Отрывок из книги
Bay Waverley-Hopkins tormas mööda Pendland Streeti, seljakott rappumas ja tumedad juuksed selja taga lehvimas nagu musträstad. Ümbruskonna majaomanikud teadsid alati, millal ta mööda jooksis, sest siis tuli neil äkki tahtmine korrastada oma sokisahtleid ja vahetada välja need läbipõlenud lambipirnid, mida nad olid juba tükk aega vahetada kavatsenud. Üht-teist on vaja korda teha, mõtlesid nad igal pärastlõunal, kui Bay pärast tunde mööda tänavat jooksis. Aga niipea kui ta oli mööda läinud, triivisid nende mõtted kähku tagasi endistele radadele: mida süüa teha, miks mees viimasel ajal nii tujukas on, kas masinatäis musta pesu võiks homseni oodata.
Waverley majale lähenedes lisas Bay kiirust. See oli kuninganna Anne’i stiilis vana, ebakorrapärase kujuga maja, millel oli igas küljes veranda ja – Bay lemmik – üksik imetore torn. See oli siitkandi esimene maja, ehitatud üheksateistkümnenda sajandi lõpus, veel enne Orioni kolledži asutamist, kui Põhja-Carolinas asuv Bascom oli vaid porine peatuskoht reisijatele, kes olid teel läänepoolsetesse mägedesse. Hiljem püüti teiste selle tänava majade ehitamisel Waverley maja arhitektuuri jäljendada, kuid mitte ükski ehitis polnud sellega võrreldav. Vähemalt Bay meelest.
.....
Bay jäi teisele poole teed seisma ja vahtima – komme, millest ta püüdis end võõrutada, sest teadis, et see häirib inimesi. Ükskord, kui ta toidupoes üht naist liiga kaua vahtis, sai see naine vihaseks ja ütles Bayle: „Ma kuulun temaga kokku. Ta jätab oma naise maha. Ära üritagi vastu vaielda.” See ehmatas Bayd, sest esiteks polnud tal aimugi, et Ione Engle’il on armusuhe, ja teiseks vahtis ta ainult Ione juustesse takerdunud tillukesi oksaraage, sest tunni aja eest oli Ione teise naise mehega jõekaldal püherdanud. Aga inimesed suhtusid Baysse alati kahtlustavalt, sest tal oli selline anne. Või needus, nagu ema ütles. Bay teadis, kuhu miski kuulub. Tädi Claire’i anne avaldus toidus, mida ta Waverleyde aias kasvavatest söödavatest lilledest valmistas. Ja Bay ema anne oli tema müstiline soengutegemisoskus, tema juukselõikus võis su päeva teistpidi pöörata. Bay oskas majas, kus ta polnud kunagi varem käinud, lauahõbeda ära panna, täpselt õigesse sahtlisse. Ta teadis parklates võõraid inimesi vaadates täpselt, milliste autode juurde nad lähevad.
Bay vaatas seda vana meest, kes seisis, käes taskus, ja silmitses ainiti kõike enda ümber: Bascomi kesklinna turistipoode, haljaku purskkaevu, mille ümber kolledži noored mõnikord hängisid. Mehe silmad peatusid uudishimulikult purskkaevu kõrval asetseval skulptuuril, mis oli Orioni parima kunstitudengi tehtud. Skulptuuri vahetati igal aastal. Tänavu oli seal Orioni kolledži asutaja Horace J. Orioni kaheksa jala kõrgune ja kümne jala laiune betoonbüst. Hiigelsuur hall betoonpea oli poolest saadik muru sees, nii et välja paistis ainult pea ülemine osa, alates ninast. Horace J. Orion nägi välja nii, nagu hakkaks surnuist üles tõusma ja piiluks hindava pilguga maa seest välja, enne kui otsustab, kas ikka tasub tõusta. See oli tegelikult päris naljakas, see hiigelsuur pea keset linna. Kohalike kired olid kuju paikapanemisele järgnenud kuude jooksul jahtunud, aga kuju pakkus endiselt kõneainet, kui parajasti kedagi klatšida ei olnud.
.....
