Читать книгу Sünk.Pax: 2. raamat - Åsa Larsson - Страница 9

22. PEATÜKK

Toidusõda ja võlukunst

„KES SAAB HOMME kaksteist?” küsib Laylah hommikusöögi ajal ja sasib Alriku juukseid.

Ta teeb seda kogu aeg. Ta ei lähe Alrikust ja Viggost kunagi mööda ilma neid puudutamata. Embab näiteks. Ta teeb seda otsekui möödaminnes, nähtavasti pikemalt mõtlemata. Patsutab korraks, või paneb käe õlale.

„Äh, mõni asi,” ütleb Alrik ja kühveldab suhu järjekordse lusikatäie keefiriga müslit. „Sünnipäevadel pole mingit tähtsust.”

„Ema tuleb homme meile järele,” ütleb Viggo rõõmsalt. „Me läheme sünnipäeva tähistama!”

„Jah,” vastab Laylah. „Nii et meie peame Alriku peo juba täna õhtul ära.”

„Äh, mõni asi,” ütleb Alrik uuesti.

„Minu meelest on sünnipäevad tähtsad,” lausub Laylah ja ajab selja sirgu. „Ma kavatsen teha šokolaadi-beseetordi, millest saame nädalaks ajaks suhkrušoki! Ja oma vanaema retsepti järgi teen ka veel baklava!”

Ta läheb trepist üles ja vannitoast hakkab kostma tema elektrilise hambaharja surinat. Anders on juba tööle läinud. Viggo ja Alrik on kahekesi köögis.

„Mis sa arvad, mis ema sulle kingib?” küsib Viggo. „Telefonis ütles ta, et see on suur üllatus.”

Alrik ei vasta midagi. Talle teeb haiget näha, kuidas Viggo ema homse tuleku üle rõõmustab. Viggo igatseb hullupööra ema järele. Alrik on targem. Väga hästi võib juhtuda, et ema ei tulegi. Või mis veel hullem: kui ta tuleb, on ta purjus ja ilma ühegi kingituseta. Parem on mitte igatseda. Siis ei pea pärast pettuma.