Читать книгу Plekkmees - Sarah Winman - Страница 6

Tänavapoolses magamistoas seisab raamatute najal värvifoto kolmest inimesest, ühest naisest ja kahest mehest. Nad täidavad kogu kaadri, hoiavad üksteisel ümbert kinni ja maailm nende taga on udune ja maailm mõlemal pool kõrval jääb välja. Nad paistavad õnnelikud, päriselt ka. Mitte ainult sellepärast, et nad naeratavad, vaid nende silmis on midagi, mingi kergus, rõõm, miski ühine. Pilt on tehtud kevadel või suvel, seda näeb nende riietest (T-särgid, kahvatud värvid, sedasorti värk) ja muidugi ka valgusest.

Üks meestest, see, kes on pildil keskel, sakris tumedate juuste ja sõbralike silmadega, magab sealsamas toas. Ta nimi on Ellis. Ellis Judd. Foto on seal raamatute vahel vaevumärgatav, kui just ei oska seda otsida, ja kuna Ellisel pole enam mingit soovi lugeda, ei ole tal ka eriti vajadust foto juurde astuda, seda kätte võtta ja meenutada toda päeva, kevade- või suvepäeva, kui pilt tehti.

Äratuskell helises õhtul kell viis nagu alati. Ellis avas silmad ja keeras end vaistlikult kõrvalpadja poole. Aknast oli sisse tulnud hämarus. Oli endiselt veebruar, kõige lühem kuu, mis tundus lõputuna. Ta tõusis üles ja pani äratuskella kinni. Edasi läks ta üle trepimademe vannituppa ja astus poti ette. Ta toetas käe vastu seina ja hakkas põit tühjendama. Tal polnud enam vaja vastu seina toetuda, aga see oli kunagi tuge vajanud inimese alateadlik liigutus. Ta keeras duši lahti ja ootas, kuni vesi aurama hakkas.

Pestud ja riides, läks ta trepist alla ja vaatas kella. Kell oli tund aega ees, sest ta oli unustanud seda eelmise aasta oktoobris tagasi keerata. Aga ta teadis, et kuu aja pärast keeratakse kella edasi ja siis laheneb probleem iseenesest. Telefon helises nagu alati, ta võttis toru ja ütles: Carol. Jah. Mul on kõik hästi. Olgu siis. Sulle ka.

Ta süütas gaasipliidi ja pani kaks muna keema. Talle meeldisid munad. Tema isale samuti. Munade teemal leidsid nad üksmeele ja lepituse.

Ta veeretas jalgratta jäisesse õhtusse ja asus mööda Divinity Roadi väntama. Cowley Roadile jõudes ootas ta, kuni mahtus itta suunduva liiklusvoolu vahele. Ta oli seda teekonda tuhandeid kordi läbinud ning võis oma vaimu lukku panna ja saada osaks mustast hoovusest. Ta keeras autotehase laiutavasse valgusesse ja suundus värvikoja poole. Ta oli nelikümmend kuus aastat vana ja imestas igal õhtul, kuhu kõik need aastad jäid.

Lakibensiini lõhn jäi talle kurku kinni, kui ta üle läve astus. Ta noogutas meestele, kellega oli kunagi läbi käinud, avas plekilöövis oma kapi ja võttis välja tööriistakoti. Need olid Garvy tööriistad. Viimne kui üks käsitsi tehtud, mõeldud mõlgi taha pääsema ja seda sirgeks lööma. Teda peeti nii osavaks, et ta suutvat lõualohu ära õgvendada, ilma et nägu seda tähelegi paneks. Garvy oli talle kõike õpetanud. Ellise esimesel päeval Garvy juures oli too võtnud viili, virutanud vastu mahakantud autoust ja käskinud mõlgi välja siluda.

Hoia käelaba sirge, ütles ta. Niimoodi. Õpi mõlki tunnetama. Vaata kätega, mitte silmadega. Liigu sellest õrnalt üle. Tunneta seda. Silita seda. Õrnalt, õrnalt. Leia see nupuke üles. Ja ta astus eemale, puha kõver suu ja kriitiline pilk.

Ellis võttis alasi, pani selle mõlgi taha ja hakkas teiselt poolt lusikaga kopsima. Tal oli loomupärast annet.

Kuula, mis häält ta teeb! karjus Garvy. Harjuta ennast selle häälega. Kumin ütleb, kas said pihta. Ja kui Ellis oli lõpetanud, tõusis ta rahulolevalt püsti, sest uks oli sile nagu äsja stantsitud. Garvy ütles: Arvad, et said välja, jah? Ja Ellis vastas: Muidugi. Ja Garvy pani silmad kinni ja libistas käed üle murdekoha ja ütles: Ei saanud.

Toona oli neil tavaks muusikat kuulata, aga alles siis, kui Ellis oli metalli hääli tundma õppinud. Garvyle meeldis ABBA, blond naine meeldis talle eriti, Agnetha midagi, aga kellelegi teisele ta sellest ei rääkinud. Aja möödudes taipas Ellis, et Garvy oli nii üksik ja ihkas nii väga seltsi, et mõlgi õgvendamise käigus oleks ta nagu naisekeha silitanud.

Pärast sööklas seisid teised nende taga, prunditasid huuli, libistasid käsi üle oma kujuteldavate rindade ja pihtade ning sosistasid: Pane silmad kinni, Ellis. Tunned seda väikest nupukest? Kas tunned, Ellis? Kas tunned?

Just Garvy, lollakas, oli ta saatnud sadulsepatöökotta küsima, ega neil nahavedajat ole, kuigi tõesti ainult korra. Ja pensionile minnes ütles Garvy: Ma annan sulle kaks asja, Ellis-poiss. Kõigepealt nõu: tee hoolega tööd, siis kestad sa siin kaua. Ja teiseks oma tööriistad.

Ellis võttis tööriistad vastu.

Garvy suri aasta pärast pensionile minemist. Töökoda oli tema hapnik. Oletati, et ta lämbus mittemidagitegemise kätte.

Ellis? ütles Billy.

Mis?

Ma ütlesin, et kena õhtu, ja ta pani kapi kinni.

Ellis võttis jämeda viili ja virutas sellega vastu vanarauaks mõeldud plekkpaneeli.

Lase käia, Billy, ütles ta. Silu mõlk välja.

Kell oli üks öösel. Sööklas käis sagin, lõhnas friikartulite ja karjuse piruka ja mingi ülekeedetud rohelise kraami järele. Köögist tükkis välja raadiohelisid: Oasise „Wonderwall”, millele naised leti taga kaasa laulsid. Ellis oli järjekorras järgmine. Valgus oli lõikav ja ta hõõrus silmi ja Janice vaatas teda murelikult. Aga siis ütles Ellis: Karjuse pirukat friikatega, palun, Janice.

Ja naine vastas: Pirukas ja friikad, selge. Ole lahke, kullake. Mehine ports.

Aitäh.

Kena õhtut, kullake.

Ellis läks taganurgas seisva laua juurde ja võttis tooli.

Tohib, Glynn? küsis ta.

Glynn tõstis pilgu. Aga palun, ütles ta. Kõik korras, semu?

Kõik on hästi, ütles Ellis ja hakkas suitsu keerama. Mis sa loed? küsis ta.

Harold Robbinsit. Kui ma kaant kinni ei kataks, siis tead küll, millised nad kõik siin on. Hakkaksid ajama, et ma loen mingit pornot.

On ka hea?

Tipptase, ütles Glynn. Midagi ei arva ette. Ootamatud pöörded, vägivald. Vinged autod, vinged naised. Näe. Autori foto. Vaata teda. Vaata, milline stiil. Sellised mehed mulle juba meeldivad.

Millised mehed sulle meeldivad? Oled meil tsipa lilla või, Glynn? küsis Billy endale tooli võttes.

Antud kontekstis tähendab meeldimine, et mulle meeldiks sellise mehe seltskonnas aega veeta.

Meie seltskonnas siis ei meeldi, jah?

Ma järaks endal ennem käe otsast. Ära võta isiklikult, Ellis.

Ei mõelnudki võtta.

Ma olin seitsmekümnendatel natuke tema moodi, stiililt, ma mõtlen. Mäletad, Ellis.

Selline „Saturday night fever’i” tüüpi? narris Billy.

Ma ei kuula sind.

Valge ülikond, kuldketid?

Ma ei kuula.

Hästi-hästi. Teeme rahu? ütles Billy.

Glynn küünitas üle laua ketšupi järele.

Aga, ütles Billy.

Aga mis? küsis Glynn.

Ma vean kihla, et sa olid a woman’s man with no time to talk.

Mida ta ajab? küsis Glynn.

Pole aimugi, ütles Ellis vaikselt ja lükkas taldriku eemale.

Öises õues süütas ta sigareti. Oli külmemaks läinud, ta vaatas üles ja mõtles, et ähvardab lund tulla. Ta ütles Billyle: Pole vaja niimoodi Glynni torkida.

Ja Billy ütles: Ta ju ise lausa norib torkimist.

Ei nori siin keegi. Ja lõpeta see lillajutt ära.

Vaata, ütles Billy. Suur Vanker. Näed? Ursa Major.

Kuulsid mind või? küsis Ellis.

Näe: alla, alla, alla, üles. Risti. Alla. Ja üles, üles. Näed?

Ma küsisin, et kuulsid mind või?

Kuulsin küll.

Nad kõndisid tagasi värvitöökotta.

Aga nägid ikka Suurt Vankrit? küsis Billy.

Taevas halasta, ütles Ellis.

Signaal röögatas ja konveier võttis hoo maha ning mehed hakkasid tegelema tööde üleandmisega ja lahkuma. Kell oli seitse hommikul ja hommik oli hämar. Ellis mõtles, millal ta viimati päikest nägi. Ta tundis end pärast vahetuse lõppu rahutult ja sellise tundega ei läinud ta kunagi otse koju, sest üksindus kargaks seal talle kallale. Vahel väntas ta Shotoveri metsa või linnast välja Waterperrysse, täitis tunnid lihtsalt sääremarjades tuhmilt tulitavate miilidega. Vaatas, kuidas puud hommikuheledaks muutuvad, ja kuulas linnulaulu, et kõrvu pärast tööstusraginaid rahustada. Ta proovis seal looduses mitte liiga palju mõelda, mõnikord see aitas ja mõnikord mitte. Kui ei õnnestunud, mõtles ta tagasi sõites, et ta elu polnud üldse selline, nagu ta kunagi kavatsenud oli.

Tänavalaternate oranž valgus pudenes Cowley Roadi asfaldil laiali ja mälestuspiltide udus luurasid ammu kadunud kauplused. Betts, Lomasi rattaremont, Estelle’i pood, Mabeli köögiviljakauplus, kõik olid läinud. Kui talle oleks poisipõlves öeldud, et kui ta täismeheks saab, pole Mabeli poodi enam olemas, poleks ta seda eales uskunud. Nüüd oli selle asemel tränipood nimega „Teisel ringil”. See oli haruharva lahti.

Ta möödus vanast Regali kinost, kus kolmkümmend aastat tagasi oli evangelist Billy Grahami naeratus suurelt ekraanilt pooleteise tuhande jüngri poole säranud. Poemüüjad ja möödujad olid kõnniteedele kogunenud, et kinoustest välja tulvavat rahvamassi vaadata. Napsitajad City Armsi pubi ees olid kohmetult pealt vaadanud ja nihelenud. See oli liialduste ja kainuse vastasseis. Aga kas see tänav polnud alati kujutanud endast pingevälja ida ja lääne vahel? Spektri kahe otsa vahel, nende vahel, kellel on ja kellel pole, olgu siis usku, raha või sallivust.

Ta väntas üle Magdaleni silla teisele maale, kus õhus oli raamatute lõhn. Ta aeglustas sõitu ja lasi kaks väsinult lontsivat tudengit läbi – kas nad olid vara tõusnud või kaua üleval olnud? Raske oli vahet teha. Ta peatus ja ostis turu juurest topsi kohvi ja ajalehe. Ta sõitis ühe käega lenksu hoides edasi ja jõi kohvi ära Brasenose Lane’i lõpus seinale toetudes. Ta jälgis, kuidas uduse pilguga turistid ajavaheuimas hommikust viimast võtta üritavad. Ilus linn teil siin, ütles üks. Jah, vastas ta ja jõi oma kohvi edasi.

Järgmisel päeval ootas plekilöövis liinilt kõrvale tõstetud Rover 600. Ellis vaatas logiraamatut ja päevase vahetuse jäetud märkmeid. Jälle vasak esiporitiib. Ta võttis taskust valged puuvillased kindad, pani kätte ja ajas sõrmed harali. Ta silitas sõrmeotstega üle mõlgijoone ja tundis vaevu erinevust, nii õrna, et isegi värvikihil peegelduv valgus seda vaevalt tabas. Ta tõusis püsti ja sirutas selga.

Billy. Proovi sina, ütles ta.

Billy sirutas käe välja. Valged kindad libisesid üle autokere. Peatusid, liikusid tagasi. Käes.

Siin, ütles Billy.

Pihta said, ütles Ellis ning võttis alasi ja lusika. Ainult paar koputust, ütles ta. Sellest aitab. Kiirelt ja kergelt. Kena.

Ta vaatas värvi üle. Valgus jooksis sellel ideaalse hõbedase joonena ja Billy küsis: Kas sa oled alati tahtnud seda tööd teha? Ja Ellis üllatus isegi, kui ütles: Ei. Ja Billy küsis: Mida siis? Ja Ellis vastas: Ma tahtsin joonistada.

Signaal röögatas ja nad astusid koos välja kibeda külma kätte. Ellis tõmbas mütsi sügavale üle kõrvade ja sidus salli kõvemini kinni. Kindad tulid taskust välja ja ta pidi jooksma järele taskurätile, mis äkilises tuulehoos minema veeres. Tal polnud Billy naerust midagi, Billy naer oli kerge.

Mul lähen reedel kohtama, ütles Billy.

Kuhu te lähete?

Ma mõtlen, et äkki pubisse. Linnas. Saame märtrite mälestussamba juures kokku.

Tõesti? ütles Ellis. Muide, kuhu sa ratta jätsid?

Siiasamasse sinu oma juurde, ütles Billy. Ma ei tea, miks ma pakkusin seal kokku saada, ühtegi teist kohta ei tulnud pähe. Ja vaata siis nüüd seda, ütles ta näpuga ninaküljele näidates. Punn.

Seda pole ju nähagi. Ta siis meeldib sulle?

Oi jaa, väga meeldib. See tüdruk on minu jaoks liiga hea, ütles Billy.

Ja siis küsis Billy: Kas sul on ka keegi, Ellis?

Ja Ellis vastas: Ei.

Ja Billy ütles midagi, mida keegi kunagi ei öelnud. Ta ütles: Terry rääkis, et su naine sai surma?

Ja ta ütles seda leebelt ja otsekoheselt ja põiklemata, nagu oleks armastatu surm tavaline asi.

Sai, ütles Ellis.

Mis temaga juhtus? küsis Billy.

Terry ei rääkinud?

Terry ütles, et ma oma nina igale poole ei topiks. Ma ei peagi, muide. Toppima.

Autoõnnetus. Viis aastat tagasi.

Kuradi kurat, ütles Billy.

Ja kuradi kurat oligi ainus kohane vastus, mõtles Ellis. Mitte oi, mul on nii kahju või kui kohutav. Vaid kuradi kurat. Billy juhtis vestlust paremini, kui see kellelgi ammuilma oli õnnestunud, ja nüüd ütles ta: Vean kihla, et siis sa hakkasidki öövahetusi tegema, eks? Ma ei arvanudki, et sa raha pärast. Sa ei saanud magada, jah? Ma kujutan ette, et ma ei magaks elus enam silmatäitki.

Billy oma üheksateistkümne eluaastaga sai aru. Nad seisatasid väraval ja astusid kõrvale, et autod läbi mahuksid.

Billy ütles: Ma lähen võtan Leysi pubis ühe õlle. Äkki tuled ka?

Ei tule.

Kedagi teist ei tule. Ja mulle meeldib sinuga rääkida. Sa pole nagu teised.

Pole neil teistel viga midagi.

Käid üldse vahel kõrtsis, Ell?

Ei.

Eks ma siis üritan edasi. Teen sinust oma projekti.

Lase käia. Mine aga mine nüüd.

Homme näeme, Ell! ja Ellis vaatas, kuidas ta kadus kümnete teiste hulka, kes vabrikust välja Blackbird Leysi munitsipaalmajade poole valgusid. Ta hüppas ratta selga ja väntas aeglaselt tagasi lääne poole. Ta mõtles, millal see naga oli hakanud teda Elliks kutsuma.

Kell oli kaheksa hommikul ja taevas South Parki kohal oli helenema hakanud. Härmatis kattis autoaknaid ja linnupesi ja kõnniteed sätendasid. Ellis tegi esiukse lahti ja lükkas ratta esikusse. Maja oli külm ja lõhnas puuküttesuitsu järele. Tagatoas pani ta käe vastu radiaatorit. Radiaatorid olid sisse lülitatud, aga nägid hirmsat vaeva. Ta ei võtnud kohe jopet seljast, vaid ladus enne puud kaminasse ja tegi tule alla. Tal tuli tuletegemine hästi välja. Tema tegi tuld ja Annie avas veinipudeleid ja aastad kerisid end lahti. Kolmteist aastat, kui täpne olla. Kolmteist aastat viinamarju ja soojust.

Ta võttis kapist pudeli viskit ja tuli tagasi soojasõõri. Vaikuses vajus tööstusmüra eemale, nüüd oli kuulda ainult leeke ning uuele päevale avanevate ja sulguvate autouste pehmeid mütsatusi. See oli alati olnud kõige halvem aeg, mille vaikne tühjus pani ta hingetult õhku ahmima. Tema oli siin, tema naine, silmanurgast paistev vari läbi ukseava vilksamas või aknaklaasil peegeldumas, ja Ellis ei tohtinud enam teda otsida. Ja viski aitas – aitas Annie’st mööda minna, kui tuli kustus. Aga mõnikord tuli Annie temaga koos ülakorrusele ja sellepärast oli Ellis hakanud viskipudelit kaasa võtma, sest Annie seisis magamistoa nurgas ja vaatas, kuidas Ellis riideid seljast võtab, ja kui Ellis oli just magama jäämas, kummardus Annie tema kohale ja küsis küsimusi nagu: Mäletad, kuidas me kokku saime?

Ja Ellis vastas: Muidugi mäletan. Ma tõin sulle jõulupuu.

Ja ...?

Ja ma helistasin su uksekella, ise lõhnasin mändide ja natuke talve järele. Ja ma nägin läbi akna, kuidas su vari läheneb, ja uks läks lahti ja seal sa olid, ruudulises särgis ja teksades ja paksudes sokkides, mida sa kandsid susside asemel. Su põsed õhetasid, silmad olid rohelised, juuksed õlgadel laiali, videviku käes paistsid need blondid, aga hiljem leidsin ma sealt punakaid toone. Sa sõid parajasti plaadikakku, esik oli saialõhna täis ja sa vabandasid ja lakkusid sõrmed puhtaks ja mul oli oma karvamütsis natuke piinlik, nii et võtsin selle peast ja tõstsin puu kõrgemale ja ütlesin: See on vist teile, preili Anne Cleaver, ma oletan? Ja sina ütlesid: Õigesti oletate. Võtke nüüd saapad jalast ja tulge mulle järele. Ma raputasin kuulekalt saapad jalast ja tulin sulle järele ega vaadanud enam kunagi tagasi.

Kandsin kuuse eestuppa, kus nelgiterad olid apelsinikoorde torgatud, ja nägin, kus sa alles paar minutit tagasi olid istunud. Sinust jäänud lohk sohval oli veel soe, raamat kõrval lahti, laud tühja taldrikuga, kampsun ja aeglaselt tuhmuv tuli.

Torkasin tüve jõulupuujalga püsti ja aitasin sul jalga kuldpaberiga katta. Pärast kuldpaberit tegelesin tulukestega, pärast tulukesi tegelesin kuulidega ja pärast kuule küünitasin kõrgele ja torkasin latva tähe. Kui ma alla astusin, jäin sinu kõrvale seisma ega tahtnud sealt enam ära minna.

Sa küsisid: Kas teil pole kuskile minna?

Ei, ütlesin ma. Ainult poodi tagasi.

Rohkem jõulupuid pole vaja kohale viia?

Ei ole rohkem jõulupuid, ütlesin ma. Teie olitegi viimane.

Mis seal poes siis ka on? küsisid sina.

Michael. Mabel. Ja viski.

Ah jaa, ütlesid sa. See vana hea lasteraamat!

Ma hakkasin naerma.

Teil on tore naer, ütlesid sa.

Ja siis ei rääkinud me midagi. Mäletad? Mäletad, kuidas sa mind üksisilmi vaatasid? Kui rahutuks see mind tegi? Ja ma küsisin, miks sa mind vaatad.

Ja sina ütlesid: Mõtlen, kas peaksin sinuga õnne katsuma.

Ja mina ütlesin: Peaksid. Muud vastust ei saa olla.

Kui hämarusest sai pimedus, kihutasime käest kinni hoides mööda Southfield Roadi, peatusime korraks varjulises kohas, kus ma tundsin saiamaitset su huultel ja keelel. Cowley Roadil jäime seisma. Väljapanek Mabeli poe ees oli kokku pakitud ja lahtisest uksest rõkkas muusika – The Impressionsi „People get ready”. Sa pigistasid mu kätt ja ütlesid, et see on üks su lemmiklugudest. Michael oli üksi poes, tantsis ja laulis valjusti kaasa, ning õde Teresa seisis ukseavas ja vaatas teda. Me läksime üle tee ja seisime nunna kõrvale. Muusika lõppes ja me plaksutasime ja Michael kummardas. Õde Teresa küsis: Kas sa jõulu ajal kirikusse ka tuled, Michael? Meil oleks sellist lauluhäält vaja.

Ja tema ütles: Kahjuks mitte, õde. Kirik ei ole minu jaoks. Ja ta küsis: Kas teil on pidupäevaks kõik vajalik olemas? Ja õde Teresa vastas: On-on. Ja Michael ütles: Oodake, ja läks tagaruumi. Näe, ütles ta.

Puuvõõrik, naeris õde Teresa. Selle all seisin ma viimati küll õige ammu, ja siis soovis ta meile kõigile häid jõule ja läks.

Ja kes see on? küsis Michael pilku sinu poole pöörates. Mina ütlesin: See on Anne. Ja sina ütlesid: Õigupoolest Annie. Ja Michael ütles: Preili Õigupoolest Annie. Mulle ta meeldib.