Отрывок из книги
Vürst Volkonski „Kodumaa” ei ole kaugeltki ainult kirjanduslik nähtus. See raamat on eelkõige ajastukroonika. Ja mitte sellepärast, et vürst kirjutab „ajalikest aastatest” – kes siis poleks mälestusi kirjutanud? Kroonika peamine eripära seisneb selles, et väliseid sündmusi valgustatakse seestpoolt, eriliseks teeb need küsimus, mille autor neile esitab, ning vastus, mida neilt seepeale kuuleb. Kirjutaja pole kroonikas kaugeltki vähima tähtsusega tegelane – just tema annab kroonikale elu. Sellises sõna rangeimas tähenduses kujutab vürst Volkonski „Kodumaa” endast võrdväärselt Goethe teosega „Wahrheit und Dichtung”1 tõelist kroonikat, oma aja ning vaimu jäädvustust.
Väljamõeldud lood ei ärata praegu huvi. Teadagi miks. Pärast Revolutsiooni suurt fantasmagooriat, kus viimastest said esimesed ja esimestest viimased, pärast nelja aastat ilmsi nähtud und, pärast Kremli musti kupleid ja punalippe nende kohal, pärast süllakõrgust kirja „Issand, poegi!”2 Strastnoi kloostri seinal, pärast puusärke, mida võis saada laiatarbekauba talongiga nr 33, pärast siit ilmast lahkunud helilooja Skrjabini loorberipärgi, mida perekond turul naelakaupa müüs – pärast kõike seda näib, et meid ei vapusta enam miski, või kui, siis ehk lihtne inimlik tõde oma ühtses ja jagamatus olemuses. Just niisugune sügavaim inimlikkus iseloomustabki vürst Volkonski „Kodumaad”. Muide, „sügavust” nimetan ma siin vaid selleks, et mitte kellegi kõrva riivata, omatahtsi asendaksin sõna „sügavaim” „kõrgeimaga”. Inimlikkus pole ju üksnes sügav, vaid ka kõrge. Puu ei kasva õhus, ma austan küll juuri, kuid kas ei peitu venelaste viga just selles, et nad on juurte („sisemuse”) pärast unustanud kõrguse (õitsemise) ning peavad seda viimast koguni mingiks lubamatuks luksuseks. Juurtesse on kerge kinni jääda. Juured ja eluandev allikavesi – jah, aga juurtes on ka vaglad. Sageli just nõnda lähebki, et juurtest alustades lõpetatakse vakladega. Veel tahaksin öelda, et juured (sisemus) ei ole eesmärk iseeneses. Juured on alus, tüvi on vahend, õied (valgus) on eesmärk.
.....
Kuid naaskem selle juurde, millest vürst ise nii väga tahtis pääseda – see oli direktoriamet. Ma ei hakka üles lugema kõiki alatusi, reetmisi ja silmakirjalikkust, mis talle osaks said. Kontor, näitlejad, õukondlased – koguni kolmekordne keev katel! Ja retsensendid! See oli juba tõeline edevuse laat!
Peatükis „Sfäärid” leidub üks kohutav, piibellikku õudu äratav pilt. Mina paneksin selle pealkirjaks „Eelõhtu”. Õukondlik õhtusöök valitseja enda osavõtul. Kuldne noorus väsis paraître’ist, tahtis lõpuks ometi être8 (igaüks ikka omal moel), ning laua ühest servast teise, otsast otsani hakkasid algul arglikult, hiljem keisri osavõtust julgustatuna aina täpsemalt, aina tihedamini – ja siis juba otsekui risti-rästi vikerkaarte lahingus – lendama … leivakuulikesed! Kas ei kerki, lugeja, su vaimusilma ette hoiatav sõrm, mis kirjutab seinale kolm sõna … „Seal avalik-õukondlikus tipus ei nakatanud mind kunagi muretus, kuid mind ei jätnud kunagi maha ka jubedusetunne: mina ei visanud kuulikest. (Minu kursiiv.) Ja millegipärast mõtlesin ma alati kolmele kirjale päikesekellal, mida ma olin lugenud ei mäleta kus kohast. Esimene kiri: Uti umbra dies nostri. (Meie päevad on vaid vari.) Teine kiri: Vos umbra, me lumen regit. (Teid juhib vari, mind valgus.) Kolmas kiri: Ultimam time. (Karda viimset.)… Ja mis tohutuks mänguks, mis omapäraseks tantsuks muutus see kõik, kui teadvuses põimusid muretus ja õudus, õied ja juured, leivakuulikesed ja pommid… Tundsin ikka ja jälle, et „sfäärid” pole minu jaoks.”
.....
