Deverillide viimane saladus

Оглавление

Santa Montefiore. Deverillide viimane saladus

Maggie O’Leary

Esimene peatükk. Dublin, veebruar 1939

Teine peatükk

Kolmas peatükk. Ballinakelly

Neljas peatükk

Viies peatükk. London

Kuues peatükk. Ballinakelly

Seitsmes peatükk

Kaheksas peatükk

Üheksas peatükk

Kümnes peatükk

Üheteistkümnes peatükk

Kaheteistkümnes peatükk

Kolmeteistkümnes peatükk

Maggie O’Leary. Ballinakelly, 1662

Neljateistkümnes peatükk. Ballinakelly, suvi 1939

Viieteistkümnes peatükk. London

Kuueteistkümnes peatükk. Connecticut

Seitsmeteistkümnes peatükk

Kaheksateistkümnes peatükk. Ballinakelly

Üheksateistkümnes peatükk. Ballinakelly

Kahekümnes peatükk

Kahekümne esimene peatükk

Kahekümne teine peatükk

Maggie O’Leary. Ballinakelly, 1667

Kahekümne kolmas peatükk. Connecticut 1945

Kahekümne neljas peatükk. Ballinakelly

Kahekümne viies peatükk

Kahekümne kuues peatükk

Kahekümne seitsmes peatükk

Kahekümne kaheksas peatükk

Kahekümne üheksas peatükk

Kolmekümnes peatükk. Dublin, 1947

Kolmekümne esimene peatükk. London, 1953

Kolmekümne teine peatükk

Kolmekümne kolmas peatükk

Tänusõnad

Отрывок из книги

Mõned väitsid, et ma olen sündinud samhna ajal, kui Ballinakelly rahvas tähistas pidusöögiga lõikuspüha, teiste teada sündisin ma pärast loojangut ja enne päikesetõusu, kui kurjad paharetid, surmavaimud banshee’d ja haldjad ühinesid surnute hingedega, et pimeduse tundidel elavate hulgas vabalt ringi luusida. Nii või teisiti tuli Maggie O’Leary siia ilma novembrikuu esimesel päeval aastal 1640, kui orgudesse kogunes tihe udu, õhu tegi niiskeks kerge uduvihm ning tuul lõhnas kanarbiku, rohu ja soolase vee järele.

Tol ööl oli O’Leary talus rahutu. Lehmad müügisid ja trampisid sõrgadega, hobused puristasid erutatult ja loopisid lakka. Tintmustad varesed kogunesid elumaja katusele, aga majas tammus Órlagh Ni Laoghaire magamistoas, käed alaseljal, oodates oma kuuenda lapse sündi ärevamalt kui tavaliselt. Ta oli niisama rahutu kui loomadki, oigas ja kannatas sünnitusvalude käes, kuigi esimesed viis last olid saabunud kergesti ja ruttu. Aeg-ajalt heitis ta pilgu aknast välja, otsides idakaarest märke koidukumast. Ta lootis, et laps ootab kõigi pühakute päevani ega sünni nende pimedate ja kummituslike tundide ajal.

.....

Kui proua Goodwin ja Martha hotellifuajeesse astusid, naeratas administraator neile. „Tere õhtust, preili Wallace. Keegi härrasmees astus pärastlõunal läbi ja tõi teile need lilled.” Naine keeras ringi ja tõstis kimbu põrandalt. „Võtsin endale vabaduse need vette panna.”

Marthal jäi hing kinni ja ta surus käe südamele. „Issand, kui ilusad!” hüüatas ta ja sirutas käe lillede poole.

.....