Читать книгу 12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma - Roland Tokko - Страница 3

„Sündisin kuldlusikas suus, kuid see võeti mult elu käigus ära!“ Nii võiks kõlada minu kõige kuulsam tsitaat.

Olin kolmeaastane pisike jõnglane ja elasin Tallinnas 9-korruselise maja viimasel korrusel. Kuna mu ema ja isa olid palju ära, olin sageli vanavanemate hoida. Mäletan vanaema hurjutamist: „Sa ei püsi pudeliski paigal!” Selgesti on meeles, kuidas kujutasin diivani seljatoe najal küljelt küljele kiigutades ette, et sõidan mootorrattaga, või seda, kuidas jooksin vanaema eest ära, sest olin jälle mõne pahandusega hakkama saanud või mõne loova lahenduse peale tulnud.

Keskkooli lõppedes oli elavaloomulisest poisikesest järele jäänud tagasihoidlik noormees, kes ei julgenud tütarlastega suhelda kartuses, et ta ütleb midagi valesti. Ma ei julgenud oma mõtteid jagada ja pigem püüdsin teiste omadega heakskiidu saamiseks nõustuda. Mul polnud õrna aimugi, mida ma peaksin elus edasi tegema.

Läksin ülikooli majandusõigust õppima, sest kellegi teise arvates oli see midagi sellist, mida kindlasti elus vaja on. Käisin koolis neli aastat ja kokkuvõttes ei jõudnud ikkagi diplomini. Ausalt öeldes olen selle nelja aasta jooksul õpitust kasutanud heal juhul ühte protsenti.

Ainsad asjad, mida tehes ma ennast sel ajal tõeliselt elusana tundsin, olid jalgpall (mida olin juba 8. eluaastast mänginud) ning kitarrimäng, millega alustasin 10. klassi lõpus.

Mäletan väga selgelt, kuidas jalgpalliplatsil arglikkus kadus ning välja tuli tõeline tegutsemisind ja rõõm. Mulle meeldis olla osa meeskonnast ja teistega koostööd teha. Platsil tahtsin alati endast parima anda ning ma ei suutnud taluda, kui keegi teisi alt vedas.

Kahjuks oli koolis kõik teistpidi ja ma mäletan end mõtlemas, et huvitav, miks see nii on. Miks on nii, et platsil olles teen kõik, et kogu meeskonnal hästi läheks, kuid koolis konkureerime omavahel? Miks me austasime treenereid, kuid enamikku õpetajatest ei sallinud? Miks oli võistluste ajal platsil tunda mõnusat ärevust, positiivseid emotsioone ja tegutsemisindu, ent koolis kontrolltöö või vastamise ajal vaid hirmu ning negatiivseid tundeid? Miks oli platsil olles kõigil selgelt teada eesmärk – pall tuleb väravasse saada –, aga koolis oli peaaegu võimatu mõista, mis eesmärki me saavutada püüame?

Teine rõõmu pakkuv tegevus, kitarrimäng, jõudis minuni täiesti juhuslikult, aga nüüd usun, et kõik asjad juhtuvad mingi põhjusega. Mõni aeg pärast pilli esmakordset kättevõtmist hakkasime koos klassivendadega bändi tegema. Saime kooli keldrikorrusel isegi prooviruumi, mille sisustasime ise ära ja katsime seinad munarestidega, et heli liigselt ei kajaks. See oli päris mõnus koht, kus sai vahel ka mõne ebahuvitava tunni ajal aega veedetud.

Muusika ja bänditegemine olid asjad, kus tundsin ennast elavana. Mida rohkem esinesime, seda rohkem nägin endas taas seda kolmeaastast poissi, kes ei püsi paigal, esineb julgelt ja mõtleb loovaid kitarrikäike välja.

Spordi ja muusika tegemise kõrval püüdsin kuidagi ka elatist teenima hakata, töötades mitu aastat restoranis. Paar aastat olen ka kontoris töötanud, kuid sain aru, et minu jaoks on selles 9–17 töös midagi valesti – see ei saa kesta elu lõpuni. Ma ei teadnud, kuidas seda vältida, aga teadsin, et mingi võimalus peab selleks olema.

Mäletan veel, et kooli ajal oli minu jaoks üks ebameeldivamaid koduseid töid kohustusliku kirjanduse lugemine, sest enamik raamatuid ei kõnetanud mind üldse. Kord jäin isegi magama ja lugemiskontrollide hindeks mul üle kolme saada ei õnnestunud. See tekitas üldise vastumeelsuse raamatute lugemise suhtes. Nii oligi, et pärast kooli ei lugenud ma päris mitu aastat ühtegi raamatut.

Õnneks tuli huvi õppimise ja raamatute lugemise vastu tagasi. Ühel päeval jõudis minuni Robert Kiyosaki raamat „Rikas isa, vaene isa”. Enam pole meeles, miks ja kust ma selle raamatu ostsin, aga tean, et aasta oli 2007 ja ma olin 23-aastane. Mäletan, et esimest korda tundsin raamatu lugemisest tõelist rõõmu – see haaras mind kaasa ja ma ei suutnud seda käest panna, muudkui lugesin ja lugesin. See oli enneolematu. Tundsin, et selles on midagi, mida mulle keegi kunagi polnud rääkinud. Sain lõpuks kinnituse, et on võimalik ka muud moodi elada kui palgapäevast palgapäevani ots otsaga kokku tulles.

Lugesin selle raamatu paari päevaga läbi ja olin õnnelik, et selline info minuni üldse jõudis. Kahjuks ei osanud ma esialgu uute teadmistega midagi peale hakata, mul ei olnud aimugi, kuidas neid rakendada, ja mul ei olnud ka ühtegi tuttavat, kes tegeleks selliste asjadega, mida seal kirjeldati. Siit algas minu teekond, et õppida neid asju, mida reaalses elus hädasti vaja läheb, aga mida koolis keegi ei õpetanud.

Koolitustel hakkasin osalema 2008. aastal ja seega olen raamatu kirjutamise hetkeks enesearenguga tegelenud 10 aastat.

Praegu tean selgelt, mida ma elult soovin; mis on mu tugevused; mida tehes olen ma kõige õnnelikum ja millega ma loon ühtlasi ka kõige rohkem väärtust teistele inimestele.

Ma ei pea asju tegema raha pärast, vaid saan valida, mida, kellega ja millal teen. Ning mu missioon on aidata võimalikult paljudel teistel inimestel oma tegeliku potentsiaalini jõuda. Seetõttu jagan ka sinuga aastate jooksul omandatud parimaid teadmisi, mis on aidanud mul oma elu täielikult muuta.

Loodan, et see annab sulle julgust ja usku oma soovid ja unistused täide viia. Kui sa oled valmis selle nimel tegutsema ja samm-haaval liikuma, siis varsti ei usu sa ise ka, kui kaugele oled jõudnud.

Õppimine valusate õppetundide kaudu

Kõigel, mis meie elus juhtub, on mingi põhjus, mis meid edasi aitab.

Anthony Robbins

Minu enesearengu teekond ei ole olnud lihtne ja roosiline. Olen saanud mitmeid väga valusaid ja kulukaid õppetunde, mida selle raamatu lehekülgedel ka sinuga jagan. Räägin ka sellest, kuidas ma nendest rasketest olukordadest üle sain ja need enda kasuks pöörasin. Sinagi saad samu põhimõtteid rakendada.

On vaja mõista, et kõigel, mis meiega juhtub, on mingi põhjus. Raskel hetkel on seda võib-olla keeruline uskuda, kuid elus juhtuvad asjad alati meie kasuks, mitte meie vastu.

Umbes 13–14-aastasena hakkasin unistama sellest, et minust saaks professionaalne jalgpallur, kes mängib Inglismaa kõrgliigas. See unistus sai hoogu juurde sellestki, et mind kutsuti noortekoondisesse ja ma sain mitmel korral sinimustvalges vormis platsile joosta.

Kui olin 17-aastane, mängisime juba täiskasvanutega ja ma tegin oma esimesed meistriliiga mängud. Ühes mängus käis mul jalalabast veider nõks läbi. Edasi mängida ei saanud ja ma olin sunnitud platsilt ära tulema. Spordiarst katsus jalga ja arvas, et tegemist on väikese põrutusega, mis läheb paari nädalaga üle. Tegelikult olin aasta aega rivist väljas ja lõpuks, kui läksin röntgenisse pilti tegema, selgus, et mul oli jalaluu katki väga veidrast kohast. (Kui sa oma väiksest varbast ettepoole liigud, siis seal on üks muhuke – sellest kohast.)

See juhtus ajal, mil olin saavutanud suurepärase vormi ja kus areng oli väga kiire. Olin loomulikult väga kurb, aga tagantjärele mõtlen, et kas see ikka oli juhuslik? Ehk oligi nii määratud, et mul on siin maailmas mingi teine missioon täita kui olla professionaalne jalgpallur. Kuidas muidu seletada seda, et ma sain luumurru täiesti lihtsas olukorras ja sellises kohas, kus luu väga lihtsalt ei murdu? Pealegi pole mul kunagi varem ega hiljem ühtegi luumurdu olnud.

Seega olen tänulik, et nii läks, ja saan nüüd üha rohkem aru, miks see nii pidi minema. Edasi lugedes mõistad, miks ma nii tänulik olen.

Mõtle, kas sinu elus on mõni sündmus, mis on esmapilgul tundunud väga halb, aga tagantjärele oled selle üle tänulik. Või ehk on sinu elus olnud mõni sündmus, mille kohta sa ei ole veel suutnud lahti mõtestada, milleks see hea on olnud? Tea, et kõigel on põhjus, ja püüa see üles leida.

Räägin siin raamatus sellestki, kuidas korraldasime 2011. aastal Tallinna lauluväljakul kontserdi, mis lõppes 25 000-eurose miinusega. Jällegi asi, mis tundus toimumise hetkel väga halb ja valus, ent tagantjärele näen, et see oli parim asi, mis minuga siis juhtuda sai. See pani mind leidma võimalusi, kuidas olukorrast välja tulla, ning sellest sündmusest saadud kallid õppetunnid on hiljem kuhjaga ära tasunud.

Mõistan, kui ütled, et sinu olukord on teine ja selles ei ole võimalik midagi positiivset näha. Kui ma aastal 2008 oma enesearengu teekonda alustasin, ei suutnud ka mina oma olukorras midagi head näha. Oli ainult tunne, et midagi on selles 9–17-ni mudelis valesti; ma ei suutnud ette kujutada, et teen midagi sellist terve elu, ja teadsin, et midagi peab muutuma.

Enesearenguraamatud ja -koolitused näitasid mulle, et teised täiesti tavalised inimesed on suutnud oma elu muudmoodi üles ehitada, järelikult olen mina ka selleks võimeline. Ükskõik mille saavutamise üks olulisemaid aluseid on see, et sa usud, et see on võimalik! Kiirem viis tulemusteni jõuda on selgeks teha, mida on teinud need inimesed, kes on juba saavutanud seda, mida sina soovid. Sul jääb üle nende valemit järgida ja tegutseda niikaua, kui tulemused hakkavad ilmnema.

Ma ei saa sind otseselt aidata, aga me saame koos sinu õppimiskõverat lühendada

Kas oled kuulnud, et kui aitad liblika kookonist välja liiga varajases faasis, siis ta sureb üsna kiiresti, sest ta tiivad ei ole lendamiseks veel piisavalt tugevad? Sama mõte jõudis mulle veelgi paremini kohale, kui ühe pooleaastase lapse ema rääkis, et ei ole hea aidata lapsel istuli tõusta ja pöörama hakata, sest nii ei tee ta läbi vajalikku arenguprotsessi.

Enamikul inimestel on väga tugev soov teisi aidata. Aga on oluline vahet teha sellel, millal on aitamisel mõtet ja millal see on hoopis karuteene tegemine. Ma ei saa sind käekõrval kiirete tulemusteni viia, aga me saame koos su õppekõverat tunduvalt lühendada. Tulemusteni jõudmise protsessi pead ise läbi tegema.

Need ei tule üleöö. Selleni jõudmine, et ma saan nüüd oma tõelistest annetest päriselt aru ja oskan neid rakendada, on nõudnud mult vähemalt kaheksa aastat tööd iseendaga. See on olnud pikk liblika kombel kookonist välja murdmise protsess. Aga igaõhtune soov, et tuleks hommik juba kiiremini, et saaks n-ö tööasju või muid meelepäraseid tegevusi teha, on seda igati väärt. Aeg ja raha, mis ma olen koolitustel ja coaching’utel osalemisele, raamatute lugemisele ja mentoritega suhtlemisele kulutanud, on seda kõike väärt olnud.

Ja ma tean, et elu, mida sina soovid, on samuti võimalik! Toon sinuni järgmistes peatükkides need 12 teemat, mida sulle koolis unustati õpetada, kuid mille arendamine aitab sul unistuste eluni jõuda.

Tänu nendele teadmistele olen taasavastanud oma tugevused ja tunnen ennast iga päevaga järjest paremini. Lisaks tuleb minu ellu üha rohkem suurepäraseid võimalusi nii Eestist kui ka väljastpoolt. 2014. aastal saavutasin oma esialgse finantsilise eesmärgi, mis andis mulle vabaduse tegeleda just sellega, mis mulle meeldib, millal mulle meeldib ja kellega mulle meeldib. Andsin endale lubaduse, et pärast selle eesmärgi saavutamist teen kõik, et aastate jooksul omandatud õppetunnid, valukohad, läbielamised, õnnestumised ja kogemused inspireeriks võimalikult paljusid inimesi ja aitaks neil leida oma kutsumuse, et nad saaksid olla õnnelikud ja edukad.

Üks peamisi põhjusi, miks me lõime Edu Akadeemia, on see, et ma nägin, kui suuri muudatusi siin raamatus jagatud teadmiste omandamine minu enda ellu tõi. Ja ma tahtsin, et ka võimalikult paljude teise eestlaste elu samavõrd muutuks. Sellepärast otsustasime luua koolitusettevõtte, mis teeb seda, mida haridus tegelikult tegema peab – toob välja inimeste tegeliku potentsiaali, viies maailma parimad teadmised eestlastele koju kätte.

Olen alustanud selle missiooni elluviimist ja kirjutasin selle raamatu lootuses ja usus, et see muudab paremaks nii sinu kui ka paljude teiste inimeste elu. Olen rahul, kui saad sellest raamatust vähemalt ühe mõttetera, mis sind elus märkimisväärselt edasi aitab.

Loovus ja edu

Enne, kui asun lubatud 12 teema juurde, räägin mõne sõnaga loovuse ja edu seotusest. Tänapäeva maailmas on paljudes valdkondades loovus tähtsam kui ülikoolidiplom ja faktiteadmised. Tähtis on suhtumine, sest ettevõtted, kes ajaga kaasas käivad, palkavad töötajaid eelkõige just selle, mitte niivõrd konkreetsete teadmiste ja kogemuse põhjal. Töö tegemiseks vajalikud oskused on võimalik üsna kiiresti omandada, aga inimese suhtumist vastu tahtmist naljalt ei muuda. Suurettevõte Ernst & Young on avalikult välja öelnud, et ülikoolikraad ei taga edu ja nemad on loobunud palkamast töötajaid ainult selle alusel.