Читать книгу Erilised - Scott Westerfeld - Страница 1

Kuus hõljuklauda libisesid puude vahel välgu graatsilisusega nagu lapiti õhku paisatud tiirlevad mängukaardid. Sõitjad põiklesid jääga kaetud okste vahel, põlved kõveras ja käed laiali sirutatud, ja naersid. Nende järel sädeles kristalne vihm, peenike jääpuru, mis langes männiokastelt ja peegeldas kuuvalgust.

Tally tundis kõike jäise selgusega – karmi külma tuult paljastel kätel, nihkuvat tõmbejõudu, mis surus tema jalad vastu hõljuklauda. Ta hingas sisse metsa lõhna, männiokste hõng kattis tema kurku ja keelt tihedalt nagu siirup.

Külm õhk muutis helid justkui kargemaks – tema ühikajaki lahtine saba laksus nagu lipp tuule käes, tema nakkuvad jalanõud kriuksusid igal pöördel hõljuklaua sõidupinnal. Fausto lasi otse läbi tema nahantenni hoogsat tantsumuusikat, kuid see polnud välismaailmale kuulda. Üle selle pöörase tümpsu kuulis Tally oma uute ühekiuliste lihaste iga liigutst.

Külm sundis ta silmi kissitama ja silmad jooksid vett, kuid pisarad muutsid tema nägemise veel teravamaks. Jääpurikad vihisesid mööda nagu sätendavad triibud ja kuupaiste muutis maailma hõbedaseks, nagu ärkaks vana värvideta film virvendades ellu.

See kuulus eriline olemise juurde – kõik oli nüüd jäine, nagu oleks maailm talle oma sisemuse avanud.

Shay sõitis Tally kõrvale, nende sõrmed puutusid riivamisi kokku ja Shay naeratas talle julgustavalt. Tally püüdis talle samaga vastata, kuid miski hakkas tal kõhus keerama, kui ta Shayle otsa vaatas. Viis lõikajat olid täna öösel maskeeritud, nende musti iiriseid katsid tuhmid läätsed, julmilusat lõuajoont pehmendas nutikast plastikust mask. Nad olid muutnud end inetuteks, sest nad läksid inetute peole Kleopatra parki.

Tally mõistuse jaoks oli liiga vara maskeraadi mängida. Ta oli vaid kuu aega eriline olnud ja kui ta Shay poole vaatas, ootas ta, et näeb oma parima sõbra uut ja imepärast julma ilu, mitte aga tänaõhtust inetu kostüümi.

Tally kallutas oma lauda küljele, et vältida jääga kaetud oksa, ja katkestas kontakti. Ta keskendus sädelevale maailmale ja oma keha keeramisele, et puude vahelt läbi libiseda. Külma õhu voog aitas tal koondada tähelepanu ümbritsevale ja mitte igatsusele, mis teda valdas – see tuli sellest, et Zane polnud koos nendega siin.

„Üks inetute peoseltskond on otse ees.” Shay sõnad lõikasid läbi muusika, need püüdis kinni kiip tema lõuas ja saatis peaaegu sosinal edasi üle nahantenni võrgu. „Kas sa oled kindlasti selleks valmis, Tally-wa?”

Tally hingas sügavalt sisse, ahmis endasse mõtteid klaarivat külma. Tema närvid olid veel haprad, kuid praegu taganeda oleks täiesti suvaline. „Ära muretse, boss. Asi läheb jäiseks.”

„Peaks nii minema. See on ikkagi pidu,” ütles Shay. „Oleme nüüd kõik rõõmsad väikesed inetud.”

Mõned lõikajad itsitasid, vaadates üksteise võltsnägusid. Tally tajus taas oma millimeetripaksust maski plastikust kühmude ja muhkudega, mis tegid ta näo vinniliseks ja armiliseks, kattes kaunilt keerlevat tätoveeringute võrgustikku. Ebaühtlased hambakroonid varjasid tema teravaid hambaid ja isegi tätoveeringutele käsivartel oli peale piserdatud võltsnahk.

Pilk peeglisse oli paljastanud, kuidas ta välja nägi – täpselt nagu mõni inetu. Kohmakas, kõvera nina, lapselike paksude põskede ja äreva ilmega – kannatamatult ootamas oma järgmist sünnipäeva, udupeade operatsiooni ja reisi teisele poole jõge. Teisisõnu, lihtsalt järjekordne suvaline viieteistaastane.

See oli Tally esimene temp pärast eriliseks saamist. Ta arvas, et on nüüd kõigeks valmis – kõik need operatsioonid olid andnud talle jäised uued lihased ja refleksid, mis olid kiired nagu madudel. Ja siis oli ta treeninud kaks kuud lõikajate laagris, elanud metsikus looduses vähese unega ja varudeta.

Kuid üks pilk peeglisse oli tema enesekindlust kõigutanud.

Ei tulnud just kasuks, et nad olid tulnud linna läbi Vanakestelinna äärelinnade, lennanud üle lõputute ühesuguste pimedate majade ridade. Nähes suvalist tüdimust paigas, kus ta üles kasvas, tekkis tema käsivarte sisekülgedel kleepuv tunne, abi polnud ka ümbertöödeldavast ühikavormist tema uhiuue tundliku naha vastas. Rohelise vööndi pügatud puud tundusid tema ümber koomale tõmbuvat, justkui püüaks linn teda taas tagasi keskpärasusse suruda. Talle meeldis olla eriline, olla väljas ja jäine ja parem, ja ta ei jõudnud ära oodata, millal saab tagasi vabasse loodusesse ja võib selle inetu maski taas maha kiskuda.

Tally surus käed rusikasse ja kuulas oma nahantenni edastust. Fausto muusika ja teiste hääled uhkasid temast üle – hingamise tasane heli ja vastu nägusid vihisev tuul. Ta kujutles kusagil kuulmise piiril nende südametukseid, nagu kajaks lõikajate erutus vastu tema luudes.

„Hargneme,” ütles Shay, kui peohääled lähemale jõudsid. „Ei tahaks liiga kliki moodi välja näha.”

Lõikajate grupp hargnes kaheks. Tally jäi Shay ja Faustoga ning Tachs ja Ho sõitsid Kleopatra pargi kõrgema osa poole. Fausto kohendas oma helikarpi ja muusika kadus, alles jäid vaid tuul ja kauge peokära.

Tally hingas veel korra närviliselt sisse ja tundis rahvasumma lõhna – inetute higi ja mahaaetud alkohol. Peo helisüsteem ei kasutanud nahantenne, seal lasti muusikat läbi õhu, algeline süsteem saatis helilaineid tuhandete puude pealt tagasi peegelduma. Inetud olid alati lärmakad.

Treeningute põhjal teadis Tally, et ta võiks silmad sulgeda ja liikuda kaja järgi pimesi metsas nagu iseenda häälitsustele järgnev nahkhiir. Kuid tal oli täna õhtul oma erilise nägemist tarvis. Shayl olid Inetukülas nuhid ja nad olid kuulnud, et peole kavatsevad tulla võõrad – uus-londonlased, kes jagavad nanosid ja tekitavad pahandust.

Sellepärast olidki lõikajad siin – see oli Eriolukord.

Kõik kolm maandusid kohe hõljuvate kerade strobovalguse piiril ja hüppasid maapinnale, mis oli kaetud külmast praksuvate männiokastega. Shay saatis nende lauad üles puulatvade kõrgusele ootama ja heitis siis Tallyle lõbustatud pilgu.

„Ma tunnen, et sa oled närviline.”

Tally kehitas õlgu, tundes end inetu riietuses ebamugavalt. Shay haistis alati, mida sa tunned. „Võib-olla tõesti, boss.”

Siin, peo vahetus läheduses, meenutas visa mälestus, kuidas ta end alati enne peole minekut tundis. Isegi kauni udupeana oli Tally vihanud seda närvilisust, mis valdas teda, kui ta tajus teda ümbritsevat rahvamassi, kõigi nende kehade kuumust ja temale pööratud pilkude raskust. Nüüd tundus mask talle kleepuv ja imelik nagu tõke tema ja maailma vahel. Väga mitte-eriline. Tema põsed lõid hetkeks plastiku all õhetama, nagu punastaks ta häbist.

Shay sirutus ta kätt pigistama. „Ära muretse, Tally-wa.”

„Nad on kõigest inetud.” Fausto sosin lõikas läbi õhu. „Ja meie oleme siinsamas.” Poisi käsi langes Tally õlale ja lükkas teda kergelt edasi.

Tally noogutas ja kuulis läbi nahantenni teiste aeglast ja rahulikku hingamist. Kõik oli täpselt nii, nagu Shay oli lubanud – lõikajad olid omavahel seotud, murdmatu klikk. Ta ei ole enam kunagi üksi, isegi kui ta sisimas tundis, et midagi on puudu. Isegi kui igatsus Zane’i järele oli kui pead pööritama panev paanika.

Tally tormas läbi okste ja järgnes Shayle vilkuvate tulede poole.

Tally mälestused olid nüüd täiuslikud, mitte nagu siis, kui ta veel udupea oli, pidevalt segaduses ja justkui hägu sees. Ta mäletas, kui tähtis oli kevadpidu inetute jaoks. Kevade lähenemine tähendas, et päevad muutuvad pikemaks ja saab kauem tempe teha ja lauatada ja ees ootab veel palju vabaõhupidusid.

Aga kui nad Faustoga läbi rahvasumma Shayle järgnesid, ei tundnud ta samasugust pinget, nagu ta mäletas eelmisest aastast. Pidu tundus nii rahulik, elutu ja kuidagi suvaline. Inetud lihtsalt seisid, nii arad ja häbelikud, et need, kes tõesti tantsisid, tundusid üle pakkuvat. Nad näisid kõik lamedad ja kunstlikud nagu tujutekitajad videoseinal, kes ootavad, et tõelised peolised saabuksid.

Siiski oli see tõsi, mida Shay armastas öelda: inetud polnud nii arutud kui udupead. Rahvas tõmbus kärmelt kahte lehte, libises tema teelt eest. Kui vinnilised ja ebaühtlased nende näod ka polnud, inetute pilk oli terav, täis närvilisi taipamishetki. Nad olid piisavalt taibukad, et tajuda kolme lõikaja erinevust. Keegi ei vahtinud Tallyt liiga kaua ega saanud aru, milline ta oma nutikast plastikust maski taga on, kuid kehad liikusid tema õrneima puudutuse peale eest ja nende õlgadel mängles värin, justkui tajuksid inetud õhus midagi ähvardavat.

Oli lihtne näha nende mõtteid üle näo virvendamas. Tally nägi kadedust ja vihkamist, võimuvõitlust ja kiindumusi, kõik oli selgelt näha nende ilmetes ja liigutustes. Nüüd, mil ta oli eriline, oli kõik täiesti selge, nagu vaataks ta kõrgustest metsarada.

Ta avastas end naeratamas, viimaks rahunenud ja jahiks valmis. Sissetungijate märkamine saab lihtne olema.

Tally vaatas rahvast ja otsis kedagi, kes ei sobiks siia – veidi liialt enesekindel, liiga toonuses ja vabas looduses elamisest päevitunud. Ta teadis, millised londonlased välja nägid.

Eelmisel sügisel, kui Shay oli alles inetu, oli ta udupeade operatsiooni eest loodusse põgenenud. Tally läks talle järele ja lõpuks elasid nad mõlemad mõne nädala Vana-Londonis. Looma kombel elamine oli täielik piin, kuid tema mälestustest oli nüüd kasu. Londonlasi iseloomustas teatav üleolek; nad arvasid, et nad on paremad kui linnainimesed.

Tallyl kulus vaid mõni sekund, et märgata Hod ja Tachsi rahvast täis välja teises otsas. Nad torkasid silma nagu kaks läbi paterdava pardikarja liuglevat kassi.

„Äkki me oleme liiga silmatorkavad, Boss?” sosistas Tally ja lasi võrgustikul oma sõnad teistele edasi kanda.

„Kuidas silmatorkavad?”

„Nad tunduvad kõik nii arutud. Me näeme välja… erilised.”

„Me olemegi erilised.” Shay vaatas üle õla Tallyt, muie näol mänglemas.

„Aga ma mõtlesin, et me oleme kostümeeritud.”

„See ei tähenda, et me ei või lõbutseda!” Shay sööstis äkki läbi rahvahulga.

Fausto sirutas käe välja ja puudutas Tally õlga. „Vaata ja õpi.”

Fausto oli temast kauem eriline olnud. Lõikajad olid Eriolukordade uhiuus lisandus, kuid Tally operatsioon oli kõige kauem aega võtnud. Ta oli minevikus väga palju keskpäraseid asju teinud ja arstidel võttis aega, et kogunenud süütundest ja häbist lahti saada. Suvalised jäänuktunded võisid aju ähmaseks jätta, mis polnud just eriline. Jõud tuli jäisest selgusest, täpsest teadmisest, kes sa oled, enda lõikumisest.

Seega jäi Tally Fausto juurde, vaatama ja õppima.

Shay haaras suvalisest poisist kinni ja tõmbas ta eemale tüdrukust, kellega see juttu rääkis. Poisi jook loksus maha, kui ta eemale püüdis tõmbuda, kuid siis kohtus tema pilk Shay omaga.

Tally märkas, et Shay pole nii kole kui teised, violetsed viirud tema silmades olid maskeeringust hoolimata endiselt näha. Need sädelesid välkuvas valguses kiskjalikult, kui ta poissi lähemale tõmbas ja teda oma kehaga riivas, pingutus liikus mööda tema lihaseid nagu lainetus läbi köie.

Pärast seda ei vaadanud poiss enam mujale, isegi mitte siis, kui ulatas oma õlle sellele suvalisele tüdrukule, kes ammulisui pealt vaatas. Inetu poiss asetas käed Shay õlgadele ja tema keha hakkas järgima Shay liigutusi.

Nüüd inimesed vaatasid neid.

„Ma ei mäleta seda osa plaanist,” ütles Tally vaikselt.

Fausto naeris. „Erilistel pole plaane vajagi. Vähemalt mitte tobedaid.” Ta seisis kohe Tally selja taga, käed ümber tema piha. Tally tundis tema hingeõhku oma kaelal ja tema keha läbistas värin.

Tally tõmbus eemale. Lõikajad puudutasid üksteist pidevalt, kuid ta polnud harjunud selle osaga eriliseks olemisest. Veel veidrama tunde tekitas see, et Zane polnud veel erilistega ühinenud.

Läbi nahantenni kuulis Tally Shayd poisile midagi sosistamas. Shay hingamine muutus sügavamaks, kuigi ta võis suurema vaevata kahe minutiga terve kliki joosta. Terav, kare heli lõikus võrgustikku, kui Shay hõõrus oma põske poisi põse vastu ja Fausto itsitas, kui Tally selle peale võpatas.

„Rahune, Tally-wa,” ütles ta ja silitas tema õlgu. „Ta teab, mida ta teeb.”

See oli selge – Shay tants nakatas, tema ümber kogunes üha rohkem inimesi. Seni oli pidu olnud närviliselt õhus hõljuv mull ning Shay oli pindmise pinge vallandanud, nii et seest pääses välja midagi jäist. Rahvas hakkas paaridesse jagunema, käsi üksteise ümber põimima, kiiremini liigutama. Kes tahes muusikat valis, oli seda ilmselt märganud – heli muutus valjemaks, bass tugevamaks, peade kohal hõljuvad kerad tukslesid pimeduses pimestava eredusega. Rahvas hakkas muusika rütmis üles-alla hüppama.

Tally tundis, kuidas tema süda hakkas kiiremini lööma, ta oli hämmeldunud, kuidas Shay oli nad kõik ilma pingutuseta kaasa kiskunud. Pidu muutus täielikult ja kõike seda tänu Shayle. See polnud midagi sellist nagu nende tembud inetuna – üle jõe hiilimine või benjijakkide varastamine – see oli võlukunst.

Eriliste võlukunst.

Mis sellest, et ta inetu maski kandis? Nagu Shay oli treeningutel alati öelnud, udupead saavad kõigest valesti aru – väljanägemine pole oluline. Oluline on see, kuidas sa end üleval pead, kuidas sa iseennast näed. Jõud ja refleksid on vaid osa sellest – Shay lihtsalt teadis, et ta on eriline, ja sellepärast ta oligi. Kõik teised olid vaid tapeet, hägune loid taustamüra, kuni Shay neid omaenda helgiheitjaga valgustas.

„Tule,” sosistas Fausto ja tõmbas Tally tihenevast rahvahulgast eemale. Nad tõmbusid peomelust kaugemale, libisesid nähtamatult Shayle ja tema suvalisele poisile naelutatud pilkudest mööda. „Mine sa siitkaudu. Püsi terav.”

Tally noogutas ja kuulis, kuidas teised lõikajad peomelus laiali jagunedes sosistasid. Äkki tundus kõik loogiline…

Pidu oli liiga rahulik, liiga vaikne, et varjata erilisi või nende saaki. Aga nüüd olid kõigi käed püsti ja liikusid muusika rütmis edasi-tagasi. Läbi õhu lendasid plastiktopsid, kõik oli liikumises. Kui londonlased kavatsesid peole tulla, siis olid nad just praegust hetke oodanud.

Nüüd oli juba keerulisem liikuda. Tally trügis läbi noorte tüdrukute kamba, nad olid peaaegu pisikesed ja tantsisid kõik koos, silmad kinni. Nende ebaühtlasele nahale piserdatud sädelus välkles hõljukkerade tukslevas valguses ja nad ei värisenud, kui Tally neist mööda trügis; tema erilise aura oli mattunud peo uue energia alla, Shay tantsumaagia alla.

Tema vastu põrkuvad inetud väikesed kehad meenutasid Tallyle, kui palju ta oli sisimas muutunud. Tema uued luud olid keraamilisest materjalist, millest valmistati lennukeid – kerged kui bambus ja tugevad kui teemandid. Tema lihased olid kui soomustega kaetud piitsad, iseparanevad ja ühekiulised. Inetud tundusid tema vastas pehmed ja ilma vastupidavuseta nagu ellu ärganud pehmed mänguasjad, lärmakad, kuid ohutud.

Tema peas kõlas piiks, kui Fausto muutis nahantenni võrgu sagedust ja tema kõrvu jõudsid lärmikatked: Tachsi kõrval tantsiva tüdruku kriisked, kõlarite lähedal seisva Ho juurest mürisev muusika ja selle taustal kõik häirivad sõnad, mida Shay oma suvalisele poisile kõrva sosistas. Justkui oleks Tally viis inimest korraga, justkui oleks tema teadvus terve peo kohal laiali ja ahmiks endasse kogu seda müra ja valguse segu.

Ta hingas sügavalt sisse ja suundus lagendiku serva poole, otsides pimedust hõljukkerade valgusest eemal. Sealt saab ta paremini olukorda jälgida ja selguse säilitada.

Edasi liikudes avastas Tally, et tal on lihtsam tantsida, inimeste liikumisega kaasa minna, mitte nende vahelt läbi trügida. Ta lasi end läbi rahvahulga tõugata nagu siis, kui ta lasi tuuleiilidel oma hõljuklauda kanda ja kujutles, et on röövlind.

Silmi sulgedes ammutas Tally pidu oma teiste meelte kaudu endasse. Ehk seisnes eriline olemine tegelikult just selles – tantsus koos teistega ja tundes, et sa oled nende hulgas ainus tõeline inimene…

Äkki tõusid Tallyl kuklakarvad püsti, tema sõõrmed paisusid. Mingi lõhn, erinev inimeste higist ja mahaaetud õllest, saatis tema mõtted tagasi inetuaja, ärajooksmise ja esimest korda üksinda vabas looduses olemise juurde.

Ta tundis suitsu lõhna – lõkke külgejäävat lehka.

Tally avas silmad. Linna inetud ei põletanud puid, ei kasutanud isegi tõrvikuid, sest neil ei lubatud seda teha. Peo ainus valgus tuli välkuvatelt hõljukkeradelt ja taevasse kerkivalt kuult.

See lõhn pidi tulema kusagilt Väljast.

Tally tegi üha suuremaid ringe ja piidles rahvamassi, püüdes leida lõhna allikat.

Keegi ei paistnud silma. Vaid kari naiivseid inetuid ennastunustavalt tantsimas, kätega vehkimas ja õlut laiali loksutamas. Ei kedagi graatsilist või enesekindlat või tugevat…

Siis nägi Tally üht tüdrukut.

Ta tantsis mingi poisiga aeglast tantsu, sosistas pingsalt talle kõrva. Poisi sõrmed tõmblesid närviliselt tüdruku seljal ja nende liigutused ei läinud muusika rütmiga kaasa – nad nägid välja kui kaks kohmakat pisikest mängukohtingul. Tüdruku jakk oli ümber puusade seotud, justkui ei tunneks ta külma. Tema käsivarre siseküljel ilutses kahvatute ruutude rida, päikesekaitseplaastrite jäljed.

See tüdruk veetis palju aega õues.

Kui Tally lähemale liikus, tundis ta uuesti puidu põletamise lõhna. Tema uued ja täiuslikud silmad nägid tüdruku särgi karedust, see oli valmistatud looduslikest kiududest, niidiga kokku õmmeldud ja sellest õhkus imelikku haisu… pesuvahend. Seda riideeset polnud loodud selleks, et seda kanda ja siis taaskasutusse saata; seda pidi pesema, seebiga kokku määrima ja külmas ojas vastu kive taguma. Tally nägi tüdruku ebaühtlase kujuga soengut – metallist kääridega käsitsi lõigatud.

„Boss,” sosistas ta.

Shay hääl oli unine: „Nii ruttu, Tally-wa? Ma lõbutsen.”

„Ma leidsin vist londonlase.”

„Kas sa oled kindel?”

„Täiesti. Ta lõhnab pesuvahendi järele.”

„Ma näen teda nüüd,” lõikas Fausto hääl läbi muusika. „Pruun särk? Tantsib selle kutiga?”

„Jah. Ja ta on päevitunud.”

Kostis tusane ja häiritud ohe, mõned pomisetud vabandussõnad, kui Shay end oma inetu poisi embusest vabastas. „Veel mõni?”

Tally libistas pilgu uuesti üle rahvahulga, suundus suure ringiga tüdruku poole ning püüdis veel suitsu lõhna haista. „Mina küll ei tunne.”

„Mina pole kedagi kahtlast näinud.” Fausto pea ilmus läheduses nähtavale, kui ta endale tüdruku juurde teed tegi. Teiselt poolt rahvahulka lähenesid Tachs ja Ho.

„Mida ta teeb?” küsis Shay.

„Tantsib ja…” Tally vaikis, kui tüdruku käsi poisi taskusse libises. „Ta andis talle just midagi.”

Shay hingamine asendus sisistamisega. Mõne nädala eest olid londonlased Inetukülas vaid propagandat teinud, kuid nüüd smugeldasid nad midagi palju ohtlikumat – nanodega tabelette.

Nanod hävitasid vigastused, mis hoidsid ilusaid udupäistena, kutsusid esile vägivaldsed tunded ja toored ihad. Ja erinevalt mõnest tavalisest ravimist, mille mõju lõpuks hääbub, oli see muutus püsiv. Nanod olid näljased, mikroskoopilised masinad, mis kasvasid ja paljunesid, iga päevaga üha rohkem. Kui sul ei vedanud, võisid nad kogu su aju ära süüa. Ühest tabletist piisas, et mõistust kaotada.

Tally oli näinud, kuidas see toimub.

„Võta ta kinni,” ütles Shay.

Adrenaliin voogas Tally soontes, selgus tõrjus välja muusika ja rahva liikumise. Tema oli tüdrukut esimesena märganud ja seega oli tema ülesanne, tema eelisõigus tüdruk kinni püüda.

Tally pööras sõrmust keskmises sõrmes ja tajus, kuidas sellest sähvas välja väike tera. Üks torge ja Londoni tüdruk hakkab komberdama ning vajub ära, nagu oleks ta liiga palju joonud. Ta ärkab Eriolukordade peakorteris, valmis noa alla minema.

See mõte pani Tally vastikusest kihelema – tüdrukust saab varsti udupea, ilus, kaunis ja õnnelik. Ja hämmastavalt naiivne.

Aga vähemalt läheb tal paremini kui vaesel Zane’il.

Tally kattis nõela sõrmedega, et ta mõnda suvalist inetut ei torkaks. Mõni samm veel ja ta sirutas teise käe välja ning tõmbas poisi eemale. „Kas ma tohin vahele segada?” küsis ta.

Poisi silmad läksid pärani ja üle tema näo levis naeratus. „Mida? Te tahate omavahel tantsida?”

„Kõik on korras,” ütles Londoni tüdruk. „Äkki ta tahab ka seda.” Ta sidus särgi puusade ümbert lahti ja tõmbas selle õlgadele. Ta sirutas käed läbi varrukate ja otse taskutesse ning Tally kuulis plastikkoti krõbisemist.

„Laske käia,” ütles poiss ja astus neid kõõritades sammu tagasi. Tema ilme pani Tally põsed uuesti õhetama. Poiss irvitas tema üle, nagu oleks Tally keskpärane ja kes tahes võiks temast midagi arvata – nagu poleks ta eriline. Inetuks tegev nutikas plastik tema näol hakkas kõrvetama.

See rumal poiss arvas, et Tally on siin tema lõbustamiseks. Ta pidi tema eksiarvamusele lõpu tegema.

Tally peas tekkis uus plaan.

Ta vajutas nuppu oma avariikäevõrul. Signaal levis mööda nutikat plastikut tema näol ja kätel helikiirusel, targad molekulid ühendasid end üksteise küljest lahti, tema inetu mask plahvatas tolmupahvaku saatel ja paljastas selle all oleva julma ilu. Ta pilgutas usinasti silmi, pigistas läätsed silmadest välja ja tema hundilikud süsimustad iirised olidki talvekülma käes. Ta tundis hambakroone lõdvenemas, sülitas need poisi jalge ette ning naeratas talle, paljastades oma kihvad.

Kogu muundumine oli võtnud vähem kui sekundi ja ilme poisi näol polnud jõudnud veel muutuda.

Tally naeratas. „Aura ära, inetu. Ja sina,” ta pöördus londonlase poole, „võta käed taskutest välja.”

Tüdruk neelatas ja sirutas käed laiali.

Tally tundis äkki, kuidas pilgud pöördusid tema julmadele näojoontele, ta tajus, kuidas rahvas vaatab hämmeldunult neid liikuvaid tätoveeringuid, mis katsid tema keha kui vilkuv must pits. Ta lõpetas vahistamise ettenähtud sõnadega: „Ma ei taha sulle haiget teha, aga ma teen seda, kui vaja.”

„Ei ole vaja,” ütles tüdruk rahulikult ja tegi siis midagi kätega, tõstis mõlemad pöidlad püsti.

„Ära mõtlegi…” alustas Tally, kuid nägi liiga hilja kahte riietesse õmmeldud kühmu – nagu benjijaki rihmad, mis nüüd omatahtsi liikusid, tõmbusid tüdruku õlgade ja kintsude ümber pingule.

„London elab,” sisistas tüdruk.

Tally sirutas käe…

… just siis, kui tüdruk sööstis õhku nagu pingule tõmmatud ja siis lahti lastud kummipael. Tally käsi haaras vaid tühja õhku. Ta vaatas ammulisui üles. Tüdruk tõusis endiselt. Kuidagi oli benjijaki aku niimoodi ümber seadistatud, et see tõstis ta paigalt õhku.

Aga kas ta ei kuku lihtsalt alla tagasi?

Tally märkas pimedas taevas liikumist. Metsa servast ilmusid rahva kohale kaks hõljuklauda, ühel sõitis töötlemata nahkadesse riietunud londonlane ja teine oli tühi. Kui tüdruk oli oma tõusu haripunkti jõudnud, sirutas poiss käe ja tõmbas tüdruku hoogu pidurdamata teisele lauale.

Tallyt läbis värin, kui ta Londoni poisi nahast ja käsitsi tehtud jaki ära tundis. Hõljukkera kõrvetavas valguses tabas tema erilise pilk armi, mis kulges läbi poisi kulmu.

David, mõtles ta.

„Tally! Üles!”

Shay käsk lõhkus Tally hämmingu ja juhtis tema pilgu veel mitmele hõljuklauale, mis nende peade kohal sõitsid. Ta tundis, kuidas avariikäevõru püüdis kinni tema enda laua tõmbe, ta kõverdas põlved ja oli valmis peale hüppama.

Rahvas tõmbus temast eemale, ehmunud tema julmast ilusast näost ja tüdruku ootamatust õhkusööstust. Kuid poiss, kes londonlasega tantsis, haaras temast kinni. „Ta on eriline! Aidake neil põgeneda!”

Tema haare oli aeglane ja kohmakas ja Tally torkas endiselt väljas nõelaga tema peopesa. Poiss tõmbas käe tagasi, vaatas seda hetkeks juhmi pilguga ja vajus siis kokku.

Kui ta pikali kukkus, oli Tally juba õhus. Mõlemad käed hõljuklaua nakkuval äärel, vibutas ta jalad laua sõidupinnale ja otsis tasakaalu.

Shay oli juba oma laual. „Võta ta kaasa, Ho!” käskis ta ja osutas oimetule poisile, samal ajal, kui tema enda mask tolmupahvaku saatel kadus. „Teised, tulge kaasa!”

Tally oli juba teel, jahe tuul oli vastu paljast nägu terav, tema kurgus moodustus jäine sõjahüüd ning sajad näod vaatasid õllest läbiimbunud maapinnalt jahmunult üles tema poole.

David oli üks londonlaste juhtidest – parim saak, mida lõikajad sel külmal ööl loota oleksid võinud. Tally suutis vaevalt uskuda, et poiss oli julgenud linna tulla, kuid ta kavatses selle eest hoolitseda, et ta enam kunagi siit ei lahkuks.

Tally põikles hõljukkerade vahel ja tõusis metsa kohale. Tema silmad harjusid kärmesti pimedusega ja ta märkas kahte londonlast kõigest paarisaja meetri kaugusel. Nad sõitsid madalal ja kallutasid end ettpoole, nagu surfarid järsul lainel.

Neil oli küll edumaa, kuid ka Tally hõljuklaud oli eriline – parim, mida linn toota suutis. Ta meelitas lauda kihutama, riivates esiotsaga kergelt tuules õõtsuvaid puid, muutes need äkki jäisteks sulgedeks.

Tally polnud unustanud, et Davidi ema oli see, kes leiutas nanod, masinad, mille tõttu Zane’i aju oli nüüd sellises seisus. Või et David oli see, kes meelitas Shay kõigi nende kuude eest vabasse loodusse, võrgutas kõigepealt tema ja siis Tally, ja tegi kõik, et hävitada nende sõprus.

Erilised ei unustanud oma vaenlasi. Mitte kunagi.

„Nüüd oled sa mul peos,” ütles ta.