Читать книгу Iiris - Sarah Crossan - Страница 3

M5

See maantee peab olema kõige pikem tee universumis.

Asfalt ja asfalt ja asfalt.

Näpin oma telefoni,

jälgin käänulist sinist joont liikumas

Bude’i¹ poole. Mõni kuu varem oleksin sisustanud reisiaega Jacq’ile totakaid emotikone saates ja klõpsides naljakaid pilte bussiga sõitvatest luuseritest, kes magavad, suu ammuli. Nüüd pole mul kedagi, kellele sõnumit saata, ega midagi, mille juurde tagasi minna. Ma loodan, et Kelly-Anne’il on veel minu jaoks ruumi oma elus. Asfalt ja asfalt ja asfalt. See peab olema kõige pikem maantee kogu universumis.

BUDE

Panged ja labidad

ripuvad varikatuse küljes.

Titaanvalged kajakad kisavad pea kohal.

Lärmakas plikadekamp luristab vahvlitorbikutest jäätist

mõningasest tilkumisest hoolimata.

Üks tüdruk seisatab

ja tormab siis järsku teistele järele:

Oodake mind ka! Lohistan koti enda järel bussiastmetest alla ja kõnniteele jõudes hingan sisse soolakat õhku. Mul on paberitükile kirjutatud aadress ja telefonis kaart. Kelly-Anne’i juurde on kaks miili.

IGAVESTI

Ruudulises jalgpallisärgis mees

avab ukse. Jah? Ta vahib piinlikkust tundmata mu põske. Kas Kelly-Anne on kodus? Mu õlad tulitavad. Panen seljakoti maha. Kels? Eip. Ma ei usu, et me teda rohkem näeme. Ta tegi vehkat, eks ole? Mees võtab uksematilt reklaamlehe, lappab seda, astub uksest välja ja lennutab rämpsposti prügikasti. Ta on Aberdeenis. Sai müügivaldkonnas tööd. On mulle üüri võlgu. Ta urgitseb kõrva, vahib seejärel oma sõrme, nagu võiks sellelt midagi põnevat avastada. Proovi talle helistada. Mitte et ta kõnesid vastu võtaks. Ma proovin. Ma ei ütle mehele, et Kelly-Anne pole viimasel ajal ka minu sõnumitele vastanud ja et mu tulek Cornwalli paistab mõttetu, kui tema on Aberdeenis. Meie vahel on terve riik. On sinuga kõik korras? Mees silmitseb mu seljakotti. Ma hakkan parem minema, vastan. On sul üldse kuhugi minna? Ta näoilme on nüüd leebem. Kass müksib peaga ta jooksukingi. Ma ei tea. Igatahes mitte koju. Seda tean ma kindlalt.

JÄLG

Katsun

oma põske

sõrmeotstega.

See kuumab ikka veel.

KUUR

Õhk on haavatud järjekordsest ilutulestikuraketist

ja videvik lõhnab pisut püssirohu järele,

ehkki Guy Fawkesi päevani on veel mitu nädalat aega.

Otse mu ees

eraldab kruusatee

kaht aedade rida

ja ehkki Google Maps soovitab mul

paremale pöörata,

lähen otse, tagasi linna,

alla mere poole.

Ühes aias

on roheliseks läppunud klaasidega kasvuhoone.

Teises

püramiidiks kuhjatud mänguasjad.

Järgmises

virna laotud aiatoolid ja kokkupandavad lauad.

Kuid peaaegu tänava lõpus

on lagunenud kuur,

mille uks on paokil,

sellele langeb mahajäetud maja vari –

sees ei põle ainsatki tuld,

luuderohi ripub akende ees nagu pitskardin.

Poen aiaaugust sisse,

nügin kuuriukse valla,

lipsan kuuri.

Selles on laiali roostes värvipurgid,

ja lõhkine tsemendikott.

Konksude otsas ripuvad rasked tööriistad,

ainus tilluke aken avaneb tänava poole,

rebenenud kampsun kardinaks ette riputatud.

Ma võin džempri pea alla padjaks võtta.

Ma võin pikali heites jalad vastu ust toetada.

On hullemaidki ööbimispaiku.

EI MIDAGI

Uurin oma telefoni,

ehkki ei lülitanud heli välja,

oleksin signaali kergesti kuulnud,

kuid Kelly-Anne’ilt pole ikka veel mingit sõnumit.

Issilt samuti mitte.

Püüan pikali olla,

kujutlen homse hommiku päikest

ja anun und, et ta mind kaissu võtaks,

enne kui öö täie jõuga peale lendab

ja hirmunupu sisse lülitab –

mitte hirmu rottide ja hiirte ees,

kes võivad tulla öösel

mu põletust näkitsema,

nagu oleks see grillitud liha,

pehme ja nende jaoks serveeritud,

vaid hirmu inimeste ees

ja selle ees, kui väga nad võivad haiget teha

juba niigi vigastatud tüdrukule,

kes kössitab

üksinda

pimeduses.

Sirutan käe roostes mutrivõtme järele,

kaalun käes selle raskust,

seejärel

aga virutan sellega kõigest jõust

nähtamatu võõra pihta,

tulevase ohu pihta.

Mu nägu kipitab.

Pillan mutrivõtme käest ja sulgen silmad.

Mu telefon jääbki vaikima.

ÖÖSEL

Lohisevad, krudisevad helid kuuri juures

nagu saapasammud killustikul.

Tõusen istuli, üllatudes, et üldse magasin.

Uks kriiksatab,

mina viiksatan

ja kuuri libiseb

nagu siidkangas

üks hall kass,

silmad hiilgamas kui tillukesed kuukettad.

Ks-ks-ks-ks-ks, sosistan, surun sõrmed kausiks kokku, pakkudes tühja kätt. Kass nuusib õhku, pöördub siis, saba püsti, näitab mulle tagumikku ega võta mu sõbrakutset vastu.

PLAKSUMAIS

Ta pakkus

filmiõhtut,

ütles, et vaatame, mis iganes mulle meeldib,

kui ta on kähku

duši all ära käinud.

Talle meeldis väga

„Püksid maha”,

see pani ta valjusti naerma,

nii et valisin selle filmi

meie mõlema jaoks,

panin teleka valmis ja puha.

Talle meeldis ka soolakas plaksumais,

värske,

nii et tegin natuke

panniga pliidi peal

ja mais

plaksus

plaksus

kohevateks teradeks.

Kuid ma kuumutasin liialt,

õli läks liiga tuliseks,

köök liiga suitsu täis

ja alarm kukkus lõugama,

nii et maja

kajas.

Issi jooksis kööki, juuksed märjad.

Püha põrgu! röögatas ta ja enne kui ma jõudsin selgitada talle mõeldud plaksumaisiüllatust, haaras ta mul randmest, väänas ja väänas seda ning tõukas mu aeda, kus ma pidin istuma mitu külma tundi ja hoolega oma käitumise üle järele mõtlema.

PLEKILINE

Ma ei suuda uuesti magama jääda,

nii et võtan kotist banaani

ja koorin ära.

See on üleni

pruune plekikesi täis.

Viskan selle käest.

Ma pole kunagi

suutnud

plekilist puuvilja süüa.

VARJAMINE

Ega seda palju olnud, mida ma ei suutnud ära varjata

varrukate, retuuside

ja võltsitud koduse vabanduskirjaga:

Allison ei saa täna sellel põhjusel võimlemistunnis kaasa teha. Õpetajad pööritasid silmi (kaastundetud menstruatsioonivalu suhtes) ja lubasid mul seina ääres istuda. Mu klassikaaslased hüppasid trampoliinil lühikestes pükstes ja T-särkides, kõhuli, kukerpalle tehes, lennates võimla lae alla, hõisates lõbust ja vabadusest, minul aga oli seal aega nuputada, kuidas isale mitte jalgu jääda sel päeval ja anda sinistele plekkidele võimalus kollaseks taanduda.