Читать книгу Kreeka magnaadi kokkulepe laste nimel - Шэрон Кендрик - Страница 5

Tegemist polnud esimese korraga, mil mees hilines, küll aga oli see esimene kord, kui ta polnud isegi vaevunud naist selle eest hoiatama.

Vihm oli muutnud tänavad läikivaks nagu mõne vana must-valge foto, kuid Rebecca ainitine pilk oli naelutatud ristmikule, mis mehe auto saabumisest esimesena märku annaks.

Naise pihud olid külmad ja niisked, ta hammustas huulde ning tema peas keerlesid mõtted, mida ta ei suutnud enam ignoreerida. Sest võib-olla algabki see nii – suhte lõpp. Kerge hoolimatusega, mitte kirglike tülidega.

Tema huuled tõmbusid valusasse naeratusse, ta mõistis, et sõna “suhe” andis sellele rohkem tähtust, kui asi väärt oli. Kui kaks inimest elavad eri mandritel ja veedavad koos kõigest mõned üksikud salajased hetked, siis kas see läheb üldse suhtena arvesse?

Ehk oleks õigem nimetada seda kergeks armulooks. Kergeks armulooks, mis poleks pidanud kunagi algama ja millele Rebecca oli püüdnud kõigest väest vastu panna, kuid siiski oli ta jäänud liiga nõrgaks – loomulikult. See oligi ju Xandrose eriline võime: muuta naised enda ümber nõrgaks. Polnud raske mõista miks. Arvestades Kreeka miljardäri uskumatut karismat ning võimsat veenmisoskust, oli hämmastav, et Rebecca suutis üldse nii kaua vastu pidada.

Ehk ongi see nii ette määratud, kui armud sellisesse mehesse nagu Alexandros Pavlidis – sõpradele ja armukestele lihtsalt Xandros. See kohutav hõivatus, mis moonutas kogu su mõtlemist. Isegi kui ütled iseendale, et ei taha olla armunud, et see ei saaks mitte mingil juhul olla armastus, kui tunned meest vaid mõne uskumatu kohtamise ja veelgi uskumatuma seksi järgi. Siiski on võimalik seda endale üha uuesti ja uuesti korrutada ning jääda mõnikord ka seda peaaegu uskuma. Ning siis helistab mees viimasel hetkel ning Rebecca kuuleb seda sügavat seksikat häält endalt küsimas, kas ta sooviks mehega õhtustama tulla ja naise süda annab järele – äkitselt tundub, et maailm särab haldjate süüdatud tulukeste valguses. Hoolimata sellest, et Rebecca vihkab end, et on mehele kogu aeg kättesaadav, ei suudaks ta Xandrosele ei öelda.

Esitulede ere valgusvihk lõikas läbi õhtupimeduse ning sõiduki silmapiirile ilmudes märkas Rebecca limusiini läikivat esiosa. Kui limusiin kortermaja ees peatus, tõmbus Rebecca rutakalt vaateväljast eemale. Pole just maailma kõige meeldivam vaatepilt? Kui keegi näeks sind ärevalt aknast välja jõllitamas!

Naine heitis pilgu peeglisse. Tema juuksed olid puhtad ja läikivad – ta kandis neid lahtiselt, täpselt nii, nagu Xandrosele meeldis. Tal oli seljas lillaka tooniga pehme kleit, mis oli piisavalt liibuv ja nooruslik, et saavutada tolle suhteliselt odava rõivastusega parim võimalik tulemus. Xandrosele ega ka naisele endale ei meeldinud paks meigikiht. Kerge huulepulgatõmme ja veidi ripsmetušši – rohkem polnudki vaja.

Kuid ka hoolikas ettevalmistus ei suudaks varjata kergeid varje naise silme all ega ka muljet, justkui oleks ta viimasel ajal pidevalt huulde hammustanud nagu mõni eksaminand, kes ei saanud küsimusest päris hästi aru.

Uksekell helises ning naine manas näole sundimatu naeratuse, kuid nähes ukse taga treppidel seismas pikka vormiriietuses meest, kelle nokamütsilt tilkus vihmapiiskasid, suri tema naeratus silmapilkselt. Rebeccal kulus paar hetke, mõistmaks, et tegemist on Xandrose autojuhiga.

„Preili Gibbs?“ küsis viimane viisakalt, nagu poleks ta naist kunagi varem kohanud. Nagu poleks ta näinud Rebeccat ja Xandrost tagaistmel kirglikult suudlemas. Nagu poleks ta pidanud ootama naise tillukese maja ees üle tunni aja oma kreeklasest ülemuse naasmist, kes tuli tagasi lipsuta, sasitud juustega ning meela naeratusega.

Sellele seigale mõeldes tulitasid Rebecca põsed häbist. „Kus Xandros on?“ küsis naine. Äkitselt plaksatasid tema silmad pärani lahti, tema mõtetest tuhises läbi tuhat hirmsat võimalust. „On temaga kõik korras? Ega temaga midagi juhtunud pole?“

Autojuhi nägu oleks sama hästi võinud olla puust voolitud. Kõvast, hukkamõistvast puust – nagu oleks ta harjunud tegelema saja mureliku ilmega Rebecca-suguse naisega. „Härra Alexandros Pavlidis palus mul edasi anda temapoolsed vabandused, aga hetkel on tal pooleli oluline konverentsikõne. Ta palus mul teid tema juurde viia.“

Rebecca neelatas. Teid tema juurde viia. Lihtsalt ja mugavalt, nagu mõnd postisaadetist. Midagi kergesti käsitletavat, aga lõppude lõpuks siiski äravisatavat. Jah, see ta siis oligi.

Naine kaalus sekundi murdosa jooksul valikuvõimalusi. Mis oli tavaline reaktsioon sellele, kui armastatu saadab sulle autojuhi järele ja sa kahtlustad, et sinu uudsus on hääbumas ning mees on sinust väsimas? Kas naeratada viisakalt, tänada autojuhti ning seada end mugavalt luksusauto tagaistmele sisse, palvetades, et kõik saab korda.

Või tuleks ehk käituda väärikamalt – ja ihaldatumalt – ning öelda autojuhile viisakalt, et too võib ülemuse juurde tagasi minna sõnumiga, et muutsid õhtusöögi osas meelt ja jääd koju? Kui mehel on kiire, siis oleks kindlasti parim lahendus lasta tal rahus tööga tegelda.

Aga Xandrose külgetõmbejõud oli tugev, nagu ka naise hirm, et mehe au haavamine kutsub lõpu oodatust veelgi varem esile. Liiga vara, et Rebecca suudaks seda taluda.

„Toon oma mantli,“ ütles ta.

Aprillikuu neljapäeva õhtu kohta oli liiklus tihe ja ilm trööstitu. Läbilõikav tuul sasis Rebecca juukseid, kui hotelli portjee talle välja astumiseks ukse avas.

Oli ta lootnud, et Xandros seisab fuajees ja ootab teda? Et ta ei pea üksinda ette võtma lõputut teekonda üle luksusliku vaiba, kujutledes, et teda jälgivad pilgud, mis juurdlevad selle üle, kes on too odavas kleidis naine? Kas osa temast kartis, et mõni hotellitöötaja peatab ta ning küsib nõudlikult, miks ta liftiga katusesviiti sõidab?

Aga teekond möödus kõrvalepõigeteta ning peegliga ääristatud liftis avanes tal võimalus juukseid kammida ning näole sobiv ilme manada.

Kuidas oli ta välja näinud siis, kui Xandrose pilk jäi temal esimest korda pidama – kui mees talle näljase kiskja kombel jahti pidas? Kindlasti suudaks Rebecca praegu samasuguse ilme näole manada. Tekitada õhustiku, nagu oleks tal täiuslik ja rõõmuküllane elu ning et ükski mees ei suudaks teda pabistama panna – isegi mitte siis, kui selleks meheks on maailmakuulus Kreeka miljardär.

Aga asjad olid muutunud. Inimesed muutuvad pärast seda, kui Xandrose-taoline mees teeb nad enda omaks. Kas tal oli võime muuta naised orjadeks, kes on meeleldi valmis tema soove täitma – nii et lõpuks võiks ta naisi selle eest põlata, et nad teda nii hirmsasti tahavad?

Kas Xandros põlgas teda? Kas mehe silmis polnud tal enam üldse väärikust?

Liftiuksed libisesid hääletult lahti ning Rebecca kuulis elutoast mehe häält. Erakordne hääl, vähemalt Rebecca meelest – madal tämber, pehme, ohtlik, seksikas. Mees rääkis kreeka keeles, kuid kui naine hakkas siidjale kajale vastu kõndima, kontsad vaibal vaikselt klõpsumas, läks too inglise keelele üle.

Mees istus tohutult suure laua taga, kust avanes vaade Hyde Parkile. Ta kandis valget siidjat särki, mis moodustas tema oliivikarva nahaga tugeva kontrasti. Mehe eebenipuu värvi juuksed olid sasitud ning sätendasid kergete veepiiskade käes nagu oleks keegi puistanud talle pisikesi teemante pähe, kuigi tegelikult oli ta lihtsalt äsja duši alt tulnud.

„Ütle neile ei,“ rääkis mees. „Ütle neile...“ Siis tajus ta ilmselt Rebecca kohalolekut. Xandros tõstis pilgu dokumendilt, mida oli ennist lugenud. Ta vaatles naist pikalt ja kiirustamata, tema silmad lõid särama ning ta naeratas aeglaselt, tõmmates keelega üle huulte nagu näljane mees, kes nägi oma einet saabumas.

„Ütle neile, et nad peavad ootama,“ lausus mees pehmelt ning pani siis toru ilma igasuguse hüvastijätuta hargile. „Rebecca,“ ütles ta nurruvalt. „Rebecca, mou.“

Tavaliselt pani see sügav ja meelas õrnuseavaldus naise värisema, aga mitte täna. „Tere, Xandros,“ ütles ta vastu.

Mehe silmad tõmbusid pilukile. Nõjatudes toolil tahapoole, jätkas ta naise vaatlemist. „Anna andeks, et ei tulnud sulle ise järele. Pidin paari kiire tööasjaga tegelema.“

Rebecca silmitses tumedat karvapahmakat, mille oli paljastanud paar lahti jäetud särginööpi, ning tundis harjumuspärast kirge, mis lülitas kogu ülejäänud maailma välja, kaasa arvatud tema terve mõistuse. Kas mehe vääratuse peenetundeliselt tähelepanuta jätmine oleks samaväärne Xandrosele loa andmisega, et too võib teda kohelda täpselt nii, nagu ise tahab. Kui tegemist oleks mõne teise mehega, kas naine siis ütleks midagi? Loomulikult. Aga mõne teise mehega ei läheks see talle üldse korda!

„Oleksid võinud helistada.“

Valitses hetkeline paus. „Jah, oleksin tõesti võinud seda teha,“ nõustus mees rahulikult ja tundis oimukohal tuksatust. Ole ettevaatlik, agape mou, mõtles ta. Ole äärmiselt ettevaatlik.

„Ja sa pole ikka veel valmis.“

Mehe silmad tõmbusid pilukile. Kas ta tajus kriitikat? Kriitikat enda suhtes? Kas Rebecca ei teadnud, et Xandros ei talu enda arvustamist. Et ükski naine pole seda kunagi teinud ega hakka ka tulevikus tegema? Ja kas ta ei teadnud tõesti, et valitses oht, et see kõik läheb mööda tavalist etteaimatavat rada – rada, mida mööda nii paljud naised olid enne teda sammunud. See oli teekond, millel on ainult üks sihtpunkt.

Nõjatudes toolil veidi tahapoole, tõstis Xandros jala üle põlve ning jälgis naise pilku, milles peitus varjatud kirg. Kas ta peaks naise kohe võtma, mõtles mees laisalt. Kas ta viitsiks tõesti veeta õhtu restoranis, rääkides tühjast-tähjast, kui tahtis tegelikult end vaid naise magusasse kehasse ära kaotada.

„Jah, ma pole tõesti veel valmis,“ nõustus ta õrnalt, jälgides, kuidas Rebecca pilk liigub tema paljastele jalgadele, mis meenutavad talle uskumatult koosveedetud aega... „Aga seda viga saab kergesti parandada,“ ütles mees. „Lähen magamistuppa ja panen end kohe riidesse.“

„Olgu,“ lausus naine ebakindalt, miski ütles talle, et mees mängib temaga.

„Või...“ Xandrose suul väreles pilkav muie. „Või tuled siia ja ütled mulle korralikult tere.“

Oli see kerge salvav märkus? Rebecca tundis nende kohal õhus hõljumas mingit tundmatut emotsiooni, midagi sõnulseletamatut ja ohtlikku. Naise vaist ütles talle, et mehe hilinemise üle vingumine on nagu tulega mängimine.

Ja veelgi tugevam instinkt tekitas temas vastupandamatu soovi meest suudelda.

Lastes käekotil põrandale kukkuda, kõndis Rebecca toa teise otsa, kummarus ning andis mehe huultele kerge suudluse. Üks suudlus võib kõik halvad asjad minema pühkida, mõtles naine igatsevalt, tema käed liikusid mehe õlgadele. Oh, Xandros.

„Mõnus,“ sosistas mees. „Oreos. Tee seda veel.“

Naine suudles teda uuesti. Ja siis uuesti – ainult et seekord sügavamalt ja pingestatumalt –, kuni mees oigas ja end tema poole välja sirutas ning naise endale sülle tõmbas. „Xandros!“

„Puuduta mind,“ ergutas mees, suu vastu naise kõrva. Ta tundis naise kerget lillelõhna ja siidjaid juukseid oma naha vastas.

„Kust?“

„Kust iganes sa tahad, agape mou.“

Oo, see valik oli muljetavaldav. Kust alustada? Mehe näost – kõik need varjulised kontuurid, kontrastsed kurrud ja kumerused? Rebecca lasi oma sõrmedel mehe põski hellitada, libistades neid mööda kuldselt säravat nahka, justkui mõõtes mehe põsesarnade kõrgemaid punkte, kuni kohtub lõuajoonel kraapiva habemega.

„Sa pole täna habet ajanud,“ sosistas Rebecca.

„Olen küll.“

„Aa.“

„Kas sa siis ei tea, mida räägitakse meeste kohta, kes peavad tihti habet ajama?“

„Ei. Mida siis nende kohta räägitakse?“

„Mis sa arvad, mida neist räägitakse?“ õrritas Xandros. „Öeldakse, et siis on tegemist tõelise mehega. Kas tõestan seda sulle?“ Ta võttis naise käe ja juhtis selle oma jalge vahele. Rebecca tundis põskedele puna tekkimas, kui ta tundis elegantsete pükste all midagi kõva. „Ne,“ lausus mees. „Puuduta mind. Just siit.”

„Nii?“ sosistas naine temast kinni haarates.

„Ne, veel. Tee seda veel.“

Naine silitas teda õrritavalt ja mehe oie muutus kannatamatuks. Tema eebenipuukarva silmad särasid tõelisest kirest, tema hääl oli naise nahka silitades ebaühtlane. „Ma pole seda kleiti varem näinud.“

„Kas see meeldib sulle?“

„Ei. Tahan seda sult seljast rebida.“

„Ära tee seda, Xandros, see on uus.“

„Aga võta see siis ise seljast ära.“

Äkitselt tundis naine end häbelikuna. Kahtlused, mis olid teda päev otsa rünnanud, kummitasid teda taas. Kas see, et mees teda nii kohtleb, on vastuvõetav? Et ta tunneb end mehega koos ebakindlalt ja et Xandros palub tal striptiisi teha, istudes ise alles töölaua taga.

„Kas me ei peaks magamistuppa minema?“

Xandros naeris põgusalt, aga ta tahtis naist nii hirmsasti, et kahtles, kas jõuab magamistoa ukseni. See sensuaalne tõmme, mis näis naisest alati kiirgavat, tekitas temas tahtmise enesekontrollist loobuda. „Kas meie tutvus pole veel mitte liiga noor, et lasta viisipärasusel endi üle valitseda?“

Rebecca tardus paigale. Tutvus. Mis sõna see veel oli?

Mees nägi tema suud värisemas, ta puudutas seda oma keelega, et värinaid peatada. Xandrose käed libisesid naise piha ümber, ta ajas sõrmed naise puusadel laiali. „Võta see ära.“

Rebecca tahtis öelda, et ei saa, aga siis küsiks mees talt selle põhjust ja sellele ei suudaks ta kuidagi vastata.

Öelda talle, et tahab mehelt rohkem austust ja et ta ei taha, et teda kõigest seksobjektina koheldakse – see võiks kõlada emotsionaalse väljapressimisena. Austus tuli välja teenida, seda ei saanud lihtsalt nõudmistega. Ja pealegi võib-olla olidki miljardäride armulood sellised.

Kas mitte see osa ei paljastanud Rebeccale tema võimet meest mõjutada, muuta tema keha abitu kirega jäigaks, mustad silmad pingest läbipaismatuks? Kas see polnud mitte ainus kord, mil ta tundis, et tal on selles suhtes mõjuvõimu – sellel emotsionaalselt ja füüsiliselt laetud ajal vahetult enne seksi?

Naine tõusis, kergitas oma juukseid ning lasi neil siis õlgadele langeda, jälgides samal ajal mehe musti silmi, mis toimuvat peaaegu hüpnotiseeritult vaatasid. Ta teadis, et Xandrosele meeldisid tema juuksed hullupööra. Mees oli seda talle nende esimesel kohumisel öelnud. Ta oli öelnud, et Rebecca juuste toon on nagu loojuv päike, enne kui öötaevas selle alla neelab. Seda öeldes tundus, nagu tahaks Xandros naist alla neelata.

Rebeccat relvituks tehes oli mehe sõnade poeesia mänginud sama tähtsat rolli nagu tema tõmmu ja nägus välimus ning tugev ja paindlik keha. Xandros võib olla tõeline mehelikkuse kehastus, kes ei karda samas end väljendada sellisel viisil, mis sulataks üles iga naise.

Aga ehk oli see lihtsalt osa tema hästi läbimängitud võrgutamistehnikast? Kui kaua oli juba möödunud ajast, mil mees ütles talle, et tema silmad on nagu lillakassinised lilled, mis olid puistatud üle põuast vaevatud kivide ning õitsesid kevadel Kreekas? Või et ta tahab tema nahka maitsta, sest see on nagu tõeline kreem.

Naine värises. Uhkus ütles talle, et ta ei tohiks mehe ees lahti riietuda, aga samas teadis ta, et keeldumine ja mängude mängimine oleks õhtule halb algus.

Koorinud kleidi aeglaselt seljast, heitis ta selle kiire liigutusega mehe lauale, otse keset tema paberitööd. See oli väljakutse – Rebecca tahtis, et mees hakkaks talle vastu. Tahtis panna seda võimsat meest tundma end sama abitult, nagu tema end tundis. „Loodan, et see ei sega sinu tööd,“ lausus naine, kuigi ta ei mõelnud seda tõsiselt.

„Rebecca,“ lausus mees ebaühtlaselt.

„Jah, Xandros?“

„Pööra end ringi,“ ütles ta kähedal häälel. „Pööra end ringi ja lase mul end vaadata.“

Naine pani ta ootama. See oli ainus kord, kui ta seda teha sai – siis hakkas ta aeglaselt ümber laua kõndima.

„Rebecca?“

„Kas nii, Xandros? Kas tahad mu tagumikku näha?“ Ta keeras end aeglaselt ringi ning kuulis meest naermas, aga see naer oli ääristatud kerge oigega, kui mees nägi uskumatult võluvaid sarlakpunaseid püksikuid ning rinnahoidjat, kust naise rinnad välja pungitasid.

„Ne. Just nii.“

Mees armastas tema tagumikku, just nagu tema juukseidki. Ta oli seda naisele öelnud ning nõudnud tungivalt, et seda prinki kehaosa kataks ainult pits. Xandros oli tahtnud osta talle erinevaid pesukomplekte Londoni kõige eksklusiivsematest poodidest, aga Rebecca oli keeldunud. Teda ei saa ära osta, hoolimata sellest, et mõnikord tekitas mees temas omandi tunde – et on täpselt nagu mõni tema elegantne auto või peen korter.

Rebecca hakkas püksikuid värisevate kätega jalast libistama, ta astus neist välja, pööras end ringi, surus need vihaselt peopessa ning viskas mehe poole.

Xandros püüdis need kerge vaevaga kinni, kergitas oma tumedaid kulme ja tõstis need siis – vägagi rõhutatult – näo juurde, sulges silmad ning hingas nende lõhna sisse.

Rebeccat läbis nõrkusehoog. Mida mees küll temaga tegi? Mis võim oli Xandrosel tema üle? Ta pani naise oma läheduses end tundma nii hüljatuna ja kombelõdvana – ning lahkudes jätab ta naise hoopis teistsuguse hüljatuse tundega.

„Imeline,“ sosistas mees. „Nüüd rinnahoidja. Võta see ära“

„Võta ise.“

„Aga ma ei ulata.“

„Siis liiguta end.“

„Kas sa kamandad mind, agape mou?“

„Võid selle peale kihla vedada.“

Kergelt naerdes tõusis Xandros jalule ning kõndis kiskjalikult hiilides naise poole. Ilma hoiatuseta libistas ta käed naise ümber, tõmbas ta oma embusesse ning suudles teda nii tugevalt – peaaegu jõhkralt – sellise kirega, mis pani Rebecca tasakaalu kaotama.

Aga Xandros hoidis teda kindlalt oma käte vahel ning jätkas tema suudlemist, mõnuledes naise pehme keha vastas, nautides väikseid karjatusi, mida Rebecca kuuldavale lasi. Naise kohta, kes oli sundinud teda kauem ootama kui keegi teine, oli tema võit peaaegu täiuslik.

„Tahad sa ikka veel voodisse minna?“ narritas mees suud naise omalt eemale tõmmates. „Või pidasid mõnd muud kohta silmas?“

Rebecca ei hoolinud enam sellest, aga ta ei kavatsenudki seda Xandrosele öelda. Või talle taas kord järele anda. Mees tahtis teda kohe ja siinsamas, aga neetud, ta võib oodata samamoodi, nagu Rebecca oli täna teda oodanud.

„V-voodi,“ suutis naine välja öelda. Olgu ta neetud, olgu ta neetu, olgu ta neetud! Temaga oli iga pisisasi tõeline lahing – kuid praeguse kavatses Rebecca võita. Teda ei huvitanud see, et magamistuppa minek on viisipärane, vähemalt pole see solvavalt mugav nagu siin ja praegu kõval põrandal nagu paljudel varasematelgi kordadel.

Kuid siis võttis Xandros naise sülle, nagu viimane oli lootnud, ning kõik vihased mõtted haihtusid, sest see oli tükike unistusest, mis oli just täide läinud. Naise tõmmu ja mehine armuke viib oma rahuloleva vangi nautima oma kehamõnusid. Kas see polnud mitte iga naise salajane unistus – olla valitsetud niivõrd võimuka mehe poolt?

Rebecca suudles mehe kaela, kui too teda mööda koridori magamistoa poole kandis. Nad olid sviidis, kus Xandros Londonis viibides alati peatus. See hõlmas Park Lane’i hotelli tervet viimast korrust. Naisele meenus esimene kord, mil ta siin magamistoas käis. See oli ta lausa sõnatuks võtnud.

Fotoseeriad läikivatel ajakirjaveergudel loovad kerge vaevaga pildi luksusest, aga Rebecca ei kujutanud ettegi, et üksainus tuba võib olla nii avar. Siinne voodi oli kõigest veidi väiksem kui terve tema kodune magamistuba ning tundus, et kõike sai kontrollida vaid ühe nupuvajutusega.

Seinal ilutses hiiglaslik teleriekraan, toas oli ka väike külmkapp šampanja ja peente šokolaadidega ning ka lillevaasid, mis olid toa lõhnastamiseks paigutatud strateegilistesse kohtadesse. Seal oli ka väike raamatukapp ja riiul, kus leidus kõiki suuremaid rahvusvahelisi ajalehti. Samas aga harrastasid tema ja Xandros selle toa uksepakust üle astudes alati vaid ühte tegevust...

Xandros asetas ta voodile ning hakkas oma vööaasa avama, vaadates samal ajal naise silmi ning nägi neid ootusärevusest tumedamaks muutumas, nii nagu alati. „Kas tahad, et teen nüüd sulle striptiisi?“ küsis ta naiselt õrnalt.

„Jah. Ma lausa nõuan seda,“ lausus naine ebaühtlasel toonil, kuid tegelikult polnud see tema jaoks erutav, pigem tahtis ta näha Xandrost haavatavana – või vähemalt nii haavatavana, kui mees selleks võimeline oli.

Aga Xandrose lahtiriietumises polnud grammigi haavatust. Esmalt tegi ta nööp nööbi haaval särgi lahti – Rebeccale tundus, nagu ei lõppekski need kunagi otsa.

„Tahad, et teeksin kiiremini?“ küsis mees pilkavalt, nähes Rebeccat keelega kuivi huuli niisutamas.

Naine raputas pead ning mees libistas riideeseme laiadelt õlgadelt maha ja lasi sel liueldes põrandale kukkuda, see oli kui alistumismärgiks lehviv valge lipp – ainult et Rebecca teadis, et mehe kehas pole ainsatki alistuvat rakku.

Naine nägi Xandrost võpatamas, kui too tõmbas aeglaselt püksilukku lahti. Asjaolu, et ta hoolimata ilmselgest erutusest ei kiirustanud, ütles nii mõndagi tema enesevalitsuse ja raudse kontrolli kohta. Nüüd seisis ta paljajalu, ainus riideese tema kehal olid siidjad bokserid, mis andsid tema kehale lihaselise ja erakordselt heas vormis sportlase välimuse. Ta lükkas need alla ja lihtsalt seisis hetke naise ees – täiesti alasti ja erutatult – tema silmad särasid vastupandamatult, ülbelt ja väljakutsuvalt. Sel hetkel oli Xandroses midagi niivõrd heidutavat – peaaegu keelatud mehelikkust –, et Rebecca süda tuksatas äkitselt pigem hirmust kui kirest.

„Kas tulen nüüd sinu juurde, agape mou?“ Tema hääl oli narritav, kuid samas õrn. „Kas tahad?“

Naine tahtis paluda Xandrosel endale lubada, et mees ei murra tema südant. Rebecca tahtis teda rohkem, kui ta üldse kunagi midagi tahtnud on – rohkem kui hingata. Kas mees teadis seda? Või siis seda, et mõnikord muudab ta naise emotsionaalselt ülitundlikuks – nagu oleks keegi tema pindmise nahakihi maha koorinud, jättes ta mehe analüütilise pilgu eest õelalt kaitsetuks? Ja keda see pilk nägi? Kedagi sellist, kes elas tavalise noore naise elu, aga kurameeris mehega, kes on hoopis kõrgemast klassist.

„Kuidas tahad,“ vastas Rebecca, nagu ei läheks see talle vähimalgi määral korda.

Mees naeris madalal häälel ning ronis voodisse naise kõrvale. „Tule siia.“

„Ei.“

„Ah, Rebecca. Rebecca, mou.“ Xandros sirutas end tema poole ning tõmbas naise väriseva keha enda vastu, mehe pöial tegi mõtlikult tema nibul ringikesi, näis nagu suruks see end ise tungivalt pöidla vastu. „Oled ikka veel minu hilinemise pärast pahane?“

Ütle talle! Ütle talle! „Oleksid võinud mulle märku anda. Ma ei taha, et mind lihtsalt iseenesestmõistetavalt võetaks, Xandros. Ma arvasin, et sa...“

Mehe suudlus vaigistas Rebecca – see oli ju maailma kõige tõhusam naiste vaigistaja. Noo ja kui ta tahtis ainult viriseda iidvana teema üle, mis puudutas naiste õiget kohtlemist, siis... Mees oli seda kaebust kuulnud ilmselt loendamatult kordadel.

Nii on parem. Just nii. Tunda tema nahka oma naha vastas, üha kuumemaks muutuv kirg muutis nende kehad veelgi lähedasemaks – nagu oleksid nad kokku liimitud. Mehe käte vahel oli Rebecca, kõik, mida mees ühelt armukeselt tahta võis – tõsi küll veidi kogenematu, aga see talle meeldiski. Xandrosel polnud aega naiste jaoks, kel oli palju nippe varuks, sest tema silmis polnud nad prostituutidest palju paremad. Talle meeldiski see, et suutis Rebeccat veidi üllatada, ja ükskõik kui kaua nende armulugu ka ei kestaks, naudib ta naisele kõigi oma teadmiste edasi andmist.

Ta nautis seksi ajal vaimset lahingut. Talle meeldis enese proovilepanek – viia naine üha uuesti ja uuesti peaaegu naudingu tippu, kuid keelates seda endale nii kaua, kuni ta seda enam lihtsalt keelata ei suutnud.

„Oh, Xandros,“ palus naine kerge naudingukarjatusega.

„Mmm?“

„Palun!“

„Palud midagi, agape mou?“

„Nüüd!“

Kui innukas ta küll oli! Kui kiiresti ta küll haripunkti jõudis! Mees tõstis oma tõmmu pea naise rindadelt ning liikus tema kohale, tema mustad silmad särasid, ning siis surus ta end oiates naise sisse.

Mõnikord meeldis talle vaadata naist õitsele puhkemas, aga Rebecca sirutas käed tema õlgadele ning tõmbas ta allapoole, nii et nende suud kohtuksid. Naine oigas tema all vääneldes.

Räsituna ja hingeldades põimis Rebecca oma jäsemed mehe ümber nagu väike pehme kaheksajalg ning liigutas oma puusi, kuni mees kontrolli kaotas. Xandrose orgasm oli nii tugev ja jõuline, et lausa üllatas teda, aga Rebeccaga oli see algusest peale nii olnud ning mees ei suutnud päris täpselt välja nuputada, miks see nii oli.