Читать книгу Kentukid - Samanta Schweblin - Страница 2

Originaali tiitel:

Samanta Schweblin

Kentukis

Penguin Random House Grupo Editorial

2018

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

Kujundanud Maris Kaskmann

© Samanta Schweblin, 2018

© Tõlge eesti keelde. Ruth Sepp, 2020

ISBN 978-9985-3-4954-0

e-ISBN 9789985351147

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www. facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Enne seadme käivitamist veenduge,

et kõik kasutajad

oleksid kaitstud

selle ohtlike osade eest.

Ohutusjuhend

Laadur-ekskavaator JCB, 2016

„Kas te räägite meile teistest maailmadest

tähtede vahel…

teistsugustest inimestest,

teistest eludest?”

Ursula K. Le Guin

„Pimeduse pahem käsi”1

Kõigepealt näitasid nad oma tisse. Nad istusid kolmekesi voodiservale, kaamera ette, tõmbasid särgid seljast ja võtsid ükshaaval rinnahoidjad ära. Robinil polnudki õieti midagi näidata, aga ta tegi seda ikkagi, jälgides rohkem Katia ja Amy pilke kui mängu ennast. Kui sa tahad South Bendis ellu jääda, olid tüdrukud talle kord öelnud, siis tasub tugevate seltsi hoida.

Kaamera oli paigaldatud plüüslelu silmadesse, ja aeg-ajalt keeras see end oma põhja alla peidetud kolmel rattal, liikus edasi või tagasi. Keegi juhtis seda kusagilt mujalt, nad ei teadnud, kes ta on. Lelu nägi välja nagu lihtne ja kohmakas pandakaru, kuigi meenutas tõtt-öelda pigem ragbipalli, millel on ühest otsast jupp ära lõigatud, et see püsti seisaks. Kes seal teiselpool kaamerat ka polnud, püüdis ta neid midagi kaotsi laskmata jälgida, seega tõstis Amy ta üles ning pani tabureti peale, nii et nende tissid jäid tema kõrgusele. Plüüslelu kuulus Robinile, aga kõik, mis oli Robini oma, oli ka Katia ja Amy oma: nii nägi ette verevanne, mille nad reedel olid sõlminud ja mis pidi neid elu lõpuni ühendama. Ja nüüd tuli igaühel esitada oma number ning nad panid uuesti riidesse.

Amy tõstis lelu tagasi põrandale, võttis ämbri, mille ta oli ise köögist toonud, ja pani selle lelule peale, kattes ta üleni kinni. Ämber hakkas rahutult ja pimesi mööda tuba tiirutama. Ta komistas kaustikute, kingade ja maas vedelevate riiete otsa, mis näis lelu veelgi enam ärritavat. Kui Amy hakkas hingeldamist teesklema ja erutatult oigama, ämber peatus. Katia läks mänguga kaasa ja nad esitasid üheskoos pika ja võimsa samaaegse orgasmi.

„See ei lähe sinu etteastena arvesse,” teatas Amy Katiale, kui nad olid naerust võitu saanud.

„Muidugi mitte,” ütles Katia ja sööstis toast välja. „Pange end valmis!” hüüdis ta mööda esikut eemaldudes.

Robinis tekitasid sellised mängud ebamugavust, kuigi ta imetles Katia ja Amy sundimatust, nende oskust poistega rääkida, nende alatasa hästi lõhnavaid juukseid ja laitmatult lakitud küüsi. Kui need mängud läksid üle teatud piiride, kahtles Robin, kas nad teda mitte proovile ei pane. Tema oli „klanniga”, nagu nad endid nimetasid, viimasena ühinenud ja pingutas kõvasti, et nende tasemel olla.

Katia astus tuppa, kaasas seljakott. Ta istus ämbri ette ja vabastas plüüslelu.

„Pane tähele,” ütles ta kaamerasse vaadates, ja silmad järgisid teda.

Robinit huvitas, kas lelu saab neist aru. Tundus, et ta kuuleb neid suurepäraselt, ja nemad räägivad inglise keeles, mida räägivad ju kõik. Inglise keele oskus võib-olla oligi ainus hea asi selle juures, et olid sündinud säärases hirmigavas linnas nagu South Bend, ja ikkagi võis alati juhtuda mõne välismaalase otsa, kes ei oska isegi kella küsida.

Katia tegi seljakoti lahti ja võttis oma aastakäigu fotoalbumi. Amy plaksutas ja hüüdis:

„Kas sa tõid selle lipaka? Kas sa näitad teda?”

Katia noogutas. Ta lappas õhinal lehti, keeleots huulte vahelt väljas. Kui ta otsitud foto leidis, laotas ta albumi lahti ja hoidis seda plüüslelu ees. Robin küünitas vaatama. See oli Susan, too imelik tüdruk bioloogiatunnist, keda klann sportlikust hasardist kiusas.

„Teda hüütakse „punnperseks”,” ütles Katia. Ta prunditas huuli nagu alati, kui oli korda saatmas mingit erilist alatust, mida klann nõudis. „Ma näitan sulle, kuidas temaga hõlpsalt raha teenida,” ütles Katia kaamerasse. „Robin, kullake, kas sa hoiaksid raamatut, kuni ma noormehele tema ülesannet selgitan?”

Robin astus ligi ja hoidis raamatut. Amy polnud Katia kavatsustega kursis ja vaatas huviga pealt, kuidas too otsis telefonist välja ühe video ja tõstis ekraani lelu ette. Videos tõmbas Susan sukad ja aluspüksid alla. Tundus, et teda oli filmitud kooli WC põrandalt, poti tagant; ehk oli kaamera peidetud prügikasti ja seina vahele. Kõlasid mõned peeretused ja kõik kolm lagistasid naerda ning lausa kiljusid naudingust, kui Susan enne vee pealetõmbamist oma junni vaatama jäi.

„Sellel eidel on raha jalaga segada,” ütles Katia. „Pool sulle ja pool meile. Me ei saa klanniga temalt enam otse välja pressida, direktor hoiab meil juba silma peal.”

Robin ei teadnud, millest jutt käib, ja see polnud neil esimene kord teda oma kõige hämaramatest tegemistest välja jätta. Katia etteaste pidi kohe lõppema ja siis oli järg tema käes, ja ta polnud midagi välja mõelnud. Robini käed tõmbusid higiseks. Katia võttis oma vihiku, pliiatsi ja märkis midagi üles.

„Siin on punnperse täielik nimi, telefon, e-mail ja postiaadress,” ütles ta ja tõstis vihikulehe foto kõrvale.

„Ja kuidas see noormees meile raha annab?” päris Amy Katialt, pilgutades silma oletatavale noormehele kaamera taga. Katia kõhkles. „Me ei tea ju, kes pagan ta on,” ütles Amy, „sellepärast me näitasimegi talle tisse, onju?”

Katia vaatas otsekui abi otsides Robini poole. Just neil põgusatel hetkedel, kui Katia ja Amy olid viimase vindini üles kruvitud ja omavahel kemplesid, lootsid nad temale.

„Kuidas see mees oma meiliaadressi annab, ah?” noris Amy edasi.

„Mina tean, kuidas,” ütles Robin.

Mõlemad tüdrukud vaatasid teda üllatunult.

See ongi tema etteaste, mõtles ta, sellega veab ta end välja. Ka pandakaru pööras tema poole, küllap tahtis jälgida, mis toimuma hakkab. Robin pani albumi kõrvale, läks kapi juurde ja otsis midagi sahtlitest. Ta tuli tagasi ouija-lauaga ja tegi selle põrandal lahti.

„Roni peale,” ütles ta.

Ja lelu roniski. Kolm plastratast tema all said kenasti üle papist ääre ja juba ta oligi tahvli peal. Ta liikus mööda tähestikku, justkui uuriks seda. Kuigi tema keha kattis korraga rohkem kui ühe tähe, oli hõlpsasti aru saada, et osutatav täht jäi rataste vahele. Lelu võttis tähestikukaare all koha sisse ja jäi paigale. Oli näha, et ta teadis, kuidas ouijat kasutatakse. Robin mõtles, mida ta siis peale hakkab, kui tüdrukud ära lähevad ja ta peab selle leluga taas üksi jääma, nüüd kus ta oli näidanud talle tisse ja andnud võimaluse endaga suhelda.

„Geniaalne,” ütles Amy.

Robin kõverdas põgusalt suud.

„Kellel meist kolmest on sinu arvates kõige ilusamad tissid?” küsis Katia.

Lelu liikus kärmelt tahvli tähtede peal.

B L O N D I L

Katia naeratas uhkelt, küllap teadis ta seda isegi.

Kuidas talle see ouija-laua nõks varem pähe ei tulnud, imestas Robin. See lelu oli tal juba nädal aega toas ringi liikunud. Ta oleks võinud temaga rahulikult vestelda, äkki oli see keegi eriline, mõni poiss, kellesse ta oleks võinud armuda, tema aga lasi kõik raisku.

„Kas sa oled punnperse tehinguga nõus?” küsis Katia, näidates talle veel kord Susani fotot.

Lelu läks liikvele ja hakkas uuesti kirjutama.

L I B U D

Robin kortsutas kulmu, see riivas teda, ehkki nende solvamine rääkis lelu kohta pigem üksnes head – ta sai isegi aru, et nad käitusid valesti. Katia ja Amy vahetasid pilke ja muigasid üleolevalt, näitasid siis lelule keelt.

„Kui lame,” ütles Amy. „Ei tea, mida noormees meile veel ütleb?”

„Kes me veel oleme, kulla dildoke?” ärgitas Katia, saates talle ahvatlevaid õhusuudlusi. „Kes me veel võiksime sinu jaoks olla?”

R A H A

Et järge pidada, tuli hästi keskenduda.

A N N A T E T E I E M U L L E

Kõik kolm vahetasid pilke.

S A L V E S T A T U D T I S S I D 4 0 0 × T I S S K O K K U 2 4 0 0 D O L L A R I T

Amy ja Katia vaatasid korraks teineteisele otsa ja pahvatasid naerma. Robin pigistas sõrmede vahel kramplikult oma särki, püüdes ise naeratada.

„Ja kellelt sa raha sisse nõuad, ah?” küsis Amy ja tegi, nagu hakkaks uuesti särki üles tõstma.

M U I D U T I S S I D × K I R I S U S A N I L E

Alles nüüd muutusid Amy ja Katia tõsiseks. Robin ei suutnud kuidagi poolt valida, tema pandakaru võis ju olla omamoodi õigusemõistja.

„Näita niipalju kui tahad,” ütles Amy, „meil on linna parimad tissid. Pole põhjust häbeneda.”

Robin teadis, et tema kohta see ei käi. Amy ja Katia lõid käsi kokku. Siis hakkas lelu mööda tahvlit sagima, ta kirjutas vahetpidamata, tähthaaval sõnu, mida Robin vaevu jõudis lugeda.

M U L O N V I D E O D R O B I N I E M A S I T T U M A S J A R O B I N I Õ D E M A S T U R B E E R I M A S×6

Nad pidasid täht-tähelt järge, lelult pilku pööramata.

I S A F L I R T I M A S K O R IS T A J A T Ü D R U K U G A

Amy ja Katia jälgisid kütkestatult tantsu tahvli peal, oodates kannatlikult iga uut alandust.

A L A S T I R O B I N J A R O B I N T E L E F O N I S A M Y T T A G A R Ä Ä K I M A S

Amy ja Katia vaatasid teineteisele otsa. Siis vaatasid nad Robinit, enam nad ei naeratanud.

R O B I N M Ä N G I M A S A M Y T J A K A T I A T J A N E N D E S U U D L E M I S T

Lelu kirjutas edasi, aga Amy ja Katia ei lugenud enam. Nad tõusid, korjasid oma asjad kokku ja lahkusid ukse paukudes.

Värisedes püüdis Robin välja selgitada, kuidas kurat seda aparaati peatada, lelu aga liikus pidurdamatult mööda tähestikku. Tal puudus nupp, seda oli tüdruk juba varem märganud, ja meeleheites ei leidnud ta ka muud varianti. Robin haaras pandakaru ja katsus kääriotsaga selle põhja avada. Lelu liigutas rattaid, püüdis end vabastada, ent asjatult. Tüdruk ei leidnud ühtegi pragu, millest seda lahti kangutada, niisiis pani ta lelu uuesti põrandale ja see ronis otsekohe tagasi tahvli peale. Robin lõi ta sealt ainsa jalahoobiga minema. Lelu kiunatas ja Robin karjatas, sest ta ei teadnud, et aparaat oskab kiunuda. Ta tõstis tahvli üles ja virutas toa teise nurka. Ta keeras ukse lukku ja asus teda ämbriga jahtima, otsekui püüaks mingit haruldast putukat. Robinil läks korda lelu ämbrisse vangistada ja ise selle otsa istuda, ta jäi viivuks paigale, käed ämbriserva pigistamas, pidades hinge kinni iga kord, kui lelu end vastu plasti tagus, ise pisaratega võideldes.

Kui ema Robinit õhtusöögile kutsus, hüüdis tema, et tal on paha olla ja et ta läheb söömata magama. Ta pani ämbri peale suure puidust kasti, milles hoidis oma vihikuid ja õpikuid, nii et pandakaru enam liikuda ei saanud. Keegi oli talle rääkinud, et kui aparaati lõhkuda ei õnnestu, siis ainus viis see välja lülitada on oodata, kuni tal aku tühjaks saab. Nõnda siis võttis ta padja kaissu ja istus voodile ootama. Ämbrisse lõksu jäänud plüüslelu kiunus tundide kaupa, pekseldes vastu ämbrit nagu hiiglaslik porikärbes, kuni lõpuks, vastu hommikut, jäi toas täiesti vaikseks.