Читать книгу June’i armudes - Ryan Winfield - Страница 5

Ainus, mida ma elult ihkasin, oli kena pesake Floridas ja bassein, mille ääres päevitada, ning ma olin sellele lähemal kui kunagi varem, mil ma kohtasin David Hadleyd ja tema naisesse armusin. Aga see ei juhtunud just päris nii, nagu see kõlab, nii et las ma seletan.

Kõigepealt peaksin rääkima natuke endast ja sellest, kuidas ma David Hadleyga ülepea kohtusin. Ma luban, et ei jahvata liiga pikalt kurbadest üksikasjadest oma lapsepõlve kohta, eriti arvestades, et see siin on ikkagi armastuslugu – või isegi kaks armastuslugu ühe hinnaga, kui asjad lähevad nii, nagu ma loodan.

Ma kasvasin üles tillukese kõrvalise Belfairi-nimelise väikelinna mudasel tänaval. Linna viiva tee ääres seisval sildil väideti, et see on Washingtoni osariigi kõige paremini hoitud saladus, ent ei hoiatanud tumeda pilve eest, mis aasta läbi nähtamatult selle kohal rippus. Minu isa oli päeviti kõrgel latvades roniv puuraidur ning öösiti veinilemb – kõlab, nagu ei tohiks need kaks kokku sobida, ma tean küll, ent temal see ometigi õnnestus – ja pea igal pärastlõunal sõitsin ma rattaga raieplatsile ning hõikasin „Tere!“ ja kohe paistis tema lai lilla irve kusagilt ebatsuuga või hiigel-elupuu otsast. Minu vanamees oli tõepoolest vahva. Ja nii ma teda ka alati mäletan, selle leebe lilla irvega.

Mu isa oli poole tosina eksootiliste veinide kataloogiklubi pikaajaline uhke liige, tellides veine regulaarselt kogu maailmast, ning pidas end suureks kollektsionääriks – ehkki tema kollektsioon koosnes peamiselt alles hoitud korkidest ja tühjadest pudelitest. Lisaks pidas ta end linna sommeljeeks, mis oli ainuke prantsuspärane sõna, mida ta teadis ja uhkusega kasutas. See oli minu paps, Belfairi ladvaraidurist sommeljee. Ta kogus igal kuul sõpradelt tellimusi ja kui post saabus, ladus ta kastid minu roostes punasesse vankrisse – autot ei ostnudki me kunagi; eks vist oli alati vaja rohkem veini osta – ja vedas neid piki mudaseid tänavaid, toimetades tellimusi kohale ja lehvitades samal ajal kõigile möödakäijatele, oma rõõmsat lillat irvet välgutades. Minu vanamehel oli tõesti palju sõpru. Eriti siis, kui post saabus.

Tollal oli Belfairis neli baari ja üks kirik – baarid on ikka veel püsti, aga kirik lammutati juba aastaid tagasi – ning ehkki minu paps käis tihti pühapäeviti kõik neli kõrtsi läbi, ei astunud ta kordagi kirikusse. Või vähemalt seni, kuni ta lõpuks pea ees sisse viidi, et ühel pärastlõunal kõigi ees välja panna. Kirikuõpetaja sõnul kutsus Issand Jumal ta koju taevasse, aga mina teadsin, et paps oli sinna pudeli kaupa ise pileti ostnud. Ma pidin tema matmiseks võlgu võtma. Ma olin üheksateist aastat vana. Ma ei unusta kunagi, kuidas ma vaatasin teda seal odavas plastiga kaetud kirstus ja nägin, et tema suul oli ikka veel see tuttav lillahambuline naeratus – nii vankumatu osa temast, et isegi matusebüroo töötajate oskused ei suutnud seda tema näolt kustutada. Ma olin näinud pilte tema isast, ja tema isaisast, ning see vindine muie oli meie perekonna osa täpselt sama palju kui meie väikesed kõrvad ja suured käed. Ent lillast naeratusest hoolimata oli elu minu vanamehe jaoks raske olnud – eriti pärast seda, kui minu ema meie juurest ära läks.

Tema nimi oli Oksana ja ta oli väga ilus. Ent ta ei olnud kunagi mõeldud Belfairi jääma. Ta oli linnas läbisõidul, suundudes Vancouverist lõunasse ja jäädes ainult seniks pidama, et teha see viga, et rasedaks jääda. Mõnda aega püüdis ta ema olla, tõesti püüdis, vähemalt isa sõnul, aga siis läks ta päev enne minu kolmandat sünnipäeva välja sigarette ja piima ostma ning ei tulnud kunagi tagasi. Kuus kuud hiljem tuli Californiast pakk, milles oli pudel Napa veini minu isale ning Miki-Hiirega T-särk ja hiline sünnipäevakaart mulle. Kaardi vahel oli foto temast MGM filmistuudio ees seismas ja see on ka ainus pilt, mis mul temast on. Sel aastal saatis ta veel kaks kirja – ühe San Diegost, teise Houstonist, mõlemad mulle adresseeritud, mitte et ma oleksin kolmeaastaselt lugeda osanud –, aga pärast seda ei tulnud temalt midagi. Ja mind see ei häiri. Tõesti ei häiri. Ent tema foto on mul sellegipoolest alles.

Pärast seda, kui mu ema ära läks, ei abiellunud isa kunagi, tegelikult polnud tal isegi ühtki tõsisemat suhet. Ma mäletan, et paljud naabruskonnas elavad naised aitasid mind alguses hoida ja mitmed neist olid vallalised, aga kui isa ka nende vastu kunagi midagi tundis, ei olnud see kunagi piisavalt tõsine, ja peagi kadusid nad meie elust ning me jäime omapead. Aga ma pean teile kohe alguses kinnitama, et minu vanamees oli läbinisti härrasmees. Ehkki minu ema oli tema juurest niimoodi jalga lasknud, ei vihanud ta naisi üldse. Absoluutselt mitte. Küll vihkas ta aga mõtet armastusest. Ja mina niisamuti, kui nüüd aus olla. Või vähemalt vihkasin, enne kui kohtasin David Hadleyd ja kuulsin armastuslugu, mis muutis minu elu. Ent nüüd ruttan ma liiga ette. Tagasi minu vanamehe juurde.

Ma mäletan, et küsisin kord temalt armastuse kohta. Ma küsisin: „Kas sa abiellud enda arvates uuesti?“ Tema naeris. „Pigem hüppan vana Snyderi kõige kõrgema ebatsuuga tipust alla.“ Siis tõstis ta telekalt seniks pilgu, et kergitada veiniklaasi nagu toosti oma sõnadele. Kui ma teemat rahule ei jätnud, pani ta klaasi käest ning lülitas teleka välja – meie väikeses haagiselamus harv ja tõsine juhus. Siis, ja see oli veelgi haruldasem, kutsus ta mu enda juurde ja tõstis mu põlve peale istuma, just nii nagu ma väikese poisina istusin, ainult et nüüd olin ma kaksteist aastat vana ja juba täismees, vähemalt enda arvates. Aga igaveseks jäi see mulle sellepärast meelde, et ta vaatas mulle otse silma ja tema nägu oli täiesti tõsine.

„Ära sa kunagi usu midagi, mida sulle armastuse kohta räägitakse, poja,“ sõnas ta. „Armastus on madu, millel on pea mõlemas otsas ja mis nõelab sind mõlemat pidi. Kuuled, jah? Narrid mängivad armastusega nagu tulega, aga mina ja sina, meie teame, et armastusse ei usuta, sest see on meid juba kord kõrvetanud. Parima õppetunni andis mulle sinu ema. Armastus tormab kohe uksest välja, kui sa hakkad end natukenegi mugavalt tundma. Armastus on kuum kui päike, aga külm kui kauge täht. Kuulad sa mind, poiss? Sa ei vaja armastust. Sa ei vaja seda absoluutselt. Ütle mulle, et sa saad sellest aru.“

Ma noogutasin arusaavalt, ja enda meelest saingi aru. Aga ma olin noor ja hirmul, ning tema oli vana ja hirmul, ja kahepeale kokku ei teadnud me armastusest niigi palju, et see oleks veiniklaasi ära mahtunud.

„See ei tähenda, et naisi ei tuleks austada,“ lisas ta, sirutas käe välja, võttis mul kaela tagant kinni ning vaatas mulle rangelt otsa. „Naisi tuleb kohelda härrasmehelikult. Ja see on sinu isa käsk, poja. Austa naisi, aga ära lase neid liiga ligidale, või saad valusasti kõrvetada. Just nii, nagu sinu ema juba tegi, nii sinu kui ka su vanamehega.“

Siis lasi ta mu kaelast lahti ja libistas mu sülest maha, võttes veiniklaasi uuesti kätte. Ma ketrasin tema sõnu ikka veel peas üle, kui telekas uuesti käima pandi. Aga ma ei unustanud seda kunagi. Mitte ühtegi sõna. See oli ainus tõsine jutuajamine, mille me kunagi maha pidasime, ning ainus selgesõnaline nõu, mida ta mulle kunagi andnud oli. Ilmselt sellepärast ma selle nii kindlalt südamesse võtsingi. Ent ehkki ma võtsin omaks isa seisukoha armastuse suhtes, ei olnud ma temaga Belfairi koha pealt absoluutselt nõus. Tema jaoks jäi Belfair alati koduks; minu jaoks oli see vaid põrgu, kust välja pääsemist ma ei suutnud ära oodata. Tõtt-öelda unistasin ma sealt põgenemisest ammu enne seda, kui ma vanamehe käest armastuse kohta küsisin. Jumala eest – ma unistasin põgenemisest veel enne, kui ma lugeda oskasin.

Pühapäeviti viis isa mind mõnikord Silver Spruce’i kõrtsi kakaod jooma, kirjeldades samal ajal baarileti ääres kõikvõimalikke veine, et sõpradele muljet avaldada. Parkained ja pähklimaitse ning kõik see muu jama, millest keegi tegelikult aru ei saa. Aga mulle meeldis seal käia, sest kõrtsi nurgas seisis stend kinnisvarakuulutusi täis brošüüridega ning nende läikivad päikeseküllased pildid paelusid mind nii väga, et ma lasksin neid üha uuesti ja uuesti lehitsedes oma kakaol pidevalt ära jahtuda. Minu jaoks olid need Belfairist sama kaugel kui Cameloti loss.

Kui ma vanemaks sain, sõitsin ma tihti rattaga neliteist miili praamisadamasse ja korjasin ajakirju, mida reisijad tasuta jagatavate ajalehtede riiulile jätsid, siis tulin koju tagasi ning veetsin külmad talveõhtud oma lemmikkorterite pilte välja lõigates ja neid oma magamistoa seinale riputades. Minu tuba nägi välja, nagu oleks kinnisvaraajakirjade omanikud need üle tapetseerinud. Jumala eest, puuseinu polnud üldse nähagi. Isa tuli kord sisse ja nägi seda, raputas vaid pead ning läks uuesti välja. Ta arvas vist, et ma tahan saada arhitektiks või reisifirma agendiks või kellekski selliseks. Seda aga mitte. Mina tahtsin lihtsalt Belfairist minema saada.

Ma tean, et lubasin teile armastuslugu ja et ma ei tahtnud teid lapsepõlvemuredega tüüdata, aga see kõik puutub asjasse, kui ma räägin teile Davidist ja June’ist ning sellest, kuidas minust sai suurima armastusloo valvur, mida ma tean. Ja ärge arvake ka, et ma üritan teis haletsust tekitada, sest seda ma küll ei kavatse. Minu meelest ei olnud minu lapsepõlv sugugi halb. Igal juhul mitte võrreldes mõne teise looga, mida ma kuulnud olen. Kord ütlesin ma murelikule terapeudile, et minu lapsepõlv ei olnud tegelikult üldse kohutav, ja tema ütles, et me kõik oleme kogenud kõige hullemat lapsepõlve, mida me kunagi teada saame. Ja ehkki tollal mõtlesin ma endamisi, et terapeudi suust kõlab see üsna pessimistlikult, oli tal õigus. Ent see tähendab ka, et me kõik kogesime kõige paremat lapsepõlve, mida me kunagi teame. Nii et üldjoontes oli minu oma vast üsna hea. Ent sellegipoolest ei suutnud ma ära oodata, millal Belfairist minema saan.

Minu plaan oli lahkuda samal päeval, kui ma kuusteist saan. Mõistagi oli minu paps selleks ajaks korralikult klaasipõhjas ja vasaku puusaluu murruga lõppenud kukkumise tulemusel osaliselt invaliidistunud, nii et ma panin oma unistuse ootele ja läksin selle asemel kohalikku saeveskisse tööle. Ja siis suri isa kolm aastat hiljem, nagu ma juba ütlesin. Meie haagiselamu oli üüritud ja sellesse ei olnud jäänud midagi müümisväärset, mis ei oleks olnud juba maha müüdud, nii et kohe, kui ma olin matusest jäänud võla tasumiseks piisavalt kaua töötanud, pakkisin koti kokku ning jätsin linnarahvaga hüvasti.

Saeveski juhataja naeris mu välja, kui ma talle ütlesin, et lähen Seattle’isse. Ta väitis, et linn nätsutab mu läbi ja sülitab välja nagu hakkemasinasse visatud oksarao. Ta kutsus mind alati oksaraoks, sest ma olin nii peenike. Ent ta ei olnud õel mees; tal oli lihtsalt hirm. Minu meelest oli kogu Belfair hirmul, sest keegi ei läinud sealt kunagi ära. Aga mina ei kartnud. Tõtt-öelda ei olnud mul kaotada midagi peale kohvritäie riiete, minu lemmikpildi Miami korteriga magamistoa seinalt ning kuuekümne nelja dollari ja kümne sendi. Mul on täpne summa meeles, sest ma lugesin selle praami peal neli korda üle ja investeerisin siis esimest korda tulevikku, visates kümnesendise sooviga vette. Ma soovisin seda Miami korterit, aga ütlesin endale, et mulle sobib surra ükskõik millises kohas, mis ei ole Belfair, ja ilma perekonna purjus irveta minu näol.

Linn nätsutas mu tõesti läbi, aga välja sülitada ma ennast ei lasknud. Ma magasin viadukti all tänaval, kuni meeste varjupaigas tekkis vaba koht. Siis kolisin ma hostelist hostelisse, sain Päästearmees annetusi sorteerides tööd ja jõudsin lõpuks kassapidaja ametikohani. Mul oli alati numbrite peale hea pea olnud, ehkki ma jätsin keskkooli pooleli, et saeveskisse minna. Öösiti õppisin ma keskkooli lõpueksamiteks ja sain läbi, lisaks veel parema töö ning väikese korteri. Seejärel läksin Evergreeni kohalikku kolledžisse. Kui olin diplomi kätte saanud, läksin tagasi Belfairi kalmistule ning näitasin seda isale – „Vaata, paps, ära tegin; esimene meie perekonnast, kes kolledži lõpetas.“ Siis läksin ma seda saeveski juhatajale näitama, aga tuli välja, et ma olin temast kalmistul juba mööda kõndinud.

Ma olin teel Washingtoni ülikooli avatud õppesse avaldust sisse viima, kui sattusin bussis kokku mehega, kes nägi minu käes avaldust toimetulekutoetuse saamiseks ning naerma hakkas. Mingil põhjusel pidas ta vajalikuks mind hoiatada, et mõttetu kraadi nimel võlgu võtta oleks minu elu kõige suurem viga. Ta ütles, et tõelised rahad liiguvad laenuäris. Tema sõnul tegi ta laenupakkumistega tohutut raha, tegelikult piisavalt, et veel enne kahekümne viiendat eluaastat oma kodu osta. Ta ütles, et tal oli juba põhimõtteliselt kinnisvaraimpeerium. Ehkki järele mõeldes ei tulnud ma siis selle peale, et küsida, miks ta ikka veel ühistranspordiga sõitis, kui ta nii rikas oli. Ent kui ta ka mulle kägu ajas, viskasin ma ülikooli kohe peast ja leidsin selle asemel Washington Mutuali pangas hüpoteegimaakleri assistendina tööd.

Pank kasvas tollal kiiresti, süües kogu riigis väiksemaid panku turult välja, ning mina vaatasin, kuidas minu ülemustest hüpoteegimaaklerid iga päevaga aina priskemaks ja punasemaks läksid. Siis oli minu kord. Lihtne eksam, väike taustakontroll ja lõpuks ometi olin ma litsentseeritud maakler, valmis hüpoteekidega maailma vallutama. Aga nagu tihti juhtub, olid maailmal teised plaanid. Kinnisvaraturg kukkus kokku, pank läks pankrotti ning mina jäin tööta peaaegu kohe pärast ülendamist. Ma otsisin küll tööd, tõesti otsisin, ent värskelt litsentseeritud kogemusteta hüpoteegimaakleri jaoks ei olnud kusagil midagi isegi kõrgharidusest hoolimata. Vilets vedamine, kas pole? Eks siis tagasi Päästearmeesse, või nii ma arvasin, kuni varastatud ajaleht mulle uue plaani tõi.

Ma ei salli üldse vargaid. Ja ma pole ise kunagi varastanud, välja arvatud kogemata. Minu joodikust naaber tellis lehte, aga pühapäeviti magas ta alati lõunani ja nii oli mul kombeks seda kohvi kõrvale laenata. Ma voltisin selle alati uuesti korralikult kokku ja viisin tagasi talle ukse taha veel enne, kui tema aru saama hakkas, mis päev täna on. Välja arvatud sellel ühel konkreetsel pühapäeval, mil ma unustasin selle tagasi viia. Unustasin sellepärast, et esilehel oli artikkel selle kohta, kuidas laenajad kodulaenudega makseraskustesse satuvad veel enne, kui on paberid korralikult allkirjastanud. See polnud iseenesest mingi uudis. Uudis oli allpool artikli sees, kohaliku ettevõtte kohta, mis suurte pankade eest laenajate hüpoteegi väljaostuõigusi tühistas. Nende palgal olid agendid, kes käisid kodudes ja arutasid omanikega nende võimalusi. Ajalehes nimetati neid mõistagi „raisakotkavisiitideks“, samas kui suurte pankade sõnul olid need „hüpoteegi väljaostuõiguse tühistamise eelsed nõustamised“. Kõik teised nimetasid seda „rahaks võtmete vastu“. Aga mind ei huvitanud, kuidas neid kutsuti. Mind huvitas ainult väide, et hea agent võis teenida kaheksa tuhat kuus. Ja et see firma otsis töökäsi.

Ma ei joonud isegi kohvi lõpuni, vaid tormasin kohe majast välja ning võtsin ajalehe kaasa. Ostsin kaubamajast krediitkaardiga uue ülikonna – neid kaarte jagatakse tõepoolest kõigile, ole sa või töötu –, vahetasin poes riided ning suundusin kesklinna. Siis astusin ma uue ülikonna ja enesekindla naeratusega Foreclosures Solutions Inc. büroohoone uksest sisse ning tulin uue töökohaga välja tagasi. Minu visiitkaardil oli kirjas „Eluasemevahetuse spetsialist“, aga minu töö seisnes põhimõtteliselt lepingut rikkunud koduomanike veenmises, et nad vabatahtlikult kodust loobuksid, saades selle eest uue alguse tarbeks veidike raha. Ma tean, et see ei ole sedasorti karjäär, mille üle uhke olla. Aga palun ärge mõistke mind hukka. Keegi pidi seda tööd tegema. Pealegi oli see tükk maad parem kui veskis saepuru kühveldada.

Oma seisukohast vaadates aitasin ma inimesi. Ja pealekauba oli see kolmepoolne võit: pangad ei pidanud maksejõuetu kliendi vastu kohtusse minema, koduomanikud said natuke raha ja mis kõige olulisem, mina sain palka. Lühikese aja möödudes oli minu lepingute sõlmimise määr ettevõtte kõrgeim, koduomanikele tasutud summade keskmine kõige madalam ja mina koolitasin juba uusi nõustajaid ning võisin valida, milliseid juhtumeid ette võtta. Asjad laabusid kenasti, ehkki Miamist olin ma veel kaugel.

Kinnisvarakriis venis pikemaks, kui keegi oleks osanud ennustada, ning meie äri õitses. Ma kolisin paremasse korterisse, ostsin kenamaid ülikondi ja kleepisin vana korteripildi väljalõike oma habemeajamispeeglile.

Minu kolmekümne kolmanda sünnipäeva eel oli minu unistus reaalsuseks saamas. Mul oli hüpoteegi eelkinnitus pihus, minu tööandja sidusettevõte Floridas pakkus mulle töökohta ja kinnisvaramaakler jahtis Miamis haamri alla minevaid kortereid South Beachil, et just see õige leida. Kolmekümne kolme aastaseks saamiseks oli see hea päev. Samuti oli just see juhtumisi see päev, mil David Hadley kiri minu laual maandus.

Ainus põhjus, miks ma selle ise avasin, olid margid. Kiri oli adresseeritud härra Ralph Spitzerile, nagu kõik minu osakonda tulevad kirjad, ja sellel oli nelikümmend üheksa hoolikalt asetatud ühesendist marki. Mul polnud õrna aimugi, et neid veel müüdi. Aga võib-olla ei müüdudki; tagantjärele mõeldes võisid need vanad margid olla. Nii või teisiti olid markidel säravpunased linnud ja ümbriku mõlemalt küljelt vahtis neid terve parv vastu. Aadressile ei jäänud peaaegu üldse ruumi ja markide tõttu oli kiri nii raske, et mind üllatas, et postiteenistus selle kohaletoimetamise eest rohkem raha ei küsinud, ehkki lisamarkide jaoks poleks sellel ruumi jagunud ka.

Ma tegin kirja lahti ning võtsin välja üksiku lehe joonelist kollast paberit, mis oli hoolikalt kokku murtud ning kaetud mõlemalt poolt väriseva käekirjaga. Ma säästan teid selle lugemise vaevast ning trükin kirja siia ümber:

Lugupeetud härra Ralph Spitzer!

Teie nimi tuletab mulle meelde üht meest CNNi kanalilt. Ma loodan, et see pole teie. Mõnikord vaatan ma telekast uudiseid ja mõtlen, et kui Jumal on olemas, peaks ta kogu selle maailma külili kallutama nagu taldriku ja meid kõiki kosmosesse raputama nagu tüütu puru. Ma lihtsalt ei näe sellel kõigel mõtet. Aga siis mõtlen ma oma naisele June’ile ja mäletan, kuidas ta ütles, et mitte millelgi pole mõtet peale mõttetu armumise. Mõistagi ütles ta seda just enne seda, kui ta seitsmekümne kuue korruselise hoone katuselt alla hüppas, nii et tollal kahtlesin ma küll tema terves mõistuses. Aga see ei tähenda, et tal polnud õigus.

Minu nimi on David Hadley, ehkki teie teate mind tõenäoliselt kui juhtumit number 524-331 või siis 772½ Whispering Willow Lane, Darrington, WA 98241 elanikku. Ma olen alati mõelnud, kust tuleb see ½ aadressis – eriti arvestades, et maja asub 170-ruutmeetrise kinnistu põhjaosas –, aga postimees ei leia meid ilma selle lisata kunagi üles, nii et ma rõhutan seda alati, kui kellelegi aadressi annan. Tegelikult peaksin ma vist nüüd postinaine ütlema, sest meie uus kirjakandja on naissoost. Aga see ei puutu vist asjasse ja aadress ei ütle teile selle paiga kohta suurt midagi ka. Teie jaoks on oluline teada seda, et vähem kui kahe tunni sõidu kaugusel Seattle’ist kirdes Whitehorse’i mäe jalamil asuvas orus on 772 ja ½ numbrid kirjakastil, mis asub Echo Gleni sissesõidutee ääres. Ma tunnistan, et kirjakast on roostes, ja värav, mille küljes see on, on poolmäda ja vildakam kui maja või isegi küünid, aga ma vannun teile ja kõigile kirjakandjatele, et te peaksite saama siia kirjutada, kui kirjutate ümbrikule Universumi Keskpunkt, sest seda see on. Või vähemalt June’i jaoks oli ja minu jaoks on ikka veel.

Ma kirjutan teile selleks, et nõustuda teie pakkumisega arutada minu võimalusi enne hüpoteegi väljaostuõiguse tühistamist. Võite igal ajal läbi tulla. Aga ärge tulge enne, kui „Tere hommikust, Ameerika!“ hommikul läbi saab. Ja ärge tulge pärast seda, kui „Kuldvillak“ kell neli algab. Ehk võiksite võimalusel tulla enne lõunat. Tundub, et mul on siis niikuinii rohkem energiat. Ja pealegi tulevad telekast sel ajal ainult uudised.

Siiralt teie

David Hadley

Pärast kirja läbi lugemist otsisin ma härra Hadley laenu andmed süsteemist üles, ent selle juures ei olnud midagi erilist. Pealegi, kui me nüüd ausad oleme, ei olnud see Seattle’i standardite kohaselt kuigi suur laen, arvestades kõrvalist maakohta, ning võimalik saadav maakleritasu ei tõotanud kuigi suur tulla – eriti päeval enne minu sünnipäeva.

Ma registreerisin kirja arvutisse, lõin ümbrikule märke vastu võetud ja viskasin selle kasti, mis läks minust madalamal astmel seisvale nõustajale. Tehtud ja tehtud, muude asjade juurde. Ma ei kavatsenud sellele enam mõelda. Aga, nagu ma olen sestpeale avastanud, saatusel on tihti omad plaanid.