Читать книгу Kodumaa. Mälestused - Sergei Volkonski - Страница 2

Fall, imeline Fall Reveli lähedal mere ääres. Falli tähe all puhkes õitsele minu lapsehing ja terveks eluks jäi Fall, selle nime kõla, sümboliseerima kõike kaunist ja puhast, mis on vaba reaalsuse taagast. Ta kosutab mind mereõhu värskendava paitusega, männimetsa vaiguse lõhnaga. Mälust kerkivad ähvardavate kaljunukkide kontuurid, loojangutes lõkendav meri, roheline pehme sammal torssis kuuskede niiskes varjus ja kare hall sammal kuival liival punaste mändide all; tormakas jõgi sügaval kallaste vahel, hoolitsetud pargi kaugelelaotuvad välud ja künkad; tohutud keerdukiskunud okstega kastanid, peened sulgjad lehised; vulisev vesi ja sammaldunud kivi, sõbralik mustikas ja naerusuine maasikas metsa-aluses vaikuses; väänlevad, põgenevad, kivitreppidele kerkivad ja neilt alla sööstvad teerajad; lehtlad küngastel, kobrutava jõe ja roheliste tasandike kohal, vaatamas kaugele sinisele merele või rünklikule metsakaharusele, mille taga roosa torn heiskab oma sinikollase lipu…

Oo, see maja, mis lõhnab puunikerduste, kuivanud ja elavate lillede järele! Sõbralik gootika, hubane hiilgus; imeline vaade terrassilt, igast aknast. Ja see kõik: õhk, valgus, lõhnad, portreed, raamatud ning vaikus ja tasane jutt – kõik on mähkunud kose vaibumatusse mühasse…

Minu vanaema magamistoa aken avanes kose poole. Mustvalge gooti mööbel; punaste lillekestega hele sits; portreed, vaasid, mälestused. Minevik puudutab ja hüüab teid hellalt kõikjal üle Falli. Kohe magamistoast pääseb väiksesse kaheksanurksesse tornituppa – miniatuurid, keisrinna Maria Feodorovna monogrammiga sekretärlaud, tema Versailles’s pastelliga tehtud portree ning kaunis vaade all mühisevale vahutavale jõele ja läbi metsasihi sätendavale merele. Meri helgib kaugel, jõgi mühiseb sügaval, aken on kõrgel ning nende vahel on õhk ja avarus…

Kangastuvad pildid lapsepõlvest… Ma olen kolmene. Kivitrepi astmetel õpetab inglannast vanapreili – miss Smith, minu tädide, ema onutütarde guvernant – kuidas sättida sõrmed nii, et välja tuleks majake; nimetissõrm lastakse põiki alla ja sellest saab lett, väikesest sõrmest poepidaja, kahest pöidlast ostjad… Tiibhoone madala laega kabinetis suitsetab sügavas tugitoolis pikka piipu valge habeme ja musta sametkuuega vanamees, minu dekabristist vanaisa… Minu ema vend, onu Pjotr Grigorjevitš Volkonski on mind hobuse selga tõstnud ja talutab hobust mööda ringi; mul on hirm. Pärast teist ringi aitab ta mu maha ja küsib: „Noh, kuidas oli?” – „Mitte just kõige mõnusam…”

Suplus meres! Oleme hulgakesi vankris vaibaga kaetud heintel: vankri ette on rakendatud kas Fall või Kull – väikesed hobused, ise tumepruunid, saba ja lakk valged… Sõidame läbi metsa. Tee peal on puujuured; rappume, naerame. Metsalõhna sekka lõhnab hobuse järele… Ongi viimane küngas ja selle taga haarab meid oma embusse meremüha. Sõidame mäest alla; rattad jäävad liiva kinni; teepervedel on hall mererohi. Riietume lahti laudadest „supelusmajas”; jookseme paljajalu hüpeldes üle torkiva rohu vette! Lained veerevad meile vastu, haaravad endasse. Sile liivane põhi, tasane ja kindel. Vahel kõditab kergelt talda – väike lest tahab jala alt välja. Selle järel ei suutnud ma enam kunagi kusagil mujal supelda – ainult meres või ookeanis; ma ei kannatanud jõgesid ega tiike, ei suutnud taluda, kui jalg vajus millessegi pehmesse, püdelasse – see ei sobinud kokku esimeste muljete aristokraatlikkusega…

Ükskord hakkas mul pärast suplust halb; vend ja guvernant viisid mu majakesest välja värske õhu kätte. Mu jõud oli kadunud; mu teadvus oli kadunud, kuid kogu see aeg kuulsin ma mere ja tuule müha. Kui teadvus hakkas tagasi tulema, sündis see järk-järgult ja selles järkjärgulisuses oli üks jumalik hetk – just enne täielikku tagasitulekut. Nõrkusetunne läks üle, kõrvu lõi lainemüha, soe tuul paitas mu paljast keha, rohi torkis jalgu – ja ma tundsin alateadlikult enese ühtesulamist loodusega. Ja iga kord hiljem seda hetke meenutades mõtlesin ma, et ilmselt teab ka lehm, mis on õnn… Suplemast tagasi tulime jala; huuled ja sõrmed mustikatest sinised… Metsas jäi tee peale tohutu kivi; ükskord tehti ta samblast puhtaks ja kõik lapsed tahtsid sinna oma nime raiuda. Toodi siis haamrid ja meislid, kuid see töö polnudki nii lihtne, nagu lastele oli tundunud…

Fallis tärkab armastus raidkirja, kivisse jäädvustamise vastu; seal on mitu mälestusmärki. Suur kivimürakas kõrgel tiigikaldal on ehitud kiivri, kilbi ja mõõgaga; selle mälestusmärgi püstitas minu vanaema isa, Falli asutaja krahv Benckendorff oma vennale Konstantinile. Raidkirja viimased sõnad: „Ta lõpetas teenistuse, kui oli lõpetanud elu.” Fallis harjub raidkirju lugema. Aias on palju malmpinke; külalisteks olnud tuttavad kinkisid oma vapiga pingi ja palusid panna see armsakssaanud kohale. Milline lõbu oli lugeda neid vapikirju! Siin on lilled ja maasikad ning kohe sealsamas ladinakeelne kiri. „Pro fide et patria” olid minu esimesed ladinakeelsed sõnad… Romantism voolas mu hinge juba varakult…

Õhtu, videvik, lampe pole veel süüdatud. Vanaema on oma Érard’i taga ja mängib midagi kurba, aeglast, aga ometi kuidagi lohutavat. Kuulan õndsas poolunes; vasem käsi justkui kordaks kaebust… Ta rääkis kunagi, et selle nimi on valss ja et selle on kirjutanud keegi Chopin. Kuid praegu ei tea ma veel, mis see on, ja ei istu mitte võõrastetoas, vaid selle kõrval, „sambaruumis”. Suurtest akendest vaatab sisse põhjamaise kevade valge õhtu. Looduses on midagi tardunut, ma ei taha sinna. Seal akna taga on kuidagi vagune. Ainult puude kõige ülemised, valge taeva taustal tumedad lehed värelevad. Järsaku tühjuse kohal joonistub välja suur raske kastan; räägitakse, et selle on istutanud tädi Zahharževskaja, minu vanaema tädi; ta käib mõnikord Fallis külas ning on sama suur ja raske nagu tema kastangi; ta suitsetab erilisi õlgpaberosse, mida kutsutakse pahhitossideks; ta lõhnab hästi… Seal järsaku all kasvavad punaste õietuttidega lilled, mille kohta mu ema on mulle jutustanud, et kui ta oli väike, siis rääkinud tema vanaema talle, et kui tema oli väike, öelnud talle üks igivana mutike: „Iga kord, kui sa seda lille näed, tuleta mind meelde.” Ja kogu oma elu olen ma seda lille nähes meenutanud nii oma ema kui ka vanavananaema krahvinna Benckendorffi, keda ma pole kunagi näinud, ja igivana mutikest, kelle nimegi ma ei tea. Alles hiljuti, 1921. aasta juunis, nägin ma seda lille ühe maja aias Sivtsev Vražeki põiktänavas ja mu mõte lendas meie kahekümnendast sajandist läbi üheksateistkümnenda kaheksateistkümnendasse, kus igivana mutike oli mu väiksele vana-vanaemale öelnud, et teda tuleb mäletada… Need lilled on ligipääsmatul järsakul või all vee ääres; nende juurde peab minema altpoolt, kuid siin, „sambaruumis” on sammaste vahel ja akendel potid toalilledega. Küll on nende seas ilusaid – nagu sügavad veiniklaasid, lillad ja tumedalt vaarikpunased; neid kutsutavat gloksiiniateks. Eelmine kord võttis vana aednik gloksiinia lehe, lõikas pooleks ja pistis mõlemad pooled liivaga täidetud kasti ning mõne päeva pärast ajas kumbki lehetükk juured alla ja võrse üles. Vanal aednikul Riul olid lapselapsed Valli ja Richard; me mängisime koos; ma panin ühele suurele kivile tiigi kaldal nimeks Wally’s Stein ja ema ütles, et see tuletab meelde ühte väga kuulsat nime…

Väljas on kõik juba täiesti tardunud ja liikumatu, nagu klaasist; ainult udu kerkib alt orust. Seal teisel pool jõge künka ees aasal seisab pronksist mees, Apollo nimeks; pole näha, mille peal ta seisab – tema jalge ees on pilved, ta on just nagu taevas või nagu taevaelanik maa peal… Surun end vastu akent – see on külm. Terrass on kaunilt ehitud lilledega; ent kõik on nagu klaasist, ei ühtki värelust. Ja kui palju aastaid juba puurivad valged kivilõvid sellel terrassil oma liikumatut pilku liikumatusse öhe…

Vanaema vasem käsi jätkab kaeblemist, kuid see tundub leplik. Minu poole vaatab aknalaualt suur marmorist daam looriga; tema alla pronkstahvlile on kirjutatud, et see on keisrinna Maria Feodorovna, „meie ja kõikide heategija”.

Tuuakse lambid. Valgus on valus, ebameeldiv; kõik pudeneb laiali. Kuid söögitoas on juba valmis tee. Pikk-pikk laud ja hapupiim ja hall eesti leib – sepik. Suure söögitoa riiulitel on palju vana hõbedat – karikaid, kulpe. Puhvetkapi kohal seinal ripub pilt, mis kujutab igivana eidetudi, kelle põlvile on oma pea pannud väike särgiväel tüdruk. Portree kujutab naist, kelle mu vanavanaisa krahv Benckendorff oli päästnud uputuse ajal, mida on suurejooneliselt kujutatud „Vaskratsanikus”; tüdruk on minu vanaema õde, pärastine vürstinna Kotšubei, Dikanka omanik… Tollal ma seda veel ei teadnud, kuid see, mida sa hiljem teada saad, imbub mingil moel minevikku, ja isegi kui me mõtleme neist, keda pole, näeme neid minevikus surnuna. Mälus on keeruline piiritleda teadmise hetki, tabada seda punki, kus lõpeb „ei tea” ja algab „tean”, seda punkti, millal nimelt „sain teada”…

Ma sain Fallis palju teada ilma pingutuse, ilma lugemiseta – ainult tänu Fallile, seesmisest kokkupuutest väliste esemetega, sellest, mida lõid meie ümber vanaema või ema möödaminnes pillatud märkus, mõni lugu, mälestus, ohe või muhelus…

„Sambaruumis” seisis pikk vanaaegne klaver, kohmakas ja täiesti klaasise kõlaga; kuid teda hoiti hoolsalt – ta sobis hästi ülejäänud gooti mööbliga ja tema saatel oli laulnud, nagu mulle räägiti, kuulus lauljatar Sontag, abielus krahvinna Rossi; ta veetis ühe suve Fallis; pargis on ka temanimeline pink. Sellel kohmakal klaveril harjutasin ma alguses õhtuti koos emaga, hiljem mängisime neljal käel; mängisime Haydni, Mozartit, Beethovenit, Weberit – mis klaasise kõlaga ja mis vanaaegsete nootide järgi!.. Sellelsamal klaveril mängisin kord pastoraalset sümfooniat koos suurvürst Konstantin Konstantinovitši, hilisema K.R-ga, kes kadetina koos teiste Merekooli õpilastega Fallis käis.

Kadetid käisid meie pool mitu korda. Kui lõbus see oli! Korvett „Varjag” ja klipper „Žemtšug” heidavad Falli juures ankrusse; paadid lastakse vette; meie oleme seda juba ammu märganud ja jookseme neile vastu. Maale tuleb umbes seitsekümmend inimest – kadetid, ohvitserid ja kõige ees admiral Brõlkin. Jalutatakse ja sõidetakse ringi, majas valmistatakse külakosti; kadettidele pakutakse seda kastanite all, kuid epolettide ja õlalindiga admiral saadab vanaema söögituppa laua äärde… Nad tasusid meile külalislahkuse eest: me käisime nende juures Revelis ja elasime sõjalaevadel; nägime Paldiski sadamas kahuritulega manöövreid. Ükskord tulime Revelist tagasi kuunariga „Kompas”.

Ma ei unusta kunagi ühte ärkamist. Magasin „Varjagi” kajutis magusat lapseund. Mind äratas mingi müra ja enne veel, kui jõudsin taibata, et see on trummipõrin, vajusin koorilaulu vaiksesse õndsusse – meeskond laulis laevalael „Meie Isa”; ja merepeegelduse pimestav hõbe saatis kajutiaknasse võidutseva päikesekera kiired. Oo, ärkamine! Kas teile meeldib hommikuti ärgata? Brunhilde hüüatus: „Heil dir, Sonne, heil dir, leuchtender Tag!” Ärkamine! Tuleviku pant, selle pant, et möödunu ei katkeks, uuenemise ja uuekssaamise pant. Keegi prantslane on kirjutanud: „Les reveils de l’enfance sont triomphants, les reveils de l’age sont moroses, ceux de la vieillesse sont lugubre”. (Lapsepõlve ärkamised on juubeldavad, keskea ärkamised nukrad ja vanaduse omad sünged.) Ei, ma pole neid vahesid enda peal tunda saanud; ma juubeldan siiani, kui hommikul ärkan, ja kargan kohe jalule, sest päeva alustada on rõõm, eriti kui ilm on hea või laual ootamas alustatud käsikiri. Kuid sellist ärkamist, nagu tookord „Varjagil”, ma ei mäleta.

Elu merel on tulvil maalilisust ja mere maalilisus, mis sulab ühte Falli maalilisusega – kui palju on selles ilu… Kui nad merele läksid, jäi kõik äkki tühjaks. Ma istusin „sambaruumis” ja lugesin ruute tammest ja eebenipuust parketil… Vanaema on jutustanud, et kui ta väike tüdruk oli, seisis seal selle ukse juures ja tõmbas poognaga üle oma Maggini kuulus Lvov, „Jumal, keisrit kaitse Sa” viisi autor; ja tema viiul kõlas nagu orkester. Ta oli minu vanavanaisa Benckendorffi adjutant ja muusikuna sama hea kui insenerina. Fallis viib üle jõe Lvovi sild – ainus sillakaar toetub raudvarbadele, mille otsad on kaldasse taotud; harukordne kergus. Nikolai I ütles seda silda nähes: „Lvov on oma poogna üle jõe heitnud.”