Отрывок из книги
Siis kuulete…
küll surmast riugaste ja sunni läbi,
.....
Camargue püüdis vahel hoiduda pärastlõunasest uinakust. See õnnestus tal harva. Tal oli tornitaguses tiivas väike magamistuba, vannituba ja elutuba, kus asus Nancy ase, ja ta istus otsustavalt tugitooli, et lugeda või plaate kuulata – hetkel meeldis talle hirmsasti James Galway[2.]. Ta arvas, et Galway on palju parem, kui temal oli õnnestunud olla –, aga ta jäi alati tukkuma. Sageli magas ta kella viie või kuueni. Ta pani plaadimängijale Mozarti flöödikontserdi, Köcheli kataloogis number 313, ja sellal kui magusad, helged, voolavad helid täitsid toa, silmitses ta end piklikus peeglis. Igal juhul oli ta endiselt pikk. Ja kõhn. Tema meelest kõhn nagu kokkuklopsitud hernehirmutis, nagu vana kolikambri luukere, mille käed näivad olevat liigestest lahti murtud ja siis kuidagi veidralt kokku pandud. Tout casse, tout lasse, tout passe.[3.] Nüüd, mil ta oli nii vana, mõtles ta sageli ühes või teises oma lapsepõlves omandatud keeles. Ta istus tugitooli ja kuulas muusikat, mille Mozart kirjutas pahurale hollandlasele, aga selleks ajaks, kui algas teine osa, magas ta sügavasti.
Nancy äratas ta üles, pannes pea talle sülle. Ta oli juba ammu jalutuskäigult tagasi, kell oli peaaegu viis. Ta teadis, et Ted ei tule enam koera välja viima. Camargue peab seda ise tegema ja võibolla jalutama koos temaga järveni. Lumesadu oli lakanud ja kummaliselt kollakas hämarikuvalgus libises üle valeva lume ja heitis pikki siniseid varje. Camargue võttis James Galway plaadimängijalt ja pani ümbrisesse. Ta läbis koridori ja muusikatoa, peatus korraks, et nihutada otseks viltuvajunud fotot, mis kujutas Camargue’i Muusikakooli hoonet Wellridge’is, ja astus võõrastetuppa. Kui ta lähenes teekandikule, mille Muriel oli tema jaoks valmiks pannud, helises telefon. Jälle Dinah.
.....
