Читать книгу Kripeldus - Sabine Durrant - Страница 5

Täna hommikul läksin välja varem kui tavaliselt ja kuigi ei ole päris pime, pole ka veel valge. Park on viirastusi ja varje täis; puud varakevadise loori all ikka veel jäigad raudrüüs kogud; raudteeäärsed põõsad ja sõnajalad sõlmelised ja puntras – röövlite paradiis, kuigi ma püüan hoiduda selle peale mõtlemast.

Valin oma tavalise marsruudi: üle silla ja ümber jalgpalliplatside, mis on mättased nagu lainetav meri. Kõige pimedam koht on seal, kus jalgtee ümber nurga keerab, ja siis tuleb ebameeldiv sissepiiratuse hetk: ühel pool raudtee ja teisel seikluspark. Sinine anorak, vettinud ja lontis, annab ühele postile jubedalt inimliku kuju ning mu samm kiireneb, kuni jalgtee suundub üle lageda muru peatee poole. Autode esituled – igapäevased sõitjad, kellel on vaja tööle jõuda veel varem kui minul, kui niisugune asi võimalik on – kammivad sillutist. Peaaegu hääletult tuleb mulle vastu üks kogu, teine jooksja, kõrvaklappide ja lükra vilksatus, kaob ühe hingetõmbe, ühe soojuse- ja higipahvaku jooksul. Londonis ei ole sa kunagi üksi, isegi mitte keset ööd, isegi mitte kontkülmal märtsikuu hommikul enne koitu. Alati on võimalik, et keegi jälgib, tuleb järele, vaatab, mida sa ette võtad. Ma ei ole kindel, et see mulle meeldib.

Jooksmine aitab. Tempo, rütm, jäsemete korrapärase liikumise tajumine korrastab mu mõtteid. Ma ei maganud täna öösel hästi. Isegi lühikeste suigatuste ajal nägin unes, et olen ärkvel. Viimaks pidin üles tõusma. Keskendun oma hingamisele. Sisse ja välja. Sisse ja välja. Ma jooksen, püüan asju mõttes sorteerida ja koju jõudes lähen duši alla. Kell seitse tuleb Steve ja sõidutab mu stuudiosse. Hüvastijätumusi Milliele – Marta annab talle hommikusöögi. (Püüa Martasse paremini suhtuda.) Kas ma Philipit näen? Tõenäoliselt mitte. Juba nüüd – mida, 5.15? – on ta duši all, ajab habet, raputab Nobu ja Dorchesteri järelmõju maha (tundsin sigarite lõhna, kui ta kell kolm öösel tuppa koperdas), ajab kogu selle lükra endale selga ja väntab oma uhiuue süsinikratta seljas Mayfairi, Tokyosse, Bloombergi. Vanasti käisime koos jooksmas. (Ühesugused dressipluusid, meeste ja naiste Asics. Kas on mage öelda, et see meeldis mulle?) Me ei ole möödunud suvest saadik koos jooksnud. Kuna ärimaailm on selline, nagu see on, ütleb Philip, vajab ta lihastelt tõsist tagasisidet. Vajab võimsat takistust. Jooksmine, ütles ta, ei suuda tema stressi vastu midagi ära teha.

Ma lõõtsutan. Tunnen õhu kõrvetust rinnus. See on täiesti vale; ma ei tee seda õigesti. Olen lootusetu; olen inimene, kes ei oska isegi õigesti joosta. Pööran keskmisele jalgteele, möödun sellest südantlõhestavast pingist, mille külge keegi seob jõulude ajal pärja („EMMELE”). Võib-olla tasuks triviaalsed asjad kõigepealt välja sõeluda. Philipi vanemad: tahavad vastust pühapäevase lõunasöögi asjus. Millie nõndanimetatud sünnipäev: palu Philipit, et ta seekord seda maha ei magaks. (Kuidas ta küll võis teisipäeval tulemata jätta?) Nädalalõpp Brightonis... Kõhtu tuleb jube tunne, kui ma selle peale mõtlen. Ta ütles, et tal on liiga palju tööd. „Pole hullu,” ütlesin ma, kuid ei mõelnud nii. See pole üldse minu väljendki. Ma mängisin justkui kedagi nooremat, nipsakamat – Indiat, seda tüdrukut töö juurest, kellel on ortodontiliselt täiuslik naeratus, Stan Kennedy protežeed, kes on küllalt ilus ja tark, et minu töökohta himustada. Pole hullu? Kas Philip vaatas mind veidra pilguga, kui ma nii ütlesin? Kas see kõlas nii, nagu püüaksin lahe olla. Pole hullu. Kõik need pisiasjad on hullud; selles asi ongi. Mis on triviaalne? Mis on tõsine? Pühapäevane lõunasöök Philipi vanematega, uhke aluspesu Brightoni sviidis, noorema naise pärlhambad, küünlaid puhuv kaheksa-aastane laps. Sellest elu koosnebki. Lõppude lõpuks loeb ainult armastus.

Sillani ja üle silla. Siin ei ole enam nii vaikne. Teisel pool muruplatsi liiguvad veel kaks jooksjat. Suur koer läheb nuuskides tiigi poole. Kolm hane tõusevad tiibu lehvitades ja kaagutades lendu. Taevas heleneb – kusagil nende laskuvate relvahallide pilvede taga tõuseb päike, kuigi need tuhmid valguseniredki näivad parki vaid ilmetumaks muutvat, kontraste ja värve välja loputavat. Laste mänguväljakul on mudilase punane king halli tara otsa pistetud. Hõbehalli oksa küljes ripub märg lepatriinutäpiline müts. Kõik see hüljatud vara, mahajäetud tükikesed inimestest. Ükskord nägin jooksu ajal põõsas meeste aluspükse. Kuidas? Siin ei ole ju Clapham Common. Siin on Wandsworth. Me oleme kõik labraduudlid ja roostes tennisemängijad, mitte häbistavas olukorras ministrid. Dogging ei ole siin levinud harrastus.

Kohviku juures teen sekundi murdosa jooksul otsuse ja pööran ära – kiire sörk ümber keeglimuru. Aga kui jõuan tenniseväljakute juures oleva putkani, tõmbab miski mind selle taha metsikusse puudetukka. Tavaliselt ma siin ei jookse. See on ainult tihedamalt kasvavate kõrge ja kitsa võraga puude kolmnurk jalgpalliplatsi ääres, aga see varjab vaate peateelt. See tundub liiga kahtlane, liiga riskantne. Miks ma seda teen? Sellepärast, et hakkab valgeks minema? Soovist tänase päeva eest ära joosta? Keeglimuru hoolitsetuse ja jooksutempo tuimuse pärast? Lootusetult nurjunud sorteerimise pärast? Ma ei tea. Pärast võin ehk öelda, et igatsesin äkitselt tunda jalgade all värsket taimestikku, nihutada selle pargi haledalt taltsaid piire, olla mõni sekund omaette.

Ma ei oska öelda.

Ma ei karda – võib-olla jooksen liiga kiiresti –, aga joosta on raskem, kui ma ootasin. Maapind on ebaühtlane, konarused üritavad mind takistada. Puuoksad torgivad silmi; rohututid püüavad hüppeliigestest kinni krabada. Ja siis, läbi oksarägastiku näen ma seda.

Kõigepealt tulevad meelde täispuhutavad nukud. Või kalad. Kunagi Wighti saarel puhkusereisil olles leidsime kõrgelt luitelt surnud pringli – ehmatavalt heleda ja lihava, häirivalt kohatu – ja aastate eest, tudengipõlves, komistasin Oxfordi kanali ääres jalutades surnud luige otsa, kes oli kaldapealsel siruli. See vapustas mitte niivõrd sellepärast, et luik oli surnud – olgugi et selle ilu, kogu selle valevuse häving tundus julm –, vaid sellepärast, et ta oli seal, sest mitte keegi ei olnud teda enne minu tulekut ära koristanud.

Peatun ja tungin võssa, noorte arukaskede heledaid oksi kõrvale lükates, kohta, kus koerad või rebased või mõni inimene on lehestiku maha tallanud, sinna, kus on see ebamäärane objekt.

Siis jõuab vaatepildi õudus mulle täiel määral kohale ja ma ei suuda mõelda muud, kui et see ei ole nukk ega kala ega luik.

Tüdruk lebab külili, paljad valged käsivarred üle pea sirutatud, selg kaardus. Mahagonivärvi juuksed on taha, näolt eemale tõmmatud, justkui oleks keegi neid sakutanud. Silmad on lahti, kuid klaasistunud, justkui toidukilega kaetud. Tal on pikad paksud ripsmed – nii pikad ja paksud, et need peavad olema kunstripsmed või pikendused –, kõhn nägu, väikesed hambad pundunud keele kohal, mis on end suust välja, vastu alumist huult surunud. Tal on jalas khakivärvi püksid – võib-olla Topshopist –, millel on reietaskud ja pahkluude kohal väikesed tõmblukud. Tema jalad on paljad. Varbaküüned on lakitud, peaaegu mustaks. Sõrmeküüned on see-eest narmendavad ja murdunud. Sealt, kus tema roosa, ülilühikeste varrukatega T-särgi tagapool on üles rullunud, paistab mustade stringide kolmnurk. Tema ihu – nägu, kael, osa rindkerest – on sinakasvalge, kuid seal on jäljed: veri ja haavad ja kriimud, tillukesed täpid ja horisontaalsed tumedad jooned ja verevalumid, igal pool. Ja tema kael... ma ei suuda tema kaela vaadata.

Ma ei ole kiljunud. Ma ei ole üldse häält teinud. Kas pole veider? Aga äkitselt tajun oma hingamist; see kõlab nagu nuuksumine või röhitsemine. See on justkui lõõtsutamine. Nii mõnigi asi on ootamatu – näiteks see Topshopi mõte. Miks mind huvitab, kust ta endale püksid ostis või kas tal on kunstripsmed? Üksikasjad, mida ma märkan, mida ma loetlen, tulevad korraga, tulvana. Ma ei töötle neid mõttes, ja kui töötlen, siis sõnastan neid oma peas. Korrastan neid. Mõtlen teistele inimestele rääkimise peale. Mõtlen juba selle peale, mis edasi saab.

Mu käsi on suu juures ja hetke jooksul mõtlen, et hakkan oksele. Mulle on sapp kurku tõusnud, aga ma surun selle tagasi ning koperdan võsast välja jalgteele. Otsin kobamisi telefoni, mis on mul tõmblukuga koti sees kaelas, ja klahviluku avamine õnnestub alles mitmendal katsel. Ma vajutan klahvidele liiga kiiresti. Mu sõrmed on liiga suured; nad värisevad nii tugevasti, et isegi kui ma ühenduse saan, pillan telefoni äärepealt maha.

Hääl teises otsas on rahulik ja vaikne, nii vaikne, et ma taban end kordamast: „Kas te kuulete mind? Kas te kuulete mind?”

Naine ütleb, et kuuleb, ja ma annan puterdades informatsiooni. Ma ei mäleta selle tee nime – selle, mida mööda saab pargi sellele osale kõige lähemale, päris minu kodu lähedale, üks minu kodutänavaga paralleelsetest teedest, samasuguste suurte massiivsete majadega, mulle hästi tuttav tee –, aga ma ütlen: „Trinity Road, vangla, Grillrest. Kas teate neid teid, mis omavahel ristuvad? Seda kohvikut seal. Common Ground. Kohe selle taga. Selles kolmnurkses metsatukas.” Ilmselt on tal ees satelliitnavigaatori pilt või midagi muud sellist, sest ta näib teadvat rohkem kui mina. Ta küsib, kas minuga on kõik korras, kas ma tunnen, et olen ohus. Ta käsib mul oodata seal, kus ma olen.

Kui ühendus katkeb, ei ole minuga äkitselt enam kõik korras. Ma ei tea, mida endaga peale hakata. Jooksen tagasi tenniseväljakute poole, et näeksin, kui nad tulevad, saaksin neile näidata, kuhu minna. Mitte kedagi ei ole näha – ainult siia-sinna liikuvad autod Trinity Roadil, teisel pool kriketiplatsi, Wandsworthi vangla kauged katused, muutuv valgus suurte majade kohal tollel teel, mille nimi – Dorlcote – mulle nüüd meelde tuleb. Tenniseputka poolt kostev kääksatus; pimedus keeglimurul paikneva väikese majakese akende taga, kus aastaid tagasi elas üks rääbakas musta-valgekirju kass, kuigi tema on juba ammu surnud. Ma viibin nüüd teisel pool raudteed – kilomeeter või paar jooksu, kuid ainult mõni meeter raudteest. Teetamm on mõlemal pool järsk, aga siin on põõsad ja puud, mis puistavad sügisel märgi lehti ja peavad ronge kinni, varjud ja pimedad nurgatagused, kus saab kükitada. Siinsamas kõrval on lapsed teinud võssa oma kohad, lohud, kuhu saab peitu pugeda. Krabin – see võib olla rebane, orav või kõigest lind, aga esimest korda tunnen hirmu. Arvan, et siin on keegi, et mind jälgitakse.

Leian end mööda jalgteed edasi-tagasi leekimas, tee poole suundumas, meelt muutmas ja jälle tagasi lippamas. Ma olen ilmselt nagu rott laboris loodud stressiolukorras. Olen tüdruku vaateväljast kaotanud ja äkki on mul tunne, et ta on kadunud, et keegi on ta ära viinud või teda pole seal olnudki, ja ma jooksen mööda jalgteed tagasi, komistan, koperdan, käed välja sirutatud, et nägu väikeste ja suurte turritavate okste eest kaitsta, ning tungin viirpuude ja astelherneste ja arukaskede vahelt läbi – kriimudest ma ei hooli –, kuni jõuan sinna hirmsasse paika. Ja tean juba enne kohalejõudmist, et tüdruk ei ole kadunud, et ta lebab seal, selles jubedas väändunud asendis, silmad klaasistunud, ja on endiselt surnud.

Hetke valitseb vaikus. Linnulaul, muud ei midagi. Rong vilistab. Väljas on valge, päris päevavalgus. Minu lähedal on okste otstes rohelised nürid nupud. Need on ilmselt pungad. Ma jään tööle hiljaks – pean minema otse stuudiosse, näo pean pähe tegema autos –, aga ma ei tohi praegu selle peale mõelda. Laskun kükakile, istun niiskele rohule, olen tüdrukuga kahekesi. Ta näeb nii kaitsetu välja. Tunnen haiglakoridoride või ujula riietusruumide kirbet, jääbinud lõhna. Püüan hoiduda tema silmi vaatamast. Tema silmalauge katavad tillukesed pikselitaolised täpid, peenikeste kitkutud kulmudeni välja. Ma puudutan tema juukseid. Need tunduvad olevat surnud, aga juuksed ju ongi seda, eks ole? Tema topp – ülilühikeste varrukatega, ees nööbid – häirib mind millegipärast. See on ühe kaenla alla viltu kistud ja tüdruku rinnahoidja paistab. Kaelusest tolkneb välja õlapael, lahtine mustast pitsist pael; küllap see on lahti tulnud. Ma ei tea, miks ma seda teen. Teen seda peaaegu mõtlemata. Miski liigatab mu sees ja ma võtan selle lahtise mustast pitsist paela ja pistan selle konksu rinnahoidja korvi küljes olevasse aasa. Mu sõrmenukid riivavad riiet. Selle pind on külm, rõske. Kuulen mingit häält ja taipan, et see tuleb minu suust. See on hällilaul, mida ma vanasti Milliele laulsin, kui teda oli vaja rahustada. Ka siis ei teadnud ma õigeid sõnu: „Kiigu, liigu, sõua... unelinna jõua, ära kaugele...” Helid jäävad mulle kurku kinni. Nad kõlavad nagu oiged.

Tundub, nagu mööduks terve igavik, aga läheb ainult mõni minut, kuni kostabki sireen. Teadsin juba kodust välja tulles, et midagi juhtub. Mul oli selline tunne: raske, pisut imal tunne kõhu põhjas – kõhe eelaimus, kui soovite. Kas see kõlab ebausutavalt, liiga otsitult? Mea culpa, kui see nii tundub.

Tulijaid on kaks. Politseivormis naine – ta tunneb mu ära, taipan ma tema põskede kiirest õhetama löömisest ja pilgust, mille ta oma kolleegile heidab, ajades silmad pisut suuremaks, et märku anda: „See on tema, tead küll, telekast.” Kui mees teabki, kes ma olen, ei näita ta seda välja. Temal on seljas erariided – teksased ja polosärk –, märk tema tähtsusest politseihierarhias. Olen piisavalt palju „Morse’i” vaadanud, et seda teada. Ta tutvustab ennast, tõmmates ühe käe sõrmedega läbi pisut rasvaste, paksude, tumedate juuste. Tema on kriminaalinspektor Perivale, ja: ”See on konstaabel Morrow.”

Me oleme tenniseputka juures. Jooksin tagasi, kui sireen vait jäi, kui sinine tuli puude vahel vilkus. Surun neil kätt, sest igatsus kehalise kontakti järele on äkitselt väga tugev. Nutmine ei tule mulle pähegi; mina ei ole ju surnud. Konstaabel Morrow, kes on umbes kakskümmend aastat vana, hoiab kõndides mul käe alt kinni. Ta on väikest kasvu ja tedretähniline, keskmiselt pruunid juuksed hobusesabasse tõmmatud; ta on peaaegu ilus, kuigi tema silmad on üsna lähestikku ja üks esihammas on kehvasti kroonitud. Ta räägib mulle, et tema vahetus hakkas just lõppema, kui see väljakutse tuli. „Mõtlesin juba peekonivõileiva peale. Ketšup. Natuke pruuni kastet.” Ta püüab mul pinget maha võtta. Kriminaalinspektor Perivale sellest ei hooli. Ta kõnnib ees – õlad vimmas, teksaste tagumik lontis. Ta paneb igal sammul jala maha nagu suusataja suusakepi, otsustavalt, justkui tuge saades.

Ma ei pea neile ütlema, kus tüdruk on. See on ilmselge. Kui me lähemale jõuame, käsib kriminaalinspektor Perivale mul jalgteel oodata – või õigemini annab märku, et ma ootaksin, sirutades käe välja nagu tõkke.

„Kriminaaljälitus. Ta ju alles jõudis kohale,” sosistab konstaabel Morrow vabandavalt. „Me kutsusime koerad välja. Meeskond tuleb kohe – ma arvan, et kaheksa minutiga, kui nad vilkuriga sõidavad.”

„Meeskond?” küsin ma, mõeldes sealsamas kõrval asuva jalgpalliplatsi peale.

„Kriminaaltehnikute rühm. Nad eraldavad kuriteopaiga ja kammivad üksipulgi läbi, otsivad asitõendeid.”

Küsin, missuguseid asitõendeid, ja ta ütleb: „Igasuguseid: jalajälgi, relva, kiude, verd, värvi, klaasi. Lausa hämmastav, mida kõike nad ei leia. Nii et me ei või lasta teil kuriteopaika rikkuda.”

„Ma loodan, et ma ei ole seda juba ära rikkunud,” ütlen ma.

Ta vaatab põõsastesse ja turtsatab imestunult: „Võiks ju ometi arvata, et inimesed koristavad enda järel.”

Ühe jabura hetke jooksul mõtlen ma, et ta peab silmas surnukeha, ja hakkan šokeeritult peaaegu naerma, aga siis osutab ta lõuaga käkras McDonald’si kotile, millest on välja pudenenud laiaks litsutud polüstüreeni ja salatiliblesid.

„Kas arvate, et see võiks olla asitõend?” küsin ma seda uurides.

„Tõenäolisemalt mõttetu prügi. Rääkimata sellest, kuidas kogu see rasv ja sool nende veresoontele mõjub. Ilmselt lapsed.”

„Lapsed,” kordan ma, mõeldes: kes siin veel käis?

Kriminaalinspektor Perivale on ikka veel tüdruku juures. Ta ei puuduta teda; ta lihtsalt kükitab, vaatab ja räägib telefoniga. Ta hüüab midagi konstaabel Morrow’le – see kõlab nagu numbrijada – ja too helistab samuti. Mu kaela ja pähe voogab väsimus. Kui naine kõne lõpetab, küsin ma, kas ma võin ära minna, kuid ta ütleb, et peab kõigepealt mõned andmed kirja panema.

Seletan, et mind vajatakse tööl, ja ta noogutab ja vastab: „Ma. Saan. Aru,” venitades sõnu, väljendades minu elutempo ja tema prioriteetide erinevust. Seejärel peab ta kriminaalinspektor Perivale’iga nõu ja siis kõnnime kahekesi tagasi kohviku juurde ja leiame pingi. Ta ütleb: „Te näete natuke teistsugune välja. Ma ei taha teravmeelitseda, aga te näete välja noorem kui telekas.”

Ma naeran. „Asi on soengus. Suur soeng. Suur punane päevatelevisiooni soeng. Tegelikult on see päris tore soeng, aga saate jaoks pannakse sinna nii palju lakki, et see on nagu kiiver.”

„Kas teile teeb soengu juuksur?” küsib ta, ja kui ma noogutan: „Mis, iga päev või?”

„Nii ebareaalne tunne on,” ütlen ma, „ajada tavalist juttu, kui...”

„Ma saan aru. Esimene surnu vapustab alati. Keegi rääkis mulle, et on kaks lõhna, mida politseinik esimesel aastal vaistlikult ära tundma õpib. Üks: narkots. Teine: surm.”

„Seal oligi mingi lõhn...” ütlen ma.

Ta kirtsutab nina. „Nagu vanadekodus – hapu hais.”

„Midagi muud,” ütlen ma.

Märkmikku välja otsides loetleb ta nagu inimene, kes koostab kataloogi raamatutest, mida ta on hiljuti nautinud, kahe aasta jooksul patrullides nähtud surnukehi: üks enesetapp (poomine), üks liiklusõnnetus ja paar infarkti.

„Enesetapp?” lausun ma.

„Jaa, jumala eest,” ütleb ta. „Neid näeb selles ametis palju.” Ta räägib mulle, et naised ja mehed teevad seda erinevalt: üledoosid ja randmete läbilõikamised, poomised ja tulistamised. Ja ma tean, et võiksin selle üle järele mõelda, aga seda kõike on liiga palju. Ma tahan nüüd koju, võtta kähku lonksu kohvi, kui aega on, või juua seda autos, kui aega ei ole. Süüdlaslikult tõden, et tema jutukus ärritab mind. Võib-olla ei teegi ta seda heast südamest, et mul pinget maha võtta; võib-olla ta lihtsalt ongi selline. Niisiis katkestan teda ja hakkan rääkima, mis juhtus („Oih, mitte nii kiiresti,” ütleb ta): kuidas ma jooksin ja ma ei tea, mis mind sellele rajale juhtis, aga miski juhtis, ja kuidas ma esialgu mõtlesin, et see hele pikk kogu on luik või pringel... Ta paneb mu jutu kirja. Ta küsib, kas ma nägin midagi või kedagi, ja ma mainin jooksjaid, koera tiigi ääres. Ei, rohkem ei olnud kedagi.

„Midagi ebatavalist?”

„Ainult... see tüdruk.”

Ta loeb ette, mis ta kirja pani, ja ma otsustan küsida temalt täppide kohta tüdruku näol. „Väikesed täpid,” ütlen ma, „selline lööve, mis beebi nahale tuleb, kui tal midagi viga on, selline, mis klaasiga vajutades ära ei lähe.”

„Aa, see on tuttav asi,” ütleb ta ja paneb märkmiku käest. „Petehhia – lämbumise tunnus.”

„Ja tal olid kaela ümber need jäljed – nagu oleks teda juustutraadiga lõigatud –, aga ka sinikad, kriimustused, justkui sõrmejäljed. Mis te arvate, kas tal lõigati kael läbi või ta kägistati?”

„Me peame ootama, mida patoloog ütleb,” kostab ta. „Mina ei ole asjatundja, aga sellisel juhul on sõrmejäljed sageli mitte kallaletungija, vaid ohvri omad. Saate aru, kui nad rabelevad, et silmust kaela ümbert ära saada?”

Judistan ennast tahtmatult ja siis judistan veel ühe korra, sest see teeb olemise paremaks. Mul on piha ümber seotud hall kapuutsiga dressipluus. Sõlmin selle lahti ja tõmban T-särgi peale. Tunnen, kuidas šokk hakkab vaibuma, muutuma millekski tavalisemaks, seletatavaks.

Konstaabel Morrow küsib: „Kas ma võin teie autogrammi saada?” Ja ma pöördun, instinktiivselt naeratades, käsi vastutulelikult õieli, enne kui taipan, et ta tahab ainult, et ma oma ütlustele alla kirjutaksin.

Kui ma pilgu tõstan, kõmbib kriminaalinspektor Perivale mööda jalgteed tagasi ja ma kuulen taamal sireene, mis tulevad Wandsworthi ühesuunalist liiklust järgides lähemale ja muutuvad valjemaks. Koerad ja kriminaaltehnikud, kellel on fotoaparaadid ja asjad – mis asjad, orgid? – rohu läbikammimiseks, et leida asitõendeid, kiude, värvi, klaasi, et selgitada välja, kes seda tegi.

Mul on imelik tunne ja ma ei tea, kas te saate aru, aga tundub, nagu laseksin sellest lahti. See ei ole enam minu surnu. See kuulub nüüd neile.

Sattunud Stockwelli ja Waterloo vahel liiklusummikusse, üha enam hilinemas, neljakümne viie minuti asemel üheksakümmend, jään ma hommikusest saatetiimi koosolekust ilma, mistõttu olen päev otsa liimist lahti. Kui ma surnu leidmise pärast seda juba niigi ei ole.

Stan Kennedy, minu kaassaatejuht, on puhketoas, kui ma mööda lähen, ja ajab paari külalisega juttu – seal on ämmaemand, kes on võitnud Pampersi auhinna tubli töö eest ning on siin selleks, et rääkida sünnitamisest seoses uue komöödiasarjaga, ja üks umbes minuvanune õnnetu naine, kelle teismeline laps umbes aasta eest ennast ära tappis, kui teda oli Facebookis tükk aega kiusatud. Laua all nuusib Viini saiakeste küljest pudenenud puru segavereline jahikoer, kes produtsendi assistent Dawni jutu järgi on „võitnud kogu rahva südame” YouTube’i videoga, kus ta kanaga jalgpalli mängib. Elu, surm ja koer on meie saate „Hommik kõigile” tavapärane sisu.

Isegi kui Stan mind näeb, ei tõsta ta pilku. Elu oleks lihtsam, kui tema ja mina hästi läbi saaksime. Ta naerab valjusti, kui ma grimmitoa poole suundun, see kurguhäälne naerulagin on tema kaubamärk, mis teeb ta nii loomulikuks ja sümpaatseks ja jätab mulje, et ta keskendub kogu oma olemusega inimesele, kes istub tema vastas. Isegi leinav ema on võlutud, naeratab oma jalge ette maha vaadates ja silub nähtamatuid seelikukortse. Stan teeb seda kõigiga, välja arvatud minuga. See on sõda kõrvalejätmise abil. Minu sõbranna Clara, kes on temaga paar korda kohtunud, räägib, et Stani teevad nii veetlevaks tema sakilised silmahambad – kihvade teravus tasakaalustab tema näojoonte tütarlapselikkuse. Tema alumine huul on ülahuulest tunduvalt paksem – justkui oleks ta vastu vahtimist saanud. Clara, häbitu tüdruk, ütleb, et see tekitab tahtmise sinna hambad sisse lüüa.

Mööda koridori oma tuppa minnes kuulen seda ikka veel, tema suitsu- ja kärakakähedat möirgamist, mis kajab seintelt vastu. Miski tema naerus tekitab minus alati tunde, et ma olen kõrvale jäetud. Annie ootab, minu hilinemise tõttu närviliselt, torud ritta seatud, BaBylissi suur pöörlev soenguföön valmis. Astun vabandades sisse; mulle ei meeldi teha tema tööd raskemaks, kui see niigi juba on. Ma ei tea, kas talle on räägitud, miks ma hiljaks jäin, või ei ole – autost andsin produtsendile ülevaate juhtunust ja võib-olla rääkis ta teistele edasi.

„Sa näed välja nagu surm,” ütleb ta, kui ma istet võtan. Niisiis ei rääkinud.

Soovin, et mul oleks aega südant puistata. Temaga on imetore juttu ajada – seda ütlen ma talle alati, et tema töö talle nii tänamatu ei tunduks. Kuigi tegelikult teen ma seda vist selleks, et tema töö minule nii tänamatu ei tunduks. Ma ei ole kogu seda hoolitsust ära teeninud. Praegu ei ole siiski õige aeg. Kell hakkab juba kümme saama. Ei ole piisavalt aega. See poleks Annie suhtes õiglane. Annie, kelle enda juuksed on lühikesed, nägu meikimata, on lobisemiseks liiga pinges, ja ma olengi juba karmiinpunase Diane von Furstenbergi selga tõmmanud ning kallutan oma nägu Bobbi Browni vastu võtma, hoian huuli sangria või vana Hollywoodi tooni jaoks paokil, sulen silmad nisuvärvi ja roosakaspruuni, beeži ja hallikaspruuni tooni jaoks. Võib-olla ongi tal õigus. Võib-olla ma näengi välja nagu surm – lillad laigud silmade all, laud iga päevaga üha rohkem kortsus. Mu juuksed ei ole nii paksud kui varem, tizianipunane hakkab luituma... milleks? Lõheroosaks? Mõtlen ema juuste peale, mis olid minu lapsepõlves nii eredat, nii jõhkralt erksat värvi, aga lõpu poole ebamääraselt määrdunud oranžikasroosad. Ka surnud tüdruku juuksed olid punased. See ei saanud olla loomulik toon. Juuksed pidid olema värvitud. Kas on hullumeelsus öelda, et ta tundus tuttav?

„No nii,” lausub Annie ja astub sammu tagasi, „nüüd sa näed rohkem inimese moodi välja.”

„Sa oled kullatükk,” ütlen ma, kuigi tegelikult olen mina see, kes hiilgab nagu kuld – kogu see sädelev pigment, kõik need valgust peegeldavad mikroosakesed. Ma näen telekas piisavalt viisakas välja. Keegi ei märka seda tillukest lihast, mis mu silmas tõmbleb. See ei ole aga mina – see välimus, see suur soeng. Ausalt öeldes – mida ma Anniele iialgi ei ütleks – näen ma suurendavas peeglis enda meelest välja nagu transvestiit. Naised muutuvad meesteks, kui nad vanemaks saavad, mehed naisteks. Ma ei mäleta, kes mulle seda ütles. Vananemine on nuhtlus. Siiski, nagu Clara ütleb, on teine variant hullem.

Kas ma oleksin võinud tänase päeva vabaks võtta? Oli see piisav põhjus? Isegi ema haiguse ajal ei puudunud ma peaaegu ühestki saatest. Oli öid, mil ma ei läinudki magama; lihtsalt tegelesin tema haiguse õudustega ja varahommikul põrutasin jälle mööda M4 minema. Seisin naeratades kaamerate ees, sõrmede küljes oksehais. Kas paljudel naistel on sama tunne? Et oleme kuhugi jõudnud ainult tänu õnnele. Üks vääratus, üks eksimus, ja olemegi mängust väljas. Aga täna hommikul poleks ma vist pidanud tööle tulema. Tragöödia lähedusse sattudes võib algul olla raske seda tajuda. Meie saates käis kunagi üks abielupaar, kes pakkis suusapuhkuse lõpus parajasti asju, kui nende mudilane lumesahale ette jäi ja surma sai, kokkulükatud lume all lämbus. Üks väljakannatamatu detail: kui nad olid oma lapsukese surnukeha haiglasse viinud, sõitsid nad autoga üle Alpide ja jõudsid sellele praamile, kuhu neil oli koht broneeritud. Minu kogemus ei ole nende omaga mitte kuidagi võrreldav, ma tean, aga ma tahan sellega vist öelda, et inimesed teevad stressiolukorras imelikke tegusid.

Annie tahab mu sõrmi – sarlakpunased küüned peavad kokku sobima sarlakpunaste nelkidega stuudio diivanilaual vaasis. Talle on antud juhised. Need detailid on olulised. Isegi kui ta märkab mu käte värinat, ei ütle ta seda. Surun peod vastu tualettlauale laotatud käterätikut, tunnen, et võbinad ulatuvad käsivarde.

Punased küüned. Punased lilled. Pikkade varrukatega punane kleit. Mõtlen vere ja surma, veretu surma peale – jälgede peale tüdruku kaelal. Lehvitan Anniele oma punaseküünelise käega. „Ega ma liiga punane ei ole?”

„Lõbus,” ütleb Annie. „Hallil märtsikuuhommikul nagu täna tõstab see tuju. Sa näed armas välja nagu alati. Tee meil kõigil tuju heaks. Jumala eest, see kulub meile ära.”

Mul ei olnud kunagi plaanis päevatelevisiooni saatejuhiks hakata. Sain selleks märkamatult. Olin toimetaja ja reporter ning siis tuli see pakkumine ja Philip oli innukalt poolt ja ma ütlesin „jah”, enne kui oleksin jõudnud „ei” ütlemise peale mõeldagi. See on kummaline töö. See ei ole näitlejatöö ega ka ajakirjandus. Õigupoolest on võimatu ette kujutada, et see oleks kellegi ambitsioonide nimekirjas kõrgel kohal. Mitte keegi ei pea päevatelevisiooni saatejuhist lugu. Me oleme mõttelageduse sümbolid, toitumisahelas veel madalamal astmel kui meie kolleegid uudistesaadetest: „Kenad näod ja kenad taguotsad ja nende vahel mitte midagi,” kui tsiteerida Kate Adiet. „Kui härra Blair hakkab Bagdadi pommitama,” ütles Richard Ingrams, „teeb selle fakti meile teatavaks naeratav beibe, kellel on täiuslikud hambad.”

Kui ma näen oma eakaaslasi Oxfordi päevilt, tõsiseid tegijaid kirjastustes ja akadeemilises maailmas, või põrkan kokku mõne kutiga, kellega koos ma BBCs praktikal viibisin – nüüd on nad „Panoraami” produtsendid või kulissidetagused tegelased poliitikas –, olen ma lahinguvalmis. „Kuidas nilbe kõverusega banaanide maailm elab?” hõikas üks kutt paari päeva eest üleriigiliste teleauhindade jagamise peol üle saali. Ma olin temaga koos „Uudisteõhtu” toimetaja. Jumal teab, mida ta nüüd teeb, aga tal näis olevat seljas sama särk. Ma naeratasin ja ütlesin: „Võta püksid maha ja ma annan sulle teada.” Kõik tema lauakaaslased naersid.

Seda meenutades on mul kahetised tunded. See ei olnud naljakas. Nad naersid ainult sellepärast, et ma olen (pisut) kuulus, igale koduperenaisele tuttav nimi. Sellepärast olid nende turtsatused hullemad kui selle mehe pilge. Asi on selles, et ma tean, et päevatelevisioon seostub pikaajaliste töötute ja lootusetute depressioonihaigetega ning triikimise taustana peetakse seda vaikusest vaid õige pisut paremaks. „Koduperenaine” on siin õige märksõna. Aga tean ka seda, et minu ametil on palju häid külgi ja igaüks sellega hakkama ei saaks. Asi ei ole täiuslikes hammastes ega Euroopa Liidu köögiviljamäärustes; asi on vaataja kõnetamises – mitte kõigi kõnetamises korraga, vaid ükshaaval, ühise keele leidmises. Meie oleme reaalne elu teie elutoas, Stan ja mina, ja see on teatud oskus, koguni kunst.

Vaatamata kõigele olen täna diivanil enne teda. Annie räägib, et Stanile meeldib jõuda sinna esimesena, et ta saaks mind hilinemise pärast nokkida – minu „kiire žonglöörielu” pärast, nagu ta seda nimetab. Ma olen Anniele öelnud, et see on ainult nali, lõbus aasimine, mis toidab meie mängult julma vastastikust killuviskamist, mille tõttu see saade nii populaarne ongi; ta ei mõtle sellest sõnagi „tõsiselt”. Aga ma kardan, et nende naeratuste ja õlalepatsutuste varjus on tal siiski tõsi taga, et see on pisike osa ületrumpamisest, tema sõjaplaanist minu väljasöömiseks. Ta ei tea kindlalt, et minu palk on suurem kui tema oma, aga selline kahtluski tundub talle talumatu.

Mulle pannakse mikrofon külge – režissööri assistent Hal kinnitab klambri mu kleidi alla balconette-rinnahoidja külge ja sätib mikrofoni rindade vahele – ning ma mõtlen selle tüdruku ja tema rinnahoidja peale, mis oli ilmselt niinimetatud „multirinnahoidja”, mida saab muuta õlapaelteta, ristpaeltega või kaelapaelaga rinnahoidjaks, sest muidu ei oleks pael eest lahti tulnud. Ma mõtlen selle peale ja see tundub liiga intiimne, nii et püüan selle peale mitte mõelda, kui stuudiosse loivab Stan, ajades produtsent Terriga juttu.

Ta näeb mind ja tõstab teeseldud üllatusest käed. „Miss Marple. Lahendab mõrva, aitab politseil juurdlust läbi viia ja jõuab sellegipoolest õigeks ajaks tööle. Või on miss Marple natuke liiga eakas eeskuju?” Ta keerutab kujuteldavat vuntsi ja hakkab rääkima belgia aktsendiga. „Võib-olla Hercule Poirot?”

Mõtlen, et võib-olla oligi tal algusest peale plaanis pärast mind tulla. Kedagi alandada on alati parem püsti seistes. Praeguses olukorras, kui minu elu on tavalistest ja argistest raamidest välja rebitud, on talle ehk tähtis näida toimekam ja lõbusam ja elusam kui mina.

„Ei lahendanud mõrva, Stan-Superman,” naeran ma. Ma ei kavatse lasta Terril mind murdumas näha. Ta on karm ja ei salli nahavedajaid, aga senikaua kui ma säilitan väärikuse, seisab ta minu eest. Ma tean, et Stan ei kavatse mulle küsimusi esitada; praegu on mu ainus võimalus. „Ainult leidsin ühe.”

Kui ta diivanile potsatab, paisutab väljasurutud õhk patju, millel ma istun.

„Tuleta mulle meelde, et ma mitte kunagi sinuga koos jooksma ei läheks,” ütleb ta kogu stuudiole.

Saate „Hommik kõigile” stuudio võtab enda alla kogu viienda korruse ühes lõunakalda tornmajas. Minu selja taga avaneb aknast vaade Londonile ja Thamesile – suurepärane, piltilus nagu kunstlik dekoratsioon. Meie sektsioon, kus on võlts „laohoonestiilis” sein, lainetav vaip, pehmest mööblist pesa, paikneb stuudio keskel. Prožektorid on lae alla riputatud. Me oleme tore, eredalt valgustatud ilulaik, päikesekiir, aga ma istun siin ja mõtlen vaid selle peale, kui kole Stan on. Muusika mängib, eetrisse lastakse saate signatuur ja Stan viskab kõigile stuudios viibijatele kilde – valgustajatele ja helimeestele, toimetajatele, nurgas istuvale ilusale Indiale, kes ootab oma etteastet Twitteri ja e-posti ja Facebooki rubriigis. Stan on võistlusreisile pääsenud tahumatu ragbimängija: „Kuidas nimetavad nekrofiilid matusekorraldajaid? Kupeldajateks... Mis on pedofiilia ja nekrofiilia vahe? Kaheksakümmend aastat.” Ta püüab mind heidutada. Mõtlen, kas tema keel pole mitte pisut pehme.

Siis olemegi eetris. Ütlen tere hommikust, räägin oma mesijuttu, ja tema pöörab näo kaamera poole, süüvib sellesse silmadega, puurib pilgu vaataja hinge, justkui oleks ta ainus, kes mõistab. Oma sissejuhatuses rääkisin, nagu hääl kuularis mulle ette ütles, et köögis tegutseb täna üks Muppet, ja tegin suure numbri meie „Kõige paremini riides parlamendisaadiku” konkursist. Lubasin Sally Bercow’ „Noppeid lehtedest”, mainisin kogu rahva lemmikkoera ja auhinnaga pärjatud ämmaemandat. Aga Facebooki ema on nad andnud Stanile. Tema näoilme on sünge, suunurgad pöörduvad allapoole, kui ta teatab, et saate teises pooles tuleb midagi kurba. „Aasta tagasi,” sõnab ta lihtsalt, „kaotas Maggie Leonardi neljateistkümneaastane poeg Saul küberkiusamise tagajärjel oma elu.” Ta vaatab mulle jagatud murest raske pilguga otsa. Ma noogutan kaastundlikult, luban endale nukra poolnaeratuse. Me oleme selles asjas koos, tema ja mina. Ta hõõrub käega lõuga; habemetüüka kriginat kuulen ainult mina.

„Valus päev,” lõpetab Stan.

Mõne nädala eest, kui üks minister infotunni ajal valetamisega vahele jäi, kutsusime psühholoogi stuudiosse kehakeelest ja valetamise kunstist rääkima. Ta rääkis, et lapsed katavad sageli pärast valetamist suu käega; täiskasvanud puudutavad käega lõuga või näpivad oma mansette – alateadlikust soovist käsi risti panna.

Tänase saate ajal näen oma kehakeele kallal kõvasti vaeva, sest mul on tunne, nagu valetaksin kogu aeg. Saade ei lähe mulle põrmugi korda. Täna tunduvad triviaalsused eriti pealiskaudsed ja lääged. Jään India sissejuhatamisega hiljaks ja pean eetris vabandama, vaatajale „istulikukkuja” nägu tegema. „Pole hullu,” kostab India. Nunnutan segaverelist jahikoera – tema nimi on Billy –, tögan Stani, soovin, et ma oleksin enne kodust väljumist sissemurdmisalarmi kontrollinud ja öelnud Martale, et ta ei läheks kooli juurde jalgsi pargi kaudu, vaid autoga, pikemat teed mööda. Mul oli siis pea laiali otsas. Tuleb tarvitusele võtta ettevaatusabinõud.

Maggie Leonardi intervjuu ajal istun, pea viltu. Me teame, milline sõnavara on enne keskpäeva lubatud ja milline mitte. Me ütleme „läks manalateele”, „kaotas elu”, „ei viibi enam meie hulgas”, „lahkus”. Pingutame hullumoodi, et mitte lausuda sõna „surnud”.

Koduteel toetan näo vastu autoakent. Milline kergendus, et ei pea ennast enam valvama. Mõtlen selle vaese tüdruku peale. Auto peatub ja hakkab uuesti liikuma, jõnksatab ja kiirendab. Löön lõua ära, koksan laubaga vastu akent. Kael on lõtvunud. Steve, minu autojuht, lobiseb eelmise õhtu noolemängust ning Elephant & Castle’i teeremondist. „See ilm on ära tüüdanud,” ütleb ta. „Ei ole külm; ei ole märg; ei ole palav. Mitte midagi ei ole! Tänavune märtsikuu on lihtsalt suur hunnik eimiskit.”

Kaupluste fassaadid, rihvelplekk, ringteed, metroojaamade sissepääsud, ehitustööd – kraanad ja puurid ja grafitit täis soditud tellingukatted –, see kõik on endiselt alles. Heade inimestega juhtub jubedaid asju. Bussid põrkavad kokku ja lapsed surevad. Kongos vägistatakse ja sandistatakse naisi – sel teemal oli paar õhtut tagasi saade. Sõbrad räägivad sulle tragöödiatest – noore abielumehe ootamatust infarktist, vaprast kuueaastasest leukeemiahaigest. Ja need puudutavad su elu, need hirmsad sündmused. Sa soovid, et need ei oleks päriselt juhtunud, ja su süda liigatab keset ööd, aga siis libisevad need ära nagu kivid tuuleklaasilt, ja mõne aja pärast, patuasi küll, ei pane sa seda tillukest täket klaasinurgas tähelegi. Sa oleled oma väikesel viisil edasi, muretsed omaenda väikeste probleemide pärast – hoolimatu abikaasa, üleoleva kolleegi pärast. Aga see, see surm on kõik kõrvale lükanud. See on liiga lähedal. Mitte keegi ei ole väljaspool ohtu. Elame maailmas, kus inimesed tapavad teisi. Surm ei ole ainult aeglane, kuid ja aastaid kestev nagu minu ema surm. See võib tulla hetke jooksul, väljastpoolt. Mõne sekundi jooksul. Nöör ümber kaela, üks tõmme; sellest piisab. Nii mõeldes hakkab mul pea ringi käima, justkui hakkaksin kukkuma.

Auto vibreerib foorituld oodates. Minu täiuslik elu. Mis see selle loo kõrval loeb? Mitte midagi. Ma ei mõtle tüdruku surma, vaid tema sünni peale. Tema ema. Vanemad. Koolipäevad. Suvevaheajad. Töökohad. Pere. Sõbrad. Kavaler. Kas neile on teatatud? Kas politsei on välja uurinud, kes ta on? Oli. Kas ta oli oma eluga rahul või igatses teistsugust elu? Olen hakanud värisema, kuigi autos on soe.

BBC uudiste äpp minu iPhone’is seda ei maini. Mitte mingit väikest noolt ega märget „uus”. Ei midagi „tulekul”. Kas see on uudis? Ma ei tea. Limehouse’is veepinnale kerkinud torso ja Regent’si kanalis ulpiv prügikotitäis jäsemeid olid uudised. Aga terved surnukehad on ehk midagi muud. Võib-olla on terved surnukehad tavaline asi. Võib-olla leitakse terveid surnukehi teiste eeslinnade – Bexleyheathi, Southall Greeni, Crouch Endi – haljasaladelt iga päev. Mis on normaalne? Mis ei ole? Mul puudub ülevaade.

Liiklus jääb seisma. Üks prügikonteineriauto venib Walworth Roadilt ristmikule ja blokeerib liikluse kõigis suundades. Signaalid kriiskavad. Heitgaasid tupruvad.

„Konteineriautode roolis on poolearulised,” ütleb Steve. „Mitte mingit austust. Nad on kõik ühesugused. Küllap vist endised vangid. Kuidas nad mu kodutänaval „lamavatest politseinikest” üle põrutavad – justkui pomm lõhkeks. Ilmselt teevad nad seda meelega. Neile kuluks viha maandamise kursus ära,” sõnab ta. Seejärel saab tema kaastunne otsa: „Nad tuleks oksa tõmmata.”

Ummik hakkab hargnema. Kulgeme takistamatult mööda Kennington Park Roadi, rataste all sile killustikkate, ja Steve, kes on oma akna lahti teinud ja küünarnuki vihaselt välja lükanud, räägib nüüd tuulde, mis tema kõrvadest, Ovali metroojaamast ja St. Marki kirikust mööda vihiseb ja tema sõnad kaasa viib. Mul ei ole palju aega. Clapham Commonis paneb ta akna kinni, kui on maha rahunenud. Ma pean küsima, kuidas tema abikaasal läks – too käis täna naistearsti juures – ja uurima, kas tema tütar Sammy kutsuti töövestlusele. Teen seda veidi aja pärast, kui aken on kinni. Praegu on sobiv hetk – kui ma nüüd Clarale helistan, on ta õpetajate toas, see on tema elu kõige rahulikum miljöö.

Clara ütleb: „Tere, Gaby Mortimer,” lugedes oma Nokia ekraanilt minu nime nagu alati.

Tema hääle taustal kuulen kolinat, justkui rühiks aeglane rong mööda rööpaid või sööklatöötaja korjaks kandikuid kokku.

„Oled sa kuuldel?” küsib ta.

Köhatan ja vastan: „Tere, Clara Macdonald.”

Ta ütleb: „Issand. Reede. Hädavaevu jõudsin ära oodata. Tahan nüüd ainult koju saada, kuuma vanni võtta, lastega tegelda – Nick teeb süüa –, jalad diivani peale tõsta ja „Hulle mehi” vaadata. Mul on suur hunnik tunnikavasid teha, aga ma ei tunne ennast süüdi, sest Sky Plus hakkab nii täis saama, et ma pean mälu puhtamaks rookima, muidu hakkab see ise kustutama, või on see ainult müüt? Igatahes, kui ma natuke telekat vaatan, on see justkui koristamine.”

Juba tema hääle kuulmine tõstab tuju. Me oleme sõbrustanud koolipõlvest saadik ja minu meelest on Clara Macdonald nii pagana lähedal täiuslikkusele, kui inimene üldse olla saab.

„Mis viga?” jätkab ta, tõlgendades mu vaikimist. „Kes sind rööpast välja lõi? Kas Philip? Kas ta käitub ikka nagu jobu? Või see ilueedist perse töö juurest?”

„Mõlemad,” kostan pooleldi naerdes. „Jobu on jobu ja perse on perse, aga veel...”

Olen aru pidanud, mismoodi seda öelda, kuidas sõnu ritta seada, kas alustada nii: „Sa ei usu, mis minuga täna juhtus,” – lõbusalt, nagu jagaksin parimat klatši, või olla tõsine: „Tead, see jõuab varsti uudistesse ja ma tahtsin, et sa kuuleksid seda kõigepealt minult.” Ma ei tea ikka veel. Kumbki ei tundu õige. Esimene on liiga räigelt kalk. Teine, nojah, see on see toon, mis inimeste häälde ikka sisse lipsab, kui nad millestki kohutavast räägivad, eks ole? Natuke nagu selline, mida minu lemmiktädi oleks nimetanud „kiriklikuks”, natuke nagu marmorkuulid-suus-võltsvagadus. See on tappev. Pealegi ma tean, et Clara elaks mu traumale pisarateni liigutavalt kaasa, ja ma ei ole seda ära teeninud. See ei ole aus. Üldsegi mitte.

Näen vaimusilmas Clarat seismas õpetajate toas sebivate kolleegide keskel, õlal raamatukott – Daunt Books –, tagataskus sõidukaart (kiire kontrollpatsutus). Võib-olla on tal juba mantel seljas – Primarki tviidmantel („Primarni”, nagu ta seda nimetab), triibuline sall kaelas. Kujutlen ust, mis kohe avaneb, rahvast täis koridori, mõnda kena kolleegi, kes pakub küüti metroojaama.

Steve on akna kinni pannud. Ma mõtlen ümber. Räägin Claraga hiljem, kui tal ei ole kiire. Tõenäoliselt reageerisin ma nagunii üle. Ütlen nii lõbusalt, kui suudan: „Tahtsin lihtsalt ühendust võtta, enne kui nädalavahetus pihta hakkab.”

Tema hääletoon on malbe, täiesti muretu. „Enne kui põrgu valla pääseb,” sõnab ta.

Marta on köögis, ei söö, vaid istub tuimalt laua ääres ja lehitseb Graziat. Näib, nagu ei sööks ta mitte kunagi. See teeb kõhedaks. Möödunud suvel käis kõik nii kähku – meie eelmine lapsehoidja Robin jäi rasedaks; mu ema oli suremas. Ma ei olnud nii hoolikas, nagu oleksin pidanud olema. Võib-olla ei esitanud ma õigeid küsimusi. Palkasin lapsehoidja paanilise kiiruga. Nüüd teeb ta mulle muret. Ma ei pane pahaks, et ta minu tehtud toitu ei söö – ma ei ole just Michel Roux. Aga ma mõistatan, millal ta üldse sööb ja mida, ja kas ma peaksin olema selle eest mingil moel vastutav. Ta on ainult kahekümne nelja aastane. Võib-olla vaevab teda koduigatsus või on tal mingi söömishäire, millest ma peaksin teadlik olema. Kujutlen, kuidas ta vargsi Twixi ja Monster Munchi ning juustu ja sibulaga krõpse pugib.

Millie on võimlemisklubis ja ta tuuakse autoga koju. Marta on pesutriikimise lõpetanud. Korralikud virnad kokkupandud džempreid ja T-särke – sealhulgas minu tänahommikused jooksuriided, pestud ja triigitud – ootavad ärapanemist. Köögi tööpinnad, heledast poleeritud graniidist, on lagedad; põrand läigib. Kui särava köögikapi uks lahti teha, on helbekarbid ja moosipurgid seal korralikult reas. See ongi see teine asi: tema puhtusearmastus. Kui ta meile tuli, oli tal ainult üks soov: spetsiaalsed koristamiskindad – lateksist, nagu teine nahk. Ma tean, et peaksin olema tänulik. Philip on omas elemendis – lõpuks ometi keskkond, mis tema ajuga kokku sobib. Aga minul teeb see olemise ebamugavaks. Ma soovin, et Marta üldse ei koristaks. Robin, kes oli pärit Uus-Meremaalt ja elas meie juures seitse aastat, kuni ta möödunud suvel rasedaks jäi ja oma East Anglia farmeriga abiellus – hulljulge tüdruk! –, oli uskumatult lohakas ja selle vastu polnud mul midagi. Ta oli pereliige. Me kõik – või tema ja mina – andsime igaüks oma panuse. Marta on teistsugune. Marta tunneb ennast palgatöötajana ja ma tean, et see on kõrgklassiprobleem, ja tean sedagi, et peaksin sellest üle olema, aga mulle meeldiks, kui ta tunneks ennast sõbrana.

Teen kiiresti teed – sidruni- ja ingveriteed, see on närvidele hea – ja istun pingile. Marta tõstab resigneerunult pilgu. Ta arvab, et ma üritan vestlust alustada. Ta kardab seda. Aga ma pean talle rääkima, mis juhtus. Ütlen, et ma ei taha teda ärevile ajada, aga tal tuleb olla ettevaatlik. Ta peab jälgima, et uksed oleksid lukus ja aknad kinni. Ta ei tohi läbi pargi käia, Milliega ega üksinda. Ta peab olema valvel. Me ei tea, kes seal väljas on, ütlen ma, otsides mingitki sädet, kas või ärevust, ükskõik mida peale selle tuimuse.

Ta vahib mind kahe mustadest juustest kardina tagant. Kui olen lõpetanud, pöörab ta pilgu kõrvale, nakitseb küüne servast nahatükikest ja seejärel torgib seda pöidlaga. Ta ütleb, et on Millie järele vaadates alati ettevaatlik ja ei jäta sissemurdmisalarmi kunagi sisse lülitamata. Tõenäoliselt on see minu ettekujutus, aga tema toon tundub tõrjuv, justkui oleksin ma kogu loo välja mõelnud, et vaid tema kallal norida. Ilmselt rääkisin ma seda juttu täiesti valesti.

Vahin tema ees lebavat avatud ajakirja. Seal on fotoseeria Pippa Middletonist, ja Marta on leheküljele pastakaga kriipsujukusid joonistanud, kuigi need ei ole tegelikult kriipsujukud, vaid rohkem nagu punktiarvestuse kriipsud. Paistab, et ta on Pippa Middletoni näo ära sodinud.

Küsin, kuidas tal kursusel läheb – ta õpib Tootingi keeltekoolis inglise keelt. Nimetan üht baari, millest ma olen kuulnud, kus käivad noored ja kus olevat „maruvahva”. Uskumatu, et ma niimoodi ütlesin. Maruvahva? Kuradi kurat. Pole ime, et ta mind ei salli. Kui uksekell heliseb, lasen jalga, et ennast vaikima sundida.

Pikk tumedate juustega mees, jalas kottis teksased ja seljas poriroheline impregneeritud jope, seisab pisut kummargil, seljaga minu poole. Ta silmitseb hoolega üht lehte jalgteele lähima oliivipuu oksa küljes. Millisekundi võrra hiljem kui tarvis pöördub ta ümber ja küsib: „Pressite ise õli, eks ole?”

See on kriminaalinspektor Perivale.

„Alles kuu aega tagasi istutati,” ütlen ma, „need oliivipuud. Me lasime kogu aia, maja taga ja ees, täielikult ümber kujundada. Firma nimega Porised Kummikud. Nii et ma ei tea veel. Aga puid on ainult kolm, nii et isegi kui suvi tuleb palav, pole see tõenäoline.”

Ta astub ettepoole ja sirutab käed välja, justkui mõõdaks vahemaad. „Kena elamine. Kolmeliikmelisele perele suur.”

Varjamaks oma üllatust, et ta minust üldse midagi teab (kolmeliikmeline pere), kallutan end tahapoole ja silmitsen uuendatud vuukidega punastest tellistest müüritist, kolme korruse aknaid, elegantselt kitsenevat Victoria-aegset katuseviilu, hiljuti istutatud hiina rippubade jämedaid põimunud varsi, justkui näeksin oma kodu esimest korda, justkui elaks siin keegi teine.

„Mu kolleeg,” lisab ta nagu muuseas, „rääkis, et naabermaja müüdi viie miljoni eest.”

Ma hakkan õhetama. Ta arendab lihtsalt vestlust, aga mul on ebamugav tunne. Ma ei saa aru, miks ta seda ütles. Seisame seal, vaatame maja, vaatame teineteist, ja ma ei tea, mida arvata. Ja siis ütleb ta midagi, mida olen kartnud, sest ma lootsin, et minu töö on tehtud. Mõtlesin, et ongi vist kõik.

„Kas teil on hetk aega?”

Marta on kadunud, köögist minema lipsanud, kui ma välisuksel käisin. Ilmselt pages ta trepist üles, kuigi ma tema minekut ei kuulnud. Triigitud pesu on kadunud ja minu poolik taimeteekruus samuti. Küllap ta pani selle nõudepesumasinasse; ta koristab ka mind ära.

Pakun kriminaalinspektor Perivale’ile istet, aga ta ei istu. Jääb seisma. Valan kraanist väiksesse kannu vett, et oleks mingit tegevust, ja kuulen tema kingade vaikset liikumist, naha kerget naginat, kui raskus jalalt nahale kandub. Tal on jalas pruunid tänavakingad, sellised, millel on ninade ümber augumuster, mis meenutab Jermyn Streeti, peeneid kingseppi, kes nikerdavad asju käsitsi.

„Kas te elate siin kandis?” küsin ma.

„Batterseas.” Ta on seljaga minu poole. „Teisel pool Clapham Junctionit.”

„Tõusuteel,” ütlen ma ja saan siis enda peale pahaseks.

„Kena pilt. Kas teie tütre tehtud?”

Olen segaduses. Muidugi pruukis tal vaid guugeldada – minust ilmus alles mõne nädala eest lugu Sunday Timesi rubriigis „Elu päeva sees” –, aga kõhe tunne on, kui inimesed, kellega sa pole kokku puutunud, sinust midagi teavad. Seda ma püüdsingi seletada konstaablile, kellega ma möödunud suvel rääkisin, kui need imelikud jälitamised pihta hakkasid. (Sa ei ole meelelahutusäris mitte keegi, kui sind ei ole jälitatud.)

„Craigie Aitchison,” ütlen ma ja astun tema kõrvale. Pildil on koer lihtsal taustal – Play-Doh-sinine taevas ja marmelaadiroheline rohi. Seal on üks puu, tume kitsenev joon nagu pintsliots. Muidugi petlikult lihtne: koera olek on kuidagi üksildane ja meditatiivne. Arvan, et see peab meenutama Kristust. „See on bedlingtoni terjer,” ütlen ma.

„Bedlingtoni terjer, mitte mingi suvaline terjer. Ja järjekordne oliivipuu. See on ilmselt läbiv motiiv.”

„See on vist küpress. Teate küll, surm ja kõik muu. Mu mees ostis pildi hulk aastaid tagasi, aga kui Aitchison suri, tõusid hinnad lakke. Päris nutikas ost.”

„Päris nutikas ost,” kordab ta, justkui poleks ta eluilmas midagi nii rumalat kuulnud.

Loodan lausuda oma järgmised sõnad mängleval toonil. Tõenäoliselt kõlavad need vaid okkaliselt. „Tate’is ripub neli maali. Elton Johnil on üks.”

Ta kehitab õlgu. Ta on noorem, kui ma arvasin. Ma olin endale ette kujutanud, et ta on üle viiekümne, aga ta on vist umbes minuvanune – veidi üle neljakümne. Tema maneerid, küürus kehahoiak, mis võib-olla peab tema pikkust varjama, lõtvunud põsed, mida ta rõhutab, vedades suud viltu, justkui eemaldaks puru, mõjuvad nii, et ta näib vanem. Nendes pruunides juustes ei ole halli – Philipi meelekohad on hõbedaga üle puistatud. Selle mehe põsesarnade all on lohud, rohmaka peitliga voolitud: kui ta kaaluks rohkem, oleks ta peaaegu veetlev. Oma pikkade juuste ja konstitutsiooniga on ta nagu eksiteele sattunud keigar.

Aitab jamast, mõtlen ma ja ütlen: „Ah jaa, tee. Kas Builders sobib või soovite midagi vasakpoolsemat?” Võiksin endale kuuli pähe lasta.

„Ükskõik,” ütleb ta.

Ta on lõpuks laua äärde istunud, oma Barbouri seljast võtnud ja korralikult tooli seljatoele riputanud ning vaatab nüüd välja tagaaeda – meie ilusat rohelist muru ja maastikukujundust, kõrgeid peenraid, batuuti, nutikat „mängumaja” moodi kaadervärki, mis kulgeb vaiadel piki tagaaia müüri, valgepöökide rea taga. Philip otsustas, et me peame laskma aia ümber teha, kui me keldrikorruse välja kaevasime: ehitajad keerasid kõik nii segi.

Miski, mis põõsastes märtsituule käes laperdab, näib tema tähelepanu köitvat. Võib-olla on see politseinike puhul tavaline: su pilk haakub mingi pisidetaili külge; ei või ju iial teada, mis on tähtis ja mis mitte.

„Kas te puudutasite surnukeha?”

Oleksin tema teetassi äärepealt maha pillanud. Viin seda parajasti lauale, ja sellele õrnale nahakolmnurgale, mis on pöidla ja nimetissõrme vahel, loksub teed.

„Ai.”

Loputan kätt kraani all, jälgin, kuidas vesi nahale voolab. Hetkeks keskendub mu aju sellele: veele ja nahale. Ja seejärel ei suuda ma mõelda muule kui selle naise juustele, nende nöörsirgele tekstuurile.

„Tema keha,” ütlen ma. „Ei, ma ei puudutanud tema keha.”

Kui ma ümber pöördun, vaatab mees mulle otsa.

„Kas te tundsite seda naist?”

„Ei.” Hingan sügavalt sisse, raputan käe kuivaks. See hetk on möödas. „Nagu ma teie konstaablile ütlesin, pole ma teda kunagi varem näinud. Kas olete teada saanud, kes ta on?”

„Veel mitte. Ei ole.”

Istun tema vastu lauaäärsele pingile, selg aia poole. Ta on nüüd alustanud küsitlemist – seltskondlik vestlus on läbi. Ta palub mul juhtunust rääkida. Ta ei tee märkmeid. Ilmselt on see vaid mitteametlik jutuajamine, aga sellal kui ma räägin, tundub iga žest kohmetu, silmatorkav. Vestlusel on oma etikett: kuulaja peaks kõnelejale otsa vaatama, kõnelejal on lubatud mujale vaadata. Kriminaalinspektor Perivale ei vaata aga minu poolegi – hoopis mina jälgin teda – hetkeni, mil ma teen pausi, ja siis pöördub tema pilk tagasi ja puurib end minu silmadesse. See ajab segadusse. Kui ma pead kallutan, juuksed hobusesabasse tõmban ja sõlme keeran, et nad koos püsiksid, tundub see ebaloomulik, justkui teeskleks keegi sundimatut olekut. Sama lugu on siis, kui ma käelabad džempri varrukatesse tõmban. Parem on püüda liikumatuks jääda – nii me saatekülalistele ütleme. Istuge oma käte peal, kui on vaja. Mu kael hakkab õhetama. Kui ma olen oma jutustuse lõpetanud – samasuguse loo nagu see, mille konstaabel Morrow mõne aja eest kirja pani, ütlen kriminaalinspektor Perivale’ile, et ta tekitab minus tunde, justkui oleksin süüdi ja peaksin ennast kaitsma. Mul on samasugune kössivajutav tunne nagu turvaväravatest läbi või kallite poodide väljaviskajatest mööda kõndides.

„Te teete seda sageli, eks?”

„Mida?”

„Kõnnite kallite poodide ustest sisse?”

Annan tema käsivarrele naljatleva laksu. See ei ole meeldiv hetk. Tema nahk polosärgi lühikestest varrukatest allpool on kahvatu, tumedate ämblikulike karvadega. Ta vaatab minu kätt, mu erepunaseid küüsi.

„All Shook Up,” ütlen kätt tagasi tõmmates. „OPI. Seda oli töö juures vaja.”

Ta muigab.

„Jooge ometi teed,” ütlen ma. „Mul on kahju, et ma ei saa teid rohkem aidata. Soovin, et ma oleksin midagi näinud, ükskõik mida. Kahju, et see käik teil tühja läks. Ja sellest vaesest naisest on kahju.”

„Minul ei lähe ükski käik tühja.”

Võib-olla on ta selline mees, kes tunneb end vähem küündimatuna, kui ta tekitab teistes inimestes tunde, et nad on pisikesed. Ta meenutab mulle minu praktikaaja ülemust „Panoraamis” – Colin Sinclairi, kellel olid suured mustad nahkrõivad ja väike punane Suzuki 125. „See on sinu arvamus; ma ei saa kommenteerida,” kostis ta iga tähelepaneku peale, mis oli natukenegi vastukarva. Või kui mu rong hilines: „Mina usun sind; miljonid ei usuks.” Suutmata leida ühtki väikest kulunud rööbast, eksles tema aju sihitult, kuni leidis mõne eelarvamuse, mille külge haakuda. Ja see politseinik paistis tegevat sedasama. Ja surnukeha seal väljas... kui see ikka on veel seal.

„Kas ta on ikka veel seal?” küsin ma. „Keset parki. Või viisite ta mujale? Mul pole aimugi, mida sellistel juhtudel tehakse.” Koputan vastu lauda. „Õnneks.”

Kriminaalinspektor hõõrub nägu. „Me viisime surnu ära. Ta on lahkamisel.”

„Kas te... kas nad, kriminaaltehnikud, leidsid midagi? Midagi, millest saaks teada, mis juhtus? Mis te arvate, kas see oli röövimine? Või vägistamine? Või juhuslik tapmine? Kas seal tegutseb mingi maniakk, kellest me kõik peaksime teadlikud olema? Vabandage, et ma nii palju pärin, aga oleks hea... teada.” Oma üllatuseks olen ma vist nutu äärel.

„Me peame ootama,” ütleb ta, mitte sugugi tõredalt. „Mõne aja pärast teame rohkem. Minu moto on ÄÄK. Ära oleta midagi. Ära usu kedagi. Kontrolli kõike. Ma võtan ühendust. Kindlasti.”

„Eneselämmatamine see vist küll ei ole?”

„Isegi kui oletusi mitte teha,” ütleb ta, „arvan ma, et võime eneselämmatamise välistada.”

„Kummaline, et enne Michael Hutchence’it polnud keegi sellest kuulnudki, aga nüüd on see esimene asi, mis kõigile pähe tuleb. „Ahah. Eneselämmatamine,” ütleme nüüd kõik, paljunäinud inimesed, keda on võimatu šokeerida, aga see mõte on ikkagi nii veider, et kägistamine võib olla seksuaalselt erutav.” Ma ajan nilbet loba – see on mul kombeks, kui ma närvis olen. Kriminaalinspektor vahib mulle niimoodi otsa, pooleldi tüdinult, pooleldi huvitatult, nagu võiks vahtida eredate triipudega akvaariumikala. „Te siis ei tea, kes see tüdruk on? Mobiili polnud... ega rahakotti?”