Читать книгу Armastusega hoitud - Sherryl Woods - Страница 5

1

Оглавление

Kathleen Duganil oli seljataga üks säärastest reedeõhtustest vastuvõttudest galeriis, mis pani teda juurdlema, kas ta oleks ehk pidanud kohalikus õppeasutuses kunstiõpetaja ameti vastu võtma. Võib-olla on lihtsam ulatada viieaastastele näpuvärve kui tutvustada noore ja hämmastavalt andeka kunstniku julget säravat loomingut neile, kes eelistavad ilmetut ja maitsetut kraami.

Mõistagi polnud abi sellestki, et Boris Ostronovich kõneles kehvasti inglise keelt ja oli täielik tujuka kunstniku stereotüüp. Mees oli viimased kaks tundi nurgas mossitanud, viinaklaas ühes ja sigaret teises käes. Sigaret oli jäänud süütamata üksnes sel põhjusel, et Kathleen oli ähvardanud vastuvõtu katkestada, kui mees peaks eirama tuleohutusnõudeid, suitsetamiskeeldu ja paljude külastajate isiklikku vastumeelsust.

Kokkuvõttes oli üritus osutunud katastroofiliseks. Kathleen oli valmis süü enda peale võtma. Ta polnud osanud ennustada, kui tähtis on see, et kunstnik inimestega seltsiks ja tühjast-tähjast lobiseks. Ta oli arvanud, et Borisi tööd müüvad end ise. Aga ta oli jõudnud arusaamisele, et ostmist kaaluvad inimesed kippusid sellest mõttest taganema, kui neil ei õnnestunud kunstnikuga sõnakestki vahetada. Paari minuti pärast, kui galeriist lahkusid ka viimased külalised, tundis Kathleen kiusatust koos Borisiga mossitama hakata. Ja võtta ehk isegi paar kõrvetavat pitsi viina, kui seda peaks veel alles olema.

„Kehv õhtu, kullake?“

Kathleen pööras ümber ja märkas Destiny Carltonit, kes takseeris teda kaastundlikult. Peale selle, et Destiny oli ise kunstnik, oli ta sagedane külaline Kathleeni galeriis, mis asus Virginias Alexandria vanalinnas. Kathleen oli üritanud Destinylt uuemaid maale välja meelitada, et need müüki panna, kuid seni oli Destiny kõik tema lähenemiskatsed tagasi lükanud.

Destiny pidas end viimasel ajal pigem kunstitoetajaks kui maalikunstnikuks. Ta väitis, et neil haruharvadel juhtudel, kui ta üldse pintsli haarab, valmivad tal üksnes plätserdised. Ta raius, et tal pole ühtki esitlemisväärset taiest, sest oli oma Lõuna-Prantsusmaal asuva stuudio juba üle kahekümne aasta tagasi kinni pannud.

Hoolimata pettumusest pidas Kathleen Destinyt heaks sõbraks. Vanemale naisele võis alati loota ja kui ta midagi ei ostnud, siis avamisüritustele ilmus ikkagi. Pealegi olid Destiny tutvused ja arusaamad kunstimaailmast korduvalt hindamatuks abiks osutunud, kui Kathleen alles galerii sissetöötamisega tegeles.

„Kõige halvem,“ pomises Kathleen sõnad, mida ta poleks kellelegi teisele tunnistanud.

„Ära heida meelt. Vahel ikka juhtub. Sugugi mitte kõik ei oska geeniusi hinnata, kui neid esimest korda näevad.“

Kathleen lõi näost särama. „Järelikult polegi viga minus? Borisi tööd on päriselt hämmastavad?“

„Muidugi,“ kinnitas Destiny veenva entusiasmiga. „Need pole lihtsalt igaühe maitse. Usun, et ta leiab oma publiku ja saab kenasti hakkama. Tõtt-öelda rääkisin ajalehe kunstikriitikuga, enne kui too lahkus. Mulle jäi mulje, et ta plaanib positiivse arvustuse kirjutada. Nädala pärast saate hulgaliselt ostusoove. Kohe, kui kollektsionäärid haistavad uut tõusvat tähte, kargavad nad ligi – kaasa arvatud mõni neist, kes täna siit tühjade kätega lahkus.“

Kathleen ohkas. „Aitäh, et seda ütlesid. Hetkeks arvasin juba, et mu oskused on rooste läinud. Tänane õhtu oli minu kui galeriiomaniku suurim luupainaja.“

„See oli lihtsalt ajutine tõrge,“ trööstis Destiny. Ta kiikas Borisi suunas. „Kuidas tema sellesse suhtub?“

„Kuna ta rääkis terve õhtu jooksul kõigest paar sõna, isegi siis, kui üritust polnud veel ebaõnnestunuks nimetatud, siis on raske öelda,“ vastas Kathleen. „Ta kas igatseb oma kodumaa järele või oli tal juba enne avamist kehv suhtumine. Kahtlustan viimast. Enne tänast polnud mul aimugi, kui suur mõju on kunstniku isiklikul sarmil.“

Destiny kostitas teda trööstiva pilguga. „Lõpuks pole sel mingit tähtsust. Kohe, kui kriitikud kuulutavad Borisi kaasaegse kunsti geeniuseks, hakkavad inimesed, kellele ta täna halva mulje jättis, sõprade ees kiitlema, et kohtusid ühel õhtul tolle tusase veidrikust kunstnikuga.“

Kathleen kinkis Destinyle sooja kallistuse. „Suur aitäh, et siia jäid ja mulle seda rääkisid.“

„Tegelikult jäin kauemaks sellepärast, et tahtsin sinuga nelja silma all rääkida.“

„Ah soo?“

„Mis plaan sul tänupühaks on, Kathleen? Kas sõidad Providence’i perele külla?“

Kathleen kortsutas kulmu. Ta oli just samal päeval pidanud oma rahaka seltskonnadaamist emaga pingelise vestluse ja teatanud, et kavatseb Alexandriasse jääda. Talle oli meelde tuletatud, et Duganite suguvõsa kolmel põlvkonnal on kombeks kõigi suurte pühade ajal kokku saada. Tema puudumine solvavat perekonda ja lõhkuvat traditsioone. Ja nii edasi samas vaimus. Jutuajamine oli olnud ääretult tüütu ja etteaimatav ning just seetõttu oli Kathleen helistamist selle päeva hommikuni edasi lükanud. Prudence Duganit polnud lihtne heidutada, ent Kathleen oli endale kindlaks jäänud.

„Tegelikult jään hoopis linna,“ vastas ta Destinyle. „Mul on palju tööd. Ja ma ei taha pühade nädalavahetusel galeriid sulgeda. Usun, et reedel ja laupäeval õitseb äri paremini.“

Destiny vaatas Kathleeni säravate silmadega. „Sel juhul oleks mul hea meel, kui sa veedaksid tänupüha koos minu perega. Me koguneme Beni farmis. Middleburg on praegusel aastaajal imeilus.“

Kathleen takseeris sõbratari umbusklikult. Ehkki nad olid viimastel aastatel headeks tuttavateks saanud, polnud Destiny teda varem ühelegi pereüritusele kutsunud.

„Kas ma ei sega teid?“ küsis Kathleen.

„Muidugi mitte. See on lihtne õhtusöök koos pereliikmete ja mõne hea sõbraga. Ühtlasi saad mu vennapoja maale näha ja nende kohta professionaalse hinnangu anda.“

Kathleeni kahtlused süvenesid. Ta teadis suurepäraselt, et Destinyl on kunstile sama palju silma kui tal endal. Ta teadis sedagi, et Ben Carlton maalis enda sõnul lihtsalt hobi korras, lõbu pärast. Kathleeni andmetel polnud mees ühtki tööd müüki pannud. Ta oletas, et selleks on kindel põhjus – tõenäoliselt sai Ben isegi aru, et ei suuda kunstimaailmas läbi lüüa.

Ajakirjanduses vendade Carltonite kohta ilmunud artiklid olid eraklikust noorimast vennast vaid põgusalt üle libisenud. Ben hoidis rambivalgusest eemale, tegemaks ruumi ärimehele ja poliitikule Richard Carltonile ning jalgpallitäht Mack Carltonile. Liikusid kõlakad traagilise lõpuga armuloost, mis oli Beni maapakku saatnud, ent kuulujutud ei olnud ametlikku kinnitust leidnud. Igal juhul kasutati Benist rääkides kõige sagedamini omadussõna „mõtlik“.

„Kas ta kaalub oma tööde müümist?“ uuris Kathleen ettevaatlikult, selgitamaks välja, mis sõbrataril plaanis on. Võimalus esimesena Ben Carltoni maale esitleda olnuks kahtlemata suur eelis. Kindlasti tunneb avalikkus huvi Carltoni vastu, kes on seni madalat profiili hoidnud – olgu tema maalid head või mitte.

„Jumala eest, ei!“ kostis Destiny veidi pahaselt. „Ta on selles asjas väga kangekaelne, aga ma tahaksin teda veenda, et nii suurt annet ei tohi vanas tuulises laudas varjul hoida.“

„Arvad, et suudad panna ta meelt muutma, ehkki see pole varem õnnestunud?“ küsis Kathleen silmanähtava skeptilisusega. Destinyl oli ohtralt kogemusi lemmikloomadega seotud heategevusorganisatsioonide tarvis miljonite dollarite väljameelitamisega. Miks ta ei peaks suutma veenda oma vennapoega, et too on andekas?

„Võib-olla. Sinult saaks ta sellele vähemalt kinnitust. Ta arvab, et minu maitse on kallutatud.“

Kathleen, kes ei suutnud vastu panna kiusatusele uut põnevat talenti avastada, noogutas viimaks. Ta kinnitas endale, et tahab näha maale, mitte toda salapärast meest. „Veedan tänupüha meelsasti teiega. Kus ja millal?“

Destiny lõi näost särama. „Saadan sulle hommikul täpsemad juhtnöörid.“ Ta liikus ukse poole, näol veidralt rahulolev ilme. „Ah jaa, pane selga too erkpunane siidtuunika, mida sa kandsid Carlucci näitusel. Nägid tol õhtul vapustav välja.“

Ta tegi minekut, enne kui Kathleen jõudis vastata, ent tema sõnad hakkasid Kathleeni peas tõsist häirekella lööma. Washingtoni piirkonnas teadsid kõik seltskonnainimesed, et Destinyl on kosjasobitamiskalduvus. Ehkki tema salasepitsused ei puudutanud otseselt Richardi ja Macki kihlumist või abiellumist, liikusid hästiinformeeritute seas tema kohta arvukad kõlakad. Ja kõik ootasid, mis Destinyl on plaanis Beniga, et temagi altari ette saata.

Kathleen jõllitas lahkujale järele. „Unusta ära,“ sosistas ta Destiny eemalduvale seljale. „Ma ei otsi abikaasat, iseäranis veel haavatud kunstnikutüüpi.“

See mehetüüp oli talle liigagi tuttav. Ta oli ühe säärase isendiga abiellunud, tülitsenud ja lahutanud. Ja ehkki temast oli tänu sellele saanud kogemustega galeriiomanik, kes oskas kunstnike temperamendiga ümber käia, oli ta endale vandunud, et ei lase enam eales ühelgi kunstnikul end jalust niita.

Tim Radnor oli olnud nende tutvumise alguses lahke ja tähelepanelik. Ta oli Kathleeni jumaldanud ja oma muusaks nimetanud. Ent kui mehe töötegemine takerdus, avastas Kathleen tema julma loomuse. Timi olid tabanud vihasööstud, mille käigus ta oli hulgaliselt solvanguid puistanud. Mees polnud Kathleeni vastu kätt tõstnud, kuid vaimne vägivald oli samavõrd väljakannatamatu. Nende abielu oli mõne kuuga läbi saanud. Sellest toibumisele oli kulunud märksa rohkem aega.

Tormilise abielu tagajärjel oli Kathleen võimeline hullumeelsusega rinda pistma töörindel, kuid mitte eraelus.

Kui Destiny unistab romantikast, siis peab ta pettuma, mõtles Kathleen vankumatult. Ben Carlton võis olla maailma kõige seksikam, võluvam ja andekam kunstnik, kuid see ei muutnud asja. Kathleen jääb ükskõikseks, sest ta oli kunstnikutemperamendi pahupoolega liigagi hästi kursis.

Kindlad sõnad. Vankumatu meelekindlus. Need olid tal olemas. Ent igaks juhuks heitis ta pilgu taevasse. „Aita mind hädast välja, eks?“

„On probleeme?“ küsis mehelik bassihääl.

Kathleen võpatas. Ta oli Borisi täielikult unustanud. Ta pöördus kunstniku poole ja manas naeratuse näole. „Ei ole probleeme, Boris.“ Ta kavatses selle eest hoolitseda.

Lõuendile langes viimane õhkõrn päikesekiir, kuid Ben Carlton peaaegu ei märganudki öö lähenemist. Nii juhtus alati, kui tal hakkas järjekordne maal valmima. Ta nägi üksnes silme ees avalduvaid värvikihte, kujutist, talletatud hetke, muljet, mida ta kartis kaotada, kui peaks maalimise enne lõppu pooleli jätma. Kui looduslik valgus oli hääbunud, kohendas ta automaatselt tehisvalgust, ilma et oleks sellele suuremat tähelepanu pööranud.

„Oleksin pidanud aimama,“ lõhestas veidi ahastav naisehääl vaikuse.

Ben pilgutas vahelesegamise peale silmi. Keegi ei tihanud tema töötamise ajal stuudiosse siseneda ja tema raevuga riskida. Tulija oli toosama pereliige, kes kippus kõiki reegleid trotsima.

„Mine ära,“ kohmas Ben tädi pahameelega võrdväärse kärsitusega.

„Ei lähe ma kuhugi,“ raius Destiny. „Kas oled unustanud, mis päev täna on? Ja mis kell on?“

Ben üritas vaimusilmas nähtud kujutluspildi külge klammerduda, kuid see haihtus tuulde. Ta ohkas ja pöördus aeglaselt tädi poole.

„Täna on neljapäev,“ sõnas ta, tõestamaks, et ei ole nii hajameelne, kui tädi arvab.

Destiny Carlton kostitas teda leebe lõbusa pilguga. „Kas mingi eriline neljapäev?“

Ben tõmbas käega läbi juuste ja üritas meelde tuletada, mis võiks selles neljapäevas erilist olla. Ta ei olnud sedasorti mees, kes üksikasjadele tähelepanu pööraks, kui need polnud tema maalidega seotud. Viimasel juhul mäletas ta iga valguse ja tekstuuriga seotud üksikasja.

„Täna on püha,“ vihjas Destiny. „Terve perekond saab kokku, et üksteist tänada. Perekond, kes ootab peremehe väljailmumist, samal ajal kui kalkun jahtub ja kuklid kõrbevad.“

„Ah sa raisk!“ pomises Ben. „Unustasin tänupüha täielikult. Kas kõik on juba siin?“

„Juba mõnda aega. Su vennad ähvardasid kogu pühadeprae nahka panna ja sind ilma jätta, aga ma lubasin üritada sind maalimise juurest eemale meelitada.“ Destiny astus lähemale ja piidles lõuendit hindava pilguga. „Kui imeline, Ben. Keegi ei kujuta selle piirkonna looduse ilu tabavamalt kui sina.“

Ben naeratas kiidusõnade peale. „Isegi mitte sina? Sa õpetasid mulle kõik, mida tean.“

„Kui sa olid kaheksa-aastane, siis torkasin sulle pintsli pihku ja õpetasin maalimistehnikat. Sul on loomulik anne. See on erakordne. Mina plätserdasin niisama. Sina oled geenius.“

„Ah, jäta,“ rehmas Ben tõrjuvalt.

Maalimine oli talle alati hingerahu toonud ja aidanud ümbritseva maailma korralageduses korda luua. Kui tema vanemad lennuõnnetuses hukkusid, vajas ta midagi mõistuspärast, millele alati kindel olla. Destiny oli ostnud talle esimesed värvid ja viinud ta kodu lähedale kõnniteele, Alexandria vanalinna armsale varjulisele tänavale, ning palunud avanevat vaadet maalida.

Beni esimene kohmakas katsetus rippus ikka veel vanalinnamajas, kus tädi elas tänaseks üksi, sest Ben ja tema vennad olid mujale kolinud. Tädi kinnitas, et too maal on tema kõige väärtuslikum ese, sest sellest õhkus paljutõotavat aimust, kelleks Ben võib saada. Samal põhjusel oli Destiny sahkerdanud oma valdusesse Richardi esimesed äriplaanid ja Macki jalgpallitrofeed. Ta võis vajadusel olla külm ja kalkuleeriv, kuid enamasti suhtus ta asjadesse sentimentaalsusega.

Richardil oli raha ja ärivaistu. Mack oli sportlik. Beni ei huvitanud perefirma ega sport. Juba siis, kui vanemad elasid, oli ta tundnud end meeleheitlikult üksikuna, tundliku heidikuna saavutajate perekonnas. Tol päeval, kui Destiny ulatas talle värvid, oli Ben leidnud uhkustunde ja eesmärgi. Tädi väitis, et sarnaselt temaga lisab Ben lugupeetud perekonda uue mõõtme, ja palus mitte alahinnata annet, mis oli teistest mööda läinud. Pärast seda oli Benil lihtsam vendade narrimist taluda ja ta aasis neid koguni vastu. Ta aimas, et täna õhtul ootab teda ees korralik lõõpimine, kuna ta oli oma peo ära unustanud.

Piduliku õhtusöögi korraldamine tema maakodus oli olnud Destiny idee. Ben ei olnud võõrustaja. Niipalju oskas ta süüa teha, et nälga ei surnud, ent pahaaimamatutele külalistele polnud ta nõus vaaritama. Destiny polnud tema vastuväiteid kuulmagi teinud, vaid saabunud kolm päeva varem pidu ette valmistama. Ta oli võtnud kaasa pere kauaaegse koduabilise, kelle ülesanne oli koristada ja süüa teha.

Kui keegi muu oleks üritanud Beni elus sellisel viisil ohje haarata, siis oleks ta mässama hakanud, kuid oma tädi ees oli ta suur tänuvõlglane. Pealegi mõistis Destiny tema üksiolemisvajadust paremini kui keegi muu. Pärast Graciela surma oli Ben ülepeakaela kunsti sisse sukeldunud. Lõuend ja värvid ei mõistnud teda hukka. Need ei süüdistanud teda. Ta oli võimeline neid ohjeldama, erinevalt oma mõtetest ja süümepiinadest Gracielaga tol hirmsal kolme aasta tagusel ööl juhtunud õnnetuse pärast.

Destiny mõistis seda kõike ja paistis ka vaistlikult aduvat, millal Ben on liiga kauaks töösse sukeldunud. Siis leiutas tädi mingisuguse ettekäände, et stuudiosse marssida ja ta tagasi pärismaailma lohistada. Tänane pühadeaegne sööming oli üks säärastest ettevõtmistest. Tädi oli teinud ainult selle vea, et oli jätnud hommikul külaliste saabumise Benile meelde tuletamata.

„Anna mulle kümme minutit aega,“ palus Ben. „Koristan siin kõik ära.“

„Liiga hilja. Melanie on rase ja näljas. Ta paneb lilleseade nahka, kui me talle midagi hamba alla ei paku. Pealegi hakkavad külalised mõtlema, et on suvalisse võõrasse maja tulnud. Nad peavad sinuga kohtuma. Selle, mis sul rõivastumisstiilis vajaka jääb, teed isikliku sarmiga tasa.“

„Mu riided on värvised,“ protestis Ben ja kostitas tädi karmi pilguga, kui kuuldu talle pärale jõudis. „Külalised? Kas seal on veel kedagi peale Richardi ja Macki ja nende abikaasade? Kas mainisid külalisi juba siis, kui mult tänupühaõhtusöögi toimumiskoha välja pressisid?“

„Usun küll,“ vastas Destiny libekeelselt.

Tegelikult polnud ta seda teinud ja mõlemad teadsid seda. Järelikult oli tädil plaanis midagi enamat kui lihtsalt Beni üksindust leevendada. Kui nad maja juurde jõudsid, sai Ben kohe aru, mida tädi sepitseb.

„Kullake, ja see on Kathleen Dugan,“ teatas Destiny pärast mitme võõra esitlemist, kelle ta oli kutsunud sellepärast, et neil polnud pühade ajal kuhugi mujale minna. Kui otsustada tema hääletooni järgi, siis polnud kahtlustki, et Kathleen on mõeldud õhtu tõmbenumbriks.

Ben heitis tädile terava pilgu. Kathleen oli noor, kaunis ja kaaslaseta, mis tähendas seda, et ta on saadaval. Ben teadis juba mõnda aega – täpsemalt Macki hiljutistest pulmadest saadik –, et Destiny on ta kosjasobitamisel sihikule võtnud. Ja siin oli asitõend – lühikeste mustade juuste ja tukaga naine, kelle haldjalik soeng rõhutas tema põsesarnu ja imelisi siniseid silmi. Maailmas polnud ainsatki kunstnikku, kes poleks ihanud neid põnevaid nurgelisi näojooni lõuendile talletada. Ben ei olnud portreekunstnik, kuid isegi tema tundis kiusatust seda reeglit rikkuda. Naise saledat keha kattis vapustav punane siidtuunika. Peale selle kandis ta musti pükse ning suurte kuldsete ja punaste helmestega kaelakeed. Ta mõjus ühtaegu elegantselt ja veidi avangardselt.

„Meeldiv tutvuda,“ ütles Kathleen maheda naeratusega. Temast ei õhkunud vähimalgi määral kohmetust, mida aga ei saanud öelda Beni kohta. Nähtavasti polnud naine veel Destiny salaplaani läbi näinud.

Ben noogutas. Ta kätles viisakalt, tundis kehas ehmatavat jõnksatust ja vaatas naisele uuesti silma, et näha, kas too kogeb midagi sarnast. Tänu jumalale ei peegeldunud Kathleeni silmis midagi seesugust.

„Vabandage mu üdini sobimatut riietust,“ kohmas Ben, keeras naisele kiiresti selja ja pöördus teiste külaliste poole. „Nagu ma aru saan, ootab õhtusöök serveerimist.“

„Meil on aega veel ühe joogi jaoks,“ rehmas Destiny ega paistnud enam õhtusöögi hilinemise pärast muretsevat. „Richard, too oma vennale midagi. Las ta suhtleb mõne minuti inimestega, enne kui lauda istume.“

Ben kortsutas tädile kulmu. „Arvasin, et meil on kiire.“

„Ainult sinu siiatirimisega,“ kinnitas Beni punnis rasedakõhuga vennanaine, kes haakis end tema käevangu, tiris seltskonnast kõrvale ja sosistas vandeseltslaslikult: „Kas sa ei teagi, et oled tänane tõmbenumber?“

Ben kostitas Melaniet terava pilguga. Nende vahel oli tekkinud side juba siis, kui Richard oli maadelnud oma tunnetega Melanie vastu. Ben usaldas oma vaistu. Nüüd tahtis ta kuulda vennanaise arvamust selle koosviibimise kohta. „Ah nii?“

„Sa ei tule kunagi oma koopast välja,“ selgitas Melanie. „Kui Destiny meid siia kutsus, saime kohe aru, et midagi on teoksil.“

„Ah nii?“ kordas Ben ja juurdles, kas naine on jõudnud Kathleeni sealviibimise suhtes samasugusele järeldusele nagu ta ise.

Melanie silmitses teda tähelepanelikult. „Kas sa tõesti ei tea, mis Destinyl plaanis on? Kobad samamoodi pimeduses nagu meiegi?“

Ben kiikas Kathleeni poole. „Mitte nii pimedas, kui sina arvad,“ nentis ta vaevumärgatavalt kulmu kortsutades.

Melanie vaatas uustulnukat kõiketeadva pilguga. „Ahah, selge. Kui Kathleen saabus, siis mõtlesin kohe, kas tema võibki olla väljavalitu. Oletasin, et varsti on sinu kord. Destiny ei jää rahule enne, kui kogu tema meespere on ära kodustatud.“

„Loodan, et sa eksid,“ kohmas Ben süngelt. „Ma ei tahaks talle pettumust valmistada, aga olen juba niigi kodune.“

Richard kuulis nende jutuajamist pealt ja kõkutas naerda. „Oi, vennas, kui sa tõepoolest nii arvad, siis petad iseend.“ Temagi piidles Kathleeni, kes kuulas, pea viltu, mida Destinyl on öelda. „Annan sulle maikuuni aega.“

„Juunini,“ sekkus Mack. „Destiny on mossis, sest kellelgi meist pole korralikku juunipulma olnud. Sina oled tema viimane võimalus, vend. Sa ei saa teda alt vedada. Märkasin teda ennist aias. Mulle jäi mulje, et ta paigutas mõttes juba külalisi ja püüdis ideaalset vastuvõtuala kujutleda.“

Ben võdistas õlgu. Kunagi olid Richard ja Mack olnud sama suured abieluvastased nagu temagi. Ja milliseks nad nüüd olid muutunud! Richardil oli lausa laps tulekul ning Mack ja Beth kaalusid ühe haige lapse adopteerimist, keda Beth haiglas ravis. Või lausa mitme. Beni suureks imestuseks olid mõlemad vennad pereloomisele pühendunud. Järgmisel aastal samal ajal on see maja ja kõik teised Carltonite suguvõsa kogunemispaigad laste kisa täis. See veel puudus, et tema lisasegadust tekitab. Aga ta kahtles, kas Destiny sellesse olukorda niiviisi suhtub.

Oli vähe asju, mida Ben polnud valmis tädi heaks tegema. Ja üks neist asjust oli abiellumine. Talle meeldis üksindus. Pärast kaootilisi noorusaastaid nautis ta etteaimatavat maaelu. Graciela oli seda leevendanud, kuid pärast naise surma oli süvenenud Beni otsus rühkida läbi elu, süda kõvasti lukus. Neil, kes kirjutasid, et talle on omased sünge meeleolu ja veidrused, oli õigus. Ta ei lubanud enam kellelgi oma raudrüüsse mõlke tekitada ega tahtnud rohkem laastavat valu kogeda.

Vankumatu meelekindlusega söandas ta veel kord Kathleen Dugani poole piiluda ja tabas tädi rahuloleva pilgu, kui too seda märkas.

Ben ohkas, ajas selga tikksirgeks ja takseeris Destinyt heidutava pilguga. Tädi ei suvatsenud selle peale isegi silmi pilgutada. See oligi tema puudus. Ta leppis harva eitava vastusega. Ta oli veenev ja salakaval. Kui Ben end kohe ei kehtesta, siis on ta kadunud mees.

Ent paraku ei osanud ta end kalkuni ja kastme saatel kehtestada.

Ta võinuks ju öelda: „Tore, et sa tulid, Kathleen, aga ära hakka midagi ette kujutama.“

Või: „Meeldiv tutvuda, preili Dugan, aga ärge minu tädi juttu kuulake. Ta on riuklik ja salakaval ja teda ei saa usaldada.“

Aga võib-olla ei peaks ta üldse midagi ütlema, vaid lihtsalt naisest ja oma tädist eemale hoidma. Kui ta suudab kaks tundi vastu pidada, siis lähevad kõik minema ja ongi kogu lugu. Ta võib värava lukku panna ja erakuelu jätkata.

Täiuslik plaan, otsustas ta. Just nii ta teebki. Pole mõtet asjatult ebaviisakusi loopida. Ega vaenukinnast heita. Ta lihtsalt lepib sel õhtul Kathleeni sealviibimisega.

Oma otsusega rahule jäänud, keskendus ta Richardilt saadud joogiklaasile. Lõhn reetis, et tegemist on alkoholivaba joogiga. Ta polnud pärast Gracielaga juhtunud õnnetust midagi õllest kangemat tarbinud.

„Kullake,“ alustas Destiny, kes lähenes talle läbi toa, Kathleen käekõrval, „kas ma mainisin juba, et Kathleen on galeriiomanik?“

Sealsamas kõrval hoidis Melanie naeru tagasi. Richard ja Mack irvitasid. Ben igatses vendadele virutada selle eest, et nood tema kimbatusest tädi salaplaani ees nii suurt rõõmu tunnevad. Kathleen oli tõepoolest Destiny väljavalitu Benile. Enam polnud kahtlustki.

„Kas tõesti?“ poetas Ben mokaotsast.

„Ta eksponeerib seal imelisi töid,“ jätkas Destiny mesimagusalt. „Võiksid läbi astuda ja pilgu peale visata.“

Ben heitis Kathleenile abitu pilgu. Naisel paistis samavõrd piinlik olevat kui temal endal. „Võib-olla kunagi astun.“ Kohe, kui põrgu ära jäätub, lisas ta oma viisakatele sõnadele mõttes.

„Teie arvamus pakub mulle huvi,“ kinnitas Kathleen vapralt.

„Minu arvamus ei loe,“ vastas Ben. „Destiny on meie peres asjatundja.“

Kathleen hoidis Beniga silmsidet. „Enamik kunstnikest oskab annet ära tunda,“ raius ta.

Ben ohkas. Loodetavasti oli Kathleen piisavalt arukas, et tädi seatud lõksu mitte kukkuda. Ta tahtnuks naist hoiatada, et põgenegu elu eest, jätku kalkun, kaste ja kõrvitsapirukas söömata ning suundugu ummisjalu tagasi Alexandriasse, pangu galeriiuks lukku ja kehtestagu kõigile Carltoni-nimelistele sisenemiskeeld. Ta tundis kiusatust juhtida tähelepanu Melaniele ja Bethile, kes olid pahaaimamatult Destiny püünisesse langenud, kuid vaevalt vennanaised soovinuks kuulda, et nende abielu polegi saatusest määratud. Pärast pulmatseremoonia toimumist paistsid mõlemad naised ajalugu oma äranägemise järgi tõlgendavat.

Niisiis kohmas Ben: „Ma ei ole kunstnik.“

„Muidugi oled,“ nähvas Destiny nördinult. „Ja veel erakordselt andekas kunstnik. Miks sa säärast asja ütlesid, Ben?“

Vältimaks sügavamale võrku mähkumist oli Ben sunnitud häält tõstma. Ta vaatas tädile otsa. „Kas sina oled kunstnik?“

„Enam mitte,“ vastas Destiny viivitamatult.

„Kas sellepärast, et sa ei maali enam?“ küsis Ben.

Destiny kortsutas kulmu. „Ma plätserdan aeg-ajalt siiani.“

„Järelikult peab põhjus olema selles, et sa ei esitle ega müü oma töid,“ arutles Ben. „Kas see ongi põhjus, miks sa enam kunstnik pole?“

„Jah,“ vastas tädi. „Just nimelt.“

Ben vaatas talle võidukalt otsa. „Minuga on sama lugu. Näitusi pole. Töid ei müü. Ma plätserdan.“ Ta pilgutas Kathleenile silma. „Ärge lootkegi, et ma teie näitusele professionaalse hinnangu annan.“

Kathleeni suunurgad kerkisid. „Mõistlik jutt,“ nentis ta.

„Ninatark, vaat mis,“ pomises Destiny.

„Oi-oi,“ aasis Mack ja naeratas laialt. „Nüüd keetsid supi kokku, Ben. Destiny võtab su sihikule. Sinu lips on läbi.“

Naljakas, mõtles Ben ja silmitses kõigi toasviibijate lõbusaid ilmeid, ta oli umbes tunni aja eest samale järeldusele jõudnud. Ta oleks pidanud juba siis alla andma ja end ärritusest säästma.

Armastusega hoitud

Подняться наверх