Читать книгу Rikkuse lummus - Sherryl Woods - Страница 6

Richard Carlton tegi mobiiltelefoniga kolm ärikõnet, kortsutas kärsitult kulmu, heitis pilgu lemmikrestorani Old Town Alexandria antiiksele seinakellale, helistas veel paarile inimesele ja vahtis altkulmu oma Rolexi käekella.

Viie minuti pärast on ta siit läinud. Ta oli tulnud üksnes tädi Destinyle teenet osutama. Ta oli lubanud anda ühele väidetavalt andekale noorele turundusgeeniusele võimaluse kandideerida perefirma suhtekorralduskampaania lepinguliseks nõustajaks, ehkki neiul puudus koostöökogemus hiiglasliku ülemaailmse konglomeraadiga.

Peale selle otsis ta nõustajat, kes aitaks tal esimest poliitilist kampaaniat käivitada. Ta oli kavatsenud palgata kellegi kogenenuma kui naise, keda Destiny talle soovitas, kuid tädi suutis olla väga veenev, kui oli midagi pähe võtnud.

„Saa temaga lihtsalt kokku. Sööge mõnusasti lõunat. Anna talle võimalus sulle oma talent maha müüa. Lõppude lõpuks,“ oli tädi Destiny lisanud, silmis kahtlane helk, „ei ole maailmas kedagi peale sinu, kellele oleks end raskem pähe määrida, või on?“

Richard oli piielnud tädi virila pilguga. „Ära meelita.“

Tädi oli tema põske patsutanud, justkui olnuks Richard jälle kaheteistkümneaastane jõnglane, kelle puudustele tuleb hellalt tähelepanu juhtida. „Tegelikult mitte, kullake.“

Destiny Carlton oli Richardi eksistentsi kirstunael. Mees kahtles, kas terves universumis leidub veel mõnda sellist tädi. Destiny oli tuisanud napilt kaheteistkümneaastase Richardi ellu päev pärast seda, kui poisi vanemate väikelennuk oli udustes Blue Ridge’i mägedes millegagi kokku põrganud ja alla kukkunud.

Richardi isa vanem õde Destiny oli nautinud rändurielu, mehkeldanud printsidega Euroopa pealinnades, harrastanud hasartmänge Monacos, suusatanud Šveitsi Alpide kuurortides ja viimaks kolinud Provence’i maamajja, kus oli hakanud tõsisemalt maalimisega tegelema ning mõne aja pärast müünud oma taiesed Pariisis La Rive Gauche’is asuvale väikesele galeriile. Ta oli eksootiline, iseäralik ja lõbusam kui keegi muu, kellega Richard ja tema nooremad vennad olid eales kohtunud. Ta oli just see, keda kolm hirmunud väikest poissi vajasid.

Mõni isekas naine oleks nad kokku pakkinud, Pariisi viinud ja seal oma eluga edasi läinud, kuid mitte Destiny. Tädi oli ootamatult sülle langenud emadusse süvenenud samasuguse kirgliku agaruse ja stiilsusega nagu kogu oma ellu. Ta oli tekitanud poiste varasemas hästi korraldatud elus suure seiklusrikka kaose, kuid neil ei turgatanud hetkekski pähe, et tädi neid ei armasta. Vastutasuks jumaldasid poisid teda isegi siis, kui tädi neid täiesti hulluks ajas, eriti just viimasel ajal, kui ta oli endale pähe võtnud, et kõigil kolmel on aeg pere luua. Tädi meelehärmiks olid Richard, Mack ja Ben tema plaanile uskumatult suurt vastupanu osutanud.

Aastate jooksul, hoolimata Destiny tugevast mõjust, oli Richard jonnakalt klammerdunud isa tõsisemate õpetussõnade külge. Raba tööd ja saavuta edu. Anna ühiskonnale midagi tagasi. Ole keegi. Neid sõnu oli talle peaaegu titeeast saadik pähe taotud. Juba kaheteistkümneaastaselt oli Richard tundnud suurt vastutuskoormat põlvkondade vanuse Carlton Industriese ees, mis tema õlule oli langenud. Ehkki vahetult pärast isa surma oli üks kõrvaline isik ajutiselt ohjad haaranud, polnud kahtlustki, et mingi aja pärast hakkab Richard ettevõtet juhtima. Ka tema vendadele oleks firmas koht leidunud, kui nood oleksid selle vastu huvi ilmutanud. Paraku ei teinud vennad seda siis ega ka nüüd.

Juba tookord, kui vennad olid läinud pärast kooli koju mängima, oli Richard perekonna kohustust südamesse võtnud. Ta oli läinud igal tööpäeval ajaloolisesse telliskivihoonesse, kus asus firma kontor.

Destiny oli andnud endast parima, et äratada temas huvi mitmesuguste romaanide lugemise vastu – alates klassikast ning lõpetades ulme- ja fantaasiakirjandusega –, kuid Richard eelistas uurida ettevõtte raamatupidamist, tutvuda korralikult ritta laotud numbritega, mis jutustasid aastakümnete pikkuse loo kasumist ja kahjumist. Selle kõige kord ja loogika rahustas teda viisil, mida ta ei osanud tädile ega kellelegi teisele seletada. Veel praegugi mõistis ta äri paremini kui inimesi.

Kui kahekümne kolme aastane Richard omandas mainekas Whartoni ärikoolis ärijuhtimiskraadi, sai temast firma president, mille peale ei kergitanud kulmu ükski firma töötaja ega tegevdirektor üle kogu maailma, kellega Carlton Industries äriasju ajas. Enamik neist oletas, et ta oli juba isa surmast saadik kulisside taga firmat juhtinud. Juba lapsena oli ta ilmutanud hämmastavat enesekindlust iseseisvate otsuste langetamisel.

Praegu, mil ta oli kolmekümne kahe aastane, oli firma olukorras, mida isa olekski temalt oodanud. Ta oli seda tasapisi laiendanud, siin-seal strateegilisi liitumisi ja ka vaenulikumaid ülevõtmisi korraldanud. Ta oli endiselt noor, edukas ja üks linna ihaldusväärsemaid poissmehi. Paraku kippusid tema suhted katkema kohe, kui naised taipasid, et jäävad perefirma pakilisemate – ja sageli ka märksa huvitavamate – vajaduste kõrval tagaplaanile. Viimane naine, kellega ta oli kohtamas käinud, teatas talle, et ta on külm ja ükskõikne litapoeg. Richard polnud vastu vaielnud. Tõtt-öelda oli ta kindel, et naisel oli õigus. Äri ei vedanud Richardit iialgi alt. Seda tegid inimesed. Ta jäi truuks sellele, mida võis usaldada.

Kuna ta oli armuasjus täielik käpard, siis oli ta viimastel kuudel millelegi muule keskendunud. Ta oli kaalunud kandideerimist omavalitsusse, alustuseks näiteks Alexandria linnavolikogusse. Tema isa oli eeldanud, et kõik pojad ronivad võimupositsioonile – mitte üksnes ärimaailmas, vaid terves kogukonnas ja riigis. Seetõttu vajas Richard uut turundusnõustajat, kes aitaks tal enne kandideerimist head mainet kujundada ja meediasse pääseda.

Tema ajakavas – hea küll, isa koostatud ajakavas – oli selle jaoks täpselt sobiv aeg. Isa oli pidanud vajalikuks koostada nii lühiajalise kui ka pikaajalise strateegilise plaani. Richardi koostatud plaan ulatus veel kaks korda kaugemasse tulevikku kui isa oma. Talle meeldis teada, kus ta peaks asuma – ja asubki – kümne, kahekümne, isegi kolmekümne aasta pärast.

Inimese kohta, kelle plaan oli nii täpne ja üksikasjalik, tundus kakskümmend minutit hiljaks jäänud naisterahva ootamine väärtuslike minutite raiskamisena ja ajas teda hulluks. Ajapuuduses ja katkenud kannatusega Richard nipsutas sõrmi. Kelner ilmus viivitamatult.

„Jah, härra Carlton?“

„Kas lisaksite selle kohvi, palun, minu arvele, Donald? Mu külaline ei ole veel saabunud ja ma pean naasma kontorisse, kus mind ootab järgmine kohtumine.“

„Kohv on tasuta, härra. Kas soovite, et peakokk pakib salati karpi?“

„Ei, tänan.“

„Kas toon teie mantli?“

„Mul polnudki seda.“

„Sel juhul lubage mul vähemalt takso tellida. Väljas hakkas kõvasti lund sadama. Kõnniteed ja tänavad on salakavalad. Võib-olla sellepärast teie külaline hilinebki.“

Richardit ei huvitanud tulemata jätnule vabanduste leiutamine, vaid üksnes tööle naasmine. „Kui ilm on tõepoolest nii halb, siis jõuan jalgsi kiiremini, kui teie saaksite takso tellitud. Tänan sellegipoolest, Donald. Ja kui preili Hart peaks välja ilmuma, siis palun öelge talle edasi...“ Richard vakatas. Ta taipas, et on parem jätta teade edasi andmata. Vastasel juhul jõudnuks see ringiga tagasi koos tädiga, kes oli üks tema lemmikklientidest. Ehkki Richard oli enda arvates Destiny noorele sõbrale teene osutamisega ühel pool, ei pruukinud tädi temaga samal arvamusel olla. „Öelge lihtsalt, et pidin ära minema.“

„Jah, härra.“

Richard avas restorani ukse, astus libedale kõnniteele ja põrkas kellegagi kokku. Kui ta ei oleks uksest kõvasti kinni hoidnud, siis prantsatanuks ta siruli maha. Ent nüüd jõllitas naine, kes oli talle peaga kõhtu jooksnud ning jalgealuse kaotanud, teda hiigelsuurte hirmunud pruunide silmadega, mida raamisid pikad tumedad ripsmed.

Richard püüdis kukkuja kinni jäisest maapinnast kümmekonna sentimeetri kõrgusel. Ehkki naine oli paksult riides, tundus ta habras. Richardit tabas õhkõrn kaitseinstinkt. Midagi sarnast oli ta varem kogenud ainult seoses nooremate vendade ja tädiga. Enamik naisi tema elus olid nii tugevad ja võimekad, et ta ei tundnud eales vajadust neid millegi eest kaitsta.

Naine sulges silmad, avas need uuesti, uuris Richardi nägu ja tegi grimassi. „Palun ärge öelge, et teie oletegi Richard Carlton,“ ütles ta ja ohkas, enne kui mees jõudis vastata. „Muidugi olete. Te näete välja täpselt samasugune nagu pildil, mida teie tädi mulle näitas.

Räägin teile oma sekeldustest,“ vuristas ta edasi. „Kõigepealt sattusin taksojuhi peale, kes ei osanud kaardita isegi nurga taha sõita, seejärel jäime prügiauto taha kinni ja lõpuks algas lumesadu, mis on võrreldav Kaljumäestiku lumetormiga.“ Naine vaatas Richardile lootusrikkalt otsa ja äigas üle juuksesalgu, mis tema õhetavat põske kõditas. „Te vist ei soovi tagasi sisse minna, maha istuda ja lasta mul väärikamalt saabuda?“

Richard summutas ohke. „Olete Melanie Hart, nagu ma aru saan.“

Naine vaatas teda mõtliku pilguga. „Võiksin teeselda, et olen keegi muu, ja me võiksime selle õnnetu vahejuhtumi unustada. Hiljem helistaksin teie kontorisse, paluksin hilinemise pärast ülevoolavalt vabandust, lepiksin uue kohtumise kokku ja me võiksime väga asjalikult uuesti alustada.“

„Te kaalute mulle valetamist?“

„See oleks vist ajaraiskamine, jah?“ nentis naine ilmselge kahetsusega. „Olen end juba reetnud. Teadsin kohe, et see lõunasöögivärk on viga. Minust jääb konverentsiruumis märksa parem mulje. Ilmselt on asi õhkkonnas. Inimesed võtavad märksa tõsisemalt kedagi, kes oskab grafoprojektorit, kaarte ja graafikuid kasutada. Mainisin seda ka Destinyle, aga tema jäi kindlaks, et lõunasöök on parem. Ta ütles, et olete täis kõhuga vähem tõre.“

„Kui kena, et ta säärast asja mainis,“ pomises Richard ja tõotas pidada tädiga järjekordse asjatu vestluse sellest, kuidas talle ei meeldi, et temast suvaliste inimestega valimatult räägitakse. Kui ta tahab poliitikasse astuda, siis nullib tädi lobisemishimu tema šansid enne, kui ta jõuab alustadagi.

„Praegu ei ole teie kõht vist eriti täis?“ uuris Melanie Hart lootusrikkalt.

„Ei.“

„Sel juhul olete kindlasti tõre ja ma lähen üksi restorani, et nuputada, kuidas mul õnnestus elu tähtsaim töövestlus kihva keerata.“

„Kui jõuate otsusele, et soovite kõrvalise isiku arvamust kuulda, siis helistage,“ kohmas Richard.

Ta kaalus kokkupõrkekohast eemaldumist, kuid naine tundus olevat nii siiralt õnnetu, et Richard kaotas igasuguse tahtejõu. Pealegi oli Destiny rõhutanud, et Melanie on oma alal väga osav, ja tädi eksis personaliküsimustes haruharva. Ta oli hea inimesetundja, vähemalt siis, kui ei lasknud emotsioonidel otsustusvõimet mõjutada. Richard pelgas tohutult, et tädi süda võis olla jälle mõistuse alistanud. Aga ikkagi...

Ta haakis Melanie Harti oma käevangu ja tüüris ta restorani sisemusse. „Kolmkümmend minutit,“ teatas ta lakooniliselt, kui Donald neile säraval ilmel otsa vaatas ja nad laua juurde juhatas, mille Richard oli alles hetk tagasi vabastanud. Laual olid uus lina, puhtad nõud ja põlev küünal. Richard oli peaaegu kindel, et varem seal küünalt polnud. Ta kahtlustas, et Donald oli teda ikkagi tagasi oodanud ja lootnud, et õdusam atmosfäär aitab mõru meeleolu parandada. Polnud kahtlustki, et kelner ja Richardi tädi olid mestis. Arvatavasti oli kelner helistanud Destinyle ja kirjeldanud sündmuste käiku juba viis sekundit pärast Richardi lahkumist.

Kui Donald tõi värske kannutäie kohvi, heitis Richard pilgu käekellale. „Kakskümmend neli minutit, preili Hart. Kasutage neid targasti.“

Melanie küünitas diplomaadikohvri järele ja ajas seejuures veeklaasi ümber... otse mehele sülle.

Richard kargas püsti, kui jäävesi tema püksid läbi leotas. See oligi veel päevast puudu olnud.

„Oh issand, palun väga vabandust!“ pomises Melanie ja kargas püsti, salvrätik käes, et vett ära tupsutada.

Richard kaalus lasta tal seda teha, et näha naise reaktsiooni, kui too avastab, kust ta täpsemalt tupsutama peab, ent Melanie sai probleemile aegsasti pihta. Ta ulatas salvräti mehele.

„Vabandust,“ kohmas ta veel kord, misjärel Richard kulutas mitu minutit enda kuivatamisele. „Vannun, et ma ei ole harilikult selline kobakäpp.“ Mehe kahtleva pilgu peale lisas Melanie: „Ausõna, ei ole.“

„Kui te nii ütlete.“

„Mõistan teid täielikult, kui soovite lahkuda. Kui keelate mul jäädavalt oma vastuvõtule tulla, siis mõistan sedagi.“ Melanie tõstis pea ja vaatas mehele otse silma. „Aga siis teeksite kohutavalt suure vea.“

Polnud kahtlustki, et naine oli söakas. Richard katkestas tulutu katse pükse kuivaks saada. „Kuidas nii?“

„Olen just see, keda vajate, härra Carlton. Ma tean, kuidas tähelepanu püüda.“

„Jah, olen sellest aru saanud,“ kostis mees virilalt. „Unustamatu ja katastroofiline on kaks eri asja. Ma ootan midagi positiivsemat.“

„Saan sellega hakkama,“ raius naine. „Mul on kontaktisikud. Olen nutikas ja uuemeelne. Tean täpselt, kuidas oma kliente meediale müüa. Muide, siin on mu esialgne plaan teie ja Carlton Industriese kampaania jaoks.“

Kui naine küünitas taas diplomaadikohvri järele, haaras Richard lauale jäänud veeklaasi, tõstis selle ohutusse kaugusesse ja sättis end uuesti istuma, kuni naine kõik kohad paberilehti täis laotas. Kui Melanie oli lõpetanud, lausus mees: „Ma hindan teie agarust, preili Hart, tõepoolest hindan, aga sellest ei tule midagi välja.“ Et hoiduda naise tundeid riivamast, üritas ta keeldumist põhjendada. „Vajan kedagi kogenumat.“

Richard jättis targu mainimata, et vajab kedagi, kes ei oleks tuulepea ega meenutaks talle iga hingetõmbega, et on naine ja et tema on mees, kes pole mitu kuud seksinud. Ta ei vajanud alluvat, kes temas nii palju vastakaid reaktsioone tekitab. Tänapäeval kippusid säärased asjad kohtuhagiga lõppema.

Viis, kuidas ta Melanie Hartile reageeris, ajas teda segadusse. Pahameelest oli saanud viha ja sellest omakorda külgetõmme vähem kui – ta heitis pilgu käekellale – kahekümne viie minutiga. Kergendatuna, et lubatud aeg on peaaegu läbi, koputas ta Rolexile. „Aeg saab kohe läbi, preili Hart. Oli meeldiv kohtuda. Soovin teile õnne ja edu!“

Naine vaatas Richardit haledate hirvesilmadega ja see pani mehe sisikonna krampi tõmbuma ning pulsi korrapäratult pekslema.

„See on hüvastijätusuudlus, eks?“ nipsas Melanie.

Kehv sõnadevalik. Pärast seda oli Richardi pilk justkui naelutatud naise pehmetele ja täidlastele huultele, mis lausa kutsusid suudlema. Oli selge, et ta pidi taas leidma aega kohtingutel käimiseks, kui ta reageeris niiviisi Melanie Hartile, kes oli pööraselt kohatu naine.

„Ma ei ütleks,“ lausus ta viimaks. „Pean lihtsalt silmas, et meil ei oleks klappi. Kui olete nii andekas, kui mu tädi väidab, siis napsab mõni teine firma teid kiiresti endale.“

„Mul on juba teisi kliente, härra Carlton. Äri õitseb kenasti,“ täpsustas Melanie puiselt. „Tahtsin töötada teie ja Carlton Industriese heaks, sest mulle tundub, et mul on teile pakkuda midagi niisugust, mis teie personalil on puudu.“

„Ja see on?“

„Värske vaatenurk, mis tiriks teie firma ja isikliku kuvandi pimedast keskajast tänapäeva.“ Melanie tõusis. „Võib-olla ma eksisin. Võib-olla kirjeldab praegune igav kuvand teid ideaalselt.“

Mehe tungiva pilgu all pööras ta viuhti ümber ja marssis restoranist välja, pea püsti, selg sirge ja kitsad puusad vaevumärgatava provokatiivsusega õõtsumas – Richard polnud juba ammu midagi säärast näinud.

Pagan, mis temaga juhtumas oli? See põrgulik naine oli Richardi jalust niitnud, veega üle valanud ja temaga praganud, kuid ikkagi ei suutnud mees temalt pilku rebida. Mõistagi oli tegelik probleem selles, et Melanie tahtis tema alluvuses töötada... ja mingil seletamatul hullumeelsel põhjusel ihkas Richard seda naist oma voodisse.

„Ja siis kastsin ma ta veega märjaks,“ jutustas Melanie Destiny Carltonile mõni tund hiljem, kui nad Carltonite pere endises kodus kokteile rüüpasid. Praegu elas Destiny seal üksi. „Mul veab, kui ta kopsupõletikku ei jää ja mind kohtusse ei kaeba. Arvatavasti saan homme viisaka äraütlemiskirja, milles ta kinnitab, et vihkab mind täielikult – lihtsalt selleks, et ma rohkem lootust ei hellitaks. Pagana pihta, ta saadab selle raudselt juba täna kulleriga kohale, veendumaks, et ma homme tema kontorisse ei ilmu ega maja maha põleta.“

Destiny puhkes naerma ja oli sündmuste kirjeldusest veidralt vaimustatud. „Oi, kullake, sul poleks saanudki paremini minna. Richard on liiga ülespuhutud. Ta võtab end liiga tõsiselt. Sa oled sõõm värsket õhku, mida ta vajab.“

„Ma ei usu, et tema selles olukorras midagi naljakat nägi,“ tähendas Melanie siira kahetsusega.

Talle Richard meeldis. Hea küll, mees oli veidi jäik ja tõrjuv, kuid seda oli võimalik parandada. Melanie võis õpetada meest sagedamini naeratama. Ta oli Richardit vilksamisi naeratamas näinud ja see oli ta põlvist nõrgaks võtnud. Kui mees naerataks rohkem ja kortsutaks vähem kulmu, siis võidaks ta kõigi Alexandria naiste hääled, ükskõik missugused on tema poliitilised vaated. Melanie uskus tõsimeeli, et võiks Carlton Industriese ja selle tegevdirektori heaks suuri asju korda saata. Just sellelaadset väljakutset oligi ta oodanud. Aga nüüd ei saa ta selleks iialgi võimalust. Ja ehkki tema enda firma polnud just nii õitsvas seisus, nagu ta oli mehele väitnud, oleks Richardiga tegelemine talle ilusa tuleviku taganud.

„Ma räägin temaga. Kindlasti on võimalik juhtunut siluda,“ arvas Destiny.

„Palun, ei!“ nõudis Melanie. „Oled niigi väga palju teinud. Tänu sinule pääsesin üldse töövestlusele. Aga mina keerasin selle kihva. Võib-olla leiutan ise viisi olukorra päästmiseks.“

„Usun, et saad sellega hakkama,“ kinnitas Destiny julgustavalt naeratades. „Oled sellistes asjades väga nutikas. Taipasin seda kohe, kui me kohtusime.“

„Me kohtusime siis, kui ma su tagumist poritiiba mõlkisin,“ tuletas Melanie talle meelde.

„Aga sul kulus kõigest mõni minut, veenmaks mind selles, et mul ongi aeg uus auto soetada. Viisid mu müügiplatsile ja juba tunni aja pärast istusin särtsaka väikese punase kabrioleti roolis, ehkki ma ei ole mingisugune kelgunöör,“ meenutas Destiny.

Melanie naeris. „Keda sa lollitad? Sa lausa kibelesid uut autot ostma. Ma lihtsalt andsin sulle põhjuse ja juhatasin sind kliendi juurde, kelle kohta teadsin, et ta teeb sulle hea pakkumise.“

„Näed nüüd? Just see ongi turunduse mõte – veenda inimesi ostma midagi niisugust, mida nad on tahtnud, kuid pole seni hädavajalikuks pidanud. Nüüd pead veenma mu vennapoega selles, et tema – või õigemini Carlton Industries – ei saa sinuta hakkama.“

Destiny keelevääratuse peale süttis Melanie peas ohulambike. Ta takseeris vanemat naist umbusklikult, kuid sõbratari näos ei viidanud miski silmakirjalikkusele. Ent siiski pidas Melanie paremaks küsida: „Destiny, ega sa ometi kosjasobitamisega tegele?“

„Mina? Richardi kosjasobitamisega? Heldene aeg, ei! Ma ei hakkaks säärase asja peale energiat raiskama. Südameasjus ei võta ta mu nõuandeid eales kuulda.“

Destiny protest kõlas usutavalt, kuid Melanie ei jäänud seda täielikult uskuma. Destiny Carlton oli lahke, arukas ja lummav naine, kelles ei puudunud ka salakavalus. Peale selle jumaldas ta oma vennapoegi. Melanie oli sellest juba nende esmakohtumisel aru saanud. Destiny oli aina heietanud nende omadustest ja sellest, kui meeleheitlikult ta nende pesapunumist ootas. Kes teab, milleks ta valmis oli, et poisid abiellu sokutada?

„Ma ei otsi praegu abikaasat,“ teatas Melanie kindlameelselt. „Sa ikka tead seda, eks?“

„Aga sa otsid väljakutseid pakkuvat töökohta, eks? See pole ju ometi muutunud?“

„Ei, see ei ole muutunud.“

„Nojah,“ kostis Destiny rõõmsalt. „Paneme pead kokku ja mõtleme plaani välja. Keegi ei tunne Richardi nõrku kohti paremini kui mina.“

„Kas tal on nõrkusi?“ küsis Melanie kahtlevalt. Mees oli mõjunud karmi, pädeva ja üpris ülbena. Kui tema raudrüüs oligi pragu, siis polnud naine seda märganud, ehkki ta oskas suurepäraselt leida vigu, millest meedial oli võimalus kinni hakata, ja tema ülesanne oli need vaateväljalt koristada.

Destiny lõi näost särama. „Ta on ju mees, eks? Iga meest on võimalik õige taktikaga enda poole võita. Kas olen sulle hertsogist rääkinud?“

„Sellest, kes sind mööda Euroopat taga ajas?“

„Ei, kullake, see oli prints. Aga too mees – hertsog – oli mu elu armastus,“ tunnistas Destiny nostalgilise ilmega. Seejärel vangutas ta pead. „Nojah, see on minevik. Parem on seda mitte meenutada. Keskendume Richardile. Siit umbes saja kolmekümne kilomeetri kaugusel jõe ääres on väike majake. Seal on väga rahulik. Usun, et suudan Richardi sel nädalavahetusel sinna meelitada.“

Melanie silmitses sõbratari umbusklikult. Ta polnud kindel, kas talle meeldib see, mida kohe kuuleb. Teadagi, mis oli juhtunud, kui ta viimati Destiny vaistu usaldas.

„Ja siis?“ uuris ta ettevaatlikult.

„Ja siis ilmud sina tema lemmikgurmeesöögi ja turundusplaaniga – aitan sul menüüd koostada. Ta ei suuda sulle vastu panna.“

Selles plaanis oli nii palju asju valesti, et Melanie ei osanud kuskilt alustadagi. Kui juba restoranis end esitleda oli piinlik ja ebaprofessionaalne, siis järgneda mehele kuhugi võsas asuvasse majja oli täiesti naeruväärne ja tõotas lõppeda katastroofiga.

„Kui ta käib seal lõõgastumas, siis ta ju vihastab, kui ma teda segan,“ oletas Melanie, üritades Destiny õhinat kahandada.

Destiny rehmas muretult käega. „Ta ei käi seal lõõgastumas, vaid selleks, et veelgi rohkem tööd teha. Tema sõnul on seal vaiksem kui linnakodus.“

„Sel juhul olen ikkagi häiriv tegur,“ protestis Melanie.

„Mitte juhul, kui menüü on täpselt sobiv,“ vaidles Destiny vastu. „Tead küll, mille kaudu käib teekond mehe südamesse. Mul on siin paar pudelit tema lemmikveini. Võid need samuti kaasa võtta.“

Melanie oli kahevahel. „Kõlab veidi riskantselt. Ei, pigem väga riskantselt. Ma ei ole praegu üks tema lemmikinimestest.“

Ent tema märkus läks justkui kurtidele kõrvadele. „Iga väärtuslik asi on riskimist väärt,“ teatas Destiny rõõmsalt. „Mida ta ikka teha saab? Lööb su nina ees ukse kinni? Nii halvasti ma teda ei kasvatanud.“

See ei kõlanudki nii hirmutavalt. Melanie kaalus kahe valiku vahel, kas veel kord Richardi pahameel välja teenida või võita oma firmale unelmate leping. Carlton Industries olnuks magus suutäis. Ja veelgi magusam olnuks aidata Richard Carltonil poliitikukarjääri alustada, iseäranis juhul, kui kandidatuur on edukas. Selles poliitikakeskses piirkonnas, kus oli kuhjaga kandidaate kõigist osariikidest, saaks ta juba varsti korralikult hindu kergitada.

Melanie langetas otsuse ja naeratas Destinyle vaevumärgatavalt. „Hea küll. Mida ma talle serveerin?“