Читать книгу Näkk. Pax: 6. raamat - Åsa Larsson - Страница 9

173. PEATÜKK

Kas niimoodi uputaksegi?

JÄÄ ALRIKU ALL annab järele ja ta vajub otse musta auku.

Esiteks kaovad kõik helid. Sellele järgneb külmašokk ja ta võitleb kõigest jõust refleksiga vee all õhku ahmida. Kogu keha tuksleb. Jääkülm vesi lõikab nägu nagu tuhande noaga.

Miski põimub ta jalgade ümber ja sikutab teda allapoole. Ta sipleb ja paneb vastu. Mis see on?

Veetaimed. Veetaimed tirivad teda allapoole. Alrik püüab neist vabaneda, aga see ei õnnestu. Taimevars väänleb jope alt üles ja keerdub kaela ümber.

Siis juhtub midagi. Külmašokk annab järele. Ühtäkki on keha täiesti soe. Ja lõtv. Ta ei rabele enam ja pöörab näo ülespoole. Kui ta jää peal seisis, oli see must, ent alt vaadates on see helesinine otsekui udune aknaklaas vastu päikest.

Alrik võtab käega veetaimest kinni. Lase lahti, mõtleb ta, nagu oleks see Freja, kes hoiab pulka hammaste vahel.

Taimevääned lasevadbki temast lahti ja hõljuvad tema ümber nagu pikad rohelised juuksed.

Ta võtab oma jõu kokku. Ujub paar tõmmet ülespoole. Mürts! Pea kolksatab vastu jääd. Kus on auk? Ta ei näe seda. Ta peab õhku saama! Poiss küünistab ja taob jääd altpoolt. Ta on lõksus!

Siis näeb ta kedagi enda kohal päikesepaistes. Nägu surutakse vastu jääd. Viggo!

Järgmisel hetkel haaratakse tal kraest kinni. Siis on ta pea veepinnal. Ta hakkab köhima. Kopsud ahmivad õhku. Alrik kuuleb Viggo kisa:

„MIS TE SEAL TEETE? TULGE OMETI APPI!”