Читать книгу Mäng armastusega - Sandra Morger - Страница 5

“Tead, kallis, ma olen rase,” teatas Thea Capriotti oma tulevase lapse isale Drew Wellysele, kui nad mööda välistreppi mehe luksuslikku majja suundusid.

Drew, kes ootamatusest kõnevõime kaotas, silus oma musti läikivaid juukseid ning ta tumedad silmad pildusid tuld. Mees haaras noorel naisel õlgadest ja sikutas ta võõrastetuppa.

“Nii, korda, mida sa ütlesid!”

“Ma ootan last.”

Rahulikult tõstis Thea mehe suunas oma suurte helesiniste silmade pilgu.

“Jumal küll!”

Drew ohkas ja istus diivanile. Tulevane ema vaikis, lootes ainult üht: noormehel peaks olema meeles õhtu, mil nad Pittsburghis ühel peol kohtusid.

Drew oli tol õhtul täiesti muretu. Ta ei osanud arvatagi, et trehvab seal kellegagi oma kodulinnast Colhoun-Connersist, mis asub Pittsburghist sadade kilomeetrite kaugusel.

Peoperemees tutvustas neid, kuid ei maininud Thea perekonnanime. Seetõttu ei osanudki Drew arvatagi, et see sümpaatne tütarlaps on tema endine noor naaber, kes kuus aastat tagasi nimekasse ülikooli õppima sõitis.

Kuid Thea tuli tagasi ja … otsustas pisut meelt lahutada. Kui ta koosviibimisel lapsepõlvest jumaldatud Drew Wellyst nägi, kaotas ta lõplikult pea. Peale selle arvas Thea, et mees on temasse esimesest silmapilgust armunud, sest ega see ometi juhus olnud, et ta neiuga terve õhtu flirtis. Täpselt, ta oli armunud – lootusetult ja pöördumatult. Thea tundis end õnnelikuna. Sellistest suhetest Wellysega unistas ta juba koolis…

Sel päeval külastas Drew Thea kodu. Mees ei suutnud tagasi lükata emotsioonidest tulvil tütarlapse küllakutset tema tagasihoidlikkusse pesakesse. Täpselt nii iseloomustas tütarlaps oma maja.

Pärast lembehetki ei esitanud nad teineteisele mingeid nõudmisi. Probleemid tekkisid hiljem – siis, kui Drew lõpuks taipas, et Thea Capriotti ei ole mingi harilik tütarlaps Pittsburghi äärelinnast, vaid tõeline leedi väga soliidsest perekonnast. Drew’l oli palju põhjusi, miks sellesse perekonda mitte sattuda.

Mees oli marus. Kas Thea ei saanud aru, mida ta rääkis?

Drew’l puudus igasugune soov siduda end naisega, kelle isa oli mees, kes oli teda äris abistanud ja aidanud avada hobusekasvanduse. Drew ei tahtnud tekkinud olukorda oma isiklike suhete arendamiseks kasutada. See ei vastanud tema põhimõtetele. Üldse püüdis ta vältida romaane noorte kogenematute tütarlastega. Nende vanusevahe oli kaksteist aastat. Igasuguste segaduste ärahoidmiseks eelistas mees suhelda vanemate daamidega.

Pärast vihapurset rahunes Drew pisut. Thea vaatas mehele sõnatult otsa ja mõtles: sellelt inimeselt ei tasu oodata kaastunnet ega … romantikat.

Drew Wellys oli kurb, sest oli armatsenud varasemast ajast tuttava inimesega.

Miks see siis nii jube oli? Ega tütarlaps süüdi ole, et ta teda kohe ära ei tundnud!

Thea vihastas tõeliselt. Lõppude lõpuks on ta täiskasvanud inimene. Tal on korralik töö ja oma maja – ta on tõsine tütarlaps. Muide, talle antakse krediiti isegi soliidsetes pankades. See räägib juba ise enda eest! Drew aga suhtub temasse kui kergemeelsesse lollikesse. Nördimust tekitav!

Just kõike seda teatas ta enne hüvastijättu pahaselt Wellysele.

Hiljem ei suutnud Thea kuidagi rahuneda. Noor naine mõistis, et uudis tema rasedusest Drew’d ei rõõmusta. Siiski tuli ta mehe juurde. Ta tahtis teatada, võideldes solvumistundega ja lootes hinges andeksandmisele, et mehel ei ole midagi karta ning oma lapse püüab ta ise üles kasvatada.

R a s k e ü l e s a n n e.

“Ära muretse, ma tulen olukorraga toime,” ütles Thea väljakutsuvalt. “Mul on piisavalt jõudu ja raha. Kuuled? Piisavalt.”

“Tubli, oled lihtsalt tubli! Võin mina ka selles suhtes midagi ütelda? Või oled sa minult hääleõiguse täiesti ära võtnud?” küsis Drew.

“Kui ma ausalt räägin, siis tahaksin väga, et sa meie lapse eest hoolitseksid. Ma ei saa sind selleks sundida. Tee nii, nagu ütleb sinu süda. Kordan, ma tulen toime.”

Thea nägu tõmbus pilve.

“Nii et oled lõpliku otsuse teinud?”

“Üldiselt küll,” ütles Thea kaheldes, “seda enam, et mul vist teist võimalust ei olegi…”

“Laps peab kandma isa perekonnanime – nii on ju kombeks.”

Theale meenus kohe tema enda isa. Ben Capriotti oli kunagi rääkinud samu sõnu, kui sai teada ühest järjekordsest õnnetust üksikemast.

“Minu arvates on esimene, mis meil teha tuleb, see on … ametlikult abielluda,” ütles Drew ootamatu paatosega hääles.

Thea süda hüppas tahtmatult rõõmust. Perspektiiv saada kaasaks inimesele, kellest ta juba neljateistkümnendast eluaastast, tegelikult veelgi varasemast ajast oli unistanud, loomulikult ahvatles. Thea ei olnud siiski kindel, et Drew tõepoolest põleb soovist temaga abielluda.

Aga praegu, tegelikult, ei tahtnud ta seda paljudel põhjustel isegi.

“Ma ei tulnud siia selleks, et ametlikku abielu nõuda. Laps võib niigi sinu nime kanda. Asi on muus…”

“Me peame siiski mõningaid viisakusreegleid jälgima.” Drew peaaegu oigas. “Ma ei taha, et mind lontruseks peataks. Lõppude lõpuks võib kannatada ka sinu isa reputatsioon. Kandideerib ta ju teistkordselt linnapeaks...”

“On see praegu nii tähtis?” küsis Thea kaheldes.

Ben Capriotti oli olnud Colhaun-Cornersi linnapea sellest ajast, kui Thea kuueaastane oli, ja keegi ei olnud kunagi tema kandidatuuri vastu. Kuid praeguseks oli olukord järsult muutunud.

“Oled sa teadlik, et esimest korda kahekümne aasta jooksul on su isale linnapea valimise kampaanias rivaal ilmunud?” küsis Drew Thealt. “Kui sa veel ei tea, siis valgustan sind: mehe nimi on Oggy Melloy. Tema programmi põhiline trump seisneb selles, et su isa ei saa oma tõsise haiguse pärast enam linnapea olla. Tal oli ju eelmisel aastal infarkt? Seda teavad kõik ja teavad ka, et Ben pidevalt ravimeid võtab – ning Oggy sellele rõhubki. Kinnitab kogu aeg, et isa on liiga nõrk linnapea kohale asumiseks. Mark Fegan, Colhuan-Cornersi Kroonika toimetaja, on temaga nõus. Viimasel ajal on ta tihti avaldanud artikleid Oggy Melloy toetuseks.”

Thea oli pahane:

“Mark võib oma käitumisega isal uue infarkti esile kutsuda. Kas ta tõepoolest seda ei mõista? Ta on lihtsalt koletis!”

“Kui naiivne sa oled. Poliitika on karm asi, seal ei ole kohta haletsusele ja kaastundele. Aga unustame poliitika! Lõppude lõpuks ei ole see meie asi. Meil on vaja lahendada hoopis muu probleem. Ma ei kujutagi ette, kuidas su isa reageerib teatele, et sa rase oled. Peale selle veel üheainsa öö järel…”

Thea istus Drew’ kõrvale. Ta oli sõnatu. Mehe erutus kandus talle üle.

Noor naine mõtles uuesti oma isale ja tema jukerdama hakanud tervisele. Isa ei tohi närveerida. Iga ootamatu ja ebameeldiv uudis võib esile kutsuda stressi ja sellega seoses võib tervis halveneda. Kõige halvemale ei julgenud Thea mõteldagi.

“Mis me teeme?”

Thea oli segaduses.

“Tead, teeme nii, et teatame isale kõigest pärast valimisi.”

“Valimised on ju alles kuue kuu pärast. Kavatsed sa kogu selle aja peidus olla? Parem on Benile sinu rasedusest otsekohe teada anda, kuni valimiskampaania veel hoogu ei ole saanud.”

Thea hakkas mehe sõnade üle aru pidama.

Mees oli püsti karanud ja mõõtis nüüd närviliste sammudega avarat halli. Ta kingad kõpsusid laudpõrandal. Mees pöördus ootamatult ja vaatas Thead. Mehe pruunide silmade läbitungiv pilk tungis naisele hinge. Millest Drew praegu mõtleb? Arusaamatu! Noore naise mure suurenes veelgi. Ta hakkas endale tuult lehvitama. Vähe sellest, et nende vestlus ei haakunud, vähe sellest, et oli nii kuum juulikuu päev, mattis Thea hinge ootamatu erutusetulv. Wellys oli nii ahvatlev!

Pikad tugevad jalad moodsates teksastes, laiad õlad ja rind, mille ümber šikk T-särk, jõulised, lihaselised käed, mida tahaks puudutada…

Thea neelatas. Peamine – tuleb emotsioone varjata.

Drew jätkas dialoogi.

“Olukorda ei ole mõtet keeruliseks ajada. Ütleme su isale, et kohtusime salaja ja siis jäid rasedaks ning me otsustasime abielluda. Keegi ei pilguta selle peale silmagi. Pole midagi imestada. Hiljem mängime viisakuse pärast sõbralikku perekonda. Meil ei ole ju vaja kogu aeg koos olla. Pealegi elad sina Pittsburghis ja mina Colhuan-Cornersis. Meid lahutab ju teatud vahemaa. Noh, nädalavahetused veedame koos. Meid ümbritsevad inimesed mõistaksid, et periooditi suhtleme teineteisega. Pärast lapse sündi võime kohe lahutada. Veame kihla – keegi ei imesta selle üle. Öeldakse vaid, et erinevates linnades elades on abielu raske hoida ja nii nad lahutasidki. Keegi ei mõista meid hukka.”

Drew ootas Thea reaktsiooni.

“Su väited on päris arukad,” kommenteeris tütarlaps. “Tore, võime abielluda. Kui sa tihti kohtuda ei taha, ärme siis kohtu. Sellest tulenebki ettekääne meie lahutusele. Muidugi ei ole see olukord minu jaoks meeldiv, aga mis teha… Peamine – mul sünnib varsti laps. Üldiselt, teeme siis kas või libapulmad.”

Thea naeratas kurvalt.

Halli saabus pinev vaikus.

Thea ja Drew vahetasid vaikides mõne pineva pilgu.

Noor naine närveeris. Ta mõistis, et meheleminek ei toimu niimoodi, nagu ta seda endale ette oli kujutanud. Tal tuli sellega lihtsalt leppida. Wellys ei olnud sugugi selline prints valgel hobusel, kellest ta nooremas eas oli unistanud. Sellepärast ei ole vaja kurvastada, kui nad pärast abiellumist lõplikult lahku lähevad. Haaranud nagist oma kauboikaabu, tegi Drew ootamatult ettepaneku.

“Läheme ja räägime sinu vanematele kohe kõik ära!”

“Praegu?”

Thea nägu kattus punaga.

“Pole siin midagi venitada, usalda mind! Tean hästi, kuidas keerulistes olukordades käituda.”

Thea võpatas, sest aimas ette tõsist vestlust lähedaste inimestega. Äkki nad ei saa aru ja pahandavad ning mõistavad ta hukka.

Kuid Drew on nii ilus! Kuigi selles ei ole mitte midagi head. Ta on ilmselt palju naisi olnud. Thea ei olnud nii naiivne, et seda mitte arvata. Kolmekümne kuue aastane supermees ja elab üksinda? Keegi ei usu seda. Drew kohtub ka praegu kindlasti kellegagi.

Thea tuju kadus lõplikult.

“Ega ma sind mõnelt jalustrabavalt ning vihaselt daamilt üle löö?” küsis Thea otse.

Haaranud juba ukselingist, pöördus Drew Thea poole ja ütles ohates: “Ei löö.”

“Kas sul tõepoolest ei ole kindlat sõbrannat?”

“Mis vahe sellel on? Isegi kui oleks, ei kavatse me ju kaua abielus olla. Eks ta siis kannata seni…”

Drew heitis Theale paljutähendava pilgu.

“Olgu, ära mu sõnadele suurt tähtsust anna, eks? Nagunii ei saa sa millestki aru.”

Thea väljus enne Drew’d ja vaatas enda ette. Ta mõtles vaid ühest – varsti, kuigi mitte just iga päev, peab ta suhtlema oma ametliku, talumatu iseloomuga abikaasaga.

“Olukord muutub naljakaks,” sõnas Thea, kui Drew oli talle järele jõudnud.

“Võimatult naljakas,” vastas mees garaaži ees seisvale pikapile lähenedes.

Ta avas autoukse ja tegi Theale kutsuva žesti kabiini suunas.

Thea naeratas ja teatas üleolevalt:

“Oh ei, tänan, sõidan oma autoga!”

“Kuidas soovid!”

Mees viipas talle hüvastijätuks.

Uuesti enda tänaval seisvat punast sportautot imetlenud, istus Thea kiiresti autosse, lõi ukse pauguga kinni ja vajutas gaasi.

Drew lõi jalaga vihaselt pikapi esikummi. Kaunitar sõitis ära. Noh, ongi parem. Mees ronis kabiini, kuid mootor ei käivitunud. Wellyse pea langes roolirattale. Kurat võtaks, täielik ebaedu! Olgugi… Drew võpatas. Tegelikult on ju põhjust rõõmustada? Tema, elus pettunud inimene, saab lapse. Mõte lapsest soojendas mehe südant, kuid… Seejärel haaras teda tõeline hirm. Isarolliga võib ta ju toime tulla, kuid kuidas suhelda Theaga? Võtta teda tõsiselt? No kuulge! Talle piisas Sandystki! Naine oli juba enne lahutust tema närvidel mänginud ning pärast seda irvitas ta koos sõbrannaga endise abikaasa üle ja tegi ta puupaljaks.

Drew pilutas silmi. Parem on möödunut mitte meenutada. Aga ikkagi ronisid minevikumõtted nagu kiuste pähe.

Sandy oli tema esimene armastus. Ta tundus algusest peale kuidagi eriline. Tütarlapsel oli ebaharilik välimus, terav mõistus, lõbus loomus ning ta tõmbas enda poole nagu magnetiga. Neiut vaadates tänas Drew saatust sellise kingituse eest. Veeta aega sellise veetleva olendi kõrval oli unistuste tipp.

Ja siis juhtus see, mis juhtus. Ootamatult nõudis Sandy lahutust. Drew oli põrmu tallatud. Ta pidas seda ebaõnnestunud naljaks, kuid tuli kiiresti maa peale tagasi. Ta abikaasa oli väga tõsiselt meelestatud. Kuni viimase hetkeni ei suutnud mees toimuvat uskuda. Ta tahtis naist jumalakeeli paluda järele mõtelda, oli valmis parandama kõik enda käitumisvead. Miski ei aidanud.

Sandy ulatas talle kohvrikese ja teatas enda plaanist vahetada ukselukud. Niimoodi tõstetigi Drew tänavale.

Ta seisis terve tunni maja ees, üle tänava kõnniteel ega suutnud end liigutada. Ta oli omadega täiesti läbi. Kõik see oli teda väga vapustanud. Drew oli segaduses ega teadnud, kuidas edasi elada. Kogu ta elu oli tunni jooksul kokku varisenud.

Pärast ametlikku lahutust sai mees teada, et Sandy läks tagasi oma endise poiss-sõbra juurde. Täielikus ahastuses pani Wellys toime midagi hirmsat – ta peksis noormehe läbi ja istus sellepärast pikka aega vangis.

Ta ei leidnud endale kohta ei trellide taga ega vabaduses. Jumal, kuidas ta kannatas. Nüüd selgus, et tema armastus oli olnud vastuarmastuseta. Sandy reetis ta ja abiellus uuesti. Drew küsis endalt pidevalt: “Mis on minus teisiti, et mind tagasi lükati?”

Ta ei leidnud sellele küsimusele vastust ning tundis end seetõttu õnnetu ohvrina. Nüüd on Thea ta võrku püüdnud. Kuidas ta seda tüdrukut kohe ära ei tundnud ega mõistnud, kellega ta öö veedab. Kuid Thea Capriotti on tugevasti muutunud. Ta tundub nüüd üsna täiskasvanuna ja sellepärast ei suutnudki Drew vastu panna. Seda enam, et tema tundmatu tuttav oli ise üsna pealetükkiv.

“Kõik saab korda,” püüdis Wellys end rahustada.

Natuuri poolest oli ta tõepoolest optimist.

Drew sõitis Thea vanemate maja juurde. Maja sarnanes väga tema omaga – valge elamu Prantsuse koloniaalstiilis. Vahe oli selles, et Capriotti maja oli ehitatud punasest tellisest, valgendatud ja mitu korda ringi ehitatud. Endise arhitektina oli see Drew’le kohe selge.

Maja meeldis talle sellegipoolest. Mõtted läksid kohe majaperemehele.

Omal ajal oli Ben Capriotti talle abistava käe ulatanud. Pärast lahutust Sandyst pidi Drew loobuma poolest arhitektuurifirmast. Ta lõpetas selle äri, sest puudus soov endise naisega asju ajada. Millegi muuga tegelema hakata oli Beni soovitus ja ta oli nõus jagama enda kogemusi hobusekasvatuse alal. Uus töö juhtis Drew mustadest mõtetest eemale. Ben oli ta depressioonist päästnud. Ja millega ta Benile tasus? Thea on temast rase! Kuidas end küll tütarlapse isa ees õigustada?

Saaks vaid aja kulgu tagasi pöörata! Ta ei armatseks enam maikuuööl Beni tütrega. Kuid see oli juhtunud ja nüüd tuli olukorrast väljapääs leida.

Pikapi kabiinist välja hüpanud, läks Drew Thea juurde, kes juba vanemate maja trepil seisis.

“Oled valmis minu lähedastega suhtlema?” küsis Thea vaikselt.

Drew haaras tütarlapse käe ja vaatas talle otse silma. Seda ei oleks tohtinud teha! Ootamatult haaras teda rahutus. Mehele tundus, nagu oleks tema ees kaks suurt sinist järve, mis tõmbasid oma sügavustesse. Drew raputas pead – see on nagu lummus. Thea püüdis rahulikuks jääda ja ennast valitseda.

Drew ohkas ja lausus:

“Mingi aja peame olema näitlejad.”

Mees närveeris ja ootamatult läbistas ta pead mõte: “Kuidas saab abielluda noore ja kauni naisega ning mitte jagada temaga voodit? Ega’s ma veel rauk ole!”

Kõigele vaatamata ei olnud Drew’l plaanis Theaga intiimsuhteid jätkata. Kirikusse viib ta naise vaid sündsuse pärast. Thea on Beni ainuke tütar ja seetõttu ei taha Drew oma õpetajat kurvastada. Las Ben Capriotti mõtleb, et nad teineteist tõepoolest armastavad. Tähtis on, et Ben liialt ei närveeriks, sest see mõjuks halvasti tema tervisele.

Drew peab siiralt tõestama, et ei ole Thea vastu ükskõikne. Raske ülesanne, kuid ta saab sellega hakkama. Aga pärast? Küll ta suudab ennast ohjes hoida…

“Kui me sinu vanemate silme all õrnalt embame, võime neid kohe veenda, et me ei ole lihtsalt sõbrad,” ütles Drew.

Thea niisutas huuli. Ta vaatas ihaledes Wellyst. Mees suutis vaevu oiet tagasi hoida.

“Milline suli,” mõtles erutatud mees, “tahab mind jälle võrgutada?”

Aga järsku ei olegi Thea tema vastu ükskõikne? Drew teadis, et naised, välja arvatud Sandy, armastavad teda. Ta ei ole neile kunagi vastumeelt olnud. Tõsi küll, Thea on erijuhus. Ta ei käitu adekvaatselt. Kord ajab ära, siis jälle peibutab… Järsku hakkab naine teda mõne aja pärast vihkama? Praegu veenavad nad vanemaid nende meeletus armastuses ja soovis laulatada, pärast aga riidlevad, nii et suled lendavad. Ja mis edasi? Kellel sellest parem on? Drew’ peas valitses täielik mõtete segadik.