Читать книгу Erilised - Scott Westerfeld - Страница 2

„Hargneme,” ütles Shay. „Ärge laske neil jõe poole tagasi pöörduda.”

Tally kissitas tuhiseva tuule käes silmi ja libistas keelega üle paljastatud hammaste. Tema lõikaja laual olid ees ja taga propellerid, pöörlevad labad, mis hoiavad lauda õhus ka linna servast eemal. Aga londonlaste vanamoodsad hõljuklauad kukuvad kui kivid, kui magnetvõrgustik otsa saab. Seda väljas elamine tähendaski – päikesepõletused, putukahammustused ja kehv tehnika. Mingil hetkel peavad londonlased jõe ja selle metallivarude poole pöörama.

„Boss? Kas ma kutsun laagrist lisajõude?” küsis Fausto.

„Me oleme liiga kaugel, et nad õigeks ajaks kohale jõuaksid.”

„Aga doktor Cable?”

„Unusta ära,” ütles Shay. „See on lõikajate temp. Me ei taha, et mõni tavaeriline selle au endale võtaks.”

„Eriti seekord, Boss,” ütles Tally. „See seal on David.”

Pika vaikuse järel kostis võrgustikus Shay žiletina terav naer ning Tally tundis, justkui oleks keegi jäise sõrmega üle tema selgroo libistanud. „Sinu vana peika, jah?”

Tally surus hambad kokku, kõik inetuaja piinlikud draamad tekitasid hetkeks raskustunde ta kõhus. Millegipärast polnud vana süütunne täielikult kadunud. „Sinu oma ka, Boss, minu mäletamist mööda.”

Shay vaid naeris uuesti. „Noh, meil on ilmselt mõlemal arved klaarida. Ei kutsu kedagi, Fausto, mitte mingil juhul. See poiss on meie oma.”

Tally manas näole meelekindla ilme, kuid imelik tunne kõhus ei kadunud. Londonis olid Shay ja David koos olnud. Aga siis jõudis kohale Tally ja David otsustas, et tema meeldib talle rohkem ja inetu olemisega kaasnevate armukadeduse ja lähedusevajaduse tõttu läks kõik vussi nagu tavaliselt. Isegi pärast seda, kui London hävitati – isegi siis, kui Shay ja Tally olid naiivsed udupead –, polnud Shay viha reetmise pärast kunagi täielikult lahtunud.

Nüüd olid nad erilised, vanad draamad poleks tohtinud enam olulised olla. Kuid Davidi nägemine oli kuidagi häirinud Tally jäisust ja pannud ta kahtlustama, et Shay on sügaval sisimas endiselt vihane.

Ehk teeks Davidi tabamine viimaks jäädavalt lõpu probleemidele nende vahel. Tally hingas sügavalt sisse, kallutas end ettepoole ja utsitas lauda kiiremini edasi sööstma.

Linna äär lähenes. All oli rohelusest saanud äkki äärelinn, igavate majade read, kus keskmised ilusad oma pisikesi kasvatasid. Kaks londonlast laskusid tänava kohale, tegid ümber nurkade järske pöördeid, põlved kõveras ja käed laiali.

Tally sihtis tagaajamise esimest rasket pööret, lai naeratus näol, keha paindumas ja väändumas. Nõnda londonlased tavaliselt pääsesidki. Tavalised erilised oma nõmedate hõljukautodega suutsid vaid otse kiiresti liikuda. Aga lõikajad olid erilised erilised – sama liikuvad kui londonlased ja täpselt sama hullumeelsed.

„Püsi neil kannul, Tally-wa,” ütles Shay. Teised olid veel pikkade sekundite kaugusel.

„Pole probleemi, Boss.” Tally libises mööda kitsaid tänavaid, vaid meetri kõrgusel asfaldist. Õnneks polnud keskmised ilusad kunagi nii hilja väljas – kui keegi oleks neile keset tagaajamist ette koperdanud, oleks üksainus riivav hoop nad pihuks ja põrmuks teinud.

Kitsad tänavad ei peatanud Tally hoogu. Ta mäletas oma Londoni päevadest, et David oli väga osav lauataja, justkui oleks ta hõljuklaual sündinud. Ja tüdruk oli ilmselt piisavalt harjutanud Roostes varemetes, iidses kummituslinnas, kust londonlased oma sissetunge alustasid.

Aga Tally oli nüüd eriline. Davidi refleksid polnud tema omadega võrreldavadki ja kogu tema treening ei suutnud tasa teha seda, et ta oli suvaline – looduse poolt kokku pandud olend. Kuid Tally oli selle jaoks loodud – või siis taasloodud – meisterdatud selleks, et jahtida linna vaenlasi ja nad kohtu alla anda. Et päästa loodus hävingust.

Ta kiirendas ja kallutas kõvasti, riivas pimeda maja nurka ja lõhkus selle vihmaveetoru. David oli nii lähedal, et ta kuulis tema nakkuvaid jalanõusid laual kriuksumas.

Paari sekundi pärast võiks ta hüpata ja temast kinni haarata, kukkuda koos seni, kuni avariikäevõrud nad õlgu kiskuva jõnksatusega peataksid. Loomulikult tunneks selle kiiruse juures ka tema eriline keha veidi valu ja tavaline inimene võiks sajal suvalisel viisil katki minna…

Tally surus käed rusikasse, kuid tõmbas laual natuke hoogu maha. Ta peab oma lükke avaramas kohas tegema. Lõpuks ei tahtnud ta Davidit ära tappa. Vaid teda taltsutada, udupeaks muuta, ta ilusaks ja naiivseks teha ning ta oma elust lõplikult pagendada.

Järgmises järsus kurvis julges David pilgu üle õla heita ja Tally nägi tema näos äratundmist. Tema uued julmad ilusad näojooned olid ilmselt päris jäine ehmatus.

„Jah, see olen mina, peika,” sosistas Tally.

„Võta rahulikult, Tally-wa,” ütles Shay. „Oota linna äär ära. Püsi neil lihtsalt kannul.”

„Olgu, Boss.” Tally lasi endal veel rohkem maha jääda, rahul, et David teab, kes tal kannul on.

Täiskiirusel jõudis jaht peagi tehaste vööndini. Nad tõusid kõik kõrgemale, et vältida kokkupõrget pimedas ukerdavate automaatsete kaubaveokitega, mille oranžid põhjatuled lugesid teemärgistusi, et õigesse kohta jõuda. Ülejäänud kolm lõikajat olid tema taga hargnenud, lõiganud ära kõik londonlaste taganemisteed.

Pilk üles tähtedele ja välgukiirusel tehtud arvestus andsid Tallyle teada, et need kaks suunduvad endiselt jõest eemale ja lähenevad hoopis linna äärele.

„See on natuke veider, Boss,” ütles Tally. „Miks ta jõe poole ei lähe?”

„Ehk eksis ta ära. Ta on kõigest suvaline, Tally-wa. Mitte see vapper poiss, keda sina mäletad.”

Tally kuulis võrgu kaudu vaikset naeru ja tema põsed õhetasid. Miks nad käitusid nii, nagu tähendaks David talle veel midagi? Ta on lihtsalt suvaline inetu. Ja tegelikult see ikkagi näitas teatavat vaprust, kui ta niimoodi linna sisse hiilis… isegi kui see oli üsna rumal tegu.

„Äkki nad suunduvad Radade poole,” ütles Fausto.

Rajad oli suur reservaat teisel pool Vanakestelinna, paik, kus keskmised ilusad käisid matkamas, et teeselda vabas looduses olemist. See nägi looduse moodi välja, aga kui sa ära väsisid, siis said endale ikkagi hõljukauto järele kutsuda.

Ehk arvasid nad, et saavad jalgsi põgeneda. Kas David ei saanud aru, et lõikajad suudavad ka väljaspool linna lennata? Et nad näevad pimedas?

„Kas ma lähen lähemale?” küsis Tally. Siin tehaste vöötmes saaks ta Davidi laua pealt maha kiskuda nii, et ta surma ei saaks.

„Rahu, Tally,” ütles Shay ilmetult. „See on käsk. Võrgustik saab otsa, ükskõik, mis suunas nad siit edasi liiguvad.”

Tally surus käed rusikasse, kuid ei vaielnud vastu.

Shay oli neist kõigist kauem eriline olnud. Tema mõistus oli nii jäine, et ta oli end sama hästi kui ise eriliseks muutnud – vähemalt mõistuse poolest – ja end udupäisusest välja murdnud vaid terava noaga oma nahka lõikudes. Ja Shay oli see, kes tegi doktor Cable’iga kokkuleppe, mis lubab lõikajatel hävitada Uus-London nii, nagu nad ise soovivad.

Seega oli Shay Boss ja talle kuuletuda polnudki nii halb. See oli jäisem kui mõtlemine, mis võis sind igasugustesse sekeldustesse saata.

All paistsid Vanakestelinna klanitud villad. Mööda tuhisesid tühjad aiad, mis ootasid, et vanakesed sinna kevadlilli istutaksid. David ja tema kaaslane laskusid maapinna lähedale ja püsisid madalal, et oma laudadele võimalikult palju võrgustikutuge pakkuda.

Tally nägi nende sõrmi omavahel kokku puutumas, kui nad üle madala aia hüppasid, ja ta mõtles, kas nad on koos. Ilmselt oli David leidnud järgmise vaese Londoni tüdruku, kelle elu ära rikkuda.

Seda ta tegigi – otsis inetuid, kes põgeneksid, võrgutas parimaid ja nutikamaid linnalapsi mässu lubadusega. Ja tal olid alati oma lemmikud. Kõigepealt Shay, siis Tally…

Tally raputas pea selgeks ja meenutas endale, et londonlaste eraelu ei huvita erilisi sugugi.

End ettepoole kallutades sundis ta lauda kiiremini edasi liikuma. Radade mustjas laotus oli otse nende ees. Tagaajamine oli peaaegu läbi.

Kaks londonlast sööstsid pimedusse ja kadusid tihedasse metsa. Tally ronis puulatvade kohale ja otsis kuu teravas valguses nende jälgi. Kaugemal Radade taga oli tõeline metsik loodus, seal Väljas valitses tõeline pimedus.

Puulatvu läbis värin, londonlaste kaks hõljuklauda hiilisid nagu tuuleiil läbi metsa…

„Nad suunduvad ikka otse välja,” ütles Tally.

„Me oleme kohe su kannul, Tally-wa,” vastas Shay. „Tuled äkki ka siia alla?”

„Muidugi, Boss.” Tally kattis laskudes mõlema käega oma näo, okkad torkisid teda varbaotstest pealaeni ja männioksad embasid kogu tema keha. Ja siis oli ta tüvede vahel, põikles läbi metsa, põlved kõveras ja silmad pärani.

Teised kolm lõikajat olid talle järele jõudnud ja nad sõitsid sajameetriste vahedega, julmad ilusad näod värelevas kuuvalguses kuratlikud.

Nende ees, piiril Radade ja tõelise metsiku looduse vahel hakkasid kaks londonlast laskuma, nende laudade magnettõstemehhanism ei leidnud enam metallilt tuge. Nende kriuksuv laskumine kajas läbi võsa ja peagi kostsid jooksusammud.

„Mäng on läbi,” ütles Shay.

Tally laua propellerid hakkasid tööle, puude vahel triivis madal põrin nagu mõne talveund magava eluka norisemine. Lõikajad võtsid hoo maha, laskusid paar meetrit allapoole ning otsisid silmapiirilt liikumist.

Mõnuvärin liikus mööda Tally selgroogu. Tagaajamisest oli saanud peitusemäng.

Kuid see polnud just aus mäng. Ta liigutas näppu ja kiibid tema kätes ja peas vastasid, lülitades sisse öönägemise. Maailm oli muutnud – lumelaikudega maapind muutus siniseks, puudelt õhkas õrna rohekat kuma – iga eset valgustas tema enda soojus. Silma torkasid mõned väikesed loomad, punased ja tukslevad, pead kiirelt liikumas, justkui tunnetaksid nad, et midagi ohtlikku on läheduses. Sealsamas säras hõljuv Fausto, tema palavikuline erilise keha oli erekollane ja Tally enda käed olid kui oranžid leegid.

Kuid nüüd lillas pimeduses tema ees ei paistnud midagi inimesesuurust.

Tally kortsutas kulmu, klõpsis öö- ja tavanägemise vahel. „Kuhu nad kadusid?”

„Neil on ilmselt hiilimiskostüümid,” sosistas Fausto. „Muidu me näeksime neid.”

„Või tunneksime vähemalt nende lõhna,” ütles Shay. „Äkki polegi su peika nii suvaline, Tally-wa.”

„Mida me teeme?” küsis Tachs.

„Tuleme laudadelt maha ja kasutame oma kuulmist.”

Tally lasi oma laual maanduda, propellerilabad purustasid enne peatumist oksi ja kuivanud lehti. Kui laud peatus, astus ta sellelt maha ja hilistalvine külm imbus läbi nakkuvate kingade üles.

Ta liigutas varbaid ja kuulatas metsa, vaatas, kuidas tema hingeõhk näo ees ülespoole kerkis, ja ootas, kuni teiste lauad vaikivad. Kui vaikus süvenes, püüdsid tema kõrvad kinni vaikse heli kõikjal tema ümber – tuul liigutas männioksi neid ümbritseva jääkihi sees. Vaikust häirisid mõned linnud ja mõned näljased oravad, kes olid pikast talveunest üles ärganud ja otsisid maetud pähkleid. Teiste lõikajate hingamine kostis läbi nahantenni kummitusliku kanali, eraldi ülejäänud maailmast.

Kuid metsast ei kostnud midagi inimese liikumise sarnast.

Tally naeratas. Vähemalt tegi David peitusemängu huvitavaks, kui ta niimoodi täiesti paigal oli. Aga isegi kui hiilimiskostüümid varjavad nende kehasoojust, ei saa londonlased igavesti liikumatutena püsida.

Pealegi, Tally tundis, et ta on kuskil siin. Ta on lähedal.

Tally vaigistas oma nahantenni heli, lülitas teiste lõikajate hääled välja ja jättis end infrapunakiirguses paistvasse hääletusse maailma. Põlvitades sulges ta silmad ja asetas ühe palja peopesa kõvale külmale maapinnale. Tema erilise kätes olid kiibid, mis tajusid ka vähimat vibratsiooni, ja Tally lasi kogu kehal kuulatada.

Õhus oli midagi… ümin, mida ta vaevalt tajus, rohkem nagu sügelus kõrvas kui päris heli. See oli üks nendest kummituslikest helidest, mida ta nüüd kuulis, nagu näiteks tema enda närvisüsteemi sumin või päevavalguslampide surin. Nii paljud helid, mis olid inetutele ja udupeadele kättesaamatud, jõudsid eriliste kõrvu, see oli sama imelik ja ootamatu nagu inimese naha konarlik pind mikroskoobi all.

Aga mis see siis oli? Heli hääbus ja naasis tuules nagu noodid, mis kõlasid linna päikesepaneelidest välja ulatuvatel pingeliinidel. Ehk oli see mingisugune lõks, kahe puu vahele seotud traat. Või oli see žilett-terav nuga, mis oli niisuguse nurga all, et tuul selle helisema pani?

Tally hoidis silmad kinni, kuulatas veel ja kortsutas kulmu.

Esimesele oli lisandunud veel helisid, nüüd kõlasid need kõikjal. Kolm, neli, siis viis kõrget tooni hakkasid helisema, nende koos tekitatud heli polnud valjem kui koolibri tiivavurin saja meetri kaugusel.

Tally avas silmad ja kui need hämarusega taas harjusid, nägi ta neid äkki – kerge nihkumine tõi selgelt nähtavale viie inimese kogud metsas, nende hiilimiskostüümid sulandusid peaaegu täiuslikult ümbritsevaga ühte.

Siis nägi ta, kuidas nad seisid – jalad laiali, üks käsi tahapoole tõmmatud, teine ees sirge – ja ta mõistis, millest see heli tuli…

Pingule tõmmatud vibunöörid olid valmis nooli lendu laskma.

„Varitsus,” ütles Tally ja mõistis siis, et oli oma nahantenni välja lülitanud.

Ta pani selle uuesti tööle just siis, kui esimene nool lendu lasti.