Читать книгу Onu Alberti kvantseiklus - Russell Stannard - Страница 5

Alla, alla, üha alla...

Gedanken oli kukkunud juba mitu minutit. Ta võis ikka veel näha kaevu suuet, kus ta oli libastunud. Kuid nüüd oli see tilluke valguslaik kaugel pea kohal. Ja ikka veel polnud ta põhjani jõudnud.

Ometi ta ei muretsenud, mis oli omamoodi veider. Niisugune kukkumine oleks pidanud olema väga häiriv. Kuid tegu polnud tavalist tüüpi kukkumisega: pigem oli see omamoodi allapoole liuglemine.

„Mis toimub?“ mõtles ta, silmitsedes kaevu veepiiskadega kaetud tumedaid seinu, mis aeglaselt mööda libisesid.

Kõigest mõne minuti eest oli ta mõnulenud televiisori ees ja tundnud rõõmu vaiksest õhtust. Film polnud tegelikult suurem asi, aga mida muud tal ikka teha oli! Onu Albert mässas kirjutuslaua taga mingite paberitega. Onu ei vaadanud peaaegu kunagi televiisorit, aga ei pannud pahaks, kui tüdruk seda tegi, vähemasti mitte seni, kuni heli oli maha keeratud.

Onu ohkas väsinult.

„Mis viga?“ küsis Gedanken üles vaadates.

Onu võttis prillid eest ja hõõrus silmi. Ta jäi hetkeks mõttesse.

„Ah et mis viga? Hea küsimus,“ kordas onu. „Mis see siis on? Noh, mõelgem veidi...“

„Onu...“

„Kui me enda ümber vaatame, mida me siis näeme? Igasuguseid aineid. Sadu tuhandeid keemilisi ühendeid. Küsimus on selles, kas saaksime neid kuidagi lihtsamalt kirjeldada? Kas saaksime neid ette kujutada koosnevana vaid mõnest põhilisest osast...?“

„ONU!“ katkestas Gedanken teda.

„Mm? Mis on?“ küsis onu.

„Ma ei küsinud „mis lahti?“, ma küsisin „mis viga?“ Ma mõtlesin sind. Kas sinuga on kõik korras?“

„Minuga? Muidugi on minuga kõik korras. Ja miks ei peaks olema?“

Ta pani prillid uuesti ette ja süvenes taas paberitesse, lisades: „Olen vahest veidi väsinud. Aga see on ka kõik.“

Gedanken jäi mõttesse. Vaid hetkeks oli kõik olnud nagu vanasti – onu arutamas temaga teadusküsimusi.

Gedankenil ja ta onul oli imepärane ühine saladus. Onu suutis niisuguse jõuga mõelda, et suutis tekitada mõttemulli! See oli midagi niisugust, nagu näeme koomiksites, aga ometi polnud tegu koomiksiga. Mull paiknes otse onu pea kohal ja võbeles. See oli aga vaid pool saladusest. Kui onu megakõvasti mõtles, suutis ta isegi Gedankeni kiirata selle mulli sisse! Kord juba mulli sees, sai tüdruk teha põnevaid uurimisreise universumisse – kõike seda onu Alberti kujutlusvõime väel. Avastused, mida tüdruk selles kosmoselaevas oli teinud, olid onul aidanud tema teadusuuringuid lõpule viia. Tegu oli olnud tõelise meeskonnatööga.

Kuid nüüdseks oli see kõik läbi. Viimasel korral seigeldes oli ta kosmoselaeva mustas augus purustanud! See oli puhtalt tema süü. Onu oli muidugi väga kena olnud (kui ta kord maha oli rahunenud). Ent Gedanken tundis end ikka veel süüdlasena. Ta ei julgenud onult paluda, et too ta uuesti mõttemulli saadaks. Ja seepärast leidis ta end igal õhtul televiisori ette naelutatuna.

„Tegelikult...“ alustas onu ja pani prillid kõrvale, „tegelikult pole asi väsimuses.“

Ta tõusis ja istus Gedankeni kõrvale sohvale.

„Ei. Probleem on selles, et ma olen ummikus,“ pihtis ta.

„Ummikus? Mis mõttes?“ küsis Gedanken.

„Oma tööga,“ vastas onu ja vaatas laua poole. „Ma üritan välja selgitada, millest kõik on tehtud. Just selle kallal ma praegu töötangi. Sellepärast ma ilmselt mõtlesingi, et sa küsid selle kohta.“

Onu pugistas naerda, kuid tõmbus siis taas tõsiseks.

„Sa esitasid ühe küsimuse...“ jätkas onu. „Nüüd ma tean, mida mul vaja on.“

„Ja mis see oleks?“

„Mul on sind vaja,“ jätkas onu tõsiselt. „Mul on jälle su abi vaja, Gedanken.“

Tüdruku silmad läksid pärani.

„Noh, ma tean, et mul pole õigust sult seda paluda,“ lisas onu kähku. „Kogu see õnnetus viimase korra ajal, kui sa peaaegu surma said...“

„MIDA?“

„Ei, ei. Vabandan. Palun...“ Onu paistis segaduses olevat. „Unusta kogu mu jutt...“

Ta hakkas tõusma, aga Gedanken haaras tal käest.

„Unustada?“ küsis ta. „Mida unustada?“

„Mul pole mingit õigust. Pean proovima leida kellegi teise?“

„Kellegi teise? Mille jaoks?“

„Mõttemulli sisse minekuks.“

„Sa tahad, et ma jälle mõttemulli läheksin?“ hüüatas Gedanken.

„Nojah, niisugune mõte tuli mul pähe küll ... Sina oled ekspert. Kuid saan suurepäraselt aru, mis tunne sul võib olla. See suur šokk viimase korra ajal...“

„Onu!“ kiunatas tüdruk ja haaras onul kaela ümbert kinni. „Suren soovist veel kord kõike teha. Mõtlesin juba, et sa ei anna mulle enam kunagi võimalust. Ma ei julgenud lihtsalt küsida.“

„Sina...“ onu Albert silmitses tüdrukut üllatunult, „sina ei julgenud minult küsida! Aga mina ei julgenud sind paluda!“

Nad kallistasid teineteist ja naersid.

„Noh, kes oleks osanud arvata,“ sõnas onu viimaks ja laskis tüdruku lahti. „Ja mina...“

Ta naeratas Gedankenile. „Hästi, jätame selle. Saan aru, et oleme palju aega kaotanud ja peame selle tasa tegema.“

„Vahva!“ hüüatas Gedanken entusiastlikult. „Mis siis tuleb? Uus kosmoselaev?“

„Ei, ei. Mitte seekord,“ vastas onu. „Tahan, et sa uuriksid, millest kõik on tehtud.“

Ta võttis tühja kokakoola purgi, mille Gedanken oli põrandale jätnud, ja seda käes hoides selgitas:

„Ma tahan teada, millest see – ja kõik muu – on tehtud. Mis on kõige tillemad osad? Kas on olemas niisugused osakesed nagu aatomid? Ainus viis seda teada saada on muuta sind tillukeseks – väga, väga väikeseks. Me peame muutma su niisama suureks, nagu on aatomid. Küsimus on vaid selles, kuidas seda teha...?“

Ta nõjatus tooli seljatoele ja hõõrus mõtlikult lõuga. Äkitselt lõid ta silmad vallatult särama.

„Ah,“ tõmbas ta hinge. „Käes!“

Otsekohe hakkas tekkima mõttemull. Kui Gedanken selle sisse piilus, ei näinud ta esialgu mitte midagi. Kuid lähemal silmitsemisel võis ta näha pimedat tunnelit. Mööda tunnelit? Raske oli küll aru saada, aga tunnel paistis kaduvat kaugusesse. See oli üsna kitsas. Ainus võimalus selles edasi liikuda oli roomata.

Ja siis see juhtus! Enne kui tüdruk arugi sai, oli ta tunneli sees! Just niimoodi oli alati mõttemulliga: ühel hetkel olid sa väljaspool seda ja piilusid sisse, järgmisel olid juba selle sees – ja mull ise kadunud.

„Oh,“ mõtles tüdruk. „Läks see alles kähku.“

Ta vaatas ringi. „Hm. Huvitav, mida ma nüüd peaksin tegema? Ta unustas mulle seda öelda.“

Siis kehitas ta õlgu. „Arvan, et midagi eriti polegi teha. Parem rooman edasi ja vaatan, kuhu see tunnel viib.“

Raskustega edasi liikudes jõudis Gedanken lõpuks punkti, kus tunnel hakkas allapoole kaarduma. See muutus üha järsumaks ja järsumaks, kuni tüdruk libastus. Järgmine asi, mida ta tajus, oli see, et ta lendas sisse sügava kaevu suudmest.

Ja nii algas see kukkumine...

PUMPSTI! Ja kohal ta oligi. Hetke lebas tüdruk selili ja vaatas üles. Esimene mõte oli – ega teksapüksid äkki mustaks ei saanud. (Püksid olid uued, ta oli neid vaid korra varem jalga pannud.) Teine mõte oli: kas niisugune tunne oligi surnud olla?

Ei, ta ju hingas veel. Vaevaliselt ajas ta end jalule. „Ai! Valus,“ pomises ta tagumikku hõõrudes. „Võin kihla vedada, et homme on see sinine. Ta on kiusaja, ta on ... tõeline kiusaja. Ma oleksin võinud sodiks kukkuda. Kõik minu kondid...“ Teda läbis värin. „Ma ei lase seda enam rohkem endale teha...“

Gedanken leidis end mingist vahekäigust ja otsustas edasi liikuda, et näha, kuhu see välja viib. Kangelt kõndides jõudis ta nurgani ja avastas end mingist toast. Selles oli vaid üks mööbliese – kolme jalaga klaasist laud.

„Kus ma küll olen?“ imestas tüdruk.

Siis märkas ta laual pudelit. Tal oli janu ja nii suundus ta asja lähemalt uurima. Pudeli kaela ümber oli silt, millelt võis lugeda:

JOO MIND

„Joo mind!“ hüüatas ta. „OH EI!“

Nüüd Gedanken teadis, kus ta oli. Onu Albert oli ta kiiranud Imedemaale! Samale Imedemaale, kus oli käinud ka Alice.

„Sa igavene vana jobu,“ pomises ta raevunult. Siis, tõstes häält, lootuses, et ehk keegi kuuleb: „Väga naljakas, onu. Ha, haa. Väga naljakas.“

Kõikjalt kajas vastu üksnes ta enda pilkav hääl. Pahuralt istus tüdruk lauaservale. Et laual oli vaid kolm jalga, hakkas see viltu vajuma. Ta tõusis, ent mitte niivõrd laua viltu vajumise tõttu, vaid seepärast, et ta istmik oli hellaks muutunud. Niisiis ta seisis, käed rinnal vaheliti, kulm tigedalt kortsus. Gedanken oli väga ärritatud – ja väga pettunud.

„Lihtsalt uskumatu,“ mõtles ta endamisi. „No kui vanamoodsaks võib inimene muutuda? „Alice Imedemaal“, taeva pärast!“

Ta pingutas ajusid. Mis tegelikult oli raamatus juhtunud? Ta oli seda nii ammu aega tagasi lugenud, õigemini, lehitsenud. Ausalt öelda, ei olnud see kuulunud tema lemmikraamatute hulka.

Seal oli midagi vastikust Kuningaemandast, kes raius kogu aeg inimeste päid maha? Gedanken tundis end veidi ebamugavalt.

Mida ta aga kindlalt mäletas, oli see, et Alice jõi asju ja sõi asju, mis muutsid teda väiksemaks või suuremaks...

„Sellepärast onu mu siia saatiski,“ mõtles ta. „See oli ainus viis, mille ta suutis välja mõelda, kuidas mind väiksemaks muuta. Haletsusväärne! Kas ta tõesti polnud kuulnud arvutitest? Need suutsid viia sind kõikjale, kuhu tahtsid – vaid ühe klahvivajutusega. Kuidas seda kutsutigi – mingi reaalsus. VIRTUAALREAALSUS – õige jah. See on tänapäevane asi, mitte mingi muinasjutt. Tuleb kasutada virtuaalreaalsust , ja ma oleksin sattunud ükskõik kuhu ja teinud mida tahes. Aga see. No kuulge. Kuidas saan ma koolis rääkida, et käisin niisuguses kohas? Kõik hakkavad naerma.“

Gedanken silmitses kahtlevalt pudelit. „Mismoodi see asi muutus?“ arutles ta. „See jook – tegi see Alice’i väiksemaks või suuremaks? Arvan, et väiksemaks.“

Ta keeras korgi pealt ja nuusutas ettevaatlikult. Pudeli sisu lõhnas hästi – kõige meeldivamate asjade järele, mida ta kunagi elus oli nuusutanud.

Tüdruk kehitas õlgu. „Ah tühja kah,“ ja võttis korraliku lonksu.

Algul ei juhtunud mitte midagi. Aga siis hakkas kogu ruum, kaasa arvatud laud, suuremaks muutuma. Äkki ta taipas, et asi on hoopis vastupidi – tema ise hakkas kokku tõmbuma!

Paanika! Mis siis, kui ta oli liiga palju lonksanud ja kaob lõpuks sootumaks? Kuid poleks vaja olnud muretseda: mõne sekundi pärast kokkutõmbumine lakkas.

Ta silmitses ümbrust ja nägi ust. See paistis olevat tavalise suurusega uks, aga tüdruk sai aru, et tegelikult oli uks väga väike – nagu tema isegi praegu. Vahest seepärast polnudki ta seda enne tähele pannud.

Ukse tagant leidis ta lühikese koridori, mille teises otsas paistis järgmine uks. See oli juba tõepoolest tibatilluke.

„Sellest ma küll läbi ei mahu,“ mõtles ta. „Kui mitte...“

Ta taipas, et hoidis pudelit ikka veel käes. Pudel oli ilmselt koos temaga kokku tõmbunud.

„Veel üks lonks? Ja miks ka mitte?“ arutles ta.

Ta kahanes taas ja sai nüüd minna teisest uksest – ja seisis jälle silmitsi uue uksega, veel väiksemaga kui see, mille kaudu ta äsja oli tulnud.

„Mis siin ikka. Läksime!“

Ja nii muudkui edasi. Gedanken kaotas juba arvepidamise selle üle, mitmest uksest ta oli tulnud. Ta teadis vaid, et praeguseks ajaks pidi ta olema absoluutselt tilluke.

Avanud juba teab mitmenda ukse, nägi ta kedagi kaduvat koridori kaugemasse soppi. See oli mingi valgesse rõivastatud kogu, kellel paistsid olevat väga pikad kõrvad.

„Vabandust!“ hüüdis ta. „Vabandust, kas te saaksite aidata? Ma olen eksinud...“

Aga mis see ka polnud, seisma see ei jäänud. Selle asemel tormas see edasi, pomisedes endamisi:

„Oh mu kõrvad ja vurrud, kui hiljaks ma olen jäänud!“

VALGE KÜÜLIK!

„See ta peabki olema,“ mõtles Gedanken. „Hei! Sina seal!“ hüüdis ta. Aga oli juba hilja: Küülik oli lipsanud läbi lahtise ukse ja kadunud.