Читать книгу Poiss pimedusest - Самюэль Бьорк - Страница 4
I osa
ОглавлениеAPRILL 2013
1
Kümneaastane lokkispäine poiss istus väikese aerupaadi pärapingil ja püüdis olla võimalikult vaikselt. Ta heitis kiire pilgu isale, kes istus aerude taga, ja tundis, kuidas süda läks soojaks. Jälle isal külas. Lõpuks. Viimasest korrast oli nii palju aega möödas pärast seda, kui ema sai teada, kuidas eelmisel korral läinud oli. Isa majas, mida ema nimetas hurtsikuks, peaaegu mägedes paksu metsa sees. Poiss oli katsunud öelda, et ta ei hooli sellest, et isa ei oska nii hästi süüa teha nagu ema, et ta suitsetab toas ja tal on elutoas püss. See on ju rabapüüde, mitte inimeste laskmiseks, aga ema ei tahtnud kuulda. Enam sa sinna külla ei lähe, ja oli isegi politseisse helistanud, või kui mitte politseisse, siis kellelegi, kes tuli ja temaga köögilaua taga juttu ajas ja midagi märkmikku üles kirjutas, ja pärast seda ei olnud ta isa näinud. Kuni praeguseni.
Kümneaastane poiss tahtis öelda, et on vahepeal raamatuid lugenud. Kalapüügist. Raamatukogus. Et ta teab nüüd paljude kalade nime ‒ siig, mägihõrnas, molva, meriforell, lõhe ‒ ja teab, et sellises järves haugi ei ole, sest haugile meeldib end kõrkjates peita. Siin kõrkjaid ei olnud, oli õõtssoo kuni järvekaldani, aga ta ei öelnud midagi, sest oli seda õppinud. Kalal käies on parem mitte rääkida, ainult väga vaikse häälega, ja siis, kui isa alustab.
„Aasta esimene kalaretk Mustalaukale,“ ütles isa sosinal ja naeratas talle habeme seest.
„Iga kord ühtviisi nõiduslik,“ sosistas poiss vastu ja tundis, kuidas tore soojus jälle üle keha levib, kui isa talle silma tegi.
Poiss oli püüdnud seda emale mitu korda selgeks teha. Seda isa asja. Et talle isa juures hirmsasti meeldib. Akna taga linnud. Puude lõhn. Et raha ei ole alati oluline ja see pole isa süü, et tema pilte ei osteta, et süüa võib ka pesemata kätega ja ilma laudlinata, aga ema ei tahtnud seda kuulda ja vahel oli raske sõnu leida, nii et enam ta ei üritanud.
Isa juures olemine.
Poiss tõstis pilgu pilvede poole ja lootis, et need varsti hajuvad.
Tähistaevas. Siis kala näkkab. Ta pööras jälle pilgu isale, tema tugevatele kätele, mis rõhusid aere läbi süsimusta vee, ja oleks tahtnud öelda, et tema on ka natuke trenni teinud ja saab varsti sõudmisega hakkama, aga ei öelnud midagi. Mitte jõusaalis, kus ema oli, sinna lapsi ei lubatud, vaid ta oli teinud seda kodus oma toas, kätekõverdusi ja istessetõuse juba pool aastat peaaegu igal pärastlõunal, ja oli ennast mitu korda peeglist vaadanud, aga lihased ei olnud kuigi palju suuremaks läinud. Siiski oli tal plaan valmis. Võib-olla järgmisel suvel. Selleks ajaks on ehk trenni mõju näha. Lokkispäine poiss kujutas ette, kuidas siis on. Ta tuleb väravast sisse, seljakott seljas, võib-olla sellise T-särgiga, mida kandsid ema jõusaali mehed, tugevate käsivartega, suurte lihastega, millega sai vabalt paati sõuda, nii et isa võis istuda pärapingile ja tema võis rõhuda aerudele.
„Mis kalalkäik see ilma õlleta on,“ sosistas isa ja tegi veel kord silma, kummardus jalge vahele ja avas veel ühe rohelise purgi, mille võttis paadipõhjast.
Poiss noogutas vastuseks, kuigi teadis, et see oli üks neid asju, millest ema rääkis nendega, kes külas käisid, et isa joob liiga palju ja see on vastutustundetu. Mustalauka. Ilus salajärv mägedes, mida keegi eriti ei teadnud, ja nüüd olid nad siin kahekesi, nii et ta püüdis sellele mitte mõelda. Et ema oli öelnud, et enam ta ei tohi. Isale külla minna. Et jäägu see viimaseks korraks.
„Esimene vise?“ sosistas isa ja tõmbas aerud paati.
„Kärbes või lant?“ sosistas lokkispäine poiss vastu ja teadis, et see on tähtis, kuigi ta ei olnud veel aru saanud, miks.
Isa võttis õllepurgist uue lonksu, heitis pilgu pilvede poole ja vaatas üle tumeda vee.
„Mis sa arvad?“
„Lant?“ pakkus poiss algul pisut kõhklevalt, aga tundis, kuidas nägu lööb mõnusalt kribelema, kui isa talle noogutas ja naeratas ja avas landikarbi, mis oli tema kõrval aerupingil.
„Liiga pime kärbse jaoks, oled nõus?“
„Nõus,“ noogutas poiss ja vaatas pilvede poole, tehes korraks näo, nagu ei olekski märganud, et taevas ei ole nii tähine, nagu peaks.
„Võta,“ ütles isa, kui oli kireva konksu nööri otsa kinnitanud. Pidulik hetk, kui ta käed võtsid vastu õnge, mille isa oli talle kinkinud, ja kuigi poiss teadis, mida isa ütleb, tegi ta näo, et õpib uut asja, kui isa uuesti sosistas:
„Lühikesed tõmbed, et me põhja ei jääks, okei?“
„Okei,“ ütles poiss ja tegi õngega heite üle paadireelingu. Hoida rulli. Tõsta õng. Tagasi. Lasta lahti täpselt õigel hetkel, ja lokkispäine poiss tundis veelkord, kuidas soojalaine läbi keha hoovab, kui nägi isa pilku, mis ütles, et ta oli kõike teinud õigesti, kui kirev konks läbi õhu vihises ja peaaegu hääletu plartsuga mustavat vett tabas.
„Mitte liiga palju,“ sosistas isa ja avas uue õlle. „Jõnksuta. Õige tasakesi.“
Poiss tegi, nagu isa ütles, ja tal tuli kange himu rääkida emale, et tol ei ole õigus. Paat. Vesi. Ta tahtis olla isa juures. Mida need märkmikuga inimesed ka ei räägiks. Äkki tohiks ta lausa siia kolida? Sööta linde. Aidata majakatust parandada. Teha korda logisevad plaadid trepil. Need mõtted, kui tore siis oleks, kiskusid ta nii kaasa, et ta unustas peaaegu täiesti, et tal on õng käes.
„Kala!“
„Mida?“
„Sul näkkab!“
Väike poiss ärkas mõtetest ja nägi kaardus ritva. Ta keris rullile, aga nöör peaaegu ei liikunud.
„Suur!“ hüüdis väike poiss ja unustas täitsa, et pidi tegelikult vaikselt olema.
„Kuram,“ ütles isa ja istus ümber pärapingile. „Esimese viskega, ega sa põhja kinni ei jäänud?“
„Ma ... ei ... usu ...“ ütles poiss ja keris, mis suutis, see oli nii raske, et paat kandus aegamisi kalda poole.
„Varsti on kohal,“ naeratas isa ja tõstis käed üle reelingu. „Oh kurat.“
„Mis on?“
„Ära vaata, Thomas,“ hüüdis isa korraga, kui konksu otsa jäänud asi veepinnal nähtavale ilmus.
„Isa?“
„Heida paati pikali. Ära vaata!“
Ta tahtis nii väga kuulda, aga kõrvad ei töötanud.
„Isa?“
„Maha, Thomas, ära vaata!“
Nii et ta vaatas ikkagi.
Nägi nende all vees tüdrukut.
Sinkjasvalget nägu.
Pärani silmi.
Tüdruku seljas märgi hõljuvaid riideid, mida oli metsaminekuks liiga napilt.
„Isa?“
„Heida maha, Thomas! Kurat ja põrgu!“
Väike poiss ei jõudnud rohkem näha, kui isa äkki üle pinkide tema poole tormas.
Ja ta paadipõhja pikali surus.
2
See ei olnud tõsi, et Karoline Berg kartis lennata. Ta kasutas seda ainult ettekäändeks. Tegelikult oli asi nii, et ta kartis üldse kuhugi sõita. Kõige rohkem meeldis talle kodus olla. Talle meeldisid harjunud asjad, ei, ta vajas harjunud asju.
„Palun tule mulle külla, ema.“
„Ma tuleksin hea meelega, Vivian, aga sa tead, et mu lennuhirm ...“
„Aga tule siis rongiga, ema.“
„Kuusteist tundi võõrastega nagu silgud pütis?“
„Jah, ma saan aru, aga ma nii väga tahan, et sa näeksid, kuidas ma tantsin.“
„Ma olen ju näinud, kuidas sa tantsid, Vivian. Palju kordi.“
„Seda küll, ega see ei ole Bodø kultuurimaja. See on Oslo ooperiteater, ema. Ooperiteater! Kas ma rääkisin sulle, et mind võeti Alexander Ekmani truppi? Ma tantsin „Luikede järves“. „Luikede järves“! Kas pole vapustav!“
„Vivian, see on hirmus tore. Soovin õnne, kullake.“
„Sa kasvad sinna põhja kinni, ema, päris üksi. Tule palun korraks Oslosse. Võiksime minna restorani. Kas sa Maaemot tead? See on kõik Michelini tärnidega ja puha, me võiksime ...“
Muidugi tahtis ta näha, kuidas tütar tantsib.
Jumal küll, see oli ta ülim soov.
„Näeme siis, kui sa koju tuled, oleme kokku leppinud?“
„Muidugi, ema. Aga tead, ma pean nüüd lippama, meil tuleb proov. Kas sul läheb hästi?“
„Mul läheb hästi, Vivian, ära minu peale mõtle.“
„Okei, ema, siis varsti näeme.“
„Jah, näeme küll.“
Päevad muudkui tulid ja läksid.
Kuhu ta elu küll kadus?
See elu, millest ta oli unistanud.
Ta oli neljakümne kahe aastane, aga tundis end kui saja-aastane.
Igal laupäeval Sydvestis krevetivõileiba süües – nad ei öelnud seda välja, aga ta teadis hinges, et nad tema üle naeravad. Sõbrannad. Noodsamad, kes tookord ammu. Bodø keskkoolist. Abituuriumist, ja just tema tahtis tookord näha maailma. Minna Indiasse. Aafrikasse. Korjata Guatemalas õunu. Mängida Amsterdamis tänaval kitarri. Teised mitte, nemad ei tahtnud midagi, ainult abielluda, lapsi saada, töötada avalikus sektoris, Rema poes, igatahes mitte
Bodøst ära minna, aga nüüd tundus, nagu oleksid kõik peale tema maailmale ringi peale teinud.
Kevad kaks aastat tagasi, ja Vivian oli sõitnud Oslosse prooviesinemisele. Armas tugev Vivian, kes oli saabunud nii ootamatult, peaaegu eikuskilt. Bodø lennujaam. Kust lennukid läksid kogu maailma ja kuhu NATO sõdurid saabusid õppustele. Karoline Berg oli olnud kahekümneaastane, muretu nagu linnuke. Mees oli olnud Inglismaalt ja jätnud ta maha suure kõhuga ja ilma aadressita.
Mehe süü?
Luke Moore Leedsist, jalustrabav tumedate lokkidega piloot.
Ja sina ei olegi kuhugi sõitnud, Karoline.
Jah, võid süüdistada ainult iseennast.
Ta elas väikeses korteris lennujaamast vaid paarisaja meetri kaugusel, aga ei olnud seal kunagi käinud.
Mitte kusagil.
Te peate sõitma Alicantesse, seal on niiii ilus.
Mette.
Kes oli tegelikult olnud ta parim sõbranna, aga enam mitte: mees, lapsed, ilus maja Hundstad’s, igal suvel puhkusereis kusagile kaugele Põhja-Norrast.
Jumal hoidku, Key West, ma olin küll kuulnud, et seal on ilus, aga see võttis jalust nõrgaks!
Synnøve.
Kes ei saanud algkoolis mitte millelegi pihta, aga pani hiljem käpa peale ühele Harstad’ ettevõtjale, kellele meeldisid purjekad ja kes investeeris välismaal kinnisvarasse.
Jah, nad naersid tema üle.
Iga kord, kui nad COOP-i astusid.
Mitte valjusti, aga ta nägi seda nende näost. „Soovid tšekki? Kilekotti?“
Kaubad kassalindile, ja alati sama hääl. Jumal, kuidas ta seda häält vihkas. Täisteraleib.
Piip.
Piim.
Piip.
Neli soodushinnaga kokat.
Piip.
Sa oled inetu.
Piip.
Sa ei saa millegagi hakkama.
Piip.
Aga siis, täieliku saladuskatte all, oleksid nad seda vaid teadnud, helistas ta ühele numbrile, mille oli internetist leidnud. Ta oli julguse võtmiseks joonud mitu klaasi punast veini. Ja esimestel kordadel midagi ütlemata kõne katkestanud, peopesad higised, aga kolmandal katsel lõpuks suu lahti teinud.
Psühholoog.
Jumalukene, veelgi jutuainet pakkuda, veelgi põhjust tema üle naerda, aga ta oli seda kõigest hoolimata teinud.
Õnneks.
Bodø lennujaam.
Ta oli pea kolmkümmend viis aastat selle lähedal elanud, aga ei olnud selle uksest kordagi sisse astunud.
Karoline Berg vedas oma uue suure punase kohvri viimased meetrid kuni sissepääsuni ja jäi seisma, et hinge tõmmata.
Mida see psühholoog oligi öelnud?
Üks samm korraga.
Just, sa saad sellega hakkama, Karoline.
Ta nägi läikivatel lükandustel oma peegelpilti. Ta oleks võinud neid lausa käega katsuda, aga siiski tundus, nagu oleksid need teisel planeedil. Ta oli ostnud uued riided. Ta oli käinud juuksuris. Jah, kui ta oli julgenud lõpuks selle kõne teha, siis oli ta pärast teinud kõik nii, nagu psühholoog oli öelnud. Mitte esimestel kordadel, ei, siis tundus talle kõik väga vastik. Nagu tuleks tal suust saasta iga kord, kui ta selle avas. Psühholoog oli temalt küsinud palju isiklikku. Asju, millele ta ei olnud kunagi mõelnud. Missugune vahekord sul isaga oli? Kuidas sa emaga läbi said? Taevane arm, tal oli pea päris ringi käinud, süda läinud pahaks, mõtted ja tunded, millest tal aimugi ei olnud, hakanud möllama, nii et ta ei saanud enam öösiti magada. Aga siis, mõne nädala pärast, oli kõik kuidagi laabunud. See oli nagu lumelaviin. Kui ta juba avanema oli hakanud, siis polnud sel lõppu.
Ta naeratas oma peegelpildile.
Kui ilus sa oled, Karoline.
Kui tubli sa oled, Karoline.
Uus mantel, Karoline? Väga ilus.
Psühholoog oli andnud talle sellised ülesanded.
Sa pead õppima ennast armastama.
Oslo?
Pealinn.
Ta oli juba ammu sinna minna tahtnud.
Näha kuningalossi. Parlamendihoonet. Karl Johani. Rahvusteatrit. Frogneri parki ja selle skulptuure. Ja eelkõige ooperimaja.
Ta tõmbas viimast korda sügavalt hinge, sundis end astuma viimaseid samme. Üks jalg. Siis teine jalg. Ta oligi lennujaamas. Ta oli lahkuvate lendude saalis. Tal käis pea pisut ringi, aga ta ei peatunud. Kõik läheb hästi, Karoline. Ainult natuke veel. Seal eemal. Sinine ekraan. SK4III. SAS. Oslo. Väljumine 12.35.
Nüüd ma tulen, Vivian.
Nüüd tuleb ema, et näha, kuidas sa tantsid!
3
Holger Munch tundis end nagu viimane idioot, kui seisis oma väikese korteri aknal ja läitis päeva neljanda sigareti. Linn oli muutunud kevadiseks, puud Bisletti staadioni ümber löönud haljendama, aga see oli ka ainus, mis tuju parandas. Talv oli olnud raske. Ei, see oli olnud hea talv, sellepärast ta end nii lollilt tundiski. Ta oli olnud puhkusel. Tema tütre Miriamiga oli juhtunud õnnetus. Munch oli end töölt vabaks võtnud, et tütar jalule aidata. Õnnetus oli perekonda lähendanud. Sellest sai üle kümne aasta, kui ta oma vanast majast Røas välja kolis, aga sel talvel oleks nagu kogu tookordne traagika kadunud, nagu polekski ta Mariannest lahutanud. Miriam oli algul olnud haiglas, aga niipea kui ta paranema hakkas, oli ta paigutatud koju vanasse majja. Ja Munch oli kaasa läinud. Eksnaise uus mees Rolf oli välja kolinud, et paranejale ruumi teha, ja Munch oli näinud oma võimalust, et Rolfi koht üle võtta. Sestpeale olid nad jälle peaaegu nagu perekond. Kurat, isegi tema oleks ju pidanud taipama, et see ei jää kestma. Pagan, kui loll ta oli olnud! Ühised söömaajad elutoa kalli laua ümber. Mille nad kunagi ammu olid ühiselt ostnud, kui ta oli just mõrvauurijaks saanud ja neil oli esimest korda rohkem raha. Reedeõhtud teleka ees nagu kõige tavalisem perekond. Tema ja Marianne samal diivanil, lapselaps Marion nende vahel. Nad olid ju äärepealt Miriami kaotanud, Munch oleks pidanud aru saama, et Marianne käitus sellepärast nii. Nagu vanasti. Nagu oleksid nad jälle koos.
Marianne ei olnud talle etteheiteid teinud, kuigi tütar Munchi süül peaaegu elu kaotas. Või mis nüüd süül. Mõrvarühm oli ajanud taga ärakeeranud mõrvarit ja Miriam oli olnud tema viimane ohver. Oleks võinud olla. Munch võttis sigaretist viimase mahvi ja vangutas pead. Tundis, et hirm ei ole veel kehast lahtunud. Mis siis, kui ...? Vaid kui ...? Aga kõik oli läinud hästi. Õnneks. Ja ta oli sel meeldival lasknud end uinutada. Tema ja Marianne. Miriam. Ja väike Marion. Ta oli isegi abielusõrmuse uuesti sõrme pannud. Idioot, seda ilmselt Marianne oligi näinud. Vaid mõni päev hiljem oli Marianne tulnud välja trepile, kus ta suitsu tegi.
Kuule, Holger, me peame rääkima ...
Ta oli seda naise silmist lugenud.
Rolf tuleb homme tagasi ...
Munch oli ainult noogutanud. Pakkinud oma vähesed asjad kokku ja lahkunud uuesti majast, saba jalge vahel.
Missugune idioot.
Nagu loll teismeline.
Mida tema siis arvanud oli?
Holger Munch kustutas pooleldi tõmmatud sigareti tuhatoosi akna all ja hakkas uut läitma, kui telefon helises.
Nimi ekraanil.
Ta ei olnud seda ammu näinud.
Anette Goli.
Blond hakkaja politseijurist, kes oli mõrvarühma seni töös hoidnud, kuni tema oli eemal.
„Jah, Munch siin.“
„Tere, Holger,“ lausus sõbralik hääl.
Holger Munch oli olnud Mariboes gatel mõrvajuurdluse erirühma juht pisut üle kümne aasta ja kogunud selle ajaga enda ümber riigi parimad pead. Anette Goli oli raudselt üks neist. Polnud mõtet salata, et mõrvarühma ja Grønlandi juhtkonna vahel olid olnud konfliktid. Munchile meeldis omapead tegutseda ja mitte kõik ei olnud sellega ühtviisi rahul. Mikkelson, boss, oli üks neist. Munch oli üsna kindel, et kui nende kuritegude lahendamise määr ei oleks nii kõrge, sunniks Mikkelson nad Grønlandi tagasi, et toimuval paremini silma peal hoida. Poliitika. Kontroll. Anette Goli oli enamasti diplomaatiline. Liim, mis süsteemi koos hoidis.
„Kas läheb hästi?“ küsis Goli. „Kuidas Miriamiga on?“
„Miriamil läheb kenasti,“ vastas Munch ja sirutas käe uue sigareti järele. „Tegelikult aina paremini, ta suudab jälle rääkida, mitte päris selgelt, aga küll see tasapisi tuleb.“
„Seda on hea kuulda,“ ütles Goli ja ta hääl muutus tõsisemaks. „Anna andeks, kui ma segan, aga tahtsin natuke maad kuulata. Mikkelson tahab üksuse jälle tööle saata. Sundust ei ole muidugi, ainult kui sa oled valmis tagasi tulema.“
„Kas asi on järvest leitud tüdrukus?“
„Jah,“ ütles Goli. „Oled sa asjaga kursis?“
Munch oli uinutanud end omaenda mullis Røas, püüdnud hoida tegelikkust käsivarre kaugusel, aga seda ei olnud mõistagi saanud vältida. Kõik infokanalid olid seda täis olnud. Baleriinikostüümiga neiu, kes leiti mägijärvest, inimasustusest kaugel.
„Põgusalt,“ ütles Munch. „Kas me teame, kes ta on?“
„Vivian Berg, kahekümne kahe aastane, töötas rahvusballetis.“ „Ah isegi,“ ütles Munch. „Nii et ta oli siit pärit?“
„Tegelikult Bodøst, aga elas siin, nii et Mikkelson tahab, et me võtaksime juhtumi endale.“
„Kas ta oli kuulutatud teadmata kadunuks?“ küsis Munch ja tundis, et on juba teel tagasi.
Politseiniku mõtlemine.
Balletikostüümiga tüdruk.
Mägijärves.
Ta oli, nagu öeldud, seda eemale tõrjunud, aga enam polnud sel mõtet. Ta oli tagasi oma pisikeses korteris, üksi. Abielusõrmus turvaliselt vannitoakapis.
„Ei, millegipärast mitte.“
„Kuidas me siis teada saime, kes ta on?“
„Ema tuli Bodøst üllatusvisiidile, aga ei leidnud teda kodust.“
„Kurat küll,“ ütles Munch.
„Eks ole,“ ütles Goli. „Nii et kuidas sulle paistab? Oled valmis?
Kas lükkame aparaadi tööle? Ajame üksuse jalule?“
„Kes selle peal praegu on?“
„Kripo, aga ainult esialgu. Saame endale, kui oled valmis.“
„Kas oled tööl?“
„Jah,“ vastas Goli.
„Olen kahekümne minuti pärast kohal,“ ütles Munch ja lõpetas kõne.
4
Mia Krüger hakkas just viimast pappkasti kinni teipima, kui Skype tema ees kirjutuslaual avatud sülearvutis laulma hakkas. Kolmekümne nelja aastane Mia naeratas, kui nägi, kellelt kõne tuli.
Endless Summer.
Kuus kuud purjekaga Kariibi merel.
Ta tõstis kohvitassi põrandalt üles, läks diivanile ja keris jalad istumise alla.
„Tere, Mia, kuidas läheb? Kas ostsid lennupileti ära?“
Viktor Vik. Vana kolleeg, kes oli lahkunud jääkülmast Norrast ja ametipostilt palju aastaid tagasi, et elada unistuste elu.
„Eile ostsin,“ noogutas Mia. „Lendan New Yorgi kaudu.“
„Tore,“ naeratas päevitunud nägu talle arvutist vastu. „Millal sa saabud?“
„Järgmisel teisipäeval. Kas te olete Saint Thomasel?“
Viktori selja taha ilmus tumedanahaline kelner ja asetas lauale vihmavarjuga kokteili.
„Ei, me oleme sadamas Road Townis Tortolal. Seal on liiga palju sagimist.“
„Saint Thomasel?“
„Jah, kruiisisadam. Lisaks maanduvad sinna kõik Ameerika turistid.“
„Kas sa tahad, et ma tuleksin sinna?“
„Ei-ei,“ ütles Viktor Vik ja võttis oma kireva särgi taskust paar dollarit.
Kelner noogutas ja eemaldus lauast. Mia nägi taamal palmi. Laes ventilaatorit. Teineteise embuses paari, joogid käes, kes naerdes möödus, naine päevitusriiete, mees palja ülakehaga.
Kariibi mere saared!
Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et see on tõsi.
„Me tuleme sulle vastu. See ei ole mingi probleem. Kurat, kui palav täna on, aga teil? Ikka veel talv?“
Ta pilgutas silma ja pühkis käeseljaga laupa.
„Ei, hakkab juba kevade moodi välja nägema,“ ütles Mia ja heitis pilgu aknast välja.
Kahvatu päike saatis peaaegu tühjale toapõrandale leebeid kiiri. Aprill. Kevad Oslos. Kolmteist kraadi. Sügavraske pimedus, mis oli kogu talve pealinnal lasunud, oli lõpuks hajunud, aga mõistagi ei andnud seda võrrelda sellega, mis ees ootas.
Neitsisaared.
„Siin on aasta ringi suvi,“ naeratas Viktor Vik ja võttis kokteilist uue lonksu. „Mul on tõesti hea meel, et me saime seda korraldada,
Mia. Tore on sind jälle näha. Kas helistad mulle enne lennukile minekut? Nii et ma tean, et sa oled teel?“
„Kindlasti,“ noogutas Mia. „Ma arvan, et olen Saint Thomasel teisipäeval kella ühe paiku.“
„Jah, oled vist küll, hommikuse New Yorgi lennuga,“ noogutas Viktor. „Ma annan sulle teada, kui me peame mujale ankrusse heitma.“
„Kõlab hästi.“
„Endless Summer ootab,“ naeratas Viktor Vik ja tõstis viimast korda klaasi, enne kui klaviatuurile klõpsas ja kadus.
Mia Krüger pani arvuti kinni ja tundis, kuidas kehas levis soojus. Kuus kuud purjekal.
Miks ta selle peale varem ei tulnud?
Isa nende Åsgårdstrandi kodu köögis, kes tellis ja uuris paadiajakirju.
„Oi, vaata, Mia, J-klassi Endeavour! Kas sa oled midagi nii ilusat näinud?“
Kaheksa aastat. Hetk, mil ta sai isaga kahekesi olla. Kaksikõde Sigrid oli kuhugi kodust ära läinud. Balletitundi. Laulukoori. Ratsutama. Nad olid nii erinevad. Sigrid alati tegus. Mia tasasem. Ei tahtnud end eriti näidata. Kaks tüdrukut, kes olid sündinud samal ajal ja alatiseks teineteisega seotud, aga siiski nii erinevad.
Kui sa oled nõus olema Lumivalgeke, siis olen mina Okasroosike. Miks mina pean alati Lumivalgeke olema, Sigrid?
Sest sina oled tumeda ja mina heleda peaga, kas sa ei ole sellest aru saanud?
Ei. Ma olen loll.
Loll? Ära enam kunagi nii ütle. Sa oled kõige targem, keda ma tean, Mia.
Mia Krüger pani arvuti kinni ja tõstis kohvitassi põrandale tagasi. Rohkem sellele mitte mõelda.
See oli nüüd möödas.
Ta tõmbas kleeplindi pappkasti kaanele ja võttis markeri. Mõtles tükike aega, mida kirjutada, aga otsustas lõpuks millegi päris lihtsa kasuks.
Pildid.
Mia tõstis kasti põrandalt üles, viis selle kõige väiksemasse magamis tuppa ja pani teiste kõrvale. Mälestused. Lõpuks oli tal olnud jõudu need läbi vaadata, teha lõpp kõigega, mis oli varem nii raske olnud. Viimane kast oli olnud kõige hullem. Eriti üht foto albumit oli olnud raske lehitseda. Mia album. Mille ema oli talle koostanud. Titeeas Mia lapsevankris, üks väheseid kordi, kui ta oli pildil üksi, ja edasi ridamisi: Mia ja Sigrid teisel sünnipäeval. Sigrid ja Mia tantsimas. Isa ostis uue auto! Kogu lapsepõlv Åsgårdstrandis oli dokumenteeritud nii, nagu seda suutis teha vaid 80. aastate fotoalbum. Värvilised luitunud mälestused, mis olid kutsunud esile himu joosta silmapilk vannituppa, keerata tabletipurkidel kaas pealt ja ennast tuimestada, aga mõistagi ei olnud ta seda teinud.
Vannitoakapp oli tühi.
Ei mingeid tablette enam.
Kõik kapid tühjad.
Ei ühtki pudelit enam.
Neli kuud tagasi oli hinges märksa enam talve olnud kui akna taga. Alkohol ja tabletid. Pidev tuimastus maailma vastu, mis käis talle üle jõu.
Kümme aastat tagasi olid nad leidnud tema kaksikõe Sigridi, kes oli ühes räpases keldris Tøyenis heroiini üledoosi surnud. Suurest kurvastusest olid vanemad talle järgnenud – läinud, surnud.
Aasta tagasi oli ta oma korteri Oslos maha müünud, ostnud Trøndelagi rannikule maja ja otsustanud perele järgneda.
Võtta endalt elu.
Tule, Mia, tule.
Kaksikõde Sigrid jooksmas valge kleidiga üle kollase viljapõllu, kutsudes teda nagu hüpnootilises unenäos.
Jumal küll, kui rumal ta oli olnud.
Tal oli ikka veel häbi.
Mia heitis pappkastidele viimase pilgu, sulges enda järel ukse ja läks tagasi elutuppa.
Uus elu.
Kuus kuud purjekaga merel.
Ta naeratas uuesti endamisi, pani tühja kohvitassi köögi tööpinnale ja hakkas just vannituppa duši alla minema, kui uksekell helises. Ta läks esikusse ja nägi uksesilmast tuttavat nägu. Naaber Alexander, noor kahekümnendates aastates poiss koos heledapäise tüdrukuga, keda Mia pidas tema õeks.
Kas sa ei tahaks korterit välja üürida?
Kuni sa ära oled.
Tal on praegu rasked ajad ...
Mia Krüger oli mõelnud korteri maha müüa, selle linna tolmu jalgadelt pühkida, aga see oli alati tema nõrk koht olnud. Hädasolijate aitamine. Selles mõttes olid Sigrid ja tema üsna erinevad. Sigrid oli alati palju tarmukam, Mia alati ümbruse suhtes vastuvõtlik, tundis ennast vahel lausa läbipaistvana. Politseinik. Muidugi oleks ta pidanud olema midagi hoopis muud. Vahel tegi kurjus talle peaaegu otsa peale. Tegelikult oli ta otsustanud ülikoolis kirjandust õppida. Väiksest peale oli ta sukeldunud väljamõeldiste maailma, mis oli otsekui vabatsoon kõigist tugevatest aistingutest tema ümber. Ta oli teinud väikese katse, astunud Blinderni, käinud mõnes loengus, aga jätnud õpingud pooleli. See oli tundunud nii kasutu. Lugeda raamatuid, samal ajal kui Sigrid elas tänaval, süstis end kangialustes, ei, tuli teha midagi konkreetsemat. Nii et ta oli üsna umbropsu viinud dokumendid politseikooli ja sooritanud katsed mingil kummalisel põhjusel erakordselt hästi. Nagu oleks ta selleks loodud. Munch oli toonud ta sealt mõrvarühma, enne kui ta õpingud lõpetas. Miale oli seal esimesest hetkest peale meeldinud. Meeskonna ühtehoid. Erakordselt pühendunud ja intelligentsed inimesed. Tunne, et ta teeb midagi kasulikku. On kaitsekilbiks kogu maailma hädade vastu. Aga see oli olnud kahe teraga mõõk. Erakordselt tugev, aga samal ajal habras.
See teebki su nii eriliseks, Mia.
Sellepärast sa oledki mul parim.
Holger Munch oli talle viimasel kümnel aastal olnud otsekui isa eest ja Mia oli talle igavesti tänulik, aga nüüd oli aeg.
Puhtad lehed.
Kuus kuud vaba.
Ta tundis jälle, kuidas kehas levib pulbitsev rõõm, kui ukse avas ja noored sisse laskis.
5
Mia tellis kohvi ja mineraalvett ning leidis ühes Justiseni-baari nurgas vaikse laua. Mõne kuu eest oleks ta pikemalt mõtlemata võtnud õlle ja Jägermeisteri. Nüüd oli nagu hoopis uus elu. See mõte ajas tal peaaegu südame pahaks. Munch jäi hiljaks ja Mia mängis oodates käevõruga randmel. Ta oli hetkeks kaalunud, kas ei peaks seda ära pakkima koos teiste asjadega, aga otsustanud käevõru alles jätta. Mõlemad olid saanud leerikingiks käevõru. Hõbedase, mis kujutas südant, ankrut ja üht tähte. Tema omal M, Sigridi omal S. Nad olid oma toa aknal käevõrusid üheskoos imetlenud, kui leeriõnnistus mööda sai, ja Sigrid oli teinud sellise ettepaneku:
Mis oleks, kui sina võtaksid minu oma ja mina sinu oma?
Mia ei olnud käevõru sestsaadik randmelt võtnud. Telefon näitas kuupäeva 10. aprill. Kaheksa päeva pärast saab sellest täpselt üksteist aastat. Üledoos. Ega ta ei olnud ärasõiduks asjatult seda kuupäeva valinud. Ta ei suutnud minna surnuaeda. Ta kartis, et see võib ta pea kihva keerata. Neli kuud ilma meelemürgita. Peaaegu iga päev trenn. Ta ei olnud end kunagi paremini tundnud. Hauakivi nägemine võis tõugata ta tagasi pimedusse ja ta ei võinud sellega riskida.
Sigrid Krüger.
Õde, sõbranna ja tütar.
Sündinud 11. novembril 1979. Surnud 18. aprillil 2002. Sügavalt armastatud. Sügavalt leinatud.
Ei, ta ei olnud suutnud käevõru ära pakkida. Piisas fotodest ja muudest asjadest.
S nagu Sigrid.
M nagu Mia.
Ta võttis lonksu vett ja heitis pilgu baari poole, kus üks elatanud mees oli just ostnud kastevärsket õlut. Ei. Ei mingit probleemi. Tal ei olnud lihtsalt mingit isu.
Munch jäi pool tundi hiljaks. Ta võttis beeži pööradega poolmantli seljast ja embas Miat, istus seejärel ja pani mapi nende vahele lauale.
„Kas sa süüa tellisid?“ küsis ta ja heitis pilgu leti poole.
„Ei, ma ei taha süüa,“ ütles Mia.
Munch viipas kelneri laua juurde ning tellis krevetivõileiva ja õunamahla.
„Kuule, Mia,“ ütles ta ja kummardus talle lähemale. „Ma rääkisin Mikkelsoniga ja me olime väga ühel nõul. Ta on idioot. Lepingu ülesütlemine on tühistatud. See oli tema viga. Me vajame sind tööle tagasi. Okei?“
Mia naeratas pisut.
„Ma sõidan nädala pärast ära, Holger.“
„Oled otsustanud?“
„Jah.“
„Päris kindlalt?“
Mia noogutas.
Munch ohkas ja krõhvitses habet.
„Saan aru. Okei, ma oleksin loomulikult sind töörühma tahtnud, aga ma ei saa sulle seda keelata. Ma ei tüüta sind enam. Tahtsin lihtsalt küsida.“
„Töörühm on jälle koos?“
„Jah.“
„Kas asi on järvest leitud tüdrukus?“
Munch noogutas, kui kelner tellimuse lauda tõi.
„Vivian Berg. Baleriin. Ta leiti täiskostüümis. Üks väike poiss ja isa olid kalal.“
„Kus see oli?“
„Selle nimi on Mustalauka. Asub Vassfaret’ mägiorus. Järv on kõrgel mägedes, kummaline sündmuskoht.“
„Mis mõttes?“
Munch haukas krevetivõileiba ja rääkis täis suuga.
„Tüdruk kadus oma korterist neljapäeval ja leiti laupäeval täiskostüümis kõrgelt mägedest, nii et mida siin imelikku ei ole, kui tohib küsida.“
Munch pani sõrme mapile nende vahel.
„Siin sees on kõik kirjas.“
„Ma tean, mida sa teha üritad, Holger, aga ma olen otsustanud.“
„Saan aru,“ ütles Munch.
„Mida sa täiskostüümi all mõtled?“
„Juuksed krunnis. Balletikleit sellise tutu-seelikuga. Valged retuusid. Ja varvaskingad.“
„Varvaskingad? Need olid jalas?“
Munch noogutas.
„Imelik.“
„Jah, eks ole.“
„Kui kaugele see järv maanteest jääb?“
„Tjaa, oma kolmveerandtunnise jalutuskäigu kaugusele mööda üpris mägist maastikku.“
„Ta tassis tüdruku üles?“
„Vat ei tea,“ ütles Munch ja kehitas õlgu.
Munch heitis Miale üle võileiva pilgu ja nüüd nägi Mia seda tema ilmes.
„Mida?“ küsis ta ja kallutas pead.
„Mida sa mõtled?“ küsis Munch.
„Mille sa mulle rääkimata jätad?“
Munch vaatas talle tõsiselt otsa ja pühkis salvrätikuga suud.
„Ma arvan, et ta läks ise,“ ütles ta lõpuks.
„Mida sa mõtled?“
„Varvaskingad on rebenenud ja auklikud. Tallad. Ma mõtlen seda, et on ilmne, et ta ronis mäkke ise.“
„Mõtled enesetappu või?“
„Ei, üldse mitte. Ta tapeti nõelatorkega südamesse.“ „Süstiga?“
„Jah.“
„Mis selles oli?“
„Etüleenglükool.“
„Ja see tähendab?“
„Jahutusvedelik.“
„Aga tont võtaks ...“
„Eks ole? Eluohtlik, ja seda võib igaüks bensiinijaamast osta.“
„Nii et mis paneb sind arvama, et ta ei läinud järve äärde ega teinud endale süsti ise?“
„Mis sa ise arvad?“ vastas Munch ja nõjatus seljatoele. „Säärane valu. Kas sa ise oleksid seda teinud?“
Hetkeline mõtlematus, ja ta oleks seda teada saanud.
Täpselt aasta tagasi.
Laud täis igat värvi tablette.
Üksi ühel saarel Trøndelagi rannikul.
Tule, Mia, tule.
„Anna andeks,“ ütles Munch ja kallutas end uuesti Mia poole.
„Loomulikult ma ei mõelnud ...“
„Kõik on kombes, Holger,“ ütles Mia ja tõstis käe.
„Kuidas sul muide läheb?“ jätkas Munch ja paistis ikka veel löödud. „Mul läks täitsa meelest küsida. Anna andeks. Tead küll, kuidas see on.“
„Muidugi, Holger. Ma saan aru. Ja mul läheb hästi. Tegelikult väga hästi.“
Mia tõstis mineraalveepudeli, kõlgutas seda käes ja võttis sümboolse lonksu.
„Väga hea,“ noogutas Munch. „Sa näed hea välja, kuradi hea, muuseas, kui teada tahad. Ma pole sind ammu näinud nii ... kuidas öelda ...“
„Kainena?“ naeratas Mia.
Munch naeris pisut.
„Mitte päris, aga jah, miks mitte? Kui kaua juba?“
„Neli kuud.“
„Sa jutas, palju õnne.“
„No kuidas siis,“ ohkas Mia. „Ma olin viimati õudselt halb politseinik, palun tõesti vabandust.“
„Mitte sugugi,“ nuhatas Munch ja raputas pead. „Kas tead, mis ilma sinuta oleks juhtunud? Jumal küll, ma ei julge mõeldagi. Sina lahendasid juhtumi. Mul päris ükspuha, mida sa selleks pidid neelama, aga kuidas ka ei oleks, hea on sind näha nüüd nii ... ärkvel.“
Mia naeratas. Tundis, et Munch mõtleb seda tõsiselt.
„Kuidas tal läheb?“
„Miriamil? Aina paremini. Ta on tugev. Ta saab hakkama. Ta saatis muide tervisi. Sa peaksid talle varsti külla minema.“
„Katsun seda enne ärasõitu teha,“ ütles Mia.
„Tore. See rõõmustaks teda.“
Munch naeratas sõbralikult ja pistis käe mantlitaskusse.
„Kas tuled mulle seltsiks, kui ma teen ühe suitsu?“
Mia noogutas ja järgnes talle tagahoovi lampide alla. Kevad Oslos, aga mõistagi veel mitte kuigi soe. Ta võttis endal kätega ümbert kinni, samal ajal kui Munch süütas sigareti ja ta pilk jälle tõsines.
„Mis oleks, kui sa annaksid mulle seitse päeva?“ küsis Munch ettevaatlikult.
„Ma ei tea, Holger.“
„Ühe nädala. Rohkem mitte. Ma tahan ainult, et sa näeksid.
Ütleksid, mis sa arvad.“
Mia pigistas huuled kokku ja tunnetas olukorda.
Noor balletikostüümis tüdruk.
Kauges mägijärves.
Jahutusvedeliku süst?
„Me leidsime sündmuskohast terve hulga imelikke asju,“ köhis Munch ja vaatas Mia poole selle pilguga, mida too oli palju kordi varemgi näinud.
Seal on midagi imelikku, Mia.
„Mis te leidsite?“
„Kas sa annad mulle nädala?“
Munchi pilk oli nüüd suisa anuv.
„Okei,“ ohkas Mia lõpuks.
„Hiilgav,“ naeratas Munch ja patsutas teda kergelt õlale.
„Mis te siis leidsite?“
„Ma ei tea päris, kust alustada,“ ütles Munch ja tegi pausi. „Mees jättis maha kaamera.“
„Kuidas nii?“
„Kolmjalal fotoaparaadi.“
„Pööratud laiba poole?“
Munch noogutas tõsiselt ja tõmbas sigaretist pika mahvi.
„Kas selles pilte oli?“
„Ei, tühi. Mälupulga koht, aga mees oli selle kaasa võtnud.“
„Miks mees? Sa tead, et see on mees?“
„Jälg savis. Suurus 43.“
„Tüdruk oli kalda ääres?“
„Jah.“
„Ja fotoaparaat oli suunatud otse temale?“
„Jah,“ noogutas Munch.
„Kummaline,“ pomises Mia.
„Ma tean.“
„Kas veel midagi?“
„Ma ei taipa hästi seost, aga pisut kaugemalt leidsime ühest lasteraamatust käristatud lehe.“
„Mis raamatust?“
„Astrid Lindgren. „Vennad Lõvisüdamed“. Kas sa teeksid siis mulle teene? Heidaksid pilgu peale? See tähendaks mulle palju.“
Munch kustutas koni.
„Mulle näib, et seda on minuga varemgi juhtunud, Holger. Sa ilmud välja fotodega ja sunnid mind neid vaatama.“
„Ainult korraks?“
„Okei, Holger, ainult sellepärast, et see oled sina,“ ohkas Mia ja järgnes talle lauda.
6
Munch tundis kerget süümekihvatust, kui pistis sigareti suhu ja heitis pilgu aknast sisse. Puhkus. Kõigest, mis olnud. Jumal küll, Mia oli üks väheseid, kes oli tema meelest puhkuse ära teeninud, aga midagi ei olnud teha, ta vajas Miat praegu. See on Mia juhtum. Ta oli mõelnud nii kohe, kui sündmuskoha pilte nägi. Holger Munch oli töötanud mõrvauurijana varsti kolmkümmend aastat ja selliseid juhtumeid ei olnud tal palju ette tulnud. Külm. Kalkuleeritud. Planeeritud. Nagu keegi oleks nautinud iga sekundit. Mõrv. Tapmine. Kõrvalisele isikule tundis see mõistagi kohutav, mida see ka kõigile asjaosalistele oli, aga tavaliselt oli lahendus erakordselt lihtne. Motiiv oli alati ilmne. Armukadedus. Viha. Kättemaks. Enamasti kombineeritult mõne meelemürgiga. Inimloomus. Seda polnud kuigi raske lahti muukida. Munch võis ühe käe sõrmedel lugeda üles need korrad, kus ta ei olnud sündmuste käiku kohe ette kujutanud ega leidnud süüdlast esialgsete kahtlusaluste ringist. Mõistagi võis see aega võtta, aga tema esimene aimdus oli harilikult õige. Aga see! Ta raputas kergelt pead ja tõmbas sigaretist uue mahvi, kui mobiil beeži mantli taskus vibreerima hakkas.
„Anette siin, on sul hetk aega?“
„Jah, räägi,“ ütles Munch.
„Sain lõpuks ühenduse Ullevåli haiglaga ja paistab, et Karoline Berg on lõpuks ülekuulamiseks valmis.“
„Tore,“ ütles Munch. „Kas meil on aeg paigas?“
„Ütle mulle ainult, millal sa tuled, siis lepin haiglaga kokku.“
„Okei, väga hea, kuidas on balletijuhiga?“
„Christiane Spidsøe,“ ütles Goli. „Ta on täna ooperiteatris tööl.
Tundus väga endast väljas, aga võtab vastu siis, kui sulle sobib.“
„Kas me auto kohta leidsime midagi?“
Kripo oli leidnud halli Mercedese. Mahajäetult tee äärest mingi jalgraja algusest. Kriminalistid olid leidnud istme eest põrandalt kaelakee. Vivian Bergi ema oli kinnitanud, et see on tütre oma. See oli kummaline. Mees oli viinud ta sinna autoga? Ja edasi oli tüdruk läinud ise? Miks läks keegi autost ära ja jättis uksed lahti? Ja miks jätta auto nii kõrgele mägedesse?
„Mercedese kuulutas varastatuks kolmapäeval keegi Thomas Lorentzen, advokaat.“
„On meil tema kohta midagi?“
„Minu teada mitte, aga ma palusin Grønliel paar kõnet teha, ma ei usalda päris siinseid uusi andmebaase.“
„Okei, väga hea,“ noogutas Munch ja nägi, et Justiseni lauas oli mõte liikuma hakanud.
„Kuidas teil läheb?“ küsis Anette.
„Ta vaatab praegu pilte.“
„Kas ta võtab selle teha?“
„Ma usun küll,“ ütles Munch.
„Väga hea,“ ütles Goli. „Ma teatasin patoloogile, et sa tuled, kas sa teed seda kõigepealt?“
„Päeva jooksul. Kas see oli Ernst-Hugo?“
„Ei, näib, et Vik on pensionile jäänud. Üks uus naine. Lillian Lund.“
„Olgu peale. Arvan, et alustame Karoline Bergist, kui ta suudab meiega rääkida.“
„Kas võtad Mia kaasa?“
„Ma loodan küll,“ ütles Munch.
„Hästi, õnn kaasa. Ma helistan sulle, kui on midagi uut,“ ütles Goli ja ta hääl kustus.
Munch viskas koni kuivale asfaldile ja läks Justiseni tagasi. Ta köhatas kergelt ja võttis teisel pool lauda vaikselt istet.
„Kuidas sulle paistab?“
Munch oli seda pilku palju kordi varemgi näinud. Selgeid siniseid silmi, mis vaatasid küll tema poole, aga olid siiski miilide kaugusel.
„Mulle paistab, et mu puhkus on tuksis,“ ütles Mia ja tõmbas sõrmedega läbi ronkmustade juuste.
„Kindel?“ küsis Munch.
„Tundub küll,“ pomises Mia.
„Mis sa arvad?“ küsis Munch ja pani käe ettevaatlikult mapile nende vahel.
„Midagi on puudu.“
„Mis?“
„Me ei näe, mida fotoaparaat nägi, kas sellist pilti ei tehtud?“ Ta sorteeris veidi fotosid ja tõstis Munchi poole pilgu, mis oli nüüd pisut enam kohal.
„Kui seal ei ole, siis mitte,“ ütles Munch.
„Ma ...“ ütles Mia ja kandus jälle mujale.
Munch ei vastanud. Laskis Mial kaduda. Töörühm koos Mia Krügeriga või ilma? Nagu öö ja päev. Võtku tal see aega kui palju tahes.
„Mida sa näed?“
„Ma ei saa hästi aru, miks ta just selle koha valis,“ ütles Mia lõpuks ja tõstis jälle pilgu Munchile.
„Mis mõttes?“
„Kas ta tahtis tüdrukuga enne kahekesi olla? Kas sellepärast?“
„Mis mõttes enne?“
Mia kallutas pisut pead ja vaatas talle otsa.
Munch oli ka seda näinud, palju kordi, seda pilku, mis ütles, kas sa siis ei näe, mida mina näen?
„Mees jättis maha fotoaparaadi. Laskis tüdrukul vees olla, püüdmata teda katta.“
„Jah ...?“ ütles Munch.
„Mees tahtis, et me tüdruku leiaksime,“ ütles Mia ja sirutas käe midagi laualt võtma, mida seal tema üllatuseks ei olnud.
Drink.
Varasematel kordadel oli Munch alati näinud, et kui Mia sääraselt pilte uuris, oli tal alati pudel ees, ja näis, nagu ei saanud tema keha hetkeks aru, et enam nii ei ole.
„Ah arvad?“ küsis Munch.
„Sina ei arva või?“ küsis Mia ja võttis lonksu vett.
„Ma ei tea. Seleta mulle.“
„Nad ju kahetsevad alati natuke. Katavad laiba kinni, et oma tegu enda eest varjata – ise sa õpetasid seda mulle. Oh pagan ...“
Mia kandus jälle eemale.
„Mees tahtis tüdrukuga kahekesi olla.“
Munch ei lausunud sõnagi.
„Seda sa ju tahtsidki, eks?“ jätkas Mia, silmad jälle kusagil kaugel, sõnad vaevukuuldavalt huulilt libisemas. „Sina ja tema. Üleval metsas. Sa viid ta üles. Kuidas sa ta üles said? Kas sa tundsid tüdrukut? Kas te läksite koos üles? Kas ta usaldas sind?“
„Mis sa raamatust arvad?“ küsis Munch.
„Mis mõttes?“ küsis Mia segadusse sattudes.
„Leht raamatust. Kas see puutub asjasse?“
„Igal juhul.“
Mia avas mapi ja keeras foto Munchi poole.
„Näed?“
„Mida?“
„Tüdruk kadus neljapäeval?“
„Jah?“
„Eelmisel nädalal sadas, sel nädalal mitte. See ei ole seal kaua olnud. Niiskus, mida me siin näeme, on tulnud maapinnast. Mees jättis selle meile.“
Mia nõjatus toolile ja tõmbas uuesti sõrmedega läbi juuste.
„„Vennad Lõvisüdamed“, mis sa arvad, mida see tähendab?“
„Vara veel öelda,“ ütles Mia ja kadus hetkeks jälle kuhugi.
„Nii et sa lööd kaasa?“ küsis Munch.
„Elu kõige lühem puhkus,“ pomises Mia ja saatis talle õnnetu naeratuse. „Sa ütlesid midagi ta ema kohta?“
„Tuli Bodøst, et näha, kuidas tütar tantsib,“ noogutas Munch. „Ei leidnud teda ja teatas ta kadumisest.“
„Kus ta nüüd on?“
„Sai šoki. On Ullevålis.“
„Aga me võime temaga kohtuda?“
„Sain just loa,“ noogutas Munch.
„Anna mulle kaks minutit,“ ütles Mia ja suundus tualetti.
7
Politseinik Jon Larsenil, keda tunti pigem Curry nime all, oli nii lõhkuv peavalu, et ta nägi põrguvaeva, et läbi tuuleklaasi välja vaadata. Ta võttis jalgade vahelt veepudelist lonksu, pigistas silmad kinni ega suutnud otsustada, kas ta on tänase tööülesandega rahul või mitte. Jälitus. Mitte just märul. Ta heitis pilgu Kyrre Grepps gatel asuva korteri akende poole. Lotte. Seitsmeteistaastane narkar. Järjekordne inimene, kes kuulus narkohierarhia madalaimale astmele, aga ometi oli neil vaja teda mingil põhjusel jälitada. Tüdruk võis juhatada nad mõne bossini. Curry ei olnud kogu briifingut suutnud jälgida. Tal oli olnud tegemist, et silmi lahti ja hommikusööki sees hoida. Võib-olla oleks ta pidanud valima mõne teise baari, aga mõistagi juhtus see ikka olema seesama. Õlu ja viski. Paar ringi piljardilauas. Veel õlut. Mitu-setu viskit. Ja ta oli ärganud jälle samas voodis, kõrval padjal sama noor nägu, nii õudse pohmelusega, et ära tahtis tappa.
Luna. Mis kuradi nimi see üldse on. Kahekümne ühe aastane, rastapatside ja ninarõngaga. Käsivarrel kellegi tätoveering, kellest Curry polnud kuulnudki. Luna. Kes kurat oma lapsele sellise nime paneb. Ta märkas nüüd, et mõtles ka ise nii. Laps. Nojah, ei, laps ta ei olnud, aga siiski, temast neliteist aastat noorem. Baaridaam. Ei, see ei võinud nii jätkuda. Ta pidi üht-teist ette võtma.
Ta katsus mõtted liikuma lükata, mingi plaani sepitseda, aga ei jõudnud nii kaugele, kui uks läks lahti ja tema kõrvalistmele puges kolleeg. Allan Dahl. Igas mõttes Curry vastand. Pikk ja peenike, vuntsidega, mis olid tal juba sestsaadik, kui Curry veel narkotalituses töötas, ja olid jälle moodi läinud, ilma et kolleeg sellest märgatavalt hoolinud oleks.
„Juhtus midagi?“
„Mitte midagi,“ pomises Curry.
„Muud väljapääsu siit ei ole, ega?“
„Ei, kui nad pole seda ehitanud pärast seda, kui me kontrollimas käisime.“
Dahl võttis tassihoidjast kohvi ega teinud ilmsest sarkasmist välja.
„Mocca latte minule, harilik must sinule, vabandust, et nii kaua läks, pidin liduma lausa Vogts gatele Kaffeguttasse, et saada midagi korralikku.“
Curry maitses kohvi, aga ei suutnud ausalt öelda, et see oleks teistsugune kui mujalt ostes.
„Soh,“ ütles Dahl ja vahtis talle uudishimulikult otsa. „Ma nägin eile su sõbrannat. Kas ta läheb reisima?“
„Kes?“
„Superdetektiiv. Ta oli allkorrusel ja sai uue passi. Kas ta sai väljamaale tööle või?“
Curry võttis uue lonksu kohvi ja hakkas pikkamisi taipama, kuhu kolleeg sihib.
Mia Krüger.
Ta vangutas pead. Või superdetektiiv. Ta oli kuulnud Mia kohta igasugu nimesid, aga seda veel mitte. Kolleegide seas oli alati valitsenud kerge kadedus. Munchi töörühma maine oli kõrge ja neil, keda sinna ei valitud, oli kombeks mokka vingutada. Tookord oli ta narkotalitusest püstipäi minema marssinud ja näinud rahulolevaid muigeid, kui ta ühte potti tagasi saadeti.
Ah nii?
Rühm jälle laiali saadetud?
Ei läinud hästi või?
Curry ei pidanud ennast maailma kõige targemaks ja taibukamaks, aga mõnikord tundis ta, et inimesed tema ümber käituvad nagu lapsed. Kadedad sõnad nurga taga, rünnakud igas suunas, pidev võitlus positsiooni pärast ametiredelil, nagu oldaks põhikoolis või kanalas.
Vahet pole.
Täna ei mingit pummeldamist.
Ta tegi otsuse. Iga õhtu sel nädalal. Sama baar, sama noor tüdruk voodis, mida ta õieti Currys nägi?
„Või ei käi te enam läbi?“ Dahl ei tahtnud ka järele jätta.
„Eks ikka, vahel helistame,“ noogutas Curry.
„Kas see oli tookord enesekaitse või on tõsi, mis räägitakse, et ta kuti lihtsalt maha kõmmutas?“
Curry tegi näo, et on äkki väga huvitatud sellest, mis toimub nende kohal korteris, ent ta ei pääsenud.
„Räägitakse, et Krüger pööras ära. Et tal pole mõistus kodus. Tema tappis selle kuti, eks? Mitte Munch?“
Curry ohkas.
See oli mõni aasta tagasi olnud mastaapne juurdlus. Curry oli ka tookord Grønlandi sattunud. Munch ja Mia olid läinud ühte jälge pidi Tryvanni äärde ühe haagiselamu juurde, otsides kadunud tüdrukut. Nad olid kohale jõudnud ja leidnud hoopis midagi muud. Tuntud narkoärika ja narkari Markus Skogi. Mia kaksikõe Sigridi endise kallima. Mia oli tulistanud teda kaks korda rindu. Ta oli silmapilk teenistusest kõrvaldatud ja kuna Munch oli teda kaitsnud, olid nad ka teda karistanud. Saatnud ta linnast ära. Töörühm lagunes.
