Читать книгу Magnaadi abielunõue - Robyn Grady - Страница 6

Tundus, et Tamara Kendle ei suuda pilku lahti rebida atraktiivselt tõmmult mehelt, kes istus üksinda kabeli esimeses reas – mees oli liikumatu nagu kalju ja põrnitses enda ette.

Naine tundis süütundetorget iga kord, kui tema tähelepanu kantslis seisvalt õpetajalt kõrvale libises. Tamara oli siin, et jätta hüvasti ühe väga erilise inimesega. Inimesega, keda ta igatses nii väga, et tema süda valutas sõna otseses mõttes. Ta tundis end läbi kolgituna, kusagile reaalsuse ja põrgu vahele kinni jäänuna.

Ja ometi köitsid teda roosipuust kirstust ja lõhnavate liiliate kosest vasakul paistvad pintsakuga kaetud laiad õlad. Ehkki nad polnud isiklikult kohtunud, teadis Tamara meest rohkem kui ainult juttude järgi.

Armand De Luca, Austraalia multimiljonärist terasemagnaat, viimane oma suguvõsast.

Vähemalt nii arvas mees.

Tamara oli juba istet võtnud, kui De Luca matusebüroo kabelisse astus. Kogu teenistuse aja oli tema profiili klassikalistest joontest õhkunud enesekindlust, mida mehed imetlevad ja millesse naised kohe armuvad. Kandiline lõug, korrapärased nina ja huuled, need silmad... keskpäevasinised, raskete laugudega, ometi kõiketeadvad.

“Aitäh kõigile tulemast.” Tamara tähelepanu pöördus uuesti kirikuõpetajale; mehe pikka kõhna nägu pehmendas nukker naeratus. “Kõrvalmajas on peied neile, kes soovivad tulla ja Marc Earle’i mälestada.”

Tamara lõi risti ette, lausus endamisi palve ja ohkas alistunult. Marc oli tema kõige armsam sõber. Nad olid koos naernud, teineteisele südant puistanud. Ja paari kuu eest, kui õnnetu sündmustejada oli ähvardanud teda hukutada...

Pisarad kirvendasid ja torkisid tema lauge.

Jumal teadis, et naine oli võitleja. Lapsena oli ta pidanud seda olema. Aga tol ööl oli ta kedagi vajanud ja nagu alati oli Marc kohal olnud.

Kui Tamara end püsti ajas, jooksis mööda tema selga jäine värin. Kui ülejäänud inimesed vahekäiku valgusid, läks Armand De Luca üle kastanpruuni vaiba sarga juurde. Tema nägu oli kivinenud maskiks, ta vaatas alla ja puudutas läikivat puitu.

Tamara sisimast kerkis iivelduslaine. Ta lükkas pikad tumedad juuksed kõrvale, sulges silmad ja surus käe õrnalt kõhule. Ta hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Kui hommikune iiveldushoog järele andis, tõstis ta pilgu. De Luca oli kadunud.

Korraga hakkas naisel jahe, ta surus käsivarred vastu keha ja järgnes rahvale, kes liikus läbi paralleelselt asetsevatest akendest langevate õrnade valgusvihkude. Õues pani Tamara päikeseprillid ette, et peita kipitavaid silmi suuremas osas nimetute nägude eest, kes virdasid tema ümber nagu hääbuva orelimuusika saatel aeglast valssi keerutavad vaimud.

Kaks Marci sõpra tulid tema juurde. Kui soengud välja arvata, siis igati sarnased kaksikud Kristin ja Melanie olid tihti oma lahke naabri abi väikestes ehitustöödes ja omavaheliste nägeluste lahendamisel kasutanud. Nüüd paistsid mõlemad heitunud.

Kristin raputas aeglaselt oma lühikeste heledate juustega pead. “Ma olen ikka veel šokis.” Tema kulmud tõmbusid ninajuurel kokku. “Ma ütlesin talle, et ärgu ostku seda totrat mootorratast.”

Melanie roostekarva lokid värisesid, kui ta nina nuuskas. “See poleks kunagi tohtinud juhtuda nii hea inimesega nagu Marc.” Ta ohkas ja vaatas silmi pilgutades Tamara poole. “Ei kujuta ette, kuidas sa hakkama saad. Su äri läks pankrotti, siis tulekahju ja nüüd see.”

Kui Tamara püüdis vastamiseks sõnu leida, nähvas Kristin õele. “Suurepärane, Mel. Tal pole meeldetuletusi vaja.”

“Ma tahtsin ainult öelda, et kolm hoopi järgemööda...” Melanie nägi häbelik välja. “Noh, see peab raske olema.”

Kolm hoopi?

Tamara kõikus.

Ikka neli.

Teised astusid naiste juurde. Pooleldi kuulates põrnitses Tamara linna kauget siluetti, mis laius matusebüroo vaateplatvormi all. Klaasist ja metallist majad, mis ümbritsesid Sydney sadama siidiseid laiuvaid vetevälju nagu tunnimehed, täitsid naise tavaliselt energia ja põnevusega. Täna ei tundnud ta midagi sellist.

Kui tema pööritustunne süvenes ja peielised valgusid maja poole, kus pakuti kolmnurkseid võileibu, kuuma teed ja veel rohkem ahastust, lipsas Tamara lähimasse tualetti. Hetke pärast klammerdus ta portselanist kraanikausi kõva serva külge.

Oh jumal, tal läheb süda pahaks. Vähemalt oli ta üksinda eraldatud ruumis, kus igaüks võis mõne aja oma mõtteid koondada või enesevalitsuse tagasi saada. Kummargil, laup käsivarrele toetatud, andis naine end iivelduslainete meelevalda ja tema mõtteis keerles lõputu ringina pilt – Marci nägu õhtul, mil ta sai teada, et temast saab peagi isa. Mees ütles, et armastab teda. Tahtis abielluda. Kuidas oleks naine saanud tunnistada, et armastab meest samuti – lihtsalt mitte sel kombel.

Desinfitseerimisvahendi männilõhn ja värskete gladioolide hõng tõmbasid Tamara reaalsusse tagasi. Südamelöögi jagu hiljem ajas ta kõrvad kikki. Kas ta kuulis midagi – koputust?

Ta vajus uuesti kössi. Ei, ainult kurnatud närvid ja kujutlusvõime. Oiates pani naine värisevad peopesad jooksva vee alla. Veel natuke vett higisel näol tuli ainult kasuks.

“Preili Kendle, vabandage mind?”

Selle sügava, esmapilgul mesise hääle peale kerkis Tamaral süda kurku. Juuksed põskedel rippumas, keeras ta end näoga ruumi ainsat sissepääsu täitva mehekuju poole. Peopesa musta kleidi tuksleva pihaosa alla surutud, neelatas naine ja sai kõnevõime tagasi. “Jumal küll, te ehmatasite mind poolsurnuks!”

Üks tume kulm kergitatud, kiskus laisk naeratus tema külalise suunurka ülespoole. “Ma palun vabandust. Kui te siia lipsasite ja nii kauaks jäite, hakkasin muretsema, et läksite ära.” Ideaalselt õmmeldud pintsaku all kerkis mehe märkimisväärselt lai rind. “Ma olen Armand De Luca. Marco vend.”

Ammu kadunud vend, parandas naine vaikides, ehkki oli selge, et neil polnud midagi ühist ei käitumises ega välimuses. Ja ehkki ka Marci silmad olid sinised, oli tema pilk usaldav, samal ajal kui selle mehe oma jättis, noh, peaaegu kiskjaliku mulje. Võib-olla polnudki see nii üllatav, arvestades seda, mida naine tema kasvatusest teadis. Range lapsepõlv, mille üle valitses liiga auahne isa, lisaks veel ema puudumine. Naisel võis temast kahju olla, aga De Luca polnud mees, kes oleks haletsemist vajanud. Halastamatu intelligents ja kuulus sarm, mida temast nüüdki tajutavate lainetena uhkas, andsid sellest piisavat tunnistust.

Tamara tõmbas värsket õhku kopsudesse ning suutis kraani kinni keerates viisakalt naeratada. “Marc rääkis teist.”

Mees naeratas. “Mul on hea meel. Lootsin, et saan teiega nüüd rääkida.”

Ta hoidis Tamara pilku, tema ilme oli sõbralik, kuid mõjus ja mingi võõras impulsiivne osa naisest sundis teda noogutama ja nõustuma. Aga pikem vestlus ei tulnud kõne allagi. Vähemalt mitte täna. Mitte praegu, kui ta oli valmis kokku kukkuma. Kui naise maailm oli tema ümber sama hästi kui kokku varisenud.

Tamara tõmbas kroomitud hoidikust paberit, et käsi kuivatada. “Päev on olnud väsitav, kuid ma olen kindel, et teistele meeldiks teiega Marcist rääkida.”

“Preili Kendle, mul pole palju aega. Ma soovin ainult teiega rääkida.”

Naine viskas paberinutsaku prügikasti, tema naeratus oli nüüd pingutatud ja uudishimulik. “See kõlab üsna kurjakuulutavalt.”

“Marco ütles, et te olete nutikas.”

Naise süda ei jätnud lööki vahele mitte ainult mehe sõnade, vaid ka tema uuriva, analüüsiva pilgu pärast, mis oleks nagu püüdnud tema kõige väärtuslikumat saladust teada saada. Nagu oleks mees kuidagi aimanud uudist, mida naine polnud veel päris valmis temaga jagama.

Naine võttis jahedal ilmel peeglilaualt oma käekoti ja pani selle rihma üle õla. Ausalt öeldes hirmutas mees teda, aga olgu ta neetud, kui laseb mehel sellest aimu saada.

Tamara vastas mehe pilgule. “Te ei paista seda tüüpi, kes mingeid mänge mängiks. Rääkige, milles asi?”

Mees silmitses naist tükk aega ja astus ukseava viltustest varjudest ruumi eredasse kunstvalgusse. Tema kõrgesse laupa lõikus juustepiiri kolmnurk. Tugeva kangekaelse lõua kohal piirasid kindlameelsed vaod mehelikku, kuid samas kaunilt vormitud suud. Armand De Luca polnud lihtsalt kena välimusega. Temas oli toorest loomalikku magnetismi, mida tema täiuslikkuseni lihvitud käitumine vaevu peita suutis. See oli lausa ohtlik.

Mehe lõual tuksles soon. “Te olete rase,” mainis ta, “kannate Marco last.”

Mehe avaldus lõi naise hingetuks nagu hoop kõhtu. Tema põlved ähvardasid nõtkuda, kui küsimused tema mõtteid ründasid. Hommikused iiveldushood olid tavaliseks saanud, aga rasedust polnud veel näha. Kas De Lucal oli kristallkuul?

Tamara tõmbas silmad pilukile. “Kuidas te seda teate? Ma ütlesin Marcile kõigest tund enne õnnetust.”

Mehe neutraalne ilme ei muutunud. “Ta helistas, et uudisest rääkida. Meie taaskohtumisest saati hoidis mu noorem vend aeg-ajalt sidet.”

Tamara ei teadnud meeste minevikust suurt midagi peale selle, et nende vanemad olid lahku läinud, kui poisid alles üsna väikesed olid. Marc polnud kunagi rääkinud, miks ema ära minnes tema kaasa võttis, aga Armandi maha jättis, või miks täiskasvanud vennad polnud suhelnud kuni isa surmani üle aasta tagasi. Marc ei meelisklenud kunagi minevikus, veel üks põhjus, miks naine teda austas. Emotsionaalne pagas, luukered kapis... see kiskus inimest alla ja süvendas kahtlusi, kui sellele liiga sageli mõelda.

Kuid täna oli Marci minevik oleviku kätte saanud samal ajal, kui Tamara tulevik kasvas turvaliselt ja hoituna tema sees.

Emauhkus kergitas naise lõuga. “Jah, ma olen rase. Aga pole mingit põhjust mind niimoodi üles otsida. Ma ei kavatse riigist lahkuda.”

“Mina kavatsen. Mu lend Beijingi väljub paari tunni pärast. Ma olen kaks nädalat ära.”

Tamara sundis end viisakalt naeratama. “Siis räägime kahe nädala pärast.”

Lauset lõpetades tekkis naisel üks mõte. Miski ei hoidnud teda Sydneys kinni. Võib-olla kartis mees, et naine kaob ega hooli sellest, kas mees näeb last, oma väikest vennapoega või -tütart. Viimane, mida naine tahtis, oli lõigata mees lapse elust ära nii, nagu ta oli kord Marci elust ära lõigatud. Tamara teadis, kui laastavad sellised eraldamised võisid olla.

Naise suurim soov oli anda oma lapsele õnnelik, tasakaalus kodu. See tähendas ühel päeval abielu mehega, kes armastab neid mõlemaid ja keda tema vastu armastab, mitte lihtsalt kui sõpra, vaid nii nagu naine peaks oma meest armastama. Lähemas tulevikus oleks tema lapse huvides, kui siiski võimalikult paljud perekonnaliikmed tema elus osalevad.

Naise ilme muutus pehmemaks. “Kuulge, kui te külaskäikude pärast muret tunnete, pole selleks põhjust. Ma tahan, et mu laps oma onu tunneks. Perekond on oluline.” Tamara kõhkles, kuid tunnistas siis: “Tähtsam kui miski muu.”

Kurd mehe kulmude vahel pehmenes veidi, ehkki miski muu temas ei paistnud muutuvat. “Preili Kendle, palun andke mulle viis minutit, siit kaugemal.”

Tume toon mehe hääles, naist läbistav värin...

Tamara polnud varem kindel, aga need paar viimast sekundit oli ta tundnud seda sama kindlalt nagu tema kuklal kerkivad karvad. Midagi oli väga valesti.

Tamara süda hakkas aeglasemalt lööma ja tagus siis rinnus. Kas oli mõni pärilik haigus, millest ta pidi teadma? Epilepsia, allergiad, südamehaigus... mõni probleem, mis vajas kohest tähelepanu?

Tamara kõri sulgus klimbi ümber ning tema pea särises kuumast ja külmast. “Olgu see ükskõik mis, kui see puudutab last, keda ma kannan, tahan teada.” Ta neelatas raskelt. “Ja ma tahan kohe teada.”

Suur päevitunud käsi mehe küljel tõmbus rusikasse, enne kui ta end sirgu ajas ja aeglaselt naise juurde astus, kuni naise meeled olid mehe kuumast puitu meenutavast lõhnast segi ja ta ei pääsenud mehe otsusekindla pilgu eest.

“Preili Kendle, see puudutab last, samuti meid mõlemaid.” De Luca ajas oma laiad õlad sirgu. “Ma tahan teiega abielluda.”

Viisteist minutit hiljem istus Armand, üks käsi varjulise pargipingi seljatoel, hämmeldunud Tamara Kendle kõrval. Hoolimata soolasest tuulehoost, mis juuksed tema põselt lendu tõstis, oli naise nägu valgem kui tema õrna kätte surutud plastist joogitops. Lõug rippu, vaatas ta lainete lõputut voogamist, mis paari meetri kaugusel rannal murdusid ja taandusid.

Loomulikult oli ta veel šokis. Kui mees oma pommuudisena mõjuva ettepaneku matusebüroos kuuldavale tõi, ei suutnud naise jalad teda enam kanda. Mees oli ligemale sööstnud ja ta kinni püüdnud, naise soe keha oli tema oma vastu vajunud, ning olgu ta neetud, kui tema veri sädemest ei süttinud. Sellele oli järgnenud pimestav süütundevoog.

See süütunne hõõgus sügaval Armandi sisikonnas, aga ta surus suu kokku ja lükkas selle kaugemale. Ta oli Marcot viimase neljateistkümne kuu jooksul täpselt kaheksa korda näinud, kaasa arvatud taaskohtumine isa matusel. Nüüd oli vend, keda ta vaevu tundis, surnud.

Abiellumine naisega, keda Marco oli armastanud, võis mõnele inimesele tunduda tundetu, isegi häbituna. Armand mõistis seda tunnet, kuid ta ei kavatsenud lasta sellel oma otsust mõjutada. Tema mängis iseenda, mitte kellegi teise reeglite järgi. Oli asjatu soovida, et asjad oleksid kuidagi teisiti olnud. Minevikku ei muutnud miski, oli ainult tulevik, ja ühendusest oleks kasu neile kõigile – Tamarale, lapsele ja ka temale endale.

Armand hingas välja ja kummardus ettepoole. Käsivarred reitele toetatud, pani ta kokkupandud käed põlvede vahele. “Soovite veel vett või suudate rääkida?”

Ajastus oli hullem kui halb. Kui see probleem Hiinas poleks teda riigist ära kutsunud, oleks ta asjale teisiti lähenenud ja täna end ainult tutvustanud, sellele oleksid järgnenud külaskäigud paari järgmise päeva jooksul, kuni naine end mugavamalt tunneks. Ehkki nende kohtumine tekitas ebamugavust, oli ehk nii paremgi. Palju asju oli vaja korraldada – ja kiiresti – eriti kui arvestada kihluse mõju tema ärile ja kadunud isa juriidilisele pärandile.

Tamara pani topsi väga ettevaatlikult kiviplaadile nende vahel ja lükkas juuksesalgu kõrva taha. “Kui te tahate pulmadest rääkida, pole siin midagi öelda.”

Seda vastust oligi mees oodanud. Vaadates silmapiiri poole, kus peegeldusid läänekaare loojangu kokkusulanud oranžid ja punased toonid, tegi ta esimese sammu. “Ma tean teie olukorda.”

Kui nende sõnade tähendus kohale jõudis, nägi mees naise pilgus kogunevat kahtlust ning tema õlgu uuesti pingule tõmbuvat.

“Minu... olukorda?”

Mehe toon polnud vaenulik, kuid kindel. “Te olete kaks kuud tööta olnud, kui teie firma rahavoo probleemidega hakkama ei saanud ja pankrotistus.”

“Tänu suurfirmale, kes keeldus arvet maksmast.” Kahtlus tekitas naise laubale kortsud. “Kust te teadsite? Marc poleks teile rääkinud. Sel polnud teiega midagi pistmist.”

“Nüüd on.” Mees vastas naise hiilgavale pilgule, Tamara rohelised silmad olid täis muutuvat valgust.

Armand hõõrus oma karedat lõuga, pani käsivarre uuesti pingi seljatoele ja suunas mõtted õigele rajale. “Teil pole eraisiku ravikindlustust.”

Tamara pilgutas silmi, nagu poleks ta selle peale tulnudki. “Ei, ei ole.”

“Aga loomulikult tahate endale ja lapsele parimat arstiabi.” Naine toetus pingi seljatoele, tema jume oli veel kahvatum. “Mis saab sünnitusest? Kui vajate keisrilõiget, kas te siis ei taha teada, kelle käes on nuga?”

“Meil on hea riiklik ravisüsteem.”

“Te teate, kus ja keda te tahate oma lapse eest hoolitsema, ja see ei tähenda tundide kaupa haiglas ootamist ning iga kord erinevat ületöötanud arsti.” Armand heitis naisele tülpinud pilgu. “Kui te tänapäeva labases maailmas parimat tahate, peate selle eest maksma.”

Tamara terav pilk naelutas mehe paigale. “Ma küsin veel ühe korra. Kust te seda kõike teate?”

Armand kehitas õlgu. “Mõned telefonikõned.” Parim meditsiiniabi polnud ainus, mida raha eest osta sai. Sellega võrreldes oli informatsioon odav.

Naise põsed lahvatasid punaseks, kui tema sees kohus vulkaan – see ei tulnud ootamatult.

“Te lasite minu tausta uurida?”

“Ma vaatasin oma kadunud venna asjad üle.”

“Te pidasite silmas tema armulugu.”

Armand kummardus lähemale ja sundis naist tahtejõuga aru saama. See polnud ka tema jaoks meeldiv. “Teil pole sissetulekut ega kõneväärset perekonda. Ma tahan aidata.”

“Abieluettepanekut tehes. Kas see pole veidi äärmuslik? Kuidas oleks millegi lihtsaga, näiteks tšekiga?” Tamara pani käsivarred risti ja surus oma kena lohukesega lõua rinnale. “Mitte et ma teie raha tahaksin.”

“See on üllas, kuid teie olukorras ehk ebapraktiline.”

Ehkki sugugi mitte jõukas, oli Marco paremas olukorras, et De Luca pärand tagasi lükata, isegi naerda ettepaneku üle, et vennad võiksid lõpuks jõud ühendada ja koos tegutseda. Tamara olukord oli mõnevõrra erinev.

Naise kaelale tekkisid roosad laigud. “Ma olen enam kui võimeline töötama.”

“Nagu administraatorina kohalikus säästujuuksurisalongis.” Mehe lõug vajus rippu. “Te sagite edasi-tagasi, pühite põrandat, aitate inimesi, seistes kaheksa kuni kümme tundi päevas jalul. Selle alusel, kuidas ma teid kraanikausi kohal kummargil nägin, ei sobi teile raseduse algstaadium. Kuidas te hakkama saate?”

Uhkus surus Tamara õlad tahapoole. Naise kangekaelsusest hoolimata pidi mees teda imetlema. Kogemuse põhjal oleks ta arvanud, et kui keegi üldse selles raskes olukorras üksinda hakkama saaks ja veel hästi, oleks see Tamara. Aga selle arvamuse kavatses Armand enda teada jätta.

“Ma olen töö eest tänulik, isegi kui see on vaheetapp,” ütles naine talle. “Ma kavatsen äriõpingud lõpetada ja oma ürituste korraldamise firma uuesti tööle panna.” Tamara kallutas pea viltu ja möönis: “Või kui vaja, lähen mõnda teise firmasse tööle ja töötan end üles.” Ta heitis mehele peaaegu üleannetu pilgu. “Aga seegi võib teile juba teada olla.”

Armandi huuled tuksatasid. Nipsakas plika. Üsna erinev seltskonnaprintsessidest, kellega ta oli väljas käinud – ühesugused naised, kes meelitasid, eputasid ja jätsid ta leigeks, kui asi puudutas kallimaid või pikaajalisi suhteid.

Ah, keda ta lollitas? Ta ei uskunud romantilisse armastusse ja polnud seda juba mõnda aega teinud, ehkki oli selge, et teised inimesed uskusid.

Armand silmitses õigeid sõnu otsides liivast maapinda. “Ma tean, et te olite Marcosse armunud. Ta rääkis, et kavatsesite abielluda ja veel lapsi saada. Loomulikult läheb teil aega, et oma kaotusest toibuda...”

“Vau! Pidage.” Tamara vehkis kätega. “Marc võis minusse armunud olla, aga ma polnud andnud nõusolekut temaga abielluda. Mina pidasin teda ainult sõbraks. Väga kalliks sõbraks.”

Armand kangestus. Iga lihas, iga mõte tardus musta jäässe. Lõpuks tõmbas ta sõrmedega läbi juuste. Ta polnud pühak, kuid ta ei suutnud sellest mõttest aru saada. “Preili Kendle, kas te magate tihti sõpradega?”

Tamara tõmbus võpatades tagasi, nagu oleks kõrvakiilu saanud. Ta haaras oma käekoti ja tõusis püsti. “Mulle aitab.”

Kui naine ringi keeras, haaras mees tal käsivarrest. Nad polnud veel lõpetanud.

Armand tõmbas Tamara tagasi. Kehaline kontakt tekitas füüsilise reaktsiooni, mis sööstis läbi mehe arterite, kõrvetades tema ihu samamoodi nagu tund aega tagasi, kui ta oli abieluettepaneku teinud ja naine oli tema najale kokku vajunud. Sellest täielikult teadlikuna tõusis mees aeglaselt püsti ja üritas selle tunde sügavamat tähendust mõista. Naise ehmunud pilgu järgi otsustades tundis temagi seda – seda hoovust, mis nende vahel paukus ja tuksles nagu võnklev tross.

Mehe pilk libises kuuma joonena üle naise huulte, nagu oleks uinuv loom end tema sees sirutanud ja haigutanud. “Te ei tundnud Marco suhtes seksuaalset tõmmet?”

Ometi kees nende kahe vahel eksimatu külgetõmme. Arusaadavatel põhjustel polnud Armand seda oodanud. Ta ei teadnud täpselt, mida sellega peale hakata – nii mõneski mõttes oli see tema jaoks esimene kord.

Enesevalitsust tagasi saades tõmbus Tamara mehe haardest kaugemale. “Marc oli lahke ja tähelepanelik ning jättis kõik muu, kui sõber teda vajas. See juhtus ühe korra.” Tamara haavatud süda paistis varjuna tema pilgust. “Ma ei eeldagi, et te sellest aru saaksite.”

Mehel kõrvetas rinnus, kuid ta pressis edasi. Tal polnud aega mõtiskleda selle üle, kes oli parem inimene olnud.

“Teil läks halvasti.” Ta teadis ka naise majast ja tulekahjust. “Aga täna on teil võimalus asju muuta.”

Abitu naeratus sikutas Tamara huuli. “Mõistuseabielu?” Varjamatu haavatavus, tema näo süütus, leidsid tee mehe ribide alla ja ta noogutas korra. Naine paistis Armandi pakkumise siirust kaaluvat, enne kui tema pilku tekkis uus hirm. “Mida teie sellest saate?”

Mees ei kõhelnud. “Sellel lapsel saab olema kaks vanemat.”

Naine ootas. “Ja?”

“On teil veel teist põhjust vaja?”

Tamara Kendle oli pärit purunenud kodust, palju vaesemast, kui mehe oma oli olnud. Isa ei olnud ja emal polnud haridust. Tamara lapsepõlve kõrval paistsid Armandi mured nagu liiga vähe kooki pühapäevasel piknikul. Sellele lapsele korraliku perekonna pakkumine pidi ju kindlasti piisavalt hea põhjus olema.

Kajakaparv lendas laiali, kui Tamara Armandi juurde rannamüüri äärde astus. Siin oli tuuleõhk tugevam ning see sasis naise juukseid, pannes need tumedate lintidena tema seljal tantsisklema.

Tamara pöördus näoga mehe poole, tema ilme oli tähelepanelik. “Härra De Luca, te ütlesite, et ma olen nutikas. Palun ärge põigelge minu küsimuse eest kõrvale.”

Hetke pärast hingas mees välja ja läks naise juurde. Ta toetas peopesad rinnakõrgusel asuvale käsipuule ja silmitses lainetavat merd. “Jah, on ka teine põhjus.” Naine pidi nagunii teada saama.

Tamara tõstis küünarnuki käsipuule ja toetas põse peopesale. “Ma kuulan.”

Armand haaras käsipuust. “Ma pean oma isa firma üle kontrolli saavutama. Tema testament jättis otsustava osa usaldusisiku käsutusse.”

“Ja kuidas mina sellega sobin?”

“Enne kui osakud minu käsutusse lähevad, tuleb üks tingimus täita. Ma pean muretsema järeltulija – lapse – oma kolmekümne kolmandaks sünnipäevaks. Teiste sõnadega on mul seitsme kuu pärast seaduslikku pärijat vaja.”

“Minu last?” Naine puhkes umbusklikult naerma. “Kas inimesed võivadki oma testamentides niimoodi teha? See kõlab keskaegselt.”

“Dante, minu isa, oli väga vanamoeline. Teadsin aastaid, et ta tahtis kindlustada, et minu kaudu liiguks tema pärand järgmisele põlvkonnale.” Armandi lõug tõmbus selgitust esitades pingule. “See on mõistetav.”

“Ja kui te tähtajaks pärijat ei muretse?”

“Kontrollpakk jääb minu isa parima sõbra, firma juriidilise nõustaja hoole alla.”