Читать книгу Päikesetorm - Åsa Larsson - Страница 6

Esmaspäev, 17. veebruar

Оглавление

Rebecka Martinsson ärkas iseenda ägedate hingetõmmete peale, kui ärevus tema keha üle võimust võttis. Ta lõi pimeduses silmad lahti. Just une ja ärkveloleku piiril oli talle tundunud, et korteris on veel keegi. Ta lamas vaikselt ja kuulatas, ent kuulis vaid iseenda südant, mis tagus rinnus nagu hirmunud jänes. Sõrmed otsisid kobades öökapilt äratuskella ja leidsid väikese valgusenupu. Kolmveerand neli. Ta oli neli tundi tagasi magama heitnud ja ärkas nüüd juba teist korda.

Töö pärast, mõtles ta. Ma töötan liiga palju. Sellepärast mu mõte kihutabki öösiti nagu orav rattas.

Pea ja kael valutasid. Ta oli vist unes hambaid kokku surunud. Edasi magada polnud mõtet. Ta võttis teki ümber ja läks kööki. Jalad leidsid tee ka lampi põlema panemata. Ta lülitas kohvimasina ja raadio tööle. Pausi tunnusmuusika kordus üha uuesti nagu kõlatu kutse palvusele, samal ajal kui vesi kohvimasinast läbi jooksis ja ta ise duši all käis.

Ta lasi oma pikkadel juustel õhu käes kuivada. Jõi kohvi ja pani samal ajal riidesse. Nädalavahetusel oli ta selle nädala riided ära triikinud ja kappi rippuma pannud. Täna oli esmaspäev. Esmaspäeva-riidepuul rippus kreemikasvalge pluus ja tumesinine Marella kostüüm. Ta nuusutas eelmise päeva sukkpükse, need käisid veel küll. Pahkluu juurest olid veidi lontis, aga kui neid venitada ja talla alla voltida, polnud midagi näha. Ta ei tohtinud lihtsalt päeva jooksul kingi jalast võtta. Temal ei olnud vahet, aluspesu ja sukkpükste pärast muretsevad vaid need, kellel on alust uskuda, et keegi võib neid lahti riietumas näha. Tema aluspesu oli kulunud ja luitunud.

*

Tund aega hiljem istus ta kontoris arvuti taga. Tekst voolas nagu mägioja läbi pea ja käsivarte sõrmeotstesse, mis lausa lendasid üle klaviatuuri. Meel sai tööd tehes puhata. Hommikune ebameeldiv tunne oli kui peoga pühitud.

Imelik, mõtles ta. Siin ma kurdan ja hädaldan koos nooremate juristidega, et töö teeb mind õnnetuks. Aga ma tunnen tööd tehes rahu. Peaaegu rõõmu. Hoopis siis, kui ma ei tööta, hiilib rahutus ligi.

Altpoolt kumav tänavavalgustus tungis vaevaliselt suurtest akendest sisse. Veel eristas kõrv tänava helipildis vaid üksikuid autosid, kuid üsna pea oli oodata summutatud liiklusmüra. Rebecka nõjatus seljatoele ja klõpsas printimisnuppu. Pimedas koridoris ärkas printer ja võttis vastu päeva esimese tellimuse. Siis paugatas eesuks. Rebecka ohkas ja vaatas kella. Kümne minuti pärast kuus. Üksindusel oli nüüd lõpp.

Polnud kuulda, kes tuleb. Koridori pehmed vaibad summutasid kõik sammud, kuid mõne hetke pärast avanes tema toa uks.

„Tohib segada?”

See oli Maria Taube. Ta lükkas puusaga ukse lahti, kummaski käes kohvitass, Rebecka prinditud tekst parema kaenla alla surutud.

Mõlemad naised olid vastsed maksuõigusele spetsialiseerunud advokaadid firmas Meijer & Ditzinger. Kontor asus Birger Jarlsgatanil ühe ilusa sajandivahetuseaegse hoone kõige ülemisel korrusel. Koridore katsid vanaaegsed Pärsia vaibad ja siin-seal seisid mõned soliidsed, mõnusalt kulunud nahaga diivanid ja tugitoolid. Kõigest õhkus kogemust, mõjukust, raha ja kompetentsi. See oli üks selliseid kontoreid, mis sisendab kliendile parajal määral nii turvatunnet kui ka aukartust.

„Oma surmahetkeks on inimene vist nii väsinud, et ei soovigi järgmist elu,” ütles Maria ja asetas ühe kohvitassi Rebecka kirjutuslauale. „Aga sinu kohta see muidugi ei käi, Maggie Thatcher. Mis kell sa täna hommikul tulid? Või kas sa vahepeal üldse koju läksidki?”

Pühapäeva õhtul olid nad mõlemad kontoris istunud. Maria oli esimesena koju läinud.

„Ma just tulin,” valetas Rebecka ja võttis Maria käest oma prinditud teksti.

Maria vajus teise tooli, lükkas oma ülikallid nahkkingad jalast ja keris jalad istmiku alla.

„On alles ilm,” ütles ta.

Rebecka vaatas üllatunult aknast välja. Külm vihm trummeldas vastu klaasi. Ta ei olnud märganudki. Ta ei mäletanud, kas vihma sadas, kui ta tööle tuli. Tegelikult ei mäletanud ta isegi seda, kas ta tuli jala või metrooga. Ta jäi nagu hüpnotiseeritult vaatama, kuidas vihmavesi vastu akent põristas ja mööda klaasi alla voolas.

Stockholmi talv, mõtles ta. Pole ime, et õues olles teadvus välja lülitub. Kodus oli hoopis teisiti. Kesktalvine sinine videvik ja krudisev lumi. Või siis varakevad. Kui olid suusatanud mööda jõge vanaema maja juurest Kurravaaras Jiekajärvi onnini ja istusid puhkama esimesele lumeta laigule männi all. Puukoor hõõgub päikesepaistes punakalt nagu vask. Lumi ohkab väsinult, vajudes soojuse käes kokku. Kohv, apelsin ja võileivad seljakotis.

Maria hääl tungis ta teadvusesse. Mõte hakkas värelema ja proovis põgeneda, aga ta võttis end kokku ja vaatas töökaaslase imestunud näkku.

„Halloo! Ma küsisin, kas sa kavatsed uudiseid ka kuulata!?”

„Muidugi.”

Rebecka nõjatus tooli seljatoele ja sirutas käe aknalaual oleva raadio poole.

Issand kui kõhn ta ikka on, mõtles Maria, vaadates Rebecka jakihõlmade vahelt paistvat rinnakorvi. Tema ribidel võiks orelit mängida.

Rebecka keeras raadio valjemaks ja mõlemad istusid, kohvitassid peos, pead langetatud nagu palves.

Maria pilgutas silmi. Need olid väsimusest nagu liiva täis. Täna pidi ta valmis saama edasikaebuse maakohtule Stenmani kohtuasjas. Måns lööb ta maha, kui ta aega juurde küsib. Ta tundis, kuidas diafragmas kõrvetab. Ei mingit kohvi enam enne lõunat. Istu siin nagu printsess lossitornis, päevad ja ööd, õhtud ja pühad uhkes kontoris kõigi nende neetud traditsioonide keskel, millest sul tegelikult pole sooja ega külma, kõigi nende joodikutest omanikega, kes vahivad läbi su pluusi, samal ajal kui kusagil väljas käib elu. Ta ei teadnud ise ka, kas viriseda või mässu tõsta, ta jaksas end vaid koju teleka ette lohistada ja lasta selle rahustaval virvendusel end unustusse viia.

Kell on kuus ja toome teieni hommikused uudised. Kolmekümnendates eluaastates tuntud usuliider leiti täna varahommikul mõrvatuna Väeallika kirikus Kirunas. Kiruna politsei ei ole veel mõrva kommenteerinud, kuid andis teada, et ühtegi kahtlusalust ei ole kinni peetud ning mõrvarelva ei ole leitud. Viimane uuring näitab, et üha enam valdasid eirab oma kohustusi seoses sotsiaalteenuste seadusega …

Rebecka pööras tooli nii ägedalt, et lõi käe vastu aknalauda ära. Ta pani raadio klõpsuga kinni ja ajas seejuures endale kohvi sülle.

„Viktor!” pahvatas ta. „See ei saa olla keegi teine.”

Maria vaatas teda imestunult.

„Viktor Strandgård? Paradiisipoiss? Kas sa tundsid teda?”

Rebecka ei suutnud Mariale otsa vaadata. Ta jäi ainiti silmitsema kohviplekki seelikul. Nägu kaame ja ilmetu. Huuled kitsad ja kokkusurutud.

„Muidugi ma teadsin teda. Aga ma pole mitu aastat kodus Kirunas käinud. Ma ei tunne seal enam kedagi.”

„Kullake, minu poolest võisid sa teda ju mitte tunda, aga kolmekümne sekundi pärast sa minestad. Sa oled näost täiesti valge. Kummarda ette ja pane pea põlvede vahele.”

Rebecka kuuletus nagu koolilaps. Maria läks tualetti paberit tooma, et Rebecka seelikut halvimast päästa. Kui ta tagasi jõudis, istus Rebecka, selg vastu tooli seljatuge.

„On sul parem?” küsis Maria.

„Jah,” vastas Rebecka äraolevalt ja vaatas abitult pealt, kui Maria üritas niiske paberiga tema seelikut puhastada. „Ma tundsin teda,” ütles ta siis.

„Mhm, selleks polnud just valedetektorit vaja,” vastas Maria pilku kohviplekilt tõstmata. „Kas sa oled kurb?”

„Kurb? Ma ei tea. Ei, pigem on mul hirm.”

„Hirm?”

Maria lõpetas meeleheitliku nühkimise.

„Mida sa kardad?”

„Ma ei tea. Et keegi …”

Rebecka lause katkestas terav telefonihelin. Ta võpatas ja jõllitas telefoni, kuid ei võtnud toru. Pärast kolmandat helinat vastas Maria. Ta pani käe torule, et helistaja ei kuuleks, ja sosistas:

„See on sulle ja ilmselt Kirunast, sest mingi muumitroll räägib.”

KUI POLITSEIINSPEKTOR ANNA-MARIA Mella telefon helises, oli ta juba ärkvel. Talvine kuu saatis tuppa ereda valgusjoa. Tundrakased akna taga joonistasid seintele oma moondunud kehadest sinakaid pilte. Ta haaras toru juba enne, kui esimene tirin lõppeda jõudis.

„Sven-Erik siin, olid juba ärkvel?”

„Jah, aga alles voodis. Noh?”

Ta kuulis Robertit ohkamas ja vaatas tema poole. Kas ta ärkas üles? Ei, mehe hingetõmbed olid taas korrapärased ja rasked. Tore.

„Kahtlane surmajuhtum Väeallika kirikus,” ütles Sven-Erik.

„Ja siis? Kas sa ei mäleta, et ma olen reedest saadik kontoris tööl?”

„Ma tean,” ütles Sven-Erik vaevatud häälega, „aga pagan võtaks, Anna-Maria, see on midagi erilist. Tule vähemalt vaatama. Kriminalistid saavad varsti valmis, siis võime sisse minna. Kirikus lamab Viktor Strandgård ja seal on toimunud tõelised tapatalgud. Ma pakun, et tunni aja pärast on kõikvõimalikud telejaamad kaamerate ja muu kupatusega kohal.”

„Ma olen kahekümne minuti pärast seal.”

Mida kuradit, mõtles ta. Ta palub minult abi. Ta on muutunud.

Sven-Erik ei vastanud, kuid Anna-Maria kuulis, kuidas ta vargsi kergendatult hingas, enne kui kõne lõppes.

Anna-Maria pööras end ja vaatas Roberti magavat nägu. Mehe põsk oli vastu käeselga ja pohlapunased huuled veidi paokil. See, et tema torkivasse vuntsi ja meelekohtadesse olid tekkinud mõned hallid karvad, oli vastupandamatult seksikas. Mees ise vaatas peeglist üha murelikumalt oma kaugenevat juuksepiiri.

„Kõrb laieneb,” kurtis ta tavaliselt.

Anna-Maria suudles meest suule. Kõht jäi ette, aga ta ulatas. Kaks korda.

„Ma armastan sind,” kinnitas mees läbi une. Käsi tuli kobades teki alt, et naist enda vastu tõmmata, ent too oli jõudnud end juba voodiservale istukile ajada. Silmapilk tabas teda kohutav pissihäda. Üks sirtsutamine käis kogu aeg. Ta oli öösel juba kaks korda tualetis käinud.

Veerand tundi hiljem astus Anna-Maria Väeallika kiriku ees parkimisplatsil oma Ford Escortist välja. Väljas oli ikka neetult külm. Õhk näpistas ja hammustas vihaselt põski. Läbi suu hingates hakkas kurgus ja kopsudes valus. Läbi nina hingates külmusid ninakarvad üksteise külge. Ta tõmbas salli üle suu ja vaatas kella. Kõige rohkem pool tundi, siis ei lähe auto enam käima. Parkimisplats oli suur, seal oli kohti vähemalt neljasajale autole. Tema kahvatupunane Escort tundus Sven-Erik Stålnacke Volvo 740 kõrval nii pisike ja vilets. Muidu oli parkimisplatsil vaid kümmekond lummemattunud autot. Kriminalistid olid järelikult juba ära sõitnud. Ta hakkas mööda kitsast teed üles Sandstensbergeti mäe otsas asuva kiriku poole astuma. Härmatis kattis valge vaabana kaski ja mäe tipus kõrgus tumeda öötaeva taustal tohutu Kristallkirik, ümbritsetud tähtedest ja planeetidest. See seisis seal nagu hiiglaslik helendav jääkuubik ja säras virmalistega võidu.

Kuradima edev ehitis, mõtles Anna-Maria mäest üles rühkides. See sigarikas kogudus võiks parem natuke lastekaitseorganisatsioonile annetada. Aga eks ole lõbusam vägevas kirikus gospelit laulda kui Aafrikas kaevu puurida.

Ta nägi eemalt kirikuukse ees seismas oma kolleegi Sven-Erik Stålnacket, konstaabel Tommy Rantakyröt ja inspektor Fred Olssonit. Sven-Erik, palja peaga nagu alati, seisis täiesti liikumatult ja kergelt tahapoole kaldu, käed sügavalt sulejope soojadesse taskutesse surutud. Kaks nooremat meest tema kõrval liikusid erutatult nagu noored innukad koerad. Ta ei kuulnud neid, kuid Rantakyrö ja Olssoni suust tulevate valgete pilvekeste järgi oli aru saada, et nad rääkisid midagi õhinal. Anna-Mariat märgates tervitasid kutsikad teda rõõmsa haukumisega.

„Tere,” haugatas Tommy Rantakyrö, „mis seis on?”

„Seis on hea,” hüüdis Anna-Maria heatujuliselt vastu.

„Varsti on juba nii, et kõigepealt ütled kõhule tere ja veerand tunni pärast tuled sina,” ütles Fred Olsson.

Anna-Maria naeris.

Ta kohtas Sven-Eriku tõsist pilku. Mehe suurtesse morsavuntsidesse olid tekkinud väikesed jääpurikad.

„Aitäh, et tulid,” ütles Sven-Erik. „Ma loodan, et sa oled juba hommikust söönud, sest vaatepilt pole just isuäratav. Kas läheme sisse?”

„Kas tahate, et jääme teid ootama?”

Fred Olsson trampis lumes jalgu. Tema pilk käis Sven-Eriku ja Anna-Maria vahet. Sven-Erik pidi ju Anna-Mariat asendama, nii et ametlikult oli tema nüüd boss. Ent kui Anna-Maria ise kohal oli, polnud päris selge, kes otsustab.

Anna-Maria hoidis suu kinni ja vaatas Sven-Eriku poole. Tema oli lihtsalt seltsiks tulnud.

„Oleks hea küll, kui jääksite,” vastas Sven-Erik, „et ükski kõrvaline isik sisse ei tuleks, kuni surnukeha on ära viidud. Aga te võite sees seista, kui teil külm on.”

„Ah ole nüüd, me võime vabalt väljas olla. Ma lihtsalt küsisin,” kinnitas Fred Olsson.

„Muidugi,” irvitas Tommy Rantakyrö siniste huultega. „Me oleme ju mehed. Mehed ei külmeta.”

Sven-Erik astus Anna-Maria kannul sisse ja tõmbas raske kirikuukse enda järel kinni. Nad läksid läbi hämara garderoobi. Pikad tühjade riidepuude read kõlisesid nagu tuhm kellamäng õhuliikumises, mis tekkis väljast tuleva külma kohtumisel toasoojusega. Kaks pendelust viisid kirikusaali. Sven-Erik tasandas sisse astudes alateadlikult häält.

„Viktor Strandgårdi õde helistas politseisse kella kolme paiku. Ta leidis venna surnuna ja helistas pastori kabineti telefonilt.”

„Kus ta on? Politseis?”

„Ei. Pole aimugi. Ma ütlesin neile, et keegi ta üles otsiks. Kirikus polnud kedagi, kui Tommy ja Fredde siia jõudsid.”

„Mida kriminalistid ütlesid?”

„Ära puutu, ainult vaata.”

Surnukeha lebas keset vahekäiku. Anna-Maria jäi veidi eemale seisma.

„Ah sa kurat,” libises tal üle huulte.

„Ma ju ütlesin,” ütles Sven-Erik kohe tema selja tagant.

Anna-Maria võttis sulejope põuetaskust väikese diktofoni. Ta kõhkles hetke. Tal oli kombeks sinna rääkida, mitte kirjalikke märkmeid teha. Aga see siin ei olnud enam õigupoolest tema töö. Võib-olla peaks ta vaikima ja lihtsalt seltsiks olema?

Ära aja kõike nii keeruliseks, manitses ta ennast ja vajutas kolleegi poole vaatamata diktofoni tööle.

„Kell on viis ja kolmkümmend viis minutit,” ütles ta mikrofoni. „Kuueteistkümnes veebruar, ei, täna on ju seitsmeteistkümnes. Ma seisan Väeallika kirikus ja vaatan kedagi, kes meie teada peaks olema Viktor Strandgård, tuntud Paradiisipoisi nime all. Surnu lebab keset kiriku vahekäiku. Tundub, et teda on korralikult rapitud, sest hais on jube ja vaip laiba all on läbimärg. Märg on see ilmselt verest, aga seda on raske kindlaks teha, sest ta lamab punasel vaibal. Riided on ka verised ja kõhuhaavad ei paista eriti, kuigi soolikaid on natuke näha, aga sellest räägib pärast arst. Tal on jalas teksad ja seljas kampsun. Saapatallad on kuivad ja vaip saabaste all ei ole märg. Silmad on välja torgatud …”

Anna-Maria tegi pausi ja pani diktofoni kinni. Ta tegi tiiru ümber surnukeha ja kummardus näo kohale. Ta oleks äärepealt öelnud, et see on üks ilus laip, aga ta ei saanud Sven-Eriku kuuldes päris iga mõtet ka välja öelda. Surnu nägu meenutas talle „Kuningas Oidipust”. Gümnaasiumi ajal oli ta näinud etendusest videot. Siis ei olnud teda stseen, kus kuningas Oidipus endal silmad välja torkas, eriti liigutanud, kuid nüüd meenus see talle eriti vahetult. Tal oli jälle pissihäda. Ja ta ei tohtinud autot unustada. Nii et polnud mõtet aega viita. Ta pani diktofoni uuesti käima.

„Silmad on välja torgatud ja pikad juuksed on verised. Tal peab olema haav kuklas. Lõikehaav kaela paremal küljel, aga sealt pole eriti verd tulnud, ja labakäed on puudu …”

Anna-Maria pöördus küsivalt Sven-Eriku poole, kes osutas tooliridade vahele. Anna-Maria kummardus vaevaliselt ja kiikas toolide alla.

„Ahhaa, üks käsi on kolm meetrit eemal toolide vahel. Aga teine?”

Sven-Erik kehitas õlgu.

„Ükski tool pole ümber lükatud,” jätkas Anna-Maria. „Võitlusest pole jälgegi, või mis sina arvad, Sven-Erik?”

„Ei ole jah,” vastas Sven-Erik, kellele ei meeldinud makilindile rääkida.

„Milline kriminalist fotosid tegi?” küsis Anna-Maria.

„Simon Larsson.”

Väga hea, mõtles Anna-Maria. Siis saame head pildid.

„Muidu on kirik korras,” jätkas ta. „Ma olen siin esimest korda. Sajad mattlambid nendel seintel, mis ei ole klaasplokkidest. Kui kõrge see lagi võiks olla? Kindlasti üle kümne meetri. Tohutud laeaknad. Sinised toolid nöörsirgetes ridades. Kui palju inimesi siia mahuks? Kaks tuhat?”

„Pluss rõdu,” vastas Sven-Erik.

Ta kõndis saalis ringi ja lasi pilguga nagu tolmuimejaga üle pindade.

Anna-Maria pööras ümber ja vaatas enda taga kõrguvat rõdu. Oreliviled sirutusid kõrgusesse, kohtudes oma peegelpildiga laeakendes. See oli muljetavaldav vaatepilt.

„Palju rohkem polegi öelda,” venitas Anna-Maria sõnu, nagu tahaks veel üks mõte tema alateadvusest pinnale tikkuda, väljaöeldud sõnade vahelt pea välja pista, „aga miski selle kõige juures tekitab masendust. Mitte ainult see, et tegu on kõige hullemini tükeldatud laibaga, mida ma näinud olen …”

„Kuulge! Härra asepeaprokurör tuleb mäest üles.”

Tommy Rantakyrö oli pea ukse vahelt sisse pistnud.

„Kes kurat talle helistas?” küsis Sven-Erik ahastavalt, kuid Tommy oli juba tagasi välja läinud.

Anna-Maria vaatas oma kolleegi. Kui tema neli aastat tagasi rühmaülemaks sai, ei rääkinud Sven-Erik temaga peaaegu pool aastat. Mees oli sügavalt haavunud, et Anna-Maria sai koha, mida tema taotles. Ja nüüd, kus ta oli harjunud Anna-Maria parem käsi olema, tõrkus ta järgmist sammu astumast. Anna-Maria katsus meeles pidada, et peab Sven-Erikut hiljem pisut innustama. Ent hetkel pidi mees ise hakkama saama. Ta saatis Sven-Erikule julgustava pilgu, kui asepeaprokurör Carl von Post kirikuuksest sisse tormas.

„Ja mida põrgut see peaks tähendama?” käratas von Post.

Ta kahmas oma karusnahkse mütsi peast ja ta käed liikusid harjumuspäraselt lokkis lõvilakka kohendama. Siis trampis ta jalgu. Lühikesest jalutuskäigust parkimisplatsilt üles piisas, et jalad peentes Churchi saabastes ära jäätuksid. Ta sammus Anna-Maria ja Sven-Eriku juurde, kuid põrkas tagasi, kui põrandal surnukeha märkas.

„Ah sa kurat!” hüüatas ta ja vaatas murelikult, ega ta oma saapaid ära ei määrinud.

„Miks keegi mulle ei helistanud?” jätkas ta Sven-Eriku poole pöördudes. „Praegusest hetkest juhin eeluurimist mina ja sind ootab ees tõsine jutuajamine kriminaalkomissariga, sest sa hoidsid mind teadmatuses.”

„Keegi pole sind teadmatuses hoidnud, me ei teadnud ise ka, mis juhtus, õieti me ei tea siiamaani,” üritas Sven-Erik end õigustada.

„Loll jutt!” nähvas prokurör. „Ja mida sina siin teed?”

Viimane lause oli mõeldud Anna-Mariale, kes seisis vaikides, pilk Viktor Strandgårdi käeköntidel.

„Mina helistasin talle,” selgitas Sven-Erik.

„Ah soo,” ütles von Post läbi hammaste. „Nii et talle helistasid, aga mulle mitte.”

Sven-Erik vaikis ja Carl von Post pöördus Anna-Maria poole, kes tõstis pilgu ja vaatas talle rahulikult silma.

Carl von Post surus hambad nii kõvasti kokku, et valus hakkas. Tal oli alati olnud raske aktsepteerida, et selline kääbusnaine on politseinik. Meeskolleegid juurdlusosakonnast paistsid tal lõa otsas olevat ja von Post ei saanud aru, miks. Ja kuidas see naine veel välja nägi. Kõige rohkem üks viiskümmend pikk alates sukatallast kuni üüratult pika hobusenäoni, mis võttis põhimõtteliselt pool keha enda alla. Nüüd veel selle tohutu kõhuga oleks teda paras tsirkuses näidata. Nagu groteskne kuubik, sama pikk kui lai. Väikeste isoleeritud lapi külade põlvkondi kestnud sugulusaretuse paratamatu tagajärg.

Von Post vehkis käega, nagu tahaks oma karme sõnu minema pühkida, ja võttis teise hoiaku.

„Kuidas sa end tunned, Anna-Maria?” küsis ta, manades näole pehme hooliva naeratuse.

„Hästi,” vastas naine ilmetult. „Ja ise?”

„Arvata võib, et press on umbes tunni pärast kohal. Sellest tuleb üks ilge mäsu, nii et rääkige, mida te siiani teate, nii mõrvast kui ohvrist, sest ma tean põhimõtteliselt vaid seda, et ta oli kuulus usutegelane.”

Carl von Post istus ühele sinistest toolidest ja võttis kindad käest.

„Las Sven-Erik räägib,” vastas Anna-Maria lühidalt, kuid mitte ebasõbralikult. „Minu koht on nüüd kirjutuslaua taga, kuni tähtaeg käes. Ma tulin Sven-Erikuga kaasa, sest ta palus, ja kaks paari silmi on siiski rohkem kui … no tead isegi. Ja nüüd pean ma kusele minema. Vabandage mind.”

Ta märkas rahuldusega pingutatud naeratust von Posti näol, kui ta tualeti poole minema hakkas. Mõelda, et sõna „kusele” selle mehe kõrvu nii väga kriibib. Ta võis kihla vedada, et von Posti proua sihtis pissides juga vastu portselani, et sorin vaese prokuröri kõrvakestesse ei kostaks. Mees või asi.

„No jah,” ütles Sven-Erik, kui Anna-Maria oli läinud, „näed ju isegi, ega meie ka palju rohkem ei tea. Keegi tappis ta ära. Ja ikka põhjalikult, kui nii võib öelda. Ohver on Viktor Strandgård, või Paradiisipoiss, nagu teda kutsuti. Tema on selle hiigelkoguduse suur tõmbenumber. Üheksa aastat tagasi sattus ta hirmsasse autoõnnetusse. Ta suri haiglas. Süda seiskus ja puha, aga nad said talle jälle elu sisse ja siis teadis ta rääkida, mis temaga operatsiooni ja elustamise ajal toimus, noh et arst oli oma prillid ära kaotanud ja muud sellist. Ja siis ta rääkis, et ta oli taevas. Ta olevat kohanud ingleid ja Jeesust. No ja siis said üks operatsioonil osalenud medõde ja talle otsa sõitnud naine päästetud ja korraga oli kogu Kiruna üks suur usujüngrite koosolek. Kolm kõige suuremat vabakogudust ühinesid üheks Väeallika kirikuks. Kogudus kasvas ja viimastel aastatel ehitasid nad selle kiriku, rajasid oma kooli ja lasteaia, korraldasid suuri äratuskoosolekuid. See toob üle mõistuse palju raha sisse ja siia tuleb inimesi kogu maailmast. Viktor Strandgård on, või õigemini oli koguduses täiskohaga tööl ja andis välja bestselleri …”

„Taevasse ja tagasi, Heaven and back.”

„Täpselt. Ta on nende kuldvasikas, temast on kirjutatud nii Expressenis kui ka Aftonbladetis, nii et see lugu jõuab nüüd kindlasti lehtedesse ja telekasse.”

„Just,” ütles von Post ja tõusis kannatamatul ilmel püsti. „Ma ei taha, et pressile midagi lekiks. Ma tegelen meediaga ise ja ma tahan, et sa raporteerid mulle pidevalt, mis ülekuulamistel ja muidu ilmsiks tuleb, saad aru, kõigest raporteerid minule. Kui ajakirjanikud ühendust võtavad, võid öelda, et ma annan täna kell kaksteist kirikutrepil pressikonverentsi. Mida sa ise järgmiseks teed?”

„Me peame Viktori õe kätte saama, tema leidis ta. Ja siis tuleb rääkida koguduse kolme pastoriga. Kohtuarst sõidab praegu autoga Luleåst siiapoole, ta peaks iga hetk kohale jõudma.”

„Hästi. Ma tahan poole kaheteistkümneks raportit surmapõhjuse ja võimaliku sündmuste käigu kohta, ole siis telefoni juures valmis. See on kõik. Kui te olete siin lõpetanud, siis ma vaatan ise veidi ringi.”

„OLE NÜÜD,” ÜTLES Anna-Maria Mella Sven Erik Stålnackele. „Ikka parem kui purjus mootorsaanijuhte üle kuulata.”

Tema Ford Escort ei olnud käima läinud ja Sven-Erik sõidutas teda koju.

Parem ongi, mõtles Anna-Maria. Ma pidingi teda utsitama, et ta ei kaotaks tööisu.

„See igavene von Postipoiss,” ütles Sven-Erik nägu krimpsutades. „Nii kui mul temaga pistmist on, tahaksin tööl kõige peale sülitada ja lihtsalt viilida, kuni on aeg koju minna.”

„Ära nüüd rohkem tema peale mõtle. Mõtle parem Viktor Strandgårdi peale. See hull, kes ta ära tappis, on vabaduses ja sina pead ta üles leidma. Las see Postipoiss karjub ja lärmab ja räägib ajakirjanikega. Meie teame, kes tegelikult töö ära teeb.”

„Kuidas ma saan tema peale mitte mõelda? Ta tiirutab ju pidevalt mul pea kohal nagu kull.”

„Ma tean.”

Anna-Maria vaatas autoaknast välja. Tänavaäärsed majad magasid alles pimeduses. Ainult mõned üksikud aknad olid valged. Siin-seal rippusid veel mõned oranžid pabertähed. Sel aastal ei olnud keegi sisse põlenud. Kaklusi ja draamasid oli ette tulnud, aga ei midagi hullemat kui tavaliselt. Tal oli natuke süda paha. Ta oli juba tund aega ärkvel olnud, kuid polnud ikka veel midagi söönud. Ta taipas, et ei jälginud enam Sven-Eriku juttu, ja püüdis nüüd meenutada. Sven-Erik oli küsinud, kuidas tema koostöö von Postiga oli sujunud.

„Mul ei olnud temaga eriti pistmist,” ütles Anna-Maria.

„Pagan, Anna-Maria, mul on sinu abi vaja. Selle juhtumi pärast hakatakse meile niigi tohutult survet avaldama ja siis veel see kubjas kukil. Just nüüd kuluks kolleegi tugi ära.”

„See on nüüd küll puhas väljapressimine.”

Anna-Maria ei suutnud naeru tagasi hoida.

„Ma teen, mida vaja. Pressin välja ja ähvardan. Muide, sulle tuleb liigutamine ainult kasuks. Sa võiksid ju vähemalt õega vestlemisel juures olla, kui me ta üles leiame. Aita mul lihtsalt otsa peale saada.”

„Muidugi aitan. Helista, kui olete ta üles leidnud.”

Sven-Erik kummardus rooli kohale ja vaatas öötaevasse.

„On alles kuu,” muheles ta. „Praegu peaks hoopis väljas rebaseid varitsema.”

ADVOKAADIFIRMAS MEIJER & DITZINGER võttis Rebecka Martinsson Maria Taube käest telefonitoru vastu.

Mingi muumitroll, oli Maria öelnud. Aga muumitrolle oli ju vaid üks. Ta nägi vaimusilmas tömbi ninaga muuminukku.

„Rebecka Martinsson.”

„Siin Sanna. Ma ei tea, kas sa oled juba uudiseid kuulnud, aga Viktor on surnud.”

„Jah, ma just kuulsin. Tunnen kaasa.”

Vaistlikult võttis Rebecka laualt pastaka ja kirjutas kollasele lipikule: ütle ei! EI!

Teises otsas hingas Sanna Strandgård sügavalt sisse.

„Ma tean, et me pole ammu suhelnud. Aga sa oled siiani mu lähim sõber. Ma ei teadnud, kellele helistada. Mina leidsin Viktori kirikupõrandalt ja ma ... aga sa oled võib-olla hõivatud?”

Hõivatud? mõtles Rebecka ja tundis, kuidas segadus kasvas nagu elavhõbedasammas kuumas termomeetris. Mis küsimus see veel oli? Kas Sanna uskus tõsimeeli, et keegi vastaks sellele jaatavalt?

„Muidugi mitte, kui sa sellisel puhul helistad,” vastas ta leebelt ja surus käe silmadele. „Nii et sina leidsid ta?”

„See oli jube,” ütles Sanna madala kõlatu häälega. „Ma läksin hommikul kella kolme paiku kirikusse. Ta pidi minu ja tüdrukutega õhtust sööma, aga jäi tulemata. Siis ma mõtlesin, et küllap ta unustas. Sa ju tead, milline ta on, kui ta üksi kirikus palub, siis ununeb tal aeg ja ruum. Ma ütlen talle ikka, et niimoodi saab kristlane olla ainult siis, kui oled noor, meesterahvas ja sul pole lapsi, kelle eest vastutada. Minul on ainult WC-s aega palvetada.”

Ta jäi korraks vait ja Rebecka mõtles, kas ta taipas ehk ise, et oli just rääkinud Viktorist nii, nagu oleks too ikka veel elus.

„Aga siis ma ärkasin keset ööd üles,” ütles Sanna. „Ja justkui tundsin, et midagi on juhtunud.”

Ta vakatas ja hakkas üht vaimulikku laulu ümisema.

Rebecka pilk jäi pidama arvutiekraani väreleval tekstil. Tähed vabastasid end oma seostest, grupeerusid ümber ja moodustasid pildi Viktor Strandgårdi verega kaetud inglinäost.

Sanna Strandgård hakkas uuesti rääkima. Tema hääl oli õhuke nagu septembrijää. Rebecka tundis selle hääle ära. Sileda pinna all virvendas must külm vesi.

„Ta käed olid maha raiutud. Ja tema silmad olid ... ah, see kõik oli nii imelik. Kui ma ta ümber pöörasin, oli ta kukal täiesti ... Ma hakkan vist hulluks minema. Ja politsei otsib mind taga. Nad käisid täna hommikul mul kodus, aga ma ütlesin tüdrukutele, et nad oleksid hiirvaikselt, ja me ei teinud ust lahti. Politsei ilmselt arvab, et mina tapsin oma venna. Ma võtsin tüdrukud ja sõitsin kodust ära. Ma kardan väga, et kukun kokku. Aga see pole veel kõige hullem.”

„Ah nii?” küsis Rebecka.

„Sara oli juures, kui ma ta leidsin. Jah, Lova ka, aga tema magas kelgu peal kiriku ees. Ja Sara on täielikus šokis. Ta ei räägi. Ma püüan temaga kontakti saada, aga ta ainult istub, vaatab aknast välja ja paneb juukseid kõrva taha.”

Rebecka tundis, kuidas kõhus keerama hakkab.

„Jumal küll, Sanna! Otsi abi! Helista psühhiaatriasse ja palu erakorralist abi. Nii sina kui tüdrukud vajate praegu tuge. Ma tean, et see kõlab dramaatiliselt, aga ...”

„Ma ei saa, sa ju tead,” soigus Sanna. „Ema ja isa ütlevad, et ma olen peast segi läinud, ja üritavad mult lapsed ära võtta. Sa ju tead, millised nad on. Ja kogudus on ju täielikult psühholoogide ja haigla ja muu sellise vastu. Nad ei saaks ilmaski aru. Ma ei julge politseiga rääkida, nad teevad kõik ainult hullemaks. Ja ma ei julge telefonile vastata, sest äkki helistab mõni ajakirjanik. Ärkamise alguses oli ju palju selliseid, kes helistasid ja väitsid, et Viktoril on hallutsinatsioonid ja et ta on napakas.”

„Aga sa ju mõistad, et sa ei saa end varjata,” püüdis Rebecka teda veenda.

„Ma ei suuda, ma ei suuda,” ütles Sanna pigem nagu iseendale. „Anna andeks, et ma helistasin ja sind tülitasin, Rebecka. Tee nüüd oma tööd edasi.”

Rebecka vandus endamisi. On alles üks kuradima jama.

„Ma tulen,” ohkas ta. „Sa pead politseiga rääkima. Ma sõidan sinna ja olen sulle toeks, okei?”

„Okei,” sosistas Sanna.

„Kas sa autoga sõita suudad? Kuidas oleks, kui sa sõidaksid Kurravaarasse minu vanaema majja?”

„Ma lasen ühel sõbral end ära viia.”

„Hästi. Seal ei ole talvel kunagi kedagi. Võta Sara ja Lova kaasa. Sa ju mäletad, kus võti on. Tee pliidi alla tuli. Ma jõuan pärastlõunal. Kas pead seni vastu?”

Rebecka pani toru ära ja jäi ainiti telefoni vahtima. Sees oli tühi ja segane tunne.

„Pagan võtaks, ma ei suuda seda uskuda,” ütles ta Maria Taubele. „Ta ei pidanud mind isegi paluma.”

Rebecka heitis pilgu käekellale. Siis sulges ta silmad, hingas nina kaudu sisse, ajas pea püsti, lasi õhu suu kaudu välja ja langetas õlad. Maria oli näinud teda ka varem nii tegemas. Enne läbirääkimisi ja tähtsaid kohtumisi. Või kui ta kuklas tiksuva tähtaja tõttu ööde kaupa töötas.

„Kuidas sa end tunned?” küsis Maria.

„Ma parem ei küsi seda enda käest.”

Rebecka raputas pead ja pööras pilgu aknast välja, et vältida Maria murelikke silmi. Sisimas hammustas ta kõvasti huulde. Vihm oli järele jäänud.

„Kullakene, sa ei pea kogu aeg nii tubli olema,” ütles Maria pehmel toonil. „Vahel peab asjadel lihtsalt minna laskma ja kas või natuke karjuma.”

Rebecka mudis süles oma käsi.

Minna laskma, mõtles ta. Aga mis siis, kui avastad, et see minek enam ei lõppegi? Ja mis siis saab, kui ei suuda enam karjumist järele jätta? Ühtäkki oled viiskümmend. Rohtusid täis pumbatud. Kusagil hullumajas luku taga. Ja kisa su peas ei vaiki enam iial.

„See oli Viktor Strandgårdi õde,” ütles ta ja imestas ise, kui rahulikult ta hääl kõlas. „Ta ütles, et tema leidis Viktori kirikust. Ma saan aru, et tema ja ta tütred vajavad praegu tuge, nii et ma võtan mõned vabad päevad ja sõidan sinna. Ma võtan arvuti kaasa ja teen seal tööd.”

„See Viktor Strandgård oli sealkandis vist päris kuulus?” küsis Maria.

Rebecka noogutas.

„Tal oli surmalähedane kogemus ja pärast seda toimus Kirunas religioosne plahvatus.”

„Ma mäletan,” ütles Maria. „Sellest kirjutati õhtulehtedes. Ta käis taevas ära ja rääkis, et näiteks ei saa seal alla kukkudes haiget, sest maa võtab vastu nagu süli. See oli minu meelest päris tore.”

„Mhmh,” jätkas Rebecka. „Ja ta ütles, et ta saadeti maapealsesse ellu tagasi, et ta räägiks Jumala suurtest plaanidest seoses kristlusega Kirunas. Seal leidvat aset suur ärkamine, mis levivat põhjast üle maailma. Imed hakkavat sündima, kui kogudused ühinevad ja usuvad.”

„Mida nad usuvad?”

„Jumala väge. Visiooni. Viimaks ühinesidki kõik usklikud ja rajasid uue koguduse, Väeallika. Ja sellest peale oli kogu Kiruna üks suur äratuskoosolek. Viktor kirjutas raamatu, mida tõlgiti paljudesse keeltesse. Ta jättis oma õpingud sinnapaika ja hakkas jutlustama. Kogudus ehitas uue kiriku, Kristallkiriku, mis pidi meenutama jääkirikut ja jääskulptuure, mida igal talvel Jukkasjärvis ehitatakse. Eelkõige ei tohtinud see meenutada Kiruna kirikut, mis on seest väga pime.”

„Ja sina? Kas sa kuulusid ka sinna?”

„Ma olin Misjonikiriku liige juba enne Viktori õnnetust. Nii et ma kuulusin sinna algusest peale.”

„Ja nüüd?” küsis Maria.

„Nüüd olen ma pagan,” naeratas Rebecka rõõmutult. „Pastorid ja kogudusevanemad käskisid mul kogudusest lahkuda.”

„Miks ometi?”

„Pikk ja hoopis teine jutt.”

„Olgu,” ütles Maria venitades. „Mida Måns sinu meelest ütleb, kui sa nii lühikese etteteatamisega vabu päevi küsid?”

„Midagi ei ütle. Lihtsalt lööb maha, tükeldab ja söödab Nybrovikeni lahe kaladele. Eks ma räägin temaga kohe, kui ta tuleb, aga kõigepealt helistan Kiruna politseisse, et nad Sannat vahi alla ei võtaks, sest see oleks tema jaoks liig.”

ASEPEAPROKURÖR CARL VON Post seisis Kristallkiriku ukse juures ja vaatas, kuidas Viktor Strandgårdi surnukeha sisse pakiti. Lars Pohjanen, kohtuarst ja peaarst, seisis nagu tavaliselt ja tõmbas suitsu, pomisedes samal ajal käsklusi patoloog Anna Granlundile ja kahele kanderaamiga mehemürakale.

„Pange juuksed kokku, et need luku vahele ei jääks. Tõmmake kile ümber kogu keha ja tõstke ettevaatlikult, et soolikad välja ei tuleks. Anna, käe võib paberkotti panna.”

Mõrv, mõtles von Post. Ja veel milline mõrv. Mitte mingi igav lugu suvalisest joodikust, kes oma joomakaaslasest eide pärast nädalast pummeldamist poolkogemata maha lööb. Vaid õudne mõrv. Veelgi parem. Kuulsuse õudne mõrv.

Ja see kõik oli tema jagu. See kuulus talle. Jäi üle ainult tüüri juurde asuda, prožektorid sisse lülitada ja otseteed kuulsusesse purjetada. Ja siis võis ta siit kaevandusurkast minema kolida. Ta polnud kunagi tahtnud sinna jääda. Aga tema juuraõpingute hinnetest piisas ainult Gällivare kohtuniku koha jaoks. Seejärel sai ta tööd prokuratuuris. Ta oli lugematuid kordi püüdnud Stockholmi tööle saada, aga edutult. Ja aastad lendasid.

Ta astus sammu kõrvale, et lasta mööda mehed kanderaamiga, millel lebas hoolikalt kilekotti pakitud surnukeha. Peaarst Lars Pohjanen järgnes neile jalgu lohistades, pilk maas ja õlanukid püsti, nagu oleks tal külm. Sigaret tolknes tal endiselt suunurgas. Juuksed, mis muidu olid hoolega ümber palja pealae silutud, rippusid üle kõrvade. Patoloog Anna Granlund tuli tema järel. Tal kandis paberkotti Viktor Strandgårdi käega. Asepeaprokuröri nähes tõmbas ta huuled kriipsuks. Von Post pidas nad kinni.

„Noh,” ütles ta käskivalt.

Pohjoneni nägu väljendas arusaamatust.

„Mida sa praeguseks hetkeks öelda saad?” küsis von Post kannatamatult.

Pohjanen võttis sigareti pöidla ja nimetissõrme vahele ning imes seda põhjalikult, enne kui raatsis selle oma kitsastest huultest lahutada.

„Nojaa, ma pole ju veel lahkamisega algust teinud,” vastas ta aeglaselt.

Carl von Post tundis, kuidas pulss paari pügala võrra kiirenes. Ta ei kavatsenud mingit vastutöötamist ega vigurdamist taluda.

„Midagi sa ju ometi märganud oled? Ma tahan jooksvalt täielikku infot.”

Ta nipsutas sõrmi, justnagu illustreerides kiirust, millega info temani peaks jõudma.

Anna Granlund vaatas neid nipsutavaid sõrmi ja mõtles, et tema nipsutab niimoodi oma koertele.

Pohjanen seisis vaikides ja vaatas maha. Tema kähisev, pisut liiga kiire hingamine vaikis vaid siis, kui ta sigareti huultele tõstis ja keskendunult suitsu sisse tõmbas. Carl von Posti pilk kohtus Anna Granlundi keevalise pilguga.

Vaata pealegi, mõtles mees. Aasta tagasi politsei jõulupeol oli su pilk igatahes hoopis teistsugune. Jumal küll, millised sandid ja idioodid teda ümbritsesid. Pohjanen nägi märksa halvem välja kui enne operatsiooni ja haiguslehte.

„Halloo!” ütles ta käskivalt, kui kohtuarst oli tema arvates piisavalt kaua vaikinud.

Lars Pohjanen pööras pead ja nägi prokuröri kergitatud kulme.

„Ainus, mida ma praeguseks tean,” ütles ta oma kareda häälega, mis polnud palju enamat kui vali sosin, „on see, et ta on surnud ja et surm oli vägivaldne. See on kõik, nii et lase meid nüüd läbi, mees.”

Prokurör nägi, kuidas Anna Granlundi suunurgad temast möödudes allapoole kaardusid, kramplikus katses iga hinna eest naeratust maha suruda.

„Ja millal ma lahkamisprotokolli saan?” turtsus von Post, püsides neil väljapääsu poole suundudes tihedalt kannul.

„Siis, kui me oleme lõpetanud,” vastas Pohjanen ja lasi kirikuukse asepeaprokuröri nina ees kinni langeda.

Von Post tõstis parema käe ja võttis hooga tuleva kirikuukse vastu, otsides samal ajal vasaku käega vasakust põuetaskust vibreerivat mobiili.

Helistas neiu politsei keskjaamast.

„Kuule, mul on keegi Rebecka Martinsson toru otsas, kes ütleb, et ta teab, kus Viktor Strandgårdi õde on ja et ta tahab ülekuulamiseks aja kinni panna. Tommy Rantakyrö ja Fred Olsson läksid ju ta õde otsima, nii et ma ei teadnud, kas ühendada tema kõne neile või sulle.”

„Sa tegid väga õigesti, ühenda ta minuga.”

Von Posti pilk rändas ühendamist oodates mööda kiriku vahekäiku. Ilmselgelt oli arhitektil olnud tagamõte selle pika punase käsitsi valmistatud taftingvaibaga, mis piki vahekäiku koorini jooksis. Kummalgi pool olid siniste toolide read, seljatugedel lainekujulised kontuurid. Mõte läks jalamaid piibliloole, kus Punane meri Moosese ees kaheks läks. Von Post hakkas aeglaselt mööda käiku astuma.

„Hallo,” kostis naisehääl telefonis.

Von Post ütles oma ametinimetuse ja nime ning naine jätkas.

„Minu nimi on Rebecka Martinsson. Ma helistan Sanna Strandgårdi asjus. Ma sain aru, et te tahate temaga mõrvast rääkida.”

„Jah, mulle öeldi, et teie teate, kus ta on.”

„No mitte päris,” jätkas viisakas ja veidi liigagi hästi artikuleeritud hääl. „Kuna Sanna Strandgård soovib, et ma viibiksin ülekuulamise juures, ja kuna ma olen hetkel alles Stockholmis, siis tahtsin enne eeluurimise juhilt küsida, kas sobib, kui me tuleme täna õhtul, või on parem homme hommikul?”

„Ei.”

„Kuidas palun?”

„Ei,” vastas von Post, püüdmatagi oma ärritust varjata. „Täna õhtul ei sobi ja homme ka ei sobi. Ma ei tea, kas sa oled sellest aru saanud, Rebecka-mis-su-nimi-oligi, aga siin käib mõrvajuurdlus, mille eest mina vastutan, ja ma tahan Sanna Strandgårdiga rääkida otsekohe. Ma soovitan su sõbrannal end mitte peita, sest ma võin ta ka tagaselja arreteerida ja tagaotsitavaks kuulutada. Ja mis sinusse puutub, siis põgenemisele kaasaaitamine on karistatav. Selle eest võib vangi minna. Nii et räägi parem välja, kus Sanna Strandgård on.”

Teises otsas valitses mõneks sekundiks vaikus. Siis kostis taas noore naisterahva hääl. Ta rääkis nüüd väga aeglaselt, peaaegu venitades, end suurepäraselt valitsedes.

„Ma kardan, et tegemist on arusaamatusega. Ma ei helista mitte selleks, et teilt Sanna Strandgårdiga ülekuulamisele tulemiseks luba küsida, vaid et teile teada anda, et tal on kavas lasta end politseil üle kuulata ja mitte varem kui täna õhtul. Sanna Strandgård ei ole minu sõbranna. Ma olen advokaat firmas Meijer & Ditzinger, kui see nimi teile seal midagi ütleb …”

„Kuule, ma olen siiski sündinud …”

„Ja vaadake oma ähvardustega ette,” katkestas naine von Posti katsed midagi vahele öelda. „See, et te ähvardate mind Sanna Strandgårdi asukohta paljastama, on juba teenistusvea piiri peal, ja kui te ta tagaotsitavaks kuulutate, kuna ta viivitab ülekuulamisele tulemisega, oodates oma juriidilise nõuandja kohalejõudmist ja ilma et ta oleks kuriteos süüdi, tähendab teie puhul juba avaldust õiguskantslerile.”

Enne kui von Post jõudis vastata, jätkas Rebecka Martinsson ootamatult sõbralikul toonil.

„Meijer & Ditzinger ei soovi ju vähimalgi määral tüli teha ega tülitseda. Meil on prokuratuuriga tavaliselt väga hea läbisaamine. Vähemalt siin Stockholmi piirkonnas. Ma loodan, et te lubate mul hoolt kanda selle eest, et Sanna Strandgård tuleb ülekuulamisele, nagu me rääkisime. Ütleme täna õhtul kell kaheksa politseimajas.”

Rebecka Martinsson pani toru ära.

„Kurat võtaks!” pahvatas Carl von Post, märgates, et ta oli trampinud vere ja veel jumal teab mis kleepuva asja sees.

Teel välisukse poole hõõrus ta jälestusega kingi vastu vaipa. Selle ülbe tibiga tegeleb ta õhtul, kui too välja ilmub. Aga nüüd oli aeg pressikonverentsiks valmistuda. Ta tõmbas käega üle näo. Habe tuleb ära ajada. Siis on kolme päeva pärast pressiga kohtudes paras habemetüügas, mis näitab, kuidas vaene mees mõrvari tabamiseks endast kõik annab. Tänaseks sobis sile lõug ja veidi metsik soeng. Nad hakkavad teda armastama. Nad lihtsalt ei saa teisiti.

MÅNS WENNGREN, ADVOKAAT ja Meijer & Ditzingeri partner istus oma kirjutuslaua taga ja vaatas pahuralt Rebecka Martinssonile otsa. Kogu naise olek ärritas teda. Ei mingit kaitsepoosi, ei rinnal ristatud käsi. Naise käed rippusid sirgelt külgedel, nagu seisaks ta jäätiseputka järjekorras. Rebecka oli oma sooviavalduse esitanud ja ootas vastust. Tema pilk puhkas ilmetult seinal rippuval erootilisel Jaapani puulõikel. Noor mees, nii noor, et tema juuksed olid alles pikad, põlvitas naisprostituudi ees, mõlemal suguorganid paljad. Teised naised tavaliselt vältisid selle pea kakssada aastat vana graafilise lehe vaatamist. Måns Wenngren nägi sageli, kuidas nende pilgud alateadlikult pildile ekslesid nagu uudishimulikult nuuskivad koerad. Aga nuuskimiseks siiski ei läinud. Pilgud langetati otsekohe või pöörati vägisi mujale.

Päikesetorm

Подняться наверх