Читать книгу Hommikuks abielus - Shirley Jump - Страница 7

Esimene peatükk

Оглавление

Carter Matthews kihutas Lexusega parkimisplatsile, tolmujutt taga, ja pidurdas kruusa kriginal esireas. Reklaamis öeldi, et auto võtab silmapilkselt sada sisse. See oli vale.

Tema uus lelu kiirendas silmapilkselt nullist kahesajani, seega oli Lexus viimast kui ühte senti väärt.

Carter tuli autost välja ja tundis hetkeks süümepiina, et oli suurema osa tööpäevast autoga ringitiirutamisele raisanud. Kui ta hommikul viieks minutiks kontorisse oli tulnud, oli tema abiline Pearl õnnistanud uksest sisseastuvat ülemust oma kuulsa vihkava pilguga. Naine ei mõistnud, et Kaksikleludel läks kahtlemata paremini, kui Carter polnud tüüri juures.

„Härra Matthews! Hea, et teid leidsin!”

Carter pööras kannal ringi. Üle parkimisplatsi jooksis tema poole Kaksiklelude disainikursuse intern Mike, üritades ühe käega suurt paberkotti rinna vastas ja teisega prille ninal hoida. „Ma... me... Tegime täna hommikul ajurünnaku ja poisid palusid mul teid võimalikult kähku üles otsida.” Mike ulatas Carterile paberkoti ja tõmbas hinge. „Saage tuttavaks – see on Kalmistukass. Arvame, et see toob pehmete mänguasjade tootmises kaasa revolutsiooni.”

„Kalmistukass? Veel üks pehme mänguasi?” Carter üritas häälde veidi innukust lisada. Sel nädalal oli ta oma disaineritele andnud ainult ühe ülesande – tulla lagedale mänguasjaga, mis paeluks sügishooajal ostjaid. Ta oli oodanud veepüstolit, šikki puldiautot, mida iganes, välja arvatud veel üht kunstkarusnahast kaisulooma.

„Ehk viskaksite sellele kohe pilgu peale?” Mike võbises ootusärevusest. Ta murdis käsi ja nookas koti poole. „Enamasti pole te kontoris, niisiis otsustasin teid ise üles otsida. Kui Kalmistukass teile meeldib, lippan sellega kohe tootmisosakonda.”

Pehme mänguasi oli kahtlemata järjekordne nurjumine, aga Carter jättis selle enda teada, vähemasti seniks, kuni ta kiirest autosõidust veel elevil oli. Tal polnud tahtmist rikkuda tuju läbipõrumisega mänguasjatööstuses.

„Mul oli täna raske päev. Vaatan seda hiljem. Aga aitäh sellegipoolest.” Carter lehvitas Mike’ile ja seadis sammud maja poole.

Innukas intern, kes oli katalogiseerinud toimikud ja varustanud kirjavahetuse märkustega, ei lasknud end tõrjuda ja järgnes Carterile. „Härra Matthews?”

Carter pööras auto kaugjuhtimispulti vajutades ringi. Auto piiksatas. „Jah, Mike?”

„Seda, et... Poisid on mures,” ütles Mike, kelle Carteri alluvad olid kahtlemata patuoinaks valinud. „Teid pole enamasti kohal ning et teie onu Harry on surnud ja puha, tahame... ee.. mingit juhatust.”

Carter vaatas Lexust. Ainus, mida ta hästi oskas, oli kiirete autode käsitsemine. Ka kirglikud naised polnud talle probleem. Aga iga kord, kui ta proovis kätt firmajuhtimisega, vajus see veel sügavamale.

Seepärast oli ta täna tööle käega löönud, samuti nagu eelmisel kolmapäeval, kui ta käis golfi mängimas ja teisipäeval, kui ta töö tegemise asemel tagus vennaga tennist. Viimasel ajal oli Carter rohkem kontorist ära kui seal. Tema firmajuhtimisoskusi arvestades oli kõigile parem, kui ta end eemale hoidis.

Sellegipoolest ei suutnud Carter end sundida firmale juhatajat palkama – see olnuks oma läbikukkumise tunnistamine.

Järjekordse läbikukkumise.

„Homme näeme, Mike,” ütles Carter. Ta ei osanud kogu asja kohta midagi tarka öelda. Kurat võtaks, ta ei teadnud isegi, mida edasi teha.

Mike kõhkles hetke, kohendas prille, jättis hüvasti ja eemaldus. Mehe õlad olid kühmus ja samm raske. Ta vaatas kaks-kolm korda tagasi, istus lõpuks oma päevinäinud kümneaastasesse rohelisse pikapisse ja sõitis ära.

Carter ohkas raskelt, läks trepist oma korterisse, viskas võtmed ukse kõrvale kristallkaussi ja tegi koti lahti.

Selle sees oli elusuurune halli-valgetriibuline kass. Loom nägi kaunis elutruu välja, aga ilmselgelt polnud see selline menuk, mida Mike’i elevuse põhjal võinuks arvata.

Aga Kaksiklelude toodangut arvestades oli see kaunis ootuspärane.

Carter lülitas kassi sisse. Karvakera keeras selili, ajas kõik neli käppa õieli ja kräunus õõvastavalt. Looma keha läbis paar värinat, siis jäi see liikumatuks.

„Just seda firmal vaja oligi,” pomises Carter. „Surnut teesklevat kassi.”

Mees viskas mängulooma tugitooli ja suundus piinlikult korras kööki. Kõikjal säras roostevaba teras. Pärast Kalmistukassiga tutvumist vajas ta kanget napsi, kena tibi ja pikka puhkust, eelistatavalt mõnel üksikul saarel.

Kuid baarikapp oli tühi, pärast Cecilia tormakat lahkumist teisipäeval polnud Carteri korteris käinud ühtki naist ning Kaksiklelude ülevõtmisega lülitus tema sõnavarast välja pika puhkuse mõiste.

Kaksiklelud oli otsast lõpuni üks suur viga.

Carteril polnud õrna aimugi, mis mõtted onu Harry peas olid liikunud, kui ta määras Carteri oma mänguasjafirma pärijaks. Carteri kaksikvend Cade olnuks palju loogilisem valik. Kui Cade juba midagi ette võttis, mõtles ta oma tegevuskava otsast lõpuni läbi ning viis projekti ellu. Nii oli ta teinud isa õigusbüroos töötades ja tegi seda ka nüüd, kui ta pärast perefirmast lahkumist aitas oma naisel Melaniel läbi terve Kesk-Lääne ulatuvat Elutassi kohvikuketti luua.

Erinevalt Carterist, kelle elu suursaavutuseks oli onu Harry firma põhjalaskmine.

Rääkimata isale pettumuse valmistamisest. Peaaegu neljakümne eluaasta jooksul oli Carter osanud hästi ainult pettumusi valmistada.

Mees vaatas korteris ringi. Ta oli eelmisel kuul siia kolinud, et olla Kaksikleludele lähemal ja Indianapolises elava isa halvakspanust kaugemal. Kõik oli laitmatult puhas, korras ja läbinisti isikupäratu. See polnud kodu, kuhu tahaks pärast tööpäeva lõppu tulla. Nagu kataloogist välja astunud korter oli lihtsalt olemas.

Helebeež seinavärv ja Peeter I ajastu mööbel oli sisekujundaja valitud. Carteril polnud selleks aega ega tahtmist. Kord nädalas käis majapidajanna, kes lõi klaasplaadiga diivanilaua läikima ja sättis vaibatriibud õige nurga alla.

Kõik kohad, kus Carter seni oli elanud, sarnanesid sellega nagu kaks tilka vett: külmad, isikupäratud ja kellegi teise poolt korras hoitud. Sedasama võis öelda tema elu kohta. Tal polnud perekonda, kutsumust ja enne onu Harry testamendi lugemist polnudki ta seda leida tahtnud.

Kuue kuu eest oli onu Harry jaht Narr leitud kusagil Atlandi ookeani avarustes hulpimas. Rannavalve oli selle omanikku pikalt otsinud. Kahe kuu eest oli onu ametlikult surnuks kuulutatud. Harry ainus vend ja Carteri isa Jonathon oli pärast seda veelgi rohkem endasse tõmbunud ja külmemaks muutunud.

Pärast onu testamendi ettelugemist oli Carter Cade’i ja isa vaadates taibanud, et see oli tulnud ka neile üllatusena. Cade’il oli Melanie ja kohvikukett, Jonathonil advokaadipraksis. Tundus, et neil on käes trumbid, mida Carteril iialgi ei olnud.

Kui selgus, et Carter päris Kaksiklelud, tekkis mehel pöörane mõte, et temast võib keegi saada. Kui advokaat andis talle mänguasjafirma omanikudokumendid, mühatas isa põlglikult. „Kuu aja pärast on firma pankrotis. Seal valitses segadus juba siis, kui mu vend seda juhtis ning pärast seda käis see kahtlemata veelgi rohkem alla.”

Isa oli tuhandeid kordi enne seda ennustanud Carteri läbikukkumist ja alati oli tal õigus olnud. Miskipärast aga ajas isa kommentaar tol päeval Carteril harja punaseks. „Seda ei juhtu,” ütles ta isale. „Teen sellest eduka firma.”

Isa oli naernud ja pead raputanud. „Vaata tõele näkku, Carter. Sul pole firmajuhtimiseks eeldusi.”

Carteril oli takistanud möödunud kuudel asjale käega löömast vaid teadmine, et sellega tõestaks ta järjekordselt, et isal oli olnud õigus. Ta oli sellest surmani tüdinud.

Carteri isa Jonathon oli täiuslikkusehull. Ta elu oli viimase kui ühe pisiasjani organiseeritud, katalogiseeritud, struktureeritud ja metoodiliselt välja töötatud. Poegadelt ootas ta sedasama. Cade, kes oli asunud perefirmas isa käe all tööle, oli Jonathoni võimatute nõudmisteni küündinud, Carter aga jäi alati neist kilomeetrite kaugusele.

Carter heitis sedasorti mõtted peast, tegi külmiku lahti ja õngitses piimapaki tagant pooliku veinipudeli. Pudelis oli ainult paar lonksu. Carter valas alkoholi klaasi. „Proosit,” ütles ta tugitoolis vedeleva liikumatu karvakera poole klaasi tõstes. „On parem, kui ma selle värgiga lõpetan, mu kangestunud sõber.”

Carter oli just klaasi suu juurde tõstnud, kui ukselt kostis vali koputus. Mees oli kindel, et too kõikjale oma nina toppiv proua Beedleman oli teda õuepoolsest aknast binokliga jälginud ja Kalmistukassi näinud. Proua Beedleman arvas temast muidugi kõige hullemat ja helistas kohe politseisse.

Järjekordselt.

Carter ohkas, pani klaasi köögiletile ja avas ukse.

„Las ma arvan,” ütles mees koridoris seisvale saledale brünetile. Naisel olid ees suured viimasele moeröögatusele vastavad kuuekümnendate aastate stiilis välisnurkadest kõrgemad tumelillade raamidega prillid. Ta oli pikk, kõhn ja tumepruunide lühikeste juustega, mis paljastasid nõtke kaela. Aga et naisel oli seljas ärikostüüm, teadis Carter, et parem on riigiametnikuga mitte flirtida. „Olete loomakaitsest ja tahate mulle looma väärkohtlemise pärast protokolli teha, eks?”

„Ei. Ma...”

„See on mänguloom. Homme vallandan selle leiutanud kutid. Minge tagasi oma kontorisse või kust iganes te tulite, sest minu korteris pole ühtki surnud kassi, vähemasti mitte päriskassi.”

Naine pilgutas silmi. „Surnud kassi?”

„Ütlesin juba, et see pole päris. See on Kalmistukassi nimeline mänguasi.”

Naine kahvatas. „Ee... Koputasin vist valele uksele. Tänan sellegipoolest.” Naine pööras ringi, et lahkuda.

Carterile tundus naine ähmaselt tuttav, aga, kirevase päralt, sedasama võis ta poolte Lawfordi elanike kohta öelda. Firmajuhtimise alal uustulnukana oli Carter linnaüritustel ja golfiturniiridel tutvunud paljude, talle nii vajalike kui mittevajalike inimestega, kuid unustanud nende nimed kohe, kui oli kuue uuesti selga tõmmanud.

Ometi oli selle naise juures midagi tuttavat. Kas ta oli mehe endine kallim?

Loll lugu! Ta oli käinud nii paljude naistega, et oli suurema osa neist täiesti unustanud. Erinevalt Cade’ist, kes oli keskkooli ajal tõelise armastuse leidnud, pärast kooli lõppu abiellunud ja elas siiani muinasjutus.

Carter sarnanes rohkem suure kurja hundiga, kelle eest isad tütreid hoiatavad, kui printsiga valgel hobusel.

Koridoris seisval naisel oli pikk, peenejooneline nägu. Sale nina ja selgelt väljajoonistunud põsesarnad tegid ta Grace Kelly moodi ilusaks. Aga erinevalt legendaarsest ekraanikangelasest olid naisel keskmiselt pruunid lühikesed juuksed. Need langesid sundimatult lõuajoonele ja kaelale, mis pani Carteri tahtmatult mõtlema lahtisele autole ja unisele suvepäevale. Tema jalad... Kurat võtaks, Carter oli üpris kindel, et sellised sääred on Indianas keelatud.

Stopp! Carter teadis, et vajab napsi.

Igatahes oli see esimene sõbralik nägu, keda mees oli täna näinud. Tema aga vahtis naist ukselt vesise suuga nagu tola. „Pidage!” hüüdis ta lifti juurde jõudnud naisele. „Kas võiksime otsast alustada?”

Naine seisatas ja pööras vastumeelselt ringi.

Carter tõmbas käega üle näo. „Vabandust. Mul oli täna pikk päev. Sain tolle müügikõlbmatu mängukanni, kes istub praegu mu tugitoolis ja selgus, et vein on otsas. Proovime uuesti. Minu nimi on Carter Matthews, kes teie olete?”

„Daphne Williams.”

Daphne. See nimi ei öelnud Carterile midagi.

„Rõõm tutvuda, Daphne.” Carter manas näole naeratuse, mis oli võitnud nii mitmegi naise südame – ja mõned ka murdnud. „Mis teid siia toob?”

„Mul on teile teade edasi anda.”

„Väga huvitav.” Carter nõjatus uksepiidale ja mõõtis naist pealaest jalatallani. „Mis see võiks olla?”

Naine naeratas, aga kogu ta sõbralikkus oli nagu peoga pühitud. „Õigupoolest on see väike vihkamissaadetis.”

Carter tahtis Daphnele öelda, kuhu too oma vihkamissaadetise võib pista, kuid mõtles ümber.

Lõppude lõpuks oli Daphne ilus naine ja veidi aja eest oli Carter üht sellist soovinud. Kuigi veini oli ainult sõrmkübaratäis, oli tal see siiski olemas ja nüüd, kus tema disainerid olid otsustanud apokalüpsise teemale üle minna, oli Kaksiklelude hinguseleminek enam kui kindel. Ta saab ihaldatud pika puhkuse – igavese puhkuse.

Ole oma soovidega ettevaatlik, Matthews. Need võivad suures osas täide minna.

Ta tõestab taas isale, et on sama vajalik kui augustilumi. Carterile ei meeldinud, kui isal oli õigus, et temast oli saanud läbikukkunud mees.

„Kes mind siis nüüd vihkab?” küsis Carter. Peale tema alluvate ja tema enda.

„Mina.”

„Teie? Miks?” Vahest on Daphne siiski tema endine kallim. Kindel märk sellest, et ta joob liiga palju ja liialdab kohtamistega.

Daphne Williams toetas keharaskuse ühele jalale ja põrnitses vihaselt Carterit. „Teie pärast lõpetasin täiesti põhjuseta igati toimiva suhte.”

„Kas olete peast segi? Ma ei tunnegi teid.”

„Ei, aga te tunnete...” – Daphne pistis käe taskusse ja tõmbas välja visiitkaardi – „...Ceciliat, kes saatis teile täna selle lahkumiskorvi.”

Kurat! See oli päeva kroon.

„Lahkumiskorvi?” Cecilialt võis midagi taolist oodata. Naine oli Carterile selgeks teinud, et kuna mees ei suuda ühelegi asjale pühenduda, on nende suhtel lõpp.

Cecilia oli temalt oodanud tavapärast võõrustamist – õhtusööke uhkes restoranis, drinke džässibaaris ja improviseeritud turismireise, aga kui Carter oli talle öelnud, et peab rohkem aega firma juhtimisele pühendama ega saa seepärast temaga nädalalõpurandevuudel käia ja öid tantsupõrandal veeta, oli Cecilia hüsteeriasse läinud.

„Ceciliat tsiteerides,” jätkas Daphne, „oled esmaklassiline mölakas ja ta ei taha sind enam kunagi näha, isegi kui sa...” – Daphne luges kaarti, et mitte eksida – „...oleksid viimane prussakas Maa peal.”

„Ai!”

„Usun, et see kuulub teile, mitte mulle.” Daphne tõstis maast suure korvi, mida Carter polnud enne märganud ja pistis selle mehele sülle. Korv oli väljastpoolt kaunistatud pealuude ja ristatud sääreluudega ning loosungitega „Ei iial enam!” ja „Külva vihkamist, mitte armastust!”.

Korvi sisu oli mitmekesine. Carter nägi tumedate turris juustega voodoo-nukku, kes pidi ilmselt teda kujutama. Poomisnööriga ja nõelu täis tipitud nukul olid punase ristiga märgitud kohad, mis pidid tähistama moraalseid haavu. Veel oli seal pool tosinat närbunud musta roosi, koopia artiklist „Mehenärakad, kelle naised peaksid maha jätma”, avatud koeratoidupurk, lusikas sees ja suur pudel Lester Jesteri „Eau de Skunki”.

„Ilmselt tahtis Cecilia oma teate puust ja punaseks teha,” ütles Carter.

„Pidite talle küll kuradima närune kavaler olema.”

„Tõtt-öelda olen väga kena inimene.”

Daphne kergitas kulmu. Oli hilja endast head muljet jätta.

Carter vaatas uuesti voodoo-nukku ja märkas nõelu nuku mõlemas silmas. Kindel, et see ei rääkinud temast head. „Ma ei mõista. Kuidas sai mulle saadetud lahkumiskorv teie elu rikkuda?”

„See,” Daphne osutas korvile, „toodi mulle.”

„Mina teie asemel esitaksin kullerifirmasse kaebuse.”

„Hilja. Ma juba lõpetasin selle asjakese pärast läbi ja lõhki hea suhte.”

„Kas see lihtsalt ilmus teie elutuppa? Või uimastas teid Lesteri skungilõhn?”

„Arvasin, et see on minu kavalerilt.” Daphne põrnitses Carterit, nagu oleks viimane kui üks tõrge kosmose toimimises tema süü. Mõnes tõrkes oli Carter end valmis süüdi tunnistama, aga mitte selles. „Niisiis saatsin ta kuu peale.”

Carter muigas. „Kas ennetav rünnak?”

Daphne punastas. Ilmselgelt ei meeldinud talle, kui asjaolud tema kahjuks pöördusid. „Jah.”

„Kas te kaarti ei lugenud?”

„Ma ei teinud korvi kohe lahti.”

Carter üritas naeru tagasi hoida, kuid andis alla. „Jätsite kavaleri maha, arvates, et tema tahab teid maha jätta, vaevumata isegi korvi lahti tegema?”

Daphne lõi käed puusa. „Mul oli täna kehv päev.”

„Minul samuti.” Carter naeratas. „Aga ajasite mu äsja naerma, nii et asjalood hakkavad paranema.”

Daphne läkitas mehele vihkava pilgu. „Minu arust pole see sugugi naljakas.”

Carter kergitas naise poole maksalõhnalist koeratoidupurki. „Ma ei suuda uskuda, et te selle pärast oma suhte katkestasite.”

„See on teie süü.”

„Ei ole.”

„Kui te poleks olnud nii närune kavaler, poleks Cecilia seda korvi saatnud, mina poleks arvanud, et see on mulle ega oleks Jerryga suhet lõpetanud.” Daphne tõstis käed üles. „Teil pole aimugi, kui halvasti see mu plaanidele mõjub. Mul on Jerryt vaja, ja mitte ainult romantilisteks reedeõhtuteks.”

Carter vangutas pead. Ta vajas Daphne pikale ja keerulisele loogikale pihtasaamiseks veidi rohkem aega. Ta polnud õhtust söönud ja tühi kõht viis mõtted valesse suunda. „Esiteks ei ajanud mina teid lahku.” Carter mõtles hetke. „Ka ei vasta täiesti tõele, et olen närune kavaler. Teiseks oli lahkuminek Jerryst teie, mitte minu valik. Seega ei näe ma ühtki põhjust, miks peaksin end teie võlglasena tundma.”

„Mulle ei lähe teie arvamus karvavõrdki korda, härra Matthews. Minu arvates olete te mulle võlgu. Pealegi tassisin selle asjakese neljandalt korruselt siia, et anda see õigele omanikule üle.”

„Ma pole sellega nõus. Minu arust ootas Jerry lihtsalt ettekäänet, et teist lahku minna. Minu korv juhtus käepärast olema. Seega ei saa me siin mingist võlast rääkida.” Carter tahtis ust kinni lüüa.

Daphne takistas seda tumesinise kõrge kontsaga kingaga. „Pole tõsi. Olin talle suurepärane kallim.”

Carter muigas pilklikult. „Kui te nii suurepärane pruut olite, miks Jerry teil siis nii lihtsalt minna lasi?”

Daphne Williamsi raevukat nägu vaadates mõtles Carter Matthews, et pole midagi kaunimat naisest, kes ei leia tabavaks vastuseks sõnu. Naine taganes, ähkis ja puhkis, kuid ei suutnud ühtki sõna kuuldavale tuua.

„Head õhtut, preili Williams,” ütles Carter ja pani ukse kinni.

Siis taipas ta aga, et lahinguvõit pole suuremat väärt. Ta oli taas üksi, kaaslaseks kunstkarusnahast lõpnud kass ja vihkamisteateid edastav korv.

Lisaks mõned tema enda kohta käivad tõed, millele polnud eriti lõbus silma vaadata.

Daphne kõmpis oma korterisse tagasi, kaaludes teel Carter Matthewsi piinamise ja tapmise eri viise. Rattaletõmbamise ja neljakskiskumise heitis naine kui liiga leebed kõrvale.

Kuigi nõeltega tipitud voodoo-nukk saadeti talle, oli mehel jultumust tema eraelule näpuga näidata. Hoolimata Jerry videomängusõltuvusest oli ta olnud mehele paganama hea kallim ning valmis toetama teda oma unistuste teokstegemisel samamoodi, nagu Jerry toetas teda.

Kätt südamele pannes pidi Daphne aga tunnistama, et tegelikult Jerry teda ei toetanud ega mõistnud. Mees ei vaevunud teda enamasti ära kuulama, põhjendades seda sellega, et tema mõistus Daphne loomingulise tööni ei küüni.

See oli tõsi.

Nende suhte alguses oli Daphne olnud Jerry armastusväärsusest võlutud. Viimastel nädalatel oli mehe osavõtmatus hakanud teda aga ärritama.

See tegi haiget.

Aga Jerry oli toetanud Daphne laste loomekeskuse rajamise ideed. See oli üks neist asjust, mis Daphnet innustas ja õhutas temas kirge luua kõik see, mis tal endal lapsepõlves oli vajaka jäänud. Loomekeskusest pidi saama vaimse vabaduse kants, kus lapsed saaksid oma kujutlusvõimet maailmale näidata, mängida, tegelda loometööga ning tunda, et nende ideed ja looming on teretulnud.

Hommikuks abielus

Подняться наверх