Читать книгу Loitsusau. Pax: 1. raamat - Åsa Larsson - Страница 8

2. PEATÜKK

Kaks venda

„MIKS ME EI võiks ema juures elada? Ta on nüüd ju terve.”

Viggo võtab maast peotäie kive ja püüab laternaposti tabada. Ta viskab mööda ja esimene kivi põrkab ühe akna vastu.

Alrik lööb Viggole vastu kätt, nii et ülejäänud kivid maha kukuvad. Alrik vaatab rahutult akna poole, kuid keegi ei tule aknale nende peale karjuma. Nähtavasti pole kedagi kodus.

„Jäta järele!” käratab ta oma nooremale vennale. „Me peame nüüd korralikult käituma, saa sellest ükskord aru! Ja ema juures elada me ei saa. Me elame nüüd Laylah’ ja Andersi juures. Liiguta kärmemini, et me kooli hiljaks ei jääks.”

Viggo vaatab maha. Ema hääl oli eile telefonis nii rõõmus. Ta ütles, et tunneb end nüüd palju paremini ja igatseb nende järele. Kõik täiskasvanud räägivad kogu aeg, et ema on haige. See on haigus, mis sunnib teda ennast täis jooma. Mõnikord kaob ta lihtsalt ära ja jätab nad üksi koju.

„Kas sa oled nüüd terve?” küsis Viggo eile emalt. „Varsti saan,” vastas ema. Aga kui Viggo küsis, kas nad võiksid koju tulla, siis ema vaikis. Pärast seda tahtis ta Alrikuga rääkida, kuid too keeldus. „Ütle, et mind ei ole,” lausus ta vaid. Ema lausus teeseldult rõõmsa häälega: „Tervita teda ja ütle edasi, et ma tulen tema sünnipäevaks Mariefredi. Mul on talle üllatus. Ütle talle seda edasi.” Siis saatis ta neile telefoni kaudu mõõdutundetult palju õhumusisid. Ema naeris koos Viggoga, natuke liiga kaua, justkui tahaksid nad varjata, kui palju kurbust nende sees on. Viggo hüüdis, et see on piinlik, ning mängis, justkui tahaksid kõik need musid teda ära lämmatada. Ta viskas koguni põrandale pikali ja veeretas end edasi-tagasi, telefon käes, ehkki ema teda ju ei näinud. Õnn, et keegi sõpradest sel hetkel juures ei olnud.

Jah, nüüd on aeg endale jälle uued sõbrad leida. Sügisene kooliveerand on poole peal, nad lähevad esimest päeva kooli. Seekord on nende klassideks 4A ja 6C.

Mööda tänavat tuleb nende poole naine. Tal on rihma otsas väike karvane helepruun koer. Ja nüüd pole Alrikul tõepoolest kooli enam mingit kiiret. Ta peatub ja küsib, kas tohib koerale tere öelda ja teda silitada. Nii teeb ta alati. Alrik on koerte järele hull. Viggo ohkab.

„Muidugi võid sa talle tere öelda,” ütleb naine. „Tusse rõõmustab selle üle.”

Alrik kükitab maha, Tusse hüppab talle sülle ja lakub poisi nägu nagu pöörane.

„Kas teie oletegi need, kes Laylah’ ja Andersi juurde Rätsepmeistri majja kolisid?”

Mariefredi majadel on säärased nimed. Kõikjal ripuvad vanad sildid seesuguste nimedega nagu näiteks Kingsepamaja, Õllepruulija maja ja Tislerimaja.

„Jah,” vastab Alrik, koer aga püüab keelega tema kõrva limpsata. „Minu nimi on Alrik, tema on minu vend Viggo.”

Tädi vaatab neid ülevalt alla ja alt üles.

„Jah, ehkki teie juuksed on eri värvi, on kohe näha, et te olete vennad,” nendib ta. „Teie silmad on ühesuguse kujuga. Ja teil on ka ühesugused ehted kaelas. Need on ilusad!”

„Aitäh!” ütleb Alrik ja jätkab koeraga mängimist.

„Tere tulemast Munkhagsgatanile,” sädistab tädi. „See on Mariefredi kõige kenam tänav, kas pole? Võib-olla kõige kenam tänav terves maailmas? Ei, me peame Tussega nüüd edasi minema. Tusse, ütle poistele nägemist!”

Ta jätkab oma jalutuskäiku.

„Kõige keeenam tänav terves maaailmas!” osatab Viggo pudikeeles ja sügab Alrikut lõua alt. „Sa ju ikka tead, et enne kui pisike Tusse-pusse sul keelega üle näo käis, lakkus ta niihästi oma nokut kui ka maaailma kõige kenamat väikest kakaauku?”

„Jäta järele!” nähvab Alrik ja lükkab ta eemale. „Kust sa selle said?”

Ta vahib telefoni Viggo käes. Viggo kehitab õlgu.

„Kas sa varastasid selle? Tollelt naiselt? Sa oled ju lollakas!”

Alrik kahmab Viggo käest telefoni ja jookseb tädile järele.

„Halloo!” hüüab ta. „Oota! Vabandust, sa pillasid selle maha!”

Tädi võtab telefoni üllatunult vastu. Koer vehib innu-kalt sabaga ja kipub Alriku najale hüppama.

„Oi,” ütleb naine. „Küllap see kukkus mul kotist välja. Väga imelik! Aitäh sulle!”