Читать книгу Mesiniku tütar - Santa Montefiore - Страница 7

Trixie Valentine seisis vana Joe Hornby paadimajakese ees, seljas üksnes läbipaistev lilleline sarong. Tema kallim lamaskles maja sees kalapaadis, kitarr põlvedel, ja sõrmitses meloodiat, mille oli samal hommikul loonud. Noormehe pilk oli kiindunud ukseavasse. Kõigepealt ilmus sinna sale valge käsivars ja puidu taustal eristusid pikad harali aetud sõrmed. Järgnes kaunikujuline säär. Põlv kõverdus ja säär sirutati diagonaalselt välja, merekarbikarva roosad varbad põranda poole. Et mulje oleks rabavam, tardus Trixie korraks sellesse asendisse, enne kui end uuesti liigutas ja aeglaselt uksele ilmus, et toetuda seljaga vastu piita, üks säär tõstetud, käsivarred taha sirutatud, pihud vastu seina surutud. Neiu heitis noormehele kulmude kohal rangelt sirgeks lõigatud tiheda, päikesest pleekinud tuka alt pilgu ja vaatas temaga pingest laetud hetke jooksul tõtt. Siis avas Trixie huuled, paljastades kaks natuke viltust silmahammast, ning tema naeratus oli paljutõotav. Jasper vaatas, kuidas neiu sikutas kukla taga olevat sõlme ning laskis kangal oma jalge ette põrandale libiseda. Nüüd seisis ta alasti, ookeani taustal joonistus välja tema siluett ning piha kumerusele langes veelt heiastuv viimne kuldne valgus.

Jasper Duncliffe silmitses teda imetlevalt. Trixie tundus talle läbinisti kütkestav. Neiu oli ettearvamatu, spontaanne, lõbujanuline ja meeletu. Lisaks oli ta ilus – suurte tumesiniste silmade ja kurvika kehaga. Pilku pööramata lähenes ta Jasperile ning noormees pani kitarri käest, tundes, kuidas teksad ihast niuete ümber pingule tõmbuvad.

Trixie astus paati. See lõi kergelt kõikuma, aga neiu ei kaotanud tasakaalu. Mõlemad teadsid, et nad võidakse avastada, aga oht vahele jääda üksnes suurendas kõikvõimalikke piiranguid igal sammul eiravate noorte erutust. Trixie istus kaksiti poisile peale ja toetas käed tasakaalu mõttes paadi parrastele. Siis painutas ta näo alla ja surus huuled Jasperi suule, kusjuures tema juuksed ümbritsesid neid merelõhnalise kardinana. „Sa oled üleni minu võimuses,” sosistas neiu ning noormees tundis oma näol tema naeratust. See oli tõsi: Jasper oli paadi põhja surutud ega saanud end õieti liigutadagi. Ta libistas pihud Trixiele ümber kaela ja silitas pöialdega tüdruku lõuga.

„Võid mind võtta, olen ihust ja hingest sinu päralt, Trixie,” sosistas ta. „Nii sageli, kui soovid.”

„Mulle meeldib, kuidas sa räägid, Jasper.”

„Miks? Ütlesid ju, et ka sinu vanemad on inglased.” Jasperi käed liikusid alla tüdruku rinnale ja riivasid kergelt tema nibusid.

Trixie tõmbas õhku ahmides selja kassi kombel nõgusaks. „Aga nemad ei räägi nii nagu sina. Mulle meeldib, kuidas sina räägid.”

Jasper tõmbas neiu pea alla ja suudles teda kirglikult. Ihates tunda noormeest enda sees, kohmitses Trixie rihma kallal ja laskis ta välja. Noormees oigas tumedalt, tundes end ümbritsetuna tüdruku soojast kehast. Vähimategi kompleksideta liigutas neiu end tema peal, heites sedamööda, kuidas iha temas paisus ja enesekontroll kadus, pea juuste lehvides kuklasse. Jasper võttis tal puusadest kinni, aga Trixiet oli võimatu ohjeldada. Lõpuks haaras ta neiul juustest ning tõmbas tema näo alla enda juurde. „Mitte nii kiiresti,” lausus ta. „Kui sina oled peal, pead tegema nii, nagu ma ütlen.”

„Mulle meeldib su võimukus, härra Duncliffe.”

Jasper hakkas naerma. „Mulle meeldib, kuidas see kõlab.”

„Mis? Härra Duncliffe. Minu arvates kõlab see täiesti tavaliselt.”

„Just sellepärast meeldibki.” Noormees surus huuled Trixie suule, et too ei saaks teda enam eksitada, ja suudles neiut sügavalt.

Hiljem istusid nad kahekesi paadis ja suitsetasid kanepit. Oli juba hämar. Päike oli vajunud silmapiiri taha ja meri oli vaikne. Trixie tundis mõnusat lõdvestust, tema pea käis kergelt ringi. „Mulle meeldib videvik. Aga sulle?”

„Jah, see on ilus,” vastas Jasper. Trixie torkas talle pläru huulte vahele ja noormees võttis pika mahvi. „Kas sa koju ei pea minema?”

„Ei veel. Tülist pole niikuinii pääsu – mis see natuke aega siia-sinna ikka teeb?”

„Mida sa talle ütled?”

„Emale?” Trixie kehitas õlgu. „Tema on romantik. Jutustan talle sinust ja ta unustab täiesti, et valetasin, kui lubasin olla nädalalõpul Suzie pool, ent veetsin selle hoopis sinuga.”

„Sa oled üheksateist, Trixie. Sa käid tööl. Sul on oma raha. Oled iseseisev. Minu meelest võid teha, mida ise tahad.”

„Seda küll, aga ema on väga konservatiivne. Ta elas Inglise väikelinnas, armus isasse, kui nad olid alles teismelised, ja abiellus temaga, kui puhkes sõda. Tal pole iial kedagi teist olnud. Minult ootab ta sedasama, aga mida teen mina: pole abielus, aga seksin rokkstaariga – rokkstaarid pole emade arvates nende tütardele just kõige parem valik.”

„Rokkstaar.” Jasper hakkas skeptiliselt naerma. „Sa meelitad mind.”

Trixie silmad lõid veendunult särama. „Sinust saab suur täht, Jasper. Tean seda. Oled hea välimusega ja andekas ning sinu muusika meeldib kõigile. Mul on edu peale hea nina ning sinu juures on seda kõvasti tunda.” Ta võttis veel ühe mahvi ja naeratas noormehele läbi suitsupilve. „Ja mina olen sealsamas lava kõrval – tüdruk, kes tundis sind juba enne, kui sinust sai miljonär, kui tuhanded fännid hakkasid hõikuma sinu nime ning su plaate hakati müüma kogu maailmas.”

„Mulle meeldib su innukus, Trixie. Anname endast parima.”

„Kuidas teisse Inglismaal suhtutakse?”

„Mitte just ülearu hästi.”

„Sellepärast te siis siia tulitegi?”

„Muidugi. Kes ei tahaks Ameerikas läbi lüüa?”

Trixie puhkes naerma. „Mitte igaüks ei taha läbi lüüa just Tekanassetil!”

„Mul on selle kohaga eriline side. Mu vanavanematel oli siin maja. Kunagi ammusel ajal. Tundus olevat hea stardiplats.”

„Aga miks ei tahtnud te kõigepealt läbi lüüa Inglismaal? Kas te siis oma kodumaal ei ihkagi tuntuks saada?”

Noormees ohkas ja tema nägu väljendas kimbatust. „Sellepärast, et ema lööks mu häbi pärast maha.”

Trixie kirtsutas nina. „Sa teed nalja, eks?” Jasper raputas pead. „Ema ei taha, et sa bändi teed?”

„Muidugi mitte.”

„Aga isa?”

„Surnud.”

„Oi, palun vabandust!”

„Pole põhjust. Ma ei saanud temaga eriti hästi läbi. Ta oli sõjaväelane nagu kunagi tema enda isagi. Ta ei hoolinud muusikast – igatahes mitte sellest, mis mulle meeldib.”

„Kui kitsarinnaline! Ta oleks pidanud tundma uhkust, et oled nii andekas.”

„Tema ei näinud minus mingit annet, Trixie. Aga tühja sellest. Ma olen noorem poeg. Kogu vastutus lasub mu venna õlul ning tema on õnneks piisavalt suur ja konventsionaalne, et seda kanda.”

Trixie puhkes naerma. „Sina oled niisiis vaba ja võid teha seda, mida ise tahad.”

„Justament.” Noormehe nägu läks naerule. „Ja kellega tahan.”

„Minuga, eks?” Neiu piidles teda koketselt tuka varjust.

„Just sinuga, musirull,” vastas Jasper.

„Tead mis? Ühel päeval saan ka mina kuulsaks,” ütles Trixie. „Ainult et hoopis teisel alal.”

„Kes sinust siis saab?”

Neiu tõmbas põlved vastu rinda ja põimis käsivarred ümber nende. „Tuntud ajakirja toimetaja.”

„Nagu Diana Vreeland?”

„Inimesed küsivad siis, kes see Diana Vreeland on, sest minu nimi on palju kuulsam.”

„Arvan, et pigem kurikuulus,” narritas poiss.

„Igatahes kavatsen ma lüüa läbi moemaailmas. Mulle meeldivad rõivad ning arvan, et mul on hea stiilitunne. Ma ei kavatse jääda eluks ajaks Tekanassetile ettekandjaks. Maailm on suur ja lai ning tahan seda näha.”

„Olen kindel, et näedki. Kui sina kord midagi tahad, siis viid oma soovi täide, Trixie Valentine.”

„Mina arvan sedasama. Ma sõidan läbi kõik maailma moeetendused. Suhtlen kõigi kuulsuste, nagu Andy Warholi ja Cecil Beatoniga, ning pidutsen New Yorgi Studio 54-s koos Bianca Jaggeri ja Ossie Clarkiga.” Ta puhkes naerma ning tema silmis tantsiskles kanepipläru tuluke. „Minust saab karjäärinaine.”

„Enamik tüdrukuid soovib mehele minna ja lapsi sünnitada. Tean seda oma õdede pealt.”

„Aga mina ei ole samasugune kui enamik tüdrukuid, arvasin, et tead seda nüüd juba. Tahan olla sama vaba kui sina – olla see, kes soovin.”

„Siis ole. Keegi ei saa sind keelata.”

„Keegi peale isa.” Trixie ohkas sügavalt. „Tema tahab, et läheksin kolledžisse ja omandaksin hariduse, aga kahtlen, kas ta saab seda endale üldse lubadagi. Isa ütleb, et pole midagi eemaletõukavamat kui rumal naine.” Neiu puhkes naerma. „Olen palju nutikam, kui ta arvab, aga kolledžisse ei lähe ma niikuinii. Tahan minna laia maailma ja elada oma elu. See paik on nii läppunud ja enne sinu tulekut oli siin surmigav!”

„Kas ta toetab sind?”

„Kuule, isa tuli Inglismaalt siia, ainsaks varanduseks terane mõistus, ning temast sai edukas ärimees. Jäänuks ta sõjast muserdatud ja tööpuuduses virelevale Inglismaale, poleks ta praegugi midagi enamat kui talusulane. Talle peaks meeldima, et tahan elus edasi jõuda – eks ole just see ju lõppude lõpuks too kuulus Ameerika unistus!”

„Aga ema?”

„Ema toetab mind kõiges, mida ma ette võtan. Tema tahab ainult seda, et oleksin õnnelik. Tal ei ole head haridust, aga tema isa oli haritud ja tohutult suure lugemusega. Ema sai oma hariduse temalt ning pole säärast raamatut, mida ta ei oleks lugenud. Ja ta töötab. Ema on maastikukujundaja, pealegi veel väga hea maastikukujundaja. Ta pole nagu mõned teised siinsed naised, kes ei tee terve päeva muud kui istuvad laua taga ja peksavad keelt.”

„Tundub, et sul on äge ema.”

„On küll. Ta on hea ja lahke, ning kui meil isaga kismaks läheb, astub ta kindlasti minu eest välja. Oma last ei jäta ta iial hätta. Enamikku emasid ajaksid mõned mu tembud meeleheitele, aga tema näib neid justkui salamisi imetlevat – otsekui kahetseks, et ei saanud ise elada samamoodi kui mina. Mulle tundub, nagu oleks temas endas ka mingit varjatud meeletust. Ma ei tea ...”

Trixie jättis lause lõpetamata ning pööras pilgu öhe, kus ahvatlevalt säravad tähed andsid aimu kaugetest tundmatutest maailmadest. „On lihtsalt niisugune tunne. Võib-olla ma eksin.”

Jasper lõpetas mängu ja võttis neiu embusse. „Sul on külm,” sedastas ta.

„Natukene.”

Noormees suudles teda pealaele. „Las ma saadan sind koju.”

„Kas tõesti?”

„Muidugi. Ma võin ju olla tulevane rokkstaar, aga peale selle olen härrasmees ja pean kinni headest kommetest.”

„Seda ema sulle küll ette ei heidaks,” lausus Trixie ja tõusis püsti.

„Ei, küll aga peaaegu kõike muud.”

„Kas ta heidaks ette ka seda, et sa käid minuga?” Trixie oli isegi üllatunud, et see küsimus tal mõtlematult üle huulte lipsas. Mida proua Duncliffe temast arvab, ei läinud neiule põrmugi korda, sest tõenäoliselt ei pidanud nad elus kunagi kohtuma. Ent ühtäkki tundus noormehe vastus talle kummaliselt tähtis.

„Jah,” vastas Jasper ja võttis Trixiel käest kinni, et aidata ta paadist välja. „Ta heidaks seda ette.”

„Miks?” Trixie sai kõigest hoolimata natuke pahaseks.

„Mis tähtsust sel on?”

„Ma ei tea. Ega vist olegi. Lihtsalt uudishimu pärast küsisin.”

„Uudishimu teeb ruttu vanaks ja sina oled liiga ilus, et vanaks saada,” vastas Jasper, kergitas tüdruku lõuga ja suudles teda.

„Olgu peale, ärme siis vananeme.” Aga neiu oleks ikkagi tahtnud teada, miks ta Jasperi emale vastukarva on. Kas sellepärast, et töötab ettekandjana Kapten Jacki rannarestoranis, või et ta pole piisavalt esinduslik? Vajaduse korral võib ta end üles lüüa ning kanda kostüümi ja pärlikeed nagu Grace Kelly – tal pole mõtteski elu lõpuni ettekandjaks jääda.

Jasper saatis Trixie Sunset Slipile otse kodu ukse ette. Maja esikülge katvad roosid lõhnasid uimastavalt ning noormehele meenus korraks tema Inglise koduaed. Ta murdis ühe õie ja torkas neiule kõrva taha. „Ole oma ema vastu kena,” ütles ta ning suudles Trixiet õrnalt.

Trixie nägu läks muigele. „Sa ju ei tunnegi teda,” vastas ta tasakesi naerdes.

„Olen temast ainult head kuulnud,” vastas Jasper.

„Tema sind küll pahaks ei paneks,” sosistas tüdruk. „Arvan, et meeldiksid talle isegi rokkstaarina.”

„Homme näeme, Delixie Trixie.”

See tobe nimi ajas Trixie naerma. „Sa tead, kust mind leida,” vastas ta ja avas ukse. Noormees ootas, kuni see tema järel sulgus, ning hakkas siis mööda tühja tänavat eemale kõndima.

Endamisi naeratades keeras Jasper laudteele, mis viis läbi kõrge rohu mere äärde. Rand kümbles kuuvalguses. Tundus, otsekui oleksid tähed langenud taevast vette, ja särasid seal nüüd veel heledamalt. Noormees tundis Trixiele mõeldes, kuidas süda tunnetest üle ajab. Jasper oli elus esimest korda armunud. Tüdrukuid oli tal muidugi olnud teisigi. Palju tüdrukuid. Aga ükski teine polnud tekitanud temas selliseid tundeid kui Trixie. Talle meeldisid isegi Trixie pisut puseriti silmahambad: need andsid tüdrukule lahedalt ulaka ilme. Jasperile meeldis neiu vaba vaim, särtsakas olek ja vankumatu usk temasse. Ta oli veendunud, et pruugiks tal ainult paluda ning Trixie sõidaks temaga koos läbi kogu Ameerika. Mida enam Jasper sellele mõtles, seda rohkem hakkas see mõte talle meeldima. Üht teadis noormees kindlalt: kui ta sügisel lahkub, siis Trixiet ta siia randa maha ei jäta.

Härra Duncliffe. Talle meeldis imetlus, mis nende sõnade juures tüdruku häälest kostis. Kui Trixie oli temaga, tundis Jasper rõõmu sellest, kes ta on. Trixie tekitas temas mõnusa tunde. Tüdruku andumus mõjus nagu päikesepaiste ja peletas ebakindluse tumedad varjud temast eemale. Jasper hakkas ümisema mingit viisi. Sedamööda kuidas ta edasi kõndis, andis lainete müha sellele rütmi ja tasapisi hakkasid meloodiast välja kasvama ka sõnad. Trixiele mõeldes tekkinud soojadest tunnetest inspireerituna istus ta oma kitarriga ristijalu liivale, sobitas sõnad akordidega ning mängis neid ikka ja jälle, kuni laul oli valmis ja meelde jäänud. Vaid korraks surusin su enda vastu, siis vaatasin, kuis kõnnid eemale. Ei tahtnud ma sul nõnda minna lasta, vaid veel kord emmata ja hoida endale.

*

Trixiele tundus, et ta kuuleb magamistoa aknast kaugeid kitarrihelisid, aga see võis olla ka lihtsalt meremüha. Neiu seisis natuke aega akna juures ja laskis jahedal tuulel oma põski paitada. Ta vaatas öist taevast. Oli juba pime. Valgust andsid üksnes kuu ja salapäraselt vilkuvad tähed. All aias valitses vaikus. Linnud magasid. Mesilased olid pöördunud tagasi tarusse oma kleepuvate kärgede juurde. Küülikud tukkusid sügaval urgudes. Võõrastav hõbedane valgus muutis põõsad ja lilled ebamaiseks. Seda ilu nähes tundis Trixie, kuidas tema südant täidab joovastus, ning teadmine, et seal kusagil on Jasper, muutis selle pakitsuse üksnes tugevamaks. Pärast seda, kui noormees saarele saabus, oli Trixie hakanud nägema kõike teise pilguga. Maailm paistis sootuks ilusam, kui selles oli Jasper.

Hetk hiljem koputas ema tasakesi uksele. „Trixie, kas ma tohin sisse tulla?”

„Tere, mamps,” ütles Trixie, astudes akna juurest eemale ja torgates käed pika kampsuni varrukatesse.

„Meil on tarvis rääkida,” alustas Grace, püüdes olla range, nagu Big oli soovitanud.

Trixie palus sedamaid vabandust. „Kuule, ma tean, et käitusin valesti, ja palun siiralt andeks.” Ta pani käsivarred rinnal risti, justkui sooviks end kaitsta.

Grace märkas tütre juustesse torgatud õit ja tema tõsine ilme mahenes naeratuseks. „Kas teil oli lõbus?”

„Ma käisin lihtsalt bändiga kaasas. Midagi halba ei juhtunud, ausõna. Suziel ja minul oli omaette magamistuba ning me olime Joe Hornby sõbra härra Lipmanni külalised. Ta on muusikatööstuses tähtis nina ja kinnitab, et poistel on head eeldused kaugele jõuda.”

Grace istus voodile ja põimis sõrmed süles vaheliti. „Jasper meeldib sulle väga, eks?”

Trixie hakkas naerma, nii elevil, et tema umbusklik hoiak taandus. „Ta meeldiks sulle ka, olen kindel. Jasper on tõeline härrasmees. Ta saatis mind koju. Asjad pole üldse nii, nagu sa arvad.”

„Ja mida ma siis arvan?”

„Noh, temast saab ju rokkstaar.” Trixie häälest võis välja lugeda, nagu oleks see midagi kriminaalset.

„Muusik olla pole ju mingi kuritegu, Trixie.”

„Isegi tema enda ema paneb seda pahaks.”

„Mina ei pane seda pahaks. Sa võid armastada, keda tahad. Mida kõik teised arvavad, ei lähe mulle korda.”

„Aga millest sa siis tahtsid rääkida?”

Grace lõi korraks kõhklema, mõeldes, kas ikka tahab jätkata. „Ma soovin, et sa sel suvel enam saarelt ei lahkuks,” lausus ta tasakaalukalt.

Trixie näoilme väljendas õudust. „Sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt!”

„Mõtlen küll, kullake. Sa ei saa oodata, et lepiksin sellega, mida tegid.”

„Ma olen üheksateist. Taevas hoidku, ma käin tööl! Ma teenin endale ise ülalpidamist. Olen täiskasvanud inimene. Peaksin tohtima teha, mida ise tahan. Sina olid minuvanuselt juba abielus!”

„See ei puutu asjasse. Oled mu tütar ning nii kaua, kui elad minu katuse all ega ole abielus, on mul õigus teada, kus sa viibid. Isa ja mina vastutame sinu eest. See, mida sa tegid, on andestamatu, Trixie. Mis siis, kui sinuga oleks midagi juhtunud?”

„Jasperiga koos ei saa minuga midagi juhtuda. Ta on kahekümne neljane. Ega ma temaga putku pistnud, me olime härra Lipmanni külalised.”

„Oleksid pidanud minult luba küsima. Oleksid pidanud ausalt ära rääkima, kuhu te lähete.”

„Sa poleks ju lasknud mul minna.”

„Ei, arvatavasti mitte,” nõustus Grace.

„Noh, sellepärast ma ei küsinudki.” Trixie sättis end tualettlaua ees olevale taburetile istuma, tõmbas ühe põlve üles ja põimis käsivarred ümber selle. „Kas sa papsile oled rääkinud?”

„Veel mitte. Tahtsin sellest kõigepealt sinuga kõnelda. Oleks hea, kui saaksin isale öelda, et see asi on joonde aetud ega vaja enam arutamist.”

Trixie näole ilmus kergendus. „Olgu, luban, et jään kogu suveks saarele. Arvan, et poisid on niikuinii septembrini siin. Nad panevad Joe pool albumit kokku.”

Grace tundis samuti kergendust. „Oleme siis kokku leppinud. See on hea. Räägi mulle nüüd, missugune ta on.”

Trixie laskis jala põrandale ja hakkas juukseid kammima. Need olid paksud ja läikivad nagu emal kunagi, enne kui tuhmusid. „Ta on väga nägus.” Naeratus muutis neiu näo leebeks.

„Selles ma ei kahtle.”

„Tal on imeilusad silmad. Need on hallikasrohelised nagu salvei. Ja ta on vaimukas. Me naerame kogu aeg. Aga ta on ka õrn ja lahke.”

„Ta on inglane, eks?”

„Jah, ta räägib nagu prints.” Trixiele meenus roos ning ta võttis selle juustest ära. „Prints ta muidugi ei ole. Aga kuulsaks saab ühel päeval küll. Peaksid kuulma, kuidas ta laulab. Tal on maailma kõige seksikam hääl.”

„Kuulaksin hea meelega, kuidas ta laulab,” ütles Grace.

Trixie ohkas õnnelikult. „Noh, äkki kuuledki. Võib-olla laulab ta sulle mõne oma laulu. See lööb su kindlasti pahviks. Armastab, ei armasta ...” Trixie hakkas katkuma roosilt õielehti.

Grace puhkes naerma. „Paistab küll sedamoodi, nagu armastaks see noormees sind,” lausus ta.

Trixie vaatas emale teadvalt naeratades otsa. „Mina arvan sedasama,” vastas ta.