Читать книгу Austraalia miljonäri armastuselaps - Robyn Grady - Страница 5

„Palun kõiki vallalisi daame saali keskele! Pruut viskab kohe oma kimbu!”

Sophie Gruebella tõstis võpatades pilgu oma aeglaselt mööda klaasiserva libisevalt sõrmeotsalt keskealisele õhtujuhile ja siis üle Sydney tantsusaali keskel rüselevate tüdrukute. Sophie smaragdroheline kleit sahises, kui ta oma toolil sirgu tõmbus ja käed resoluutselt sülle pani.

No ei. Mitte mingil juhul. Ta oli rahul, et tema sõbratar oli leidnud härra Õige. Wendy ja Noah olid koos täiuslikud, eriti praegu, kui mees kergelt abikaasa huuli suudles ja Wendy oma kleidisaba eest pühkis, valmistudes roosikimpu ootusärevuses neidude hulka heitma. Aga Sophiele oli täna siiatulekki olnud juba jõupingutus.

Peaaegu kõik siin teadsid, et teda oli kolm kuud tagasi hoolimatult maha jäetud. Naise eneseabi koosnes igaõhtusest šokolaadi või muu sarnase üledoosist ning hulgast romantiliste komöödiate DVD-dest, mille õnnelikud lõpud teda veel tusasemaks muutsid. Ta oli kümme naela juurde võtnud ja tema silmaalused olid kottis.

Alandus noorema, saledama ja atraktiivsema naise pärast mahajätmisest oli hakanud järk-järgult oma teravust kaotama. Tänu taevale ei arvanud ta enam, et on Tedisse armunud. Kuid kuna Sophie oli pigem tagasihoidlikku kui ennastkehtestavat tüüpi, oli see hoop mõjunud tema enesehinnangule purustavalt. Vihje uuesti armumisele, olgu see või kõigest pruudikimbu viskamise näol, tegi talle haiget.

Õhtujuhi kutsuv hääl kõlas üle ballisaali, mis oli ehitud peente laudlinade ja võbelevate kandelaabritega. „Viimane võimalus, daamid. Kes püüab kimbu? Kes on järgmine?”

Sophie ohkas. Kas ta saab kunagi tunda sellist õnne, mida Wendy ja Noah täna jagavad? Kas ta julgeb veel kord riskida ja oma südame avada? Naisel oli valus endale tunnistada, et mida rohkem aega läks, seda vähem ta seda uskus. Ja taevas teab, et ekstravagantne tseremoonia ning ohjeldamatu pidu ei andnud garantiid, et õnn jääb igavesti kestma.

Kui Sophie niimoodi mõtiskles, möödus temast üks silmatorkavalt mehine kuju. Tema süda jättis löögi vahele, kuid siis kergemeelne hetk möödus ja imelik tunne kõhus vaibus. Agent 007 kombel ohtlikult nägus mees peatus Sophiest veidi eespool paremal. Mehe smoking, mis rõhutas tema õlgade laiust, kerkis veidi, kui ta rinnataskust mobiiltelefoni otsis. Ta seisis, pikad jalad veidi harkis, ja vaatas tõsisel ilmel oma käekella, raputas siis pead, ütles mõned arusaamatud sõnad oma telefoni ja lõpetas vestluse.

Ärikõne? Laupäeva õhtu kohta oli see liig. Sophie libistas pilgu üle ruumi. Mehe sõbratar pidi olema kusagil seal rahva hulgas. Sest sellistel enesekindlatel, tapvalt seksikatel kuttidel olid alati sõbratarid – ja mitte sellised hästipolsterdatud nukrameelsed isendid nagu Sophie.

Sophie lükkas oma klaasi eemale.

Tegelikult oli tal viimane aeg lahkuda.

Kui ta viimast šokolaadisüdant enda käekotti poetas, kostis kollektiivne huile ning miski hele ja lõhnav maandus tema süles. Naine vaatas alla ja ahmis õhku.

Kuidas põrgu päralt oli Wendy pruudikimp temani välja lennanud? Veel olulisem – oh, jumal – kuhu ta saaks peitu pugeda?

Sophie tõmbus kõigi saalisolijate puurivate pilkude all oma toolil kössi ja õhtujuht vilistas. „Suurepärane vise, Wendy! Plaksutame väikesele häbelikule daamile seal taga.”

Põgusa aplausi ajaks manas Sophie näole hädise naeratuse. Ta isegi viipas kergelt. Kui see tsirkus lõpuks läbi sai ja paarid taasühinesid, kiirustasid Sophie sõbrad Penny Newly ja Kate Tigress üle saali tema poole.

Sügava kaelusega hõbetsekiinidega kaunistatud kleidis Penny suu oli mossis. „Ma ei saa sellest aru. Miks peaksid sina tahtma pruudikimpu kinni püüda?”

Kate lõi Pennyle vastu käsivart. „Ära ole väiklane.”

Penny krimpsutas nägu ja hõõrus käsivart. „Ma mõtlesin ainult seda, et ta on hetkel üksi. See on ju raiskamine.”

Juba keskkoolist saadik oli Penny tuntud oma kaunite blondide juuste, lopsaka rinna ja taktitunde puudumise poolest. Siiski...

Sophie hingas sügavalt välja. „Sul on õigus. Vaevalt see mina olen, kes järgmisena abiellub.”

Kate istus ja pigistas Sophie kätt. „Küll sa tagasi mängu tuled, Sophie. Sa leiad oma hingesugulase. Mehe, kes sinuga nii hästi sobib, et võiks olla su kaksikvend.”

Sophie näole kerkis irooniline muie. „Kas me saaksime korraldada, et see kaksikvend oleks ilma minu polstri ja sassis juuksepahmakata?”

Eelistatavalt keegi sirgejuukseline ja lihaseline.

Sophie jälgis üle Kate’i õla, kuidas 007 rahvahulka vaadates kulmu kortsutas ja oma muljetavaldavad käsivarred samavõrd muljetavaldaval rinnal ristas. Ka Sophie kortsutas kulmu. Kus oli sõbratar?

Kogenud juuksurina kinnitas Kate Sophie ülespandud soengust lahtipääsenud loki tagasi. „Lihtsalt protokolli jaoks, sinu cappuccino karva lokid on suurepärased. Ja kui sa neist kas või tolli maha lõikad, tuleb sul minuga tegemist.” Tema mänglev põrnitsus mahenes. „Sa peaksid oma juuste üle uhke olema, mitte püüdma neid kogu aeg peita.”

Penny kehitas nõustuvalt õlgu. „Ja kui sul on ükskord jälle sobivad riided...” Ta läks oma poolehoidu väljendades nii kaugele, kui Penny üldse suutis. „Noh, sa oled alati üsna nägus olnud. Tõepoolest.”

Kate heitis Pennyle terava pilgu samal hetkel, kui muusika hakkas uuesti mängima ja nende ootavad noormehed – vennad, kellega nad olid kuu aega tagasi tutvunud – tulid, et viia mõlemad romantilisele põsk-vastu-põske tantsule.

Sophie hammustas alahuult, keeldudes järele andma pisaratele, mis silmi kippusid. Kate tahtis ainult head, aga Sophie ei tahtnud tema haletsust. Ausalt öeldes oli ta enda omassegi uppumas.

Jah, ta oli hiljuti oma ainukesest pikaaegsest suhtest välja longanud. Ei, ta ei olnud Miss Maailm. Ta ei pruugi kunagi leida tõelist armastust, meest, kes oleks määratud teda jalust rabama. Paljud inimesed ei leidnud. Võib-olla oli ta määratud järgima pigem omaenda rütmi kui traditsioonilist pulmakellade kaja.

Ja pagana päralt, võib-olla see ei olnudki nii halb. Vaadates nüüd tagasi, mõistis ta, et Sophie, kes oli olnud koos Tediga, oli olnud kahvatu vari sellest, milline naine ta tahtis olla. Ta oli olnud ei keegi. Lisand, kes oli noogutanud ja polnud kunagi muret tekitanud. See oli tema elu lugu, tõesti.

Aga enam mitte. Praegusest hetkest, sellest minutist alates ei kavatse ta enam oma arvamust peita. Kindlasti polnud tal vaja abikaasat, kes paneb paika piire ja teeb reegleid.

Äkilise adrenaliinipuhangu ajel tõusis Sophie oma toolilt. Ta ei muretse enam selle pärast, mida teised inimesed arvavad, eriti veel Penny Newly.

Ta polnud jõudnud veel kahte sammugi ukse poole astuda, kui kellegi käsi tema küünarnukil ta peatas. Sophie pöördus hämmeldunult. Ta vaatas pead kallutades üles ja kõht tõmbus krampi, kui ta nägi paari teemantsiniseid silmi endale vastu naeratamas.

See oli too mees telefoniga, kes surus lillekimpu Sophiele pihku. „Te pillasite selle.”

Sophie tunnetas mehe sõrmede soojust ning mehe sügav hääl – segu terasest ja sametist – võbeles temast läbi. Kui mehe pilk üle tema suu libises, vappus põrand Sophie jalgade all ja ruum hakkas aeglaselt keerlema.

Õnneks otsustas Sophie aju enne tööle hakata, kui ta oleks jõudnud ennast täiesti lolliks teha.

Mees oli näinud, kuidas lilled tema sülest maha kukkusid, kui naine tõusis. Ta oli lihtsalt härrasmees, kes ilmus õigel ajal.

Sophie manas näole siira naeratuse ja andis lilled tagasi mehele. „Jätke need endale. Oma sõbratari jaoks.” Või oma naise.

„Mul ei ole sõbratari.” Ta võttis kimbu ja pani selle pimesi lauale. „Tegelikult mõtlesin ma, et äkki te tahate tantsida.”

Sophie pilgutas silmi ja piilus vargsi saalis ringi. See mees oli ilmselgelt teisest liigast. Oli see mingi nali? Aga kui Sophie pilk uuesti mehe omaga kohtus, hakkas puudutusest alanud seksuaalne teadlikkus kui tihe soe õli tema soontesse voolama.

Olles nende silmade vangis, kehitas Sophie õlgu. „Ma hakkasin just lahkuma.”

Mees viis ta käest hoides tantsupõrandale, rääkides samal ajal üle õla. „Siis mul vedas, et ma teid õigel ajal tabasin.”

Alles tantsupõranda keskele jõudes võttis mees ta oma võimsate käte vahele. Rohkem midagi ütlemata pani ta oma suure peopesa naise seljale ning alustas tantsimist.

Teades, et tema jalad liiguvad, nagu oleksid programmeeritud mehe juhtimisele alluma, lubas Sophie endal mehe frakisärgi all kivikõva rinna vastas lõdvestuda, ahmides sisse mehe kuuma värsket lõhna. Sophie hammustas huult, kui mehe pöial tema käeselga riivas ja tema alakõhus sädemed leegiks paisusid.

Naise silmad vajusid kinni.

Ära erutu. See on ainult tants.

Mehe sügav hääl ümises tema kõrva ääres. „Teil on ilus kleit.”

Sophie põsk peaaegu puhkas mehe õlal, ta sulas veidi. „Sellest on tükk aega, kui ma seda viimati kandsin.” Ta tõrjus eemale kujutluspildi Jolly Green Giantist ¹, atlass tagumiku ümber pingul.

Ent mehele meeldis tema kleit. Kas tema õnn oli pöördunud? Ja kohe sellisel määral? Sophie oli kindel, et pole selle mehega varem kohtunud. Kas Noah oli kunagi seda meest maininud? Ehk oli see tema kolleeg pangast?

Ja miks ta üldse endale selliseid küsimusi esitas? Ta ju lubas endale, et hoiab meestest eemale.

Vähemalt oli tal meeles taolistele asjadele mõelda...

Sophie tantsupartner võttis jutulõnga üles. „Enamikule inimestele ei ole must lips igapäevane riietusese.”

Võib-olla mitte. Aga... „Teie seljas ei tundu frakk kohatu.”

„See on korralikust treenimisest. Kuigi pulmas pole see tükk aega käinud. Täna on olnud kena päev, kirikliku tseremoonia ja kõigi nende kõnedega...” ta keerutas naist osava liigutusega „...ja pulmavalsiga.”

Jah, kõik oli täiuslik. Kuni üüritud Rolls-Royce’ini välja. Sophie märkas siidrosettidega rikkalikult kaunistatud tantsusaali, säravaid tulesid, mahedat muusikat. „See pidi terve varanduse maksma.”

„Ma olen kindel, et Noah’ arvates oli see iga makstud senti väärt.”

„Wendy arvates samuti.” Kuna mõlema vanemad olid surnud, olid Wendy ja Noah ise kõik kulud katnud. Juba ainuüksi Wendy disainerikleit oli maksnud tuhandeid.

Mees alandas häält. „Sinu hääl kõlab kõhklevalt. Kas sinu arvates ei ole traditsiooniline pulmapäev koos kogu selle korraldamisega kulutust väärt?”

Naine surus huuled kriipsuks. „Pole minu asi öelda. See pole minu päev.”

„Ja kui see oleks sinu päev?”

Sophie surus alla ohke, soovides, et ta suudaks olla noorpaarile vääriliselt entusiastlik. Mõni hetk varem oli ta endale tõotanud, et veab ennast oma masenduseurkast välja. Isegi pärast selle müstilise mehe ootamatuid tähelepanuavaldusi ja imeilusat tantsu arvas ta, et on vaba lahkuma.

Naine raputas pead. „Ma pole see inimene, kellelt praegu küsida.”

„Kas sellepärast, mida su mõtlematu sõber hetk tagasi ütles?”

Kui mehe sõnad Sophiele kohale jõudsid, hakkas naisel kõhus keerama. Ta uuris mehe hüpnootilisi siniseid silmi. Kas ta sai õigesti aru? Isegi seda öelda oli valus. „Kas sa kuulsid seda vestlust?”

Üks pruun kulm tõmbus kaardu. „Ma kuulsin piisavalt.”

Kui sul on ükskord jälle sobivad riided... Üsna nägus. Tõepoolest. See on ju raiskamine...

Sophie kõri tõmbus alandusest krampi ja tema põsed lõõmasid juba teist korda õhtu jooksul. Ta tõmbus eemale, kujutledes enda otsaette põletatud sõna „LUUSER”. „Kas sellepärast sa kutsusidki mind tantsima? Sul oli minust hale?”

Mehe alahuul oli veidi esileulatuv. „Esialgu. Kuni ma vaatasin lähemalt.”

Naine pilgutas silmi. Kas see oli veel üks kompliment? Kas kuumus, mida ta nende vahel voogamas tundis, oli tõeline?

„Ja nüüd?” küsis ta.

Käsi naise seljal manööverdas ta lähemale. „Ma vastasin su küsimusele. Nüüd on sinu kord minu omale vastata. Millisena näed sina oma täiuslikku pulmapäeva?”

Ta hoidis Sophiet oma pilgu vangis, trotsides naise soovi mitte vastata ja – neetud – pannes ta alla andma. Aga mitte talle varem omasel järeleandlikul moel. Ta võis tunda ennast selle mehe käte vahel nagu unenäos, kuid ta ei saanud unustada, et eelkõige kaastunne oli ta siia toonud. Hädavaresest müürililleke Sophie. Ta oli surmani tüdinud nägemast ennast sellisena, tüdinud muretsemisest, kuidas ta välja näeb ja mida inimesed arvavad – heasoovlikud nägusad mehed kaasa arvatud.

Kas ta tahtis traditsioonilist pulmapidu?

Naine leidis oma sisemise jõu, kergitas lõuga ja rääkis avameelselt. „Tänase õhtuni oleksin ma öelnud, et tahaksin suurt pulmapidu suure tordi ja suure eelarvega.”

Mehe silmis süttis tuluke. „Kas see arvamus muutus?”

Sophie naeratas. „Sügaval sisimas olen ma alati tahtnud laulatust rannal. Ja pidu suupistete ja jahedasse liiva kaevunud paljaste varvastega. Kui ma üldse kunagi abiellun,” täpsustas ta.

„Sa ju tahad abikaasat? Perekonda?”

Tunnetades mehe tugevat keha tema oma vastas võrgutavas rütmis kiikumas, takseeris Sophie mehe uudishimulikku ilmet ja esitas talle väljakutse. „Kas see on väga veider, kui naine tunnistab, et ei näe ennast võib-olla kunagi abiellumas?”

Mees keerutas teda ringi. „Ausalt öeldes, jah. Tavaliselt on need mehed, kes altari eest kõrvale hoiavad.”

„Kas see teadmine tuleb sinu enda kogemustel?”

Kas mees oli playboy tüüpi? Õige varustus oli tal igal juhul olemas.

Mehe lõug nõksatas. „Tegelikult olen ma pulmad lähitulevikku planeerinud – koos suure tordi ja suure arvega.”

No nüüd oli Sophie segaduses. „Sul ei ole kedagi, aga kavatsed varsti abielluda?”

„Mul on nimekiri nõudmistest. Ma pean lihtsalt leidma naise, kes nendele vastab.”

Sophie hakkas naerust köhima. „Nimekiri? Kas sa kontrollid seda topelt? Ma arvan, et sa teed nalja.”

Mehe tõsine näoilme vastas eitavalt. „Ma tegelen iga päev õnnetute paaridega, kes on abiellunud, pööramata piisavalt tähelepanu pikaajalisele sobivusele. Ma mõtlesin selle nimekirja välja paar aastat tagasi ühele abitule kliendile, et aidata tal tulevikus vigadest hoiduda.”

Mis siin veel piiride seadmisest rääkida! Sophiel oli mehe tulevasest mõrsjast peaaegu kahju. Mis tüüpi inimene peaks vajalikuks sellist kiretut kontrolli millegi sellise üle nagu armumine? „Mis ametit sa pead? Oled sa arst?”

„Lahutusadvokaat.”

„Lahutusadvokaat nimekirjaga?” Mehe ilme oleks võinud olla üleolev, kui see poleks olnud nii kütkestav. Sophie otsustas selle otse välja öelda. „Ma ei ole kunagi midagi vähem romantilist kuulnud.”

„Kujutle vihaseid inimesi varade pärast kaklemas, kasutades lapsi etturitena. Impulsiivne armastus, hooletud abielud – väga sageli viib see pettumuse, kahetsuse ja mõnikord isegi vihkamiseni.”

Naine mõtles selle üle ja jõudis otsusele. Ta võis ju tunda, et on pärast Tedi tuimunud ja vikerkaarde uskudes endale ilmselgelt häda kaela toonud, aga ometi... „Anna andeks, aga kui mina peaksin valima, võtaksin iga kell ülepeakaela armumise kontrollnimekirja asemel.”

Mehe tugev lõuajoon tundus veel karmim ja tema pilk lahkus naiselt, et libiseda üle saalisolijate. „Sel juhul on sul õigus. Sa ei peaks ennast siduma.”

Sophie nõksatas.

Igal juhul mitte sinuga.

Kahekordistades oma kaitset mehe kehast tema omasse kiirguva energia vastu, tõi Sophie lagedale veel ühe märkuse. „Sa peaksid leidma kellegi üsna erilise, et oma nimekirja rakendada.”

Mehe häirimatu pilk libises üle naise huulte. „Ah, aga kellegi erilise leidmiseks tulebki ringi vaadata.”

Samal ajal, kui naine püüdis nende seisukohtade erinevusele mitte mõelda, näisid tema puusad mehele lähemale liikuvat ja leegike tema alakõhus kerkis ülespoole. Sophie lõug vajus norgu, kui ta kutsumata naudingu ja eesootava pettumuse eest silmad sulges.

Kas ta võiks vähemalt proovida selle mehe emotsioonitut vaatepunkti respekteerida? Normaalsed kombed ja „see, mida temalt eeldati” oleks jäänud peale, aga kui lillekimp tema sülest täna õhtul maha kukkus, oli miski muutunud. Ta oli üle saanud, suuremaks kasvanud, murdnud ennast vabaks ja nüüd ei kavatsenud mingil juhul muutuda uuesti hiirekeseks. Ta lihtsalt ei suutnud käituda nii, nagu head kombed nõudsid, ja seda teemat rahule jätta.

Kui Sophie pilk uuesti mehe omaga kohtus, ei paistnud mehe silmist vähimatki üllatust.

„Kujutle, et sa armud pööraselt,” küsis naine, „aga see naine ei vasta, ütleme, kolmele punktile sinu nimekirjas, kas ta jääb siis ukse taha?”

„Lahkuminek oleks siis kõige parem. See suhe lihtsalt ei jääks kestma.”

Talle ja Tedile olid paljud sarnased asjad meeldinud. Tema vanemad olid alustanud ühiste huvide jagamisega. Nüüd nad peaaegu ei rääkinud teineteisega. Teisest küljest, memmel ja vanaisal ei olnud midagi ühist, aga nad vaatasid teineteist ikka veel armunult ja hoidsid tänaval kõndides käest kinni.

Ühised huvid. Või nende puudumine. Selle mehe loogika oli ilmselgelt mõrane ja Sophie kavatses talle seda öelda.

Sophie vaatas meest tasakaalukal pilgul. „Ma arvan, et õige inimese leidmine on pigem õnneasi kui kaine arvestus.”

Must kangas kahises Sophie sõrmede all, kui mees veidi eemale tõmbus. „Sul on õigus oma arvamusele.”

Naine surus huuled kriipsuks. Ei, ta ei küsi seda. Ta hammustaks pigem endal keele otsast, kui pakuks mehele seda rahuldust.

Ta surus hambad risti, aga küsimus lipsas ikka välja. „Mis sinu nõudmiste nimekirja esimene punkt on?”

Mees põrnitses muiates Sophiet. „Leida keegi, kellele ei meeldi vaielda.”

See otsustas asja. Jumaliku väljanägemisega või mitte, aga see mees ilmselgelt ärritas Sophiet. Milleks olukorda veel hullemaks ajada? Ta võis selle neile mõlemale kergeks teha.

Naine vabastas ennast mehe käte vahelt, astus eemale ja püüdis oma häält rahulikuna hoida. „Ma arvan, et sa võtsid vale tüdruku tantsima.”

Mees kallutas pead. „Miks sa nii arvad? Kas sellepärast, et meil on vastandlikud arusaamad, kuidas üks paar peaks kohtuma, kurameerima, siis oma liitu pühitsema – tegelikult, suur osa sellest on endale eluaegse kaaslase kindlustamine?”

Naeruväärne. Ta oli tundnud meest vaevalt kümme minutit, kuid sellele vaatamata tõmbus tema rumal süda kokku, kui ta noogutas.

Mehe suunurka kõverdas naeratus, kui ta oma meelekohta hõõrus. „Häda on selles, et ma nautisin meie tantsu.” Kui ta neid lahutava vahemaa ületas, läbis naise keha jalust nõrgaks tegev kuumalaine. „Aga see oli kõigest tants. Mitte tärkav armulugu. Ei mingeid murtud südameid. Ei mingit kahju.”

Sophie vabastas lõpuks kopse põletava õhu. Oh, põrgu. Talle ei meeldinud, et pidi seda tunnistama, aga mehel oli õigus. Ta oli olnud terve õhtu nagu noateral ja kui mõte mehe nimekirjast teda ärritas, ei olnud tal vaja kohe kinnast heita. See oli mehe enda asi. Uus enesekindel Sophie vajas aega, et kohaneda.

Mehe ilme pehmenes ja ta sirutas Sophiele käe. „Vaherahu?”

Naine langes kerge naeratuse ohvriks. „Muidugi. Miks mitte?”

Sophiele tundus, et mehe käsi hoidis tema oma hetke kauem, kui vajalik. Siis tõmbas ta hinge ja viipas peaga uste poole naise selja taga.

„Ma vajan veidi värsket õhku. Viitsid sa minuga koos rõdule tulla?” Mehe suu tuksatas. „Täiesti platoonilistel põhjustel muidugi.”

Sophie kõhkles, kuid nägi siis mehe silmis lõbusat sära.

Kas ta peaks rõdule minema? Teda ei mõjutaks iialgi mehe nimekiri, mees ei saaks tema peal ühtegi oma reeglit rakendada. Aga hoolimata mehe ärritavatest veidrustest oli ta põnevaim kaaslane, kes Sophiel kunagi olnud oli. Kui mehel polnud midagi paremat teha, siis taevas teadis, et temal ei olnud ka. Ja pärast viimaseid kuumi hetki kulus värske õhk marjaks ära. Pulmakohtingu film võis oodata.

Nad läksid kolmest trepiastmest üles ja astusid rõdule, jättes peokära ja kaunistatud lauad seljataha. Ületades terrassi, mille lattvõredel lõhnasid sidruni- ja hibiskuseõied, jõudsid nad kohani, kust olid näha Sydney „Riidepuu silda”² kaunistavad vikerkaarevärvides võbelevad tuled. Mees nõjatus vastu skulptuurset kivipiiret, ristas käed rinnal ja vaatas Sophiele otsa.

Pulss mehe lõuajoonel tuksles ühtlaselt ja tuledes särava sadama poolt puhuv soolane sügistuul sasis tema juukseid. Sophie süda jättis löögi vahele. Isegi kui mees oli väljakannatamatult üleolev, pidi naine möönma, et ta oli tõeline James Bond.

Sophie lükkas soengust lahtipääsenud loki kõrva taha. „Millal sa otsustasid, et tahad abielluda?”

„Täna õhtul.”

Naine kergitas kulmu. „Selline mõte mehelt, kes ei tegutse impulsi ajel?”

Mehe seksikas naeratus ütles: Touché. „Ma tunnen Noah’d juba kooli ajast. Me kaotasime teineteist silmist ja kohtusime alles hiljuti uuesti. Nähes teda kodu rajamas mõistsin, et ma ei muutu nooremaks. Ma tahan naist. Ja poega. On aeg.” Ta pöördus ja toetus küünarnukkidega rõdupiirdele. „Ja sina? Ma olen kindel, et sinagi tahad kunagi lapsi saada.”

Sophie nõjatus rõdupiirdele, käed pehmenduseks selga toetamas. Tavaolukorras poleks ta isegi kaalunud võõra inimesega nii intiimsetest teemadest rääkida. Aasta pärast Tediga käima hakkamist polnud nad kõristite ja mänguaedade teemat isegi jutuks võtnud.

Aga kas ta polnud otsustanud, et ei ole enam mingi endassetõmbunud müürilill? Mis kahju saab väiksest südamepuistamisest olla? Tegelikult oli ta viimase kolme kuu jooksul nii palju oma sõprade ja kolleegide eest varjanud, et oli lausa kergendus midagi sellest vabaks lasta.

„Ma armastan lapsi.” See oli olnud üks suur põhjus, miks ta tahtis saada õpetajaks. „Ma mõtlesin alati, et siis, kui on paras aeg ja ma leian selle ühe ja õige...” Naise hääl vaibus.

Siis kui? Või mõtles ta juhul kui?

Ühte ta teadis, ta ei ütle kunagi jah-sõna, kui ei ole täielikult, sajaprotsendiliselt kindel vankumatus armastuses. Ei mingeid kompromisse. Ja kuigi see võis kõlada armetult, ei näinud ta praegu küll lähitulevikus suurt armastust saabumas.

Sophie ristas käed jaheduse eest kaitseks, püüdes võtta asju kergemalt. „Ma arvan, et lükkan pereloomise praegu tahaplaanile.”

„Samal ajal kui mina tõstan selle esiplaanile.” Mehe hääl muutus madalamaks. „Paistab, et oleme jälle eri pooltel.”

Naine lasi käed alla vajuda ja lükkas ennast rõdupiirdest eemale. Talle piisas nüüd värskest õhust. „Kui mulle meenub keegi, kes võiks aidata, saadan ta sinu juurde. Tänan tantsu eest.”