Читать книгу Kodumaa. Mälestused - Sergei Volkonski - Страница 1

Vürst Volkonski raamatust „Kodumaa”

Vürst Volkonski „Kodumaa” ei ole kaugeltki ainult kirjanduslik nähtus. See raamat on eelkõige ajastukroonika. Ja mitte sellepärast, et vürst kirjutab „ajalikest aastatest” – kes siis poleks mälestusi kirjutanud? Kroonika peamine eripära seisneb selles, et väliseid sündmusi valgustatakse seestpoolt, eriliseks teeb need küsimus, mille autor neile esitab, ning vastus, mida neilt seepeale kuuleb. Kirjutaja pole kroonikas kaugeltki vähima tähtsusega tegelane – just tema annab kroonikale elu. Sellises sõna rangeimas tähenduses kujutab vürst Volkonski „Kodumaa” endast võrdväärselt Goethe teosega „Wahrheit und Dichtung”1 tõelist kroonikat, oma aja ning vaimu jäädvustust.

Väljamõeldud lood ei ärata praegu huvi. Teadagi miks. Pärast Revolutsiooni suurt fantasmagooriat, kus viimastest said esimesed ja esimestest viimased, pärast nelja aastat ilmsi nähtud und, pärast Kremli musti kupleid ja punalippe nende kohal, pärast süllakõrgust kirja „Issand, poegi!”2 Strastnoi kloostri seinal, pärast puusärke, mida võis saada laiatarbekauba talongiga nr 33, pärast siit ilmast lahkunud helilooja Skrjabini loorberipärgi, mida perekond turul naelakaupa müüs – pärast kõike seda näib, et meid ei vapusta enam miski, või kui, siis ehk lihtne inimlik tõde oma ühtses ja jagamatus olemuses. Just niisugune sügavaim inimlikkus iseloomustabki vürst Volkonski „Kodumaad”. Muide, „sügavust” nimetan ma siin vaid selleks, et mitte kellegi kõrva riivata, omatahtsi asendaksin sõna „sügavaim” „kõrgeimaga”. Inimlikkus pole ju üksnes sügav, vaid ka kõrge. Puu ei kasva õhus, ma austan küll juuri, kuid kas ei peitu venelaste viga just selles, et nad on juurte („sisemuse”) pärast unustanud kõrguse (õitsemise) ning peavad seda viimast koguni mingiks lubamatuks luksuseks. Juurtesse on kerge kinni jääda. Juured ja eluandev allikavesi – jah, aga juurtes on ka vaglad. Sageli just nõnda lähebki, et juurtest alustades lõpetatakse vakladega. Veel tahaksin öelda, et juured (sisemus) ei ole eesmärk iseeneses. Juured on alus, tüvi on vahend, õied (valgus) on eesmärk.

Juured on alati millegi jaoks.

Niisiis kujutab raamat „Kodumaa” endast kõrgeima inimlikkuse puud. Juur, kasv, latv – kõik on oma kohal, ja millised õied! Kõrgustekirg – just nõnda nimetaksin ma selle raamatu peamist kirge, aga veel tuleb küsida, kas vaim pürgib kõrgusse või tõmbab kõrgus ise vaimu ligi. Kaldun arvama, et lisaks maa külgetõmbele on olemas ka taeva külgetõmme.

Muuseas, kauni kokkusattumusena seostub esimene mälestus just hobusega. Autor on kolmeaastane, ta tõstetakse hobuse selga ja keegi täiskasvanuist talutab hobust päitseidpidi ringi. „Noh, kuidas on?” küsitakse, ja vastuseks kõlab paljukiidetud lapseliku avameelsuse (virina!) asemel vaoshoitud: „Pole viga … Mitte just kõige mõnusam…!” Jah, ei saa salata, jalgsi on „mõnusam”, eriti veel sel, kes pole ratsutama harjunud. Kuid vaadata maailma hobuse seljast – see pole mitte ainult nauding, vaid ka vastutus, juba üksnes põhjusel, et seal oled sa terve hobusekõrguse võrra teistest üle (nähtavam!). „Ratsa” – see on sama hea kui tiitel, see on and, sellega tuleb osata ümber käia, selle eest tuleb osata vastutada.

Kas ei alga raamat oivaliselt: kolmeaastane ratsanik sõidab punase liivaga kaetud aiateel, ise nii hästi kasvatatud, nii kartmatu, nii süütult tähtis, tajudes endale suunatud silmapaare! Kui tänulik olen ma autorile selle eest, et ta ei lase hobusel pealtvaatajate naerulagina ning ratsuri hädakisa saatel talli suunduda! Ja üldse, kui tänulik olen ma autorile tema lapsepõlve eest! Ei mingeid njanjakesi, jõulukuusekesi ega suksukesi, suksu asemel räägitakse kohe hobusest. (Ja niimoodi läbi kogu elu – ilma Steckenpferd’ita,3 ilma ersatsita!)

Oo, kuis voogab me vene klassikute piiritu laliseva lapsemeelsuse meri! Kuis tuiskab autor Vaimu seitsmevärvilisel vikerkaarel teist mööda, ilma et teile pilkugi pööraks! Olla laps, aga mitte lapsik, väikemees, aga mitte tita, noormees, aga mitte nolk – kust te veel sellise raamatu leiate? „Kodumaa” teevad eriliseks ta rühikus, lihased, luustik. Ja muidugi süda – aga see jääb turvise varju! Ei mingeid paljastusi ega pihtimusi, pigem juba vastulause, mitte pihtimus. Slaaviliku sõnalise ja kehalise lodevuse asemel puhkeb õis kindlalt tugeval varrel. Ärge otsige Volkonski raamatust „intiimsust”. See on üldse madal sõna. Siiski korraks selleni laskudes arvan, et ma ei eksi, kui ütlen: vürsti „intiimne ring” – horisont või vana sõnaga silmaring – ulatub „sinna, kus meri taevaga ühte saab”.

Meenub üks 1919. aasta talvel Moskvas peetud vaidlus aristokraatsuse üle. Kõigist määratlustest mäletan ainult kahte, enda oma ja veel üht. „Aristokraatsus on liiasuse vaenlane – alati veidi vähem kui vaja. Umbes, et pisut peab jääma andmata …”

Vestluskaaslane: „Aristokraatsus on see, kui printsiipide asemel on Printsiip …”

Ja mina: „Jah, jah! Le Grand Principe – nagu le Grand Condé!”4

Volkonski raamatus on Le Grand Principe täiesti olemas. Selle nimi on õiglus. Mitte kiretu õiglus, vaid õiglusekirg. (Ega kiretu ole õiglus ise, vaid meie suhtumine temasse!) Me teeme oma hoiakust asja enda omaduse. Mõelge ometi, härrased – õiglusekirg! Kuidas küll sellega elada?! Kui sa just üksikul saarel ei asu, siis mis sinu ümber pole võlts? Juba mõiste „ühiselu” võltsib „elu” mõistet, sest inimene on määratud üksi olema. Kus on kaks, seal tekib vale. Seista vastu tuhanderindsele, tuhandepäisele inimlikule valele – on alles ülesanne üksildasel inimlikul tõel! Sel, keda painab õigluse deemon, on valida ainult kaks teed: üks viib saarele, metsloomade juurde (nagu soovitas Rousseau), teine otse keevasse katlasse. Volkonski valis sangarlikult viimase. Kogu raamat põhineb inimestel, välja arvatud kaks esimest peatükki, mis on kõige hurmavamad ja minu lemmikud („Fall” räägib esivanemate vaimudest, „Pavlovka” puudest). Ja kui mitmesugustel inimestel! Gümnaasium ja ülikool (1880. aastad), õukondlaste ja ametnike ringkonnad, siis teatritegelased, kolkamõisnikud, vaimulikud, talupojad, esseerid, semstvotegelased, õpetajad, rääkimata juba sõjast ja revolutsioonist – milline skaala!5 Üks peatükk kannab pealkirja „Nihilismist bolševikeni”. Lugege see läbi, lugege veel kord. Paljud seosed saavad selgeks, paljugi tuleb päevavalgele, rohkem kui üks süüdistus tabab süüdistajat ennast.

Niisiis, üle kogu selle vaenu (lennake mõttes 1860. aastast 1922. aastani ning ärge unustage, et teie ees pole väikekodanlase, vaid kõrgestisündinud inimese elu – mida kõrgem pjedestaal, seda kaugemale küünib pilk!) – üle kogu selle vaenu, mida tundsid vürstid kirjaniku vastu, kirjanikud vürsti vastu, esseerid mõisniku vastu, mõisnikud „vabamõtleja” vastu, mida tundis kvantiteet oma miljonil moel kvaliteedi vastu, tühisus isiksuse vastu – vaadake, mis tõuseb esile, mis jääb püsima? Armastuse väsimatus.

Armastus. Just nagu vürst Volkonski lapsepõlvepoeemis puudub nunnutamine, nõnda pole ka pisaraid tema armastuses inimkonna vastu. See on mehine, tegus, võitlev armastus. Mitte „mu sõber, mu vend”, mitte ideaalid, mis nii sageli piirduvad „vaestele tekkide jagamisega”, mitte nõretavate 1880. aastate liberaalitsemine, vaid juba toona, kahekümnendais eluaastais haaratud tegevusemõõk. Weltverbesserer (maailmaparandaja) – nii on tema kohta öeldud. Mäletades täiuslikku jumalikku maailma, ei talu ta maailma säärasena, milliseks inimesed on selle teinud. Vürsti iseloomulik eripära: tema kired on eetilised. Õigluse-, tänulikkuse-, täiuslikkusekirg. Kõik see, mida tavaliselt peetakse pelgalt aabitsatõdedeks (kasulikeks, aga igavateks), on temale vaimustuse ja inspiratsiooni allikas. Mitte aabitsatõde, vaid puhas paatos. Oo, sellist Kröösust juba paljaks ei varasta! Ei tule sellega toime ei bolševism ega vanadus. Ja kogu ses kustumatus vaimupalangus – milline oskus elu nautida! Stoik epikuurlase viie meelega.

„Keegi prantslane on kirjutanud: „Les réveils de l’enfance sont triomphants, les réveils de l’âge sont moroses, ceux de la vieillesse sont lugubres”. (Lapsepõlve ärkamised on juubeldavad, keskea ärkamised nukrad ja vanaduse omad sünged.) Ei, ma pole neid vahesid enda peal tunda saanud; ma juubeldan siiani, kui hommikul ärkan, ja kargan kohe jalule, sest päeva alustada on rõõm, eriti kui ilm on ilus või laual ootamas alustatud käsikiri.”

Seesugusest „ilusast ilmast” jääb Diogenese tünnini vähem kui samm. (Mäletate ju filosoofi kuulsat vastust Aleksandrile!) Aga kui suur on siin tooni vahe ja kui võlts on Diogenese tünn! Ei, Volkonski ei soovinud eales tünni, sest teadis oma kotkasüdames, et asi pole kestas; kui aga saabus tünni tund (revolutsioon), võttis ta selle kogu oma kõrges üleolekus vastu. Mõni sõna Volkonskist ja vanusest. Raamatus on paar korda poetatud: „Räägitakse, et vanaduses …”, „Räägitakse, et lapsepõlves”… Kuid sellele järgneb alati vastuväide: „Minuga on asi teisiti.” Volkonski polnud kunagi vanusega seotud. Las ta kõneleb sellest ise:

„Kummaline, aga ma pole kunagi sobinud eakaaslastega. Mäletan hästi, et varases nooruses tundusin endale teistest palju nooremana, arvasin, et olen maha jäänud; ent elu teises pooles tõstis seesama nooruse tunne, mis mind kunagi justkui tõlla tagapukis oli pidanud, mu äkki kakskümmend aastat edasi – nagu oleks loodus mind varuks hoidnud – ja kui ta mu vabaks andis, olid eakaaslased minu ümber kõik juba vanaks saanud.”

Lapsena polnud ta lapsik, lapsepõlv jätkus tal noores eas ning lõpuks jäi noorus ajatult kestma. Ei, vanusega pole siin tõesti lihtne. Kuid kas vanus ise on midagi „lihtsat”? Kaugeltki mitte, ja teate, miks? Vaimul ei ole vanust, aastatega mõõdetakse ainult keha.

Need, kes end kehaga samastavad, ütlevad täiesti puhtsüdamlikult: mina olin siis kolme- kahekümne kolme – kuuekümne kolme aastane. Need aga, kes „Minast” kõneldes peavad silmas „oma hinge”, tunnevad ähmaselt (või ka selgelt), et kalender ei käi hinge kohta, ja seetõttu järgnebki väitele alati vastuväide.

Lühiduse nimel iseloomustaksin vürsti Deržavini sõnadega: „Ma olen, ma olin, ma olen taas.” Vanus on niisama teisejärguline nagu seisus, jõukus, parteilisus, peaaegu nagu rõivad. Vanust vajab see, kel midagi paremat pole. Nii seisavad tähistaeva numbrilaua ees vaesed maised taskukellad.

Kuid naaskem naudingu lätteile – kui kristallpuhtad on need allikaveed! Üks juhtum varasest lapsepõlvest. Suplus Läänemeres. Poisil hakkas halb.

„Mu jõud oli kadunud; mu teadvus oli kadunud, kuid kogu see aeg kuulsin ma mere ja tuule müha. Kui teadvus hakkas tagasi tulema, sündis see järk-järgult ja selles järkjärgulisuses oli üks jumalik hetk – just enne täielikku tagasitulekut. Nõrkusetunne läks üle, kõrvu lõi lainemüha…”

Ja autor lisab, mäletades Läänemere kõva liivast põhja:

„Selle järel ei suutnud ma enam kunagi kusagil mujal supelda – ainult meres või ookeanis; ma ei kannatanud jõgesid ega tiike, ei suutnud taluda, kui jalg vajus millessegi pehmesse, püdelasse – see ei sobinud kokku esimeste muljete aristokraatlikkusega…”

Autor teeb siin veidra vea, omistades oma taju aristokraatsuse ainele, paigutades sisemise välise asemele. Seega, kui tal sõnasabast kinni võtta, peaksime ootama aristokraatsust kõigilt, kes on kunagi lapsena Läänemeres supelnud – liiv on ju kõigi jalge all sama! Ergo: Läänemeri loob aristokraate. Arvan, et asi pole siin liivas, vaid puudutuses, ja isegi mitte eelkõige puudutuses, vaid välise mulje välkkiires ülekandumises hingele. Kõva liiv jalge all muutub sümboliks. Asi on jalgade ja pinnase vastavuses. Iial enam ei talu autor pehmet ja püdelat – mitte milleski, mitte kuskil, ja seda tänu Läänemere liivale!

Kuid kas pole säärane äravahetamine tähendusrikas? Tänapäeval kostab kõikjalt kõrvu: „Mina lõin mäed, veed, tähed ja pilved!” Siin aga äkki öeldakse: „Minu lõi Läänemere liiv.” Kas pole selline enesesalgavus esimene märk hävimatust rikkusest?

Vaatame veel üht äratust.

„Magasin „Varjagi” kajutis magusat lapseund. Mind äratas mingi müra, ja enne veel, kui jõudsin taibata, et see on trummipõrin, vajusin koorilaulu vaiksesse õndsusse – meeskond laulis laevalael „Meie Isa”…”

Ja mõni rida hiljem: „Kuid sellist ärkamist, nagu tookord „Varjagil”, ma ei mäleta.” Kumb on siin peenekoeline, kas aine või taju? Vetekohin ja koorilaul – mis võiks olla lihtsam! See, millest algab junga viimane päev selsamal „Varjagil”! Asi on kõrvades, asi on hinges.

Sõda. Autor on täienisti hõivatud tööga oma laatsaretis: vangid ja haavatud, haavatud ja vangid, kuid –

„Juhtus ka epikuurlikke sündmusi; kas pole siis epikuurlik, kui tuled õhtu eel mööda alleed koju, vastu tulevad sammud ja pimedusest kostab äkki – kujutage ette, Tambovi kubermangu kolkas: „Eccellenza, felicissima notte!”” (Itaallasest sõjavang). Kas pole siis allikas puhas?

Gogolil on kuskil, vist „Kirjavahetuses sõpradega”, rabavalt tabav ütlemine: „Meelte demokraatlik mäss hinge kõrge ainuvõimu vastu.” (Hing on siin sama, mis vaim.) Aga mis siis, kui viis meelt polegi pelgalt vaimu orjad (vaenlased), vaid ustavad liitlased? Kui meeled ei allu vaimu sunnile ega püüa ka vaimust võitu saada, vaid kui neid ühendab armastusel põhinev liit, vabatahtlik teenimine?

Just nii on lood Volkonskiga. Nõnda oli ka vanal ajal Lucretiuse ning hiljem Goethega.

Sugulus Goethega… Peatugem sellel viivuks. Kõigist kunagi loetud mälestustest meenutab Volkonski raamat mulle eelkõige teost „Wahrheit und Dichtung” või veelgi enam Eckermanni „Gespräche mit Goethe”6 (kus Eckermann ise üllalt puudub!). Loed ja imestad – milles küll peitub saladus, kust tuleb kogu see jõud? Kõik on siin lihtne, ei midagi üllatavat, iga sõna on peaaegu aabitsatõde! Mille tõttu see ikkagi niimoodi mõjub? Kõiksusliku ja isikliku kooskõla tõttu; ajavälisuse tõttu, kusjuures ümberringi õitsevad sajandid; sellepärast, et kõige üle kehtib siin üksainus seadus – kasv. Ja veel ühendab Volkonskit Goethega mingi majesteetlik napisõnalisus. Kuid nende sarnasuse juurde naaseme veel edaspidi.

Vaatame nüüd vürst Volkonski reaalset tegevust – mõisnikuna, õukonnas, õpetajana. Mõisnik oli ta kogu elu, õukondlane oli ta kaks aastat ning õpetaja alati, kui leidus õpilasi. (Kui mitte pidada õpetamise all silmas vaid lektoritööd aastatel 1918–1921.)

Aga kui veider mõisnik ta oli, kui tavatu õukondlane ja kui võrratu õpetaja!

Vürst Volkonskis kui mõisnikus hämmastab mind eelkõige tema süütus. On rikkuse süütust, on vaesuse süütust.

Inimesele kuulub sünnist saati kümme tuhat tiinu maad. Ei suuda ta seda kõike oma kätega harida. Järelikult siis võõraste kätega? Jah. Ka talupoeg võtab kibekiirel ajal sulase appi. Kas on sulaseid üks või kakssada, see on juba kvantiteedi küsimus. Asi pole võõrastes kätes, kahest käest ei piisa puruvaeselegi! Asi on mõistuses ja südametunnistuses, mis neid käsi liikuma paneb, asi on kavatsustes, juhis. Tõeline mõisapidamine on ühislooming, aatekaaslus – võõrad käed on minu omad, võõras valu niisamuti. Ja tõeline pärimine tähendab ennekõike töö jätkamist. (Ohverdust.)

Niisuguseid valdusi nagu Fall ja Pavlovka ei rajata üleöö, need sünnivad mitme põlvkonna töö viljana just nagu gooti katedraalidki. Need lähevad esivanemalt järeltulijale, ehitusmeistrilt ehitusmeistrile ning nõnda saab pärusvalduse omanikust töö jätkaja, kes kannab karmi kahekordset vastutust – ta peab säilitama ja edasi viima. „Fallis” (Benckendorffide valduses) hakkab selgemini silma mineviku säilitamine, selles peatükis kuulub aukoht vanaisale.

„Pavlovkas” (Volkonskite uuemas valduses) langeb rõhk loovale tööle, selles peatükis paistab silma lapselaps.

Mõisaomanikuna on vürst Volkonski nagu iga tõeline looja ühtaegu nii jätkaja kui ka (uute teede) rajaja. Inimesed unustavad, et puhtais kätes pole võim ja valdus mingi lõbu, vaid vastutus.

Jagada niisugune valdus nagu Pavlovka tiinude kaupa laiali – see oleks sama hea, kui kinkida Pariisi Jumalaema kirik tellishaaval kõigi nende kiviraidurite järeltulijaile, kes selle kord ehitasid. See oleks ogarus.

Niisiis ei jaganud vürst Volkonski oma valdust laiali, vaid valitses seda enda ja ümberkaudsete inimeste rõõmuks.

„Kas te armastate põllumajandust?” – „Ei.” – „Armastate jahil käia?” – „Ei.” – „Mida te siis maal teete?” – „Kinnitan teile, et minu päev on väga hõivatud.”

„Ma pole kunagi majapidamist armastanud; mind on alati huvitanud rohkem kulu- kui tuluartiklid. Tundsin lapsest saati majapidamise vastu võõristust. Kuidas mu isa ka ei püüdnud mulle seda õpetada, ei õnnestunud tal minus tahtmist äratada. Oh, need sõidud mööda talusid koos mõisavalitsejaga… Oh, need kontoriskäigud! See ülevaataja, kellel oli laulatussõrmus nimetissõrmes! Akendel kärbsed, seintel ajakirja „Niva” preemiaplakatid, lävel kanad, trepil põrsad… See arveraamatute ja aruannete saatuslik paratamatus… Kodus on ootamas mõni vastalustatud teerada, äsjaistutatud puu…”

„Niisiis eelistasin ma tuluartiklitele kuluartikleid. Kuid mitte kunagi, kui ma kulutasin Pavlovkale, ei võtnud ma seda, nagu kulutaksin midagi enda peale. Mul oli tunne, et minu kohustus, minu kutsumus on teha Pavlovkast see, mida revolutsiooniaastatel hakati nimetama „kultuuriväärtuseks”.”

Jah, kui lõbu asemel on kohustus ja tuju asemel kutsumus, võib Pavlovkast teha mitte ainult kultuuriväärtuse, vaid tõelise ime!

Mõisnik leidis oivalise lahenduse ka lõpututele lahkhelidele mõisavalitsejaga, keda tema heldus häiris … „Teie panete ju heategevuse kirja sissetulekuna (minu kursiiv); millest me siis üldse räägime?” Öelge mulle, kus mujal kui Venemaal (ja veel kellel – mõisnikul!) oli võimalik välja tulla sellise sententsiga: „Väljaminek on sissetulek.” Kui keegi seda üldse kunagi võis, siis vahest need vaesed jutlustajad ammuse Juudamaa küngastel. Ja kas siis heaga tasusid mõisnikule kõik need, kes tulid pühapäeviti mõisatrepile paluma „õlgi katuse, hagu roigasaia, telliseid ahju jaoks”. Või mis õlgi, telliseid, hagu – lisaks veel lehmi ja hobuseid, ehituslaudu, atru ja äkkeid, mõisa kulul ravi linna tasulises haiglas, mõisa kulul õppimist Moskvas ja Peterburis. (Pange tähele, näiteid kuhjan kokku mina, autor mainib seda kõike põgusalt, vaevu meenutades.)

Lugege „Pavlovkat” – milline piiritu armastus! Kui hoolas mälu nimede, nägude, sõnade, tundemärkide peale, ja hiljem, revolutsiooni ajal (vt. „Kaos”) – kui meelespidav tänumeel nende harvade inimsuseilmingute puhul, mis endisele peremehele uute poolt osaks said! Tundis ta viha? Mitte üks raas! Halvimal juhul oli tegemist irooniaga. Pole olemas sellist tänamatust, mis võõrutaks inimese andmast. Andmise žest on käe sees. Säärase andmise lootusetust mõistis vürst Volkonski küll juba ammu enne revolutsiooni:

„Ma tegin muidugi, mida sain, ent on raske taluda selle põhjatust, kuhu sa paned. Jah, mõisniku abi talupojale on nagu ühe otsaga kepp, kui nii võib öelda. Või ütleme siis nii: üks asi on ajend, tulemus on teine. Ühelt poolt soovitakse head, aga teisel pool pole midagi, on tühjus. Kõik see on asjata ja mul oli alati tunne, et ma ostan ennast vabaks. Vabaks talumatust, vääritust olukorrast. Kuid öelda, et ma tundsin selle olukorra pärast vastutust, ei saa ma kuidagi. Igasugune abi talupojale on põhjatu, kuna teda huvitab ainult saamine, ta ei mõista, mida tähendab paigutamine. Kui sissetuleku mõiste asendub mõistega „tulu”, jääb ainult üks samm selleni, et tulu asenduks mõistega „pettus”…7 Neljakümne aasta jooksul meenub vaid üks juhtum, mida võib nimetada majandusabiks ja mitte armuanniks… Kõik muu on aga põhjatu auk, üks lakkamatu tõrge. Mul oli lapsest saati raske tunda, kuivõrd ma erinen kogu sellest tohutust mind ümbritsevast merest… Kuid ma ei tundnud, et kui see juhtub, siis hakkab neil parem, ja veelgi vähem oli tunnet, et nad ise paremaks muutuvad. Aleksei Davõdovil pole minu itaalia saali tarvis, ta on ka ilma selleta õnnelik…”

Vürst Volkonski loovast tööst Pavlovkas räägin teisal veel, praegu aga lõpetan jutu tema mõisnikupõlvest peatüki „Pavlovka” prohvetlike lõpusõnadega:

„Ja iga kord, kui mulle toodi maitsvat külma hapupiima, mõtlesin ma: „Võib-olla on see viimane kord…” Aga ei, ei olnud viimane… „Kuid kunagi tuleb ikka viimane kord,” lõpetasin ma alati…”

Sõbrad, kas pole vaimustav detail? Seda mõtet ei too vürstile pähe mitte haruldane kasvuhoones valminud ananass ega pudel „vana head tokaierit”, vaid hoopis … hapupiim, see ilmsüütu jook, mida tema viimane „ori” selsamal tunnil kuskil külaserval savikausist puulusikaga lürbib!

Piiratud ruumi ja piiritu teema (inimese olemus – ja veel milline!) vastuolu ei luba mul siin pikalt peatuda vürst Volkonski tegevusel sõja aegu. Kuid kas ei tõuse juba eelnevagi põhjal esile kogu inimene oma täies suuruses? Kuidas võinuks tema, õigluse kehastus, kiretult kõrvalt vaadata seda kõige tõelisemat tõde – kannatust, mille päästis valla Sõda, see kõige ebaõiglasem ebaõiglus? „Kodumaas” on sõjale pühendatud terve peatükk ning selle järelkajasid kostab kõigis järgnevateski. Piirdun lühikeste katkenditega:

„Kui palju sisemist ilu kolme aastaga sellest pisikesest laatsaretist läbi käis! Sõitsin sageli Pavlovkast sinna – kolmkümmend viis versta. Jäin paariks-kolmeks päevaks, semstvokogude ajal ka mõneks nädalaks. Millised saabumised! Vaevalt said kabjad sillalaudadel klobisema hakata, kui juba need, kes käia suutsid, välja väravat avama pudenesid. Vanad olijad tervitasid nagu tuttavat, uustulnukad uudistasid. Kuid varsti said ka uustulnukad tuttavateks. Mis kõige rohkem lähendas, oli kirjutusmasin. Kui palju kirju ja kaarte ma sellega kirjutasin, kui palju tervitusi edasi saatsin: „Minu kummardus Teile rõskest mullast heleda koiduni” ja „Ootan vastust nagu ööbik suve”… Mõni nägu ei lähe mul iialgi meelest.”

Ja terve hulk unustamatuid: „Jalutu Mihhail Minaškin, kelle ma Peterburisse arvepidamiskursustele paigutasin”, purustatud põlvega Vanja Serov, kes hingevärinal kuulas „Fjodor Joannovitši” ettelugemist… „Tema aadress jäi mul raamatu vahele, kuid kõik raamatud võeti mult ära. Võib-olla arvab ta, et olen ta unustanud…” Peapõrutusega ukrainlane, endine aednik, kes oli kaotanud haistmise ja kuulmise, kuid seisatas lillede ees nagu nõiutult… „Ükskord noppis ta tumeda heliotroobi õie, ulatas selle kaaslasele ja sosistas: „Nuusuta sina, mul ei lase läbi.” Ükskord sõitsid vürst Volkonski, seesama ukrainlane ja veel üks soldat läbi pargi (tervenenuid võõrustati pikalt Pavlovkas). Teine mees sosistas ukrainlasele kõrva: „Kui meil sinuga selline park oleks!” – „Kas sina sõidutaksid seal haavatuid ringi?” – „Ta oli omaette fenomen; tema kõige suurem rõõm oli lillede kastmine. Temas oli midagi peruginolikku …”

Ja katoliiklik liturgia vangidele „piimamaja” suures saalis! Saabus sada kakskümmend inimest, paljud käisid armulaual. Saal oli kümme arssinat kõrge, sarikad paistsid nagu Itaalia kirikutes, sammaste vahel rippusid kohaliku sepa tehtud lühtrid. Vürst Volkonskist ja sõjavangidest võiks palju jutustada ja peakski, ent minu asi on lugejat ainult juhatada ning paotada uks – astu sisse!

Nüüd ütlen midagi, mis, nagu kõik lihtsad asjad, kõlab koletult: revolutsioon osutas vürst Volkonskile teene, võttes talt ära Pavlovka. (Pavlovka on siin üldnimi, mitte ainult üks mõis!) Vahel tuleb vabadus väljastpoolt. Revolutsiooni alguses tuli mul pähe naljakas mõttetera: „Talupojad kinnistati 1603. aastal maa külge, aadel nüüd (1918. aastal) – õhku.” Taeva külgetõmbejõu seadust meenutades ütlen, et selline kinnistamine polnudki vürst Volkonskile kõige halvem. Milleks sellisele südametunnistusele raskus, tiivulisele hingele – põrm? Maa on ju raske, ega see ainult surnuid rõhu. Maaküsimust muidugi nõnda ei lahenda, aga – kätt südamele pannes – jäägu maa neile, kes pole selleta muud kui põrm, niisugused (mõisnikud) vajavad maad ning hakkavad selle eest võitlema viimse veretilgani. „Mis olen mina ilma Katino, Vjazovka, Dedovota? Eimiski.” Vürst Volkonskiga on teisiti: „Mis olen mina Pavlovkata? – Kõik. – Mis on Pavlovka minuta? – Eimiski.”

Volkonskile jäi Pavlovkast kehatu hing (olemus), rüüstajatele – hingetu keha (laip). Kui siin kedagi haletseda, siis mõistagi mitte vürsti!

Ametnikkond. Kui jube sõna. Missugune väljaarvatus elavate seast – Akaki Akakijevitšist kuni ta alluvusala ministrini. Ametnik, tšinovnik … ja kohe kerkib silme ette kalmistu oma kuue järguga. Otsekui oleksid ametnikud järkhaaval maasse maetud: mida kõrgem järk, seda sügavam haud. Ja kui masendavad ametinimetused: kolleegiumiassessor, titulaarnõunik, õuenõunik, riiginõunik, tegev riiginõunik … Erandi teen siin ainult salanõunikule, sest kohe meenuvad Weimari park ja Goethe.

Õnneks ei olnud vürst Volkonski kunagi ametnik. Oma ainsa aumärgi, Lõvi ja Päikese teise järgu ordeni sai ta (nagu ta ise üsna rahulolevalt meenutab) teatrite direktorina Pärsia šahhilt.

Kuid olemata ise ametnik, nägi ta neid siiski kaks aastat ühtejärge; muidugi nägin neid ka mina. „Ma vihkasin avalikku elu, vihkasin teenistust ja sellega kaasaskäivat ametlikkust, ametlikku ajaviitmist, ametlikke suhteid inimestega, kõne ja mõtte ametlikkust. Kui mulle meeldiski avalikult esineda, siis selleks, et oma töö, oma mõtte vilju näidata…” See tähendab (luban endal autori mõtet jätkata) kateedrit, kõrgemat ja üksildast paika. Ometi läheb autor talle määratud ametikohale, tehes seda nimelt lugupidamisest isa vastu. Seega valib ta – nagu iga suur vaim – endale kõige raskema sammu, läheb suurima vastupanu teed. (Vastu iseendale!) Näib, et meil Venemaal ainult ühte liiki vastupanu lokkaski – vastupanu isale (või gümnaasiumi direktorile, ülikooli rektorile, Vene riigi valitsejale – vahet pole!); see aga on vaid väline, järelikult peaaegu väärtusetu vastupanu. Hakata vastu sellele, mis südant ei köida! – Mis võiks olla kergem! – Valida see, mille poole tõmbab! – Mis võiks olla magusam! – Suurte ja tõeliste inimeste jaoks pole aga asi kerges ja magusas, vaid raskes ja kibedas. Suure ja tugeva jaoks pole muud raskust kui tema ise, kõigi teistega tuleb ta juba sünnist saati toime.

Süüdistada vürst Volkonskit selles, et ta avalikkust vihates ikkagi kulutas kaks aastat oma elust direktoriametile – see oleks sama hea kui heita Goethele ette tegevust õukonnas ja riigiametis. Veetis ju Goethegi oma kaheksakümnest maisest eluaastast ligi viiskümmend õukonnas! Vürst Volkonski polnud direktor nõrkusest, just nagu Goethegi polnud salanõunik mingist tiitlihimust (mida võib öelda ühe kohta, see kehtib sama hästi teise puhul!). Mõlemat ajendas raske, vastutustundlik inimlik kiindumus: Volkonskit sidus see isaga, Goethet sõbra ja noorpõlve mõttekaaslasega. Ja mõlemale oli see Kraftsprobe (jõuproov).

„Kahe sajandi murdejoonel möödusid kaks ebameeldivat, rasket aastat, mille jooksul pidi kokku puutuma ametkondlike, kunsti- ja ajakirjandussfääridega. Minu jaoks oli see elukogemuste aeg. Tutvusin paljude inimestega ja sain tunda palju inimlikku alatust.”

Pahatahtlikke inimesi („vaenlasteks” oleks neid liig nimetada) kohtas vürst Volkonski oma uuel tandril ohtrasti. Kui näitlejad (mitte solistid) ja üksikud kõrgemalseisvad isikud välja arvata, siis leidus neid kogu avalikkuses, millega tal tuli kokku puutuda. Teatrimaailm kubises haavatud uhkusega tegelastest, kes temast vanemaina „olid küll lootnud, aga jäetud kõrvale” (keiserlike teatrite direktoril vanust vaevu üle kolmekümne – ennekuulmatu!), samuti näitlejate nägelustest. Lisaks veel kihin-kahin kontorites ja ajalehtedes. „Altpoolt riukad, ümberringi pahatahtlikkus, ülalt ei mingit toetust.” Kõrgemalseisjaid häiris tema isiksus, isepäisus, sirge selg, alluvaid – vürstlikkus.

„Sõnad, nagu „vürst, krahv, mõisnik, aukandja, ametnik”, määravad suhtumise juba ette ära ja inimesed ei vaevu kunagi süüvima sellesse, kas kõik vürstid on sarnased, kas kõik aukandjad vastavad ükskord ja alatiseks leitud sildile, sellest rääkimata, et kontrollida, kas see silt üldse tõele vastab. Ja veel hämmastas mind, kuidas inimene tehakse vastutavaks selle eest, kuidas teised temasse suhtuvad. Tegelikult ei tähenda ju see, kui kardavoi ennast minu ees tikksirgeks tõmbab, et mina olen kõrk; kui inimene minu ees lipitseb, siis ei tähenda see, et mina olen ülbe.”

Kaldun hetkeks kõrvale vürst Volkonski kaheaastasest sunnitööst kõrgel ametikohal, et meenutada üht kõnekat seika ta lapsepõlvest. Kord umbes seitsme- või kaheksa-aastasena viibis ta mõisavalitseja majas, vaatas pilte. Sealsamas teelauas istusid mõned tudengid. Korraga hõikas üks neist: „Vürst!” – Tema vaatas kohmetult sinnapoole (kuna lapsed ongi ujedad ja hästikasvatatud lapsed veel eriti!). Seepeale müksas hõikaja oma kaaslast küünarnukiga:

„Vahi! Kõssab!”

Ja teine pilt, otsekui eelmise vastukaja. Moskva, 1917. aasta suvi. Trobikond punakaartlasi seisab lõvipuuri ees. Huilgavad, hirnuvad, itsitavad. Üks torkab lõvi äsja murtud oksaraoga: „Vahi – kah tsaar!”

Nood 1867. aasta tudengid olid 1917. aasta sõduritega ühte verd.

Kuid naaskem selle juurde, millest vürst ise nii väga tahtis pääseda – see oli direktoriamet. Ma ei hakka üles lugema kõiki alatusi, reetmisi ja silmakirjalikkust, mis talle osaks said. Kontor, näitlejad, õukondlased – koguni kolmekordne keev katel! Ja retsensendid! See oli juba tõeline edevuse laat!

Peatükis „Sfäärid” leidub üks kohutav, piibellikku õudu äratav pilt. Mina paneksin selle pealkirjaks „Eelõhtu”. Õukondlik õhtusöök valitseja enda osavõtul. Kuldne noorus väsis paraître’ist, tahtis lõpuks ometi être8 (igaüks ikka omal moel), ning laua ühest servast teise, otsast otsani hakkasid algul arglikult, hiljem keisri osavõtust julgustatuna aina täpsemalt, aina tihedamini – ja siis juba otsekui risti-rästi vikerkaarte lahingus – lendama … leivakuulikesed! Kas ei kerki, lugeja, su vaimusilma ette hoiatav sõrm, mis kirjutab seinale kolm sõna … „Seal avalik-õukondlikus tipus ei nakatanud mind kunagi muretus, kuid mind ei jätnud kunagi maha ka jubedusetunne: mina ei visanud kuulikest. (Minu kursiiv.) Ja millegipärast mõtlesin ma alati kolmele kirjale päikesekellal, mida ma olin lugenud ei mäleta kus kohast. Esimene kiri: Uti umbra dies nostri. (Meie päevad on vaid vari.) Teine kiri: Vos umbra, me lumen regit. (Teid juhib vari, mind valgus.) Kolmas kiri: Ultimam time. (Karda viimset.)… Ja mis tohutuks mänguks, mis omapäraseks tantsuks muutus see kõik, kui teadvuses põimusid muretus ja õudus, õied ja juured, leivakuulikesed ja pommid… Tundsin ikka ja jälle, et „sfäärid” pole minu jaoks.”

(Ma ei jäta enda teada kahte ootamatult pähe torganud mõtet. Esiteks, teine päikesekellalt loetud kiri käib minu meelest täpipealt autori enda kohta, paneksin selle tema elu motoks. Teiseks, milline sümboolikakirg! Läänemere liiv, leivakuulikesed – tühi-tähi, kuid milline läbinägelikkuse kotkalend selle tühja-tähja üle saab alguse sestsamast tühjast-tähjast! Peaks vaatama vürst Volkonski raamatu veel kord läbi just selle pilguga. Üllas ülesanne.)

Kuidas see kõik („Sfäärid”) lõppes? Niisamuti, nagu Pavlovkas: välismaailma päästva „interventsiooniga”. Vabastus tuli taas väljastpoolt.

Tühine ajend, veetlev pisiasi. Baleriin Kšessinskaja, suurvürst Sergei Mihhailovitši toonane lemmik, keeldus balletis „Camargo” krinoliini kandmast ning esineski ilma selleta. Direktor määras trahvi, Kšessinskaja kaebas keisrile. Too käskis trahvi tühistada, direktor täitis ettekirjutuse ja astus samas tagasi. Kuidas, krinoliini pärast? Kuid kas lugeja ikka teab, mis on krinoliin? See on nii vana asi, et pole ime, kui ei tea. Krinoliin on metallkarkass, mida XVIII sajandil kanti kleidi all, et seda kaharana hoida, aga Volkonski sõnul: „Krinoliin on midagi nähtamatut, mis toetab välist vormi; midagi tühja, mis lisab kohevust. Kogu õukonnaelu on krinoliin, koosneb krinoliinidest, ei saa nendeta üldse eksisteeridagi.” Kukub kokku.

Peatükk „Krinoliin” on üks haaravamaid kogu raamatus, see kõneleb nii hiljutisest ja nii pöördumatult kadunud minevikust! Vaatan ja näen – dekabristi lapselaps seisab Isevalitseja ees, vanaisa mässumeelsus lööb välja. Esmapilgul näib, et kõik on teisiti, kõik peale nimede kokkulangevuse. (Mõlemad keisrid on Nikolaid, mõlemad Volkonskid Sergeid.) Siis oli asi inimõigustes, nüüd – krinoliinis; siis toimus relvastatud ülestõus, nüüd korrektne tagasiastumine; siis kohtuti kindluses, nüüd Tsarskoje Selo lossi saalis; ja lõpuks oli toona troonil Nikolai I, nüüd Nikolai II. Ainus, mis neid kahte hetke nii silmanähtavalt kui ka seesmiselt seob, on vanaisa ja lapselapse sirge selg. Kõik on muutunud, Volkonskid on jäänud. Huvitav, kas riigipea seda aegadetagust sõnumit ikka hinnata oskas? Ja kas ta võinuks (vähemalt mõttes) hüüda nii, nagu Nikolai I lapselapselapse puhul loomulik: „Ah, aitab mulle juba neist Volkonskitest!”

Tundub, et sel kohtumisel Tsarskojes ei seisnudki silmitsi mitte valitseja ja alam, vaid vanaisa ja lapselaps. Kui teine ilm on olemas, siis vanaisa („piipu suitsetav musta sametkuuega vanamees”, vt. „Fall”) kindlasti rõõmustas lapselapse üle ja pärast. Liigutav on siin seegi, kuidas suhtus poja trotslikkusse isa (kel endal polnud poja sõnul vähimatki mässumeelt). Kui keiser küsis vanemalt vürst Volkonskilt, vihjates halvasti lõppenud krinoliiniloole: „Aga teie poeg, on ta maha rahunenud?” – teate, mida ta kuulis vastuseks? „On, Teie Kõrgus, täiesti maha rahunenud pärast seda, kui te tal erru lubasite minna.”

See vastus näitab minu meelest, et pojale oli isa tahtele järeleandmise eest täielikult tasutud ning et isa osutus poja kuulekuse vääriliseks.

Kuid lisaks isa, vanaisa ja pojapoja kolmkõlale leidub „Krinoliinis” veel üks kooskõla – nimelt Goethega. Ka tema oli teatridirektor, ka tema lahkus ametist, ka teda paluti tagasi, kuid ta keeldus. Kinnituse sellele leiate Eckermannilt.

Meie aga naaseme vürst Volkonski elu peavoolu, selle tegevuse juurde, milleks ta oli sündinud ja milles peitus tema elu mõte. Õpetamine. Kõik muu on peine – temps – sang perdus!9

Kui autor kõneleb peatükis „Pavlovka” oma kaasasündinud vastumeelsusest majandamise suhtes, poetab ta muuseas järgmise märkimisväärse mõtte: „Ja alles tunduvalt hiljem mõistsin, et pole üldsegi piinlik mitte tunda huvi asjade vastu, mis sind ei huvita… Alles palju hiljem mõistsin, et oma vaba aja harrastused võib muuta ka oma tööks. Loomulikult ei vääri mitte kõik harrastused tööks muutumist ja teisest küljest pole ka kõigil selliseid tingimusi, mis kalduvuste ja kohustuste ühtesulamist lubaksid. Kuid sellele, kellel see on võimalik, on oma elutee läbimiseks antud harvaesinev ühtesulamise, terviklikkuse ja rahu privileeg.” (Kas pole viimased sõnad tuuleiil goethelikust kõrgusest?)

Niisiis, töö on õnnistus, mitte needus. Aadama teisest needusest – põrmust (kümnest tuhandest tiinust maast ning sellega kaasnevast vastutusest nii Jumala kui ka inimeste ees) vabastas vürst Volkonski lahkesti revolutsioon.

Minu salasoov, hinge ja huuli põletav salasoov on, et kõik mõistaksid: suurelt ei saa midagi ära võtta, Vaimu kindlused, mis pole kätega ehitatud, ning tema kirjapanematud maistud ei allu inimkäele, nende vastu ei saa dekreet ega tääk. Sõrmus, karjala kasest tugitool, vanaemade portreed, lillepeenrad, tiinud – kas see on siis – mina?! (Rääkimata veel argistest, ilma igasuguse sümboolse väärtuseta asjadest, nagu seif või üürimaja.) Käsi, jalg, kukal, mis seina äärde seati, rind, mida sihivad püssisuud, kas see on jällegi – mina? See, mis on rinna sees, pealuu all – kompamatu, tõendamatu –, see on mina, ja kas see on siis täägist alanud ja täägiga lõpeb? Miks ei page keegi revolutsiooni eest iseenda sisse, laugude taha, sügavale rinda, oma ainumasse koju – Hinge? Miks otsivad kõik pääsu väljastpoolt, olgu ühest või teisest leerist?

Kõik? Ei, siiski mitte kõik. Vürst Volkonski ütleb kohe oma „Kodumaa” esimesel leheküljel selge sõnaga:

„Ta pole reaalne, kuid on tugev oma metafüüsilisuses; ta ei asu meist väljaspool, kuid on seda tugevam meie sees; ta jääb ilma kitsastest maistest piiridest, kuid omandab isikulise teadvuse ääretuse. Ning juhul, kui loobume maistest oludest…” Loobumus – see on mu Lemmik, see on sõna, mida ma armastan nii, et silme ees must ja süda vakatab! Mitte lahtiütlemine (vana naine ütleb lahti armastusest, Napoleon ütleb lahti võimust!), mis alati kannab endast kibedust, pitsitab südant, rebestab, lõikab hinge, mitte selline lahtiütlemine, mida ma alati tajun värske haavana, vaid – loobumus, mitte kohmakas-konarlik lahtiütlemine, vaid õrn-sujuv loobumus, mis kõlab nagu mungasandaali sahin kiviplaadil. Loobumus… Lehed loobuvad puust, puu loobub lehtedest; loomulikul, seaduspärasel viisil laguneb see, mis enam kokku ei kuulu; maha langeb kõik, mida enam ei vajata, mis pole eluliselt tähtis, vaid liigseks muutunud; pehkinud rüü kahin.

Paremini kui keegi teine on selle kohta öelnud Tjuttšev, üks neist poeetidest, kelle raamatuid Volkonski alati käepärast hoidis.

Loobumusest kõneldes ei eemaldu ma õpetajaametist, sest loobumus ongi ainus tee, mis selleni viib. Kes on õpetaja? See, kes hellalt hoolitseb võõra kasvamise eest, kaitseb ja juhib võõraid jõude ja mahlasid. Õpetaja on ennekõike aednik. Ja kui õiglane, kui nõudlik enda vastu on Volkonski, koos kogu oma kaasasündinud vastikusega majandamise ja kirgliku armastusega puude vastu! Maa on leiva, puu taeva jaoks. Puu on looduse psalm. Puust ei ole aias mingit kasu, puu elu on puhas kiituselaul. Vürst Volkonski park laius 250 tiinul, niisiis oli tal 250 kasutut tiinu, 250 tiinu Jumala au!

Kirglik armastus puude vastu! Vene kirjasõnas pole see veel kunagi vallanud kedagi nii tugevasti nagu vürst Volkonskit. Kui ta meile selle poolest veel mõnda venelast meenutab, siis Aksakovit. Ainult et Aksakov armastab juba peaaegu kogu „emakest maad”, puu on ainult osa sellest ja tema armastus puude vastu on vaid üks viis armastada maad tervikuna. Aksakov näeb tammes pigem isa ja vanaisa, möödaniku sümbolit, Volkonski aga last, kasvamist, õnnistatud homset päeva!

Kuid üks tõeline kaasarmastaja vürst Volkonskil siiski on, nimelt XVIII sajandil elanud feldmarssal prints de Ligne, võrratu, ent nüüdseks peaaegu unustusse vajunud kirjanik. Kui teile kunagi juhtub kätte tema „Mélanges guerriers et littéraires”, otsige välja lõik „Mes jardins”.11

Kirglik puudelembus ei ole igipõliselt venelik. Kuulake Kljutševski kuldaväärt tunnistust: „Raske töö kirve ja tulekiviga, mida nõudis alepõllundus, maaharimine maharaiutud ja põletatud metsast puhastatud põllulappidel, väsitas ja tüütas. Sellega saab seletada vene inimese ebasõbralikku ja hoolimatut suhtumist metsa. Ta pole oma metsa kunagi armastanud.”

Ja veel: „Hoolimata inimese, pealegi just vene inimese tegevusest, kes pole harjunud metsa hoidma …” Need sõnad kõlavad igati kokku vürst Volkonski isikliku ja perekondliku kogemusega. „Jah, viiskümmend aastat hoolivat suhtumist puudesse ei nakatanud kohalikke talupoegi; nad mitte ainult ei armasta, nad lausa vihkavad puid. Kui te ainult näeksite julmust, millega talumehed puid kohtlevad…” Ning maalinud pildi külapoiste metsikust vägivallast noore pihlaka kallal, sõnab ta: „Mõelge ainult, kui teil on vähegi kalduvust filosoofilisteks arutlusteks, mõelge, mida see tähendab – armastusest tagajärje vastu hävitada selle põhjus…”

Kas on mõistetav, kui ütlen, et vürst Volkonski armastab puid üksikasjadeni? Asi pole kaugeltki ainult mingis üldmõistes, puu idees, vaid tema armastus saab osaks igale puule. Puu ideed armastades hoolib ta seda enam ka iga üksiku puu haprast maisest olemasolust. (Ah, kui me oskaksime armastada inimesi nii, nagu vürst Volkonski armastab puid!)

„Üks kuuseke on võtnud pähe ennast roheliste käbidega ehtida; nii noorelt? Kui ettevaatamatu; peab need ära võtma – milleks puud kurnata?” Tahtsin piirduda juba öelduga, ent järgnev lõik kõlab nii südantkosutavalt, et seda mainimata jättes jätaksin lugeja lubamatult paljust ilma: „Seedermänd on suurepärane. Kas ta peab vastu? Ta on kõigist kõrgem ja noor mets ümberringi ei kaitse teda; torm võib ta kergesti maha murda. Ta oli kolmest küljest traadiga postide külge seotud – traat varastati ära; sidusin nööriga – nöör varastati ära; sidusin niinetuustidega – niinetuustid varastati ära…”

Kaks järeldust: tegemist on kas pöörase nurjatuse või siis nii põhjatu vaesusega, mis sunnib isegi niinekiudu aardeks pidama. Säärase vaesuse olemasolus ma siiski kahtlen.

Vürst Volkonski kirglik armastus puude vastu on pärilik. Lugege läbi peatükk, kus ta räägib oma emast. Milline erakordne naisekuju! Kui naiselik süda, kui mehine vaim, kui suursugune üleolek argisusest. Igavikukirg – just seda pean mina tema olemuseks ja just selle kire päris temalt ka ta poeg.

„Oma „pühameeste” juurest (nii kutsusime me tema tööd) läks ta aednikukääride ja saega oma puude ja põõsaste juurde. Kuused, kastanid, tammed, valge akaatsia ja kikkapuu olid tema mõtete usaldusmehed; ja tihtipeale, kui ta tuli koju sületäie lillede, kamalutäie seemnete ja taskutäie tõrude või tõugupesadega, mis pärast köögis ära põletati, tõi ta endaga kaasa uue idee, uue peatüki kava või mõne särava poleemikasädeme…” – „Ei lähe kuidagi meelest, et kui ta suri, tellisime, nagu kombeks, brokaadist katte. Kui see ära toodi ja me keha kinni katsime, ütles mu õde mulle: „Vaata äärispaela.” Ma vaatasin – seal oli ornament tammelehtede ja tõrudega…”

Jelizaveta Grigorjevna Volkonskajale kuulub üks kõige liigutavamaid naiselikke hüüatusi, naise ja üksildase vaimu vaidlus, kus viimane sõna jääb – viimasele. Ta sõbrustas Vladimir Solovjoviga ning ükskord pudenes ta huulilt: „Ma armastan Solovjovi rohkem kui kedagi teist.” Samas sai ta sõnasabast kinni ja lisas: „Kõige rohkem armastan ma muidugi teid, oma lapsi, aga mu hingerahule …”

Sellelesamale hingerahule, kus pole enam ei meest ega poega, vaid üksainus sõber – Vaim.

Veel paar sõna poja puudelembusest. „Võitlusest kõrbega”, nagu ta seda ise nimetas.

„Istutasime salusid, terveid metsi ja nii palju okaspuid, et teinekord õhtuti oli õhus männilõhna ja seenedki tulid sellised, nagu neid siinkandis enne pole olnud…” (Eks kosta siin vastukaja Aksakovile?) „Park on huvitav dendroloogiliselt – ainuüksi okaspuid on üle kahekümne liigi. Viimase kolmekümne aasta jooksul oleme puistuid rajanud ka pargist väljapoole. Lagedasse steppi tekkisid leht- ja okaspuusalud; stepp muutus pargiks järk-järgult; kes pole kaua Pavlovkas käinud, ei tunne kohta ära – kus oli paljas maa, on nüüd metsaviirud, salud…”

Armastada puud, see tähendab armastada tulevikku. See kirg on kõigist kirgedest kõige isetum ja kaunim. Ja revolutsioon, see suur vappide ja tammede vihkaja valetab, nimetades ennast tulevikukireks. Täideviidud revolutsioon kujutab endast just nimelt tänasekirge, sest ta ei tunnista ei eilset (vappe!) ega homset (tammepuid!). Revolutsioon järgib kahte põhimõtet: rändtirtsuprintsiipi (põldudel) ja kirveprintsiipi (metsades); see on Louis XV deviis: „Après moi – le déluge!”12 Ning kõik need revolutsiooni kurikuulsad „24 tunniga” rajatud istandused on täpselt nagu võlulilled, mida fakiirid õhust esile manavad, ainult et erinevalt viimastest nemad isegi ei õitse.

Nüüd veel viimane pildike hüvastijätuks. Revolutsioon, kaos, häving … Vürst Volkonski pügab pargitee veerel aiakääridega põõsaid. Sealt möödub keegi kaitsevärvi kuue ja kalifeedega tegelane, imestab vürsti nähes, vajub mõttesse ning küsib osavõtlikult: „Kelle jaoks te siin niiviisi rassite? Lausa valus vaadata. Ise te ju tulemust ei näe.” – „Ega ma enda jaoks, ma ilu pärast.” – „Ja kes pärast teid pügama hakkab?” – „Pärast mind ei pügatagi, siis hakatakse raiuma.” Kasvatamise žest on tal käe sees.

Loomistung põhjatu sügaviku serval – see ongi surematus! Volkonski aiakääride kriiksumine – see ongi vastus kirvehoopidele!

Aednik. Õpetaja. Mõeldes Jumalale loomise alguspäevil, näen teda alati aednikuna. Jumala esimestele päevadele mõeldes meenuvad iga kord Goethe viimased päevad. Goethe tema eluõhtul viib mõtte alati vürst Volkonskile. Mõni vürst Volkonski raamat (näiteks „Kunsti vastukajasid”) on oma objekti poolest Goethe olemusele „Kodumaast” lähedasemgi. „Kodumaas” on – autori kangelasliku enesesalgamise arvel – antud palju ruumi ajalikule, ümbritsevale, väljaspool tema enda olemust toimuvale. „Rääkigu teised minust, kui see neile huvi pakub – mina eelistan rääkida teistest.” Volkonski ütles seda seoses direktoriametiga, kuid sama hästi võib need sõnad üle kanda tervele raamatule. Kogu raamat ongi teistest. Mis ime läbi siis mina, lugeja, tõin kõigi teiste seast esile ühe – tema? Isiksus on see lihtne ja imetlusväärne ime, mida ei õnnestu varjata isegi arveraamatus! Me loeme ülestähendusi nähtust, kuuldust, läbikaalutust, kuid… see kõik on nähtud tema silmadega, kuuldud tema kõrvadega, kaalutud tema kaaludega, ja seepärast langeb kõik ajalik raamatust ära otsekui koorik, kest, ning kogu teose kohal kõrgub goethelikus nimbuses laup. Nõnda saab argisest, peaaegu päevakajalisest raamatust document divin (aitab juba meist, humains13!). Selles seisnebki Volkonski peamine sugulus Goethega: „Alles Vergängliche ist nur ein Gleichnis” – „Kõik maine on pelk metafoor”. Goethe ei vaadanud elu „kõrvalt”, vaid kõrgusest. Kõrvaltvaatajana näed ühte külge, ei muud. Eks seegi ole parem kui rahvasummast välja vaadata (kirikus või turul – on’s seal vahet?), aga… Pühakotta minnes ei leia me kooripealsest paremat kohta – seal on torn lähemal ja seljad ei varja altarit. Kooripealne pole nii kõrgilt üleolev kui esimesed kohad põrandal! Kooripealne tähendab eraldatust, esimene rida põrandal tähendab oma tühiste maiste õiguste rõhutamist. Revolutsioonil on voli teha esimesed viimasteks, aga ei ealeski kõrgeid madalaks. Vaade kooripealselt (sama, mis hobuselt!) on jumalik vaade. Isegi kui põrandal kehtivad nii- või naasugused vaheseinad (vürstile vürstlikud, töölisele proletaarsed!), siis ülevalt vaadates on kõik võrdsed, ühtmoodi tühised, ühtviisi – all. Armetud seisusevahed!

„À vol d’oiseau”, „dans les nuages” 14… Kõigis neis väljendeis, millega siitilma väikekodanlus püüab vaimset äravalitust naeruvääristada, peitub teadvustamata tõde, omamoodi auavaldus. Mägi on tasandikust üle tänu sellele, et talle on avatud kõik kaugused. Luban endal esitada siin vürst Volkonski tähelepaneku, mida ta on põgusalt maininud ka ühes teises raamatus: „Kaugused on liikumatud, siit ka kõrguste rahu.” Kui ma ei teaks, et seda on öelnud Volkonski, peaksin pikemalt mõtlemata autoriks Goethet.

Niisiis võin ma vürst Volkonskit julgelt nimetada eluõpetajaks. Mis puutub tema teatrialasesse loomingulis-loengulisse tegevusse, siis pole ma kummaski vallas mingi kohtumõistja. Kohut saab mõista ainult vaieldavas küsimuses, ent vürst Volkonski väärtus seisnebki just tema vaieldamatuses; lisaks peab kohtunik vastavat ala armastama, kuid siinsete ridade kirjutaja ei tunne teatri vastu isegi pelka uudishimu. Tean ainult juhusliku pealtnägijana, et kõigis õppeasutustes, kus Volkonski loenguid pidas, oli tunniplaanis tema õppeaine nimetuseks märgitud: „Volkonski”. Volkonski loeb Volkonskit.

Lektor pidi tegema oma tööd revolutsiooni erakorralistes tingimustes. Alustanud 1918. aastal Tambovi Rahvaülikoolis, tegutses ta seejärel kaks ja pool aastat Moskvas, ilma et oleks sealt kuhugi mujale pääsenud. Moskva aastail 1918–1921… Mis meelde tuleb? Ennekõike – plangud. Bolševikel näikse üldse olevat plankudega mingi pentsik salasuhe – need tuleb kas lammutada või salapäraste pookstaavidega ehtida. (Noid kirjutisi kohe küll lugema ei õpi; ja mis veel rääkida dekreetides peituvast mõttest!) Küttepõuda, dekreete ja mahalaskmisi meenutades võib niisiis vabalt öelda: sein annab sooja, sein annab teada, sein annab viimse rahu.

Sümboolne kirg seinte, müüride, teisisõnu piiride järele. Parteilisuse müür. Aga… ei ühti! Volkonski pidas ikkagi oma süsteemist loenguid revolutsioonilises Moskvas: Muusikalise Draama Instituudis, Proletkultis, paljudes stuudiotes. Teda kuulas Moskva igat seltsi noorsugu eesotsas kommunistidest juhtidega. Millised olid suhted ühtede ja teistega?

„Sellest suurest rahvahulgast, mis kõikvõimalikes „stuudiotes” kolme aasta jooksul minu silme eest läbi käis, leidsin ma ainult ühe keskkonna, kus oli tõelist värskust. See oli tööliste keskkond. Siin nägin ma säravaid, teadmishimulisi silmi; iga sõna võeti vastu usaldusega ning janunedes. Pidasin väga palju loenguid niinimetatud Proletkultis. Seal olid eranditult töölised, teistele kehtis protsent. Jään alati tänutundega meenutama neid noori, nende suhtumist minu töösse ja minusse endasse.” Ja nüüd üks juhtum, mis sellist suhtumist kõige eredamalt kujutab. Kord loengule minnes avastas lektor oma suureks üllatuseks, et „õppenõukogu koosoleku määrusega” oli tema tundidesse saadetud järelevaataja, instruktor, kes pidi stuudiolastele selgitama, mis on Volkonski näpunäidetes vastuvõetav ja mis mitte. Kuid kohe sealsamas kuulis ta ka stuudiolaste vastust: meie oleme täiskasvanud inimesed, me tunneme kunsti vastu igakülgset huvi ega talu sellist valvet Volkonski üle. Kes need stuudiolased olid? Tume mass, töölised, „tööloomad”, keda kommunistlikud toreerod olid juba kolm aastat ühtejärge oma räbalatega vehkides üles kütnud. Kui toredad inimesed vaatasid nende seast vastu – terve rida! Sidelnikov, silmapaistvalt andekas plastikas, indiaanlase nägu, kommunist, vabatahtlik võitleja (hukkus hiljem jääl Kroonlinna lähistel); Aleksei Matavin, võrratu rütmitaju; tööline Nossov, kes suurel rütmikapeol esmakordselt lavale tulles mõistis, mida tähendab, kui öeldakse, et „kunst õilistab hinge”; kaks Tumanovit, üks lihtsalt Tumanov, teine piibuga Tumanov. Viimane aina vaatas ja vaikis, ent vastuseks lektori leebele noomitusele näitas ette vihikutäie igati põhjalikke märkmeid.

Paljud jäid meelde nimepidi, ent veel rohkem on nimeta mälestusi: „Nimesid ma rohkem ei mäleta, kuid see ei tähenda, et oleksin unustanud inimesed.” Ikka ja jälle tuleb Volkonski raamatus ette (eriti seal, kus kõneldakse „selle ilma väetitest”) südame ärevaid kokkutõmbeid, hirmu: „Äkki ta arvab, et olen ta unustanud?” Seesugusel iseäralikul südamemälul on ka eriline nimi: kirglik tänumeel. Tänu mille eest? Muidugi mitte tolle nisupüüli eest, mis tudengid talle oma kunstiretkelt kaasa tõid, mitte ka õunte eest, mis nad tema jaoks juba pärast ta stuudiost lahkumist kõrvale panid, vaid inimliku usalduse eest, selle eest, et nad olid lakanud vürsti umbusaldamast. Südamete eest, mis olid teravama pilguga kui punalippudest ja hieroglüüflikest dekreetidest pimestatud silmad.

Muide, õunte asjus leidis aset järgmine dialoog: „„Me panime teie osa kõrvale. Siin on aadress ja siin paber, millega kätte saab.” – „Mis te endale tüli teete! Teil läheb neid rohkem tarvis, mina saan ka ilma õunteta hakkama…” – „Ei-ei, me teame, et te töötate rohkem kui meie.” Tunnistan, et võib-olla oli see minu elu kõige hinnatum kompliment, see tunnustus kommunisti suust…” Ja mina omakorda tunnistan, et võib-olla kuulub see vürsti tunnistus kõige hinnalisemate sõnade hulka, mida ma oma elus olen kuulnud.

Vürst Volkonski lektoritöö Proletkultis oli väärtuslik, tema roll õpetajana – hiiglaslik. Andeid leidus sealses auditooriumis tema sõnul vähe (nagu igal pool!), kõigist oma kuulajaist pidas ta sünnipäraseks pärliks ainult üht ja seegi elas kuskil äärelinnas ning käis tunnis ainult ühe korra – „kuid oli avatuse värskus ja tulisus… Ma ei väida, et kunst nendest aja jooksul võitis, kuid Venemaa saab neist kunagi rõõmu tundma.” Annaks Jumal! Minugi vene süda ja inimsüda ei väsi, kuni üldse tuksub, rõõmustamast selle lihtsa ime üle, mida kujutab endast inimene – inimene väljaspool oma aega; vürst väljaspool vürstlust; inimene – mööndusteta: i-ni-me-ne.

Kuidas aga suhtusid vürst Volkonskisse ülemused või ausamalt öeldes – võimud?

Otsest kurjust ma neis ei näe. Pigem juba arglikke lähenemis-, leppimiskatseid. Moraalses plaanis oli ju Volkonski neile rohkem pinnuks silmas kui nemad talle. Tema oli neile elav etteheide, ja mis veel hullem, nende elav eitus. Tõepoolest, inimeselt võeti tööliste nimel kõik ära, kuid tema loovutas neile oma parimad tunnid, seistes seejuures veel avalikult vastu proletariaadi diktatuurile. Kas tõesti võeti ära kõik? Ilmselt mitte, sest kuidas ta siis ikka veel anda saab? Mis on see, mida pole võimalik ära võtta? Ja miks ta „proletariaati” vihates ometi hoolib töölistest?

Kui palju mõistatusi! Peamine neist aga kõlab nii: kuidas saab inimene, kes ei ole jäetud ilma mitte ainult „ülearusest”, vaid ka hädapärasest (valgusest, soojusest, leivast) ja kes vireleb hullemas puuduses kui viimane kehvik – kuidas saab ta kirjutada ühe raamatu teise järel ning olla seejuures veel silmanähtavalt rõõmuski – lihtsalt sellepärast, et on elus?

Kõik ei mõtle sellistele küsimustele, kuid vastust aimab siiski igaüks. Just nagu too väike kommunist, kes Borissoglebskis Volkonskite perekonna külastamise pärast arreteerituna ülekuulamisel väitis: „Ega ma vürstide pool ei käinud, vaid inimeste pool”, nõnda tajus iga kommunist, olgu ta kõrges või madalas ametis, niivõrd kui temas oli säilinud inimlikkust, omal nahal toda inimlikkuse võimu. Lühidalt: kommunistidel oli Volkonski ees häbi ja nad austasid teda, ehkki ei mõistnud. „Te esindate muidugi kodanlikku kultuuri, kuid te olete iseseisev ja jääte omal moel endale truuks,” niisuguse hinnangu andis Volkonskile justiitsasjade komissar Krassikov. Või siis see naisehääl, mis telefonis anus, et Volkonski peaks loenguid mingis tuhande esimeses stuudios. Loengutest ei tulnud midagi välja, ent kolm päeva hiljem sai lektor oma üllatuseks palve esitajalt toidupakikese. Anuv hääl oli kuulunud tuntud kommunistile.

Jah, need on tilgad meres. Väetid õlitilgad verises meres, ei need suuda tormi vaigistada! Kuid ärgem hakakem kommunistide kombel iga väärtust hulgaga mõõtma ning ärgem unustagem, et igale elajale leidub vastukaaluks ka Orpheus!

Nüüd jääb veel kõnelda Volkonski keelest. Selle peamine omadus on nõtkus. Kirjeldustes on see kui viiulipoogen, dialoogis kui mõõk, mõtteis kui peitel. Vürstiga võib rahulik olla, sest sõnad ei juhi teda ja tema ei juhi sõnu. Nende vahel valitseb vaba liit, loomulik kooskõla – just nagu on kõige muugagi vürsti olemuses. See pole juveliiritöö (esteetluse ülipüüdlikkusest küürus selg) ega laliseva vaimustuse laviin, sealt ei leia ponnistusi ega kaost. Keel on rühikas ja sirge, just nagu tema ise. See keel on sündinud koos temaga, see on temast lahutamatu, tema teine ihu.

Sõnadesse pandud mõtted on juba töntsid mõtted, vaid õnnelikel loometundidel sünnivad mõtted ja sõnad üheskoos. Piinarikas küsimus „kuidas seda öelda?” tähendab tegelikult üksnes teadvustamata küsimust „kuidas seda selgeks mõelda?”. Sõnade otsimine näitab mõtte ebatäiuslikkust – täpsustage mõtet, siis saab ka sõna teravaks. Nii ja ainult nii jõutakse viimistletud mõtteterani. Täiuslik mõte tuleb vormistada mõtteterana, teisiti pole võimalik. Kuid lisaks nõnda viimistletud vormile on keelel veel üks suur võlu, tema peamine maagia: rütm, hingus. Rütm on emotsionaalse alge jaoks seesama, mis viimistletud vorm mõttele – tema olemasolu tõend. „Hingan, järelikult olen,” ütleb hing.

Vürst Volkonski hingab ühtaegu sügavalt ja kõrgelt, lugeja tunneb end tema rütmis rahulikult ja vabalt nagu hea ujuja veerohkes jões. Avame „Falli” esimese lehekülje. Aknast avaneb vaade joale. „Meri helgib kaugel, jõgi mühiseb sügaval, aken on kõrgel ning nende vahel on õhk ja avarus…” Mis see siis on, kui mitte täiuslik hingamine? Samas „Fallis” kõneldakse ka muistse jumala nägemisest: „Seal teisel pool jõge künka ees aasal seisab pronksist mees, Apollo nimeks; pole näha, mille peal ta seisab – tema jalge ees on pilved, ta on just nagu taevas või nagu taevaelanik maa peal…” Ning paar rida edasi: „Ja kui palju aastaid juba puurivad valged kivilõvid sellel terrassil oma liikumatut pilku liikumatusse öhe…”

Keha viimne hetk maa peal on jäädvustatud nõnda: „Nii ilmus lume ja pakase kätte ja suundus Falli kodukirikusse, niinimetatud „kirikumajja” punase riide ja Rooma palmilehtedega kaetud vürstinna Maria Aleksandrovna Volkonskaja kirst… Valgete lumepatjade alt piilusid mustad kuuseoksad, kuidas rohelised palmilehed hauda libisevad… Kakskümmend aastat elu kadusid reaalsusest ja muundusid mälestuste hapraks vineks. Ja sel ajal kui halastamatu maamuld tasandas piiri oleviku ja lahkuva mineviku vahel, nägin ma üle meie all kasvava metsa latvade, kuidas tasandiku valge surilina taga ühineb meri taevaga…”

Mis meid ses kirjelduses hämmastab? Surma väljendavate esemete tegusus. Ütleksin isegi, et siin on surm (liikumatus) antud edasi liikumise kaudu. Punane kirst tõuseb võitjana esile, kuuseoksad piiluvad lume alt, rohelised palmilehed libistavad end hauda, maamuld ise tasandab piirid. Kõik toimub inimesest sõltumata. Ja nii rohkest liikumisest sünnib – rahu. Kuid ega autor ainult selles lõigus lase „hingetuil” esemeil elada, liikuda. „Kui pehmelt ja madalalt poeb maa vee alla; valge liiv laotub helendavas vetevoos…” – „Hõbedane vesi jõesopis virvendab. Tõuseb lendu tutiga kiivitaja, tiivad longus, jalad ripakil – pole jõudnud veel kõhu alla tõmmata… Vanker koliseb ja kõigub…”

Nõnda tajuvad metslased, nõnda tajuvad lapsed, nõnda tajuvad poeedid. Kuid lisaks pahuralt kõikuvale vankrile peitub ses lõigus ka teistlaadi väärtus: „võbeleb ja hõbeleb”15, see annab kohe – kooskõla kaudu – edasi ka virve ja sära! Oo, Volkonski, suur kooskõlameister! Vaatame kõige lihtsamaid näiteid: „Vesi võbeleb, hõbeleb…” – „Kaless veereb; kutsar kõigub pukis. Kuu on kõrgel, kaugel” Ja nüüd ka keerukamat, mitte nii silmanähtavat, vaid sisemist kooskõla, milles kajastub revolutsiooniline Peterburg. „Kanalite võred sisse langenud, majade keldrid vett täis valgunud…”16 Langenud – valgunud… Kas kuulete siin vastukaja, mis sõnade tähendusest sõltumatagi kasvab kaebeks? Sõnad ise oigavad, hüüavad appi. Siin see ongi – terve mõistuse kohtule allumatu, oma võidukuses vaieldamatu Sõnamaagia (needused, itkud, loitsud, nutulaulud)! Rida lühikesi lööke – kuulake: „Lõokesed tõusevad lendu, langevad alla, liuglevad, kaovad.” – „Rong puhib, võtab hoogu, puhkimine muutub pingelisemaks, rataste mürin kiireneb, nõrgeneb, kaob…” Tõus muutub pingeks – pinge jõuab haripunkti – leiab lahenduse ja kaob – algus ja lõpp sulavad ühte …

Kuulen siin repliiki: „Nojah, pärast kõike seda, mida on viimasel ajal proosarütmi arendamiseks tehtud …”

Volkonski rütm on mulle armas, sest see on loomulik. Kui selle sünni juures üldse keegi viibis, siis ilmselt üksnes – Jumal!

Niisama loomulikud ehk Jumala antud, nagu on Volkonski rütm, on ka tema kujundid. Näiteks murdunud kuueharuline pihlakas lebab maas kui täht. (Kuus haru kui kiired.) Või „puude saared”, või „jääraku neem”. „Arhitektooniline allee…” (Kohe kangastub gooti katedraal.) „Lõikusmasina tiivuline pöörlemine, külvimasina tärisev hüplemine.” Peatugem viivuks lõikusmasinal. Kolme sõnaga on antud kõik: nii liikumine kui ka vorm, isegi näkku puhuv tuuleiil… Kuid proovige sõnu ümber tõstes öelda: „tiivulise lõikusmasina pöörlemine”. Kõigepealt torkab pähe küsimus: kas tõesti olid sel tiivad? Kogu tähelepanu koondub tiibadele, taju takerdub, kujutluspilti ei teki. Kuid „tiivuline pöörlemine” – ei mingit kahtlust – sa lendad!

Ja nüüd helikujundeist (mis, muide, peaaegu puuduvad imažinistidel – välja arvatud Jesseninil endal –, nad on hämmastavalt „kõva kuulmisega”). „Räägib kui raiudes”, niidumehe „kurguhäälne ergutushüüd”, mesimummu „pahane sumin”.17 Milles peitub nende jõud? Kõik vahepealsed sõnad on ära jäetud, mulje esitatakse nii, nagu see esimesel hetkel tekib, edasi antakse peaaegu vahetu taju. Seegi on lapselik võte. Tühja täis ajalehekeelest rikutud täiskasvanud lõppude lõpuks isegi ei mõtle nii. Kui öelda „pahane sumin”, siis see ongi juba kujund. Kujundite hulka arvan ma ka väljendi „hundilik altkulmupilk”18, mis mind ennast eriti paelub. Me kõik teame, mida tähendab altkulmu vaadata, me kõik teame, et hunt ei vaata silma. Autor võttis kätte ja ühendas inimliku poolpilgu hundiliku mittepilguga, mispeale tuli välja nii jube pilk, et hullemat ei saa ollagi.

Erinevalt inimeste maailmast oleneb sõnade maailmas kõik või peaaegu kõik naabrusest. Romantikud teadsid seda omal ajal ülimalt hästi.

Just nagu iga tõeline looming, nii toitub ka Volkonski keel kahest allikast: isiklikust ja rahvalikust. Isiklikule allikale heidab äsja loetu minu meelest juba küllalt valgust, seepärast vaatame veel, kuidas avaldub tema keeles rahvalikkus. Volkonski vene keel on tõeline varakamber. Võrdväärset õndsust kogesin ainult 1921. aastal Aksakovi „Perekonnakroonikat” lugedes. Siin pole tegemist mingi haudade lahtikaevamisega, veeuputuse-eelsete jäänuste elluäratamisega XX sajandil, muuseumivitriiniga, kus iga eseme juurde kuulub tuhat ja üks märkust … See on elav, kosutav, laulev vene kõne, selline, mis helab veel kaugetes külades ning poeetide mälulembeis südameis. Когдатошний, побывка, займище, помто…а, посейчас, кладовушка, „скламши ручки” , оглядка, порубка, потрава, „пить-не-пью”, фырк, дых, вспых.19 Varakamber, ma ütlen! Tema raamatust väljudes tunned, nagu tuleksid värskendavaist voogudest. Ja pange tähele – kui jutt käib abstraktsest mõtlemisest, ei ole kunagi rahvas see, kes abstraktselt mõtleb; abstraktne mõte jääb väljapoole rahvalikkust. Vaimse ringi igal raadiusel on oma kõnepruuk.

Kui vürst Volkonski õppejõuna Nõukogude Venemaal töötas, siis minu meelest seisnes üks tema suuremaid teeneid selles, et ta puhastas vene keelt, naeruvääristades võõramaist vahtu ning rookides seda halastamatult keelest välja. Lugege veel kord „Hävingut”, saate naerda. Ma pole seni veel maininud Volkonski huumorimeelt, ehkki see on terve omaette maailm! Kas pole tema mõisaelu „Kolkas” „Surnud hingede” järg (ja tänane Venemaa gogolliku Venemaa järg)? See, mis Volkonski Gogoliga lähedalt sugulaseks teeb, on sarnane lend – mõlemad alustavad sügavast vene elu-olu padrikust ning sööstavad kõrgele selle kohale. Neil pole raske ümber paikneda, nad ei klammerdu ainuma jalatäie maa külge (sellest omadusest oli Tšehhov loomuldasa ilma jäetud). Kõiksuse võit paiksuse üle, olemise võit olme üle. Hüvastijätuks veel viimane katkend. Autor pöördub tagasi koju pärast rammusat, joobnud, lärmakat, prassivat nimepäevapidu naabermõisas:

„Sõidan kuupaistes mööda stepi pehmet mustmullast teed; kuupaistes laiuvad koristatud põllud ja viljahakid turritavad kuuvalgel nagu saladuslikud kindlused. Kuupaistes puhkavad külad; uinunud tarede aknad helgivad… Sõidan ja meenutan kuuldud jutuajamisi.”

Panin oma artiklile pealkirjaks „Seeder”. See on kõrgem kui kõrge, sirgem kui sirge puu, mis kehastab ühtaegu nii Põhja kui ka Lõunat (liibanoni seeder ja siberi seedermänd) ning on Kesk-Venemaal üpris haruldane. Niisamuti on ka Volkonski olemuses ühte sulanud vaimu põhjamaine hiilgus ja (emapoolne) ladina žest. Kahetine on ka tema saatus, seesama, mis on lasunud kogu Volkonskite sool: Siber ja – Rooma! (Ei pääsenud sellest ka dekabristi lapselaps, sest neli aastat Nõukogude Venemaal – mis see siis oli, kui mitte Siber?)

Nimetasin oma apoloogia „Seedriks” veel selgi põhjusel, et kogu oma endisel kümnel tuhandel tiinul pidas ta kõige kallimaks just seda maalapikest, kus kasvas tema enda istutatud siberi seedermänd! „Ta on võimas ja paistab kaugelt silma, tema rohelus on sametine ja ta valitseb kuuskede üle.” Veel viimne peatus, sõbrad! „Võimsus” ja „sametine rohelus” – jõud ja hellus – kas see vastandus ei ütle teile midagi?

„Ja teadke, et kõigest sellest, mida ma kirjeldasin, on mul alles – ja on ka praegu, nende ridade kirjutamise ajal minu ees – ainult üks käbi seedermännilt, mis jäi sinna, Tšumaki kõrgendikule…”

Praha, jaanuar 1923.

Kodumaa! Kui keerukas, ja keerukusele vaatamata – kui tabamatu on see mõiste praegu. Me armastame oma kodumaad – kes ei armastaks oma kodumaad? Kuid mida me temas armastame? Mida? Kas seda, mis on olnud? Seda, mis on? Ei. Kas seda, mis tuleb? Me ei tea. Oma maad? Kus see on? Ainult riismed on järele jäänud. Oma rahvast? Kus on tema nägu? Pimeduseloori tagant nägu ei paista. Meie maa mõtteid? Milles need väljenduvad? Meie maa häält? Kus see kõlab?

Sellegipoolest panen oma mälestuste kolmanda osa pealkirjaks „Kodumaa”. Mida see mõiste endas kätkeb, selgub siis kui olen kirjutamise lõpetanud. Selgub sellepärast, et ma kavatsen kõnelda kõigest avameelselt. Ma ei ürita kodumaa mõistet kokku panna, vaid annan oma tulevastele lugejatele võimaluse teha järeldusi.

Ja kui lugejate järeldused kõlavad kokku iga lugeja hingega ning kõlavad kokku ka omavahel, siis see kokkukõla, nende kokkukõlade ühtesulamine ongi meie Kodumaa. Ta pole reaalne, kuid on tugev oma metafüüsilisuses; ta ei asu meist väljaspool, kuid on seda tugevam meie sees; ta minetab oma kitsad maised piirid, kuid saavutab isikulise teadvuse ääretuse.

Ning juhul, kui loobume maistest oludest ja kiindumusest ühe paiga vastu, taaselustame oma loovas mälus selle, mida enam pole; kui nendes ülevates kõrgustes, kuhu meie vaim on varjunud, meie meel tuhmub tarbetu kurvastuse silmaveest, siis lausume koos luuletajaga:

ja tajume millalgi nördimusest pulbitsenud hinge tasasel pinnal kummuli peegelpildi suurt tasakaalu.