Отрывок из книги
MÕNE PÄEVA EEST peatusid tuletõrjeauto ja kiirabi mu koduks oleva korterelamu ees, mis asub lõunakünkal, vaatega Dolorese pargile. Kiirabitöötajad astusid autost välja ning toekaim neist kandis musta tooli, millel olid küljes punased rihmad ja pandlad. Nad tulid mu ülemise korruse naabri Fredi pärast, kes on joodik ja erak, kuid keda ma olen millegipärast alati austanud. Ma ei tahaks olla tema asemel: ta veedab suurema osa ajast köögilaua tagumisse nurka lükatud väikest lameekraaniga televiisorit vaadates. Ta suitsetab aeglaselt ja teatud kindlapärasusega (mu endine abikaasa vingus tavaliselt haisu pärast), ise kui liimitud tennisematšide, korvpalliturniiride ja kõiksugu jalgpallide, ka tavalise ette. Mängud ise ei paku talle huvi, vaid hoopis kihlveod, mida ta on nende peale sõlminud. Tema ainus pidev külastaja on postiljon, kes on ühtlasi ka tema kihlvedude vahendaja. Ka Fred ise on endine postitöötaja.
Nagu ütlesin, ei tahaks ma olla tema asemel. Tema päevi täitev üksindus ja ühenäolisus pole kuigi peibutav. Sellest hoolimata on ta alati olnud täiuslik näide iseseisvusest. Ta joob ja suitsetab liiga palju ning kui ta üldse midagi sööb, siis purgitäie ülessoojendatud Chunky’t2. Aga ta läheb ja toob kõik ise – suitsud, joogi, Chunky –, nõksutab end kangete jalgadega mäest alla nurgapoodi ja naaseb siis, kaasas ääreni täis paberkott. Seejärel ronib ta neli korrust ülespoole oma korterisse, mis on minu oma räpasem ja spartalikum koopia ning milles ta elab ihuüksinda, mis pole sugugi paha, kui võtta arvesse San Francisco karmi üüriturgu. Ta on trepikojas alati sõbralik ning hoidis minust viisakalt eemale ka siis, kui olid käes mu lahutuse järgsed masendavad kuud, mil üks teine naaber soovitas, et muretseksin korterile pöördukse (et anda peavarju kõigile läbitraavijatele – täiesti ülbe kommentaar). Ta koputas kord mu uksele, et öelda vaid seda, et annaksin märku, kui kuulen teda üleval kobistamas. Ta teab, et on „raske jalaga”. Tõlgendasin seda nii, et oleme vaid naabrid, ei midagi muud, aga tänu minule võib ta end kindlalt tunda. Ehk läksin liigagi kaugele.
.....
Olen üllatunud. Kas olen näidanud välja, et tunnen tema sõbranna vastu huvi? Kas ma tunnen tema sõbranna vastu huvi? Jälgisin, kuidas Lexie vehib baarmanile midagi kätega, seelik nõnda kõrgel, et pisut laiad reied välja pungitavad. Temas on tõepoolest midagi lihtsat.
„Miks sa arvad, et olen temast huvitatud?” pärin.
.....
