Читать книгу Toimiv armastuse teooria - Scott Hutchins - Страница 5

KUI LAMAN ESMASPÄEVA HOMMIKUL VOODIS, tundub mõte tööst – tööst, ühes kõige tohutult banaalsega – nõnda absurdne, et leian end mõtlemas, kuidas küll majandus edasi areneb. Kas keegi täidab kusagil vajalikke igapäevaseid ülesandeid? Isegi arstide jaoks on tüdimus ja üksindus samaväärsed ükskõik millise teise füüsilise kaebusega. Aga mida me kõik ülejäänud teeme? Valmistame mõttetut paska, et seda üksteisele maha müüa, et saaksime uut mõttetut paska osta. Ostan vahustatud kaneeli-latte, et Starbucksi töötaja saaks osta Billy Blanksi Tae Bo treeningvideo, et Billy Blanks saaks osta uue Hummeri, et General Motorsi juht – näiteks mu vend – saaks rentida laste peo jaoks Käsna-Kalle täispuhutava batuudimaja. Ja nii edasi. Kus on ses ahelas midagi tõeliselt vajalikku, millest inimene saab kasu, midagi lõplikku?

See on muidugi hull pläma, masendunud inimese jutt. Natuke veel ning lasen ennast avalikus raamatukogus täis ja kuulutan märatsedes uut maailmakorda.

Tõusen istuli ja lasen jalgadel üle voodi ääre kõlkuda. Kass nõuab toitu. Öökapil on suur tulbikimp. Need on tõenäoliselt Ecuadorist ning tõeliselt ilusad. See on samuti uus maailmakord.

Täna testime uut iteratsiooni Dr Bassett 2.0. Meil on isegi erikülaline – Adam Toler, mu bossi endine õpilane, kes leiutas lehekülje, mis sobitab vallalisi abielukõlblike partneritega. Ta on tavaline sitapea, aga rikas nagu arengumaade diktaator, kes ei raiska aega. Ta ei astuks läbi, kui müüksime latte’sid, Tae Bo treeningvideoid, Hummereid või Käsna-Kalle kaupa. Ta poleks külastanud mu eelmist töökohta, et vaadata, kuidas vaevlen reklaamtekste kirjutades. Ta on huvitatud meie projektist. Tegemist on tehisintellektiga. Henry Livorno. Amiante Systems.

Söön kausitäie Trader O krõbinaid, joon kaks tassi kohvi ja hüppan Subarusse, kus mind rahustavad NPR-i7 mahedad teated kaosest ja sõjast.

Kui ülemusega esimest korda kohtusin, ütles ta, et tehisintellekt peab vastama ühele küsimusele: mida teha, kui miski pole kindel? Ta rääkis seda rõõmsalt ja lihtsalt, justkui oleks lihtsalt seletanud, et geoloogia on Maa uurimine. Mind üllatas säärane kõrgetasemeline filosoofia, sest Livorno tundus olevat kõike muud kui ebakindel. Ta käis riides nagu sõbralik Rotary klubi liige, kes jääb peagi pensionile. Tal oli tagataskus isegi golfikinnas. Ta on oma ala pioneer, osales viiekümnendatel aastatel konverentsil, kus leiutati sõna tehisintellekt, ning ma eeldasin, et tema geniaalsus väljendub välimuses, näiteks sassis juustes või aukudega kampsunis. Tal on arusaamatu aktsent (ta on Triestest, kuid pole itaallane) ning võidukas, kuid mitte kuigi sarmikas olek. Kui teadus on meie aja religioon (mida ta ongi) ja teadlased ülempreestrid, siis võib olla küllaltki murettekitav avastada oma ülempreestri kohta, et ta on otsustuskindlalt maalähedane ja pealaest jalatallani hingavasse materjali riietatud.

Vähemalt pool illusioonist on saanud teoks tänu Livorno elukogemusele, kui mitte enesekindlusele. Pisutki mõistlikum inimene ei osaleks Turingu testis, mis on tehisintellektide murede lagi. Peame selle testi läbimiseks looma programmi, mis suudaks petta inimest vähemalt kolmekümnel protsendil juhtudest, et arvuti on samuti inimene. Programm, mis selle lävendi ületab, ongi esimene intellektiga arvuti. Alan Turing, kes oli selle ala patroon ning leiutas testi 1950. aastal, arvas, et 2000. aastaks on lävend ületatud, ent tuleb välja, et ta töötas välja parema mõõdupuu kui lootis. Meie eelkäijad on loonud programme, mis vastavad väidetele küsimustega, võtavad infot entsüklopeediatest, sõnastikest, suurtest andmebaasidest, et ennustada õiget vastust. Osa programmide õigekiri on meelega vale – need kõik on olnud eksperimentaalselt huvitavad ning tõelised läbikukkumised. Otsiti (otsitakse – meie konkurendid kasutavad ikka veel mõnd nende vanade meetodite hübriidi) võimalust, kuidas klopsida kokku veenev inimhääl, mis seoks vestluse nõnda terviklikuks, et testi lävepakk oleks ületatav, aga probleemiks on lihtsa vestluse puudumine. Livorno otsustas, et selle asemel, et luua nullist terviklikku inimhäält, otsib ta kellegi ning paneb tema hääle purki, kuid selle hääle leidmine osutus vägagi keeruliseks. Ta vajas lõputuid fraase, mõtteid ja lauseid. Ta katsetas kuulsate kirjanikega nagu Montaigne, ent nemad olid liiga antiiksed ja „ära leierdatud”. Siis kuulis ta raadio vahendusel ühest grafomaanist, mehest, kes kirjutas üles kõik, mida ta ükskõik mis hetkel tegi, aga seegi katse ebaõnnestus. 8.50 sõin röstsaia. 9.00 andsin raadiole intervjuu. Vestluses puudus mõte. Üks professorist sõber soovitas, et ta prooviks Samuel Pepyse Londoni päevikuid, mis on ülimalt vestluslikud ja isiklikud, ent rõhutavad 1665. aasta suurt katku ja 1666. aasta tulekahju – nõnda seisis ta taas antiiksuse probleemi ees.

Siis tegi Livorno seda, mida ikka lahtiste otsade korral – guugeldas. Ta avastas kummalise autori, keda tunti (tänu lõunaosariikide ajaloolisele ajakirjale, kus teda avaldati) lõunast pärit Samuel Pepysena. Livornole pakkus tema päevikute otsimine suurt erutust ning pärast segadusttekitavat vestlust minu emaga, kes ei maininud enesetappu, sest arvas, et see on teada, oli ta ülimalt põnevil, et kohtub päevikute autori, minuga. Alles kohtumisel selgus, et mina olen Neill Bassett juunior ja minu isa oli Neill Bassett seenior. Livorno tundus olevat nõnda löödud, et mul hakkas temast kahju. Seejärel, justkui ta oleks kusagilt inspiratsiooni saanud, päris ta, kas oleksin nõus isa asemel osalema. Ma polnud läinud temaga kohtuma, et tööd leida. Olin seal vaid seepärast, et Libby (minu ema) oli Livornost võlutud, kuid tahtis enne päevikute üleandmist kindlaks teha, et tegemist pole äärmuslasega. Kuid uus töö kõlas täitsa hästi. See juhtus täpselt pärast mu lahutust, põletatud tallermaal, ning mu labane kontorisuhe (kurb vastus Erini lahutuse-eelsele afäärile) oli iga hetk lõppemas. Või vähemalt nii see tol hetkel tundus. Igal juhul olin tehnoloogiafirmade reklaamtekstide kirjutamisest tüdinenud ja leidsin, et võiksin lihtsalt tehnoloogiafirmadele töötada. Säärased firmad tundusid olevat efektiivsed, ambitsioonikad, edasipürgivad, teisisõnu – tulevik.

Nõnda tulingi Amiante Systemsisse, mis on ambitsioonikas ja edasipürgiv, kuid kindlasti mitte efektiivne firma. Tegemist on äriga, millel puudub äriplaan. Või pigem võiks öelda, et selle firma äriplaan on saada Livorno lugupidamise osaliseks. Tal on olnud märkimisväärne karjäär. Tema endised õpilased juhatavad uuenduslikke ettevõtteid, õpetavad tipp-programmide juures, teevad peadmurdvat uurimistööd. Aga ta pole veel saanud täielikult pihta avastusele, mis kirjutaks tema nime ajalukku. Muuseas, tema viimast suurprojekti „Seitse pattu” – seitse erinevat programmi, mis „väänavad” funktsioone aplal või suurelisel viisil – peeti läbimõtlemata esitluseks. Neid pilgati blogides („Mis ablas otsing? Otsing!” „Mis suureline antiviiruse kaitse? Antiviiruse kaitse!”) nagu seitset pöialpoissi.

Kuidas saab ärina põhja neetud firma lugupidamist välja teenida? Geniaalsusega. Aga kas miski, mida me siin teeme, on geniaalne? See küsimus painab mind. Enamjaolt Livorno, aga ka mu enda pärast. See töö aitab mul püsida inimlikuna. Samasugustel hommikutel, kui jään hiljaks ja Livorno on ärritunud, tunnen kergendust, kui leian ta oma kontorist, kus ta viipab mu poole pika, topeltvarrega golfikepiga. See tähendab, et ta vajab mind. Jutusta doktor Bassettiga subjektist X. Paranda dr Bassetti lauseehitust.

Küsi emalt mõni ahistav küsimus. Too lõunaks Tai sööki. Ülesanne pole oluline: Amiante on koht, kus mind vajatakse.

„Kas su ema tegi profiilid valmis?” küsib ta. Kuna härra Neilli pole enam, on Libby vastanud tema asemel kümnetele isiksusetestidele, mille laenasime tegelikult Toleri kohtinguportaalist. See on osake tänasest üleminekust, et projektile hoogu sisse saada. Seni oleme kasutanud Livorno sõnul „tagurpidi juhtumipõhist loogikat”, kuid nüüd rakendame pisut „otsest reeglitepõhist loogikat”. Põhimõtteliselt ütleme arvutile tema vastuse ootamise asemel selle hoopis ette.

„Kõik kakskümmend.” Asetan pruuni ümbriku sõrme ja pöidla vahele, et näidata, kui paks see on.

Livorno kabinet on kui golfivarustuse ja isevalmistatud Zinfandeli veini kastide ladu. Arvukate aukirjade hulgas ripub seinal ka allkirjastatud kiri kuberner Reaganilt – Rotary maskeering on peaaegu täiuslik. Vajun ühele tema liigagi suure nurga alla sätitud Wassily toolile. Tema istub oma püstisel kontoritooli troonil. Paljud meie vestlused toimuvad just nõndamoodi. Selline korraldus tuletab mulle meelde Freudi ja tema psühhoanalüüsitavaid.

„Ta räägib, et su isa oli romantik.” Ta viitab valikvastustega paberile. Mulle tundub, et võiksime valida suvalised vastused – romantik, mitteromantik – ja elada rõõmsalt edasi, aga Livornole on tähtis, et kõik oleks tehtud korralikult. Tema tahab, et ilmneksid peidetud mustrid.

„Ma ei tõlgendaks seda niimoodi.”

„Ta sai päris kõrge tulemuse.”

„Ilmselgelt on tal omad põhjused, miks nii arvata.”

Ta kortsutab kulmu. „Sinu ema on alati olnud objektiivne.” Tema hääletoon on lugupidav ja hoiatav.

„See on sinult kõrge kiitus, Henry.”

„See pole kiitus, see on tähelepanek.”

„Äkki ta mõtles, et mu isa oli romantik suure R-iga,” ütlen. „Ta oli suure R-iga romantik.”

„R pole suures kirjas,” sõnab ta.

„Ma ei tea, millest ta räägib.”

„Millest ta räägib? Ta ütleb, et su isa oli romantik.” Ta läheb juba närvi. „Peame seda täna muutma.”

„Ma arvan, et tunnen oma isa piisavalt hästi.”

Mu hääletoon on järsk. Üllatunult tõstab Livorno silmad küsimustikult. Minagi olen üllatunud. Meil pole kunagi ütlemist olnud.

„Vabanda,” sõnan. „Sel nädalavahetusel …” Ta näib olevat häiritud ja ma ei jätka. Ta eelistaks, et karjuksin nagu berberi makaak, kui et räägiksin oma isiklikust elust.

„Kas sul on vastupidiseid asitõendeid,” pärib ta, „selle romantilisuse küsimuse koha pealt?”

„Ei midagi erilist.”

Ta võtab õuna kätte – orgaanilise flavonoide täis Pendragoni sordi, mida soovitab mulgi iga päev süüa – ja keerutab seda peos. „Ära muretse. Ta saab suurepäraselt hakkama.”

„Tema” on programm, mida me nimetame doktor Bassettiks ning mida Livorno kohtleb kui päris dr Bassettit. Mulle see ei meeldi, kuid midagi pole teha. Tegemist on mõranenud savinõuga – operatsionalismi leebe vorm, uskumus, et pole erilist vahet, kuidas kõik tundub või on – ja sellele meie projekt loodabki.

„Ma ei tunne iteratsiooni pärast muret,” sõnan.

Livorno sirutab ka teise käe õunani ja demonstreerib vilja, nagu see oleks Jeesuse püha süda. „Tahan, et oleksid pisutki murelik. Minu pärand sõltub tasakaalust.”

„Ütlesid, et Toler on tohman.” Livorno kasutab seda väljendit fantaasiavaeste mõtlejate puhul.

„Sellest hoolimata on tal väga palju võimu.”

Mu mõtted jõuavad tagasi nädalavahetusele, hostelisse, tüdrukule. Kindlasti selle lollaka tooli pärast. „Kas tahad need testid minu kätte anda?” Lükkan end püsti ja tunnen kerget tööjoovastust.

„Asun tegutsema.”

„Näed juba palju parem välja, Neill. Usun, et said R-idest jagu?”

Juhuks, kui peaksin seda päris küsimusena võtma, sõidab ta tooliga konsooli taha ja hakkab ägedalt kahe sõrmega trükkima, taustaks meloodiatu ümin.

Viin valikvastustega lehed oma pimedast kontorist mööda, läbi fuajee ja viimaks tagatuppa. Meie sviit, üks viiest Menlo pargi „algajasõbralikus” ärihoones, majutas enne meid üht raskustes õmblusäri. Mul on töölt lahkudes alati niiditükid riiete küljes. Esimesed kaks kabinetti, minu ja Livorno omad, olid enne administratiivsed või ehk kasutati neid nõelumise eratundide andmiseks. Tagumine kontor, mis võtab pool ruumi enda alla, oli õmblusstuudio. Nüüd on see koduks Lahamile, meie Indoneesiast pärit beebinäoga imelaps-programmeerijale, ja doktor Bassettile, mis on kokkuvõttes hunnik omavahel ühendatud arvuteid – frontaatorid, peamised võrgusõlmed ning suuremad sõlmed –, mis omakorda asub kõrges roostevabast terasest karbis, millel on klaasist uks ja peal ribiventilatsioon, nagu oleks tegemist viimase peal veinikülmikuga. Laham puhastab igal hommikul kõik mähkmelapiga üle. Protsessoritele sisse ehitatud ventilaatoreid toetavad väljast lisaventilaatorid ja õhukonditsioneer ning need töötavad kõik korraga kui mootorpaadimürinal. On raske end Lahamile kuuldavaks teha, kuid sest pole midagi, sest ta inglise keel on konarlik. Livorno pidi kasutama tutvusi, et talle tööviisat saada.

Löön vastu metallist ust, kuid ta ei tõsta pead. Nõnda ootan, kuni ta mind märkab ja rõõmsalt lehvitab. Ta on alles laps, kahekümne kolmene ehk. Töökas, põhjalik, pisut totakas ning joob parasjagu Bawlsi nimelist energiajooki. Ta pole kuigi rikutud ning kui ta kord minu nime kohta küsis, ütlesin talle, et see tähendab olla nii väsinud, et tahaks nutta. Sellest on saanud meievaheline nali ja nüüd hõõrub ta oma silmi, suu lahti nagu õnnetul titel.

„Sain testide vastused,” ütlen ja asetan need tema lauale. Lahami tööks on valikvastustega testid üle vaadata ja luua neist vastustest doktor Bassettile uued reeglid. Sel õhtupoolikul saab temast siis tõenäoliselt romantik. „Kas arvad, et oleme testiks valmis?”

Ta saadab minu suunas välismaalasele omase ma-ei-mõistapilgu.

„Testiks,” kordan. „Kas tunne on hea?”

„Ei, ei. Me pole valmis.”

„Aga see toimub täna.”

Ta võtab veel ühe lonksu Bawlsi, sünge nägu ees. Tal on silme all kotid. „Me pole valmis.”

Istun oma kabinetis hästi toestatud ja hingava seljatoega kontoritoolile, töö positiivne mõju on sellega küllaltki kenasti kirjeldatud. Sellegipoolest olen rabatud – nagu enamikul esmaspäevadel –, kuidas kaks aastat mu kohalolu pole praktiliselt märkigi maha jätnud. Seintel on endiselt sama muster, vana mööbel pole paigutust muutnud. Ehk on see reaktsioon mu eelmises töökohas aset leidnud üleisiksustamisele, kus meid julgustati bokside kujundamisel iseenda fantaasiat kasutama, et väljendada oma tõelist mina – see soovitus kandis eneses ebakindlat segu irooniast ja sunnist, nõnda läks nii mõnigi üle võlli. Ratsavarustus, Hello Kitty piñata’d või, näiteks minu puhul, kuuesaja dollari väärtuses San Francisco Giantsite vimpleid. Kuid see oli ammu ja ma ei oska tõesti seletada selle ruumi tolmust maitsetust. Kui tõele au anda, siis mul on tagatoa laos küllalt palju „iseennast” peidus. Võiksin end ju sisse seada, aga ma lihtsalt ei tee seda. Ma pole just kõige andekam sisekujundaja. Töölaual on mõni foto, üks Dolorese pargist, mis tehtud korteriaknast, ja teine Machu Picchust – reisist, kus käisin ühe lühikese romansi ajal (tüdruk ise pole pildil). Uksel ripuvad tuulepluus ja tolmune tennisereket – ühinesin siinse lõunaliigaga, ent pole veel ühelgi matšil osalenud. Klaviatuuri mõlemal küljel on stressipallid, mis ennetavad randmenärvipõletiku teket. Riiulil on käepikkune rida raamatuid tehisintellektidest (mida olen lehitsenud endale omasel hüplikul viisil) ja üheksakümmend kaheksa kollast seadusega mulle kuuluvat märkmikku, mis on mu isa päevikud.

Ja lõpuks monitori taha lükatud pilt Alan Turingust (internetist prinditud), mis sümboliseerib selle ala ja projekti kummalist ajalugu. Ta tundub seletamatult naeratavat ukse suunas, lõbustatud igaühest, kes sisse astub – või ehk on ta lõbustatud hoopis sellest, et keegi kunagi ei sisene.

Mul pole infotehnoloogia alast tausta. Tegelikult pole mul ühtki teaduslikku tausta, vaid vähetarvilik magistrikraad ärikorralduses. Aga mulle meeldib mõelda, et olen teadlase tüüpi, avatud hüpoteesidele ega astu ruumi, nina eelarvamuste suhtes pesulõksuga kinni pigistatud. Tõendusmaterjal on tõeliselt oluline. Amiante eesmärk ongi otsida tõendusmaterjali. Püüame luua esimest intelligentset arvutit, aga intellektuaalsus on täpselt sõnastatud: säärane arvuti peab olema võimeline meid vähemalt kolmekümnel protsendil kordadest ära petma. Kolmkümmend protsenti! Oh neid elu mõõte!

Kahjuks pole me eesmärgile kuigi lähedal. Me ei petaks üht protsentigi. Täpselt, üht protsentigi. Pärast kaht tööaastat räägib dr Bassett sedasi:

frnd1: räägi mulle john perkinsist

drbas: john perkins on meeter kuuekümnene ja sama töntsa kas nagu hekk

Kuigi võib tunduda naeruväärselt primitiivne, on see tegelikult kõike muud: oleme rääkivate arvutite tippklass, teistest kõvasti ees. Aga jutu sisuks on kurnavad üksikasjad – mida mu isa sõi, kellega rääkis, mida sellest arvab, mida sõi ja, taas, kellega rääkis. Ta soovitab täpset mullasegu – pooleldi liivsavimuld, pooleldi lehmasõnnik, kuna tegemist oli tema onu Jacki retseptiga, kuidas kasvatada tomateid, mis võitleksid California maitsetute viljade vastu. Ta reedab kliiniku patsientide usaldust ja räägib nende kohta naljakaid labasusi. Ta vaidleb, kas paremad antibiootikumid on tablettide kujul või süstitavad. Ja kuigi pelk tõsiasi, et mu isa pidas päevikut, oli jahmatav, on kogu suurus – viis tuhat lehekülge, mis kirjutatud enam kui kahekümne aasta jooksul – lausa šokeeriv. Kuid sellest hoolimata pole päevikus midagi eriti paljastavat. Lehekülg lehekülje järel arvamusi ja detaile, ent ometi suudavad märkmed teda sama palju peita kui esile tuua. Kui välja arvata mõni üllatus, näiteks isa mure mu vanema venna naiselike joonte pärast, pole neis ühtki märget, et selle mehe sisimuses oleks peidus tõeline mees, nii et võiks järeldada, et see nii polnudki. Päevik on põhjalik, üksikasjalik, skandaalivaene, peaaegu kõrvuni lõunalik ja rõõmsalt umbisikuline täpselt nagu ta isegi. Hoolimata mõnest juhuslikust viitest noortele inimestele pole meist vennaga kuigi palju juttu. Mu ema leiab rohkem kõneainet, ent sedagi pigem karikatuurina lõunaosariikide tublist naisest. Tugev, tervameelne, täiuslik iludus. Säärane pläma panigi mind California ja selle maitsetute tomatite (mis, tuleb tunnistada, on tegelikult maitsvad) eest põgenema. Ainsad, kes tema päevikus tõeliselt ellu ärkavad, on kohalikud, eriti mu isa sõber Willie Beerbaum, kellel on säärane suuvärk, et seintelt koorub värvgi maha. Mõnikord unistan, et oleksime võinud luua programmi hoopis Willie põhjal.

Kui ajalooühing avalikustas katkendi päevikutest ja nimetas mu isa lõunast pärit Samuel Pepyseks, olin veel kolledžis ja tol hetkel kõlas see kõik lootustandvalt uhkelt (kuigi ma polnud Samuel Pepysest kuulnudki). Teadsin, et mu isa oleks olnud üliõnnelik. Päevikud on traditsioonide pooldajatele ja vanamoodsatele inimestele kui armastuskirjad. Moodne maailm valmistas isale kannatusi. Vahel mõtlen, et ta oleks vajanud üheksateistkümnenda sajandi kooleraepideemiat, et olla kangelaslikuks toeks vaestele ja haigetele ning leevendada nende õndsaid kannatusi. Selle asemel sai ta hoopis vaeste terviseabi ja tasulised teenused ning inimesed, kes söövad end Cheetose krõpsudest surnuks. Ent katkend ei meelitanud välja ühtki juhtkirja ja pole ka ime, miks. See on täis sääraseid lõike:

Müüsin vanale John Perkinsile, kellel on Chambersville’i teel talu, võidusõiduhobuse nimega Blazers. Mul pole aimugi, mida ta kavatseb sellega peale hakata. Ta on meeter kuuekümnene ja sama töntsakas nagu hekk, Blazers on aga pooleldi Tennessee kõnnihobune. Kas Perkinsil on piisavalt julgust, et säärase ratsu selga istuda? Ma ei söandaks vaadata, kuidas ta rappub mööda teed nagu põrkav kummipall. Aga ta pakkus õiglast hinda ja inimesele võib ju lubada oma kirgede rahuldamist, on need siis rumalad või ei. Les Roark räägib, et Perkins käis eelmisel nädalal Grand Leaderis ja küsis Stetsoni kaabude kohta.

See on sissekanne aastast 1983! Michael Jackson tantsis tol ajal, teemantkindad käes. Challenger tegi Maa ümber tiiru. Nõukogude Liidus müüdi Pepsit. Miks kõlab see kõik, nagu vana Hickory8 oleks jätkuvalt Valges Majas?

Kui töö vastu võtsin, ei öelnud ma Livornole, et ei teadnud isa päevikupidamisest midagi ning et meie suhe polnud kuigi lähedane. Selle asemel kujutlesin, kuidas pakiksin kahe valvuri silme all oma Giantsi vimpleid kokku, ning ütlesin, et tulen hea meelega. Olin tõenäoliselt parim valik. Mu ema tundis isa paremini, kuid Californiasse kolimine ja täiskohaga töö ei tulnud tema jaoks kõne allagi. Ja mu vend oli (on) liigagi aupaklik. Olen rahul, et liigne tundlikkus ei suuda mind pimestada.

Ma ei saaks öelda, et olime isaga lähedased, eriti siis, kui olin teismeline. Hõredad lainelised blondid juuksed, kahvatu nahk ja helerohelised silmad muutsid ta läbipaistvaks. Vaevu silmale nähtavaks. Ühel hetkel lõppesid me ühistegevused (jaht, kalapüük) ja ta muutus minu jaoks moraalitsejaks. Kuidas õigesti seista, kahvlit käes hoida. Tal said lõpuks teemad otsa, vähemalt minuga. Ta tegi pikki tööpäevi ja oli kahtlemata väsinud ning ega vanemlike kohustuste naise kaela lükkamine polnudki me kodulinnas kuigi haruldane. Ometi pakkus ta mulle üles kasvamise jooksul palju: kena kodu, küllalt palju mänguasju ja spordivahendeid, hea haridus. Aga et pärast surma tänu temale ka tööd saan, oli kõige soojem ja ehk ka ootamatum kingitus. Mõnikord tahaksin, et ta oleks elus, et saaks koos minuga selle iroonia üle naerda, ent ta polnud kunagi kuigi sarkastiline. Või naeruhimuline.

Mulle meeldib alati alustada vestlusi mõne naljaga. Need naljad on iga kord ühesugused.

frnd1: miks läks kana üle tee?

drbas: üks vana naine pakkus mulle täna arstiabi eest kana

frnd1: kuidas saab puust ühe käega talumehe?

drbas: maja ääres kasvavad mustad kased

Kumbki ei kõlba.

frnd1: peame leidma teema, millest rääkida

drbas: hiljutised tegevused on põnevad teemad

frnd1: veetsin hiljuti öö noortehostelis

drbas: kunagi rööviti üks nooruk täna tundmatute inimeste poolt. levis kuulujutt, et selle taga olid iraanlased, aga ainsad pärsialased, kes meie linnakest kaunistavad, on raamatukoguhoidjate kassid. ma arvan, et kaua kadunud isa on parem kahtlusalune

[220089: kui sõna „kunagi”, siis ei kasuta „täna”; muuta: minevikku; kordus.]

drbas: kunagi rööviti üks nooruk tundmatute inimeste poolt. levis kuulujutt, et selle taga olid iraanlased, aga ainsad pärsialased, kes meie linnakest kaunistavad, on raamatukoguhoidjate kassid. ma arvan, et kaua kadunud isa on parem kahtlusalune

frnd1: mis temaga juhtus?

drbas: kes tema on?

See on doktor Bassetti puhul suur probleem. Tema võime kasutada grammatikat ja kõneosi on viidud täiuseni. Oleme loonud kategooriate süsteemi, nii et ta teab lisaks sellele, mis sõnad lause moodustavad, ka suuremat teemat, millele need võivad viidata. Oleme isegi pakkunud talle hulga vanaaegseid pettemanöövreid: kui mõni lause ei tundu talle arusaadav, sõnastab ta selle küsimusena ümber. Kuid ta ei suuda ühest reast pikemat vestlust jälgida. Iga kord kui mõne rea sisse trükin, alustame otsast peale, täiesti uue vestlusega. Püüaksin justkui pidevalt tema tähelepanu äratada, teda üles raputada.

frnd1: kas nad leidsid selle tüdruku, kelle tundmatud isikud röövisid?

drbas: otsingurühm lahkus hommikul kell 9 pärast hulka tasuta kohvi ja pagaripoe pontšikuid. nad tulid tagasi tasuta lõunaks ja seejärel tasuta õhtuooteks. tüdrukut ei leitud kunagi

frnd1: mitte kunagi?

(Arvuti teeb pika pausi.)

drbas: ma ei saa aru

frnd1: kas nad leidsid tüdruku?

drbas: missuguse tüdruku?

frnd1: kas nad leidsid selle tüdruku, kelle tundmatud isikud röövisid?

drbas: tüdrukut ei leitud kunagi

frnd1: kui vana see tüdruk oli?

drbas: missugune tüdruk?

frnd1: tüdruk, kelle tundmatud isikud röövisid drbas: ma ei tea

frnd1: kas oskad ligikaudu pakkuda?

drbas: meie riigis elab praegu umbes poole rohkem inimesi kui saja aasta eest

[220094-220098: subjekti kood = vanus; 220099: asendada: „ma pole kindel, üsna noor tõenäoliselt”]

frnd1: mis aastal see tüdruk rööviti?

drbas: missugune tüdruk?

frnd1: tüdruk, kelle tundmatud isikud röövisid

drbas: 1979. minu naine oli küllaltki mures, sest meil oli endalgi kaks poissi

Mul polnud see lugu meeles, kuid olin 1979. aastal alles pisike põnn.

frnd1: kus su poisid praegu on?

drbas: vanem elab michiganis. noorem käib ülikoolis viimasel kursusel

Minu viimane ülikooliaasta: olen jäänud sinna toppama. Oleks olnud tore saada täiskasvanumaks.

frnd1: kas nad on õnnelikud?