Читать книгу Tere tulemast Flanagansi - Ǻsa Hellberg - Страница 3

Halastamatu vihm oleks pidanud sundima ka kõige lõbujanulisemad londonlased koju jääma ja kamina ees šampanjat jooma, selle asemel et ühelt peolt teisele käia. Ent tänav Flanagansi hotelli ees oli autosid täis. Mõned juhtisid autot ise, teistel olid autojuhid, kes ootasid, millal tööandjad hommikupoole ööd koju suvatsevad sõita. Pikad kleidisabad libisesid üle märja asfaldi, keegi mees pani mantli hoolitsevalt naise õlgadele.

Vihm ei seganud neid, kes olid teel Flanagansi uusaastapeole, hullem oli nende seis, kes hotelli ees bussipeatuses bussilt maha tulid. Vesi voolas mööda tänavat ja luksushotelli ette sõitvate läikivate autode juhid ei hoolinud kõnniteedel liikujatest põrmugi. Vana-aastaõhtus kostis vandumist, kui rataste alt pritsiv vesi äsja triigitud piduriided läbimärjaks kastis.

Jumal tänatud, soojas hotellis ei pane keegi kohutavat ilma tähelegi, mõtles Linda Lansing. Ta jõi klaasi tühjaks, pani kirjutuslauale ja astus oma kabinetist välja. Hetkeks seisatas ta balustraadi juures ja vaatas külaliste säravat summa.

Kelnerid sebisid salongis ringi, kandikutel täis või tühjaks joodud klaasid. Paistis, et kõik sujub nii nagu peab. Alkoholi voolas juba mitmendat tundi, lärm oli kõva ja meeleolu üha elavam. Uusaastapidu kujuneb meeldejäävaks nagu alati. Linda hingas sügavalt sisse. Oli aeg pidulistega liituda.

Kleit kahises ta jalgade ümber, kui ta trepist aeglaselt alla läks. Alumistel astmetel haaras ta käsipuust kinni. Viimane drink kabinetis oli üleliigne. Ta pigistas silmad korraks kõvasti kinni ja liikus siis edasi, noogutas naeratades külalistele ja lootis, et tema väikest komistust ei pandud tähele. Oli muidugi kohutavalt rumal iseenda peol purju jääda, kuid praegu oli tühi kõht põhjuseks, miks ta veidi kõikuma lõi. Ta oli alkoholiga piisavalt harjunud, paar klaasi viskit poleks tavalisel puhul mingit mõju avaldanud.

Keegi puudutas kergelt ta käsivart. Leedi Carlisle. Linda naeratas soojalt ja kummardas Mary põske suudlema. Tema kolmekümne viie aastane parim sõbranna säras oma pärlitega üle puistatud õhtukleidis. Kaela ümber veiklesid abikaasalt jõulukingiks saadud kalliskivid. Naine oli rikas, ära hellitatud ja täiesti imeline.

„Mul on nii hea meel, et sa siin oled, Mary. Su kleit on täpselt nii ilus, nagu sa seda kirjeldasid. Dior, kas polnud?”

Mary noogutas rahulolevalt. „Jah, see on tõesti vaimustav.” Ta naeratas ja pani oma käe Linda käele, too pigistas endiselt trepi käsipuud. „Sul läks see jälle korda, aga muud ma ei oodanudki.” Sõbranna kallutas end lähemale. Ta ütles sosinal: „Kas kuulsid viimast uudist Joneside kohta? Kohutav lugu. Just praegu sain teada. Mees armus kuuldavasti mingisse Readingi naisesse ja kolis mõisast välja. Kas sina juba kuulsid? Proua Jones on meeleheitel, vaene naine! Sellest räägitakse veel tükk aega.” Rahuloleva ilmega tõstis ta sigaretipitsi oma täiuslikult punaseks värvitud huulte juurde. Mary päevad koosnesid praegusel ajal klatšist, heategevusest ja lõpututest pikkadest õhtusöökidest. Kunagise pidude kuninganna ööklubiajad olid lõplikult möödas, nagu ta hiljuti kurtis. Loomulikult oli erinevus tohutu, varem oli ta kavaleridest ümbritsetud noor naine, enesestmõistetav külaline Londoni kõige uhkematel pidudel, nüüd elas ta aga mehe ja kahe lapsega abikaasa hiiglaslikus mõisas tükk maad linnast väljas ja teda nimetati leediks.

Linda võttis käekotist välgumihkli ja pakkus Maryle tuld. Iga hetk ei saanud nii suurel peol teenindajat kohale viibata ja ehkki ta liikus seltskonna hulgas ringi, polnud ta üks nende seast.

Viiekümnendate aastate viimastest minutitest hoolimata oli ta uusaastapeol vaid talle kuuluva hotelli esinduskuju. Saabuvast 1960. aastast hoolimata oli suhtumine temasse paraku endine.

Kaunis seltskonnadaam Linda Lansing, kes on sunnitud pärast isa surma ise eksklusiivset Flanagansi juhtima. Vaeseke! Ei meest ega lapsi. Tal pole midagi peale ilusa näo ja ainulaadse uhke hotelli Londoni kesklinnas. Isa – kuulduste järgi kurikuulsa ärimehe – loodud hotelli on preili Lansing valitsenud peagi juba kümme aastat ja meile teadaolevatel andmetel kavatseb ta ka jätkata. Ühtegi kosilast silmapiiril ei ole, ütleb allikas, kellega me rääkisime, küll aga on talle loomulikult abiks tema nõod. Lansingi perekonna liikmed on omavahel väga lähedased.

Artikkel ja vana pilt Lindast fuajee kristall-lühtri all avaldati The Timesis kõigest mõni kuu varem. Justkui poleks moodsaid naisi olemaski. Justkui poleks Linda end peaaegu surnuks töötanud, et hotelli püsimajäämist kindlustada. Kui nad vaid teaksid, mis ta viimase kümne aasta jooksul läbi on elanud …

Lansingi perekonna liikmed on omavahel väga lähedased. Linda pahvatas seda lugedes valjusti naerma. Tegelikult oli õnn, et ajakirjanik asja lähemalt ei uurinud, sest õigupoolest leiduks nende perekonnas materjali terve raamatu jagu. Aga naissoost juhtide puhul oli kõige tähtsam alati rõhutada mehe puudumist. Seda, et ta oli hotelli juhtimisega ilma perekonna toetuseta toime tulnud, ei pandud nagu tähelegi.

„Vaene proua Jones,” ütles ta Maryle. Tegelikult ei tundnud ta ei härra ega proua Jonesile põrmugi kaasa. Olgu neil nii palju afääre, kui nad vaid soovivad. Linda jaoks olid nad kõigest üks paar samasuguste pikas reas. Kuid petmine oli talle liigagi hästi tuttav, sellepärast mõistis ta, et proua Jonesi enesetunne võib hetkel täiesti kohutav olla.

Kõik rikkad paarid, kes elasid Londoni lähistel mõisates ja lõbutsesid suviti Prantsuse Rivieras ning kellele kuulusid hiiglaslikud majad Holland Parkis, käisid tema pidudel, enamasti olid nad nii lahked ja lipitsevad, et Lindal läks süda pahaks. Me lihtsalt peame kokku saama, ütlesid nad pead kallutades ja uurisid teda alates meresinistest siidkingadest üle ümarate puusade ja talje kuni blondide juusteni välja. Mõne mehe pilk peatus mõnikord tema rinnal, kuid abikaasa küünarnukk ribides tegi härrale muidugi otsekohe selgeks, kui sobimatu see on. Lindat kutsuti ainult siis kodustele pidudele, kui teda taheti ajakirjanikele ette näidata. Kui nood olid oma pildid ära teinud ja ta oli oma kohalolekuga andnud omapoolse panuse glamuuri ja nüüdisaegsusesse, mida lugejad nõudsid, unustati ta enamasti otsekohe ära.

Talle oli mitu korda selgeks tehtud, et ta on teiste õnnelike abielude jaoks ohtlik. Üksikule ja maha jäetud Linda Lansingile oleks tahtnud nii väga kaasa tunda, aga see ei õnnestunud, kui kõik ruumis viibivad mehed tema iga viimast kui sammu jälgisid. Justkui võiks ta nende vastu mingitki huvi tunda. Loomulikult mitte, sest ta ei suutnud neid idioote taluda.

Tema parim sõbranna, leedi Mary Carlisle oli erinevalt enamikust teistest seltskonnadaamidest suurepärane kaaslane. Vahel juhtus, et Mary tuli teeajaks, Linda istus salongis otsekohe tema kõrvale, et viimaseid uudiseid kuulda. Mary abikaasa oli šikist naisest tunduvalt vanem ega lahkunud kuigi meelsasti Windsori lähedalt mõisast. Selle asemel sõitis Mary ise linna, autojuht tagaistmel, juhuks kui naisel tuleb tahtmine linnas pidutseda.

„Räägime Joneside-loost nädala sees teejoomise ajal, mul on nii palju muudki jutustada,” noogutas Mary paljutähendavalt.

Ehkki Linda ei tundnud selle vastu erilist huvi, teadis ta, et sõbranna oskus põnevust üles kruvida köidab tema tähelepanu. Loomulikult, miks mitte. Kui härra Jones kavatseb end Flanagansi hotelli sisse möllida, on ehk hea asjadega kursis olla.

Ega ta poleks esimene mees, kes hotelli seinte vahel abielu rikub, jumal ise teab seda, ja oli ka neid, kelle meelest oleks Linda pidanud sääraste külaliste vastuvõtmisest keelduma. Aga miks oleks ta pidanud seda tegema? Ta ei seganud end teiste inimeste eludesse.

Ükskord oli üks naine Flanagansi hooramajaks nimetanud, hiljem ei kutsutud teda siia loomulikult enam kordagi, ehkki ta pärast abikaasa abieluvälise episoodi lõppu seda sõna otseses mõttes põlvili palus. Lõpuks selgus, et sissepääsukeeld Londoni ühte legendaarsemasse hotelli oli hullem kui seadusliku abikaasa püherdamine sama hotelli linade vahel.

Mary katkestas Linda mõtted. „Darling, tahtsin sulle ainult tere öelda ja head aasta lõppu soovida. Saan aru, et sa pead külaliste hulgas ringi liikuma. Ja mina pean oma mehe tuju kõrgel hoidma, et tal ei tuleks pähe enne kella kahtteist koju sõita.”

Siis vaatas ta Lindale nõudlikult otsa.

„Suudle kedagi,” ütles ta. „See ei tapa sind.”

Pidustused ei puudutanud hotelli keldrikorrust, kus Elinor rabas köögis elu eest tööd teha. Üks vaagen teise järel saadeti trepist üles, neid nõuti üha juurde, nii et tal polnud aega mütsi alt välja tikkuvaid juukseidki kohendada. Kandikutele laaditi petit-chou’sid, lõheküpsetisi, väikesi kurgivõileibu, kalamarja ja austreid, Elinor pidi preili Lansingi käsu järgi need kõik hetkega valmis jõudma.

Elinor ei kurtnud, aga ta oli juba hommikul kella kaheksast saadik tööl ja varsti on viiekümnendad aastad lõppenud. Aastakümne viimane päev jääb talle meelde higise, raske ja üldsegi mitte eriti pidulikuna.

Kümnendivahetuse tähistamine pole vist tema jaoks. Eelmine, kui ta oli üksteist aastat vana, lõppes naaberkorterist kostva nutu ja karjumisega; kui ema ja isa sinna sisse pääsesid, leidsid nad proua Jenkinsi aasta viimaste kellalöökide ajal põrandalt poolsurnuks pekstuna.

„Mida sa sellest õpid?” küsis ema Elinorilt, kes vanemate suures voodis hirmunud väikevenda kaisus hoidis. Elinor arvas, et tuleb olla hea naine ja oma mehe sõna kuulata, nähtavasti polnud proua Jenkins seda teinud. Elinor mäletas seniajani ema kohkunud pilku. „Ei,” ütles ema. „Sina õpid seda, et juba pärast esimest hoopi tuleb ära minna, tuleb endale töö leida ja …” Ema vaikis ja vaatas ringi, justkui kardaks ta, et keegi teda kuuleb. „Abielluda tuleb ainult niisuguse mehega, kes sind austab ja saab aru, kui hea pea sul on. Sellisega, kes sind ei löö ei nahavärvi ega selle pärast, et sa oled temast intelligentsem. Ära seda kunagi unusta. Sa oled britt, ehkki sul on rootslasest ema ja jamaikalasest isa. Sul tuleb olla uhke, et tänu neile kolmele maale oled sa see, kes sa oled.”

Kui kiirabi proua Jenkinsi ära viis, jagasid ema, isa, Elinor ja väikevend nelja peale ära ühe õuna, see oli üks vähestest Rootsi traditsioonidest, mida ema oli säilitanud, ja soovisid üksteisele head uut aastat. Isa pidi järgmisel hommikul varakult sadamasse tööle minema ja emal oli pärast uusaastapidustusi vaja kolm kodu ära koristada. Elinoril tuli väikese venna järele vaadata.

Elinor avas suure külmkapi ukse ja võttis sealt kandiku kurgiviiludega. Kas 1960. aasta tuleb teistsugune? Isa tegi endiselt oma rasket tööd ja ema sõrmeotsad olid näinud välja nagu kuivatatud rosinad, kui Elinor eelmisel päeval perega koos õhtust sõi.

Ta oli vanematekodust välja kolinud. Hotelli keldritoas oli tal oma voodi, väike riidekapp ja öölamp, mida ta õppetükkide tegemise ajal usinasti kasutas.

Ühel päeval saab Elinor kellekski.

Tal oli siin hea töökoht, aga ta teadis, et kui ta õpib, siis avanevad uksed, mis tema päritoluga tüdrukutele tavaliselt polnud ette nähtud. Nii et esmaspäevaõhtused kursused olid tema jaoks pühad. Hetkel õppis ta inglise keelt. Ta ei saa niimoodi rääkida nagu tema vanemad. Mõlemal oli kohutav aktsent. See sobis Notting Hilli, aga mitte siia. Keel on tähtis. Enne seda käis ta stiilikursusel. Teised tüdrukud vaatasid teda pikalt, kui ta uksest sisse astus, kuid Elinor püüdis neist mitte välja teha. Ta tahtis õppida etiketireegleid ja kolme kuu pärast suutis ta raamatut pea peal hoida, ise samal ajal teed juues, väike sõrm peenelt õieli. Ilma tolle kursuseta poleks ta seda ilmaski ära õppinud. Isa torises, et tema nahavärviga noore naise jaoks on see puhas ajaraiskamine, kuid Elinor oli kakskümmend üks, tal polnud enam vaja isa sõna kuulata. Ema toetas teda ja see oligi kõige tähtsam.

„Mis sa unistad, tööle!” röögatas ülemus tema lauast möödudes.

Elinor noogutas. „Loomulikult. Vabandust!”

Ettevaatlikult võttis ta purgist natuke kalamarja ja tõstis selle soolase küpsise peale, nagu proua Lansing oli õpetanud. Seni tundus, et uus aasta tuleb täpselt samasugune nagu vana.

Ta heitis pilgu kitsale aknale üleval lae all. Vihm jooksis mööda klaasi alla. Oleks tore olnud piiluda uhkelt riides külalisi, kes sel õhtul hotellis viibisid. Naistel on kindlasti seljas nende kõige ilusamad kleidid, vähemalt võis niimoodi aru saada nende jutust, kes korrus kõrgemal tööd tegid. Elinor ei tohtinud sinna minna.

Ta lõikas saial koorukese maha.

Varsti on järjekordne kandik serveerimiseks valmis.

Bussi tagatuled kadusid nurga taha ja kui Emma ei taha paduvihma käes läbimärjaks saada, peab ta kiiresti kuhugi varju alla pääsema. Veidi kaugemal särasid tuled ja kostis lõbusat naeru, see tõmbas teda enda poole ja ehkki ta teadis, et tal pole sinna sugugi asja, hiilis ta avatud ustest sisse. Keegi ei takistanud teda, kui temalt midagi küsitakse, siis ütleb ta, et eksis siia kogemata.

Ta polnud kunagi varem midagi sellist näinud.

Oma varjatud kohalt ühe samba taga taipas ta, et kui ta kavatseb Londonis elada, tuleb tal aru saada, et niimoodi elab moodne rahvas. Nad väänlesid tantsupõrandal ja paistis, et neil on väga tore. Bänd nurgas mängis muusikat, mida Emma polnud kunagi varem kuulnud. Kirikumuusika see igatahes ei olnud, nii palju ta taipas.

Ema ja vanaema kukuksid läikivaks poonitud põrandale surnult maha, kui nad vaid teaksid, et Emma end nii kõlvatult üleval pidavaid täiskasvanuid vaatab. Mehed võtsid pintsakud seljast ja lasid lipsusõlmed lõdvemaks, naised heitsid kingad jalast. Meestel olid särgid higiste kehade külge kleepunud ja Emma tundis, kuidas tal suu kuivaks muutub, ta pidi neid tahtmatult vahtima. Aga kui üks mees häbenemata oma tantsupartnerist kinni haaras ja teda suudles, sundis Emma end pilku kõrvale pöörama. Põsed tulitasid ägedalt. Midagi taolist polnud ta kunagi varem näinud. Lugenud, jah, seda küll. Tal olid oma salajased peidikud ajakirjadega, kus kirjutati niihästi moest kui ka muusikast, ja „piibel”, mida Emma ema arvates igal õhtul luges, kõneles noorte naiste emantsipatsioonist.

Täna oli tema kaheksateistkümnes sünnipäev ja ehkki vanaema ning ema nuttes teda keelasid, jättis ta hüvasti ja astus rongi. Ta pidi lahkuma, või siis põgenema. Kauem poleks ta enam vastu pidanud.

Vabadus. Ta oli seda päeva oodanud. Ta saab ise otsustada. Mõistlikke otsuseid teha. Kui ta ette ei vaata, on ta peagi abielus ja laps kaela peal nagu teistel tema küla naistel, ja seda lihtsalt ei tohtinud juhtuda. Ta polnud võib-olla küll veel täisealine, kuid ta polnud loll. Emma kavatses kindlasti seksida, aga ta kavatses ka õppida, kuidas rasedaks jäämist vältida.

Ta võttis kübara aeglaselt peast ja tundis, et hoolimata ruumi soojusest jalad külmetavad. Saapad olid kulunud ja lasid vett läbi. Ta püüdis märgadest sukkadest mitte välja teha. Kohvris olid tal kingad, kuid neid tahtis ta hoida ajaks, mil kuskil tööd saab. „Hea perekond,” ütles ema. „See peab olema hea perekond, muidu oled varsti kodus tagasi, sa jonnakas tüdruk.” Emma kahtlustas, et inimesed siin saalis ei olnud hoolimata läikivatest kangastest, kalliskividest ja ilusatest soengutest ema arusaamise järgi heast perest. Küllap pidas ema pigem silmas pastoriperekonda saja lapsega, kellel pidi nina pidi pühkima, keda pidi vannitama ja kasima keegi teine peale ema.

Emmale ei meeldinud lapsed, sellepärast ei kavatsenud ta mingit niisugust tööd otsida. Tema ambitsioonid olid suuremad, aga neist polnud ta kunagi emaga rääkinud, too käis muudkui peale, et Emma peab mõnes majapidamises töö leidma ja seejärel heasüdamliku ning uskliku mehega abielluma.

Selles osas olid ema ja tütar totaalselt erineval arvamusel.

Emma siht oli rikkaks saada. Poisid võisid säärase plaani teoks tegemist takistada, seepärast oli ta kindlalt otsustanud mitte armuda, vaid lihtsalt lõbutseda. Ta oli niisugusest asjast lugenud, see tundus ennekuulmatult moodne ja põnev.

1960-ndad on tema aastakümme, seda teadis ta kindlalt. Ta värises ootusest. Mõte, et ta saab kõik ja on samal ajal sõltumatu, oli tema kasvatusega karjuvas vastuolus, aga ajakirja artikli kohaselt, mille ta viimase silbini hoolikalt läbi luges, oli see kõik võimalik.

„Ai,” ütles ta, kui keegi livrees mees tema käsivarrest kinni haaras ja ta karmil käel tänavale juhatas. Ta ei hakanud vastu. Ehkki vihma sadas veelgi hullemini, oli ta tänase päevaga liiga rahul, et seda tähele panna.

„See muusika …” küsis ta väljaviskajalt, „kas see on džäss?”

Mees vaatas talle otsa. Siis pahvatas ta naerma. „Džäss? Ei, kullake, Flanagans pole mõni vanamoodne koht. See on rokk.” Mehe naer kajas õhus, kui ta Emma tänavale jättis ja kuiva ning sooja ruumi tagasi läks.

Emma nägi, kuidas kokarõivastes mees eemal sigareti minema viskas, ta haaras vanaisa kohvri sanga kindlamini pihku ja kiirustas mehe poole, et küsida, kellega ta peab rääkima, kui tahab siin tööd saada. Tema „hallooo!” sumbus piitsutavasse vihma. Mees kadus trepist alla, Emma läks talle kindlal sammul järele. Ta nägi tänava kõrgusel olevates kitsastes akendes valgust. Seest kostis kolistamist, naeru, valjusid hääli ja Emma naeratas vaimustunult endamisi. Oh, kui imeline on lõpuks ometi täiskasvanu olla!

Kui kell hakkas kaksteist saama, avas Linda köögiukse ja köögitöölised vaatasid teda jahmunult. See oli hea meeldetuletus, et ta peaks siin veelgi tihedamini käima. Uuemad töötajad tardusid paigale, nagu ootaksid nad mingit ülevaatust.

Linda sellest praegu ei hoolinud, tal oli kõht tühi, ta oli kergelt purjus ega tahtnud sugugi järgida Mary soovitust kedagi suudelda, hoopis vastupidi. Tema ainus soov oli natuke süüa ja seejärel magama minna. Pidu läheb edasi ka ilma temata.

Üks ettekandja tuli tema juurde ja viipas käega köögi nurga poole. Seal seisis noor tüdruk, kes nägi välja nagu uppunud kass. Inetu kübara pealt tilkus vett.

„Ma ei saa plikast kuidagi lahti. Ta keeldub köögist ära minemast.” Ettekandja raputas ärritunult pead.

„Ma räägin temaga,” ütles Linda. „Sa võid tagasi üles külaliste juurde minna.” Ta pöördus sissetungija poole. „Kes sa selline oled?” küsis ta. Lindale meeldis visadus. See viitas ambitsioonide olemasolule.

„Läbimärg?” arvas tüdruk. Ta naeratas laialt, hambad olid kenad ja terved.

„See on ilmselge. Ma pean silmas, mida sa Flanagansis teed?”

„Otsin tööd.”

„Vana-aastaõhtul?”

„Paremat võimalust pole minu meelest olemaski. Ma sain täna kaheksateist,” ütles tüdruk uhkelt. Tal oli sile nahk, aval pilk ja üldine mulje temast oli meeldiv.

„Võta kübar ära,” ütles Linda otsustavalt.

Tüdruku pikk paks pats langes seljale. Välimus kõlbas, ehkki juuksed olid vanamoodsalt seatud.

„Mis su nimi on?”

„Emma.”

Linda kõht korises. See otsustas tüdruku saatuse. „Tee mulle kaks võileiba,” käskis ta. „Kui ma rahule jään, saad tööd. Kui ei, siis lähed välja vihma kätte tagasi. Elinor näitab, kuhu sa oma mantli võid panna ja kus on külmkapid. Aga rohkem abi sa ei saa. Võileivad olgu kümne minuti pärast valmis.” Linda vaatas kella. „Tähelepanu, valmis olla, läks!”

Tüdrukutega on see probleem, et selleks ajaks, kui neil töö selgeks saab, lähevad nad mehele, sellepärast oli praktilisem võtta tööle poisse, ehkki tüdrukud olid paremad töötegijad. Nad olid kiiremad ja hoolikamad, näiteks mustanahaline Elinor osutus köögis suisa asendamatuks. Ta hoidus omaette, ei peksnud sama palju keelt kui teised ja tegi teistest rohkem tööd. Pealegi oli tal annet. Iga tema tehtud taldrik, mis köögist välja läks, oli erakordselt isuäratav.

Linda märkas kõike, ehkki töötajad ei pannud seda tähele. Tema jaoks oli see enesestmõistetav. Sõltus ta ju nende töö kvaliteedist. Samuti lojaalsusest. Kes lobises midagi külaliste kohta, löödi minema. Paistis, et Elinor ei lobise üldse midagi. Ta ei tülitsenud isegi oma töökaaslastega. See oli haruldane. Üldiselt käis siin all pidev nägelemine. Alati tundis keegi, et teda koheldakse ebaõiglaselt. Kahjuks oli Elinori nahavärv takistuseks, miks ei saanud teda korrus kõrgemale külalistele serveerima saata, aga sellest hoolimata plaanis Linda tüdruku vastutusala suurendada. Kui too uus, Emma, on piisavalt hea, võib Elinor ta oma tiiva alla võtta. Noored ambitsioonikad naised olid haruldased, Linda otsis neid pidevalt tikutulega taga.

Üheksa minutit hiljem tuli Emma suure taldrikuga, Linda polnud juba tükk aega nii isuäratavaid võileibu näinud. „Kas sa tegid need ise?” küsis ta.

Emma noogutas kindlalt.

Linda võttis esimesest võileivast suure ampsu. Ta oigas kuuldavalt. Lõhe all olev hõrk kaste oli Elinori tehtud. Linda tundis oma lemmikmaitse otsekohe ära.

„Ja kaste?”

Emma noogutas kõhklemata.

Linda mõtles hetke ja lükkas siis taldriku eemale.

„Tubli, Emma, oled tööle võetud. Aga mitte võileibade pärast – sest need tegi Elinor –, vaid sellepärast, et sa valetad. Sa vist tõepoolest tahad seda tööd?”

Emma noogutas uuesti, seekord innukamalt. Aeglaselt levis kahvaturoosadel põskedel naeratus. „Kas ma saan tööd?”

„Jah, saad küll. Sul tuleb Elinoriga ühes toas elada, ole valmis tulema kohe, kui ma palun, see võib juhtuda suvalisel kellaajal. Sul on kuu aega katseaega, pärast seda arutan …” Ta vaikis üllatunult, kui Big Ben uue aastakümne tuhmide valjude kellalöökidega sisse juhatas.

Ta oli kesköö maha maganud. Tavaliselt seisis ta siis balustraadi ääres ja tõstis külaliste poole klaasi, ehkki sel hetkel ei pandud teda enam tähelegi.

Jah, polnud sugugi vale veeta kesköötunni kellalöök nende hulgas, kes täpselt nagu tema isegi olid päev otsa tööd teinud.

Eks tuleb leppida, et ta oli liiga vähe söönud ja võib-olla liiga palju joonud.

Kui ta oma töötajate poole pöördus, märkas ta, et äsja palgatud Emma ja Elinor naeratavad teineteisele, Linda taipas alles nüüd, et kõikide teiste jaoks on uus aastanumber 1960 suur asi.

Ta hammustas jälle võileiba ja noogutas puhkeruumi poole, Elinor võttis Emmal käest kinni ja tüdrukud kadusid koridori. Linda pakkus sel õhtul töötajatele šampanjat, ta kuulis, kuidas selle korgid hüüete ja naeru saatel paukusid.

Ta kavatses liftiga üles oma kabinetti sõita. Tema viski oli seal.

Järgmisel hommikul kõndis Linda alasti ja kolossaalse peavaluga korteris ringi ja korjas kokku asju, mis ta eelmisel õhtul hooletult laiali oli loopinud. Kleit oli salongis diivanil, selle kõrval üks king. Teise kinga leidis ta lõpuks esikust suure kuldse raamiga peegli eest. Rinnahoidja, sukahoidja, aluspüksid ja sukad olid voodi ees hunnikus. Kui kõik oli kokku korjatud, avas ta garderoobi kahe poolega uksed ja riputas õhtukleidi puu peale. Kui ta seda ümber ei lase teha, jääb see ainsaks korraks, mil ta seda kleiti kandis, õhtukleitide pikk rida tegi teda natuke nukraks nagu alati. Ta puudutas õrna, roosa pitsiga kleiti. Millal ta seda viimati kandis? Südamest käis valu läbi. Mälestus teisest elust, sellest, mis oleks kunagi võinud äärepealt tema omaks saada, kuid mille ta kaotas, tegi ikka veel valu.

Käsi puudutas helesinist kleiti – sifoon oli nii hele, et seda oleks võinud valgeks pidada, seelikuosa nii lai, et mitu õmblejannat pidid kangast hoidma, kui madame Piccard seda õmbles.

Linda liugles mehe tugevate käte vahel, tolle frakk sobis Linda kleidiga täiuslikult kokku. Rahvas taganes, tegi neile ruumi. Linda jalad puudutasid vaevu maad. Mehe pilk oli ainuüksi temale suunatud. Pulss tagus kõvasti. Hiljem nööpis mees selja peal sada nööpi lahti, pikkamööda ja ükshaaval, kuni kaunis kleit lebas õhulise pilvena Linda jalgade ümber ja ta unustas hingamise.

Miks ta polnud seda ära visanud? Ta teadis ju, et see mälestus on hävitav.

Ta lõi uksed pauguga kinni.

Küsimus oli, kas tuleks süüa hommikust või võtta peaparandust. Pea tuikas. Kui ta kohe kohvi ei saa, läheb peavalu veelgi hullemaks.

Külalistel oli nähtavasti tore õhtu ja see oli kõige tähtsam. Ega ta ilmaasjata polnud kümme aastat vaeva näinud, et hotelli kasumlikuks muuta, ja ta kavatses sama trendi jätkata. Visa töö oli ennast ära tasunud ja Flanagansi täht säras endiselt ühe eredamana Londoni kõva konkurentsiga hotelliturul. Savoy ja The Ritzi kõrval oli tema hotell kolmas, millest kõige rohkem räägiti.

Mary jäi paigale veel tükiks ajaks pärast kella kaheteistkümneseid kellalööke ja jättis hüvasti lubadusega nädala jooksul helistada. Tema mees nägi vägagi reibas välja, ehkki oli naisest vanem. „Olgem ausad, ta on tunduvalt vanem,” ütles Mary, kui nad viimati arutasid, mil moel vanusevahe võib ilmneda.

Linda ei harjunudki neid koos nägema, ometi oli täiesti arusaadav, et Mary mehega lõpuks abiellus.

See oli väga sobiv partii, mõlema perekonnad olid juba terve igaviku tuttavad. Mees ei võtnud ei Mary esimest ega ka teist keeldumist tõsiselt. Nii et kui ta kolmas kord Mary nina all suure briljandiga lehvitas, andis Mary järele. Halastusest, nagu ta hiljem ütles, kuid Linda teadis, et Mary armastab meest, ehkki ta kaebas, et viimasel ajal on suudluste ja hellitustega lood natuke kehvad. Abikaasa oli moodne mees ja soovitas Maryl endale armuke leida. Kui väga Mary füüsilise läheduse järele ka ei igatsenud, pani säärane ettepanek teda üksnes turtsatama. Füüsilisest lähedusest tundis ta tõepoolest puudust. Seepärast flirtis ta igal võimalusel üsnagi varjamatult, aga nagu ta ütles, ei viinud see tõepoolest millegi muu kui kirglike pilkude ja vahest ka mõne suudluseni.

„Nad tahavad mind, see erutab mind natuke, aga sellega peab asi ka piirduma. Kuid mulle käib üle mõistuse, et sina seda ei tee, sul on ometi kõik võimalused. Seks on ju imeline,” ütles Mary Lindale ja soovitas talle ühte meest teise järel, kes kõik pidid kuuldavasti ühel või teisel viisil suurepärased olema. Linda polnud seni kohtunud ühegagi, kes oleks teda kasvõi natukenegi huvitanud. Rikkad mehed olid täpselt sama igavad nagu nende päritud raha.

Uksele koputati ettevaatlikult, ta otsis pilguga hommikumantlit, mis ei rippunud oma tavalises kohas garderoobi kõrval. Ta leidis hommikumantli põrandalt. Meresinine siid sulas vaipkattega kokku, sellepärast ta seda varem ei märganudki. Kas see oli tal eile õhtul pärast pidu seljas? Ta ei mäletanud.

Ta sõlmis vöö piha ümber kõvasti kinni ja kontrollis suure peegli ees, et tema alastus hommikumantli alt kuskilt välja ei paistaks. Kiire pilk kellale – see oli täpselt üheksa. Just nii, nagu ma tahangi, mõtles ta ja avas ukse.

Emma – see oli vist eilse uue tüdruku nimi? – kiirustas sisse ja jäi keset tuba seisma, hommikusöögikandik käes. Tüdruk vaatas nõutult ringi.

Linda osutas akna alla laua poole, kus ta alati hommikust sõi, ja kui Emma oli kandiku lauale pannud, kadus ta sama kiiresti, nagu oli tulnud.

Diskreetselt. See oli hea märk. Töötajaid oli õpetatud kõnetamisele vastama, kuid ise vestlust mitte algatama, aga uus tüdruk ei pruukinud seda teada. Pealegi kahtlustas Linda, et tütarlaps pole loomu poolest eriti uje. Ta oli eelmisel õhtul Lindale otse ja kindlalt silma vaadanud, ta ei sosistanud ega langetanud pilku põrandale nagu paljud teised. Ambitsioonikas, mõtles Linda. Ta tajus selle ära ja see meeldis talle.

Hommikusöögiga polnud kiiret. Sellisel päeval London alles magas ja isegi kui ta riidesse paneks – ja end moepärast hotellis näitaks –, tahtis ta hoopis jalutama minna. Talle meeldis inimtühi linn.

1960.

Selles aastanumbris oli kõigest hoolimata midagi kummaliselt lootusrikast. Ta ei uskunud, et ta sel aastal rohkem naeraks kui 1959. aastal, aga iga aastaga kaugenes ta sammukese kurbusest, mida ta oli viimaste aastate jooksul pidanud tundma.

Uksele koputati.

Linda ohkas ja tõusis püsti. Mis nüüd?

Ukse taga seisis Laurence, üks pereliikmetest, kes ajakirjanduse arvates talle väga lähedane peaks olema.

„Mis sa tahad?” küsis Linda ärritudes.

Mees uuris oma küüsi ja vaatas siis Lindale otse silma. „Tahtsin vaid öelda, et 1960 on aasta, mil sa kaotad kõik. Head uut aastat, kallis onutütar.”