Читать книгу Valik - Samantha King - Страница 9

„Kui teie silmad veel suuremaks lähevad, kukuvad need teil peast välja.”

„Kuidas palun?” Punastasin, märgates, kuidas pikk ja kena väljanägemisega mees nõjatub vastu sarimõrvarite A–C sektsiooni raamaturiiulit, siniste silmade pilk ainiti minule koondunud. Mul oli tunne, et ta on mind juba mõnda aega jälginud.

„Te pole vähemalt kolm minutit silmi pilgutanud. Kas te üritate mingisugust rekordit püstitada? Või siis olete lihtsalt ilus ebard. Muide, mina olen Dom. Dominic Castle. Ja teie olete...?”

„Südamest solvunud. Ebard? Einoh, tänan väga.” Tegin näo, et vaatan käekella, kuigi otse meie ees seinal rippus samuti kell. „Raamatukogu pannakse varsti kinni. Parem hakkan tegutsema.”

„Ilma et mulle isegi oma nime ütleksite? Aga kuidas ma saan levitada sõnumit teie erakordsest andest, kui ma ei tea, kes te olete? Ja juhuks, kui te tähele ei pannud, nimetasin ma teid ka ilusaks. Nii et ärge jookske minema. Ma ei hammusta. Kui te just ei palu.”

Ta sammus laua poole, kuhu olin viimaseks kaheks tunniks laagrisse jäänud ja seal oma psühholoogiaõpikuid jõllitanud, kuigi tegelikult nuhkisin hoopis Shay järele. Siis tõmbas mees tooli laua alt välja ja istus mu kõrvale ning muigas, kui käed kukla taga kokku pani. Tema must T-särk pinguldus laial rinnal ja ma tundsin, kuidas mu kuklakarvad püsti tõusid.

„Vabandust?” küsisin ma, kuigi olin teda suurepäraselt kuulnud.

„Ma ütlesin, et rõõm teiega tuttavaks saada, Madeleine Hartley.” Mees sirutas minu poole oma suure kämbla.

Minust uhkas läbi kuumajutt, ehkki õhetasin lämbest õhtust juba niigi. Kogu London higistas hilissuvise kuumalaine rõhuva leitsaku käes ning ma igatsesin kahtlemata eesootavaid jahedaid ja kargeid sügispäevi. Tahtsin vahetada ehiskivikestega plätud pehmete seemisnahast saabaste ning pitsilised vestid mugavate kampsunite vastu; tahtsin, et suvi lõpeks ja mu ülikoolipäevad ühele poole saaksid.

„Kuidas te...? Oih.”

Ta lõpetas käepakkumise, mida olin eiranud, ja kergitas mu „Lastepsühholoogia” kausta, vedas pöidlaga aeglaselt üle nimesildi. Ta sõrmed olid saledad ja päevitunud, mõtlesin, mis tunne oleks, kui need mind puudutaksid.

„Kas te olete Madeleine, Maddie või, ee, lihtsalt Mad¹?” küsis ta jälle muiates, kui keeras end nii, et ta jalad jäid kummalegi poole minu omi, vangistades mu toolile.

„Oleneb.”

Silmanurgast ootamatult mingit liikumist märganud, kiikasin ma Shay poole. Ta polnud minuga nüüdseks tervelt kolm päeva sõnagi rääkinud ja korduseksamiks mõeldud ülevaatlikud seminarid algavad esmaspäeval. Kindlasti on jube ebamugav istuda väikeses auditooriumis ainult tema ja veel kahe üliõpilasega, kes nagu minagi pidid lõpueksami uuesti tegema. Soovisin sajandat korda, et oleksin kulutanud vähem aega lektorist unistamisele ja rohkem lõpueksamiteks õppimisele, siis oleksin ma juba lõpetanud ja saanud minna edasi õpetajakoolitusega ning...

„Oleneb millest...?” uuris Dom ja sirutas käe, et mu lõug kuumade ja karedate sõrmeotste vahele võtta ning mu pea jälle enda poole pöörata.

Sulgesin meelega silmad, sõdisin tema tahtega, et talle otsa vaataksin, aga kujutluspilt ta tumedatest kulmudest ja teravatest põsesarnadest püsis endiselt mu laugude taga. Ta oli kohutavalt ninakas, ilmselt naeris ta mu kohmetu ujeduse üle. Pagan. Sundisin suure pingutusega end silmi avama. Ma ei kavatsenud lasta tal näha, kui ähmi tema lähedus mind ajas.

„Noh, emal oli kombeks mind Madeleine’iks kutsuda. Enamasti siis, kui sain noomida. Mu korterikaaslane ütleb mulle Mads. Muidu aga olen ma lihtsalt igav ja tavaline Maddie.”

„Te pole kuskilt otsast tavaline, Maddie.”

„Ma ei nurunud komplimenti.” Vaatasin talle vapralt silma, kuigi tundsin, et punastan.

„Ja kuidas tema teid kutsub? Teie mees seal?” Ta noogutas järsult Shay poole.

„Ta pole minu mees. Kui te just teadma peate, siis ta on minu psühholoogialektor. Mitte et see teie asi oleks.”

„Aa, mõistan.” Tema madal hääl leebus ning ta suured käed olid üllatavalt hellad, kui ta minu omadest kinni võttis ja pigistas.

„Mida te mõistate?”

„Oh, ei midagi erilist. Lihtsalt et tema kaotus. Kindla peale minu võit.”

Kui ta muigas, oli ta siniste silmade ümber näha imepeeni üliseksikaid kurrukesi. Miskipärast käis see mulle närvidele, ma ei tahtnud lasta end sellest ülemäära enesekindlast mehemürakast, kes kutsumata minu isiklikku ruumi tungis, võluda lasta. Tõmbasin oma käed ära.

„Mina pole kellegi kaotus. Ega võit. Ma pole mingi ese, mis käib ühe mehe käest teise kätte. Juhul, kui te pole märganud, siis see siin on ülikooli raamatukogu. Teate küll, koht, kus laenutatakse raamatuid? Mitte, ee, tüdrukuid.”

Ma rääkisin nähvaval toonil, aga peamiselt sellepärast, et olin iseenda peale pahane, sest pidasin mehest õhkuvat omandihimu-aimust perversselt erutavaks. Olin näinud, kuidas mu isa sõna oli suurema osa ajast mu vanemate abielus seaduseks, ning olnud tunnistajaks, kuidas ema pärast tema surma abitult jahmerdas, sest enam polnud abikaasat, kes andis ta olemasolule mõtte. Kamandavad ja kontrollivad mehed ei meeldinud mulle põrmugi ning Dom tundus täpselt sellise tüübina, kes tahab, et ohjad tema käes oleksid. Ma ei teadnud, miks tema ülbus minus elevust tekitab, ja see tegi mind ebatavaliselt tõredaks.

„Isegi mitte lühikest aega laenuks? Paha lugu. Eks ma siis lähen vaatan hoopis mõningaid õpikuid. Need pole küll kaugeltki sama põnevad ega silmale kenad vaadata.” Ta kallutas pea viltu ja kergitas kulmu.

„Tehke seda. Kuna te olete ju nii ilmselt siin selleks, et õppida.” Heitsin kõneka pilgu tühjale lauale tema ees ja seejärel vaatasin uuesti oma raamatuid.

„Muide, teie juuksed on hämmastavad.” Ta kergitas üht kiharat ja silitas seda.

Tõmbusin teravalt eemale. „Kas teile pole õpetatud, et enne kui midagi katsuda, tuleb viisakalt luba küsida?”

„Kas te olete loomulik punapea?” küsis mees, ilma et oleks mu tõredusest välja teinud.

„Tegelikult küll maasikablond. Ja muide, mul on plaanis need maha lõigata.” Keerutasin ühe pika salgu sõrme ümber ja kinnitasin endale, et ma ei flirdi, vaid olen üksnes sõbralik. Viisakas. Ei midagi enamat.

„Ärge tehke seda. Teile sobivad pikad.”

„Ma ei küsi teilt luba,” ütlesin ma ja ajasin lõua õieli. „Ma käin juhtumisi palju jooksmas ja juuksed jäävad ette. Ja on liiga paksud. Panevad mind higistama. Muud midagi.”

„Te hoiate end vormis. Seda on näha. Mis tähendab, et meil on rohkemgi ühist kui koht, kus otsustame reede õhtu veeta.”

Mu põsed lõkendasid ägedalt, kui ta pilk julgelt üle mu valge mustlasseeliku ja türkiissinise varrukateta pluusi rändas. Tahtsin end kinni katta, põimida enda ümber oma kahvatud käsivarred, mis ei paistnud iialgi päevituvat, ükskõik kui palju tunde mina ja mu sõbranna Gabrielle Kew’s meie üürikorteri tillukesel rõdul istusime ja end kallutasime, et püüda kinni iga viimne kui päikesekiir, igatsedes, et meie hele nahk kuldpruuniks värvuks. Gabrielle’i pikad kõhetud jalad olid omandanud heleda, pisut karamellisema tooni, aga kõik, mille mina terve suvevaheaja jooksul kordamist teeseldes päevitades saavutasin, olid tedretähniline nina ja kipitavad roosad põlved. Vähemalt hoiab jooksmine mind küllaltki vormis, mõtlesin ma, kui häbelikult seelikuserva allapoole sikutasin, nähes, kuidas Dom mu jalgu silmitseb.

„Kas teil pole vaja midagi kasulikku teha? Näiteks mõned istessetõusud või kontrollida peeglist oma kõhulihaseid...” Mühatasin ja pööritasin silmi.

„Noh, ma peaksin lõpetama väitekirja globaliseerumise mõjust majandusele. Eks ma vist võiksin sellega edasi tegelda.” Ta nõjatus tooli seljatoele, nautis mu reaktsiooni.

„Oi.”

„Las ma oletan. Te arvasite, et ma õpin kehalise kasvatuse õpetajaks, eks ole?”

„Ei, ma lihtsalt arvasin... Ma ei oodanud...” Traalisin ajus vabandusi otsides, aga mu pea oli tühi.

„Mul on praegu käsil magistriõpingud ärijuhtimises, jätkuks mu esimesele äriõpingute kraadile. Dominic Castle’iga käimise esimene reegel? Oota ootamatut.”

Ma ei suutnud uskuda, et ta tõesti ütles nii. Oleksin pidanud talle näkku naerma. Aga ma ei teinud seda. Ma olin noor, mulle oli kerge muljet avaldada. Neelasin kõik sõnad alla.

„Ee, kes siin midagi käimisest on rääkinud?” Olin nii ähmis, et seda oli võimatu varjata.

„See on ju meie esimene kohting, eks ole? Ma oskan üsna hästi inimestest sotti saada. Eriti veel kurvikatest suurte sinisilmade ja kena tedretähnilise ninaga maasikablondidest. Üldiselt ma signaale valesti ei tõlgenda.”

„Kurvikatest!” põrnitsesin teda altkulmu. „Ja mina ei edasta teile mingeid signaale.”

„Oh, edastate ikka küll, Maddie. Teie keha saadab välja kõiksuguseid erutust väljendavaid signaale. Teie aju pole neile veel järele jõudnud. Aga küllap jõuab.” Ta kummardus mulle lähemale ning mu mõtted keerlesid spiraalis fantaasiamaailma, kus ta mu oma tugevate käte vahele haarab, mu endale õlale viskab ja päikeseloojangusse kannab.

Shay möödus meist, olles teel välja. Ma ei tõstnud peadki.

1 Mad – vihane (ingl); lühend nimest Madeleine. Tlk