Читать книгу Kummituslaps. Pax: 3. raamat - Åsa Larsson - Страница 8

53. PEATÜKK

Damir, kas sa tahtsid mind tappa?

ALRIK TEEB SILMAD lahti. Ta lamab raamatukogus kivilaual. Laest pudeneb tema näole krohvi nagu kruusa.

Viggo seisab venna kõrval ja hoiab tal kõvasti käest kinni.

„Oeh,” oigab Alrik ja ajab end istuli.

Samal hetkel, kui ta ennast liigutab, tunneb ta, justkui ta pea plahvataks.

Magnar ja Estrid on samuti raamatukogus. Nende ilme peegeldab ühtaegu kergendust ja muret.

Kahvatu kõhetu mees surub Alriku kõhule kleepuvaid pruune lehti ja pomiseb midagi keeles, mida Alrik ei mõista. Mehe kaela ümber ripub gleipniri köis.

„Tõsta käed üles,” ütleb kahvatu mees.

Koos Magnariga hakkab ta Alriku rinna ja kõhu ümber marlisidet mähkima.

Alrik puudutab käega oma valutavat pead. Peanahal juuksejuurte vahel on midagi kleepuvat. Ta vaatab oma sõrmi. Kleepuv ollus näeb välja nagu roheline tatt.

„See peab sul täna ööseks pähe jääma,” ütleb kahvatu mees. „Aga juba homme hommikul vara võid pea puhtaks pesta. Selleks ajaks on puremishaavad paranenud.”

„Kes sa oled?” küsib Alrik.

„Kas sa ei tunne mind ära?” küsib kahvatu mees ja naeratab talle kõveralt.

Alrik vaatab mehele silma.

„Damir?”

Viggo keelepaelad pääsevad valla. Ta räägib nii valjusti ja kiiresti, et Alriku peas hakkavad sellest välgud sähvima. Kummaline, et vend suutis nii kaua vait olla. Kindlasti rohkem kui terve minuti.

„Oligi nii, nagu ma ütlesin!” hüüab ta. „Damir muudab kuju. Umbes nagu libahunt. Ta võitles süngiga. Otto oli sünk! Migreeni-Maggani väike karvakera Otto!”

„Sa vastasid Magnari telefonis,” ütleb Alrik Damirile. „Ja siis katkestasid kõne.”

„Ei katkestanud,” vastab Damir. „Aku sai tühjaks. Pärast seda otsisin ma Magnari ja Estridi üles ja ütlesin, et nad peavad varemete juurde teile appi tulema. Mina jäin siia. Mul on ju oma sõda.”

„Lohe vastu,” ütleb Viggo.

„Jah. Ma tahtsin teie võitlusest eemale hoida. Aga kõndisin siin muudkui edasi-tagasi. Muretsesin teie pärast. Lõpuks olin sunnitud teile appi tulema.”

„Mariefredis on must nõid,” jätkab Viggo. „Damir seletas mulle. Must nõid äratas süngi. Ja ta varastas sinu paksu pusa ja andis selle süngile, et see sind lõhna järgi üles leiaks! Mida see must nõid õieti tahab? Ja mida ta raamatukogust otsib?”

„Mustad nõiad tahavad eelkõige au ja rikkust,” vastab Damir ja kastab pintsli läbipaistvasse auravasse vedelikku, mida Magnar tibatillukese portselantassi sees käes hoiab. „Pärast seda tahavad nad võimu. Aga neil on südames must auk, mis kasvab aina suuremaks ja suuremaks. Pikkamööda hakkavad mustad nõiad igasugu süngeid asju igatsema. Sõda ja vägivalda. Vanu jumalaid.”

Damir pintseldab vedelikuga Alriku näohaava. Alrik oigab. Haavas justkui põletaks. Magnar sätib sellele plaastri peale.

„Ja üks asi veel,” ütleb Viggo. „Damir, kas sa tahtsid mind raamatukogus tappa?”

„Viggo!” ütleb Estrid teravalt. „Ära aja jama ja tõsta pusa üles, nii et Damir saaks ka sinu haavad üle pintseldada. Jumal tänatud, et sind ei puretud.”

Ent Damir noogutab.

„Jah,” ütleb Damir. „Võib-olla oleksin ma su tapnud. Mul on hea meel, et sa nii kiiresti joosta suudad. Minu sõdalasteringi nõiad on kõik väga tugevad. Me ei ole tavalised külanõiad, kes keedavad armujooke ja loevad seljavalu vastu sõnu peale. Kui ma siin selle keelatud riiuli ees seisin ...”

Damir ei vaata riiuli poole, kus seisavad raamatukogu ohtlikud raamatud.

„Ma pole kunagi varem olnud mustaks nõiaks saamisele nii lähedal,” jätkab ta. „Ma pole kunagi tundnud säärast iha võimu ja rikkuse järele. Hunt võttis minus võimust.”

„Kas sellepärast teil ei olegi asju?” küsib Viggo ja laseb Magnaril oma pusa üles tõsta. „Selleks et ahvatlustele mitte järele anda? Kui me esimest korda kohtusime, siis sa ütlesid, et sa kuulud ... kuulud Varatute Sõdalaste hulka. Ai, ai!”

Damir pintseldab Viggo haavu. Need kipitavad.

„Jah,” ütleb Damir. „Peale mootorratta tohivad mulle kuuluda ainult need asjad, mida ma jaksan endaga kaasas kanda. Raamat ja natuke riideid.”

„Umbes nagu alkohoolik,” ütleb Alrik. „Need ei talu mitte tilkagi viina. Muidu ei suuda nad lõpetada.”

Alrik vaatab Viggo poole. Ta teab, et nad mõlemad mõtlevad ema peale.

„Täpselt nii,” vastab Damir.

„Te peate nüüd koju minema,” ütleb Estrid. „Magnar jääb siia. Mul on aeg teha midagi, milles mina olen väga osav, aga millega Magnar üldse hakkama ei saa.”

„Mis see on?” küsib Viggo.

„Valetamine,” vastab Magnar ja naeratab Estridit vaadates uhkelt.

*

Magnar paneb ukse Estridi ja poiste järel kinni ja pöördub Damiri poole. Damir on tugitooli istuma vajunud. Ta on väsinud.

„Mis sa vaese koera kohta ütled?” küsib Magnar.

„Ta oli julge ja ustav,” ütleb Damir ja ajab end sirgu. „Ta on ära teeninud, et me vähemalt katset teeksime.”

Alrik, Viggo ja Estrid lähevad läbi pika maa-aluse käigu kolmeteistkümne astmega trepini, mis viib keldri salaukse juurde. Alrik ei suuda oma silmi uskuda, kui nad Magnari ja Estridi tuppa astuvad. See näeb välja, nagu oleks keegi sinna pommi visanud. Surnud paharetid, purunenud klaas, ümber tõugatud mööblitükid.

Maja ees trepil lebab kodutu koera elutu keha.

Estrid paneb käe Alriku õlale, kui nad koerast mööduvad.

Hea, et keha ja pea nõnda hullusti valutavad, mõtleb Alrik koju, Andersi ja Laylah’ juurde kõndides. See võtab vähemalt osa valu südamest ära.