Читать книгу Unustuse piir - Сергей Лебедев - Страница 3

Suvepäevad, pikad ja avarad nagu valguseküllaste ruumide viirg; päevad, kui looduses pole millestki puudu, uni on üürike, virgud koos koidikuga – suvepäevad, elusuvi!

August – sinu ilmaletuleku kuu; sa sündisid suvesse ja maailm näitas ennast sulle suvisena. Ilm oli palav, termomeeter peatus kriipsul kolmkümmend kuus koma kuus; su kehasoojus langes õhusoojusega kokku ja küllap sa tundsid, et maailm võtab su vastu.

August – augustis sa kukkusid, olles roninud vankrikese käepidemele, kukkusid koos sellega kivile; purukslöödud huultest purskas verd, suu muutus haavaks näos, piimahambad murdusid; sa tundsid valu, mis järgnenud aastatel muutus pudikeelsuseks, breketite metallkaarteks, mis säilitasid endas vere raudset maiku; sa tundsid valu, mis moonutas ja halvas kõne, nagu oleks iga sõna puurivõrede vahelt läbi surutud. Ent vigastus ei teinud sinust heidaskit, nagu laste hulgas sageli juhtub; hoopis vastupidi, tänu sellele said sa oma eakaaslastest vanemaks. Ent seda ei põhjustanud valu ega talutud piinad, mis mõnikord muudavad täiskasvanumaks.

Välja ütlemata jäänud sõnad, mis ei kõlanud siis, kui tahtsid neid lausuda, otsekui koondusid sinusse; teised lapsed kogusid mänguautosid, vanemad neist ka postmarke, aga sina kollektsioneerisid sõnu. Ja samamoodi nagu margi nelinurk tähendas kellelegi tõotust uude ellu, kus on teisi maid, kuulsust ja saavutusi, nii suuri triumfe, et kangelase nägu, mida kiirgas ruumi tema portree, jäädvustati markidel, maailmamosaiigi pisimatel killukestel; just samamoodi tunnetasid sina igas sõnas selle suure elu vastuhelki, kust see oli saabunud.

Just see tõeline ja sügav iga, mida varjab lapseea väline kest, vaikimises ning keset sõnu ja kõnelusi kulgevad elupäevad – just selle ea sõnad tegid võimalikuks kõik need arusaamad, mille järgi mu lapsepõlves liikus minu saatus.

Minu sündimise juures viibis inimene, keda ma edaspidi hakkan nimetama Teiseks taadiks – nõnda nimetasin ma teda endamisi oma lapsepõlves; loomulikult oli temalgi ees-, isa- ja perenimi, kuid need pole olulised; laps tajus täpselt selle inimese viisakuse varju peidetud erakordset võõrdumust. Vähe sellest, et ta hoidus omaette, oli endassesulgunud, oluline ei peitunud tema käitumises ega iseloomus; ta oli irdunud elust peaaegu kogu selle sõna juriidilises tähenduses ning üksnes selle tagajärjel ka inimestele kaugeks jäänud. Sellest, mis toimus olevikus, ei saanud ta osa, see möödus temast otsekui riivamisi, ent mitte vastuvõtlikkuse puudumise tõttu, vaid sellepärast, et ta oli oma elu juba otsekui ära elanud, olemasolu osutus saatusest pikemaks ning mitte ainuski sündmus ei suutnud teda nüüd liigutada; kõikidelt toimuva joonistelt oli tema figuur otsekui kõrvaldatud, välja jäetud, eraldatud.

Teine taat oli pime. Pimedat inimest on raske kirjeldada; vähe sellest, et nägemise kaotanud silmad röövivad inimeselt tema välimuse kõige harjumuspärasema joone – need tekitavad ka tunde, et füüsiline puudus on midagi enamat kui lihtsalt välimuse ja meeleelundite defekt; et pime on teovõimetu veel milleski muus peale suutmatuse ruumis orienteeruda. Pime inimene on otsekui ajas kadunud, eksisteerib igas hetkes kuidagi ebamääraselt; ja see peataolek muudab tema välised jooned mõneti laialivalguvaks, nagu oleks inimene ennast pildistamise ajal liigutanud.

Püüdes nüüd tema nägu endale ette kujutada, tajun vilksamisi mingeid mälestustehetki, milline see nägu peab tingimata olema, näen fotograafilise täpsusega, kuid nägu seal pole; otsekui oleks liigne valgus selle rikkunud. Võin loetleda tema väliseid tundemärke – keskmist kasvu, kõhetu, hallipäine, kuid kirjelduse võti ei peitu neis, vaid pigem tajumise kihis, kus mulje pole enam vahetult seotud sellega, mida me näeme.

Teine taat – ainult nõnda; kui laususid tema tegeliku nime, siis tundus, nagu viskaksid kirjakese piiril üle kobestatud jäljeriba, aga kirjake ei lenda kunagi teisele poole, kukub kuskil keskel maha; sa lausud inimese nime, kuid selle nime heli ei tekita teie vahel vähimatki haakumist, ei mingit lähedust; anonüümne arvsõna, Teine taat, vastab täpselt sinu tunnetusele.

Teine taat ei olnud minu sugulane, hoopis suvilanaaber, pime vana aednik. Kogu varasema elu oli ta surutud sõjaväelase või mingi muu ametikandja jäika vormikuube, nüüd kandis ta ainult vabalt kehale langevat pehmet linast riiet; nägemise oli ta kaotanud juba ammu, mitukümmend aastat enne minu sündimist; ta otsekui astus läbi oma pimeduse, läbi harjumuste, mis aheldavad pimedat tema pimeduses, ning oli nägemisvõimetuses vaba; ta koondas oma elu mõnele rajale, millest peamine oli teekond kodust suvilasse ja koju tagasi, igapäevaelus toetus ta koduabilisele ning aastatega lõi ta kuulmise ja kompimisega oma peas nägemuse sellest piiratud ruumist, mille ta oli endale asupaigaks valinud.

Sisuliselt võttes elas ta mitmel saarel, kus oli tuttavate helide, lõhnade, puudutuste kindel pinnas; võib öelda, et ta elas keset seda pinnast, tajudes seda kogu oma kehaga, toetudes sellele, ning niisuguses mõttes oli tema seisund isegi nägija omast kindlam. Ohtlik oli talle ainult uudsus. Uus sillake üle kraavi, uus esikuuks, ümberpaigutatud bussipeatus lammutasid selle mulaaži, mille Teine taat oli voolinud helidest ja kehalistest aistingutest; nägija ei tajugi seda teisenemist purustusena, ta näeb ainult muutust, aga pime on toimuva tõelisele mõistmisele lähemal: uudsus – see on surm, uuendus – mõrv; just seetõttu, ehkki mitte ainult sel põhjusel, suhtus Teine taat möödunusse tõsisemalt kui teised inimesed.

Keegi ei teadnud, kes oli Teine taat olnud varem; suvilakruntidele polnud peaaegu enam jäänud põlisasukaid, kellelt saanuks seda pärida. Suvilaelu soodustab tutvumist, elulugude ja kohalike kuulsuste kollektsioneerimist – vaata, see on tolle ja tolle suvila! –, aga Teine taat eksisteeris alati väljaspool sedalaadi pärimisi.

Temast jäi köitvalt igav mulje: tema taustal tundus igaüks olevat kuidagi tähelepanuväärsem kui tegelikult; Teine taat osutus ideaalseks piirdeks; lava laialivalguv tagasein, silmapaistmatuse apoteoos – mitte tagasihoidlikkuse, mitte varju hoidmise oskuse, vaid nimelt silmapaistmatuse ülendus; tagasihoidlikkus ja oskus hoiduda esiletikkumisest on iseloomulikud tunnusjooned, aga temal niisuguseid polnud.

Mitte mimikri ega maskeering, vaid olemise kõigetoidulisus, täielik vastuvõtlikkus, silmapaistmatus kui tuletis võimetusest või soovimatusest kas või mingil viisil ennast esile tõsta, sõna või teoga ilmutada mingeid kindlaid iseloomujooni. Teine taat elas otsekui nimme nõnda, et mitte kunagi endale elu tähelepanu tõmmata ning ta oli saavutanud selles peaaegu mungaliku täiuslikkuse.

Mingi trusti vanemraamatupidaja; temas ilmnes juhtimisharjumuse jädemeid, ehkki juba täiesti nõrgalt, kui ta kuidagi tähtsalt laua taha istus, sulepea kätte võttis, et anda kviitungile allkiri; näis nagu oleksid numbrid prillide suitsuläätsede taha peitunud silmad ära söönud. Ja ainult mõni külavanur – suvilad seisid nüüd seal, kus kunagi oli olnud külatagune seenemets – teadis rääkida, et Teine taat polnud üldse raamatupidaja. Küla annab inimestele läbinägelikkuse, teistsuguse tundelisuse saatuste kohta, kui seda teeb linn; seal tunnetatakse teistmoodi inimese seotust riigiga, olgu ta teeninud minevikus postiljoni või metsavahina, ja ätid arvasid, et Teisel taadil on midagi võõrast küljes; temast „levib kroonukirsade lehka”. Muide, külamehed ei läinud oma arvamustes kuigi kaugele – kas miilitsa arvepidaja või majandusjuhataja; nende arvates oli kroonukirsa lehk millekski enamaks nõrgavõitu.

Ent suvitajad ei lähtunud linna mõõdupuust, vaid suvilaelust. Neil aegadel ja nende inimeste hulgas peeti suvila omamist omamoodi amnestiaks, mineviku andestamiseks, ükspuha missugune see ka oli olnud; mitte oletatavate ega tegelike pattude, vaid mineviku kui niisuguse andeksandmiseks.

Loomulikult ei saanud säärases ringis kuidagi kõlada küsimus, kes oli olnud Teine taat – sellele häälele poleks jätkunud õhku; seal olid kõik kombekad inimesed ning see sõnapaar – kombekas inimene, mitte väärikas, mitte hea, vaid just kombekas – oli suvitajate kõrgeim tunnustus. Tegelikult just see ühendas kõiki suvitajaid: nemad olid osanud väljuda keerukatest aegadest kombekate inimestena, see tähendab – inimestena, kellest mitmesugustel põhjustel ei räägi keegi midagi halba.

Esmapilgul olid suvilad otsekui oaas, leplikkuse, rahu, sõbralikkuse saareke. Aga lapsed – lapsed tundsid, et see kõik on näilik, teeseldud: meid kasvatati liiga karmilt ja usinasti, tundmata kõlbelistes küsimustes ei halastust ega armu. Täiskasvanute peas oli täpselt piiritletud varjutuse ala, ja kui aset leidis mingi varjutus – varastasid, valetasid, jätsid lubaduse täitmata, siis oli sellele järgnenud karistus täiesti mõistmatu – mitte karmuse, vaid valmisoleku tõttu lahti ütelda pojast või tütrest, muutuda ainsa hetkega talle täiesti võõraks inimeseks, nii et tundus, nagu polekski see laps, vaid vaenlane, kes on pettusega tunginud perekonda, sünnitusmajas ära vahetatud olend.

Lapsi otsekui valmistati ette eluks, milles iga tegu on halb mitte selle enda pärast, vaid kuna see heidab varju omastele, õhutab neid teraselt jälgima – kes küll kasvatas lapse niisuguseks? –, aga vanemad ei soovi sugugi, et neid uuritakse; selle tagajärjel tekkis vaibemoraal, kõigesse imbus vastastikune korrektne kahepalgelisus: hirmusegune üleskutse hoiduda valetamisest üksnes võimendab valet ja sunnib selles kavaldama.

Lapsepõlv nendes suvilates – neid pole enam ammu olemas, neist on saanud äärelinn, majad muutusid, uuenesid, piirdeaedadest said tihedad planktarad – lapsepõlv oli silmakirjalikkuse kool; ma ei saa seda küll täiel määral seostada oma perekonnaga, mõne sõbra perega, kuid üldine suhete väli oli just niisugune. Igaüks meist, suvilalastest, elas suuremal või vähemal määral kaksikelu; jutt polnud salatempudest, keeldudest, üleastumisest, vaikimisest ja sunnitud salatsemisest. Meie, igaüks omamoodi, olime ustavad vanematele, kes liiga selgesti nägid mingisuguseid teisi lapsi, kes me küll polnud, aga kelleks pidime saama.

Muide, ma olen lapsepõlvele tänulik; kui lausa skisofreeniani võimendatud isiksuse kahestumise teadus poleks mõjutanud neid, kes olid pojad, pojapojad, vennapojad, sõprade pojad, naabersuvila poisid ja sina ise, siis poleks minust saanud see, kelleks ma kujunesin; ja loomulikult poleks ma suutnud aru saada Teisest taadist, mõista tema tegelikku olemust.

Kord – ma ruttan ette – arvasin lapseliku naiivsusega mõistvat, et silmavaade on peegel; me ei näe inimesi, vaid seda, kuidas inimesed meis peegelduvad; mulle tundus, nagu oleksin avastanud saladuse ning jääb üle ainult selgusele jõuda, kuidas pääseda oma pilgu taha, kuidas näha seda, mida sa põhimõtteliselt ei tohiks näha.

Selle üle mõtiskledes hakkasin mängima oma varjuga: püüdsin asuda nõnda, et selle järgi ei saaks aru, et see on minu vari; läksin õunapuu kännu, tünni, hernehirmutise juurde; tõmbasin pea õlgade vahele, peitsin käed, püüdsin, et minu vari jäljendaks nende varje; mängisin mitu päeva, eriti õhtuti, kui varjud on selgemad, tihedamad ja pikemad, mängisin muretult, märkamata aega. Ja äkki, juba väsinult ja lihtsalt tembutades, pöördusin ning tardusin: see polnud minu vari. Vahetuse hetk oli mulle märkamatuks jäänud, nüüd seisin, kartes ennast nihutada: mis siis, kui liikumine ei aita, mis siis saab, kui see võõras vari jäljendab teda, jäädes võõraks? Ent ma olin tardunud väga ebamugavas asendis, tammusin ühelt jalalt teisele, jõudsin vaevu silmi pilgutada, aga kui ma laugusid kergitasin, siis nägin, et vari on minu oma.

Mäng omandas nüüd ohtliku mõtte: ma otsisin teadlikult niisugust erutatud oimetusseisundit, milles olin mänguhoos andunud liigutustele, viimastele päikesekiirtele, nii et kaotasin hetkeks teadvuse ja osutusin iseendale võõraks; omandasin kellegi teise varju.

Tõsi küll, rohkem ma niisugust seisundit enam ei kogenud; siis aga hakkasin jälgima täiskasvanute varje – see polnud enam meelelahutus, ei olnud mäng, vaid mingi tunnetamise kulg. Mulle tundus, et nende varjud erinevad mitte ainult kontuuride poolest: isa vari oli temast palju suurem ja kui ta meile head ööd soovides kustutas toas tule, näis mulle, nagu oleks vari jäänud kohale, lahustunud pimeduses, suuremaks kasvanud ja ähvardav, jälgides, kas ma tõepoolest magan. Ema vari oli muutlik, muusikaliste kontuuridega, tundus, nagu vastaks see puudutusele meloodiliselt nagu tšello; vanaema vari vilksatas nagu villane kedrus, nagu kudumisvardad – see oli hea vari.

Ent Teise taadi varju ei õnnestunud mul tunnetada; see ei kostnud mu kujutlusvõimele midagi, ükspuha kuidas ma ka ei püüdnud selles midagi tabada; ei saa öelda, et see olnuks silmapaistmatu, tavaline, poleks kätkenud endas midagi, mille külge fantaasia saaks haarduda; mulle tundus, et Teine taat teab, missugune on tema vari, juhib seda, jälgides, et see ei lausuks temast midagi ülearust, sikutaks seda alatasa nagu pikka mantlihõlma.

Muide, kõik see juhtus alles hiljem, pidin ainult selgitama lapsepõlve asjaolusid ning kogu loo edasist sõlmitust – jutustust sellest, kuidas Teine taat tuli aegamisi meie perekonda, kuidas sündisin mina ning missuguseks kujunesid meie omavahelised ja erilised suhted.

Meie perekonna suvilakrunt külgnes Teise taadi omaga; aeda vahel polnud, seda asendas veetoru, ja kuidagi juhtus kohe nõnda, et meile suvila müünud inimesed andsid koos sellega üle ka vabatahtliku kohustuse hoolitseda Teise taadi eest. Suvilakruntide eraldatust, lahutatust naabritest tunnistavad nähtavad märgid – tarad, torud, nagu meilgi; mida pimedalt ikka tahta? Nõnda siis juhtus, et tõke ei toiminud ja suhted Teise taadiga ületasid naabritevahelise piiri.

Niipalju kui oskan arvata, ei ilmutanud Teine taat märgatavat lähenemissoovi; kuulajaid ta ei otsinud, kaaslasi ei vajanud; kõik toimus otsekui iseenesest, Teine taat oskas osavalt jätta mulje, nagu tuleks ta naabrite suhtlemisvajadusele sunnitult vastu. Nüüd ma mõtlen, et Teisele taadile tähendas lähenemine proovilepanekut: ta oli aastakümneid elanud suletult, taas minevikku kogedes, ja riskis nüüd esimest korda lähemalt suhelda tundmatute inimestega, et nende silmade, nende tunnetega kontrollida, kui hästi on peidetud kõik see, mis pidi jääma varjatuks.

Muide, see on liiga lihtne selgitus; põhjusi oli rohkem. Teise taadi tervis oli suurepärane; temalt nägemise võtnud loodus pikka aega otsekui korvas talle tekitatud kehalist kahju, nii et ealised hädad teda ei vaevanud; ainult luud-kondid andsid endast halva ilma eel märku – ilmselt oli pakane talle kunagi rängalt liiga teinud ning nüüd hoiatas organism aegsasti külmade tuleku eest; ent Teine taat otsis – ja leidis minu perekonnast – inimesi, kelle hulgas surra; ning eelkõige ei otsinud ta mitte usaldusväärsust, abi „kui midagi peaks juhtuma”, vaid taktitunnet võõraste saladuste suhtes.

Ta rajas suhteid – kuid mitte eluks, vaid esialgu edasilükatud surmaks; seda rakurssi, seda muutust oli suhetes seestpoolt keeruline märgata ja ma suudan tema üle otsustada ainult mälus säilinu järgi. Teine taat ei tulnud ju perekonda, ei trüginud ülalpeetavaks – vastupidi, ta püüdis hoiduda tüli tegemast, ei tikkunud lähedaseks, ta ei rõhutanud seda kunagi, ei teeselnud ning hoidus kaastunnet äratamast. Ent kõiges selles peitus mingisugune teatrirolli võlts usaldusväärsus, kus näitleja vähimalgi määral ei hälbi valitud esinemisviisist.

Muidugi võib niimoodi käituda ka oma mõtetes laitmatult õilis inimene; ent ta oleks oma õilsuses loomulik, Teise taadi toimingud jätsid aga alati kuidagi lahtirebitud, temast endast irrutatud mulje: teda juhtis ainult kavatsus, mitte aga sisemine võimetus kuidagi teisiti käituda.

Muide, see märkus pärineb hilisemast ajast, tollal aga ei mõtelnud keegi nõnda; vastupidi, minu arvates räägiti meie peres Teisest taadist kui siirast, olgugi et kinnisest inimesest.

Teine taat oskas olla kasulik – kaalukate nõuannete, vajalike teadmistega; tema juures adusid sa seda elukvaliteeti, mis sünnib siis, kui su lähedal viibib paljukogenud inimene, kes on kohanenud eluga keset raskusi. Mõlemad minu vanaisad langesid sõjas ja ehkki ta avalikult ennast pere hulka ei lugenud, hõivas Teine taat aegamisi perekonna vanima mehe koha; ta ei pretendeerinud sellele, ei püüdnud lihaste vanaisade mälestust kõrvale tõrjuda, vastupidi, suhtus sellesse mälestusse austavalt. Aegamisi, aastate jooksul, nihkus ta lähemale: andis aiamaa jaoks istikuid, õpetas viljapuid pookima, kõige elujõulisemat pistoksa välja valima, seda tüvega ühendama, pookevahaga määrima, esimestel aastatel hooldama – ning pikkamööda kasvas ta ise meiega kokku, liitus, otsekui teadnuks ta aja pikaldast jõudu, mis ei salli kiirustamist, vaid lubab ainult nõrka igapäevast survet – nõnda kirjutatakse tekste, nõnda lahendatakse suhetes ilmnevaid võimatusi ja vastuolusid –, tagasihoidlik pingutus, mis loob ja arendab mingi välja; välja, mis esialgu ainult laiendab piire, aga mingist hetkest alates omandab juba endale iseloomulikud omadused, mis loovad uusi sidemeid, uusi, varem võimatuid sündmusi, juhtumeid, mõtteid ja tegusid.

Suve lõpu poole keedeti suvilas moosi – Teine taat aitas kaasa, pesi vaskkausse; hoidiste tegemisel kandis kohale kuuma veega uhutud purgid. Karusmarjad, sõstrad, õunad – suviste viljade tuum, suvine mahl kees paksemaks, tihenes, suvine viljakandmise aeg kaanetati vastu talve, enne külmade ja pimeduse saabumist; suvised lõhnaküllased ürdid pandi koos kurkide, tomatite ja patissonidega purkidesse, neid lisati soolatud seentele pangedesse, millest igritses mullitavat mahla nagu imiku sülge.

Perekonna moodustab eri inimeste suhete kogum ajas ja aegamööda võeti Teine taat sellesse ringi, esialgu mitte päris võõrana, hiljem aga nagu oma. Talle loeti valjusti ette romaane, ajakirju ja ajalehti – tema koduabiline luges puiselt, intonatsioonideta, raamat ei lubanud teda endasse–, aga Taat pajatas midagi minevikust, väga katkendlikult, nagu komistaks ta alatasa mingi valdkonna piiridele, millest ta oli otsustanud vaikida, ja minu vanematel kujunes arvamus, et seal, tema minevikus, peitub mingi draama, õiglusetus, võib-olla arreteerimine, väljasaatmine, vangistus. Teisele taadile meeldisid lauamängud, loto, kaardid, ainult et siis pidi keegi istuma tema kõrval, puudutustega osutama, missugune käik teha, ning suvilaõhtud riidest lambivarju all muutusid tänu temale igati õigeks – just niisuguseks, nagu peavadki olema õhtud suvilas, kuhu on kogunenud eri vanuses inimesed, kus puudub lõhe põlvkondade vahel, kus kõik on heasüdamlikult üksteisega seotud, sest leidub neidki, kelle nõtrus on puhas ja kes ei põhjusta ebameeldivusi; keda on kerge ja lihtne aidata; laual veeresid arvloto tünjad vaadikesed, linale asetati kaarte, hämardus ning oli vist liigagi meeldiv tunnetada, et õhtu on kellelegi lähemal, kellestki veel kaugel; eluõhtu.

Nõnda, ainuüksi järjekindluse jõuga tuli Teine taat meie perekonda. Muide, perekonnasisestesse asjadesse ei sekkunud ta kunagi; kui tema kuuldes arutati midagi olulist, siis seadis ta ennast toolile nõnda, et kõik mõistaksid tema õigustatud kohalolekut, olgugi et tal puudub hääleõigus; mida aasta edasi, seda kindlamalt ta niisugustel puhkudel toolile istus, lähenes millimeeterhaaval asendile, milles istuvad kodused, mitte perekonnasõbrad; temast sai midagi notari taolist, lõpuks kutsuti ta tõsiste juttude ajaks spetsiaalselt kohale.

Ent kord, kui ema mind kandis, ütlesid arstid, et sünnitamine oleks erakordselt ohtlik ja soovitasid talle selge sõnaga aborti; loomulikult ei arutatud seda laua ääres, kuid kogu perekond teadis seda ja muretses. Alles sündimata, ma otsekui viibisin inimeste keskel, vanaema juba otsis kirstust vanu mähkmeid ja villast lõnga – mütsikese ja sokikeste kudumiseks; kuid kõik kõhklesid, arutasid nii- ja naamoodi, kodused püüdsid – hilinenult – olla tagasihoidlikumad oma sõnades, räägiti napilt, jälgiti pilke; kaalul oli elu, keegi ei tahtnud kogemata vale vaekaussi allapoole kallutada.

Kõik ootasid, et otsus küpseks ja sünniks otsekui iseenesest; maja kogu olemine väärdus, paisus nagu raseda kõht, täitus ootuste sogase veega. Ema tahtis kindlasti sünnitada, kuid majja oli juba kogunenud liiga palju väljaütlemata kartusi, lõpetamata küsimusi. Ja mida lähemale jõudis päev, millest hiljem ei tohtinud enam aborti teha, seda suurema kohkumuse ja põlgliku hämmastusega – nagu panoptikumi klaaskolbide ees – jälgis osa sugulasi, kes arvasid, et sünnitada ei tohi, kuidas uus elu, mis alles tervenisti kuulus füsioloogiale, sarnanedes selles haigusega, kasvajaga, valmistub ilmale tulema, ähvardades enda kandjat võimaliku surmaga.

Sel hetkel andsid endast märku kõik kahe perekonnaharu, isa- ja emapoolse, vanad lahkhelid; põrkusid kaks vereliini, kaks pärilikkust, ning see, et mina – alles mitte keegi, alles loode emaüsas – valmistusin sündima just nii, läbi surmaohu, tõi esile ammused vastuolud; üks vereliin pöördus teise vastu, üks suguvõsa seisis rinnutsi teisega.

Isas – vana aadlidünastia, kelle juured ulatusid kaheksateistkümnendasse ja üheksateistkümnendasse sajandisse, hääbuv, nõrgenev veri; kolm minu isapoolset vanalelle jäid sõjas teadmata kadunuks, suguvõsa hukkus, sattunud endale võõrasse aega, nagu hukkub organism sobimatutes tingimustes, ning tema lähedaste saatused olid hukatuslikud samavõrd, nagu inimene kannab endas sootunnust.

Emas – veri lõunapoolsest perekonnast, kus igas põlvkonnas sündis vähemalt kümme last, kus neid oli alati arvukalt ning iga laps oli rohkem kellegi vend või kellegi õde kui ta ise; kus, kui kogunes terve perekond, kaeti lauad aeda; kus oldi kehalt tugevad, hukkuti, kuid ei jäädud teadmata kadunuks, otsekui poleks ühendus sugulussidemete kaudu – otsesed sugulased, nõod, kolmanda põlve sugulased – jätnud kedagi järelevalveta, kedagi ei lastud jäljetult kaduda; nagu poleks selle suguvõsa veri teatud mõttes hoolinud igast inimesest eraldi, võrsusid uued tõusmed nagu rohi pärast niitmist – kolm korda tihedamalt.

Kaks vereliini, kahe suguvõsa saatused liitusid minus; kaks möödunud aega otsisid minus tuleviku lausungit. Ning kaks minuga, kuid mitte omavahel seotud sugulaslikku jõudu, ema suguvõsa ja isa oma, läksid leppimatult vastamisi: missuguseks peaksin ma saama, kellesse minema, ning kumbki pool oli valmis kas või elu hinnaga takistama, et teine peale ei jääks. Aga inimestest said ainult nende jõudude vahendid, vereandami toojad.

Sel ajal tuli meie majja Teine taat. Ehkki tal puudus võime näha seda varjatud konflikti pinget, mis ilmneb pilkudes, žestides ja poosides ning määrab dünaamiliselt üldise liikumisvälja, sai ta siiski alati mingil viisil riiust ja lahkhelidest teada. Kõnetämbrid ja maja muutunud hääled – mida me teame sellest, kui palju pajatab pimedale kahvli järsk katkendlik klõbin taldrikul, uksehingede pingeline kääksumine, köögikraanist liiga ohtralt, tavalisest valjemini pahisev vesi – Teine taat tabas helide muutumises teatava ebakõlade partituuri. Ning samamoodi nagu insener, terase ja betooni helilooja, kes tunnetab, et konstruktsioon kõlab kuskil vääriti, asub otsima selle muutunud heli tekkekohta, tühikut, murdekohta, mõra, sirutas Teine taat selga, nagu kuulataks ta kogu kehaga, muutis selle resonaatoriks või radariks, tema kehapinnad püüdsid sündmuste varjatud voolusid.

Üsna ruttu – perekond istus parajasti laua ääres – taipas Teine taat tõenäoliselt kogu olukorda; ainsast märkusest, et emad ei tohiks süüa midagi teravat, toonist, millega see oli lausutud, piisas talle mõistmaks, et rasedus on emale ohtlik. Ja äkki – kõik teadsid, et Teisel taadil pole lapsi – hakkas ta pärast pikka mõtlemist ootamatult rääkima, valas välja kõik, mis oli temasse juba ammu vähehaaval kogunenud, tuues end selle kõnega täieõigusliku ja vastuvaidlematu sugulasena perekonda.

Teine taat rääkis katkendlikult, hüppas ühelt teemalt teisele, mis iseenesest oli hämmastav. Tema arutlustes peitus lisaks arukusele ja kogemustele alati midagi jäika, algajalikku; ta ei oletanud kunagi, ei arutanud võimalusi ega tõenäosusi, otsekui oleks nägemisvõimetus õpetanud lootma ainult kindlatele, igas mõttes faktidele. Seda kindlust hindas ta omadusena vist rohkem kui fakti enda tähendust, mistõttu temast jäi entsüklopeediate lugeja, kuupäevade, arvandmete ja juriidiliste määratluste huvilise mulje; ent siin astus ta elu kui niisuguse arutlemise senitundmatule pinnasele ja see andis tema kõnele täiendava siirusetunnetuse.

Ta rääkis nõnda, nagu positakse hambavalu – nimme korrates, eemale juhtides olevikust, milles kõik nii või teisiti meenutab valu; suigutas, rahustas alles sündimata last, otsekui tehes rasedale lõõgastavat massaaži. Millegipärast alustas ta kolmekümnendatest aastatest külas, kus oli elanud; sealsel kunagisel mõisnikul oli olnud hiiglasuur õunaaed. Endisajal lubas mõisnik külarahvast aeda, loovutas neile kolmandiku saagist, pakkus alati istikuid, aga keegi ei tahtnud neid – harjumuspärasem ja lihtsam oli võtta õunu võõrast aiast. Pärast revolutsiooni sai õunaaed kõikide omaks, iga külapere otsustas nüüd oma aeda õunapuu istutada; vanad puud kaevati koos juurtega üles ja veeti vankritega külla. Oli õunaküllane sügis, õunapuude koltuvad võrad ujusid põldude vahel, nagu oleks aed otsustanud need paigad maha jätta; ükski puu ei juurdunud, need olid vanad; ehkki külas kaevati suured augud ning vooderdati need õlgede ja sõnnikuga, külmusid kõik õunapuud juba esimesel talvel.

Teine taat rääkis tusaselt, teda solvasid õunapuud, solvasid ka loodusseadused, mille järgi vana puu ei saa juurduda uues paigas; seejärel hakkas ta rääkima põhjalast, ookeanist koelmutele liikuvatest kaladest; sellest, et kala jaoks muutub kogu maailm kaluri võrguks. Ta püüab läbi murda võrkudest, nootadest, rüsadest, tungida üle kärestike, võita teda tagasi tõrjuv pahisev jõevool, ja ta liikumine on nii võimas, et ta tungibki läbi – ent ta pürib surma, hukkub järglasi sigitades, otsekui eksisteeriks takistusi, mida on võimatu ületada, juba ette tulevase surmaga nõustumata.

Ent pangem tähele – Teise taadi jutust polnud võimalik aru saada, kas ta tunneb kaasa õunapuudele, võrkudes hukkuvatele kaladele või kajastasid ta sõnad mingeid mõtteid iseendast. Ta sepitses midagi ja püüdis nüüd kaasata minu lähedasi oma salaplaanidesse, avamata nende tagamõtet. Näis, nagu ei jõuaks ta oma jutule järele, ta oli liiga kaua, võib-olla aastakümneid midagi kavandanud ja nüüd vabanes nende salajaste mõtiskluste energia, purskas temast välja, aga tema jõudis napilt seada selle teele ühe paisu teise järel, muuta voolusängi, jaotada see harudeks, varjata maskide ja mõistukõnedega, et miski juba ammu enda kohta väga otseselt ja selgesti räägitu selles otsekohesuses enam ei kõlaks.

Muide, kõike seda kuulati ja kuuldi teisiti; perelaua äärde kogunenud tundsid, et Teine taat otsib mingeid lähenemisvõimalusi, et maandada juba päevi kestnud üldist pinget, nad tõlgendasid tema kõnet nõnda, nagu ei räägiks ta endast, vaid üksnes olukorrast, mille osaliseks ta oli sattunud. Viljakandmise lõpetanud külmunud õunapuud, kudemise järel hukkunud kala – kõiges selle kumas midagi ebamäärast ning jäi arusaamatuks, kummale kaalukausile langevad Teise taadi sõnad. Aga äkki võttis ta mõistuse pähe, suunas jutu järsult kõrvale: hakkas üldiseks hämmelduseks rääkima, nagu oleks korraga avastanud kõik väljaütlemata kartused – ja heitis need käigult kõrvale. Ta ütles, et on tingimata vaja sünnitada, meditsiin on juba heal tasemel, aga arstid püüavad ilmaaegu oma nahka kindlustada, ja asus loetlema juhtumeid, kus maimukesed on ilmale tulnud trammivagunis, kaevanduse lambiruumis, maisipõllul, kuskil Kesk-Aasia stepis kosmodroomi lähedal, saiapoes, hambaarsti toolil, pommivarjendis. Tähelepanelikum kuulaja oleks mõistnud, et Teine taat võtab need lood õhust, valib sündmuspaiga kas talle tuttavast elust või ajalehtdest, kuid ta täitis toa, asustas selle nii tihedalt nende äkitselt sündinud lapsukestega, sünnitusvalude lõppematute krampidega, et kuulajate tähelepanu hajus. Juba lubas Teine taat sokutada ema parimasse haiglasse, kinnisesse ametkondlikku kliinikusse, kinnitas, et kõik saab teoks parimal viisil, nagu oleks ta ise ämmaemand; ta rääkis endast, oma lastetusest – lõpen iseendaga ja järglasi mul pole – ning palus nii visalt, anus, et ema sünnitaks, kindlasti sünnitaks, et ta ei kardaks midagi; ja kellelegi ei tulnud pähe: ta palub enda jaoks.

Sellest kõnelusest alates jõustus perekonnas tõdemus, et sünnitada on vaja; nõnda ilmus minu elulätte juures seisnud inimeste hulka Teine taat. Tuhud venisid väga pikaks, ema piinles mind ilmale tuues; iga tunniga hakkas tal üha halvem, meid oli tarvis kiiresti teineteisest lahutada, vabastada ta minust, see oli aga võimatu; algas verejooks, see ei peatunud, hiljem arstid ütlesid, et mingil hetkel nad ei teadnud, keda päästa – kas ema või laps. Ma sündisin osaliselt võõra sõna õhutusel; sündisin juuksekarva kaugusel surmast, enda ja ema omast; see oli õnn, juhus, kuid tagantjärele mõteldes kinnitas see kõik usku Teise taadi õnnelikku eelaimusesse.

Nõnda tuli Teine taat meie perekonda; nõnda – välja ütlemata – määrati mind tema lapselapseks; minu kaudu sõlmiti see side, minu kaudu loodi see sugulus, minu kaudu see hiljem ka püsis. Lühidalt, oma veendumuseks kehastunud elujõuga Teine taat otsekui ostis mu olematusest välja, tegi mind olemasolevaks, avas mulle uksed; päästja ja päästetu, looja ning loodu seos. Ja teatud mõttes anti mind Teisele taadile; sageli puhkevad kasvatajate tülid sellepärast, kellele kuulub lapse lõplik omandiõigus ja see vaimne omandiõigus, mis sünnitab peenema orjuse kui suhtumine inimesse nagu asjasse, kuuluski Teisele taadile.

Olen juba öelnud, et Teine taat elas nagu ilma minevikuta inimene; üks, väline puudus – nägemisvõimetus – varjas teist: mineviku puudumist. Toimus asendamine – pimedalt on kuidagi ebamugav, kohatu küsida, mida ta nägi, kuidas elas, kes ta oli. Endastmõistetavalt meenutavad niisugused küsimused talle füüsilist puuet, kaotatud tervist, ja Teine taat peitus oma nägemisvõimetuse taha nii loomulikult, et keegi ei pannud seda manöövrit tähele. Ta ei teeselnud abitut, ei rõhutanud oma pimedust, nõudes erilist kohtlemist, ta lihtsalt ei näinud, ei näinud oma tagasihoidlikult teadvustatud ja heakskiidetud abitust; ei kurtnud ning tõenäoliselt mõistsin ainult mina, et Teine taat muutis ennast nimelt oma pimedate silmade lisandiks; muidugi ei õnnestunud tal nägemist tagasi saada, diagnoos ümbervaatamisele ei kuulunud, kuid sellega leppimine polnud siiras.

Hiljem oskasin seda kõike näha ainult seetõttu, et Teise taadi harjumused, tema ülimalt viimistletud enesekontroll, kolme-, neljakordselt võimendatud vajadus arvestada juhuslikku pilku, mida tema ei märka, kõik see oli ette nähtud selleks, kuidas elavad täiskasvanud; aga nemad ei mängi peitust, ei istu vaikides, hingates läbi nina, laua all, kui keegi tuppa siseneb.

Teine taat otsekui unustas, et majja oli ilmunud veel üks silmapaar. Ta ei näinud mind sündimisest alates kunagi, tõenäoliselt olin ma algul tema jaoks midagi rääkiva tõmbetuule sarnast. Ta sai ainult mõttes jälgida, kuidas ma kasvan ning teadmatus minu välimusest, suutmatus selgitada endale minu tegelikku isiksust tegid minust – tema tajumises – aruka taime või kodulooma. Teine taat oli liiga keskendunud sellele, et jätta täiskasvanutele alati õige mulje, hoida peas helide järgi kujundatud mõttelist pilti – kes kuhu läks, kes kus asub, kes kust võib vaadata, aga mina langesin sellest pildist välja, täpsemalt, teatud ajani ma ei ilmunudki sinna. Teine taat ei oodanud minult läbinägelikkust, ei teinud mulle võimaliku ohu märget; ta sai minu üle otsustada ainult juttude järgi, mida minuga arendasid täiskasvanud ja neist kõnelustest – niisugune on lastega räägitu üldine omadus, kui neid pealiskaudselt kuulata – sai kujuneda ainult kohmerdise ja hädapätaka mulje.

Kui ma olin saanud seitsmeaastaseks, nõudis Teine taat lõpuks oma õigust minule. Viimastel suvilapäevadel – vanemad juba vaatasid, missuguseid gladioole koolibuketi jaoks lõigata – leiti mu peast täid. Koolini oli jäänud kõigest mõni päev, täide hävitamiseks enam aega polnud; täiskasvanud asusid asja arutama, mina aga istusin kõrvaltoas; arvasin, et otsustatakse mu pea paljaks ajada, elasin seda juukselõikust juba ette valusalt läbi: vähe sellest, et juuksed olid vist minu ainus vabadus, ka lõikamine ise oli minu meelest kuidagi võõras ja ohtlik.

Kui jutt kaldus juukselõikusele, olin ma seesmiselt alati ülemäära ärevil. Lapitud palakas, mille ema mu õlgadele laotas, tundus olevat pehkinud surilina, selle valevus polnud enam voodipesu tavalist tooni ning omandas – võib-olla sellepärast, et lina oli vana, palju kordi pestud – selle nähtamatu hämaruse varjundi, mida tajud valgetel surilinadel: kõdunemine pole neid puudutanud, kuid juba lasub neil kaduvuse vari, otsekui kaoks päikesevalgus õhust ning jätaks riidele osakesi sellest lillakast sinerdusest, mis ilmub koolnu teravaks vajunud põsenukkidele.

Palakaga eraldatud inimpea üksindus – peeglisse vaadates, kääriterade lähedus, põrandale langevad juuksesalgud, mis alles äsja olid osake sinust – ja juba pühitakse neid vihakesega kokku; juukselõikus tundus olevat väike surm. Koostasin mõttes koguni omamoodi hierarhia, kus juukselõikus oli samal astmel kassi või koera surmaga; loom hukkus, aga inimest niisugune surm ei tapnud, selle doos oli liiga väike – ent ka mina ise olin pisike ja seetõttu tardusin toolil, isegi praegu käin ma juukselõikla ees mitu korda ärevalt edasi-tagasi, enne kui sisse astun. Seebi-, puudri-, vahulõhnad, mida fööni kuumad lained keerutavad, imalus ja kleepuvus – kõik see juhatab mind millegi muu juurde ning kaks piiblilugu põimuvad üheks: Delila lõikab Simsoni juuksed maha, Salome kannab vaagnal Ristija Johannese pead; mahalõigatud juuksed ja keha küljest eraldatud pea – neis kujundites aimub midagi elust ja surmast, mis avaneb läbielamustes ka lapsele; alles hiljem sain teada, kuidas niisuguseid tunnetusi väljendatakse allegooriliselt pühas raamatus.

Ja siis, kui minu peaga oli vaja midagi ette võtta, soovitas Teine taat: maha ajada ja petrooliga võida.

Maha ajada. Nulliga.

Mind ei hirmutanud niivõrd teadmine, et kiilakaid narritakse, tulevasi irvitusi eraldas minust lõikamistoiming ise, see oli sama mis surm, võrdväärne sellega, kuid mitte väike surm nagu juuste lõikamisel, vaid täieulatuslik, täiesti tõeline. Mind taheti nulliga pügada, teha jälle mudilaseks, see tähendab, võtta minult see vähene, mida olin juba läbi elanud ning mis silmaga vaadatuna väljendus püsivas juustepikkuses.

Ja ma ehmusin veelgi rohkem, mõistnud, et täiskasvanud ei kavatsegi Teisele taadile vastu vaielda: tema soovitus koguni rõõmustas neid; nad olid ise sellele mõtelnud, kuid ei söandanud seda kaastundest välja öelda. Teine taat sobis igati niisuguse ettepaneku tegemiseks: täid, petrool, juuste mahaajamine – kõigest sellest levis vana aja hõngu, järelevalvetust, karme otsustusi; kui seda oleks öelnud keegi teine, võib-olla täiskasvanud pereliikmed, siis ehk oleks läinud vaidlemiseks, aga nüüd peitus selles ranguse hurm: aitab virisemisest, juuksed maha, kujuta ette, nagu oleksid sõjaväes, seal ei küsita, pead oskama ebameeldivustest üle olla, õpi välja kannatama, meestele on seda vaja. Täiskasvanutele vist tundus, et ta mängib, et ta räägib sobival toonil, mis mind julgustab, aga minus süvenes arusaamine, et asi pole ainult juukselõikuses; et Teine taat on otsustanud – kuid keegi ei mõista seda! – võtta mind oma võimusesse.

Niisugusel tunnetusel oli ka eellugu; ma olin juba ammu märganud, et Teine taat suhtus pikkadesse juustesse vastumeelselt ja isegi karmilt.