Читать книгу Hindamatu - Sherryl Woods - Страница 5

Washingtoni linna ajaloo väledaim jalgpallur Mack Carlton oli juba ligi kuu aega oma tädi Destinyt vältinud. Ent paraku oli Destiny kiirem ja kavalam kui enamik kaitsemängijaid, kellega Mack oli eales kokku puutunud. Ta oli ka märksa rohkem motiveeritud. Oli kõigest aja küsimus, millal tädi Macki kätte saab.

Pärast seda, kui Destiny oli mõne nädala eest tema vanema venna Richardi abiellu sokutanud, võttis ta järgmisena Macki sihikule ega vaevunud seda varjamagi. Macki juurde vooris lakkamatult naisi. Mitte et selles olnuks tema jaoks midagi uut – teda saatis ju kõva seelikuküti maine –, aga ükski neist naistest polnud tema tüüp. Tädi saadetud naistele oli „tõsine suhe“ ja „õnnelik lõpp“ otsaette kirjutatud. Mack ei harrastanud tõsiseid suhteid. Ega püsisuhteid. Ja Destiny pidanuks seda ometi teadma.

Macki põhjused tunnete vältimiseks erinesid vanema venna omadest, kes oli peljanud armastada ja kaotada. Mack eelistas mõelda, et tema püsimatu loomus tuleneb soovist tunda paljusid naisi, mitte hirmust saada maha jäetud. Milleks piirduda ühe kindla roaga, kui saadaval on terve rikkalik menüü? Tõsi, Macki vanemate hukkumine Blue Ridge’i mäestikus väikelennukiga juhtunud õnnetuses, kui ta oli vaevalt kümneaastane, oli teda kahtlemata mõjutanud, kuid erinevalt Richardist ei saatnud trauma mõju teda täiskasvanuikka.

Destiny ja Richard seda mõistagi ei uskunud. Pagana pihta, isegi Macki noorem vend Ben arvas, et nad on kõik lennuõnnetuse tõttu emotsionaalselt puntras, kuid Mack oli eriarvamusel, vähemalt iseenda suhtes. Talle lihtsalt meeldisid naised. Ta hindas nende mõistust ja taipu.

Hea küll, see oli poliitiliselt korrektne selgitus, möönis ta, ehkki keegi ei osanud tema isiklikke ja liigagi isaseid mõtteid lugeda. Tegelikult meeldis talle naisi eelkõige kaisutada – neil oli pehme ihu ja nad reageerisid kirglikult. Kuigi ta nautis elavaid jutuajamisi nagu iga teinegi mees, oli tema tõeliseks kireks seks ja sellega kaasnev lähedustunne, kui tahes põgus ja petlik see ka polnud.

Ei, ta polnud seksisõltlane, linade vahel sahistamine mõjus igale mehele elluäratavalt. Võib-olla selles ongi asi, taipas ta ootamatult. Võib-olla armastas ta seksi juures eelkõige tunnet, et on elus – pärast seda, kui oli väga noores eas teada saanud, et elu on lühike ja surm lõplik. Ehk oli tal lennuõnnetusest ikkagi emotsionaalseid arme jäänud.

Ta juurdles parajasti oma äsjase avastuse suuruse üle, kui Destiny hõljus meeskonna peakorterisse tema kabinetti, kus Mack tegutses praegu selle jalgpallimeeskonna osanikuna, kus oli kunagi ise mänginud. Tädi ootamatu ilmumine sellesse üdini mehelikku kantsi ehmatas Macki niivõrd, et ta lasi toolijalgadel mürtsuga vastu maad vajuda ja imestas, et istumisalune katki ei läinud.

„Sa väldid mind viimasel ajal,“ nentis Destiny leebelt ja võttis istet teisel pool lauda, seljas helesinine kostüüm, mis ühtis tema silmavärviga.

Nagu alati jäi temast mulje, justkui oleks ta äsja ilusalongist välja astunud, erinevalt aastatest, mil ta Lõuna-Prantsusmaal maalimisega tegeles. Seda oli näha mitmetelt vanematelt piltidelt, kus ta oli pigem räsitud ja pööraselt eksootilise välimusega. Mack nuputas vahel, kas tädi igatseb seda aega ja elu, millest oli loobunud, et tulla pärast lennuõnnetust Virginiasse tema ja ta vendade eest hoolitsema.

Lapsena polnud Mack söandanud talt küsida, sest pelgas, et kui ta tuletab Destinyle meelde, mille too on ohverdanud, võib tädi Euroopasse endise elu juurde naasta. Ent vanemaks saades oli Mack hakanud tädi kohalolu – ja leplikkust – endastmõistetavalt võtma.

Praegu kostitas ta Destinyt jaheda vankumatu pilguga ega suvatsenud välja näidata, et tädi külaskäik teda mingilgi moel ehmatas. Destinyle oli parem üldse mitte mingisuguseid nõrkusi ilmutada. „Ära kujuta ette,“ kohmas ta ilmetult.

Destiny kõkutas naerda. „Oli see sinu selg, mida ma nägin eile õhtul Richardi ja Melanie kodu tagauksest välja lipsamas? Olen näinud seda nii paljudes jalgpallirüselustes, et ei saa eksida.“

Pagan! Mack oli arvanud, et pääses puhtalt. Muidugi oli ka võimalik, et vend oli ta sisse rääkinud. Richardi meelest nautis Mack liigagi palju Destiny edukat plaani Richard Melanie käte vahele kavaldada. Seega polnud välistatud, et vend korraldas väikese kättemaksu, veendumaks, et Macki tabab samasugune saatus.

„Kas sa nägid mind päriselt või andis Richard mu välja?“ uuris Mack kahtlustavalt. „Ma tean, et ta tahab mind sinu püünisesse kukutada, nagu tema endaga juhtus.“

„Sinu vend ei ole lobamokk,“ kinnitas Destiny. „Ja mul on ideaalne nägemine.“ Ta takseeris vennapoega hindava pilguga. „Mida sa kardad, Mack?“

„Usun, et me mõlemad teame sellele küsimusele vastust. Kahtlustan, et just sel põhjusel oledki mu kontorisse tulnud. Missugune salakaval plaan sul varuks on, Destiny? Enne kui sa vastad, teeme ühe asja selgeks – minu eraelu ei puutu sinusse. Saan sellega ise hakkama.“

Destiny pööritas silmi. „Jah, olen kõigilt linna kõmuveergudelt lugenud, kui hästi sa hakkama saad. See on inetu, Mack. Sa ei pruugi olla Carlton Industriesega otseselt seotud, aga ka perekonnal on ühiskonnas oma roll. Sa ei tohi seda unustada, seda enam, et Richard astub lähipäevil poliitikasse.“

Auväärse perekonna trump oli Mackile tuttav. Ta imestas, et tädi jälle seda taktikat kasutas, sest minevikus polnud sellest erilist tolku olnud. „Enamik inimesi on võimelised mind mu vennast eristama. Ja pealegi olen ma täiskasvanu,“ rõhutas Mack sõnadega, mida oli ka minevikus korduvalt kasutanud. „Sama kehtib naiste kohta, kellega kohtamas käin. Hundid söönud, lambad terved.“

„Ja sa oled säärase eluga rahul?“ küsis Destiny ilmse umbusklikkusega.

„Muidugi,“ kinnitas Mack. „Parem ei saakski olla.“

Tädi noogutas aeglaselt. „Nojah, sel juhul on minu poolt kõik. Sa tead, et sinu õnn on mulle kõige olulisem. Sinu ja su venna oma.“

Mack vahtis tädi vidukil silmadega. Vaevalt too nii kergesti alla annab. Destiny oli täiesti võimetu alistuma, enne kui on vähemalt korra lahingusse astunud. Kui teda olnuks lihtne heidutada, siis poleks Richard praeguseks abielus olnud. Mack pidi seda meeles pidama.

„Me oleme tänulikud, et sa meid armastad,“ sõnas ta ettevaatlikult. „Ja mul on hea meel, et sa lubad mul ise kohtingukaaslasi valida. See on minu jaoks suur kergendus.“

Tädi varjas muiet. „Jah, kindlasti on, sest naine, kellega mina sind vaimusilmas koos näen, ei ole vaimselt ega emotsionaalselt nii kergemeelne kui sinu valitud isendid.“

Mack ignoreeris solvangut oma naistemaitse aadressil. Ta oli seda ennegi kuulnud. „Saan ma sind veel kuidagi aidata, kui sa juba siin oled?“ küsis ta viisakalt. „Kas vajad meeskonna suveniire oma heategevusoksjonite tarvis?“

„Tegelikult mitte. Tahtsin lihtsalt läbi astuda ja üle pika aja sinuga lobiseda,“ vastas Destiny surmtõsiselt. „Kas tuled varsti õhtusöögile?“

„Nüüd, kui tean, et oled loobunud mu eraelus tuhnimisest, võin tulla,“ lubas Mack, kes otsustas tädile võimaluse anda. „Kas pühapäeval tulevad kõik õhtusöögile?“

„Muidugi.“

„Sel juhul tulen mina ka,“ teatas Mack. Suurem seltskond pakkus talle teatavat turvatunnet juhuks, kui Destiny peaks enne pühapäeva meelt muutma.

Tädi tõusis. „Lähen nüüd minema.“

Mack saatis ta mööda koridori lifti juurde ja märkas taas imestusega, kui väike Destiny on. Tädi ulatus talle vaevalt õlani. Destiny oli alati käitunud nagu üüratu loodusjõud, mis sunnib endaga arvestama, nii et võinuks arvata, et ta on suurt kasvu naine. Aga samas oli Mack sada kaheksakümmend viis sentimeetrit pikk, nii et tõenäoliselt oli Destiny lihtsalt keskmist kasvu. Kui lisada võrrandile tema elujõuline isiksus, siis oli Washingtoni mõjuvõimsate naiste seas Destinyle vähe väärilisi vastaseid.

Enne lifti sisenemist kinkis tädi Mackile äärmiselt võluva naeratuse, sellise, millega pahaaimamatute tegevdirektorite käest suuri summasid välja meelitatakse. See naeratus lülitas Macki uuesti kaitserežiimile.

„Oi, kullake, oleksin peaaegu unustanud,“ ütles tädi, torkas käe kotti ja õngitses välja kaunile lillelisele paberile kirjutatud kirjakese. „Kas saaksid pärastlõunal haiglast läbi astuda? Rääkisin kellegi doktor Browningiga, kes mainis, et onkoloogiaosakonnas on üks noor patsient, kelle väljavaated on väga kehvad. See poiss on sinu suur fänn ja arst usub, et sinu külaskäik võib tema tuju tõsta.“

Mack kuulis peas häirekella, ent võttis sedeli siiski vastu. Mis Destinyl ka plaanis polnud, sellisele palvele polnud võimalik kurdiks jääda. Ja tädi teadis seda. Ta oli oma vennapoegadesse korraliku annuse kohusetunnet süstinud. Mack kui jalgpallikuulsus oli harjunud igapäevaelus säärastele palvetele vastu tulema.

Ta heitis pilgu käekellale. „Mul on paari tunni pärast ärikoosolek, aga teel sinna võin haiglast läbi põigata.“

„Aitäh, kullake. Teadsin, et saan sinule loota. Ütlesin doktor Browningile, et astud läbi ja et eelmised kutsed läksid ilmselt kaduma.“

Mackil läks seest õõnsaks. „Neid kutseid oli veel?“

„Minu teada lausa mitu. See oli viimane õlekõrs.“

Mack noogutas mornilt ja tema kahtlused tädi sepitsuste suhtes hajusid täielikult. „Tegelen asjaga. Siinne personal peaks teadma, et võimaluse korral täidan sedasorti palved alati, iseäranis juhul, kui mängus on laps.“

„Kindlasti oli tegemist mingisuguse eksituse või segadusega,“ möönis Destiny. „Peamine on see, et sa täna lähed. Palvetan selle väikese poisikese eest. Pühapäeval võid muljetada, kuidas külaskäik möödus. Võib-olla saame poisi heaks veel midagi teha.“

Mack kummardus tädi põsele suudlema. „Hoopis sina peaksid sinna minema. Sinu heatujulisus suudab igaühe tuju tõsta.“

Destiny vaatas teda imestunult ja säravate silmadega. „Kui ilusasti öeldud, Mack. Nüüd ma mõistan, miks sa naistele nii väga meeldid.“

Mack võinuks tädile öelda, et ta ei võitnud naiste südameid sugugi mesijutuga, kuid oli asju, millest ei sobinud oma tädiga rääkida. Kui Destiny uskus, et Macki eraelu tugineb härrasmehelikule käitumisele, siis uskugu pealegi. Vähemalt jääb tänu sellele krõbedaid moraalilugemisi vähemaks.

„Jumala eest, see on kõigest mäng!“ pahvatas lasteonkoloog Beth Browning, teenides oma meeskolleegidelt Laste Vähihaiglas üdini tülgastunud pilgu. „Mäng, mida mängivad täiskasvanud mehed, kes peaksid kasutama mõistust, mitte toorest jõudu – seda muidugi eeldusel, et nende aju pole segi taotud.“

„Me räägime professionaalsest jalgpallist,“ protestis radioloog Jason Morgan, justkui oleks onkoloog pühadust teotanud. „Mäng käib võidu ja kaotuse peale. See on metafoor heale ja kurjale.“

„Miks ma ei kuule ühtki kirurgi midagi säärast ütlemas, kui nad pärast laupäevast mängu mõne lapsukese murtud luid kokku lapivad?“ torises Beth.

„Jalgpallivigastused käivad asja juurde,“ raius ortopeed Hal Watkins.

„Ja nad annavad sulle tööd,“ märkis Beth.

„Kuule,“ protestis Hal. „See ei ole aus. Keegi ei taha, et lapsed viga saaksid.“

„Sel juhul hoidke nad palliplatsist eemal,“ soovitas Beth.

Jasoni näol peegeldus kohkumus. „Kellest siis tulevased professionaalsed sportlased sirguvad?“

„No kuulge, miks peaks keegi midagi säärast tegema?“ nähvas Beth, kes oli juba hoogu sattunud. Ta oli lugenud söötja Mack Carltonist ja tema kulgemisest staarpalluri ametist meeskonna omanikuks. Jumala eest, sel mehel oli juristiharidus. Milline raiskamine! Mitte et Beth olnuks suur juristide austaja, sest väärravi kindlustusjuhtumite käsitlemisel polnud nende ahnusel otsa ega äärt.

„Sest see on jalgpall, püha müristus!“ vastas Hal, justkui olnuks pallimäng eluks niisama vajalik kui hapnik.

„Kuulge, kutid, see on kõigest mäng, ei midagi enamat.“ Beth pöördus hematoloog Peyton Langi poole, kes oli kuni tolle hetkeni vaikinud. „Mida sina asjast arvad?“

Mees tõstis käed. „Mind sa sellesse vaidlusesse ei kaasa. Olen erapooletu. Mul on jalgpallist ükspuha, aga mind ei häiri, kui see kellegi meelt lahutab.“

„Kas sa ei leia, et on jabur kulutada nii palju aega, raha ja energiat mingisuguse tobeda tiitli tagaajamisele?“ jätkas Beth.

„Super Bowli võitja on tegija!“ raius Jason.

„Mida ta siis teeb?“ küsis Beth.

„Valitseb kogu maailma.“

„Ma ei teadnudki, et terve maailm jalgpallist huvitub. Olgem ausad, meie linnas keerleb kõik ühe rikkuri ümber, kellel on piisavalt raha, et parimaid mängijaid kokku osta, et tal oleks pühapäeva pärastlõunal midagi põnevat oodata,“ salvas Beth. „Kui Mack Carltonil oleks elu, pere ja midagigi tähtsat teha, siis ei raiskaks ta oma raha jalgpallimeeskonnale.“

Beth oli oodanud nördinud protestilauseid, kuid tema jahmatuseks vakatasid haigla kohvikus kõik mehed. Nad vahetasid süüdlaslikke pilke, mis andsid mõista, et toimunud on midagi piinlikku.

„Kas oled kindel, et ei taha oma sõnu tagasi võtta?“ küsis Jason ja kostitas Bethi veidra, peaaegu anuva pilguga.

„Miks ma peaksin seda tegema?“

„Sest kui me seda jutuajamist alustasime, mainisid sa, et oled üritanud Mack Carltoniga ühendust saada, et ta Tony Vitalet külastaks,“ selgitas Jason. „Poiss on tema järele arust ära. Sa oletasid, et Mackiga kohtumine tõstaks tema tuju, sest keemiaravist pole erilist kasu olnud.“

Beth ajas silmad vidukile. „Ja siis? See kogukonnameelne jalgpallijumal pole vaevunud ühelegi mu telefonikõnele vastama.“

Jason köhatas tähendusrikkalt ja osutas tema selja taha.

Oh kurat, mõtles Beth aeglaselt ümber pöörates ja vahtis tõtt pika laiaõlgse mehega, kes kandis eritellimusel valminud rätsepaülikonda ja takseeris teda pika tõsise pilguga. Mehe silma all oli vaevumärgatav arm, kuid see ei rikkunud tema kaunist välimust. Tõtt-öelda lisas arm täiuslikele näojoontele hoopis iseloomu ja tõmbas tähelepanu silmadele, mis olid nii tumedad ja salapärased, et Beth hakkas mehe pilgu all värisema. Kõik selle mehe välimuses kõneles rahast, heast maitsest ja ülbusest, välja arvatud soeng, mis oli harrisonfordilikult turris.

„Doktor Browning?“ küsis Mack uskmatul toonil, mis andis aimu sellest, et ta oli oodanud kohtumist vanema meesterahvaga.

Hoolimata sõnatust, ent siiski tuntavast solvangust mõjus mehe tasane ja mahe hääl Bethile ühtaegu rahustavalt ja rabavalt. Ta üritas mõtteid koguda ja külalise ees vabandust paluda, kuid sõnad ei tulnud suust välja. Ta ei oleks meest eales tahtlikult solvanud, kuid põlgas kõiki, kes raiskasid spordile raha, mille eest olnuks mõistlikum inimkonda päästa.

„Ta tegeleb teiega kohe, kui on need inetused uuesti alla neelanud,“ üritas Jason pinget maandada.

Beth oli radioloogile abi eest tänulik, ajas end püsti ja sirutas käe. „Härra Carlton, ma ei osanud teid oodata.“

„Ilmselgelt,“ kostis mees ja tema suu venis aeglaselt naerule. „Mu tädi mainis, et teil oli raskusi minu kättesaamisega. Mu töötajad ei oleks tohtinud teid tõrjuda. Palun selle pärast vabandust.“

Beth oli kuulnud, et Mack Carlton on südametemurdja. Nüüd ta taipas, mispärast. Kui mehe pilk suutis ta kõnevõimetuks muuta, siis naeratus pani ta lausa lõkendama. Kui lisada ootamatult alandlik lähenemine ja siiras vabandus, siis oligi Bethi senine mulje täiesti purustatud. Ta polnud eales ühelegi mehele niiviisi reageerinud. Ta polnud sugugi kindel, et see talle meeldib.

„Kas te...?“ Beth ahastas oma suutmatuse üle sõnu moodustada, neelatas kuuldavalt, tõmbas kopsud õhku täis ja üritas uuesti. „Kas soovite tassikest kohvi?“

„Tegelikult on mul kiire. Sattusin haigla lähedale ja tahtsin teatada, et ma ei ole teie kõnesid tahtlikult eiranud. Lootsin, et praegu on sobiv aeg Tonyga kohtumiseks.“

„Muidugi,“ vastas Beth viivitamatult, teades, kui palju see külaskäik tähendab, ehkki tavapärane külastusaeg pidi algama hiljem. Ent sellises olukorras polnud tal midagi reeglite rikkumise vastu. „Viin teid tema palatisse. Ta on kindlasti vaimustatud.“

Jason köhatas. Tema tungiv pilk reetis Bethile, et kolleegid lootsid kohaliku jalgpallilegendiga tuttavaks saada. Hämmeldunud, et täiskasvanud mehed on Mack Carltonist niisama sisse võetud kui tema kaheteistkümneaastane patsient, jäi Beth seisma ja esitles neid üksteisele.

Kui talle hakkas tunduma, et tohtrid tahavad ära märkida kõik Carltoni suurepärased sooritused jalgpalliplatsil, segas Beth vahele.

„Kindlasti tahaksite päev läbi jalgpallist rääkida, aga härra Carlton tuli siia Tonyt vaatama,“ tuletas ta neile järsult meelde.

Mack Carlton kinkis talle veel ühe naeratuse, millega võinuks polaarjääd sulatada. „Pealegi,“ lausus mees, „oleme doktor Browningi arvatavasti pisarateni ära tüüdanud.“

Oli see alles plahvatusohtlik väide. Beth ei söandanud tüdimust välja näidata ega riskida solvata meest veelgi rohkem, kui tolle saabudes, mil härra Carlton oli tema juttu kuulnud. Valetama ta ka ei kippunud. Selle asemel manas ta näole naeratuse. „Te ütlesite, et teil on tihe graafik.“

Mehe suu venis naerule. „Tõepoolest. Näidake teed, doktor.“

Beth tundis kergendust, et saab midagi konkreetset teha, ja astus reipalt mööda koridori osakonna poole, kus kaheteistkümneaastane Tony oli veetnud liigagi suure osa oma lühikesest elust.

„Rääkige mulle Tonyst,“ palus Mack, kui nad sinnapoole liikusid.

„Ta on kaheteistaastane ja tal on leukeemia,“ vastas Beth nii neutraalsel toonil, kui vähegi suutis. Ta vihkas selliste lugude jutustamist, iseäranis olukorras, mis ei tõotanud heaga lõppeda. „Haigus on juba kolmandat korda tagasi tulnud. Sel korral ei allu kasvaja enam keemiaravile. Lootsime poisi luuüdi siirdamiseks ette valmistada, aga meil ei ole sobivat doonorit. Ja kuna meil oli keemiaraviga raskusi, siis ma ei ole kindel, et siirdamine oleks praegu teostatav.“

Mack kuulas pingsalt tohtri iga sõna. „Missugune on prognoos?“

„Halb,“ vastas Beth napisõnaliselt.

„Ja te võtate seda isiklikult,“ taipas Mack.

Beth raputas pead. „Tean, et ma ei saa iga lahingut võita,“ rääkis ta samamoodi, nagu oli rääkinud psühholoogile, kes oli samal päeval tema meeleseisundi pärast muret tundnud. Väga vähesed inimesed teadsid, kui isiklikult ta Tony juhtumit võttis. Ta imestas, et Mack Carlton oli sellest nii kergesti aru saanud.

„Aga te vihkate kaotamist,“ lausus mees.

„Muidugi vihkan, kui tegemist on elu ja surma küsimusega,“ kostis Beth raevukalt. „Õppisin arstiks, et elusid päästa.“

„Miks?“ Enne kui naine jõudis vastata, lisas Mack: „Tean, et see on õilis elukutse, aga haigete lastega tegelemine on kindlasti emotsionaalselt tappev. Miks just teie? Miks just see eriala?“

Beth imestas, et meest paistis tema vastus huvitavat. „Mind tõmbas juba varakult selle poole,“ sõnas ta lootes, et mees ei taipa, et see pole teda sugugi terve elu motiveerinud.

„Sest?“ uuris mees, leppimata lühikese vastusega ja tõestades veel kord, et on põhjalikum inimene, kui temast oleks oodatud.

„Mis tähtsust sel on?“ üritas Beth otsekohesele küsimusele vastamisest kõrvale puigelda.

Mees silmitses teda pingsalt. „On näha, et see on teile oluline teema.“

Jalgpalluri läbinägelikkus tabas Bethi taas ootamatult. Oli selge, et mees ei jäta järele, enne kui on vähemalt osa tõest teada saanud. „Hea küll, teen teile lühikokkuvõtte. Mul oli vanem vend, kes suri leukeemiasse, kui olin kümneaastane,“ tunnistas ta ja paljastas sellega rohkem kui kellelegi teisele peale oma pere. Pereliikmed teadsid liigagi hästi, mis oli motiveerinud Bethi arstiks õppima, ega kiitnud tema valikut üdini heaks, sest nad kartsid, et teda ootab ees lõputu südamevalu. „Andsin endale lubaduse, et hakkan temasuguseid lapsi päästma.“

Mack takseeris teda pealtnäha siira kaastundega. „Nagu öeldud, võtate te seda juhtumit isiklikult.“

Naine ohkas hinnangu peale. „Jah, vist küll.“

„Mis te arvate, kui kaua te niiviisi vastu peate, kui iga juhtumit südamesse võtate?“

„Nii kaua, kui on tarvis,“ raius Beth puiselt. „Võtan väga vähe patsiente vastu. Enamiku ajast veedan teadustööd tehes. Meie ravimid muutuvad aja jooksul aina paremaks.“ Paraku ei allunud Tony haigus ühelegi neist ja sel põhjusel oligi Beth tema juhtumist nii huvitatud.

„Aga mitte Tony jaoks,“ sõnas Mack.

Beth tundis järsku pisarate soolast mekki. „Mitte Tony jaoks, vähemalt veel mitte,“ möönis ta vaikselt. Ta surus hambad kokku, takseeris Macki trotslikult ja pilgutas silmi, et reetlikke pisaraid tagasi hoida. „Aga me võidame sellegi lahingu.“

Mack vaatas naist imetleva pilguga. „Jah, ma usun teid,“ sõnas ta tasakesi. „Kas ka minu siinviibimisest on Tonyle abi?“

„Loodetavasti tõstab see tema tuju,“ lausus Beth. „Ta on viimasel ajal üsna norus ja vahel on lapse meeleolu parandamine suurim asi, mida saame teha. Me peame hoolitsema selle eest, et ta enda ega meie suhtes alla ei annaks.“

Mack noogutas. „Hästi. Lähme sisse ja räägime jalgpallist.“ Ta kinkis tohtrile häbematu naeratuse. „Oletan, et teil pole just palju öelda.“

Beth puhkes tahtmatult naerma, sest Mack meeldis talle märksa rohkem, kui ta osanuks oodata. Ta võis andestada nii mõndagi inimesele, kel oli hea huumorisoon, kas siis tema või enda apsakate suhtes. „Ilmselt mitte.“

Mees tõsines. „Tore. Minu sissetulekuallikas ei ole meditsiin ega raketiteadus, kuid ma ei soovi, et materdaksite seda lapse ees, kellele see on oluline.“

Beth jõllitas Macki ja taipas, et tema isiklik arvamus jalgpallist ega Mack Carltonist ei läinud praegu kellelegi korda. „Täistabamus, härra Carlton. Ma ei poeta sõnagi. See üritus toimub Tony pärast.“

Mack pilgutas silma. „Öelge mulle Mack. Nii nagu mu fännid.“

„Ma ei ole teie fänn.“

„Püsige läheduses,“ aasis mees muretult. „Võib-olla varsti olete.“

Beth summutas ohke. Jah, see pole välistatud, möönis ta endamisi. Mitte et kõikvõimas Mack Carlton vajanuks oma ellu järjekordset vallutust. Beth oli tähele pannud, et peaaegu ühtki neist ei mainitud korduvalt. Tal polnud vähimatki tahtmist oma õnne nii tihedas konkurentsis proovile panna.

„Ärge ootama jääge, härra Carlton. Pealegi on oluline vaid see, et Tony teid imetleb, ja see on üsna kindel.“

„Mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui teie mind kas või pisut heaks kiidaksite,“ nipsas Mack ja jäi Bethiga tõtt vaatama.

Hoolimata sellest, et mees üritas teda ilmselgelt rööpast välja lüüa, langes Beth tema lummusesse. Ja see ärritas teda. „Miks? Kas peate vajalikuks võluda kõiki naisi, kellega kohtute?“

Mack kõhkles viivu ja tema silmis vilksatas veider pilk, justkui olnuks ta segaduses. „Kui hästi te mu tädi tunnete?“ uuris ta.

Küsimus tuli Bethile ootamatult. „Teie tädi?“

„Destiny Carltonit, naist, kellega te ühendust võtsite ja kes hoolitses selle eest, et ma täna siia tuleksin.“

Beth raputas pead. „Ma ei tea, et oleksin temaga kohtunud,“ sõnas ta. „Ehkki nimi on mulle tuttav. Ta on vist aidanud haiglale palju raha koguda. Aga ma ei ole temaga kunagi rääkinud.“

Mack tundus olevat üllatunud. „Te tõepoolest ei tunne teda?“

„Ei.“

„Ja te ei helistanud talle?“

„Ei, miks te küsite?“

Mack vangutas pead ja oli veelgi suuremas segaduses. „Vahet pole.“

Hoolimata mehe eitusest taipas Beth, et vahe on väga suur. Aga tal polnud aimugi, mispärast.