Читать книгу Suvi, mis avaldas mõju - Robyn Carr - Страница 5

Charlene Berkey oli muserdatud. Tema televisioonikarjäär oli ootamatult läbi saanud. Ta oleks pidanud selleks paremini valmistuma – reitingud olid juba mõnda aega langusteel ja päevaste jutusaadete menukus vähenemas, aga ta oli lootnud, et tema saade peab vastu. Tähtsad ülemused olid talle kinnitanud, et kõik on hästi. Ja siis saate vähimagi hoiatuseta kavast maha võtnud. Nad ei jätnud talle valikuvõimalust. Talle ei pakutud tööd isegi ilmateadustajana. Ta oli neljakümne nelja aastaselt töötu ning tundis end liiga vanana, et tööturul konkureerida.

Olukord tõi pinged ka tema suhtesse. Michael, kes oli harilikult väga tundlik mees, ei paistnud mõistvat, kuidas säärane sündmuste käik Charlene’i enesehinnangut ja minapilti mõjutab. Charlene tundis end üdini hirmununa ja kasutuna. Tal polnud aimugi, mida tulevik toob.

Vähe sellest, tema neljakümne kahe aastasel õel Meganil oli neljanda staadiumi rinnavähk. Hiljuti siirdati õele koletisliku haiguse seljatamiseks luuüdi ja tal ei jäänud üle muud kui lihtsalt oodata.

Charley langetas kiire otsuse. Ta tahtis ootamatult sülle kukkunud vaba aja õega veeta. Ta haaras telefoni.

„Ma tahan järvemajja,“ teatas Meg. „Nagu vanasti, kui olime lapsed. Tahan säraval suvehommikul ärgata, istuda paadisillal, vaadata päikesetõusu ja kalade hüplemist, näha kalureid paadiga veel hulpimas ja ootamas, millal näkkab. Tahan mõelda terve suve sellele, millised me olime – kuus väikest blondi, kehad pruunid nagu šokolaad. Olime poolpaljad, räpased nagu koerad, õhetavad, õnnelikud, terved ja tugevad. Läksime magamiskottidega verandale ja itsitasime suviselt umbsete hilisõhtuteni.“

„Samal ajal järasid sääsed meid elusalt,“ täpsustas Charley.

„Ma ei mäleta, et sääsed oleksid mind lapsepõlves häirinud.“

„Sind näriti kõige rohkem,“ meenutas Charley. „Sa nägid välja, nagu olnuks sul tuulerõuged.“

„Ma tahan järve ääres suvitada.“

„Jumala eest, ei! See paik pole enam selline nagu sinu mälestustes,“ tõrkus Charley. „Maja on kindlasti elamiskõlbmatu. Meie perekond hülgas selle juba aastaid tagasi. See on vana, Meg. Vana ja hooletusse jäetud. Usun, et maja sureb aeglast surma.“

„Sel juhul on meid kaks,“ kostis Meg.

„Palun ära ütle nii,“ anus Charley.

„Ükskord hiilisime Johniga sinna,“ tunnistas Meg. Ta viitas oma lastearstist abikaasale, kellega oli juba kaksteist aastat abielus olnud. Nad olid täiuslik paar, kui välja arvata põgus lahusolek paar aastat tagasi. „Maja oli väsinud moega ja vajas kõpitsemist, aga... oi, Charley, see tõi mulle nii ilusad mälestused meelde! Maja võis ju koos perega alla käia, aga järv on endiselt imekaunis ja rahulik.“

„See on sinu arstist ja haiglast väga kaugel,“ manitses Charley.

„Ongi parem. Mul on mõlemast kõrini. Tahan puhata ja rahus olla.“

„Ja sa arvad, et ema tahte vastaselt järvemajja naasmine aitab sul rahu leida?“ küsis Charley.

„Tead mis! Mul on täiesti suva. Bunny suri kakskümmend seitse aastat tagasi. Kui ema tahab elu lõpuni kannatada, siis mida mina saan teha? Louise’il on aeg mõista, et ta ei ole maailma naba.“

„Ta hakkab kindlasti sõrgu vastu ajama,“ oletas Charley.

Megan naeris. „Keda see huvitab?“

„Mul ei ole võtit,“ teatas Charley, keeldudes küsimusele vastamast. „Aga sul?“

„Võtit pole vajagi, Charley. Verandaaknad pole isegi lukus. Või on lukud mädanenud ja kasutud. Me võime sisse murda ja need uutega asendada.“

„Ta laseb meid vahistada.“

„Oma sureva tütre? Töötu ja kodutu tütre?“

„Sa ei ole suremas! Ja ma ei ole kodutu – ma lihtsalt annan oma maja üürile, et saaksin koos sinuga aega veeta.“

„Aga sa oled töötu...“

„Ainult praegu,“ lausus Charley. „Jään sinu juurde nii kauaks, kuni su tervis hakkab paranema. Ja saad tugevamaks. See juhtub kindlasti.“

„Järve ääres,“ lisas Megan.

„Jessas küll...“

„Tunnista, et sinagi kibeled sinna tagasi minema. Nii-öelda kuriteo sündmuspaigale. Võib-olla suudame üht-teist välja selgitada...“

„Mida nimelt?“ küsis Charlene. „Väljas oli torm. Bunny uppus. Minul olid juba siis pahandused kaelas, ehkki ma seda ei teadnud. Onu Roy oli oma järjekordse uue võimaluse kihva keeranud ja uttu tõmmanud. Ema ja tädi Jo ei rääkinud teineteisega. Kui nad ei suutnud teineteist raskel ajal toetada, varises terve perekond kokku nagu doominoklotsid.“

„Ja kogu selle jama kutsus esile Bunny õnnetus?“ kahtles Meg. „See ei saanud olla ainuke probleem, sest vastasel juhul oleks ema lasknud tädi Jol end trööstida. Nad olid väga lähedased!“

„Jol polnud sel ajal kuigi palju pakkuda,“ meenutas Charley. „Mees hülgas ta vaese ja murtuna. Ema paistis tädi Jod süüdistavat. Tal oli alati mõni süüdlane välja pakkuda. Meie, lapsed, kannatasime sellepärast, kuid mina olen sellega leppinud – olime üdini mittetoimiv perekond, kes pidanuks abi otsima.“

Charley oli sageli juurelnud, kuidas nende pere võinuks hävingust pääseda. Oli teada, mis valesti oli läinud – vaene väike Bunny sai surma. Ent saladuseks jäi, kuidas kõik pärast seda nii viltu vedas. Võib-olla just sellepärast oligi Charley jutusaade nii suurt edu saavutanud – ta otsis vastuseid. Tal oli olnud San Franciscos tosin aastat oma telesaade ning väljaõppinud ajakirjaniku ja psühholoogina eelistas ta saatekülalisi, kes teadsid midagi häiritud inimestest ja suhetest. Tema saade oli olnud väga populaarne.

Ja nüüd võeti see kavast maha. „Ma tahan tagasi minna,“ ütles Meg. „Tahan teada, kas suudan midagi meenutada.“

Näed, mõtles Charley. Iga pereliige oli Bunny ootamatule hukkumisele isemoodi reageerinud – Megan oli selle lihtsalt unustanud. Suuremat osa viimasest suvest järve ääres tema jaoks lihtsalt ei eksisteerinud. Õde oli siis alles viieteistkümneaastane. Arst nimetas seda närvivapustuseks, mis olevat niisugustel asjaoludel täiesti mõistetav. Megan pandi haiglasse ja topiti ravimeid täis. Ta ei jäänud sinna kauaks, vaid tuli varsti koju ja tundus pealtnäha endine, kui välja arvata üks erand – ta ei mäletanud oma elust peaaegu tervet aastat. Aja jooksul meenusid talle infokillukesed, kuid juhtunust ei räägitud kunagi.

Berkey-Hempsteadi perekond oli mahavaikimises väga osav.

„Kas arvad, et kui pärast kahtkümmend seitset aastat järve äärde lähed, tuleb kõik jälle meelde?“

„Ei,“ kostis Meg. „Ma arvan, et mulle meenuvad sealsed ilusad suved. Usun, et mulle meenub meie õnnelik lapsepõlv. Suurem osa sellest. Usun, et see mõjub tervendavalt. Lõõgastavalt ja tervist turgutavalt. Ma tahan kuulda partide prääksumist, paatide loksumist järvel, laste hääli maanteeäärses laagris, ülemeelikuid teismelisi, kes teispool järve abaja ääres pidutsevad. Abajas on kindlasti alles.“

Charlene mäletas, kuidas oli käinud järvemaja lähedal teekäänaku taga lahesopi äärsel rannal pidutsemas. Ta oli siis kuueteistkümneaastane. „Loodetavasti on keegi sinna ilusa suure maja ehitanud,“ lausus ta. „Või parkimisplatsi.“

„Mina loodan, et see paik ei ole muutunud...“

„Kas sa tõesti loodad seda?“ küsis Charley.

„Seda, ja mitte midagi muud.“

Charley teadis, et tal pole valikut, sest tal polnud õigus vähihaigele õele midagi keelata. „Pean sinna sõitma,“ ütles ta. „Enne kui saame sisse kolida, tuleb maja elamiskõlblikuks muuta. Peaksin Michaelit meie plaanist teavitama ja Ericuga rääkima...“

„Kas Michael teeb sellest numbri?“ tahtis Meg teada.

„Ma ei näe põhjust, miks ta peaks seda tegema. Ta toetab mind kindlasti, sest ta armastab sind. Võib-olla näpistab ta koguni veidi aega, tuleb meile külla ja võtab Ericu kaasa.“

„Sinul ja Michaelil on ikka kõik hästi, eks?“ uuris Megan.

„Muidugi! Miks sa küsid?“

„Ma ei tea,“ vastas Megan. „Sul tundus ebamugav olevat, kui ma tema kohta küsisin.“

Charlene puhkes naerma. „Vabandust. Praegu on kummaline aeg. Mul ei ole töökohta ja kodu, mul pole aimugi, mis saab edasi. Minu ainuke kodu on Michaeli maja Palo Altos. See ei peaks nii suur muutus olema, aga on ikkagi.“

„Tunned vist esimest korda elus, et pead kellestki sõltuma,“ oletas Megan.

„Võib-olla tõesti,“ nentis Charlene. Aga asi polnud selles. Ta oli Michaeliga tülis. Nad läksid riidu. Abielu ja muude asjade pärast.

Charley Hempstead kohtus Michael Quincyga, kui oli kahekümne kahe aastane ja mees kolmekümne kahene. Sellest pidi saama lohutussuhe, mitte kakskümmend kaks aastat kestnud armulugu. Charley oli oma noore elu jooksul nii mõndagi kogenud: saanud seitsmeteistkümneaastasena vallaslapse, kelle oli kasuperre loovutanud, käinud Californias ülikoolis – et emast võimalikult kaugele pääseda – ning pidanud arvukaid poiss-sõpru, kes kõik olid mõttetud tudengipoisid.

Michaelil polnud sugugi paremini läinud. Kui nad kohtusid, oli mees kolinud lahku abikaasast, kellega oli kuus aastat abielus olnud. Lahkuminek oli kibe ja lahutus tõotas räpaseks kujuneda. Ta oli politoloogiaprofessor, kes pääses pealiskaudsest armastuseta ja kibestunud abielust. Ent teisest küljest oli Michaelil hea meel, et tal polnud lapsi, kes oleksid lahutuse pärast kannatanud, ehkki ta muretses, et ei saa iialgi isaks. Tema oli lapsi soovinud. Naine aga mitte.

Nii Michael kui ka Charlene olid alustanud suhet, arvates, et sellest kujuneb lihtsalt väike jõnksatus radariekraanil, aseaine, kuniks mõlemad toibuvad ja jõudu koguvad. Ent kirg oli nende plaanid sassi ajanud. Noor nägus professor Michael, kellest kõik naistudengid olid sisse võetud, armus Charleysse. Ja Charley armus temasse. Nad kolisid juba mõne kuu pärast Berkeleys asuvasse väiksesse korterisse elama. Nad lihtsalt lobisesid, arutlesid asjade üle, lugesid ja armatsesid lakkamatult. Nad ei abiellunud – algul Michaeli eelmise abieluga seotud komplikatsioonide pärast ja hiljem seetõttu, et Michael oli abielus pettunud ega tahtnud suhet rikkuda. Kui Charley enda vastu aus oli, siis tahtis ta erineda. Kaasaegne olla. Ja tal polnud midagi ema väljavihastamise vastu. Asjaolu, et ta oli mõni aasta hiljem kogemata rasedaks jäänud, ei muutnud suurt midagi. Selleks ajaks oli Michaeli lahutus jõustunud, vara jagatud ja mees ostnud väikese, ent trendika maja Palo Altosse, kus ühine laps üles kasvatada. Olid 1990ndad – sel ajal oli kombeks koos elada ja lapsi saada. Naised said ka üksi lapsi, ilma liigse hukkamõistuta. Niisiis tõi Ericu sünd Michaelile, kes oli kartnud mitte kunagi lapsi saada, ja Charleyle, keda oli sunnitud ühest lapsest loobuma, palju rõõmu.

Michael soovis ühel päeval ikkagi abielluda, tõestamaks, et nende pühendumine teineteisele on tõeline, kartmatu ja püha.

„Püha?“ oli Charley naerdes küsinud. „Millal sa usklikuks hakkasid?“

„Pean silmas seda, et ma ei karda eluaegset tõotust anda. Ma tahan seda teha. Kunagi.“

Selleks ajaks kui Eric sai nelja-aastaseks, oli Charley lõpetanud Berkeley ülikooli, mõnda aega tööl käinud ja telemaailmas väga kiiresti karjääri teinud. Ta kasutas Berkey perekonnanime ja loobus Hempsteadist. Ta väitis, et see kõlab televisioonis paremini, kuid tõtt-öelda oli ta vanemate peale vihane ja lootis salamahti, et see vihastab neid. Michael oli Stanfordis täiskohaga professor. Charleyst sai ühes San Francisco telejaamas ilmateadustaja, seejärel ankur ja juba veidi aja pärast kohaliku hommikuse jutusaate juht. Vaatajareitingud olid kõrged ja tööd tuli aina juurde. Ta ostis endale väikese maja – kauni vaatega linnamaja –, mille soetamiseks pani mängu kõik säästud ja laenas juurdegi. See oli mugav ja hea investeering. Ehkki paaril oli kaks maja, õnnestus neil enamik öid koos veeta. Kui nad peatusid linnas, sõitsid Eric ja Michael tagasi mehe Palo Alto majja, mille lähedal poiss koolis käis. Charley kodu polnud just üdini mugav. Ta võttis stuudioga ühendust kell neli hommikul ja kuni ta elas linnas, saatis telejaam talle auto järele.

Nad olid kakskümmend kaks aastat koos olnud. Aeg-ajalt nad vaidlesid ja pidasid võimuvõitlust, kuidas Ericut kasvatada või raha kulutada, neil oli ka vastakaid poliitilisi seisukohti. Nad said normaalselt hakkama inimeste kohta, kel oli nõudlik karjäär ja laps, kellele nad olid pühendunud. Nad olid nii erakordne meeskond, et paljud nende sõpradest, kes olid pikaajaliselt abielus olnud, kadestasid neid. Aga nende abiellumise küsimus tuli harva jutuks.

Ent siis paisati Charley maailm pea peale. Ta polnud osanud oodata, et telekanal tema saate ette hoiatamata eetrist kõrvaldab. Tal puudus varuplaan. Umbes samal ajal läks Megan radikaalsele keemiaravile, millele pidi järgnema luuüdi siirdamine. Arstid ennustasid talle viiskümmend protsenti ellujäämislootust, sest vähil olid siirded ja keemiaravi oli tema eluküünla peaaegu kustutanud. Charley polnud valmis veel üht õde kaotama.

Ja ta polnud valmis karjäärist loobuma. Ta samastas end tööga ja oli selle üle uhke. Ta oli olnud edukas.

„Tundub, et meil on sobiv aeg abielluda,“ nentis Michael.

Charley oli rabatud. „Milliste aju keerdkäikude põhjal sa otsustasid, et mul on selleks sobiv aeg?“ küsis ta jahmunult. „Ja jumala eest, mis kasu peaks meil praegu abiellumisest olema?“

Michael kortsutas kulmu. „Sa ei käi tööl. Sinu elus ei toimu midagi. Ise ütlesid, et pole valmis uut tööd otsima, sest sa vajad aega puhkamiseks ja järelemõtlemiseks, mis on õige mõte. Mina sõidan sügisel üheks semestriks Cambridge’i. Sa peaksid minuga kaasa tulema.“

„Kas kavatsed mind päästma hakata?“ küsis Charley.

„Ma ei mõelnud seda nii, aga kas see ei rahustaks sind veidi?“

„Väga hooliv, Michael,“ mühatas Charley. „Minu töökaotus ja surev õde on sinu jaoks mugavad ettekäänded mind kuueks kuuks Inglismaale lohistada. Kui imeliselt lõõgastav mõte.“

„Kui hakkad jonnima, siis võtan pakkumise tagasi.“

„Sa ei pea midagi tagasi võtma,“ nipsas Charley. „Ma keeldun su romantilisest ettepanekust.“

„Tahad romantikat, Charley? Kuula siis! Minu isa suri viiekümne seitsme aastaselt. Mina olen viiskümmend neli. Olen meie suhtega praegusel kujul täiesti rahul, kui välja arvata üks pisinüanss – Eric. Ei, see pole kõik – on veel asju, millega ma rahul ei ole. Kui minu saatus sarnaneb isa omaga, siis tahaksin, et minust jääks maha lesk, mitte tüdruksõber. Tahaksin pärandusega seotud probleeme ennetada. Kurat, kui ma leban tõbisena haiglas, siis ma ei taha, et sul keelataks mind vaatama tulla, sest sa pole minu abikaasa!“

„Kes mind takistab? Kas meie poeg? Sinu ema, kes mind jumaldab? Su õde, kes tikub mulle parimaks sõbratariks? Tüdruksõber! Pärast kahtkümmend kaht aastat ja poega!“

„Sa tead, et oled rohkem kui tüdruksõber,“ lausus Michael.

„Aga sina ei paista teadvat!“

„Varem polnud mul midagi vabaabielu vastu,“ jätkas mees. „Aga viimasel ajal on see mind häirima hakanud. Ma armastan sind. Sina armastad mind. Tahaksin olla seaduslikult seotud. Tahan, et keegi ei peaks meie vastastikustes tunnetes kahtlema.“

„Minu teada pole meie tunnetes kunagi kahtlust olnud,“ vastas Charley. „Aga paistab, et sinul on, kui tahad järsku suhet seaduslikuks teha.“

„Asi pole kahtlemises,“ vaidles Michael. „Asi on tundes, et midagi on puudu. Mida vanemaks ma saan, seda tugevamaks see tunne muutub.“

„Niisiis otsustasid, et minu ootamatu vallandamise järel, kui ma olen kohutavalt hirmul, et mu õde võib surra... on kõige parem hetk sellise otsuse langetamiseks?“

„Me võiksime Inglismaal pikki mesinädalaid tähistada,“ pakkus mees.

„Samal ajal, kui sa töötad? Ja mida mina peaksin sel ajal tegema, kui sa tööl oled?“

„Vaevalt sul igav hakkaks. Kuule, see ei ole ainult meie pärast, vaid ka Ericu pärast. Ja tema tulevaste laste pärast. Aga ma ei taha sulle pühendumist peale suruda, kui sul selleks tahtmine puudub.“

„Eric on kaheksateistkümneaastane,“ ütles Charley. „Vabaabielu on samuti abielu.“

„Vabaabielu?“ tõstis Michael häält. „Kas sellest piisab sulle? Minule igatahes ei piisa!“

Vaidlus kogus aina jõudu ning Charley seest voolas välja kogu nördimus, hirm ja pettumus. Viimaks teatas ta, et peab Meganit vaatama minema, mille peale Michael vastas: „See on vist tõesti hea mõte.“

Charley kinnitas endale, et nende suhe pole mõranemas. Nad tülitsesid tihti, kuid avaldasid ka sageli armastust. Charley ei lahkunud Palo Altost vihasena, kuid oli siiski murelik ja segaduses. Miks oli Michael pärast pikki aastaid temas kahtlema hakanud? Ja miks tema, Charlene, keeldus ometi mehega abiellumast? Tal polnud kahekümne kahe aasta jooksul kedagi teist olnud! Mis neil viga oli?

Võib-olla aitab lahus veedetud aeg selles selgusele jõuda.

Charley oli koos Megani ja Johniga mitu päeva Minneapolises veetnud ning näinud, kuidas õde iga päevaga veidi jõudu kogus. Ta oli vahetult enne ärasõitu Ericuga kohtunud ja pärast seda pojaga telefonitsi suhelnud. Poeg õppis esimest aastat Stanfordis, kus ta ei pidanud õppemaksu tasuma – see hüve kaasnes isa professoriametiga. Tõsi, Eric ei elanud isa juures. Ta oli nõus Stanfordis õppima, kuid soovis veidi iseseisvam olla. Ta elas tavalises ühiselamus, ent kuulus üliõpilaskorporatsiooni ja pidi paari aasta pärast korporatsiooni ühiselamusse kolima. Juba sellele mõtlemine pani Charley õlgu väristama. Aga ta mõistis Ericu soovi.

Ta helistas Michaelile. „Kuidas läheb? Ma igatsen su järele,“ ütles ta.

„Seda on hea kuulda,“ vastas mees.

„Kas sa kõnnid praegu? Hääle järgi tundub, et kõnnid...“

„Autosse. Olen tänaseks lõpetanud, aga pean õhtul teaduskonna koosolekule minema.“

„Kas oled Ericut näinud?“ uuris Charley.

Michael puhkes naerma. „Ta kohtub minuga võimalikult harva. Pean alati aja kokku leppima. Ta saadab mulle sõnumeid. Kahtlustan, et see on tema viis hoiduda minuga kohtumast ja silmast silma vestlemast. Kuna ta saab normaalseid hindeid, siis oletan, et tal läheb hästi.“

„Mina suhtlen temaga arvatavasti rohkem kui sina,“ nentis Charley. „Vastasin ühele ta sõnumile ja teatasin, et sellest ei piisa mu emaarmastuse leevendamiseks. Tahtsin tema häält kuulda. Nüüd ta siis helistab mulle. Ta üritab meid rahustada.“

„Pigem mängib meiega. Ta hoiab meid oma toimetustest eemal,“ vastas Michael. „Ta alustab oma elu.“

„Michael, ma tunnen sinust puudust, aga jään mõneks ajaks siia. Meg kogub tasapisi jõudu. See ei tähenda, et ta on pääsenud, aga olen ikkagi kergendatud. Ta sööb jälle. Kõnnib ringi. Loeb. Tal ei ole palju energiat, aga see on parem kui mitte midagi.“

„Rõõm kuulda, et tal parem on,“ sõnas Michael.

„Ta tahab suveks järvemajja kolida,“ rääkis Charley. „Ma sõidan sinna, viskan majale pilgu peale, võib-olla teen veidi remonti ja sätin maja elamiskõlblikuks. Pealegi ei saa ma lasta tal üksi minna.“

Michael vaikis veidi aega. Charley kuulis autoukse avanemise ja sulgumise häält. „Arusaadav.“ Miski mehe hääles reetis tema pettumuse – ta eelistanuks suve koos veeta ja selgusele jõuda, mida suhtega peale hakata.

„Ma ajan pakilised asjad joonde ja tulen siis koju sinu juurde, et saaksime kahekesi kvaliteetaega veeta. Võin kellegi teise vastutama panna. Võib-olla saab John natuke vaba aega näpistada. Ühesõnaga, anna mulle aega järvemaja korda teha, siis räägime sinu töögraafikust. Kui leiad minu jaoks aega...“

„Ma võtan sinu jaoks aega,“ kinnitas mees. „Minagi igatsen sinu järele. Tunnen isegi meie tülitsemisest puudust.“

„Me ei tülitse eriti,“ kostis Charley. „Või tülitseme?“

„Me teeme seda liigagi palju. Kas või näiteks tolle a-tähega asja teemal. Mulle tundub, et sul on psühholoogiline probleem ja see paneb sind kartma. Peaksid abi otsima.“

Charley puhkes tahtmatult naerma. „Sul on vist õigus. Mul on palju psühholoogilisi probleeme. Aga me kohtume varsti. Ma ei saa sinuta üldse hakkama. Sa oled mu kalju. Ma armastan sind.“

Michael hingas pahinal välja. „Seda oli meeldiv kuulda,“ tunnistas ta. „Minagi armastan sind.“

Mis mul viga on? küsis Charley endalt. Miks ta ei võinud lihtsalt mehega abielluda, Inglismaale sõita ning abielunaise elu ja tiitliga harjuda? Ta poleks Michaelist isegi relvaähvardusel loobunud. Miks nad ei võinud siis abielluda, kui mees seda soovis?

Sellepärast, et ta tundis end hetkel väga haavatava ja sõltuvana. Ta polnud terviklik. Michael polnud öelnud: „Me võiksime abielluda, kuna sul pole niikuinii midagi targemat teha“, kuid mehe väljendusviis oli Charleys ikkagi tähtsusetu tunde tekitanud. Ja kes talle kaasa tunneks? Ta oli saanud kaksteist aastat hästitasustatud edu nautida. Kõik ütlesid, et ta peaks aasta vabaks võtma, vanadest ämblikuvõrkudest vabanema, puhkama ja lõõgastuma.

Lõõgastus oli viimane asi, mida ta tundis. Vabadus oli talle peale sunnitud, sest ta lasti töölt lahti ja Megan oli haige, aga see ei tekitanud temas head enesetunnet. Ta ei tundnud end tugevana nagu jutusaate ajal. Ta igatses taas jõudu ja enesekindlust koguda. Pärast pikki aastaid ei tõotanud ka abiellumine olukorda parandada. Telestaariameti mahapanemine ja abikaasaks hakkamine ei andnud talle jõudu juurde, vaid muutis ta veelgi haavatavamaks. Ta tahtis end jälle teistega võrdsena tunda.

Charley läks haiglasse, et vestelda Megani abikaasa doktor John Crane’iga, selle asemel et oodata, millal mees õhtul koju jõuab. Ta tahtis rääkida avameelselt, nii et Meganit ei ole juures. Ta uuris, kas John saab oma töögraafiku ümber teha ja mõne päeva Megi järele vaadata, kuni tema, Charley, eemal on. John vastas, et see on võimalik: ta võis hommikul hiljem tööle minna ja õhtul varem koju naasta. Ta lubas kohandada oma töögraafikut, et jõuaks hommikul enne tööleminekut hommikusööki ja õhtul õhtusööki valmistada. Peale selle lubas ta oma naisega vähemalt kord päevas ühendust võtta.

„Te olete nii hea meeskond,“ kiitis Charley. „Paar aastat tagasi, enne kui te lühikeseks ajaks lahku kolisite, jäi mulje, et olite väga armunud. Kas tohib küsida, mis juhtus?“

„Armastusega pole meil kunagi probleeme olnud,“ vastas John. „Räägime sellest teine kord. Praegu tahan lihtsalt, et ta järgmised nädalad üle elaks. Kas sõidad Californiasse Michaelit ja Ericut vaatama?“

„Ei, tegelikult mitte. Sõidan järvemajja välja selgitama, kuidas seda elamiskõlblikuks muuta. Meg tahab suve seal veeta.“

Johni nägu venis naerule. „Lõpuks ometi on ta leidnud kellegi, kes sellega nõusse jäi. Miks ma ei imesta, et see just sina oled?“

„Võib-olla sellepärast, et kui ma tööl käiksin, ei oleks see võimalik. Või kui Eric noorem oleks ja nii edasi. Aga ma olen saadaval ja tahan Megi taastumise juures olla. Sa võiksid mulle kohe öelda, kui palju ma pean sellele kaasa aitama? Kas tal võib tervis halvemaks muutuda?“

„Võib, aga praegu ei tohiks. Ta ei vaja ööpäevaringset põetamist. Aga ta on liiga nõrk ja väsib kergesti, mistõttu pole võimeline enda eest iseseisvalt hoolitsema. Ta ei saa süüa teha, pesu pesta ega maja kraamida, aga tõenäoliselt muutub ta jälle tugevamaks. Vähemalt esialgu.“

„Ja siis?“ tahtis Charley teada.

„Ja siis veel tugevamaks, kui just...“ John kehitas õlgu. „Tead, olukord on selline, et tal võib minna nii või naa. Ta ütles juba tükk aega tagasi, et ei soovi rohkem keemiaravi, sest see mõjus talle liiga rängalt, aga ta tahtis järele jäänud elupäevi nautida. Viimane annus, mis valmistas teda siirdamiseks ette, oli eriti karm. Neli aastat, Charley. Talle aitab.“ Johni pea vajus viivuks norgu, ent ta lõi selle uuesti püsti. „Vaat see oligi lahusoleku põhjus.“

„Ah?“ oli Charley segaduses.

„Meie lahusolek. Me ei suutnud ravi üksikasjades kokkuleppele jõuda. Vean kihla, et sa ei oodanud midagi säärast, ega?“

„Oota,“ kostis Charley. „Ma ei teadnud, et olite ravi suhtes eriarvamusel...“

„Ta ei tahagi, et sa teaksid, Charley. Meg ei soovinud ravi. Mina tahtsin, et ta laseks endaga kõike teha. Tunnistan, et minagi poleks siiretega vähi neljandas staadiumis sellest huvitatud olnud, kuid ometi käisin talle peale. Ma ei suutnud temast loobuda. Tahtsin, et ta prooviks kõike, mis elulootust annaks, olin valmis kas või imedele lootma.“

„Aga ta on paaril korral tervenenud!“ pahvatas Charley.

„Paraku on haigus alati agressiivsemalt tagasi tulnud ja talle veelgi suuremaid piinu valmistanud. Ta ei tahtnud, et ma tema eest meditsiinilisi otsuseid langetaksin, kui ta selleks ise võimeline polnud. Kardan, et olin selles ise süüdi. Aga me oleme ära leppinud ja ma ei käi talle rohkem peale. Olen andnud lubaduse, et ta saab ise otsustada. Ma toetan teda. Ta ütles, et see on viimane kord, ja kui see on tema soov, siis olgu pealegi.“ John vakatas viivuks. „Armastan teda, mis ka ei juhtuks.“

Charley oli imestanud, mille üle John ja Megan nii sageli vaidlesid, iseäranis Megani keemia- ja kiiritusravi ajal. Samas oli ta imestanud, miks John ikka veel abikaasa lähedusse hoidis, ehkki nad pidanuks lahus olema ja lahutusest rääkima. See oli kaks aastat tagasi. Nüüd oli kõik selge – John tahtis, et Meg nõustuks äärmusliku ja koguni eksperimentaalse raviga, samal ajal kui Meg ütles: „Vähe sellest, et see on ajaraiskamine, tekitab see minus kohutava enesetunde.“

Charley teadis tänu isiklikule uurimistööle seoses jutusaate külalistega, et vähiravi ei tee alati haigemaks. Tegelikult oli enamik rinnavähivorme kergesti ravitavad ja ellujäämistõenäosus samuti kõrge. Paraku oli Megani haigusel haruldane ja agressiivne vorm. Ja sarnaselt Johniga oli Charley mõelnud: Järelikult tuleb lihtsalt kõvemini võidelda.

Aga ta teadis, kui palju Meg oli kannatanud. Ja võidelnud. Kui õde soovis, et see lahing jääks tema elu viimaseks, siis sündigu tema tahtmine. Charley tõotas õe soovi austada.

Sellest tulenes omakorda küsimus – kas Meg tahtis minna järve äärde puhkama ja taastuma? Või surra viimases paigas, kus nad olid elanud perekonnana?

Järve äärde sõites meenutas Charley kõiki suvesid, mil nad olid perega sama teed sõitnud. Nad olid veetnud kõik suved majas Waseka järve ääres. Onn või maja järve ääres oli kümne tuhande järve maal Minnesotas peaaegu kohustuslik. Järveäärset kinnisvara pärandati põlvest põlve ja need, kel puudus onn või maja, omasid maalappi, kuhu nädalavahetustel ja pühade ajal haagissuvila parkida. Ent Berkeydel oli väga ilus maja, sest Charley vanaisa oli ülemkohtu kohtunik. Ta hakkas oma naist ja kaht tütart suveks järve äärde saatma, kui tütred Josephine ja Louise olid vastavalt üheksa- ja kümneaastane. Mõnel nädalavahetusel ja augustis lausa kaheks nädalaks sõitis ka ta ise linnast maale. Lou ja Jo jätkasid järve ääres suvitamise traditsiooni ka siis, kui olid mehele läinud ja endale tütred sünnitanud.

Charley koos oma õdede ja nõbudega elas suve nimel. Nad ootasid seda terve aasta, hakkasid juba aprillis sisseoste tegema ja mai keskel pakkima. Päev pärast koolivaheaja algust sõideti põhja Waseka järve äärde, mis oli kahetunnise autosõidu kaugusel. Kaks ema ja kuus last pakiti Louise’i autosse – algul universaalkerega autosse ja hiljem, kui lapsed suuremaks sirgusid, väikebussi. Tol ajal puudus turvavöö kasutamise kohustus – see oli lihtsalt soovituslik. Hempsteadi plikad ronisid tagaistmel harilikult üksteisele sülle. Neil olid kaasas asjad paariks nädalaks – need laoti autokatusele pagasirestile. Nädalavahetusel saabus Charley isa ülejäänud asjadega, nagu hoolikalt pakitud voodipesu, rõivad, rätikud, mänguasjad ja muud esemed, milleta polnud võimalik kolm kuud läbi ajada.

Väljasõit oli alati hoolikalt läbi mõeldud.

Kohtunik ja vanaema Berkey lakkasid järve ääres käimast siis, kui neil oli neli tütretütart, sest väikelaste tekitatud kära ja segadus ajasid neid hulluks. Varsti oli lapselapsi kuus – kõik tüdrukud – ja selle peale sai vanavanematel mõõt täis. Nad üürisid teisel pool järve majakese, kus aeg-ajalt nädalalõppe veeta.

Kõik kuus tüdrukut olid sündinud üheaastaste vahedega. Louise’il ja Jol oli kummalgi kolm last. Lastesaamine tundus olevat täiuslikult planeeritud – Louise kui vanem õde sünnitas Charlene’i ja aasta hiljem sündis Jol Hope. Järgmisena sai Lou Megani ja seejärel Jo Krista. Pärast seda läks järjekord sassi ja kui Krista oli üheaastane, sündis Jol Beverly, kel oli ilmale tulekuga nii kiire, et see juhtus järvemajas. Louise, kes ei tahtnud kehvem olla, sai järgmisena Mary Verna, keda kutsuti Bunnyks. Sellega lastesaamine lõppes. Kuus tütart, õde ja nõbu kuue aastaga. Nagu trepiastmed. Linalakad neiud, keda sidusid veri, sugulus ja paras annus DNA-d, sest õed Lou ja Jo olid abiellunud vendade Carli ja Royga.

Hempsteadi tüdrukutel tundus olevat imeline elu ning nad olid suviti õnnelikud ja muretud. Ülejäänud osa aastast, mis veedeti kaksiklinnades – Minneapolises ja Saint-Paulis –, oli täis väljakutseid nagu kõigil teistelgi peredel. Iseäranis Jol ja Royl, kes maadlesid rahamuredega ja sellest tingitud muude probleemidega. Ent suved olid teistsugused. Järv oli nõiduslik paik. Nagu pelgupaik. Kõik kooliaasta jooksul esile kerkinud probleemid lahustusid iseenesest. Kuni 1989. aasta suveni. Tol suvel muutus kõik. Louise’i tütar, Charley ja Megani väike õde Bunny, kuuest tüdrukust noorim, uppus kogemata. Ta oli kõigest kaheteistkümneaastane. Murest murtud ja valust poolsegane Louise, kes oli kaotanud lapse, nõudis järveäärse maja sulgemist. Igaveseks.

Charley märkas, et maja tundub esmapilgul väsinud, ent siiski viisakas. Ta teadis, et ema maksis ühele kohalikule perekonnale selle eest, et nood aasta ringi majal silma peal hoiaksid. Muru oli niidetud ja hekid pöetud, ent maja vajas kahtlemata kõpitsemist. Elamu oli avar – alumisel korrusel oli kolm magamistuba, pööningukorrusel kaks ärkliakendega väiksemat tuba, oli ka kaks korralikku vannituba ja tualettruum peamagamistoa kõrval. Paadikuuri kohal oli eluruum ja elumajal oli lai ning sügav kinnine veranda. Veranda välissein oli katki ja lääbakil ning seal polnud enam välimööblit.

Charley kangutas ühe akna lahti. Megil oli õigus: see polnud sugugi keeruline. Toas sai talle kohe selgeks, et ta pole ainuke, kes seal viibinud on. Kõikjal vedeles prügi ja alumise korruse voodites oli magatud. Need olid plekilised. Voodipesu muidugi polnud. Aga kui need pisiasjad kõrvale jätta, oli ta üpris optimistlik – kahjustused tundusid olevat kosmeetilist laadi. Ta pidi hankima uue mööbli ja kodumasinad. Verandale tuli uued seinad ehitada. Kogu elamine vajas tõsist küürimist ja värsket värvikihti. Samuti tuli paigaldada uued WC-potid ja võib-olla ka vannid.

Ent kõigepealt kavatses ta helistada elektrikule, veendumaks, et elektrijuhtmestik on ohutu. Ja ta pidi palkama kellegi, kes maja korda seaks ning koli prügimäele veaks.

Charley naasis õue ja istus kännule, mida mäletas juba plikapõlvest saadik. Ta õngitses välja telefoni ja hakkas sinna märkmeid tegema. Pärastlõuna oli päikesepaisteline, kuid mitte soe. Aprillikuine ilm Minnesotas, iseäranis järve ääres oli jäine. Järv oli rahulik ja vaikne. Õrn lainete loksumine vastu kallast mõjus rahustavalt. Ta sulges silmad.

Ta kuulis oma kujutlustes laste naeru. Kellegi ema hõikas verandalt: „Vaata, et sa täiskasvanute järelevalveta vette ei lähe!“ Ta tundis hot dog’ide, grill-liha, lõkketule ja röstitud vahukommide lõhna. Ta nägi paadisillal seitset kuukala – korralikku saaki –, mis ootasid puhastamist. Keegi vilistas koerale. Kõlas rõõmukilge ja plärtsatus. Naised naersid. Oli kuulda kiirkaatri mürinat ja meeste vilistamist. Väikesed jalad paterdasid üle veranda ja paadisilla. Õhtuti kostis kinniselt verandalt sosistamist ja itsitamist ning maja sisemusest emade naeru. Raadios mängiv muusika segunes naerulaginaga. Kusagil järve ääres peeti hilisõhtust pidu ning sealt kostis inimeste hääli ja hõikeid. Charley mäletas seda kõike nii selgesti, et peaaegu kuulis suve hääli.

Võib-olla oli Megil õigus. Võib-olla pakub suvi järve ääres tõepoolest tröösti. Charley mõtles lootusrikkalt, et ehk saab õde terveks. Või vähemalt kogeb viimastel elupäevadel rahu.

Kui Meg läks haiglasse luuüdi siirdamisele, oli ta öelnud: „See ei pruugi õnnestuda, Charley. Aga ma tahan, et sa teaksid üht asja. On oluline, et sa teaksid. Ma ei karda. Mis ka ei juhtuks, ma ei karda.“

Samal hetkel oligi Charley otsustanud, et kõik, mida Megan soovib, peab ta saama – kui see on vähegi teostatav. Ja mullegi ei teeks halba minevikuga rahu sõlmida, mõtles ta.