Читать книгу Õnn autasuks - Sarah Deever - Страница 4

LEITNANT MICHAEL GALLAHER ärkas kellahelina peale. Uni ei olnud teda reipamaks teinud ja seepärast ei tahtnud ta ärgata. Telefon jätkas nõudlikult helisemist. Suuri vaevu suutis Michael käe teki alt välja pista.

Ta võttis telefonitoru ja möirgas sinna:

“Loodan, et teil asja ka on, muidu läheb kehvasti!”

“Gallaher, siin kapten Mackenna!”

“Teie?”

Michael virgus momentaanselt.

“Gallaher, kas sina päästsid eile pärastlõunal ühe lapse?”

“Eile? Pärastlõunal?”

Kuidas saab keset ööd meenuda, mis oli eile, kui isegi oma nime meenutamine raskusi tekitab? Viimased kuus kuud tööl olid olnud nii pingelised, et praegune keskendumiskatse tõi kaasa tugeva peavalu. Mis siis ikkagi eile oli juhtunud?

Eile lõpetas ta juurdluse. Võttis kahtlusalused vahi alla, kirjutas aruanded lõpuni ja tuli koju, et korralikult välja magada.

“Täpselt nii, härra. Kui lapse ema mobiiltelefoniga rääkis, pööras ta hetkeks tähelepanu kõrvale. Laps jooksis pallile järele ja sattus sõiduteele. Olin just seal kõrval, sain tast õigel ajal kinni ja andsin lapsukese emale üle. Mitte midagi erilist!”

“Eksid, Gallaher. Press tunnistas sinu teo eriliseks. Sinust on kirjutatud artikkel ja su pilt on kõigis Chicago ajalehtedes.”

“Mida?”

Michael hüppas püsti.

“Sinu fotod on kõigis ajalehtedes, Michael,” vastas šeff kannatlikult. “Üks reporter oli juhuslikult sinu kõrval ja pildistas sind, kui laps su süles oli. Praegu istub minu juures üks pealetükkiv ajakirjanik, kes tahab kangelasega eksklusiivintervjuu teha. Muide, Michael, sinust on saanud meie linna seksikaim politseinik.”

“Kurat küll!” vandus Michael, sõrmedega nii tugevasti telefonitoru pigistades, et oli lausa valus.

“Väga kahju, leitnant Gallaher,” muheles šeff, “kardan, et mul pole valikut – pean sind kuuks ajaks puhkusele saatma.”

Jättes Michaeli segased vastuväited tähele panemata, jätkas šeff:

“Loodan, et ajakirjandus su selle aja jooksul unustab. Ma ei saa lubada, et minu kõige parema salapolitseiniku fotod ripuksid igal tänavanurgal. See on sulle ja sinu edaspidisele tööle ohtlik.”

“Aga…”

“Kolmkümmend päeva, tänane kaasa arvatud. Kas kõik on selge, leitnant Gallaher?”

“Jah, härra,” porises Michael.

“Gallaher, palun sind, sõida mõneks ajaks linnast ära. See ajakirjanik enne järele ei jäta, kui on oma tahtmise saanud. Sul on kolm-nelikümmend minutit aega, enne kui ta kohale jõuab. Kuni kõik korda saab, ei tohi sa tema silma alla sattuda. Kuuled sa mind?”

“Kuulen, kuulen,” vastas Michael voodist tõustes.

“Näeme siis kuu aja pärast.”

“Jah, härra!”

Juba tõmbas Michael oma kortsunud teksasid jalga.

“Ja veel, Gallaher, katsu selle aja jooksul end igasugustest sekeldustest eemale hoida!”

Endamisi Chicago ajakirjandust kirudes pani Michael oma kõige vajalikumad asjad kotti, pakkis sülearvuti ning oli juba kümne minuti pärast ärasõiduks valmis. Enne veel aga tahtis ta helistada lähedastele, et teatada neile oma ootamatust puhkusest.

Ent küllap olid nad juba niigi kõigega kursis, sest Michaeli üks vend töötas samuti politseis, teine tuletõrjes. Nende peres olid väga lähedased suhted ja seetõttu tuleks ilmselt taluda omaste norimist, kui ta end õigeaegselt linnast ei korista.

Niisiis, sõit on otsustatud, mõtles Michael kotti ja sülearvutit oma klassikalise Mustangi tagaistmele visates.

Kõige seksikam politseinik linnas, mmm-jaa, pomises ta vastikustundega.

Kuni Michael autosse istus ja teele keeras, hakkas lund sadama. Kuhu ta sõidab, ei teadnud ta isegi. Varsti jäi linn selja taha.

Kusagil Illinoisi ja Wisconsini osariigi vahel puhus tugev tuul, taevas kattus pilvedega. Hakkas sadama üha tihedamat lund. Raadiost tuli kuuekümnendate aastate muusikat, akna taga vilksatasid külamaastikud. Süvenedes ümbritsevasse võlumaailma, Michael lõdvestus ja hakkas tasapisi toibuma.

Talle usaldatud juurdluste ajal oli ta pideva pinge all, tal tuli jälgida iga oma sammu. Iga minut võis ta end kogemata välja anda ja kuuli selga saada. Igal sõnal oli tähtsus, mitte midagi ei tohtinud kahe silma vahele jätta.

Michaelile meeldis politseinik olla. Gallaheri peres anti seda ametit edasi isalt pojale. Juba tema vanaisa oli olnud politseinik, isa seni, kuni ta tulevahetuses tapeti. Michael oli siis vaid üksteist ja oli vanima pojana sunnitud perekonna traditsiooni jätkama.

Samal ajal aga hellitas ta hingesügavustes unistust, millest ta ei olnud kellelegi rääkinud – kümne aasta jooksul oli ta kogunud juhtumeid politseielust ja lootis kunagi sellest raamatu kirjutada.

Aega ei olnud tal kunagi. Kuni tänase päevani ei olnud Michaelil olnud isegi korralist puhkust, mille ajal ta oleks võinud teha kõike, mis pähe tuleb.

Mõtetesse süvenenud, sõitis Michael Chicagost ning suurlinna askeldustest aina kaugemale ja kaugemale. Magistraal muutus kitsamaks, lisaks sellele oli unustatud teele soola puistata. Autos magada oli liiga külm ja ebamugav, bensiini oli ka vähe järele jäänud. Michael otsustas peatuda esimeses teele jäävas väikelinnas. Teemärke uskudes jäi pisikese, Chester Lake nimelise linnakeseni veel vaid viisteist kilomeetrit.

Nahktagis oli Michaelil üsna jahe, seda enam, et tema ümber möllas tõeline torm. Nähes kurvi taga linna esimesi maju, oleks Michael õnnest lausa nutma puhkenud. Käänakul rippus kohaliku võõrastemaja reklaam.

Aeglaselt üritas Michael peateelt maha keerata, kuid stopp-märgi juures peatuda ei suutnud. Auto libises mööda jääd, laskmata pööret sooritada. Ent kuidagimoodi suutis ta siiski masina üle võimust saada. Michael pööras rooli vasakule, kuspool vilkusid linna tuled. Ta lülitas raadio välja ja kütteseadme tugevamini tööle.

Muretsedes mõrva pärast bensiinipaagis, heitis Michael sekundiks pilgu kütusemõõdikule ega pannud seetõttu tähele, et põdravasikas talle tee peale ette hüppas.

Tõstnud pea ja looma märganud, vajutas Michael järsult piduripedaalile. Auto laternavalgusest ehmunud, hüppas põder teelt ja tormas tihnikusse. Ja jälle oli Michaelil autoga väga raske toime tulla. See sik-sakitas mööda libedat teed, kuni täiest jõust lumehange sööstis.

Kulmu kortsutades rebis Angela Dirosa pilgu registreerimisžurnaalist lahti ja käratas koertele:

“Mackensi ja Mahoni! Fu!”

Naine silmitses kaht tohutu suurt kamina juures lebavat laikat.

“Kõik on korras, see on vaid tuul.”

Koeri rahustada üritades lisas ta:

“Torm. Sellist te, poisid, küll veel näinud ei ole, ent sellegipoolest aitab haukumisest!”

“Ilm on tõepoolest närune, Angi,” andis mängulaua tagant endast märku onu Jimmy, kes iseendaga kabet mängis, “see on kõige jubedam talv kõigist, mida mul näha on õnnestunud.”

Mees tõstis pea ja vaatas kamina vastas asetsevatesse akendesse. Lumi oli need nii täis tuisanud, et tänaval toimuv ei paistnud üldse ära.

“Usun, et sajab terve öö,” lisas onu.

“Arvatavasti küll,” vastas Angela.

Ta tuli registreerimispuldi tagant välja ja läks koerte rahustamiseks nende juurde.

“Raadios öeldi, et lumi ulatub juba seitsmekümne sentimeetrini,” lisas ta ärevalt.

Angela kontrollis, kas puid ikka jätkub terveks ööks. Sellisel ööl võidi elekter välja lülitada, nii et selleks tuli valmis olla. Nende kaheteistkümne numbritoaga hotelli kamin ei olnud mitte mingisugune luksusasi – see oli lihtsalt suurepärane soojus- ja erijuhtudel ka valgusallikas.

Koerad jätkasid haukumist, koonud suunatud hotelli välisukse poole.

“Mis teiega ometi lahti on?” hüüatas Angela. “Aitab juba, tulge ukse juurest ära!”

Ukse tagant kostis tume mütsatus.

“Kas kuulsid?” küsis onu Jimmy võpatades.

“Ma ei ole kindel,” vastas Angela.

Äkki hakkas tal hirm, sest hotell oli talveks suletud. Avama pidid nad selle vaid nädalaks, iga-aastase Chester Lake’i jõulufestivali ajaks. Selle ürituseni oli aga veel peaaegu kuu ja praegu neil külalisi ei olnud.

Sellest ajast saadik, kui ta oli oma mehest lahutanud ja väikese tütrega Wisconsinisse onu mugavasse majja kolinud, ei olnud ta kunagi hirmu ja üksindust tundnud. Angela elas vaikselt, mugavalt ja oli õnnelik.

Sel õhtul aga ei olnud ta rahulik – pigem vastupidi. Hinge oli pugenud mingi kummaline rahutus, mille põhjust ta seletada ei osanud.

“Keegi nagu koputaks,” ütles onu tugitoolist tõustes.

Oli raske ette kujutada, et sellise külmaga võiks keegi väljas olla. Tahtmatult läks Angela ukse juurde ning, ajanud koerad eemale, avas selle.

“Jumal küll!” hüüatas ta.

Lävel seisis mees, seljas nahktagi ja jalas tobedad kauboisaapad. Peahaavast voolas verd ning ta oli üleni lumine.

“Onu Jimmy, tule siia, aita mind!” karjatas Angela.

Meest kaenla alt toetades aitas ta võõral siseneda ja kamina ette diivanile istuda.

Koerad keerlesid ümber tundmatu, vahel tema peale urisedes.

“Vist mingi hullumeelne,” pomises Angela ootamatut külalist diivanile istuma aidates.

Naine võttis võõral saapad jalast, need kukkusid raske kopsatusega põrandale. Lumi oli kleepunud mehe teksadele, riie oli pähklikoorena kõva.

“Ma ei ole hullumeelne,” sosistas Michael vaevukuuldavalt. Ta oli poolteadvuseta olekus, silme ees kõik ujus, kuid ta võis kinnitada, et tema kõrval hõljub ingel.

Tumedajuukseline ingel, kellest hoovas paradiisiaia hõngu.

Michael püüdis end koguda ja juhtunut meelde tuletada. Igatahes selle majani oli ta tulnud väga kaua, ta lihased olid selle aja jooksul puiseks muutunud, kogu keha valutama hakanud ja oli nii külm, et lõpuks ei tundnud ta enam midagi.

“Michael,” ütles mees, püüdes oma jäätunud näole naeratust manada, “olen Michael, ma ei ole hullumeelne!”

“Lisaks olete veel naljamees,” vangutas Angela pead.

Ta puudutas õrnalt mehe laupa, millel olevast haavast ikka veel verd immitses. Michael võpatas valust.

“Kas veel kusagilt valutab?” küsis naine, võttes samal ajal mehel jopet seljast. Mees ei vastanud, ainult lebas ja värises külmast. Angela võttis diivanilt pleedi ja kattis Michaeli sellega. Alles pärast seda lubas ta endale tundmatut tähelepanelikumalt silmitseda. Angela ei olnud veel aru saanud, mis värvi on mehe silmad. Oli selge, et need on vapra ja enesekindla inimese omad. Michaeli nina oli kannatada saanud, sest ninajuurel paistis arm. Ilusaks mehe nägu nimetada ei saanud. Ta oli üleni habemesse kasvanud, ilmselt ei olnud ta viimastel nädalatel habemeajamisega vaeva näinud. See andis mehele salapärase ja isegi ohtliku ilme, millest Angela ärevus veelgi suurenes. Ent mehe karvakasv ei suutnud varjata tema tundlikke huuli.

Selliste huulte suudlemisest unistab hingepõhjas iga naine. Oma mõtetest häirituna pööras ta Michaelile selja. Kas ta igatsus meesterahva järele oli tõesti nii tugev, et selle tundmatu ilmumine teda nii tugevasti erutas?

“Onu Jimmy,” hüüatas Angela, “pane palun välisuks kinni ja too köögist käsiapteek ning mõned tekid.”

Kepiga toksides läks Jimmy ukse juurde, mis oli ristseliti lahti.

“Veel on vaja sokke ja puhast pidžaamat,” lisas Angela ja pöördus Michaeli poole.

Haav mehe laubal ei olnud sügav, kuid nakkuse vältimiseks tuli see kiiresti puhastada.

“Michael!” hüüdis Angela meest ja raputas teda seejärel õlast. “Michael, kas te saate silmad avada ja minuga rääkida?”

Suuri vaevu püüdis mees piinavalt valusaid silmi avada ning lõpuks läkski see tal korda. Angela naeratas rõõmsalt.

“Tubli,” julgustas naine tundmatut ja kummardus tema silmaterasid kontrollima. Kõik tundus korras olevat, kuigi haava pärast oli Michael nähtavasti alles šokis. Vaadanud üle mehe lauba, tegi Angela kindlaks, et verejooks on peatunud.

“Öelge, kas tuleks kellelegi helistada ja teie olukorrast teatada?”

Mees küll kuulis sõnu, kuid hääl kostis temani kusagilt väga kaugelt. Tal oli külm, kogu ta keha valutas, rääkimiseks ja silmade avamiseks puudus jõud. Vaevaliselt tõstis ta käe ja üritas oma laupa katsuda.

“Ärge seda tehke,” ütles Angela õrnalt mehe käest haarates. “Michael, kas kuulete mind? Kui kuulete, pigistage mu kätt!”

Angela ootas, kuni Michaelil lõpuks õnnestus kätt liigutada, seejärel võttis ta mehe teise käe ja hakkas seda oma peopesade vahel soojendama.

“Vaat nii. Kas kodus ootab teid keegi? Pean ma kellelegi teiega juhtunust teatama?”

“Ei,” suutis Michael kuidagi endast välja pressida, “olen puhkusel.”

“Tore,” noogutas Angela, “olete puhkusel ja keegi ei muretse teie pärast.”’

“Jah.”

“Kas tegite avarii?”

Angela esitas küsimuse väga vaikse häälega. Võtnud onu Jimmylt teki, kattis ta mehe sellega.

“Jah… auto kaotas juhitavuse. Ma ei tahtnud hirvele otsa sõita… magistraalteelt alla pöörates…”

“Kas autos oli veel keegi?” küsis naine mehe põske silitades.

Angela proovis võõrast soojendada ja ärkvel hoida.

“Ei, ma olin üksi,” sai ta lõpuks vastuse.

“Tänu taevale!” naeratas Angela kergendust tundes.

“Laubal on teil haav. Kas veel kusagilt valutab või veritseb?”

“Ma ei tea,” pomises mees nähtava rahulolematusega. Angela ohkas.

Viimase kuue aasta jooksul tuli tal esimest korda meesterahvale nii lähedal seista, kuid praegu polnud tal muud võimalust. Tuleb kontrollida, kas tal on veel mingeid haavu või vigastusi. Kõheldes vaatas ta võõrast veel kord tähelepanelikult. Mees oli nende hulgast, keda Angela ema tavatses nimetada “tõeliseks meheks”. Pikk, võimas, suure kondiga, hea kehaehitusega. Särgi all võis aimata laia musklilist rinda.

Polnud mingi ime, et Angela süda lõi tavapärasest kiiremini.

Milline õnn, et ta on meeste vastu täiesti ükskõikne – nii veenis noor naine ennast. Ta pidi kokku võtma kogu jõu, et oma käte vahel olevast mehelikust veetlusest mitte välja teha. Just selline tüüp võis teda panna unustama endale antud sõna.

Kas tema endine mees, kes oli ta armastuse oma valega purustanud, oli olnud sama nägus ja vastupandamatu? Siis oli ta olnud liiga naiivne ning liiga armunud, mõtlemaks võimalusele, et armastatud inimene võiks osutuda petiseks. Ta ei juurelnud selle üle, millega mees tegeleb ja kuidas raha teenib. Mees oli varjanud oma tõelist nime. Hiljem selgus, et ta on ühe tuntud kurjategija poeg ning käis isa jälgedes.

Kui naine seda teada sai, olid nad juba kaks aastat abielus olnud ja Angela ootas last. Murtud ja petta saanud, andis naine lahutuse sisse.

Sellist asja oli endale raske andestada. Ainus, millega seda võis õigustada, oli Angela noorus ja pime armastus. Ent kogu tema elu – mees, abielu – osutus illusiooniks.

Aastatega lisandus tarkust.

Ükski mees ei peta mind enam, mõtles Angela, minu süda ei allu enam kunagi valele ja valule!

Mõeldes nii, kompas Angela samal ajal oma käte vahel olevat meest – järsku on ta kehal veel muidki kahjustusi?

Naise sõrmed jooksid mööda mehe laia rinda, jõudsid kitsaste puusadeni, põlvedest pahkluudeni. Märjad, kehale kleepunud riided tuleb kiiremas korras ära võtta. Lahtisi haavu ei paistnud tal olevat, jäi vaid loota, et siseorganid on kahjustamata. Momendil aga tuli mees kiiresti üles soojendada – mida rutem, seda parem. Mehe jope, moodsalõikelised teksapüksid ja kauboisaapad jätsid vaieldamatult stiilse mulje, ent sellise külmaga tundus selline riietus täiesti ebakohane. Oleks mees kohalik, ei kannaks ta keset talve selliseid riideid.

“Kas ta on ikka veel šokis?” päris onu Jimmy unise Michaeli üle kummardudes ja Angelale käsiapteeki ulatades.

“Ma ei usu,” vastas Angela.

Ta puudutas mehe põske ja küsis:

“Michael, kas saate silmad avada?”

Oma sooja käega mehe jäätunud põske silitades kordas ta aeglaselt küsimust:

“Michael, kas te saate silmad avada?”

“Jah,” pomises mees, avades sekundiks silmad, ehkki ülevalt langev valgus tegi selle peaaegu võimatuks. Tundus, et Michaeli kõrval seisis ingel. Ta jääkski naisele otsa vaatama, kuid silmi avali hoida oli väga valus.

“Need olid trepi kõrval maas,” ütles Jimmy, asetades lauale Michaeli sülearvuti ja mapi, milles tundusid olevat mingid paberid.

“Moodsad kauboisaapad, õhuke nahkjakk ja firmateksad. Linnavurle ilmselt,” muigas onu Michaelit vaadates. “Toon talle klaasikese brändit, see toob ta ellu tagasi.”

Angela hakkas hoolikalt haava puhastama. See oli üsna väike ja pindmine ega peaks armi jätma. Mees oigas tema puudutusest ja liigutas pead, püüdes naise kätt eemale tõugata.

“Palun, ärge rabelege,” rahustas teda Angela, “tahan haava kinni siduda, selleks peab aga pisut kannatama.”

Ta tegi mehe laubale korraliku sideme.

“Michael,” sõnas ta mehe põske puudutades “jooge see ära, et valu kaoks.”

Angela tõstis Michaeli suu juurde Jimmy toodud klaasikese brändit.

Mees avas suuri vaevu silmad. Angela hoidis ta pead, aidates tal juua.

Tasapisi hakkas Michael üles soojenema ja sellele aitas kaasa tema kõrval istuva ingli soe käsi. Mingi aja ei olnud ta maast ega ilmast aru saanud, nüüd aga tundis end jalule aidatavat.

“Michael!”

Angela püüdis meest püsti tarida.

“Nüüd läheme teisele korrusele, tegin teile sinna voodi üles. Kas suudate omal jalal minna?”

“Kus mu paberid ja arvuti on?” pobises Michael, püüdes ringi vaadata.

“Need on külalistetoas, ärge muretsege. Kas katsume minema hakata? Ainult paar trepiastet ongi.”

Meest toetades tunnetas Angela suurepärase keha lihaseid.

“No nii, nüüd lähete vannituppa. Onu Jimmy aitab teil sinna jõuda. Kas olete kindel, et te ikka jaksate?” küsis naine, vaadates Michaeli morni nägu.

“Ja-jah,” sosistas mees, püüdes sügavalt hinge tõmmata, “küll ma tulen toime…”

Michael avas silmad ja püüdis neid meeleheitlikult lahti hoida. Valgus tekitas ikka veel valu, kuid nüüd võis ta naist vähemalt ligemalt uudistada. Kõhnake ja õrnake. Naine lõhnas hästi, vanilje järele.