Читать книгу Onu Alberti aeg ja ruum - Russell Stannard - Страница 5

„Kaalikas tahab, et me teeksime ühe uurimistöö,” teatas Gedanken.

„Kaalikas?” kordas onu Albert.

„Härra Kaalikas, meie loodusteaduste õpetaja. Me peame valima mingi teadusteema,” selgitas tüdruk tähtsal ilmel, „ja siis seda uurima...”

„Uurima?” hüüatas onu Albert ja oli just niisuguse näoga, nagu purskaks ta kohe naerma.

„Just,” jätkas Gedanken väärikalt. „Me peame seda uurima ja tulemustest referaadi kirjutama.”

Mossis näoga tonksas ta jalaga kivi – kõvasti. Jalas olid tal tennised, nii et ta sai haiget. Kuid ta ei näidanud seda välja. Onu meeldis talle küll väga, aga vahetevahel oskas ta olla nii ärritav. Tüdruk lootis ühel päeval saada sama kuulsaks teadlaseks nagu onu ja seepärast oli ta arvanud, et need uudised teevad onule heameelt. Nüüd soovis ta, et oleks hoopis koju televiisorit vaatama jäänud.

Tüdruku pettumust tajudes tõttas onu Albert vabandama.

„Vabanda. See on veidi... Noh, kui mina koolis käisin, meie ei teinud seda sorti asju. Mis su teema on?”

Gedanken kehitas õlgu. „Ma pole veel otsustanud. Alison teeb dinosaurustest. Frances Alexandra midagi vulkaanidest. Kaalikas räägib, et mina võiksin teha teemal „Energia kodus” – topeltaknad, elektrihambaharjad ja muu selline. Aga ma ei ole kindel. Tahaksin teha midagi tõeliselt huvitavat.”

Nad jõudsid parki ja onu Albert istus rahulolevalt pingile. Gedanken tegi sama. Koos silmitsesid nad taevast. Oli kena tähine õhtu.

„Kas pole ilus,” alustas onu Albert. „Tead, kui ma olin poisike, mõtlesin, kui kaugel need võiksid olla – ma pean silmas tähti. Mõtlesin, et need on väikesed lambid, mis on kinnitatud toreda suure kupli siseküljele. Ühel õhtul, mis oli just samasugune nagu täna, nägin redelit, mille isa oli seina vastu toetanud otse katuserenni kohale. Isa oli renni parandanud või värvinud või teinud midagi muud – ma enam ei mäleta. Ronisin redeli otsa, muidugi ilma tema teadmata. Sirutasin end välja nii kõrgele, kui ulatasin ja tõusin veel kikivarvule ka. Püüdsin puudutada tähti – kuid seal polnudki midagi. Tähed paistsid olevat niisama kaugel nagu ikka. Mul ei lähe see kunagi meelest.”

Ta näis olevat täiesti sukeldunud lapsepõlve­avastuse meenutamisse.

„Kui kaugel need on, onu?”

„Väga kaugel.”

„Aga kui kaugel siis?”

„Oeh...” Ta vaikis sõnu otsides. „Nii kaugel, et ... noh... neilt tuleval valgusel kulub aastaid meieni jõudmiseks.”

„Mida?” Gedanken polnud kindel, et ta oli kuulnud õigesti.

„Jah. Aastaid. See valgus, mida me praegu näeme, on kiiratud aastaid tagasi. Selle meieni jõudmiseks on kulunud nii palju aega.”

„Aga miks? Valgusel ei kulu ju üldse aega ühest kohast teise jõudmiseks. Kui ma lambi kodus põlema panen, lähevad kõik kohad ühekorraga valgeks.”

„Mitte täpselt ühekorraga,” seletas onu Albert. „See ainult paistab nii, et kõik nurgad lähevad korraga valgeks. Põhjus on selles, et tuba on väike. Sa lihtsalt ei märka seda ime-imetillukest ajavahet, mis kulub lambipirnist tuleval valgusel seinteni jõudmiseks. Kuid kosmoses on asi teisiti. Tähed on väga-väga kaugel ja nende valgusel kulub meieni jõudmiseks palju aastaid. Ja seda hoolimata suurest kiirusest, millega valgus liigub.”

„Kui suur see kiirus siis on?”

„Kolmsada tuhat kilomeetrit sekundis.”

Tüdruku mõistmatut pilku nähes lisas ta: „Sada kaheksakümmend kuus tuhat miili sekundis.”

Gedanken ei paistnud ikka taipavat.

„Valgus jõuab viis tiiru ümber maakera teha ajaga, mis sul kulub sõna „riisivorm” ütlemiseks.”

„Viis tiiru...?”

„Täpselt. Just nii kiiresti see liigub. Ja isegi sellise kiirusega liikudes kulub valgusel aastaid, et nendelt tähtedelt siia jõuda.”

Nad istusid pingil ja silmitsesid mõtlikult taevast.

Äkitselt ajas onu Albert selja sirgu ja hüüatas: „Mulle tuli üks mõte! Hiljaaegu mõtlesin valgusest – kuidas see käitub ja mida see tähendaks, kui saaksime tegelikult valguskiire kinni püüda – näiteks ühe neist tähevalguse kiirtest. Jah muidugi. Miks ma varem selle peale pole tulnud? Äkki annad mulle käe? Sina lähed jahtima ühte neist kiirtest ja pärast räägid mulle, missugune see on.”

Gedanken silmitses onu kahtlustavalt. Ta oli kuulnud inimesi rääkivat, et onu on ekstsentriline. Tüdruk ei saanud päriselt aru, mida nad selle all mõtlesid, kuid see kõlas nii, nagu nad oleksid teda natuke veidraks pidanud. Oli kordi, nagu praegugi, kus ta ka ise mõtles, et inimestel võibki õigus olla.

„Kas kõik on korras, onu?” uuris ta murelikult.

„Korras? Muidugi on,” hüüatas onu ja hüppas hämmastavalt tõtakalt püsti. „Tule! Meid ootab töö.” Ja ta hakkas kodu poole kiirustama.

„Aga, onu, ma ei saa aru,” protestis Gedanken, kui talle järele jõudis. „Kuidas ma saaksin seda teha? Sa just rääkisid, et valgus liigub nii kiiresti, et...”

„Ma näitan sulle,” katkestas onu tüdruku jutu. „Tegelikult võiks sellest saada su uurimistöö. Mis sa arvad? Väike tõeliselt ehe uurimus. Ha!” turtsatas ta. „Ma veel näitan vanale Kaalikale koos tema elektrihambaharjadega.” Ta haaras tüdrukul käest ja tiris teda innukalt kaasa.

Kui nad koju jõudsid, oli Gedanken juba täiesti meeleheitel. Onu Albert polnud seni selgitanud oma plaane. Kui onu oli mantli seljast võtnud ja tahtis kabinetti minna, seisis Gedanken otsustavalt ukse ette.

„Ma ei luba sul teha ühtki sammu, enne kui sa pole mu küsimusele vastanud,” käis ta peale. „Kuidas ma peaksin seda tegema?”

„Kosmoselaevas muidugi,” vastas onu Albert, nagu oleks asi päevselge.

„Kosmoselaevas. Sa tahad, et ma jahiksin valguskiirt kosmoselaevaga?”

„Jah.”

„Hahaha,” sõnas tüdruk pilkavalt. „Too see siis lagedale.”

„Ah?”

„Noh, vaadakem tõele näkku – sul ei ole ju kosmoselaeva, eks ole?”

„Ei ole või?” küsis onu lõbustatult.

Ta pressis end tüdrukust mööda ja viipas, et too talle järgneks.

„Aga ma ei usu hetkekski, et...”

Kabinetti sisenemisel tüdruku hääl kustus ja silmad läksid pärani. Ta tardus üllatunult paigale, nagu oleksid talle juured alla kasvanud.

„Taeva päralt, mis...?”

Ruumi valgustasid kaminas vaevu hõõguvad söed ja ka laualamp oli põlema jäetud. Seinu palistasid raamatute read. Teisel pool kaminat oli kaks mugavat, kulunud nahaga kaetud tugitooli.

Gedankeni tähelepanu köitis miski nende tugitoolide kohal. See oli nagu suur seebimull. Umbes meetrise läbimõõduga ja peaaegu kerakujuline, kuid pealt ja alt veidi lapikuks surutud. Selle all, natuke ühe külje pool, oli kaks väiksemat seebimulli, mis peaaegu ulatusid kõrge seljatoega tooli ülemise osani. Need võbisesid kergelt ja helkisid poolhämaruses salapäraselt.

„Mis see on?” hüüatas Gedanken.

„See? Ee... See on mõttemull,” sõnas onu Albert asjalikul toonil.

„Mis asi?”

„Mõttemull. Sa tead... niisugune mõttemull nagu koomiksites. Asjad, mis hõljuvad inimeste peade kohal, kui nad mõtlevad.”

„Aga neid on ainult koomiksites. Ma ei teadnud, et need on ...noh, reaalselt olemas.”

„Mis siin imestada. Neid ei ole palju. Pole just arvukalt niisuguseid inimesi, kes mõtlevad küllalt kõvasti, et neid tekitada.”

Onu Albert istus mulli all olevale toolile ja viipas Gedankenile, et tüdruk võtaks istet tema vastas oleval toolil. Gedanken tegigi seda, pilk ikka kahtlevalt mullil.

Vaatamise ajal näis mull aeg-ajalt tuhmuvat ja seejärel taas helenevat.

„Miks ta niimoodi kaob ja siis jälle ilmub?”

„Oleneb sellest, kui kõvasti ma mõtlen.”

„Mida...” Gedanken vaikis, olemata kindel, mida ta just küsida kavatses. „Mida see... teeb?”

„Kõike. Ta võib kõike teha. On vaja vaid kujutlusvõimet. Palju ja suurel hulgal. Millest ma ka ei mõtleks, see kõik ilmub sellesse mõttemulli. Räägi mulle, mida sa näed,” palus ta.

Onu pani silmad kinni. Gedankeni rõõmuks hakkas mulli sisse aeglaselt ilmuma musta-valgekirju kass. See tundus ebatavaliselt tõeline. Tüdruk jälgis kassi ja see hakkas ennast lakkuma. Siis vaatas kass üles, tegi tüdrukule silma – ja kadus.

Onu Albert tegi silmad lahti. „Kas sa nägid seda?”

„Jah,” sõnas Gedanken erutatult. „See oli... noh.... nagu päris kass. Rabav!”

Onu Albert naeratas laialt.

„Ütle, onu,” küsis tüdruk, „kui sa minust mõtled, kas ka mina jõuan mõttemulli?”

Onu Albert jäi hetkeks mõttesse. „Ma arvan küll. Ma ei ole seda kunagi tegelike inimeste peal proovinud. Aga arvan, et see peaks toimima.”

„Aga kui sa mõtleksid kosmoselaevast?”

Onu Albert noogutas.

„Aga mis siis, kui sa mõtleksid mind kosmoselaeva sisse...?”

„Täpselt. Arvan, et just see peakski juhtuma. Ma saadaksin su mõtte jõul kosmoselaeva. Siis saaksid sa minu jaoks valguskiirt jahtida.”

Ta silmitses tüdrukut pinevalt. „Gedanken, mul pole mingit õigust seda sinult paluda. Aga ma olen sulle rääkinud, et olen püüdnud aru saada valguse käitumisest. Olen tupikus. Ma ei suuda seda lõpuni mõista. Mul on vaja kedagi, kes jahiks valguskiirt minu asemel ja räägiks pärast, mismoodi see oli, kui ta selle kätte sai. Ise ma minna ei saa – ma pean jääma siia mõtlema. Nii ma siis lootsin...”

Gedankeni süda hakkas taguma. Ta vaatas rahutult mulli poole ja haaras kõvasti tooli käetugedest. Siis vaatas ta onu Albertile otsa. „Kas see on... väga ohtlik?” küsis ta.

Onu Albert kehitas õlgu. „Ei tohiks olla. Aga nagu ütlesin, pole ma kunagi seda katsetanud reaalse inimese peal.”

Gedanken mõtles hetke, siis noogutas arglikult. Onu Albert naeratas julgustavalt.

„Hea küll,” sõnas ta. „Teeme ära!”

Ta sulges silmad, toetas lõua peopessa ja ta nägu omandas keskendunud ilme.

Gedankeni silme all hakkas mullis tekkima midagi, mis sarnanes kosmoselaeva sisemusega. Sellel olid kumerad metallist seinad ja nendes ümmargused aknad. Läbi akende nägi ta vilksamisi tähti. Kõrval oli muljetavaldav ketaste kogum, vilkuvad tuled ja ekraanid. See oli arvatavasti juhtimispaneel.

Äkitselt haaras teda paanika. Mull! Kus oli mull? Seda polnud. Ta oli nii hoolega mõelnud sellest, mis võiks mulli sees olla, et polnud mulli enda kadumist tähele pannudki.

Vähe sellest, need käetoed, mille külge ta klammerdus, polnud enam onu Alberti töötoa tooli käetoed – need olid kosmoselaeva istme käetoed. Hetkeks sähvatas arusaamine, et kuidagi – uskumatu küll – oli ta nüüd mõttemulli sees. Ja mitte ainult mõttemullis – ta oli ka kosmoselaevas!

Ta vaatas metsikul pilgul ringi. Ta peas vasardas vaid üksainus mõte: kus on väljapääs? Aga enne kui ta end liigutada jõudis, kostis kõmisev hääl.

„Halloo, sina. Ära karda, mu kallis. Pole vaja millegi pärast muretseda.” Häälel oli tehislik elektrooniline kõla.

„Mis... mis toimub?” kogeles Gedanken, püüdes kindlaks teha hääle allikat.

„Luba ma tutvustan ennast. Olen sinu arvuti. Ja mul on au sind tervitada kosmoselaeva pardal. Loodan, et su reis siia oli meeldiv.”

Gedanken märkas, et hääle kostmise ajal vilkusid ja kustusid aeg-ajalt mõned tuled ja kõneldud tekst ilmus ka naabruses olevale ekraanile. See pidi olema rääkiv arvuti.

„Aga kus ma olen?” küsis tüdruk, tundes end pisut rumalalt televiisoriekraaniga rääkimise pärast.

„Loomulikult kosmoselaevas.”

„Kas ma olen päriselt mingis kosmoselaevas?”

„Mitte mingis kosmoselaevas, kui sa pahaks ei pane,” vastas arvuti jahedalt. „See on erakordne kosmoselaev.” Siis jätkas ta häälel, mis kõlas, nagu oleks ta juhtinud suurt turistide rühma: „See on kõige suurem kosmoselaev, mida pole kunagi ehitatud ega ehitatagi...”

„Kui teda pole kunagi ehitatud, kuidas ta siis siin on?” sekkus Gedanken, kes oli veidi julgust kogunud.

„Mõtte jõul muidugi – onu Alberti kujutlusvõime jõul. Pole piire sellel, mida ta kujutleda suudab. Kus ma pooleli jäingi? Ah jaa,” jätkas arvuti, „see on maailma suurim kosmoselaev. See on varustatud kõige võimsamate raketimootoritega, mis kunagi on ehitatud – mootorid on võimelised andma just nii palju energiat, nagu kellelgi võiks kunagi vaja minna. Kosmoselaev on kavandatud uurima loodusseadusi nende ülimates piirides.”

Gedanken vaatas enda ümber. Kosmoselaev oli kaheldamatult HIIGLASUUR. Oli tunne, nagu oleksid avaras pikas tunnelis. Tagumine ots oli nii kaugel, et tüdruk suutis seda vaevu eristada. Mis puutub arvutisse, siis kõlas see veidi ülespuhutult, aga tüdrukul oli hea meel, et üldse oli keegi, kellega rääkida, isegi kui see keegi oli vaid elektroonikapundar.