Читать книгу Uue maailma hällilaul - Roland Tõnisson - Страница 6

Sõda algas pühapäeval, 22. juuni hommikul. See ei olnud mitte kuidagi ootamatu sündmus, sest õhus oli olnud juba mõnda aega tunda ärevust, mida venelastest ohvitserid kummaliste vihjetega vürtsitasid. Keegi limpsis huuli saksa õlu ja vorstikeste järele, teine ütles, et tahab kindlasti oma paberossi Churchilli sigarilt süüdata ja oldi kindlad, et 1941. aasta oktoobripühade paraad peetakse kindlasti Unter den Lindenil. Kas sellistel unistustel võis olla ka mingit katet, seda eestlastele ei avaldatud. Midagi suurt oli aga oodata Ja seda aimasid eestlased ilma politrukkide valgustustööta isegi. Eestisse olid koondatud suured väeüksused ja sellist hulka ei olnud siin nähtud alates viimasest ilmasõjast.

Nõukogude sõpradest ei olnud aga keegi eeldanud, et sündmused hakkavad kulgema nii, nagu nüüd juhtus. Punaväed ei ületanud Vislat ega piiranud Berliini vaid hoopis piiriäärsed alad langesid üksteise järel sakslaste kätte ja Leedu vallutati lausa nädalaga. Pompolil oli üha keerulisem rääkida sellest, et vaenlane lüüakse puruks tema enda maal. Eriti ebameeldiv oli see, kui sõdurpoisid sattusid pealt nägema, kuidas pompol võttis stendilt maha tekste ja plakateid, millel kiideldi kahe suure rahva, sakslaste ja venelaste, suure sõprusega. Eestlastest ajateenijate meelsus ja valmisolek kaitsta oma sotsialistlikku kodumaad muutusid tema suurimaks hooleks ja poliitkasvatus sai polgu väljaõppes nüüd veelgi tähtsamaks.

„Fašistlikud rjoovvallutajad tungisid sõnamurdlikult meie riigile kallale, aga varsti astub kogu progressiivne inimkond meie poolele ja tjoorahvaz juhineb Stalini juhtimisel võitluszse kogu maailma kapitalistide ja fašistide vastu,” kinnitas pompol.

Kui Ungari, Soome, Rumeenia ja Itaalia kuulutasid üksteise järel Nõukogude Liidule sõja ning Moskva alustas rünnakuid Soome vastu, oli pompol väikeses hämmingus ja leidis, et mõistmatud eestlased on veel liiga vähe suutnud süveneda kommunistliku partei poliitika olemusse. Talle tuli selles mõttes au anda, et ta ei ähvardanud oma vahest liiga palju pärivaid alluvaid maha lasta, nagu seda tegi roodupolitruk. Pompol üritas selgitada ja seletada, kuigi ta oli sellega päris tugevasti kimpus, sest Kaunas ja Vilnius olid langenud juba kolmandal sõjapäeval. Ja võitmatuks kuulutatud Punaarmee taganes.

Endli ja Peetri väeosa evakueerus. Kuhu, seda ei teadnud keegi, aga kraami kokkukorjamisega oli kiire ning üksus pidi juba järgmise päeva õhtuks vagunites olema. Üritati saada teada uudiseid ka ülemate käest, ent need avasid oma suud ainult käsklusteks ja sõimuks. „Ruttu-ruttu, kjahku ja jookzuga!” Need väljendid olid Nõukogude ohvitseridel esimestena selgeks saanud ja neid sõnu kasutati nüüd hoolega. Nagu ka „minje pjerze” ja „fašistlik siga.” Pompol hoidis oma mokad lukus ning vastas küsimustele, et minnakse sinna, kuhu vaja ja küll ülemad teavad paremini, mida ning mille jaoks peab tegema. Väeosa hakkas liikuma juba kolmandal päeval pärast varustuse pakkimise käsu saamist.

Kuna maailmaproletariaadi väljaastumine oma rõhujate vastu näis viibivat, kuulutas Nõukogude võim 30. juunil Eestis ja ka mujal vast okupeeritud aladel välja 1919.–1922. aastatel sündinud meeste mobilisatsiooni. Peetri kodumajast ei puudutanud see kedagi, küll aga saabus väeosa territooriumile mitmeid tuttavaid naabertänavatest ja teistest koolidest. Küüditamine oli mobiliseeritud meestele mõjunud muserdavalt, kuid sisimas hõõgusid trots ja mässumeelsus. Mitmedki käitusid aga allaheitlikult. Inimloomus on ikka sama, sõltumata kohast ja ajast. Vagunitesse laaditi nii tegevväelased kui mobiliseeritud, kõik tugeva valve all ja relvadeta. Saare Endel võttis seda loomulikuna.

„Nad ei usalda meid,” sosistas ta Peetrile, kui vaguniuksed olid väljastpoolt lukku pandud ja rong liikuma hakkas. „Oleks pidanud juba öösel sääred tegema, valve ei olnud teab mis kõva.”

Seda olid poisid tõesti mõelnud, aga Peeter arvas, et deserteerimisega paneb ta ohtu oma vanemad. „Kuhu meil minna on? Kõik kohad on nuhke ja kommusid täis. Oleks mul keegi siin lähedal maalgi, aga sugulased on kaugel.” Endel oli veidi vastu kobisenud, ent taipas, et sõbral on õigus. Nüüd istusid nad loksuvas vagunis ja sõitsid ilmselt Tartu poole. Küllap neid viidi kuhugi Lätti, sakslastele vastu. Kogu see sakslaste avantüür pidi lõppema mõne nädalaga, oli pataljoniülem ajateenijatele isiklikult kinnitanud. See võis nii ka olla, sest tehnikat oli venelastel palju ja oli näha, et rahaga Stalin ei koonerdanud, kui kõne all oli sõjapidamine.

Kõige rohkem oleksid poisid tahtnud teada uudiseid, kuid mobiliseerituid hoiti rangelt eraldi vagunites ja vahepeatusteski keelati neil omavaheline suhtlemine. Nõnda jäigi vaid oletuseks, mis on Tallinnas ja Eestis viimase nädala jooksul veel juhtuda jõudnud.

Rong tõi väeosa Petserisse ja siin anti neile lõpuks ka tuletorud kätte. Linn oli täis sõjapõgenikke, peamiselt kommuniste ja Nõukogude võimu esindajaid. Mõned Tartu linnaliinibussid tundusid kõige selle segaduse keskel üsna majesteetlikuina. Neid kui parimaid transpordivahendeid valvasid punaväelased. Läbi akende oli näha, et bussid on pilgeni täis kõikmõeldavaid konserve.

Väeosa astus Petserist jalgsi edasi Porhovi poole, kus neid pidi ootama täiendus ning levis kuulujutt, et koos asutakse kaitsesse. Nii vähemalt olid väitnud teadjamad asjapulgad staabis. See uudis tegi mehed tõsiseks ja sõjahingus jõudis esmakordselt nii lähedale, et puudutas neid isiklikult.

Peagi kõmbiti üle vabariigi endise piiri ja saapad hakkasid üles keerutama Venemaa tolmu. Tundus, et seegi on hoopis teistsugune, nagu olid seda nii lagunenud majad kui ka inimeste ilmne vaesus. Pihkvas jõudis nendeni uudis Riia langemisest. Keegi teadis rääkida, et sakslased liiguvad Pihkva suunas kiiremini, kui oli arvestatud. Seda ei saanud välistada, sest vaevalt sakslaste eesmärgiks oli Tallinn, küllap ikka Moskva pidi olema. Koos Piiteriga. Või Leningradiga, nagu seda nüüd kutsuti.

Omamoodi heagi oli nüüd tallata võõrast teed, sest venelastest polguohvitserid olid veoautodel ette sõitnud ning kolonni eest olid vastutama jäänud peamiselt eestlased. Omavahel visati nalja kaasteenijate, kolhoosikorra, venelaste riietuse ja teedel ringi jooksvate kodulindude üle ning see leevendas ärevust. Muidugi tegi kadedaks, et venelaste allüksused olid rongiga edasi viidud. Teisest küljest nägid mõned selles ka midagi head – sakslased jõudsid üha lähemale. Ei olnud raske arvata, et nii mõnegi mehe peas liikusid mõtted, kuidas võimalikult ruttu tagasi kodukotuse alla naasta. Sellest aga räägiti ainult ustavate sõprade seltsis ja ka siis vaid poolihääli. Sakslaste luurelennukeid vaadati huviga ja nende eest varjumist ei võetud väga tõsiselt. Ristimäe Jaan, kellega Endel ja Peeter olid viimasel ajal sõbrunenud, arvas koguni, et küllap on nüüd sakslastel teada, et see on eestlaste üksus, mis Porhovi teel marsib ning nad ei rakenda siin kogu jõudu.

„Dunkerque all lasti inglastel ka oma saarele ära taganeda,” ütles ta. „Küllap suhtuvad sakslased meisse teisiti kui… venelastesse.”

„Sakslastel on ükskama, kes nende vastas seisab – säru annavad ikkagi,” vastas keegi. „Sa oled võib-olla ülikoolis käinudki, aga ega see sind targemaks ei ole teinud.”

„Ega sina ka oma laudas või kus iganes kraavis sa ametis olid, targemaks saanud,” nähvas Jaan ja sammus pahuralt edasi, mõtiskledes selle üle, et inimloomadele ei ole võimalik maailmaasju mõistlikult selgeks teha. Igatahes ei hakka ma sakslasi laskma, kuigi nad on ühed parunid ja kurnajad, kinnitas ta endale. Kurnajad – see sõna oli tihti kõlanud poliitohvitseride suust ja teinud Jaanile naljagi. Saksad – sedagi nad ju olid. Nüüd näisid need kurnajad ometi koguni sõpradena. Nii kui need Hansud ja Franzud välja ilmuvad, teen sääred ja ajan käpad püsti, tõotas ta vaikimisi. Persse see Venemaa! Mina küll ei hakka punaste täiparadiisi eest kõngema! Endli ja Peetriga oli sellest juba niikuinii juttu olnud ja selles asjas ei olnud nende vahel erimeelsusi.

Meeste seisukohad ja nende ootused lähituleviku osas olid seega tõesti üsna erinevad ja need, kes arvasid, et asjad võivad minna üsna täbaraks, said oma argumentidele varsti tuge, sest Porhovis ootas üksust ebameeldiv üllatus. Paljuräägitud täiendus koosnes nädalkaks tagasi mobiliseeritud Nõukogude kodanikest, ning nagu selgus, pidi neile väljaõpet tegema kohapeal. Ohvitserid hoidsid peast kinni.

„Kuule, see on ainult kasuks,” sosistas Peeter õhtul telgis Endlile. „Kui sakslased ründavad, ajavad need vennikesed käpad kohe püsti ja kogu sõda on paari minutiga läbi. Küll sakslased oskavad venelasel ja eestlasel vahet teha. Varsti oleme kodus nigu naksti!”

Endel ei vastanud kohe. Telgis oli pime ja polnud näha, mis näo ta sellise jutu peale tegi. „Kõik võib olla,” ütles ta viimaks. „Kõik võib olla.”

Kui nad juhtusid hommikul pealt nägema, kuidas täiendusmeestele üritati teha rividrilli ja õpetada relvade käsitsemist, vaatas Endel Peetrile otsa ning kohmas: „Tead, su eilsel jutul võib kõva iva sees olla.”

„Mida ma sulle siis räägin,” heitis Peeter sõbra poole veidi uhkeldava pilgu ja muigas enda ette, kui üks noorsõduritest relva maha pillas ning ohvitser teda murtud vene keeles „instrueeris”. Õhtuks oli uustulnukate poolt juba hulga kaebusi kogunenud ning politruk tegi ohvitseride seas selgitustööd, üritades anda arusaamatustele klassivaenu värvingut: „Punaarmees ei tehta rahvustel vahet! Ega teil siin kodanlik armee ole, kus te võisite sõdureid sõimata ja neile ihunuhtlust anda! Kõiki õpetatakse välja ühtemoodi ja lõpetage oma parunlikud meetodid!” Ohvitserid vaidlesid vastu, nii palju kui nende au nõudis ja elualahoiuinstinkt võimaldas, ent järgmisel päeval võtsid nad väljaõpet palju lõdvemalt ning jätsid selle oma alluvate hooleks. Rahulolevate nägudega nekrutid loivasid riviplatsil ringi, vaatasid juhendajatele väljakutsuvalt otsa ja nõudsid igal võimalikul juhul suitsupausi. Saksa lennukite ülelende vaatasid nad vihkamise ja sajatamisega ning heitsid ebasõbralikke pilke eestlaste suunas. Seevastu seirasid nad rõõmsalt punatähelisi õhulaevu, julgustades neid hõigetega, otsekui oleks lenduritel mingigi võimalus seda kõike kuulda.

Järgmisel hommikul tulid sakslased. Kui kuulid lendama hakkasid, haarasid kõik oma relvad ja jooksid kes kuulipilduja, kes miinipilduja juurde. Elutahe sundis ründajale vastulööki andma. Võimalik, et selles oli oma osa ka politrukil, kes meeste selja taga ähvardavalt nagaaniga vehkis.

Sakslaste jalavägi lähenes tankide ja soomusautode tule toetusel. Kui esimesed neli mürsku üsna lähedal korpuslaste selja taga plahvatasid, tundis Peeter, kuidas tema põis otsustas hakata elama iseseisvat elu ja püksi valgus sooja vedelikku. Ta vaatas ringi, kas keegi nägi. Loomulikult ei saanud see jääda märkamatuks. Pealegi ei olnud Peeter ainus, kes oli püksi teinud, sest õppustel ei olnud kunagi harjutatud suurtükitule all ellujäämist. Nende väljaõpe oli seisnenud kogu rooduga rünnakusse minemises ja iga õppus oli lõppenud vaenlase purustamisega. Nüüd aga olid nad siin oma laskepesades ega osanud ühtäkki selle sõjaga midagi peale hakata. Sakslased lähenesid, ja kuigi oli antud käsk avada tuli alles käsu peale, ei pidanud poiste närvid vastu. Kellegi vint tegi paugu ja kui oli kõlanud esimene lask, hakkasid ka teiste tuletukid häält tegema. Peeter ja Endel ei jäänud teistest maha ja ohvitseride karjumisel ei olnud esialgu mitte mingisugust mõju. Nad pidid pikalt kisama, kuni käsklus „Tuli seis!” mõjuma hakkas.

Pealetungijate seas hakkasid lõhkema mürsud ja mõned tankid said tabamuse. See võis olla ainult korpuse oma suurtükivägi. Jalaväelaste kõrvu oli alles paar päeva tagasi jõudnud kahurväelaste nurin, et neile on jäetud vanad 76 mm kahurid, millega kõlbavat vaid otsesihtimisega lasta. Aga nagu näha oli, said nad oma tööga päris hästi hakkama, sest sakslased taganesid.

„Ma vist sain sakslasele pihta,” tunnistas Ristimäe Jaan vaikselt Peetrile, kui mootorimürin oli kaugenenud ja suurtükituli vaibunud. Poisid takseerisid teineteise märgi pükse ja see võttis nad muigama.

„Oled siis seitsmesaja-aastase orjapõlve eest kätte maksnud,” nokkis Endel, endal käed värisemas.

„Persse, raisk! Nii palju sellest üleminemisest. Me oleme nende jaoks nüüd vaenlased!”

„Et said fritsule pihta?” küsis Peeter ja tema hääles aimus koguni kaastundenoot.

„Igatahes see, keda ma sihtisin, kukkus pikali… Nüüd me oleme vaenlased.”

„Ära ohi, ega nad su tukile ballistilist ekspertiisi hakka tegema. Ja ütled neile, et sina ei lasknud.”

Lähedusse ilmus vanemveebel Rudolf Känd, uue nimetusega staršinaa. Temal olid vist ainsana püksid kuivaks jäänud.

„Lubate pöörduda, seltsimees vanem!” tõstis Endel käe kõrva äärde, ennetades Kännu, endise vanemveebli küsimusi. See nookas nõusolevalt peaga.

„Seltsimees vanem! Kuidas teil on püksid kuivaks jäänud?”

„See on selle pärast, seltsimees punaarmeelane, et ma ei kuse vastu tuult nagu kõik teie.”

Poisid naersid.

„Ma mõtlesin seda tõsiselt, seltsimees vanem,” teeskles Endel solvumist. Tegelikult nad ju teadsid, et vanemveebel Känd on paras lõuapoolik.

„Kui tõsiselt, siis minu täiskustud kalsoonid jäid Augustowi metsadesse, kui ma teiesugune tatikas olin ja keisrihärrat teenisin. Ei olegi vist sellist meest, kes oma pükse poleks sõjas täis teinud. Vähemalt sitahaisu ma ei tunne. Mõnel tuleb lahingus peer koos varrega.”

„Me oleme nüüd ka püssirohtu nuusutada saanud,” torkas Jaan vahele.

„Või nuusutada… Just nimelt nuusutada. See oli luurelahing. Varsti on siin suuremad jõud, vaat siis läheb alles andmiseks. Praegu… see oli niisama kärtsutamine. Meil ei ole isegi surmasaanuid, mõned haavatud ainult.”

Jaanil tekkis äkitselt tahtmine rääkida oma tapetust, ent ta hoidis suu kinni. Igaks juhuks.

„Seltsimees vanem! Kes oli teie esimene tapetu?” küsis ta hoopis selle asemel.

„Esimene? Mis küsimus see selline on. Minu esimene tapetu oli kana. Kas sul on juba arve avatud, et niiviisi küsid?”

„Ei, veel mitte, seltsimees vanem!” vastas Ristimäe Jaan varmalt, üritades jätta ausa inimese muljet.

„No kui saad oma esimese maha notitud, siis saad teada, mis tunne see on. Siis tule ütle mullegi. On selge?”

„Just nii, seltsimees vanem!”

Känd eemaldus. Ta tahtis näha, mis olukorras on tema rood ja kas poisid on valmis uuteks rünnakuteks. Ega neil ju muud teha olnud, kui valmis olla ja vahepeal suitsu teha.

Peeter oleks tahtnud kodustele kirjutada. Veel rohkem oleks ta tahtnud hoopis neilt kirja saada. Mingitki märki sellest, kuidas neil läheb ja kas kõik on elus. Käisid jutud, et Tallinn ei ole veel vallutatud, aga küllap seda pommitati. Mis sõda see muidu olekski. Peeter nukrutses ega suutnud millelegi keskenduda. Ta oli nii endast ära, et Endel üritas talle koguni suitsu pakkuda, kuigi tal endalgi oli vaid mõni tubakajunn pilotkaääre vahele peidetud.

„Mis sa tujutsed? Tee rõõmsam nägu, muidu politruk arvab, et sa ei ole Nõukogude võimuga rahul. Saadab su veel trahviroodu,” üritas Endel oma semu meeleolu tõsta. Peeter vaid ohkas selle peale.

„Näe! Püksidki on juba tänu Stalini kuumale päikesele jalas peaaegu kuivad. Põhjust rõõmustamiseks on enam kui küll. Vaata, kui vähe on vaja selleks, et olla õnnelik. Oleks täna tantsuõhtu, julgeksin mõne sanitarineiu tantsulegi kutsuda.”

„Küll sa varsti tantsid,” nokkis Jaan, „kui sakslane sulle tina perse laseb.”

Endel viskas koni maha. „Ma ei kavatse küll selle punase värgi pärast end maha tappa lasta. Niipea kui võimalik, teen sääred.”

„Ma tulen ka,” lisas Peeter kindlalt. „Nagu oleme rääkinud.”

„Selge värk,” ütles Jaan ja vaatas kahtlustavalt ringi.

Hiljem õhtul, kui poliitohvitser neile tundi andis ja rääkis künkal istuvale rühmale vajadusest võidelda sisemise vaenlasega, vaatasid poisid vilksamisi üksteise ja rühmaülema poole, kes näppis närviliselt oma ainukest nooremleitnandi-rombi lõkmetel. Nooremleitnant Kaev ei olnud poistest vanem rohkem kui kolm aastat ja oli ohvitseriks tehtud pärast lühikest kursust. Nooremleitnant Kaev põrnitses enda ette maha ja mõtles ilmselt omi mõtteid. Aeg-ajalt tõstis ta pilgu ning laskis selle üle poiste ja politruki, üritades siiski tolle pilku vältida.

„Veel ei ole kadunud meie seast kodanlik-fašistlik uss! See vingerdab meie hingedes!” võttis politruk kokku oma kannustava kõne. „Võideldes ennastsalgavalt fašistlike anastajatega, tunnistate te kodumaa ja tema rahva ja seltsimees Stalini ees oma ustavust kodumaale. Näitate oma tänu kõige selle eest, mis leninlik partei on teie heaks teinud! Nüüd tahavad hitlerlased meie käest võtta kõik, mis meil on! Me ei lase sellel juhtuda!”

„Mida see partei siis teinud on? Andis meile jalanartsud ja hernesupi? Ja viis eesti inimesed tasuta reisile Siberisse,” sosistas Endel Peetrile. „Palav tervitus seltsimees Stalinile! Küll ma tean, mis tervituse ta minult saab!”

Peeter tonksas sõpra rusikatega ribidesse ja üritas teda korrale kutsuda. Kui nad hiljem vahtkonda määrati, manitses Peeter oma semu ettevaatlikkusele: „Kurat! Endel! Kas sa aru ei saa, et meie seas võib ka koputajaid olla!”

„Olgu pealegi!” vastas too südametäiega. „Mis vahet seal on. Ma arvan seda, mida ma tahan, ja ükski koer ei köhi.”

„Koertel ei olegi asja sinu arvamusega, kellelgi teisel on. Ja kuidas veel!”

Terve järgmise päeva jooksul valitses vaikus. Hommikul ärgati ärevas meeleolus ning heideti pidevalt pilke sinna, kust vaenlane oli eelmisel päeval rünnanud, ent nüüd ei olnud kedagi kuskil näha.

„Ärge vohmige midagi oma putru, nagu oleksite vanaema juures külas,” üritas Peeter ärevust leevendada. „Tead ju küll seda täis kõhu ja kuuli värki. Mida tühjem kõht, seda kergem haav maos.”

„Pole hullu!” vastas Ristimäe Jaan. „Küll sakslased selle eest hoolitsevad, et meil maod ja põied ja soolikad kenasti tühjad on. Vaata, kuidas venelased oma lusikaid lakuvad, näod õndsad peas, nagu oleks kommunistlik partei ise neile katelokid täis tõstnud.” Jaan oli jõudnud veidi ülikoolis käia ja nii mõnegi arvates oli ta isegi nalja tehes liiga ninatark.

„Sakslased hoolitsevad,” matkis keegi Jaani põlastavalt. „On sul raske öelda, et sa lihtsalt situd püksi? Peenutseb siin nagu kadakasakslane, Ich bin, ich kläugen kikirikisnoi!”8 Ristimäe Jaan ei vastanud, vaid vaatas põlastavalt norijale otsa, kraapides ise lusikaga närviliselt katelokki.

Tubakat ei olnud enam kellelgi, ka see puder kuuldi olevat viimastest varudest tehtud. Nüüd oleks kõlvanud isegi mahorka. Sakslaste vagusiolek muidugi rahustas mõnevõrra, kuid suitsuga hammaste vahel oleks veel parem olnud. Peetril ei olnud tubakavaeva ja ta ei suutnud suitsunäljastele ka kaasa tunda. Vaikselt mõtles ta konservidele ja leivatükkidele, mis ta seljakotis peidus olid – need oli ta saanud just suitsumeestelt, kes tubakajunni nimel olid valmis väga paljust loobuma. Endelgi käis närviliselt ringi, kuni korraga kandus läbi suvise õhuvirvenduse kõigile ninna tubakasuitsu lõhn. See tuli põõsast, kuhu üks meestest oli pärast sööki virtsale läinud. Ta ei olnud arvestanud tuule suuna ja erkude haistmismeeltega. Kohe olid põõsaste ligi tema „parimad” sõbrad ja nõudsid, et neile jäetaks kas või mõned kõhvid seda taevalikku naudingut.

Ärritunud proletaararmeelasel ei jätkunud mõistmist oma saatusekaaslaste suhtes ning ta urises läbi hammaste, et isegi püksinööpe ei lasta rahus kinni panna, ent enamat ta ei jõudnud, sest prahvatasid mürsud. Silmapiirile ilmusid mustad täpid. Need olid muidugi tankid ja neid oli tunduvalt rohkem kui eile.

Sakslaste suurtükituli surus poisid vastu maad. Kui vaid saaks kuidagi end plekktahvlina maad ligi suruda või mutina mulla alla pugeda, soovis Peeter ja üritas end maakamara peal kinni hoida nii palju kui võimalik. Maa kõmises roomikute ja mootorite mürast. Kahurimürskude plahvatused panid kõik poiste ümber vappuma ning puistasid punaväelased üle mulla ja kividega. Kostis karjeid ja oigamist. Korpuse suurtükid ei avanud tuld enne, kui sakslased olid jõudnud piisavalt lähedale, ent seekord oli tulejõud otsustavalt pealetungijate poolel. See mõjus.

Rühmaülem Kaev ei olnud peale positsioonide sisse võtmist veel ühtegi käsku andnud. Sakslased lähenesid ja poisid vaatasid ärevalt ringi. Vanemveebel Känd jooksis laskepesade vahet ja kinnitas: „Tuld mitte avada! Tuld mitte avada, enne kui rühmaülem käsu annab! Selge?”

Sakslased olid kõigest paarisaja meetri kaugusel, ent ka korpuse suurtükid vaikisid. Peeter märkas silmanurgast, et umbes viiskümmend meetrit temast vasakul oli ühe laskepesa servale püsti torgatud toigas ja selle külge seotud tükk valget riiet. Teine samasugune tõusis Peetrist paarkümmend meetrit paremal. Nooremleitnant Kaev oli tõusnud ühele põlvele ning tõstnud käed üles.

„Ah nii see siis lähebki?” jõudis Peeter mõelda. „Kas tõesti nii kergelt?”

„Mitte tulistada!” karjusid rühmaülem ja vanemveebel Känd. „Mitte tulistada! Me anname alla!”

Nooremleitnant Kaevu poole jooksis politruk, käes püstol, temaga koos kolm sõdurit. Känd tulistas politrukki ja kui see pikali vajus, heitsid maha ka temaga kaasas olnud sõdurid, kes ei teadnud enam, mida edasi teha.

„Nicht schiessen!” hüüdis Kaev ründajatele. „Wir übergaben!”9

Sakslased karjusid midagi, mis ei kostnud tankimootorite mürinast läbi ja näitasid žestidega, et relvad tuleb maha visata.

„Relvad maha!” andis Kaev karjudes käsu. Känd jooksis poiste vahet ja kordas käsku. Selles rühmas ei olnud vist kedagi, kes ei oleks seda käsku tahtnud täita. Välja arvatud kolm venelast politruki laiba kõrval, ent nemad ei saanud eesti keelest aru.

„Legen eure Waffen nieder!”10 röökisid nende peale kohalejõudnud sakslased, ent venelased vaatasid vaid hirmunult ja nõutult ringi. Möödaruttavad tankid ei tundunud pooltki nii hirmsad kui vaenlased, keda nad esimest korda oma ihusilmaga nii lähedalt nägid. Sakslastele ei olnud olukord aga sugugi võõras.

„Rruki vverh!”11 kamandasid sakslased, kasutades sõnu, mis olid neile möödunud nädalate jooksul hästi selgeks saanud. Seegi kord tuli see hästi välja ja venelased ajasid end püsti, käed taeva poole tõstetud.

Kaev oskas saksa keelt üsnagi korralikult ja kuni nad koos Kännuga oma püstoleid loovutasid, jõudis ta Saksa veltveeblile selgitada, kellega alla andnud rühma näol tegemist on. Veltveebel noogutas mõistvalt ja kutsus enda juurde kolm sõdurit. Need pidid vangid viima tahapoole kogunemispaika ja kui poisid hakkasid liikuma tagasi seda teed, mida nad olid korra juba kodumaad maha jättes käinud, valdas neid omamoodi nukker rõõm. Nad olid vangid. Enda arvates mitte küll päris vangid, vaid ajutiselt kinnipeetud.

„Kes oleks arvanud, et me nii kiiresti sellest Stalini paradiisist minema saame,” rõõmustas Endel ja vaatas kahjurõõmsalt venelaste poole, kes nendega kaasa kõmpides eestlaste poole vaenulikke pilke heitsid. Tema tuju ei tumestanud isegi mõte sellest, et kui enne oli veel õhkõrn lootus kokku saada oma küüditatud vanematega, siis nüüd kadus see täielikult. Vangivõetud venelased aga said muidugi aru, miks eestlased on nii heas tujus ja kergel sammul tagasi lääne poole sammuvad.

Oli 1941. aasta 9. juuli lämmatav õhtu.