vanessa oli arvanud end sattuvat, oli tilluke kuuesaja elanikuga mägilinnake. Kui tema isa oli paar aastat enne erruminekut siin kinnisvara välja valinud, olid Vanessa ja Matt seda vaatama tulnud. Matt armus majasse otsekohe. „Kui ma suren,“ oli mees öelnud, „siis mata mind sellele väikesele künkale, tolle puu alla.“

„Jäta järele!“ oli Vanessa naernud ja mehele vastu käsivart laksanud. Kumbki polnud aimanud, kui prohvetlikud need sõnad tegelikult olid.

Kunagi ammu, aastaid enne Mattiga kohtumist oli Vanni kujutlenud end vaimusilmas mõjuvõimsa uudisteankruna, rakendamas oma kommunikatsioonialast haridust. Ta oli otsustanud võtta ühe vaba aasta, enne kui alustab karjääri, kus tuleb teha kaheksakümnetunniseid töönädalaid, ja läinud hetkeimpulsi ajel stjuardessiks. Ühest aastast oli saanud viis, sest ta armastas oma tööd, reisimist ja inimesi. Ta töötas ikka veel lennufirmas, kui Matt Iraaki sõitis. Üksindus ja paisuv kõht olid sundinud teda Neitsijõele kolima. Ta oli arvanud, et see on ajutine – ta sünnitab lapse ja ootab ära, millal abikaasa naaseb sõjast, et siis järgmisi kohustusi täitma asuda. Kuid selle asemel toodi Matt siia väikesele künkale, mille otsas kasvas puu.

Vanessa ei nutnud enam nii palju, ehkki ta igatses oma abikaasat. Igatses tema naeru ja pikki hilisõhtusi jutuajamisi. Igatses kedagi, kes teda kallistaks ja temaga sosinal kõneleks.

Walt oli mähkmekoti õlale riputanud ja suundus auto poole. „Vanessa, sa räägid liiga palju hauaga. Me peaksime ta mujale ümber paigutama. Vaateulatusest välja.“

„Oh jumal,“ kostis Vanessa, kergitas uudishimulikult kulmu ja tema suunurk tuksatas. „Ega Matt ometi kurda, et ma teda tüütan?“

„See ei ole naljakas,“ vastas isa.

„Sa muretsed liiga palju,“ ütles Vanessa isale ja võttis lapse, et ta turvahälli kinnitada. „Ma ei podise niisama. On asju, mida ei peaks kuulma keegi peale Matti. Ja tead, ta on mul kogu aeg käepärast...“

„Vanessa, jumala eest!“ Isa tõmbas hinge. „Sa peaksid endale sõbratarid leidma.“

Vanessa puhkes naerma. „Mul on palju sõbratare.“ Tal oli lendamise ajast palju sõbrannasid ja ehkki nad ei elanud lähestikku, käidi tal meelsasti külas ja hoiti ühendust, nii et tal oli võimalus rääkida Mattist, leinast, beebist ja taastumisest. „Sul on kindlasti hea meel teada, et nädalavahetusel tuleb mulle Nikki külla,“ ütles ta. „Sõbratar.“

Walt ronis juhiistmele. „Me oleme Nikkit viimasel ajal palju näinud. Üks kahest, kas ta ei suuda vastsündinust eemale hoida või ei lähe tal selle... noh, sellega... kõige paremini.“ Walt ei olnud võimeline lauset lõpetama.

„Ta ei suuda vastsündinust eemale hoida ja Craigiga läheb ka halvasti. Aiman, et nad lähevad peatselt lahku,“ kostis Vanessa.

„See tüüp pole mulle kunagi meeldinud,“ mühatas Walt.

„Ta ei meeldi kellelegi. Ta on täielik tõbras,“ leidis Vanni. Tema parim sõbratar, kes oli ääretult armas inimene ning ihkas peret ja lapsi, oli vangis suhtes, mis oli juba aastate eest liiva jooksnud, ning oli peaaegu niisama üksildane kui Vanni.

Vannil oli peale stjuardesside teisigi sõpru. Ta oli saanud lähedaseks mõne kohaliku naisega: oma ämmaemanda Mel Sheridaniga, Paige’iga, kes töötas koos oma abikaasaga linna ainukeses grillbaaris, ja Meli meheõe Briega. Kuid siiski oli jututeemasid, mida mõistnuks ainult Matt.

Kui elad Neitsijõe-taolises paigas, kus arst võtab patsiente vastu ainult kolmapäeviti, siis võib üpris kindel olla, et keegi ei raiska aega. Ja Mel seisiski vastuvõturuumis ning ootas nende saabumist. Tulijaid nähes lõi ta näost särama ja küünitas beebi järele. „Oiii, tule siia!“ nurrus ta. „Las ma vaatan sind!“ Mel kergitas last, justkui kaaluks teda, seejärel kahmas ta tugevasti kaissu. „Ta näeb hea välja, Vanni. Rinnapiim on ta mõnusalt pontsakaks teinud.“ Mel vaatas Waltile otsa. „Ja kuidas vanaisal läheb?“

„Vanaisa tahaks rohkem und saada,“ torises Walt.

Vanessa krimpsutas nägu. „Tal pole mingit põhjust öösel tõusta. Imetamisel pole temast vähimatki abi.“

„Ma lihtsalt ärkan, muud midagi. Ja kui mina ja Vanni oleme ärkvel, siis loomulikult ma uurin, kas tal on midagi vaja.“

Mel naeratas talle. „Vaat kui hea vanaisa,“ kiitis ta „Küll lapsuke hakkab varsti hommikuni magama.“

„Mis vanuses David õhtust hommikuni magas?“ küsis Vanni Meli üheaastase lapse kohta.

„Sa mõtled esimest või viimast korda?“ küsis Mel vastu. „Parem ära küsi – meid kimbutavad kroonilised uneprobleemid. Ja nüüd lubab Jack teda meie voodisse. Kuula mind – sellest tasub hoiduda!“

Vanessa piidles Meli kasvavat kõhtu. David oli äsja saanud aastaseks ja teine laps pidi perre sündima maikuus. „Loodetavasti on teil väga suur voodi,“ märkis ta.

„Meil on ruumi küllaga, kui ma Jacki voodist välja ajan. Lähme ja viskame Mattiele pilgu peale, teen talle ka süstid ära.“ Mel viis lapse läbivaatustuppa ja Vanessa järgnes talle.

Mel oli aidanud väikese Matti ilmale Vanessa magamistoas ning kahe naise side oli muutunud sügavaks ja tugevaks. Üsna kiiresti selgus, et beebi kehakaal on täpselt paras ja tervis suurepärane. „Viin ta välja Walti juurde. Sina võiksid samal ajal kitli selga tõmmata, eks?“

„Tänan,“ kostis Vanni.

Mõne minuti pärast oli Mel tagasi. „Su isa viis lapse Jacki juurde kohvi jooma. Ja ma oletan, et ka mehiseid sõprussidemeid looma.“

Vanni oli roninud läbivaatuslauale, kus Mel kontrollis tema südant, vererõhku ja alakeha. „Kõik näeb hea välja. Sul oli imeline sünnitus, Vanni – oled suurepärases vormis. Ja ah sa mait, kui kiiresti sa lisakilodest vabanesid! Eks ole rinnaga toitmine imeline?“

„Ma ei mahu veel oma vanadesse teksadesse.“

„Kindlasti juhtub see varsti. Ole hea ja tõuse istuli.“ Mel ulatas Vannile käe. „Kas peaksime millestki rääkima?“

„Paljudest asjadest. Kas ma tohin sult midagi isiklikku küsida?“

„Seda võid alati teha,“ vastas Mel samal ajal, kui ta märkmeid tegi.

„Ma tean, et enne Jackiga abiellumist olid sa lesk...“

Mel katkestas kirjutamise. Ta sulges ravikaardi ja naeratas Vannile kaastundlikult. „Olen oodanud, millal see jutuks tuleb,“ tunnistas ta.

„Kui kaua see aega võttis?“ küsis Vanni ja Mel sai täpselt aru, millele sõbratar viitab.

„Ma kohtusin Jackiga üheksa kuud pärast oma mehe surma. Me abiellusime kuus kuud hiljem. Kui arutad seda teemat linnakrooniku ja klatšimooridega, saad teada, et olin sel ajal vähemalt kolmandat kuud rase. Pigem neljandat.“

„Kas meie linnal on kroonik?“

„Umbes kuussada tükki,“ kostis Mel naerdes. „Kui tahad midagi saladuses hoida, siis koli kuhugi mujale.“

„Matt hukkus alles mõni kuu tagasi, aga ta on olnud ära peaaegu aasta... Mel, see polnud ärireis. Ta oli lahingus ja me ei suhelnud omavahel. Rääkisime kokku umbes kolm korda ja ühel korral nägin tema nägu veebikaameras. Tema kirjad olid lühikesed ja neid tuli harva. Ma pole tõesti väga ammu...“

Mel puudutas Vanni põlve. „Selles asjas puudub rusikareegel, Vanessa. Nii palju kui mina olen lugenud – ja ma olen lesepõlve kohta palju lugenud –, tähendab pärast abikaasa kaotust kiiresti uude suhtesse astumine seda, et inimene oli abielus õnnelik. Abielu oli talle positiivne kogemus.“ Ta naeratas.

„Kui Matt möödunud aasta mais Iraaki läks, polnud ma oma raseduses isegi kindel. Loomulikult ei mõtle ma praegu uuesti abiellumisele,“ täpsustas Vanni. „Aga ma mõtlen... Noh, ma arvan, et ei taha igaveseks üksi jääda.“

„Muidugi ei peaks sa üksikuks jääma. Sul on paljugi, mille nimel elada.“

Vanni naeratas. „Kas peaksin kaaluma beebipillide kasutamist?“

„Me võime sellest rääkida. Parem on, kui sa pole nii halvasti valmistunud kui su ämmaemand. Eriti nüüd, mil pead lapse eest hoolitsema. Usu mind.“ Mel tõmbas hinge ja libistas käega üle oma suure kõhu. „Ma keeldusin tuleviku peale mõtlemast! Mäletan, kui mu õde ütles: „Tean leskesid, kes on uuesti abiellunud ja õnnelikud.“ Selle peale tahtsin tal pea otsast hammustada. See tundus kohutav. Ma ei julgenud loota, et elu läheb edasi.“

„Ja ometi läks,“ märkis Vanni.

„Oojaa. Tulin siia täis meelekindlust veeta ülejäänud elupäevad üksildase ja õnnetuna, aga pagana Jack varitses mind. Armusin temasse vist kohe, kui me kohtusime, aga sõdisin algul vastu. Kartsin, et eluga edasi minnes reedan abikaasa mälestuse, ehkki see on jabur. Mul oli just selline mees, kes oleks tahtnud, et minu elus on armastus. Kindlasti oli sinul samasugune.“

„Meest ei saadeta sõtta, ilma et oldaks mõned asjad selgeks rääkinud – seda õpetasid mulle juba vanemad. Esimest korda saime Tomiga aimu, et kindralit võib oodata teenistusse minek, kui saabusid dokumendid. Testamendid, usaldusfondid ja muu säärane. See polnud mõeldud üksnes juhuks, kui temaga peaks midagi juhtuma, vaid ka olukordadeks, kus tema viibib kusagil džunglis või kõrbes sõjatsoonis ja emaga juhtub midagi.“ Ta naeratas pisut igatsevalt. „Matt ei mõelnud kõige mustemale stsenaariumile, tema vastus oli kiire ja asjalik. Ta ütles, et ma pole leinaja tüüp ja ta pettuks minus, kui jääksin nukrutsema. Tal oli paar soovi: kuhu ta tahtis saada maetud, mida teha tema isiklike lemmikasjadega ja see, et tema vanematel tuleb regulaarselt külas käia, iseäranis juhul, kui meil sünnivad lapsed. Ja kui minu ellu peaks ilmuma hea mees, ei peaks ma kõhklema.“ Vanessa tõmbas hinge. „Minu soovid olid umbes samalaadsed.“ Ta lõi selja sirgu. „Kui mul peaks nii palju vedama, et leian pooltki nii imelise mehe kui Matt, siis peaksin valmis olema.“

„Muidugi. Ja see pole sugugi võimatu, isegi meie väikesel vanal Neitsijõel. Aga kuni sa neid mõtteid heietad, annan sulle midagi usaldusväärset. Kas soovid pille, mida saaksid imetamise ajal võtta? Või tahad pessaari või spiraali? Kas oled üldse valikutele mõelnud?“

Vanni naeratas tänulikult. Muidugi oli ta valikutele mõelnud. „Jah, sooviksin spiraali, palun.“

„Arutame siis erinevad mudelid läbi,“ pakkus Mel ja naeratas. „Muide, sul on vahekorda astumiseks luba olemas. Kui sul peaks tekkima...“

Vanni puhkes naerma. „Tänan,“ lausus ta.

„Sul on hea otsustusvõime. Kasuta kindlasti kondoomi. Me ei taha levitada sugu...“

„Mul on hea otsustusvõime,“ sekkus Vanni. „Ja erakordselt hea maitse.“

Vanessa mõtetes mõlkus tõepoolest üks mees. Just sellepärast kibeleski ta Matti abi ja õnnistuse järele. See mees oli Matti ja tema enda parim sõber. Paul.

Paul oli veetnud mitu kuud Neitsijõel, et teda toetada ja trööstida – eemal oma vanematest, vendadest ja nende peredest. Nad olid vestelnud palju Mattist – nutnud tema pärast ja kaotanud end tundidepikkustesse tundeküllastesse mälestustesse. Ilma Pauli toeta poleks Vanessa sellest kõigest iialgi üle saanud. Paul oli tema kalju.

Tema ja Pauli suhtlus oli muidugi märksa pikaajalisem. Nad ei sõbrunenud üksnes Matti surma pärast. Tegelikult oli tol ammusel õhtul, kui Vanessa tutvus Mattiga, hoopis Paul talle esimesena silma jäänud. Mees oli pikka kasvu, pikkade säärte ja suurte kätega – rahvasummas oli teda võimatu mitte märgata. Paulil olid kangekaelsed liivakarva juuksed, mida ta oli sunnitud lühikeseks lõikama, sest need ei allunud mingisugusele sugemisele. Mitte et Paul olnuks seda tüüpi mees, kes oma juustega jändaks – isegi eemalt oli näha, et ta piirdub vähesega. Vanessale jäi silma tema mehelikkus. Paul oli nagu metsatööline, kes on end puhtaks kasinud ja linna sõitnud. Tal oli lummav naeratus. Üks esihammas oli pisut viltu ja vasakul põsel oli lohuke. Paksud pruunid kulmud, tumedad šokolaadpruunid silmad – need üksikasjad avastas Vanessa muidugi hiljem. Ta polnud Matti isegi märganud...

Kuid just Matt oli talle ligi astunud, ta jalust niitnud, naerma ajanud ja punastama pannud. Samal ajal, kui Paul vaikselt ja tagasihoidlikult eemale hoidis, oli Matt ametis Vanessa hurmamisega. Ja varsti pärast seda oli Vanessas tärganud meeletu iha ning sügav armastus. Matt polnud mingisugune lohutusauhind, vaid üks parimaid mehi maailmas. Ja pühendunud abikaasa, kes oli temasse kõrvuni armunud.

Vanessa oli armastanud Pauli juba enne Matti surma ning hiljem kiindus temasse veelgi sügavamalt. Pärast väikese Mattie sündi ütles ta Paulile: „Ma ei hakka eales kedagi peale Matti armastama.“ Ent nädalate möödudes oli ta mõistnud, et ei pea lakkama Matti armastamast sugugi vähem kui Paul. Matt jääb igaveseks nendega. Ja tundus lihtsalt loomulik, et nüüd on Pauli kord esile astuda. Kuid paraku ei näidanud Paul kuidagi välja, et tunneb midagi enamat kui suurt sõprussidet. Vanessa ei kahelnudki, et Paul teda ja väikest Matti armastab, kuid see ei tundunud olevat sedasorti armastus, mis võinuks teda külmadel õhtutel soojendada.

Pärast Pauli naasmist Grants Passi oli Vanessa talle mitu korda helistanud. Need olid viisakad ja toredad jutuajamised beebi, linna ja Pauli siinsete sõprade teemal, aga nad rääkisid ka Vanessa isast, vennast ja vahel koguni Mattist.

„Laps on seitsesada grammi juurde võtnud,“ rääkis Vanessa mehele. „Ta on juba praegu tohutult muutunud.“

„Kelle nägu ta on?“ tahtis Paul teada. „Kas tema juuksed on ikka veel tumedad või lõõmab tema peas tulekahju nagu emal?“

„Ta on just nagu väike Matt,“ kostis Vanessa. „Soovin, et tuleksid teda vaatama. Ja hoiaksid teda süles.“ Ja mind!

„Sel juhul pean üritama sinna tulla.“

Paul polnud veel külla tulnud ega mingisugust igatsust välja näidanud. Telefoniliinid ei edastanud vähimatki ihavirvendust.

Vanessa tundis end rumalana, et teda üldse ihaldas. Aga ta ei saanud eitada, et tundis Paulist meeletult puudust. Aga mitte lesknaise kombel, kes tahab lihtsalt mehekätt tunda, vaid nii, nagu naine igatseb meest, kes teda erutab ja liigutab.

Kui Mel saatis Vanni kliiniku ooteruumi, märkas Vanni seal oma noorema venna kallimat. „Brenda!“ hüüatas ta, läks neiu juurde ja kallistas teda. „Kui vastuvõtt toimub ainult kolmapäeviti, on üsna suur tõenäosus siin kõiki sõpru kohata,“ märkis ta naerdes.

„Tundub nii,“ kehitas Brenda õlgu ja punastas veidi.

„Pean nüüd oma isa päästma, enne kui mähkmed hakkavad üle ääre ajama. Ta viis beebi Jacki juurde. Pärast näeme – arvatavasti tänasel õhtusöögil?“

„Jah,“ kostis Brenda. „Kohtumiseni!“

Vanni tuiskas uksest välja ja Brenda vajus toolile. Ooteruumiks oli vana maja eeskoda, mis oli vastavalt sisustatud. Akende ees rippusid rasked koorekarva sametkardinad, mis olid paelaga kinnitatud ja alati lahti. Ruumis olid ka punase sametpolstriga antiikne diivan ja istesohva, mille kummalgi küljel seisis kumerate puidust jalgadega tugitool. Toole kattis kollane brokaatkangas, mis oli ammu sära kaotanud. Siin-seal leidus korvpõhjaga toole. Toas oli harva palju rahvast. Ainult Mel ja doktor Mullins võtsid patsiente vastu, nii et kui just keegi juhuslikult sisse ei jalutanud, olid vastuvõtuajad parajate ajavahedega.

Brenda toetas küünarnuki põlvele ja pea käele. „Huhh,“ ütles ta mannetult. „Muidugi oli mul vaja just Vanessaga kokku põrgata. Nõme!“

Mel otsis välja Brenda ravikaardi. Ta kõkutas naerda, läks tüdruku juurde ja tiris ta püsti. „Ära sellepärast muretse. Lähme ja vaatame su üle.“

„Aga ta on ju Tommy õde. Mis saab juhul, kui ta küsib, miks ma siin käisin?“

„Brenda, Brenda, see pole küll mingisugune probleem.“ Mel talutas tüdrukut läbivaatustoa poole. Brenda jäi lävele seisma. Samal ajal eemaldas Mel läbivaatuslaualt ühekorrapaberi ja asendas selle uuega. Seejärel ulatas ta Brendale kitli, avas kaardi ja lausus: „Niisiis, sa tulid sellepärast, et muretsed vererohkete kuupuhastuste pärast...“

„Jah, aga...“

„Ma tean,“ kostis Mel. „Tegelikult pole neil midagi viga.“

„Just nii,“ kohmas Brenda häbelikult. „Ma vajan beebipille...“ Nende sõnadega lõi ta pilgu maha, mispeale Mel kergitas tema lõuga ühe sõrmega.

„Arusaadav,“ sõnas Mel. „Aga kui Vanessa peaks küsima, miks sa siin olid, siis ütle, et muretsesid oma kuupuhastuse pärast, ma vaatasin su üle ja kinnitasin, et kõik on korras. Sobib?“

„Kas tõesti?“

„Ma ei räägi oma patsientidest teistega,“ kinnitas Mel. „Pane kittel selga. Vaatame su läbi. Räägime sellest, miks sa tegelikult tulid. Ja Brenda, kõik saab korda.“

„Mu ema ei tea, miks ma tulin,“ tunnistas tüdruk. „Ta arvab, et asi on mu pahades päevades.“

„Hea küll,“ vastas Mel, kes teadis, et Sue Carpenter pole rumal. Arvatavasti teadis ta täpselt, milles tegelikult asi. Lõppude lõpuks olid Tommy ja Brenda juba kooli algusest saadik paar ja polnud kahtlustki, et nende suhe on tõsine. „Tulen viie minuti pärast tagasi,“ teatas Mel ja lahkus toast.

Vähe oli seitsmeteistaastaseid neidusid, kes söandasid emaga rasestumisvastastest vahenditest rääkida, kuitahes lähedased nad ka polnud. Kui Mel naasis ning Brenda oli kitli selga tõmmanud ja valmis, ütles Mel: „Ma pean sulle uue PAP-testi tegema ja kui sa pole vastu, siis teeksin ka suguhaiguste analüüsi, veendumaks, et meil pole midagi ravida. Kas me räägime praegu SOS-pillidest?“

„Ah?“

„Kas oled hiljuti kaitsmata vahekorras olnud?“

„Ei,“ vastas Brenda. „Tommy ei tule mu lähedalegi, kui ma rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta, kuigi ta ise kasutab... tead küll mida...“

„Kondoomi,“ pakkus Mel.

„Jah. Ta väidab, et sellest ei piisa.“

„Nojah, olgu ta õnnistatud,“ kostis Mel. See armas tüdruk ja andekas õpilane, kes saab tõenäoliselt üksjagu stipendiumipakkumisi, oli vähem kui aasta tagasi langenud seksuaalvägivalla ohvriks – enne kui Tom sinna kolis. Brenda oli läinud koos teiste teismelistega metsa õllepeole, et seal salaja üks õlu juua, ent avastanud kolm kuud hiljem, et on rase. Seejuures polnud tal aimugi, kuidas see võis juhtuda. Nagu sellest olnuks veel vähe, oli Brendal avastatud raskeloomuline klamüüdia, mis võis olla ka raseduse katkemise põhjus.

Mel vaatas tüdruku läbi, tegi mõned testid, kirjutas talle kolme kuu jagu rasestumisvastaseid vahendeid ja lausus: „Tahan sind kiita, et oma tervise eest hoolitsed, Brenda. Ma tean, et noorena on raske sedasorti abi otsida. Kuid sinust on väga arukas ettevaatusabinõusid kasutada.“

„Aga kui mu ema selle kohta küsib?“

„Arvatavasti ei küsi, aga kui küsib, siis vastan talle, et sul on kõik korras.“

„Arvad, et sellest piisab?“

„Oi, kullake, ma olen väga osav salgaja. Küsi Jackilt,“ lisas ta naerdes. „Pille võid hakata kohe võtma, aga mõju tekib alles kahe nädala jooksul. Pea meeles, et võtaksid neid iga päev samal ajal – näiteks vahetult enne magamaminekut või hommikul tõustes. Siis on kaitse kindlam.“

„Tead, ta läheb siit minema,“ tunnistas Brenda pisut tundeliselt. „Kohe pärast kooli lõppu läheb ta merejalaväe baasõppesse ja sealt edasi West Pointi akadeemiasse.“

Mel pani käe tüdruku ilusatesse pehmetesse juustesse. „Esiteks ei sooviks sa endale teistsugust kallimat – ta tahab palju saavutada ja teda ootab suur edu. Koorekiht. Teiseks ei tähenda pillide võtmine seda, et pead tegema midagi, milleks sa pole valmis. Mõistad?“

Brenda noogutas.

„Ta tuleb vaheaegadel koju. Ja te saate teineteisele ohtralt kirjutada – imelisi kirju.“

Brenda noogutas jälle ja täpsustas: „E-kirju.“

„Vahet pole. Pillid kaitsevad sinu tervist ja ohutust, Brenda. Sa ei pea teda meeldejääva mälestusega ära saatma. Ära lase end survestada.“

„Oh, ma ei lasegi. Saan aru, mida sa mõtled,“ kostis neiu vaikselt. „Tom ei avaldaks mulle iialgi survet. Pealegi ma armastan teda.“

Mel naeratas. „Kui armas. Ta on väga eriline noormees. Ja sina, mu kullake, oled väga eriline noor naine. Sa vastutad täielikult oma keha eest – pea seda alati meeles.“

Nikki Jorgensen keeras Boothide rantšo ette, andis signaali ja ronis autost välja. Kui ta majja sisenes, istus Vanni põrandal beebi kõrval. Väike Matt lebas tillukesel beebitekil ümbritsetuna mänguasjadest, mille jaoks ta oli veel liiga väike.

„Vaata ruttu!“ ütles Vanni. „Ta naeratab!“

Nikki poetas käekoti toolile ja laskus Vanni kõrvale põrandale põlvili. Nad olid täiesti erinevad: Vanni oli sihvakas punapea ja Nikki pisike brünett, kelle sirged siidised mustad juuksed ulatusid peaaegu vööni. Vanni oli särtsakas, Nikki aga vaikne ja vihkas vastandumist. Nikki armastas öelda, et keskkooli ajal, kui tema huvitus moodsatest soengutest, õppis militaarjõmpsikas Vanni kuue tunniga majatäit asju pakkima ja välisriikide tollipunktides orienteeruma.

Nad veetsid mitu minutit beebile nägusid tehes, kuni viimaks ütles Vanni: „Ma ei jõua ära oodata, millal saan Paulile öelda, et Mattie oskab päriselt naeratada.“

Selle peale võttis maad vaikus. „Kas oled temast midagi kuulnud?“ küsis Nikki tüki aja pärast leebelt.

Vanni raputas pead ja pööras pilgu mujale. „Või noh, ma helistan talle aeg-ajalt. Igal nädalal paar korda. Aga tema on mulle ainult üks kord helistanud.“

„Oi, Vanni!“ ütles Nikki kaastundlikult.

„Mis seal ikka. Ta tunneb arvatavasti kergendust, et ei pea enam Rutledge’i lese ees kohust täitma...“

„Seda ma küll ei usu,“ kostis Nikki ja paitas Vanni paksu punast juuksepahmakat.

„Paar kuud tagasi ei tulnud ma selle pealegi, et mul võiksid tema vastu tunded tekkida. See tähendab erilised tunded. Suhtusin temasse endastmõistetavalt, ta oli minu kalju. Kuni järsku hakkas ta mulle märksa rohkem tähendama. Pärast tema lahkumist... igatsen teda meeletult. Ja mitte üksnes sellepärast, et ta oli toetav sõber.“

„Kelle muu vastu sa võiksid tõmmet tunda kui inimese, kes igatseb Matti sinuga ühepalju? Kes armastab väikest Mattiet niisama tugevasti, kui Matt seda teeks? Pealegi ei ole te ju värsked tuttavad – sa tunned teda sama kaua kui Matti! Tunned teda paremini kui kedagi teist. Ja sa ei pea nuputama, missuguse inimesega on tegemist.“

„Ma lihtsalt kardan... Ma pole kindel, et olen lõplikult valmis Mattist lahti laskma.“

Nikki puhkes naerma. „Vanni, ei sina ega Paul pea Mattist lahti laskma. Ta jääb igavesti osakeseks sinust ja Paulist.“

Vanni naeratas tänulikult ja kergitas üht punakat kulmu. „Minagi olen sarnasele järeldusele jõudnud. Ma ei peagi ju valima, ega?“

„Muidugi mitte, kullake.“

„Aga kuidas sul Craigiga läheb?“

Nikki naeratus hääbus. „Endistviisi. Mitte hästi. Esitasin talle ultimaatumi. Ta kas pühendub või meil on lõpp. Ta aina korrutab, et vajab aega. Aga kui palju? Ma olen viis aastat oodanud. Ta teab, et soovin peret ja mu bioloogiline kell tiksub.“

Vanni vangutas kahtlustavalt pead. „Ta ei loobuks sinust iialgi,“ ütles ta, kuid tegelikult kartis ta, et sõbratar ei loobuks oma kallimast isegi juhul, kui too rahuldaks vaid kümnendiku tema vajadustest.

Nikki ajas pea püsti. „Ah nii, kas veame kihla?“

„Nikki, kas sa mõtled seda seekord tõsiselt? Päriselt?“

Nikki puudutas beebi jalga. „Ma ei saa edasi elada, kui vähemalt ei proovi,“ tunnistas ta. „Olen isekas ja tahan kõike. Aga Craig on olnud täiesti järeleandmatu.“

Paul oli Grants Passi naasnud veidi üle kuue nädala tagasi. Ta oli veetnud õhtu Terriga ja lubanud temaga uuesti ühendust võtta. Kui naine tema töö juurde ilmus ja küsis, kas ta saaks veidikeseks minema hiilida ja paar sõna juttu ajada, oletas Paul, et juttu tuleb tema murtud lubadusest naisele helistada.

Aga ei.

Paul tõmbas oma pikad koivad konksu, et mahutada neid väikesesse Toyotasse, mille Terri oli tema töökoha ette parkinud, ja küsis: „Milles asi?“ Terri selgitas läbi ärevuspisarate, et on rase, kuid pole olnud vahekorras kellegagi peale tema.

„Rase?“ kordas Paul rabatult. „Rase?“

„Jah,“ kostis naine. „See juhtus tol ööl, kui sa linna naasid. Mäletad küll. Veetsime üpris põneva öö. Kindlasti mäletad.“

„Kuidas see sai ometi juhtuda? Ise ütlesid, et võtad pille. Mina kasutasin kondoomi.“

„Ma ei tea,“ kostis Terri ja tõmbas ninaga. „Olen vist ise süüdi. Anna andeks.“

„Süüdi?“ küsis Paul. „Kuidas?“

„Mul ei ole nii ammu kallimat olnud, et muutusin pillide võtmisel lohakaks. Vahel ununes mõni võtmata. Sinu telefonikõne tuli mulle üllatusena. Ma polnud sinust tükk aega kuulnud ega suutnud jätta sinuga kohtumata. Aga sa kasutasid kondoomi ja ma olin kindel, et kõik laabub... Ma ei tea, mis juhtus. Ilmselt on asi selles, et mul oli mõni pill ära ununenud ja sinul oli katkine kondoom... Ma ei suuda ühtki muud seletust välja mõelda...“

„Ah sa mait!“ pomises Paul. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Hea küll,“ lausus ta ja üritas paanikat ohjeldada. „Hea küll, ütle, mida sa vajad.“ Nende sõnadega haaras ta Terril käest ja hoidis seda oma kämmalde vahel.

„Kas abiellumine oleks välistatud?“

See ei tulnud kõne allagi. Pauli südames oli keegi teine, oli olnud juba väga pikka aega. „Issand, Terri, me ei saa abielluda! Kuidas sa meid nimetasid – kaisusõbrad? Me oleme kaks teadlikku täiskasvanut, kes teineteisele meeldivad ja teineteisest lugu peavad. Seda on palju, kuid mitte piisavalt. Sa oled mulle oluline, aga meil pole sedasorti suhet, mis viiks abieluni. Ja mis paneks abielu toimima.“

„See ei puutu praegu asjasse,“ kostis Terri.

„Me ei tunnegi teineteist. Eriti.“

„Tunneme küllalt hästi, et said mu rasedaks teha.“

„Kas sellest võib järeldada, et oled otsustanud lapse ilmale tuua?“

„Ma olen peaaegu kolmekümneaastane,“ vastas Terri tõredalt. „Ma ei katkesta rasedust.“

„Hea küll, hea küll,“ kohmas Paul ja tundis kergendust, olgugi et kaine mõistus soovis probleemist vabaneda. Ta ei tahtnud sellises olukorras viibida, kuid ei soovinud last ka olematuks muuta. „Saan sind rahaliselt aidata. Annan endast parima, et ka emotsionaalset tuge pakkuda. Vannun, et olen sulle toeks. Aga Terri, midagi enamat loota oleks suur viga.“

„Miks?“ küsis naine, silmad pisarais.

Paul haaras tal ümbert kinni ja surus ta kitsas autos oma õla vastu. „Põhjuseid on palju, alates sellest, et me leppisime kokku, et kumbki ei soovi tõsist suhet. Kui sageli me oleme kohtunud? Kolm korda aastas? Või neli? Jumala eest – anna andeks, Terri. Tol saatuslikul ööl olime tõesti lähedased, kuid see juhtus ainult sellepärast, et ma olin omadega segi ja sina olid valmis mind ära kuulama. Aga kullakene, me ei ole armunud.“

„Kust sa tead, et mina ei ole?“ küsis Terri.

„Me oleme möödunud kuue kuu jooksul üks kord suhelnud. Kui sul olidki minu vastu tunded, siis polnud mul aimugi.“ Paul kahmas naise tugevamalt kaissu. „Terri, sa oled eriline ja imeline naine. Aga siin me oleme, kaks inimest, kes suudavad elada kuus kuud teineteisega kohtumata ja rääkimata.“ Ta raputas pead. „Teadsin kohe, et see öö oli viga. Mina valasin liiga agaralt oma tundeid välja ja sina haarasid neist kinni. Aga see ei ole õige asi. Minu kriis ja sinu kaastunne tekitasid praeguse olukorra. Kui me nüüd abielluksime, siis see üksnes takistaks sul oma tegelikke vajadusi rahuldamast. Ja usu mind, sa ei vaja kedagi minusugust.“

„Mida ma nüüd teen?“

Paul mõtles isekalt: Ja mida mina pean tegema? „Mida iganes soovid. Proovin sind igal juhul toetada. Anna andeks, aga sa väärid abikaasat, kes armastaks sind sama palju kui sina teda.“

„Aga ma saan sinult lapse!“ ahastas Terri.

„Ma teen kõik, mis minu võimuses, Terri, välja arvatud abielu. See ei jääks kestma. Meist saaksid vaenlased, aga me võiksime proovida paremini läbi saada.“

„Kas ma oleksin abikaasana tõepoolest nii kohutav valik?“ küsis Terri hädiselt.

Tegelikult polnud tal midagi, mitte midagi viga. Probleem oli Paulis. Pauli silmis oli Terri ligitõmbav, ihaldusväärne, vaimukas ja armas. Just sellepärast nad olidki kokku sattunud, samal ajal kui Vanni oli Pauli parima sõbraga abielus. Paul oleks andnud ei tea mis, et armuda. Kui ta mõtles Vannile, hüppas tema vererõhk lakke ja süda hakkas taguma. Kui ta mõtles Terrile, ilmus tema huulile naeratus, sest naine oli väga armas, ajas teda naerma ja oli lihtsalt hea inimene. Kui ta mõtles Vannile, täitus tema süda hirmu, iha ja naeruväärse lootusega. Terri meeldis talle, kuid Vanni järele oli ta juba aastaid arust ära. Ta ei teadnud, mispärast. Võib-olla sundis kuri needus teda tahtma midagi, mida ta iialgi ei saa.

See polnud Terri vastu aus, õige ega lihtne. Kuid nii lihtsalt oli. Paul tundis Terri juuresolekul testosteroonisööstu, sest naine oli võrgutav, kenake ja kättesaadav, samal ajal kui tema, Paul, oli üksi. Ta oli kõigest mees; vahel oli tore oma elus naist tunda. Oli tohutu viga pärast Matti surma Terrile helistada, ehkki Vanni oli ainuke naine, kellega ta oli tahtnud koos olla. Kuid Paul oli meeleheitlikult mõistmist ja sõpra vajanud.

„Usun, et sinust saab kellelegi imeline abikaasa, kui vaid leiad õige mehe,“ arutles Paul. „Mina ei ole sulle õige mees, kuid teen, mis vaja, et sind selles asjas toetada, Terri. Ma ei põgene ega poe sinu eest peitu. Jumala eest, Terri, mul on väga kahju. See polnud kindlasti ette kavatsetud.“

Joe Benson oli ehitusfirmale Haggerty Construction juba kümme aastat maju projekteerinud. Praegu oli ta oma sõbra Pauli pärast veidi mures. Ta oli kohanud Pauli paaril ehitusobjektil ja nad olid arutanud, et peaks minema koos õlut jooma, kuid Paul oli tundunud tõrjuv, eemalolev, morn ja masendunud. See polnud ime – Paul oli pidanud Matti surma tõttu palju üle elama. Joe kahtlustas, et sõber on suure pinge all. Seetõttu tegi ta seda, mida head sõbrad ikka teevad: oli pealetükkiv. Paulil oli aeg aur välja lasta, et ta saaks eluga edasi minna.

Joe läks väikesesse pimedasse ja vaiksesse baari ning jäi Pauli ootama. Ta oli koha ise välja valinud – sellise, kus mehed saaksid privaatselt rääkida asjust, mis neid sügavalt häirivad. Ta vaatas mitu korda käekella ja nuputas, kas Paul jätab kohale ilmumata. Joe jõi ühe õlle ja kaalus sõbra mobiiltelefonile helistamist või lahkumist, kui Paul viimaks välja ilmus, nina norus, nagu tal viimasel ajal kombeks oli. See mees oli valu elav kehastus.

„Üks õlu,“ pöördus tulija baarmeni poole, enne kui jõudis teregi öelda. „Heineken.“

„Noh,“ kohmas Joe ja kergitas oma peaaegu tühja õllekruusi. „Sa näed kehv välja.“

Paul vaikis viivu ja ootas oma õlut. Kui see lauale toodi, rüüpas ta suure sõõmu, enne kui vastas: „Kehv tõepoolest.“

„Kuule, ma mõtlesin, et kui teeme ühed õlled ja räägime sellest...“

„Usu mind, Joe, sa ei taha sellest rääkida.“

„Tööl on kõik hästi?“ uuris Joe ääri-veeri. Paul töötas väikeses perefirmas, mis tegeles kvaliteetehitusega. Kui Matt oli olnud Pauli parim lapsepõlvesõber, siis Joe oli olnud Pauli kõige lähedasem inimene pärast „Kõrbetormi“, kui nad liitusid sama mereväe reservüksusega. Sellest ajast saadik olid nad koos töötanud ja ka koos Iraagis käinud.

„Tööl on kõik korras,“ vastas Paul. „Probleem ei ole selles.“

Joe laksas käe jõuliselt Pauli õlale. „Sa pole viimasel ajal sina ise, semu. Sul on raskusi edasiliikumisega pärast Matti... Ta ei tahaks, et see nii on.“

„Ma tean.“

„Või polegi asi üksnes Mattis,“ oletas Joe. „Mul on tunne, et miski vaevab sind korralikult.“

„Jah?“ kostis Paul ja naeris süngelt. „Jessas, sa oled selgeltnägija!“ Ta rüüpas suure sõõmu õlut.

„Kas on lootust, et räägid suu puhtaks ja me saame seda asja arutada? Sest kui sa nii kiiresti jood, jään ma sust varsti kaugele maha.“

Paul vangutas pead. „Ma keerasin kõik korralikult kihva, Joe. Sattusin supi sisse, millest pole enam pääsu.“

Joe vahtis teda tükk aega, seejärel koputas kruusiga vastu letti ja ütles lähenevale baarmenile: „Too veel üks!“ Uue õlle ootamise ajal pöördus ta Pauli poole ja küsis: „On sul aimugi, kui segast juttu sa praegu ajad?“

„Jah. Sa peaksid endale stabiilsemad joomakaaslased leidma.“

„Nojah, aga seniks...“

Veidi aja pärast teatas Paul: „Ma tegin kellegi rasedaks...“

„Ei ole võimalik,“ oli Joe rabatud. „Sa oled sellisteks asjadeks liiga nutikas.“

Paul naeris. „Paistab, et mitte. Või peaksin kellegi kohtusse kaebama?“

„Oh issand!“ kostis Joe. „Oh jumal! On ta sulle eriline? Loodetavasti jah?“

„Tore tüdruk,“ möönis Paul õlakehitusega. „Aga ta polnud... Ah sa mait! See oli... Me pole... Kurat! See lihtsalt juhtus. Mõistad? Tunnen teda umbes aasta, aga oleme kõigest mõne korra väljas käinud. Meie vahel polnud midagi peale...“

„Oh issand!“ kordas Joe.

Paul pöördus sõbra poole. „Kui olin möödunud sügisel Neitsijõel, ei suhelnud me selle aja jooksul kordagi – vaat nii juhuslik suhe oli. Käisin kogu aeg siin, et firmal, isal ja vendadel silma peal hoida, kuid ei vaevunud kordagi talle helistama. Ja tema ei helistanud mulle. Aga...“

„Aga...?“

„Kui ma pärast kõiki Neitsijõe sündmusi koju tulin, olin omadega täiesti sassis ja helistasin talle. Lihtsalt automaatselt. Ja arva ära, mis juhtus?“

„Oh pagan!“ mõmises Joe. „Mida sa kavatsed teha?“

„Mis valikut mul on?“ küsis Paul ja lasi pea norgu. „Ma hoolitsen tema ja lapse eest. Mis mul muud üle jääb?“ Ta vangutas nukralt pead. „Ma tahan seda,“ lisas ta. „Tean, et see on rumalus. Peaksin arvatavasti midagi üritama, näiteks ta ära ostma või midagi. Paluma tal lapsest vabaneda. Aga kui saan lapse, siis tahan tema elus osaleda. Olen vist hull, eks?“

Joe naeratas kannatlikult. „Ma ei tea. Võib-olla sa polegi hull, aga kuidas on lood lapse emaga? Kas olete võimelised koostööd tegema?“

„Ei tea midagi,“ kostis Paul. „Tema tahab abielluda. Seda ma küll ei suuda. Mina kavatsen elus üksainuke kord abielluda ja ainult tüdrukuga, keda armastan nii väga, et ei suuda temata elada. Kui abielluksin selle naisega, siis keeraksin tema elu kihva – veelgi hullemaks kui praegu. Ma ei suuda sellist asja teeselda. Oleksin maailma halvim abikaasa. Nii kiiresti ei abielluta.“

„See on suur ja pöördumatu samm,“ möönis Joe. „Ainult sina tead, kas suudaksid selle toimima panna. Kui ei suuda, pead tegema midagi muud,“ arvas ta. „Võta end kokku ja hoolitse tema eest.“

„Probleem on selles, et magasin temaga, ehkki armastan kedagi teist. Mille kuradi pärast ma seda tegin? Milline hale värdjas käitub niiviisi? Mis mul ometi arus oli?“

See ülestunnistus ajas Joe täiesti segadusse. Paul armastas kedagi? Polnud tavaline, et mehed saavad kokku ja räägivad naistest, kellest on sisse võetud – säärast asja lihtsalt ei juhtunud. Oma tunnetest räägiti harva. Joe oli tundnud Pauli pikka aega ja teadis, et sõbra elus on olnud väga vähe naisi. Paul oli vaikne ja tagasihoidlik. Isegi kui nad olid koos välismaal sõjas ja pinged kuhjusid, ei tikkunud Paul kunagi naistele ligi.

Baarmen tõi uue õlle, millest Paul rüüpas suure sõõmu.

„Armastad kedagi teist?“ kordas Joe.

„Olen täielik vusserdis...“

„Sa armastad kedagi?“

„See on lihtsalt vale, muud midagi. Mul polnud tarvis...“

„Paul. Sa armastad kedagi?“

„Jah, mängisin talle aastaid kuradima parimat sõpra. Vannile. Ma lihtsalt ei saanud sinna midagi parata. Ma ei tahtnud seda, aga...“

Joe rüüpas samuti suure sõõmu. Ta oli valmis aitama Pauli ükskõik millega, kuid midagi säärast polnud ta osanud oodata. Ja miks mitte? Arvatavasti oleks temagi teinud Pauli heaks sedasama, mida Paul oli teinud Matti heaks – aidanud lesel rasketest aegadest üle saada. „Oh sa!“ pomises ta viimaks. „Oh sa raisk!“

„Oh sa raisk,“ oli Paul päri.

„Vanni?“

Paul noogutas süngelt. „Võid ette kujutada, milliseid süümepiinu ma tunnen. Üritasin neist eemale hoida. Vahel sattusin liigagi lähedale. Ma vältisin neid, kas tead? Sest ma võisin Mattiga normaalselt rääkida, aga kui nägin Vannit, tahtis mu süda lõhkeda... Oh jumal.“ Ta toetas pea kätele. „Ja nüüd tegin ma kellegi teise rasedaks. Kas saab veel hullemasse ämbrisse astuda?“

Joe raputas pead, kuid mõtles, et saab küll. Surra olnuks veelgi hullem. „Oled kindel, et laps on sinu jagu?“ uuris ta. „Võib-olla polegi see sinu laps.“

„Kaalusin ka seda varianti,“ tunnistas Paul. „Kuid siis taipasin, et see on arvatavasti lihtsalt minu soovunelm. Too naine ütles, et pole ammu kellegagi olnud ja sellepärast muutus pillide võtmisel lohakaks. Ja mis mul oli? Vana hädine kondoom rahakoti vahel – olin arvanud, et ei lase seda iialgi käiku. Kindlasti kulutasin autoroolis istudes sellesse augu sisse. Ei, laps on kindlasti minu oma.“

„Aga sa kavatsed selles veenduda, enne kui hakkad talle ülikooli jaoks raha koguma, eks?“

„Jah, muidugi. Aga praegu ei taha ma naisele liiga suurt survet avaldada. Ta on omadega läbi – nutab ja on väga õnnetu. Kui tal tekib hirm, et ma ei anna oma panust – kes teab, mida ta võib teha. Ma ei taha, et ta teeks aborti üksnes hirmust, et ma ei vastuta oma tegude eest. Ma lihtsalt eeldan, et see on minu laps, sest see on tõenäoline. Üksikasjadega tegeleme hiljem.“

„Ja mida sa Vanni suhtes peale hakkad?“

„Kurat, mida ma saaksin teha? Vannil on praegu niigi valus. Arvad, et tema valu lahtuks, kui ma teataksin, et olen teda esimesest pilgust armastanud, kuid otsustasin siiski suvalisele naistuttavale tite teha?“

Joe muigas tahtmatult. „Me peame su sõnastust veidi lihvima, sõbrake. Paul, ära kaota pead – sa pole ju Vannit petnud. Ah?“

„Aga miks mul selline tunne on?“

„Sinu tunded on segunenud süümepiinade ja kahetsusega, muud midagi. Esiteks ei peaks sa Matti pärast põdema. Sinu tunded Vanni vastu pole nende abielu ega teie sõprust rikkunud.“

Paul vaatas aeglaselt Joe poole. „Ehkki mul pole Vanniga lootustki, tuleb mul talle oma tunnetest rääkida. Aga Matti surmast on liiga vähe aega möödas. Sa pead uskuma, et ma ei soovinud Mattile ealeski halba.“

Joe haaras Pauli biitsepsist. „Muidugi ei soovinud. Aga see värk Vanniga? Kõigepealt selgita välja, mis seis on, enne kui suurde masendusse langed.“

„Jajah,“ kohmas Paul ja lasi pea norgu. „Kindlasti üritab ta mulle leebelt korvi anda...“

„Ei või iial teada,“ kehitas Joe õlgu. „Võib-olla sul seekord veab. Ehkki sel juhul pead kohe, kui ta on sinu armuavaldusele samaga vastanud, teatama: „Ma saan varsti isaks.“ Huhh!“ Joe naeris lühidalt ja rõõmutult. „See on valus. Sõber, mulle tundub, et oled omadega plindris. Igal juhul.“

Paul vaatas Joega tõtt ja lausus: „Me vajame märksa rohkem õlut.“